2-16-121278/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2017. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-16-121278

Tsiviilasi

Credit.ee

OÜ

hagi

Dimitri

Bogdašev

vastu

võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1785,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Credit.ee OÜ; registrikood 11898079; asukoht F.

Tuglase 19, Tartu linn, 51014, Tartumaa.

Hageja esindaja: Marika Rindemaa; e-post marika@credit.ee

Kostja: Dimitri Bogdašev, isikukood XXX; XXX.

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Credit.ee OÜ hagi Dimitri Bogdaševi vastu võla väljamõistmiseks.

2. Mõista Dimitri Bogdaševilt Credit.ee OÜ kasuks välja 197 eurot ja 56 senti (sealhulgas

põhivõlg 58,99 eurot, intress 95,32 eurot ja viivis kohtuotsuse tegemise seisuga 43,25

eurot).

3. Alates 15. detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni mõista Dimitri Bogdaševilt Credit.ee

OÜ kasuks välja viivis tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta hagi rahuldamata osas, milles hageja soovib sissenõudmiskulu 50 euro

väljamõistmist, põhivõla 58,99 eurot ületavas osas väljamõistmist, intressi väljamõistmist

95,32 eurot ületavas osas ja viivise väljamõistmist 43,25 eurot ületavas osas ning VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

1. Credit.ee OÜ on esitanud Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale hagi Dimitri Bogdaševi vastu

võla väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 871,31

eurot, intressi 170,16 eurot, võla sissenõudmise kulud 50 eurot, viivise hagi esitamise

päeva seisuga summas 197,63 eurot, viivise põhivõlalt alates 6. detsembrist 2016 kuni

kohtuotsuse tegemiseni määras 0,1560% päevas kindla summana ning viivise põhivõlalt

0,1560% päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. augustil 2014. a laenulepingu nr XXX

(edaspidi: laenuleping). Kostja sai laenulepingu alusel laenu 1000 eurot. Laenusumma tuli

tagastada 12 osamaksena hiljemalt 27. juuliks 2015.

Hageja ja kostja sõlmisid 22. oktoobril 2015 laenulepingu nr. XXX lisa (edaspidi:

laenulepingu lisa). Laenulepingu lisaga refinantseeriti kostja laenulepingust tulenevad

kohustused 22. oktoobri 2015. a seisuga. Refinantseerimise hetkel oli kostja laenulepingust

tulenev võlgnevus järgmine: laenu põhiosa 531,94 eurot, intress 91,69 eurot, viivised 13,51

eurot, laenu sissenõudmise kulud 5 eurot, lepingu refinantseerimistasu 20 eurot, kokku

662,14 eurot. Ettemaks refinantseeritavasse graafikusse oli 337,86 eurot (1000 – 662,14).

Laenulepingu lisa järgi kohustus kostja tasuma hagejale uue põhivõla 1000 eurot ja intressi

24 osamaksena hiljemalt 11. oktoobril 2017. Kostja kohustus tasuma intressi 56,15%

aastas. Krediidikulukuse määr oli 77,24%. Kostja ei täitnud oma kohustusi. Leping öeldi

üles 19. juulil 2016. Kostja võlgneb hagejale laenu põhiosa 871,31 eurot, intressi 170,16

eurot ja viivise 197,63 eurot.

Kostjale on saadetud enne lepingu ülesütlemist kaks võlateatist, teade lepingu ülesütlemise

kohta ning pärast lepingu ülesütlemist kolm võlateatist. Hagejal on tekkinud võla

sissenõudmise kulu summas 50 eurot.

2. Kostja ei ole hagile vastanud ega menetluses seisukohti esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Hageja ja kostja, kes on tarbija, on 22. oktoobril 2015. a sõlminud laenulepingu nr. XXX

lisa (tl 26 - 30). Laenulepingu lisaga refinantseeriti hageja ja kostja vahel 1. augustil 2014.

a sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev võlgnevus, so pikendati laenulepingust

tulenevate kostja kohustuste täitmise tähtajega, muudeti intressi ja krediidi kulukuse määra

(tl 85, 26). Tegemist on seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes

tarbijakrediidilepinguga.

Hageja väitel oli refinantseerimise hetkel laenulepingust tulenev kostja võlgnevus järgmine:

laenu põhiosa 531,94 eurot, intress 91,69 eurot, viivised 13,51 eurot, laenu sissenõudmise

kulud 5 eurot, kokku 642,14 eurot (tl-d 85, 26). Laenulepingu lisa p 7 järgi kohustus kostja

tasuma laenulepingu lisa sõlmimise eest 20 eurot. Laenulepingu lisa järgne põhivõlg 1000

eurot koosneb seega laenulepingust tulenevast võlgnevusest summas 642,14 eurot,

laenulepingu lisa sõlmimise tasust 20 eurot ning summast 337,86 eurot (tl-d 85, 26, 107).

Samas ei saanud kostja laenulepingu lisa alusel hagejalt täiendavalt raha (tl 101).

Laenulepingu lisa põhivõlas sisalduv laenulepingu lisa sõlmimise tasu 20 eurot ja 337,86

eurot ei ole seega hagejalt saadud täiendav laen, vaid tasu raha kasutamise tähtaja

pikendamise eest. Tegemist on seega sisuliselt intressiga (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a.

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23).

Laenulepingu lisa p 3 järgi on krediidi kulukuse määr 77,24% aastas. Hageja selgituste

kohaselt on krediidikulukuse määr arvutatud eeldusel, et saadud krediit on 1000 eurot,

lepingu sõlmimise kulu on 20 eurot ning tagasimaksed tehakse 24 osas (tl-d 135 – 137).

Samas ei saanud kostja ülaltoodust tulenevalt laenulepingu lisa järgi krediiti mitte 1000

eurot, vaid ainult 642,14 eurot. Laenulepingu lisa põhivõla summas sisalduvat intressi

357,86 (337,86 + 20) eurot ei ole hageja aga krediidi kulukuse määra arvutamisel krediidi

saamise kuluna VÕS § 406 lg 1 ja Rahandusministri 13. oktoobri 2010. a määruse nr 51

„Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord” (edaspidi: määrus nr 51) alusel arvesse

võtnud. Seega ei vasta hageja välja toodud ja laenulepingu lisas kajastuv krediidi kulukuse

määr tegelikkusele. Arvestades, et kostja oli laenulepingu lisa sõlmimisel kohustatud

tasuma lepingu sõlmimise tasu 20 eurot ning laenulepingu lisa sõlmimisele järgneva 24 kuu

jooksul võrdsete osamaksetena krediidi 642,14 eurot ja intressi kokku 1043,21 (705,35 +

337,86) (tl 28), on krediidi kulukuse määr määruse nr 51 järgi ligikaudu 211% aastas.

Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 26,57% (avaldatud

2015. a juuni kuu 17 pangapäeval). Laenulepingu lisa krediidi kulukuse määr ületab Eesti

Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui seitse ja pool korda.

Laenulepingu lisa on seega VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Tühisel tehingul ei ole

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsÜS) § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Hageja ei saa seega nõuda kostjalt laenulepingu lisa alusel põhivõla, intressi ega viivise

tasumist. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt pidi kostja saadu tagasi maksma selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel

juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses.

5. Hageja ja kostja, kas on tarbija, on 1. augustil 2014. a sõlminud laenulepingu nr XXX

(edaspidi: laenuleping). Kostja sai laenulepingu alusel laenu 1000 eurot (tl 38). Kostja

kohustus tasuma intressi 98% aastas (tl 109 – 111). Tegemist on seega VÕS § 402 lg 1

mõttes samuti tarbijakrediidilepinguga.

6. Kuna hageja ja kostja vahel 1. augustil 2014. a sõlmitud laenuleping on kehtiv ning laenu

ja intresside tagastamise tähtpäev on möödunud, on hagejal õigus nõuda kostjalt

laenulepingu, VÕS § 401 lg 3 ja § 396 lg 1 alusel laenu 1000 eurot ja intressi 606,15 eurot

tasumist. Viivist on hagejal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 järgi õigus nõuda laenulepingus

kokkulepitud intressimääraga samas määras, so 98 % aastas (Riigikohtu 14. jaanuari 2009.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

7. Samas on kostja tasunud laenulepingu alusel hagejale kokku 1455,76 eurot. Hageja on

sellest arvestanud 468,06 eurot laenusumma, 468,98 eurot intressi, 0,72 eurot viivise ning

518 eurot lepingu pikendamise tasude katteks (tl 108). Kohus leiab, et see ei ole

põhjendatud.

8. Hagejal ei ole esiteks kostja vastu lepingu pikendamise tasude nõuet. Hageja ei saa seega

kostja poolt tasutud makseid lepingu pikendamise tasude katteks arvestada.

Laenulepingut on pikendatud kuus korda, so 29. oktoobril 2014, 13. detsembril 2014, 15.

aprillil 2015, 29. mail 2015, 10. juunil 2015 ja 13. augustil 2015. Laenulepingu pikendamise

kokkulepete järgi tuli viiel korral laenulepingu pikendamise eest tasuda täiendavalt 90 eurot

(kokku 450 eurot) ning ühel korral 68 eurot. Lepingu pikendamise tasu on sisuliselt tasu

raha kasutamise eest täiendava ajaperioodi vältel. Tegemist on seega intressiga.

Laenulepingu pikendamise kokkulepetes on lepingu pikendamise tasu samuti käsitletud

täiendava intressina (tl 112 – 130). Kohus leiab, et olukorras, kus tarbijakrediidilepingut

muudetakse selliselt, et muutub ka lepingujärgne intressi määr ning krediidi kulukuse määr,

tuleb lepingu muutmise kokkuleppes samuti märkida VÕS § 404 lg 2 punktis 2 ja § 4031 lg

1 punktides 8 ja 9 sätestatud andmed uue intressi ja krediidi kulukuse määra kohta.

Laenulepingu pikendamise kokkuleppest ei nähtu samas, et laenulepingu pikendamise

kokkulepetes oleks antud kostjale teada täiendava intressi tasumise kohustuse tõttu

muutunud intressi ja krediidi kulukuse määr. Laenulepingu pikendamise kokkulepped on

seega VÕS § 408 lg 1 järgi tühised. Laenulepingu pikendamise kokkulepetest ei nähtu, et

kostja oleks laenulepingu pikendamisel saanud täiendavat raha (tl 112 – 130). Laenulepingu

pikendamise kokkulepped ei ole seega muutunud ka VÕS § 408 lg 2 alusel kehtivaks.

Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine.

Riigikohus on leidnud, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d

2 ja 3; kuni 30. juunini 2015 kehtinud redaktsioon) olemasolu ei välista krediidilepingu

tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see

eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse

üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. TsÜS § 86 lõiget 1 on võimalik kohaldada juhul,

kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust

väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete

vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Riigikohtu hinnangul võib vähemalt

eelduslikult olla sellise olukorraga tegemist, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste

kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata,

et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kohus leiab lähtudes eeltoodud Riigikohtu

seisukohast, et olukorras, kus tarbijakrediidilepingut muudetakse selliselt, et intressi

suurendamise tõttu suureneb ka krediidi kulukuse määr, on lepingu muudatus TsÜS § 86 lg

1 järgi eelduslikult tühine juhul, kui uus krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga viimati

avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kuus korda.

Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr oli alates jaanuarist

2015 kuni aprillini 2015 alla 26% aastas. Tarbimislaenude keskmine kulukuse määr oli 31.

mai 2015. a seisuga 26,57% aastas (avaldatud 2015. aasta juuni 17-ndal pangapäeval).

Laenulepingu järgi oli krediidi kulukuse määr ilma laenulepingu pikendamiseta ja sellest

tulenevat täiendavat intressi arvestamata 156,52% aastas (tl 110). 15. aprilli 2015, 29. mai

2015 ja 10. juuni 2015 laenulepingu pikendamise kokkulepete alusel on pikendatud

laenumaksete tasumise tähtaega iga kord ühe kuu võrra. Samas tuli esimese pikendamise

eest tasuda ühekordse maksena 90 eurot, teise eest 68 eurot ja kolmanda eest jälle 90 eurot.

15. aprilli 2015, 29. mai 2015 ja 10. juuni 2015 laenulepingu pikendamise kokkulepped tõid

seega kaasa krediidi kulukuse määra suurenemise üle kuue korra, võrreldes Eesti Panga

viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määraga (26% * 6 = 156%). 15. aprillil 2015, 29. mail 2015 ja 10. juunil 2015. a

sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkulepped on seega ka TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised.

13. augusti 2015. a lepingu pikendamise kokkuleppe sõlmimise ajal kehtis juba VÕS § 4062

lg 1, mille järgi on tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Arvestades, algset krediidi kulukuse määra,

pikendatud tähtaegu ning lisandunud intressi, tõi 13. augusti 2015. a lepingu pikendamise

kokkuleppe kaasa krediidi kulukuse määra suurenemise üle kolme korra, võrreldes Eesti

Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määraga (26,57% * 3 = 79,71%). 13. augusti 2015. a lepingu pikendamise

kokkuleppe on seega ka VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine.

Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hagejal ei

ole seega õigus kostjalt 29. oktoobril 2014, 13. detsembril 2014, 15. aprillil 2015, 29. mail

2015, 10. juunil 2015 ja 13. augustil 2015 sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkulepete

alusel nõuda lepingu pikendamise tasude, kokku 518 eurot, maksmist. Kostja poolt tasutud

maksete arvestamine lepingu pikendamise tasude katteks ei ole seega põhjendatud.

9. Seega tuleb kostja tehtud maksed VÕS § 415 lg 2 järgi arvestada esimeses järjekorras võla

sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks,

kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.

Kostja on tasunud kaks esimest osamakset tähtaegselt (tl-d 110, 108). Kostja on tasunud

kolmandast osamaksest 90 eurot tähtaegselt. Kostja poolt tasutud 90 eurot katab kolmandas

osamakses sisalduva põhivõla osa täielikult. Hageja ei saa seega nõuda kolmanda osamakse

tasumisega viivitamise eest viivist. Kostja on olnud kolmanda osamakse, so intressi, 43,84

euro tasumisega viivituses alates 31. oktoobrist 2014.

Kostja on 25. novembril 2014 tasunud 133,84 eurot. Sellest tuleb arvata 43,84 eurot

kolmanda osamakse ja 90 eurot neljanda osamakse katteks. Kostja poolt tehtud makse katab

neljandas osamakses sisalduva põhivõla osa täielikult. Hageja ei saa seega nõuda neljanda

osamakse tasumisega viivitamise eest viivist. Kostja on olnud neljanda osamakse, so

intressi, 43,84 euro tasumisega viivituses alates 30. novembrist 2014.

Kostja on 13. detsembril 2014 tasunud 90 eurot. Sellest tuleb arvata 43,84 eurot neljanda

osamakse ja 46,16 eurot viienda osamakse katteks. Kostja on seega viienda osamakse

põhivõla summas 25,26 (71,42 – 46,16) eurot ja intressi 62,42 eurot tasumisega viivituses

alates 30. detsembrist 2014 kuni 11. jaanuarini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda

põhivõlalt viivist 0,88 eurot.

Kostja on 11. jaanuaril 2015 tasunud 133,84 eurot. Sellest tuleb arvestada 87,68 eurot

viienda osamakse, 0,88 eurot viivise ja 45,28 eurot kuuenda osamakse katteks. Kostja on

seega kuuenda osamakse põhivõla summas 31,97 (77,25 – 45,28) eurot ja intressi 56,59

eurot tasumisega viivituses alates 29. jaanuarist 2015 kuni 13. veebruarini 2015. Selle aja

ees võib hageja nõuda põhivõlalt viivist 1,37 eurot.

Kostja on 13. veebruaril 2015 tasunud 133,84 eurot. Sellest tuleb 88,56 eurot arvestada

kuuenda osamakse, 1,37 eurot viivise ja 43,91 eurot seitsmenda osamakse katteks. Kostja

on seega seitsmenda osamakse põhivõla summas 39,65 (83,56 – 43,91) eurot ja intressi

50,28 tasumisega viivituses alates 28. veebruarist 2015 kuni 14. märtsini 2015. Selle aja

eest võib kostja nõuda põhivõlalt viivist 1,60 eurot.

Kostja on 14. märtsil 2015 tasunud 133,84 eurot. Sellest tuleb 89,93 eurot arvestada

seitsmenda osamakse, 1,60 eurot viivise ja 42,31 eurot kaheksanda osamakse katteks.

Kostja on seega kaheksanda osamakse põhivõla summas 48,08 (90,39 – 42,31) euro

tasumisega viivituses alates 30. märtsist 2015 kuni 15. aprillini 2015. Selle aja eest võib

hageja nõuda viivist 2,19 eurot. Kostja on lisaks intressi 43,45 eurot tasumisega viivituses

alates 30. märtsist 2015.

Kostja on 15. aprillil 2015 tasunud 90 eurot. Sellest tuleb arvestada 48,08 eurot kaheksanda

osamakse põhivõla ja 41,92 eurot kaheksanda osamakse intressi katteks. Kaheksanda

osamakse intressist jääb seega tasumata 1,53 eurot.

Kostja on 29. mail 2015 tasunud 68,23 eurot. See tuleb arvestada üheksanda osamakse

põhivõla katteks. Kostja on seega üheksanda osamakse põhivõla tasumisega viivituses

summas 97,77 eurot alates 29. aprillist 2015 kuni 29. maini 2015 ning summas 29,54 (97,77

– 68,23) alates 30. maist 2015 kuni 10. juunini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda

põhivõlalt viivist 9,09 (8,14 + 0,95) eurot. Üheksandast osamaksest jääb tasumata intress

36,07 eurot.

Kostja on 10. juunil 2015 tasunud 90 eurot. Sellest tuleb 29,54 eurot arvestada üheksanda

osamakse põhivõla ja 60,46 kümnenda osamakse põhivõla katteks. Kostja on seega

kümnenda osamakse põhivõla tasumisega viivituses summas 105,75 eurot alates 29. maist

2015 kuni 10. juunini 2015 ning summas 45,29 (105,75 – 60,46) eurot alates 11. juunist

2015 kuni 12. juulini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda põhivõlalt viivist 7,58 (3,69 +

3,89) eurot. Kümnendast osamaksest jääb tasumata intress 28,09 eurot.

Kostja on 12. juulil 2015 tasunud 90 eurot ja 13 juulil 2015. a 44 eurot. Sellest tuleb

arvestada 45,29 eurot kümnenda osamakse põhivõla ja 88,71 eurot üheteistkümnenda

osamakse põhivõla katteks. Kostja on seega üheteistkümnenda osamakse põhivõla

tasumisega viivituses summas 114,39 eurot alates 28. juunist 2015 kuni 12. juulini 2015

ning summas 25,68 (114,39 – 88,71) eurot alates 13. juulist 2015 kuni 13. augustini 2015.

Selle aja eest võib hageja nõuda viivist 6,82 (4,61 + 2,21) eurot. Üheteistkümnendast

osamaksest jääb tasumata intress 19,45 eurot.

Kostja on 13. augustil 2015 tasunud 90,49 eurot. Sellest tuleb arvestada 25,68

üheteistkümnenda osamakse põhivõla katteks ja 64,81 eurot kaheteistkümnenda osamakse

põhivõla katteks. Kostja on seega kaheteistkümnenda osamakse põhivõla tasumisega

viivituses summas 123,8 eurot alates 28. juulist 2015 kuni 13. augustini 2015 ning summas

58,99 (123,80 – 64,81) eurot alates 14. augustist 2015 kuni 22. oktoobrini 2015. Selle aja

eest võib hageja nõuda viivist 16,74 (5,65 + 11,09) eurot. Kaheteistkümnendast osamaksest

jääb tasumata intress 10,11 eurot.

Kostja laenulepingust tulenev võlgnevus oli 22. oktoobri 2015. a seisuga seega järgmine:

põhivõlg 58,99 eurot, intress 95,25 eurot ja viivis 42,42 eurot, kokku 196,66 eurot. VÕS §

4062 lg 3 kohaselt pidi kostja sellelt summalt kuni kokkulepitud laenu tagastamise

kuupäevani 11. oktoobril 2017 tasuma VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras intressi.

Intressisumma selle aja eest on 7 senti. Arvestades eelnevat, sh asjaolu, et kostja pidi tasuma

intressi seadusjärgses määras, peab kostja alates 12. oktoobrist 2017 tasuma tasumata

põhivõlalt intressi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise

aja seisuga on see viivise suurus 83 senti. Hageja võib see nõuda kostjalt laenulepingu alusel

põhivõla 58,99 euro intressi 95,32 eurot ja viivise 43,25 eurot maksmist. Alates 15.

detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni, tuleb kostjalt välja mõista põhivõlalt ka viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Selles osas tuleb hagi rahuldada. Hageja

põhivõla nõue tuleb jätta 58,99 eurot ületavas osas rahuldamata. Hageja intressi nõue tuleb

jätta 95,32 eurot ületavas osas ja viivise nõue 43,25 eurot ületavas osas rahuldamata.

Hageja palub lisaks mõista kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmise kulu 50 eurot.

Hageja on esitanud võla sissenõudmiskulude nõude laenulepingu üldtingimuste p 4.6 (tl 31,

34) alusel. Üldtingimuste p 4.6 järgi on kostja kohustatud hüvitama kulud, mis tulenevad

mh võlateatiste edastamisest, iga toimingu kohta summas 15 eurot. Kostjale on saadetud

üks lepingu ülesütlemise avaldus ja viis võlateatist (tl-d 44 – 58). Kuivõrd

ülesütlemisavaldus ja võlateatised on saadetud ajal, kui hageja nõue ei olnud VÕS § 4062

lg 3 järgi sissenõutav, ei ole kohtu hinnangul võla sissenõudmise kulu nõue põhjendatud ja

tuleb jätta rahuldamata. Nagu kohus eespool märkis, siis tulenevalt asjaolust, et 22. oktoobri

2015 lepingu lisa on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, pidi kostja tagastama hagejale

võlgnetava summa VÕS § 4062 lg 3 kohaselt lisas ette nähtud tagastamise tähtajal, st hageja

nõue muutus sissenõutavaks 12. oktoobril 2017.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kohus jätab menetluskulud hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 järgi poolte

endi kanda. Kohus peab sellist jaotust põhjendatuks arvestades hagi rahuldamise vähest

ulatust ning poolte positsioone vaidluse aluseks oleva lepingu sõlmimisel, st asjaolu, et

kostja sõlmis lepingu tarbijana ja hageja enda majandus- ja kutsetegevuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik