2-15-19042/157 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-19042

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OSAÜHINGU ABRING hagi Ara Petrosyani vastu

3851 euro 12 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ara Petrosyani kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2694 eurot 89 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OSAÜHING ABRING, seaduslik esindaja Andrei

Polištšuk

Kostja Ara Petrosyan, esindaja vandeadvokaat Marje Mängel

Asja läbivaatamise kuupäev

13. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2017. a otsus osas, milles ringkonnakohus

mõistis Ara Petrosyanilt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja sissenõutavaks muutunud

viivise 28. aprilli 2017. a seisuga 934 eurot 85 senti ületavas osas, menetluskulude jaotuse

osas ning osas, milles ringkonnakohus mõistis Ara Petrosyanilt OSAÜHINGU ABRING

kasuks maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks välja 889 eurot 98 senti

ületava summa. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata

sissenõutavaks muutunud viivise osas 28. aprilli 2017. a seisuga 934 eurot 85 senti ületavas

summas, jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludest 59,8%

Ara Petrosyani ja 40,2% OSAÜHINGU ABRING kanda.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Harju Maakohtu 13. oktoobri 2016. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis

Ara Petrosyanilt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja 3851 euro 12 sendi suuruse

põhivõla.

2-15-19042

4. Rahuldada hagist sissenõutavaks muutunud viivise osas perioodi 29. aprill 2017 kuni

13. detsember 2017 eest 193 eurot 29 senti.

5. Mõista Ara Petrosyanilt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja alates 14. detsembrist 2017

sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

3851 euro 12 sendi suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni.

6. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Tagastada Ara Petrosyani kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Narine Petrosjanile.

8. Mitte võtta asja juurde Ara Petrosyani 4. juunil 2017, 5. juunil 2017, 7. juunil 2017,

10. juunil 2017, 3. novembril 2017 ja 6. detsembril 2017 saadetud kirjadega elektrooniliselt

esitatud tõendeid ega Ara Petrosyani 30. juunil 2017 esitatud lisadega avaldust. Tagastada

30. juunil 2017 esitatud avaldus koos lisadega.

9. Jätta kassatsiooniastme menetlusega seotud menetluskuludest 59,8% Ara Petrosyani ja

40,2% OSAÜHINGU ABRING kanda.

10. Jätta rahuldamata OSAÜHINGU ABRING 30. augusti 2017. a taotlus määrata

kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud.

11. Rahuldada vandeadvokaat Marje Mängeli 29. mai 2017. a taotlus ja määrata riigi

õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes Ara Petrosyanile osutatud riigi õigusabi eest

osaühingu Advokaadibüroo Marje Mängel vandeadvokaadile Marje Mängelile 144 eurot

(sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule

Advokaadibüroo Marje Mängel.

12. Mõista OSAÜHINGULT ABRING lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 21 eurole

riigituludesse välja 119 eurot 70 senti riigilõivust, mille tasumisest Ara Petrosyan oli

apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.

13. Mõista OSAÜHINGULT ABRING lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 18 eurole

60 sendile riigituludesse välja 145 eurot 42 senti Ara Petrosyanile riigi õigusabi korras

määratud esindaja tasust maa- ja ringkonnakohtu menetluses.

14. Mõista OSAÜHINGULT ABRING riigituludesse välja 57 eurot 89 senti Ara

Petrosyanile riigi õigusabi korras määratud esindaja tasust kassatsioonimenetluses.

15. OSAÜHINGUL ABRING tasuda praeguse otsuse resolutsiooni p-des 12–14

väljamõistetud summadena kokku 323 eurot 1 sent (119 eurot 70 senti + 145 eurot 42 senti

+ 57 eurot 89 senti) riigituludesse praeguse kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva

jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

16. Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

16.1. Rahuldada hagi osaliselt.

16.2. Mõista Ara Petrosyanilt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja põhivõlgnevus

3851 eurot 12 senti.

16.3. Mõista Ara Petrosyanilt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja Riigikohtu otsuse

kuupäeva (13. detsember 2017) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1128 eurot

14 senti (934 eurot 85 senti + 193 eurot 29 senti).

16.4. Mõista Ara Petrosyanilt OSAÜHINGU ABRING kasuks välja alates 14. detsembrist

2017 sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras 3851 euro 12 sendi suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni.

16.5. Kõikide kohtuastmete menetluskuludest jätta 59,8% kostja ja 40,2% hageja kanda.

16.6. Jätta rahuldamata OSAÜHINGU ABRING 30. augusti 2017. a taotlus määrata

kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud.

16.7. Mõista Ara Petrosyanilt OSAÜHINGULE ABRING maakohtu ja ringkonnakohtu

menetlustega seotud menetluskulude hüvitamiseks välja 889 eurot 98 senti (726 eurot

37 senti + 163 eurot 61 senti).

2(9)

2-15-19042

16.8. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb Ara Petrosyanil tasuda

OSAÜHINGULE ABRING võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras viivist alates praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

16.9. Vabastada Ara Petrosyan apellatsioonimenetluses tasumata riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest.

16.10. Mõista OSAÜHINGULT ABRING välja riigituludesse 140 eurot 70 senti

riigilõivust, mille tasumisest Ara Petrosyan oli apellatsioonkaebuse esitamisel

vabastatud.

16.11. Rahuldada vandeadvokaat Marje Mängeli 29. mai 2017. a taotlus ja määrata riigi

õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes Ara Petrosyanile osutatud riigi õigusabi

eest osaühingu Advokaadibüroo Marje Mängel vandeadvokaadile Marje Mängelile

144 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning

teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel.

16.12. Mõista OSAÜHINGULT ABRING välja riigituludesse 221 eurot 91 senti (67 eurot

54 senti + 96 eurot 48 senti + 57 eurot 89 senti) Ara Petrosyanile riigi õigusabi korras

määratud esindaja tasust kõikides kohtuastmetes.

16.13. OSAÜHINGUL ABRING tasuda praeguse Riigikohtu otsuse resolutsiooni

p-des 16.10 ja 16.12 väljamõistetud summadena kokku 362 eurot 61 senti (140 eurot

70 senti + 221 eurot 91 senti) riigituludesse praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest

alates 15 päeva jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise

korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist

alates praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

16.14. Jätta tähelepanuta Ara Petrosyani 29. märtsi 2017. a avaldus ja sellega koos

korduvalt esitatud tõendid. Tõendid tagastada Ara Petrosyanile.

16.15. Tagastada Ara Petrosyani kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Narine

Petrosjanile.

16.16. Mitte võtta asja juurde Ara Petrosyani 4. juunil 2017, 5. juunil 2017, 7. juunil 2017,

10. juunil 2017, 3. novembril 2017 ja 6. detsembril 2017 saadetud kirjadega

elektrooniliselt esitatud tõendeid ega Ara Petrosyani 30. juunil 2017 esitatud lisadega

avaldust. Tagastada 30. juunil 2017 esitatud avaldus koos lisadega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING ABRING (hageja; üürileandja) esitas 17. detsembril 2015 Harju Maakohtule hagi,

milles palus Ara Petrosyanilt (kostja; üürnik) enda kasuks välja mõista põhivõla 3851 eurot

12 senti, 12. detsembri 2015. a seisuga viivise 3851 eurot 12 senti ja alates 13. detsembrist 2015

edasiulatuva viivise põhivõlalt seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. jaanuaril 2007 äripinna üürilepingu (üürileping). 2014. a

märtsiks tekkis kostjal üürivõlg, mida ta 28. märtsil 2014 tunnistas. 1. aprillil 2014 leppisid pooled

kokku üüritasu vähendamises 700 euroni kuus ilma käibemaksu ja kommunaalkuludeta. 1. mail

2014 leppisid pooled kokku üüritasu vähendamises 500 euroni kuus ilma käibemaksu ja

kommunaalkuludeta. Viimane arve, mille kostja tasus, oli jaanuari 2014 eest. 14. juulil 2014 ütles

hageja üürilepingu alates 1. augustist 2014 üles. Kostjal jäi perioodi 1. veebruar kuni 1. juuli 2014

arvete alusel tasumata 3851 eurot 12 senti. Lisaks oli 12. detsembri 2015. a seisuga

viivisevõlgnevus 5144 eurot 97 senti. Hageja vähendas viivist põhisumma suuruseni (3851 eurot

12 senti).

3(9)

2-15-19042

Hageja selgituste kohaselt on arvetel nr 582938 ja nr 582973 üürisumma kõrvalkuludega arvestatud

väiksemana, kui on lepingus ette nähtud. Hageja ei hakanud kostjalt neid lisasummasid nõudma

ning jäi hagis esitatud nõude juurde. 1. aprilli 2014. a ja 1. mai 2014. a üürilepingu lisadest

nähtuvalt vähendati vaid üüritasu, mitte kõrvalkulusid. Arved esitati üüritasu kohta.

2. Kostja tunnistas nõuet 3840 euro ulatuses. Kostja selgitas, et ei ole jälgitav, kuidas hageja arvutas

hagis kajastatud igakuise üüri ja kõrvalkulud. Kuna põhinõue ei ole selge, ei saa ka viivise arvestus

olla arusaadav ja õige.

3. Harju Maakohus rahuldas 13. oktoobri 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 7702 eurot 24 senti ja alates 17. detsembrist 2015 viivise 3851 euro 12 sendi suuruselt

põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 1214 eurot 67 senti ja

mõistis need kostjalt hageja kasuks koos seadusjärgse viivisega välja. Ülejäänud osas jättis

maakohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata.

Maakohus viitas VÕS §-le 271, § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100 ja § 108 lg-le 1.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 15. jaanuaril 2007 üürilepingu nr 1/07 ja 21. juulil 2011

üürilepingu lisa äripinna üürimiseks. Kostja tunnistas 28. märtsil 2014 võlgnevust. 1. aprillil 2014

vähendati üüritasu 700 euroni kuus (lisanduvad käibemaks ja kõrvalkulud) ja 1. mail

2014 500 euroni kuus (lisanduvad käibemaks ja kommunaalkulud). Kostja jättis perioodi

1. veebruar kuni 1. juuli 2014 arvete alusel hagejale tasumata 3851 eurot 12 senti. Hageja ütles

üürilepingu üles. Kostja tunnistas võlgnevust 3840 euro ulatuses. Maakohus leidis, et kõrvalkulude

osas on arved esitatud lepingujärgsest summast suuremana, kuid üüri on nõutud vähem. Seega

kokkuvõttes esitas hageja kostjale väiksemaid arveid, kui tal oleks olnud lepingu järgi õigus.

Maakohus leidis, et arvetes nõutavad summad (põhinõue) on põhjendatud, ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 3851 eurot 12 senti. Maakohus leidis, et hageja ei arvestanud viivist kostja kahjuks.

Viivist on arvestatud tasumata arvetelt üürilepingu p 7.1 järgi viivisemääraga 0,5% võlgnevuselt

päevas, viivist on vähendatud põhivõlani.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

sissenõutavaks muutunud 3851 euro 12 sendi suuruse viivise ja edasiulatuva viivise väljamõistmise

osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta hageja nimetatud nõuded rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. aprilli 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas sissenõutavaks muutunud viivise nõude

suuremas summas kui 3629 eurot 74 senti ja mõistis kostjalt menetluskulud välja suuremas summas

kui 1178 eurot 23 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt sissenõutavaks muutunud

viivisest välja 3629 euro 74 sendi suuruse osa ja mõistis kostjalt hageja kasuks maakohtu

menetlusega seotud kulude hüvitiseks välja 1178 eurot 23 senti. Ringkonnakohus sõnastas otsuse

tervikresolutsiooni, mille kohaselt rahuldati hagi osaliselt, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevus 3851 eurot 12 senti, 28. aprilli 2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

3629 eurot 74 senti ja edasiulatuv viivis seadusjärgses määras, jäeti maakohtu menetlusega seotud

4(9)

2-15-19042

menetluskuludest 3% hageja ja 97% kostja kanda ning apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludest 6% hageja ja 94% kostja kanda, mõisteti kostjalt hageja kasuks maakohtu ja

apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks välja 1435 eurot 41 senti (maakohtu menetluse kulud

1178 eurot 23 senti + ringkonnakohtu menetluse kulud 257 eurot 18 senti) ja viivis seadusjärgses

määras. Ringkonnakohus vabastas kostja apellatsioonimenetluses tasumata riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest ja mõistis hagejalt välja riigituludesse 39 eurot 60 senti (riigilõiv 21 eurot +

kostjale riigi määratud esindaja tasu maa- ja ringkonnakohtus 18 eurot 60 senti).

Ringkonnakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 ja märkis, et kostja

vaidlustab maakohtu otsuse sissenõutavaks muutunud viivise 3851 euro 12 sendi ja TsMS § 367

alusel lisanduva viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsus on

jõustunud kostjalt 3851 euro 12 sendi suuruse põhivõlgnevuse väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus tuvastas, et üürilepingu p 7.1 oli tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes, see

tüüptingimus sai üürilepingu osaks (VÕS § 37), kuid on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine

(koosmõjus VÕS §-ga 44). Vaidlusalune üürileping ei olnud tarbijaleping, kuna kostja ei olnud

tarbija tehingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 mõttes. Ringkonnakohus tuvastas, et üürilepingu

sõlmimisel ületas viivisekokkuleppes fikseeritud määr (0,5% tasumata summast iga viivitatud päeva

eest) 17,38 korda seaduses sätestatud määra (10,5% aastas ehk 0,028767% päevas).

Ringkonnakohus leidis, et selline tingimus on füüsilisest isikust ettevõtjast üürnikku ebamõistlikult

kahjustav. Olukorras, kus kostjal olid igakuised rahalised kohustused, mille täitmisega viivitamisel

viivis rakendus, kuid hagejal sai selline kohustus tekkida vaid erandlikel asjaoludel (üürilepingu

p-s 9.1 kokkulepitud vastastikune kohustus süülise tegevuse või tegevusetusega kahju

hüvitamiseks), ei saa asuda seisukohale, et tegemist ei olnud üürnikku ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega. Ka teistest lepingutingimustest ei tulene asjaolusid (nt kostja jaoks eriti soodsaid

tingimusi), mis tasakaalustaksid viivisemäära seadusest kõrvalekalduvat ulatust. Seega oli

üürilepingu p 7.1 tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, mistõttu ei ole

hagejal alust nõuda viivist seaduses sätestatud määrast suuremas määras.

Ringkonnakohus määras sissenõutava viivise suuruse TsMS § 367 järgi kindlaks ringkonnakohtu

otsuse kuupäeva (28. aprill 2017) seisuga ning leidis, et sissenõutavaks muutunud viivis

seadusjärgses määras (9. veebruar kuni 30. juuni 2014 8,25% aastas; 1. juuli 2014 kuni

31. detsember 2014 8,15% aastas; 1. jaanuar 2015 kuni 30. juuni 2016 8,05% aastas; alates 1. juulist

2017 8% aastas) on 3629 eurot 74 senti järgmise arvestuse alusel: 1) arve nr 582938 alusel viivis

77 eurot 70 senti (tasumata 299 eurot 8 senti; tähtaeg 8. veebruar 2014; viivitatud 1175 päeva

(9. veebruar 2014 kuni 28. aprill 2017)), 2) arve nr 582973 alusel viivis 231 eurot 17 senti (tasumata

912 eurot 4 senti; tähtaeg 8. märts 2014; viivitatud 1147 päeva (9. märts 2014 kuni 28. aprill 2017)),

3) arve nr 583010 alusel viivis 207 eurot 2 senti (tasumata 840 eurot; tähtaeg 8. aprill 2014;

viivitatud 1116 päeva (9. aprill 2014 kuni 28. aprill 2017)), 4) arve nr 583044 alusel viivis

143 eurot 81 senti (tasumata 600 eurot; tähtaeg 8. mai 2014; viivitatud 1086 päeva (9. mai 2014

kuni 28. aprill 2017)), 5) arve nr 583078 alusel viivis 139 eurot 60 senti (tasumata 600 eurot;

tähtaeg 8. juuni 2014; viivitatud 1055 päeva (9. juuni 2014 kuni 28. aprill 2017)), 6) arve nr 583114

alusel viivis 135 eurot 55 senti (tasumata 600 eurot; tähtaeg 8. juuli 2014; viivitatud 1025 päeva

(9. juuli 2014 kuni 28. aprill 2017)).

Ringkonnakohus leidis, et TsMS § 367 alusel kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks

muutumata viivise osas ei ole alust maakohtu otsust tühistada või muuta. Maakohus rahuldas selle

osa nõudest, määrates arvestamise aluseks seadusjärgse (VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tuleneva)

viivisemäära. Ringkonnakohus viitas TsMS § 329 lg-le 1 ja § 331 lg-le 1 ning tuvastas, et kostja

taotles viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses. Sellises olukorras saaks

5(9)

2-15-19042

ringkonnakohus viivise suurust vähendada, kui esineksid TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui

apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendaks. Kostja

apellatsioonkaebus neile nõuetele ei vasta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja osales

aktiivselt maakohtu menetluses, samuti osales menetluses kostja riigi õigusabi korras määratud

vandeadvokaadist esindaja.

Ringkonnakohus viitas TsMS § 163 lg-le 1 ja jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Hagi rahuldati 97% ulatuses (põhivõlg 100%, viivis 94%), seega jäi menetluskuludest

maakohtus 97% kostja ja 3% hageja kanda. Apellatsiooniastmes vaidlustas kostja vaid viivisenõuet.

Kaebus rahuldati sissenõutavaks muutunud viivise osas 6% ulatuses (3851 euro 12 sendi asemel

peab kostja tasuma 3629 eurot 74 senti; tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas jäi kaebus

rahuldamata). Seetõttu jäi apellatsioonimenetluse kuludest 6% hageja ja 94% kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse sissenõutavaks muutunud viivise ja kostjalt menetluskulude väljamõistmise osas ning

ringkonnakohtu otsuse 28. aprilli 2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3629 euro

74 sendi väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse ning rahalise kindlaksmääramise osas. Kostja

palub teha uue otsuse, millega mõista 28. aprilli 2017. a seisuga kostjalt hageja kasuks välja

sissenõutavaks muutunud viivis 934 eurot 85 senti. Kostja palub menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda ning kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt liitis ringkonnakohus viivisesummad, mille suurust kostja

ei vaidlusta, valesti kokku. Ringkonnakohtu viivisearvestus oli järgmine: 1) arve nr 582938 alusel

viivis 77 eurot 70 senti; 2) arve nr 582973 alusel viivis 231 eurot 17 senti; 3) arve nr 583010 alusel

viivis 207 eurot 2 senti; 4) arve nr 583044 alusel viivis 143 eurot 81 senti; 5) arve nr 583078 alusel

viivis 139 eurot 60 senti; 6) arve nr 583114 alusel viivis 135 eurot 55 senti. Viidatud viiviste

liitmisel sai ringkonnakohus summaks 3629 eurot 74 senti. Tegelikult on viidatud viiviste summa

934 eurot 85 senti.

Lisaks ei nõustu kostja väljamõistetud menetluskulude suurusega, kuna selle väljamõistmise üheks

aluseks on kostjalt 3629 euro 74 sendi suuruse viivise väljamõistmine. Nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 28. aprilli 2017. a seisuga 934 eurot 85 senti ületavas

osas, ja menetluskulude jaotuse osas. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles

ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude

hüvitamiseks välja 889 eurot 98 senti ületava summa. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta

muutmata. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise osas 28. aprilli 2017. a seisuga 934 eurot 85 senti

ületavas osas, jätab maakohtu ja ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludest 59,8% kostja

ja 40,2% hageja kanda. Lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 21 eurole mõistab kolleegium

6(9)

2-15-19042

hagejalt riigituludesse välja 119 eurot 70 senti (140 eurot 70 senti – 21 eurot) riigilõivust, mille

tasumisest kostja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samuti mõistab kolleegium lisaks

ringkonnakohtus välja mõistetud 18 eurole 60 sendile hagejalt riigituludesse välja 145 eurot 42 senti

(164 eurot 2 senti – 18 eurot 60 senti) kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasust maa- ja

ringkonnakohtu menetluses. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Kuna maakohtu otsust ei vaidlustatud ringkonnakohtus osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja

põhivõla 3851 eurot 12 senti, on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

jõustunud.

TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud. Praeguses asjas on kassatsioonkaebuse esitanud üksnes kostja, kes

vaidlustab ringkonnakohtu otsuse 28. aprilli 2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

934 eurot 85 senti ületavas osas väljamõistmise ringkonnakohtu arvutusvea tõttu. Eelnevast

tulenevalt palub kostja muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja ei vaidle kassatsioonkaebuse

vastuses kostja arvutusele vastu, vaid esitab viivisemäära kui tüüptingimuse vaidlustamisega seotud

väiteid. Kui hageja soovis selles osas ringkonnakohtu lahendit vaidlustada, oleks tal tulnud esitada

ringkonnakohtu lahendi peale kassatsioonkaebus. Hageja ei ole seda teinud.

10. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt, kuigi

TsMS § 447 lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning

ilmsed ebatäpsused, võib seda teha siiski üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu. Otsuse

põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines

ekslikul arvutusel. Selliselt muudetaks otsuse sisu (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-86-10, p 16; 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08, p 18).

Praeguses asjas on ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas erinevate arvete alusel arvutatud

viiviste liitmisel kostjalt väljamõistetava viivise suuruse arvutamisel eksinud ja selle arvutusvea

tulemusena saadud summa ka kostjalt resolutsioonis välja mõistnud. Seega on ringkonnakohus

teinud otsuses sellise vea, mida ringkonnakohus ise TsMS § 447 lg 2 alusel ei saanud parandada.

11. Ringkonnakohtu arvestus 28. aprilli 2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kohta oli

järgmine: 1) arve nr 582938 alusel oli viivis 77 eurot 70 senti; 2) arve nr 582973 alusel oli viivis

231 eurot 17 senti; 3) arve nr 583010 alusel oli viivis 207 eurot 2 senti; 4) arve nr 583044 alusel oli

viivis 143 eurot 81 senti; 5) arve nr 583078 alusel oli viivis 139 eurot 60 senti; 6) arve nr 583114

alusel oli viivis 135 eurot 55 senti. Nimetatud viiviste liitmisel sai ringkonnakohus summaks

3629 eurot 74 senti. Kolleegium nõustub kostjaga, et viidatud viiviste summa on 934 eurot 85 senti.

Seega oli 28. aprilli 2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 934 eurot 85 senti.

Kolleegium määrab sissenõutava viivise suuruse TsMS § 367 järgi kindlaks Riigikohtu otsuse

kuupäeva (13. detsember 2017) seisuga. Sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras

(alates 29. aprillist 2017 8% aastas) alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni Riigikohtu otsuse

tegemiseni on 193 eurot 29 senti (tasumata 3851 eurot 12 senti, viivitatud päevi 229 (29. aprill 2017

kuni 13. detsember 2017)). Seega kokku on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras

13. detsembri 2017. a seisuga 1128 eurot 14 senti (934 eurot 85 senti + 193 eurot 29 senti).

12. Kostja esitas ise (ilma vandeadvokaadist esindajata) 4. juunil 2017, 5. juunil 2017, 7. juunil

2017, 10. juunil 2017, 3. novembril 2017 ja 6. detsembril 2017 saadetud kirjadega Riigikohtule

elektrooniliselt tõendeid. Kostja esitas 30. juunil 2017 avalduse (seisukoha) koos lisadega.

7(9)

2-15-19042

TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend

esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. TsMS § 218 lg 3

esimese lause järgi võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium

viidatud tõendeid vastu ja kostja seisukohti toimikusse. Kuna 4. juunil 2017, 7. juunil 2017,

10. juunil 2017, 3. novembril 2017 ja 6. detsembril 2017 saadetud dokumendid on esitatud

elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. 30. juunil 2017 esitatud avaldus ja lisad

tagastatakse.

13. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka

asja menetluskulud.

Hagi rahuldamise määra leidmisel võtab kolleegium arvesse hageja põhinõuet ja praeguse lahendi

tegemise seisuga (13. detsember 2017) sissenõutavaks muutunud viivist. Hageja nõue 13. detsembri

2017. a seisuga on 8320 eurot 32 senti: põhivõlg 3851 eurot 12 senti, 12. detsembri 2015. a seisuga

viivis 3851 eurot 12 senti, edasiulatuv viivis põhivõlalt seadusjärgses määras (13. detsember 2015

kuni 30 juuni 2016 8,05% aastas; alates 1. juulist 2016 8% aastas) 13. detsembrist 2015 kuni

13. detsembrini 2017 618 eurot 8 senti (tasumata 3851 eurot 12 senti, viivitatud päevi 732). Hagi

rahuldatakse 4979 euro 26 sendi ulatuses (põhinõue + 13. detsembri 2017. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis). Eelnevast tulenevalt rahuldatakse hagist 59,8%. Seega jääb menetluskuludest

59,8% kostja ja 40,2% hageja kanda.

13.1. TsMS § 174 lg-te 1, 3 ja 5 järgi tuleb kolleegiumil määrata kindlaks vastavalt jaotusele

hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus. Maakohtus olid hageja põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud 1214 eurot 67 senti. Maakohtu kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja

vajalike menetluskulude suurust kostja ei vaidlustanud. Kostja peab viidatud menetluskuludest

hüvitama 59,8% ehk 726 eurot 37 senti. Ringkonnakohtus olid hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud ringkonnakohtu hinnangul 273 eurot 60 senti. Ringkonnakohtu kindlaksmääratud

hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust kostja ei vaidlustanud. Kostja peab viidatud

menetluskuludest hüvitama 59,8% ehk 163 eurot 61 senti. Seega kokku peab kostja hüvitama

hagejale menetluskuludena 889 eurot 98 senti. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda praeguse lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

13.2. Menetluskulude kohta kassatsioonimenetluses esitas hageja seaduslik esindaja nimekirja,

mille kohaselt olid hageja kassatsiooniastme menetluskulud 375 eurot 15 senti, mis tulenes

järgmistest toimingutest: Tallinna Ringkonnakohtu otsuse analüüs ja arutelu, kassatsioonkaebuse

analüüs, vastuse koostamine.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja sama

lõike teise lause järgi on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Praeguses asjas on hageja kassatsioonimenetluses osalenud

TsMS § 218 lg 4 esimese lause mõttes isiklikult oma seaduslikuks esindajaks oleva juhatuse liikme

kaudu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg 1; Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-62-14, p 13). Hageja seadusliku esindaja kulusid ei saa kostjalt välja mõista, mistõttu

kolleegium jätab hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata.

8(9)

2-15-19042

13.3. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palub

kostjale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule Advokaadibüroo Marje

Mängel mõista riigieelarvest välja 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot (3 tundi × 40 eurot × 1,2).

Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 3 tundi, sh ringkonnakohtu otsuse

analüüsimiseks ja kliendile selgitamiseks 0,5 tundi ja kassatsioonkaebuse koostamiseks 2,5 tundi.

Kolleegium leiab, et kostja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on

põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi

tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

13.4. Maakohus rahuldas 5. mai 2016. a määrusega kostja riigi õigusabi taotluse kohustuseta

hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. 13. oktoobri 2016. a määrusega määras maakohus kostja riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasuks 140 eurot (lisandub käibemaks 28 eurot). 28. aprilli

2017. a määrusega määras ringkonnakohus kostja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasuks

240 eurot.

TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 5 teise lause järgi tuleb hagejalt mõista riigituludesse 40,2%

350 euro suurusest riigilõivust, mille tasumisest kostja oli apellatsioonkaebuse esitamisel

vabastatud, ehk 140 eurot 70 senti, 40,2% kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja 168 euro

suurusest tasust maakohtus (ringkonnakohus arvestas hagejalt riigituludesse väljamõistetava summa

ekslikult kostja riigi õigusabi korras määratud esindaja käibemaksuta tasust) ehk 67 eurot 54 senti,

40,2% kostjale riigi õigusabi korras määratud 240 euro suurusest tasust ringkonnakohtus ehk

96 eurot 48 senti. Seetõttu mõistab kolleegium lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 39 eurole

60 sendile (riigilõiv 21 eurot + kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu maa- ja

ringkonnakohtu menetluses 18 eurot 60 senti) hagejalt riigituludesse välja 265 eurot 12 senti

(riigilõiv 119 eurot 70 senti + kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu maa- ja

ringkonnakohtu menetluses 145 eurot 42 senti).

TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 5 teise lause järgi tuleb hagejalt mõista riigituludesse ka 40,2%

kostjale riigi õigusabi korras määratud 144 euro suurusest tasust Riigikohtus ehk 57 eurot 89 senti.

TsMS § 179 lg 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul, arvates otsuse

jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi täitmisega

viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule.

Malle Seppik

Peeter Jerofejev

Tambet Tampuu

9(9)