3-17-2343/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Jõhvi kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-17-2343

Määruse kuupäev

11. detsember 2017

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

Maksim Kuznetsovi kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus seoses

suitsetamise keelamisega Viru Vanglas

Menetlusosalised

Kaebaja – Maksim Kuznetsov

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

2. Tagastada kaebus.

Edasikaebamise

kord

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse

Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD

1. Justiitsminister muutis 6. oktoobri 2016. a määrusega nr 21 alates 1. oktoobrist 2017

määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) sätteid, mis reguleerisid suitsetamise

korraldust vanglas. Alates 1. oktoobrist 2017 kehtiva VSKE § 641 lg 31 alusel on suitsetatavad

tubakatooted vanglas kinnipeetavale keelatud.

2. Viru Vangla direktor muutis 24. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla

kodukorra sätteid, mis reguleerisid suitsetamist vanglas. Sealhulgas lisati kodukorda punkt

2.3, mille järgi on vangla territooriumil suitsetamine keelatud, ja muudeti punkti 4.4 nii, et

jalutuskäigule kaasa võtta lubatud esemete loetelust puuduvad sigaretid. Kodukorra

muudatused jõustusid 1. oktoobril 2017.

3. Viru Vangla kinnipeetav Maksim Kuznetsov esitas 8. novembril 2017 Tartu

Halduskohtule kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse seoses 1. oktoobril 2017 jõustunud

suitsetamise keeluga. Kaebaja hinnangul on suitsetamise keeld põhiseadusega vastuolus.

Kaebaja soovib suitsetada.

3-17-2343

KOHTU SEISUKOHT

4. Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (I) ja seejärel kaebuse

osas (II).

I

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-te 1 ja 3 alusel võib kohus teha

määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse vajaduse

äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata.

6. Õiguskirjanduses selgitatakse, et sarnaselt kaebusega saab ka esialgse õiguskaitse taotluse

puhul eristada taotluse lubatavust ja taotluse põhjendatust. Esialgse õiguskaitse taotlus on

lubatav eelkõige siis, kui kohtule on esitatud nõuetekohane taotlus (HKMS § 250) ja kaebajal

on esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad

HKMS § 249 lg 1 lausetes 1 ja 2 nimetatud alused. Kaebaja peab vajama esialgse õiguskaitse

abinõu kohaldamist selleks, et oma õigusi kindlustada või kahjulikke mõjutusi tõrjuda. Kui

esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebaja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi

ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega. Lisaks eeltoodule peab

arvestama muude lubatavuse eeldustega: põhivaidluse ese kuulub halduskohtu pädevusse,

õige kohtualluvus, keeld esitada samadel asjaoludel ja samal alusel korduvat taotlust (HKMS

§ 55 lg 3), taotlus on lubatav põhivaidluse esemest tulenevalt, kohtule on esitatud taotlusega

seotud kaebus või haldusorganile vaie. Kui esialgse õiguskaitse taotlus ei ole lubatav, saab

selle jätta HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata (Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. Kirjastus Juura 2013. Lk

686).

7. Kaebaja selgitas, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob talle kaasa

ebamõistlikud piirangud.

8. Kohtunik leidis varasemates sarnastel asjaoludel tehtud kohtulahendites, et vanglas

suitsetamise keelamise vaidlustamise korral on kinnipeetaval esialgse õiguskaitse vajadus

(11. septembri 2017. a määrus kohtuasjas 3-17-1449, 18. oktoobri 2017. a määrus kohtuasjas

3-17-1999, 8. novembri 2017. a määrus kohtuasjas 3-17-2008, 8. novembri 2017. a määrus

kohtuasjas 3-17-2115).

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. detsembri 2017. a määrusega Tartu Halduskohtu

11. septembri 2017. a määruse kohtuasjas 3-17-1449. Ringkonnakohus leidis, et suitsetamise

piiramise või keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje oht. HKMS § 249 lg 1 lause 1

lubab esialgset õiguskaitset kohaldada ainult siis, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste

kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seaduse seletuskirja

kohaselt on seadusandja tahtnud sellega öelda, tuginedes seejuures Riigikohtu seisukohtadele,

et „kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus

esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine asutuse poolt või haldustoimingust tulenevate

õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid

tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil

võimalik.“ (HKMS seletuskiri seisuga 6. mai 2010, 758 SE). Halduskohus leidis, et kui

vaidlus peaks lõppema taotleja võiduga, siis ei ole enam võimalik tagasi pöörata seda, et

3-17-2343

praegu ei saanud taotleja suitsetada varem talle lubatud kolme sigaretti päevas.

Ringkonnakohus seda pöördumatuks tagajärjeks ei pea. Sellisel juhtumil isik vahepealsel

perioodil küll suitsetada ei saa, kuid võib peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui

ta seda veel soovib. Peale selle on halduskohus viidanud võõrutusnähtudele. Ringkonnakohus

ei välista küll teatud võõrutusnähtude esinemise võimalikkust teatud juhtudel, kuid leiab, et

need ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada võõrutusnähtude

esinemisel asjatundlikku ravi. Ringkonnakohus leiab niisiis, et pöördumatuid tagajärgi

käesoleval juhul ei esine. Loobumise kõrvalnähtude ravimiseks on vanglas olemas

meditsiinitöötajad, kelle poole on võimalik pöörduda. Kui kohtud jõuavad viimaks

seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine olema vanglas lubatud, siis saab keelava

regulatsiooni uuesti tühistada.

10. HKMS § 252 lg 7 alusel on ringkonnakohtu lahend halduskohtu kohaldatud esialgse

õiguskaitse asjas lõplik. Kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel

halduskohtule kohustuslikud (HKMS § 202 lg 2), peab kohus õigusrahu saavutamise huvides

õigeks lähtuda kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu

seisukohtadest.

Kohus leiab määruse punktis 9 toodud põhjendustel, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse

vajadus. Kuna täidetud ei ole üks esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis

puudub vajadus kontrollida muude eelduste täidetust. Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel

esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

II

11. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse eesmärgiga saavutada õigus vanglas suitsetada. Et

selline kaebus oleks lubatav, peab kaebajal olema nõuetekohaselt läbitud vangistusseaduse §

11 lg 5 järgi kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus küsis 4. detsembril 2017 Viru Vanglalt

andmeid kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohta. Viru Vangla esitas 6. detsembril

2017 kohtule koopia kaebaja 7. novembri 2017. a vaidest nr 6-12/494-1 ja Viru Vangla

13. novembri 2017. a vaide tagastamise otsusest nr 6-12/494-2. Viru Vangla tagastas kaebaja

vaide, sest see oli esitatud tähtaja rikkumisega ning vangla ei näinud põhjust tähtaja

ennistamiseks.

12. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75 sätestab: „Vaie haldusaktile või toimingule tuleb

esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik

vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.“

Praegusel juhul tuli kaebajal esitada vaie, taotledes Viru Vangla direktori 24. aprilli 2017. a

käskkirjaga nr 1-1/55 muudetud Viru Vangla kodukorra suitsetamist välistavate sätete

kehtetuks tunnistamist ja suitsetamise võimaluse taastamist. Vangla kodukord on

üldkorraldus, st haldusakt (HMS § 51 lg 2 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007.

a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7). Riigikohtu halduskolleegium selgitas 13. veebruari 2008. a

määruses asjas nr 3-3-1-95-07 järgmist (p 14): „Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema

hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui

üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva

jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid

käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik

esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks

pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist.“ Viru

Vangla märkis vaide tagastamise otsuses, et vangla andmetel on kaebaja suitsetaja. Sama

järelduse võib teha kaebaja kohtule esitatud pöördumise põhjal. Kuna suitsetamise keeld

3-17-2343

hakkas Viru Vanglas kehtima 1. oktoobril 2017, hakkasid vastavad kodukorra sätted sellest

kuupäevast kaebaja õigusi mõjutama. Kohus nõustub vanglaga, et sellest kuupäevast hakkas

kulgema 30-päevane vaide esitamise tähtaeg. Viimane päev vaide esitamiseks oli 31. oktoober

2017. Kaebaja esitas vaide 7. novembril 2017. Seega rikkus kaebaja vaide esitamise tähtaega.

13. Haldusorgan võib vaide esitamise tähtaja ennistada, kui tähtaeg lasti mööda mõjuval

põhjusel (HMS § 77 ja § 34 lg 1). Kaebaja ei ole vaides ega kohtule esitatud pöördumises

selgitanud, miks ta esitas vaide hilinenult. Kaebaja ei ole esile toonud, et tal oleks esinenud

takistus, mis ei võimaldanud vaiet tähtaegselt esitada. Kohus ei pea ka usutavaks, et kaebajal

kui vanglas viibival kinnipeetaval sai esineda selline takistus, mis ei võimaldanud tal terve

oktoobrikuu jooksul vaiet esitada. Muu hulgas ei pea kohus tõenäoliseks tähtaja ületamist

õigusliku kogenematuse tõttu. Vangla on põhjendatult osutanud sellele, et kaebaja kannab

kolmandat vanglakaristust. Kõikide vangistuste jooksul on kaebajale tutvustatud vangistust

reguleerivaid õigusakte. Kaebajale pidi olema teada vaide esitamise tähtaeg ning tema jaoks

pidi olema äratuntav, et suitsetamise keeld tuleb vaidlustada võimalikult kiiresti pärast selle

kehtimahakkamist. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vangla on õigesti jätnud vaide

esitamise tähtaja ennistamata. Kohtu hinnangul ei saa vanglale ette heita ka seda, et ta ei

andnud kaebajale täiendavat võimalust selgitada tähtaja ületamise põhjust. Eelnevalt

kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes ei ole usutav, et kaebajal sai esineda mõjuv põhjus tähtaja

rikkumiseks. Vanglal oli menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigus jätta kohe tähtaeg

ennistamata.

14. HMS § 79 lg 1 p 3 sätestab, et vaie tagastatakse, kui mööda on lastud vaide esitamise

tähtaeg ning seda ei ennistata. Vangla tagastas selle sätte alusel kaebaja vaide õiguspäraselt.

15. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 29. aprilli 2014. a määruses asjas nr 3-3-1-78-13

järgmist (p-d 18 ja 19): „Juhul, kui kinnipeetav rikub asja kohustusliku kohtueelse

lahendamise korda viisil, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja sisulise otsuse puudumise ja

vaide õiguspärase tagastamise, ei saa kinnipeetaval tekkida kohtusse pöördumise õigust.

HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse

menetluse nõuetekohaselt. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt

(näiteks jätab kõrvaldamata vaides esinenud puudused, ei esita vaiet tähtaegselt) ja menetlus

lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS §

47 lg-st 1 tulenevalt lubatav.“ Seega ei ole kaebaja kaebus kohtule lubatav ning kohus

tagastab selle HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Karin Jõks

kohtunik