4-17-2735/12 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

11. detsember 2017

Kohtuasja number

4-17-2735

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

Daniil

Vitenzonile

(38308023715)

määratud

rahatrahvi

asendamine arestiga

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 2. novembri 2017. a

määrus

Määruskaebuse esitaja

Daniil Vitenzon

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 2. novembri 2017. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse süüdlase advokaadist kaitsja ja Politsei- ja

Piirivalveamet. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 5. septembri 2014. a

kiirmenetluse otsusega karistati Daniil Vitenzoni liiklusseaduse § 239 lg 1 p 2 järgi rahatrahviga

20 trahviühikut ehk 80 eurot.

2. 15. mail 2017 esitas Politsei- ja Piirivalveamet täitemenetluse seadustiku (TMS) § 201 lg-s 1 ette

nähtud korras Viru Maakohtule taotluse asendada D. Vitenzonile määratud rahatrahv

karistusseadustiku (KarS) § 72 alusel arestiga.

Taotluses märgiti, et kuna D. Vitenzon rahatrahvi vabatahtlikult ei tasunud, alustati trahvisumma

sissenõudmiseks 18. novembril 2014 täitemenetlust. 12. mail 2017 teatas kohtutäitur, et Viru

Maakohtu 26. aprilli 2017. a määrusega asjas nr 2-17-1057 kuulutati välja D. Vitenzoni pankrot.

Järelikult on rahatrahvi tasumine võimatu. Seetõttu tuleb otsustada rahatrahvi asendamine

arestiga.

3. Viru Maakohtu 2. novembri 2017. a määrusega asendati D. Vitenzonile Politsei- ja Piirivalveameti

Ida prefektuuri 5. septembri 2014. a otsusega määratud rahatrahv 20 trahviühikut KarS § 72 alusel

arestiga kaks päeva. Maakohus otsustas, et see arest tuleb D. Vitenzonil ära kanda kohe pärast

kriminaalasjas nr 1-17-5541 mõistetud karistuse ärakandmist.

2(3)

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse D. Vitenzon, kes palub maakohtu määruse

tühistada ja jätta kohtuvälise menetleja taotlus rahatrahvi arestiga asendamiseks rahuldamata.

Määruskaebuse esitaja põhjendab oma taotlust järgmiselt. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei

arvestanud D. Vitenzoni poolt kohtuistungil antud seletusi. D. Vitenzon teatas kohtule enda

pankrotist. Pankrotiasjas tehtud 9. oktoobri 2017. a kohtumäärusega kinnitati jaotusettepanek,

millest nähtuvalt ei ole Politsei- ja Piirivalveameti nõuet, mis tuleneb 5. septembri

2014. a otsusest, pankrotimenetluses õigeaegselt esitatud ja seda ei ole pankrotimenetluses

tunnustatud. Kuna kõnealust nõuet pankrotimenetluses ei tunnustatud, pole Politsei- ja

Piirivalveametil alust taotleda selle asendamist arestiga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja D. Vitenzoni

määruskaebuses märgitu ei anna alust seda määrust tühistada.

6. KarS § 72 lg 1 sätestab, et kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab

kohus selle tasumata osas arestiga või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga KarS §-s 69

sätestatud korras. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt vastab rahatrahvi kümnele

trahviühikule üks päev aresti.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud – ja selles ei ole ka vaidlust –, et D. Vitenzon pole talle kohtuvälise

menetleja määratud 20 trahviühiku suurust rahatrahvi tasunud. Täitemenetlus selle rahatrahvi

sissenõudmiseks on lõppenud, kuna Viru Maakohtu 26. aprilli 2017. a määrusega kuulutati välja

D. Vitenzoni pankrot.

8. Määruskaebuse esitaja arvab, et kui süüdlane pankrotistub ja sissenõudja ei esita tasumata

rahatrahvi nõuet süüdlase pankrotimenetluses, pole ka võimalik seda rahatrahvi KarS § 72 alusel

arestiga asendada. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. KarS § 72 ega ükski teine säte

ei välista rahatrahvi asendamist arestiga põhjusel, et süüdlane on pankrotistunud. Seejuures on

pankrotivõlgnikust süüdlase rahatrahvi asendamine arestiga võimalik ka juhul, kui sissenõudja

pole varem esitanud trahvinõude kohta pankrotiseaduse (PankrS) §-s 94 nimetatud avaldust. See,

kui sissenõudja jätab trahvinõude süüdlase pankrotimenetluses esitamata, toob kaasa vaid selle, et

trahvinõuet ei ole võimalik rahuldada süüdlase pankrotivara arvel. Samas ei tingi süüdlase pankrot

trahvinõude lõppemist ega selle arestiga asendamise võimatust. Järeldust, et pankroti

väljakuulutamine ei mõjuta võlgniku vastu suunatud, kuid pankrotimenetluses esitamata nõude

kehtivust, kinnitab – lisaks nõude lõppemist sätestava normi puudumisele – ühemõtteliselt ka

PankrS § 167 lg 1.

9. Sellele, et süüdlase maksejõuetus ei takista asendusaresti määramist, viitab ka TMS § 201 lg 1,

mis seob asenduskaristuse kohaldamise menetluse algatamise mh asjaoluga, et võlgnikul ei ole

vara, millele sissenõuet pöörata. Süüdlase pankroti korral on tegemist just sellise olukorraga:

PankrS § 1 lg-te 1 ja 2 kohaselt tähendab pankrot olukorda, kus võlgnik ei suuda rahuldada

võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine. Pankrotistunud süüdlasel võib küll mingi vara olla, kuid see on muutunud PankrS § 35

lg 1 p 1 alusel pankrotivaraks (PankrS § 108), mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Ühtlasi muutub võimatuks sissenõude

pööramine võlgniku varale täitemenetluses, sest TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus

võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Sellises olukorras on mitte üksnes võimalik, vaid üldjuhul

3(3)

ka otstarbekas asendada tasumata rahatrahv KarS § 72 lg 1 alusel aresti või üldkasuliku tööga.

Seejuures tuleb arvestada, et rahatrahvi sissenõudmine süüdlase pankrotimenetluses võib osutuda

riigi jaoks ebaproportsionaalselt koormavaks ja kulukaks, sageli on see sootuks perspektiivitu.

10. Kuna D. Vitenzon ei ole talle määratud rahatrahvi tasunud ja trahvisumma sissenõudmine

täitemenetluses on muutunud võlgniku püsiva maksejõuetuse tõttu võimatuks, toimis maakohus

õigesti, kui asendas rahatrahvi KarS § 72 alusel kahepäevase arestiga.

11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 196 lg-st 2, § 194 lg-test 2 ja 3 ning § 147 lg 1 p-st 1,

jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 2. novembri 2017. a määruse muutmata ja

D. Vitenzoni määruskaebuse rahuldamata.

12. Vaidlustamisviites märgitut, mille kohaselt saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse,

selgitab ringkonnakohus järgmiselt. VTMS § 198 sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu

tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib 1. septembrist

2002. 27. jaanuaril 2011 vastu võetud ja 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011,

1) § 10 p-ga 23 muudeti aga VTMS § 196 lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab

ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku

§-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale

esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles

asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.”

Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel

ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale,

millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse

peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik

vaidlustada (nagu VTMS § 198 sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale

esitatud määruskaebust menetleda (nagu VTMS § 196 lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab).

Seega on VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus. Tulenevalt põhimõttest lex

posterior derogat legi priori on VTMS § 196 lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet

VTMS § 198 kui varasema seaduse ees. Järelikult on ei ole ringkonnakohtu määrus, millega

vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik

määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav. VTMS § 192 lg 11

kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule. Tulenevalt VTMS §-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei

saa Riigikohtule määruskaebust esitada süüdlane ise, vaid üksnes tema advokaadist kaitsja.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)