2-17-11742/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-17-11742

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

Tsiviilasi nr 2-17-11742

Määruse tegemise aeg ja koht

11.12.2017.a, Tallinn

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal

Kohtuasi

SP Mets OÜ avaldus AESTII SUPPLY OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.09.2017.a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

SP Mets OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (võlausaldaja, määruskaebuse esitaja):

SP Mets OÜ (registrikood 10921586), tehinguline

esindaja Mark Obolenski

Võlgnik (vastustaja): AESTII SUPPLY OÜ

(registrikood 10285802), tehinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Liisi Kents

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. Jätta Harju Maakohtu 27.09.2017.a määrus muutmata.

2. Jätta SP Mets OÜ määruskaebus rahuldamata.

3. Esitada kogu seni kantud menetluskulude jaotus: jätta maakohtu ja

ringkonnakohtu menetluskulud SP Mets OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks AESTII SUPPLY OÜ ringkonnakohtu menetluskulude

rahalise suurusena 1140 eurot. Mõista SP Mets OÜ-lt vastustaja, AESTI

SUPPLY OÜ kasuks välja menetluskuludena ringkonnakohtumenetluses

kantud lepingulise esindaja kulu 1140 eurot.

5. Mõista SP Mets OÜ-lt vastavalt käesoleva lahendi resolutsiooni punktis 4

väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt AESTII SUPPLY OÜ kasuks

välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

6. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse ringkonnakohtu

menetluskulude rahalise suuruse osas (käesoleva määruse resolutsiooni p 4)

määruskaebuse esitaja 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest

alates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav.

Asjaolud

1(5)

Tsiviilasi nr 2-17-11742

1.

04.08.2017.a esitas võlausaldaja kostja vastu pankrotiavalduse. Avalduse kohaselt

tuleneb võlausaldaja nõue võlgniku vastu 22.09.2016.a ning 11.01.2017.a sõlmitud ostu-

müügilepingutest, mille ese oli okaspuu müük võlgnikule. 04.07.2017.a esitas võlausaldaja

võlgnikule kohustuse täitmise nõude, viivisenõude ning pankrotihoiatuse, milles märkis, et

võlgniku täitmata kohustuste põhiosa on 7514,29 eurot, millele lisandub samas summas

viivisenõue. Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte 04.07.2017.a. Võlgnik võlgnevust tasunud ei

ole.

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja ei tunnistanud pankrotiavaldust ega

pankrotiavalduses esitatud nõudeid. Võlgnik leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei

ole tõendatud ning pankrotiavaldus ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, kuivõrd

võlausaldaja ei ole esitanud nõude aluseks olevat müügilepingut. Pankrotiavalduse aluseks

olev nõue ei ole selge. Võlgnik on 22.09.2016.a arve nr 16007 ja 11.01.2017.a arve nr 17001

tasunud täielikult kogusummas 72 740,40 eurot. Täiendavalt vaidles võlgnik vastu

viivisearvestusele, sest võlausaldaja on ekslikult leidnud, et kehtiv viivisemäär on 0,5%

päevas. Võlgnik kinnitas, et pooled ei ole kokku leppinud viivisemääras ega arve tasumise

tähtajas ning seega on võimalik rakendada üksnes seadusest tulenevat viivisemäära, millest

tulenevalt ei saa viivise suurus olla suurem kui 323,24 eurot. Võlgnik palus jätta

menetluskulud võlausaldaja kanda.

3. Harju Maakohus tegi 27.09.2017.a määruse, millega jättis pankrotiavalduse alusel

ajutise pankrotihalduri nimetamata ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse. Kohus jättis

menetluskulud võlausaldaja kanda ja mõistis temalt võlgniku kasuks välja menetluskulud

summas 900 eurot ja tasumata osalt viivise. Kohus nõustus võlgnikuga, et käesoleval juhul ei

ole võlausaldaja pankrotiavaldus ajutise halduri nimetamiseks piisavalt selge. Maksejõuetuse

osas tugineb võlausaldaja võlgniku poolt kättesaadud ja vastamata pankrotihoiatusele, nõude

osas tugineb võlausaldaja kahele allkirjastamata arvele 22.09.2016.a ja 11.01.2017.a

viivisemääraga 0,5% päevas. Võlausaldaja on esitanud võlgniku seadusliku esindaja

06.09.2017.a e-kirja, millest nähtuvalt on võlgnik võlausaldaja arvates võlgnevust

tunnistanud. Kohtu hinnangul ei olnud esitatud tõendite alusel pankrotimenetluse raames

võimalik otsustada, kas pooltevaheliste rahaliste arvelduste suhtes on rakendatav viivisemäär

0,5% päevas või seaduses sätestatud määr. Võlausaldaja hilisemas arves (11.01.2017.a) ei ole

varasemast arvest (22.09.2016.a) võlausaldaja poolt arvestatud viivist võlgnevusena näidatud.

Kuivõrd poolte vahel on vaidlus pankrotiavalduse aluseks oleva nõude osas, st kas ja milles

on pooled omavahel kokku leppinud ning nõude olemasolu ja suuruse kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist sellises mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest, pidas kohus põhjendatuks jätta asjas ajutine haldur nimetamata.

Puudub vaidlus selle üle, et võlgnik on 72 740,40 eurot juba tasunud. Kohus ei nõustunud ka

võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt kui võlgnik pankrotihoiatusele vastuväiteid ei esita,

tähendab see esitatud nõude tunnistamist. Hinnates õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust

leidis kohus, et võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud osaliselt.

Kohtu hinnangul oli toimingute ajakulu põhjendatud ja vajalik järgmises ulatuses:

15.09.2017.a materjalidega tutvumine ja vastuse koostamine 6 tundi ja 20.09.2017.a

ettevalmistus istungiks ja esindus kohtus, võttes arvesse mh istungi kestvust ning eelnevat

tutvumist pankrotiavaldusega, ei saa põhjendatud ja vajalik ajakulu olla rohkem kui 1,5 tundi.

Kohus pidas võlgniku lepingulise esindaja tunnitasumäära põhjendatuks.

4.

10.10.2017.a esitas võlausaldaja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus

määruse tühistada ja nimetada ajutine haldur ning jätta menetluskulud võlgniku kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei ole määruse tegemisel pankrotiavalduse nõuet ega esitatud

2(5)

Tsiviilasi nr 2-17-11742

tõendeid hinnatud seaduse nõuetele vastavalt. Määruse tegemisel on oluliselt rikutud

pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg-t 3 ja vääralt kohaldatud võlaõigusseaduse § 88 lõikeid 8 ja 9.

Seadusejärgne kohustuste täitmise järjekorral põhinev nõue on loetud ebaselgeks. Nõude

ebaselgeks lugemist on põhjendatud asjas arutamata asjaoludega. Võlgnik ei ole viivise

määrale ega pankrotihoiatusele mõistliku aja jooksul vastu vaielnud (mh nõustunud viivise

määraga ja põhjustanud ise pankrotiavalduse esitamise). Hindamata on jäetud fakt, et võlgnik

on osa kohustustest täitnud pärast pankrotiavalduse menetlusse võtmist. 27.09.2017.a

määruses on hindamata jäetud võlgniku enda kinnitus maksejõuetuse kohta. Maakohus ei ole

võlgniku maksejõulisust hinnanud ka ilma pankrotiavalduse aluseks oleva nõudeta.

27.09.2017.a kohtumääruses ei ole arvestatud ajutise halduri tasu katteks tasutud deposiiti.

Menetluskulude jaotus ei arvesta menetluse asjaolusid ja on kaebaja suhtes ebaõiglane.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

6. Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta maakohtu määruse muutmata ja

menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.

Määruse põhjendused

7. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebuse

väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata

ja määruskaebus rahuldamata.

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus ületanud diskretsioonipiire, leides et

võlausaldaja nõue on ebaselge PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, mille kohaselt peab kohus jätma

ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et

vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Käesoleval juhul ei ole

hageja tuginenud asjaolule, et viivisemäär ja makse tähtajad oli poolte vahel kokku lepitud

kirjaliku lepinguga. Hageja leiab, et poolte vahel on kokkulepe maksetähtaegade ja

viivisemäära osas, kuivõrd hageja esitas kostjale arveid, kus oli märgitud maksetähtaeg ja

viivisemäär 0,5% päevas ning kostja ei esitanud selles osas vastuväiteid. Kostja vaidles sellele

käsitlusele vastu, leides et poolte vahel ei olnud kokkulepet ei maksetähtaegade ega

viivisemäära osas. Ringkonnakohtu hinnangul on seega kostja vaielnud põhjendatult hagile

vastu. Poolte kokkulepet arvel märgitud maksetähtaegade ja viivisemäära kohta ei saa tuletada

hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludest. Üksnes arvete saatmine ja nende kättesaamine

võlgniku poolt, nendel märgitud summa tasumine ja vastuväidete mitteesitamine ei kujuta

võlgniku nõusolekut arvel märgitud tähtaja ja viivisemäära osas. Kui kohustuse täitmise aega

ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse

täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul

alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust

(võlaõigusseaduse § 82 lg 3). Juhul kui poolte vahel ei ole kokkulepet viivisemäära osas,

kohalduks seadusjärgne viivisemäär, mille tulemusel ei ületaks hageja nõue 2500 eurot

(PankrS § 15 lg 3 p 3), arvestades võlgniku poolt väljatoodud viivisearvestust seadusjärgse

viivisemääraga (tl 43 pöördel). Seega peab hageja pöörduma enda nõudega kostja vastu

kohtusse hagiga.

9. Asjakohatu on võlausaldaja väide, et maakohus oleks pidanud ajutise halduri

nimetama võlgniku 06.09.2017.a e-kirja pinnalt, kus võlgniku juhatuse liige on sedastanud

võlgniku võimalikku pankrotiolukorda. Maksejõuetuse ilmnemisel on iseenesest juhatus

kohustatud esitama pankrotiavalduse. Selle kohustuse rikkumise eest on ettenähtud

3(5)

Tsiviilasi nr 2-17-11742

eraldiseisvalt nii tsiviilõiguslik kui ka kriminaalõiguslik vastutus. Nimetatud kohustuse

rikkumisega seonduvad asjaolud ja juhatuse võimalik vastutus ei ole aga käesoleva vaidluse

ese. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel tuleb ajutine haldur jätta nimetamata ka juhul, kui

võlausaldaja nõue on ebaselge. Juhul kui kohus tuvastab ühe aluse PankrS § 15 lg-st 3,

puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas

võlgniku maksejõuetus on põhistatud. Seega isegi kui võlgniku maksejõuetus oleks usutavaks

muudetud võlausaldaja poolt, ei oleks kohtul võlausaldaja nõude ebaselguse tõttu alust ajutist

haldurit nimetada. Eeltoodud põhjendustel on asjakohatu ka võlausaldaja väide, et maakohus

on eiranud Riigikohtu juhiseid seoses maksejõuetuse hindamisega. Võlausaldaja poolt

viidatud Riigikohtu lahendites on antud juhised olukorraks, kui ajutine haldur on nimetatud.

Sellisel juhul tuleb kohtul tõepoolest, hoolimata võlausaldaja avaldusest, hinnata üksnes

võlgniku majanduslikku seisundit. Asja lahendamisel ei oma tähtsust võlausaldaja väited

seoses kohustuse täitmise järjekorraga, kuivõrd võlgnik ei ole selles osas vastuväiteid

esitanud.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude jaotuse osas ajutise halduri

nimetamata jätmise puhul pankrotiseaduses kehtestatud erinorm (PankrS § 15 lg 6), mis

kohaldub ka juhul, kui võlgnik täidab enne ajutise halduri nimetamist kohustuse, millel

pankrotiavaldus põhineb. Seega ei ole alust leida, et kuivõrd võlgnik täitis enda kohustuse

võlausaldaja ees pärast pankrotiavalduse esitamist, tuleb menetluskulud jätta võlgniku kanda.

Võlausaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel tuleks menetluskulud jätta võlgniku

kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel.

11. Maakohtu poolt deposiidi tagastamise lahendamata jätmine ei ole alus, et maakohtu

määrus tühistada. Deposiidina tasutud summa tagastamist saab pankrotiseaduses erikorra

puudumise tõttu võlausaldaja taotleda TsMS § 195 lg 1 alusel.

Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

12. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1

alusel menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Kuivõrd maakohus on määranud kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse, teeb seda ka ringkonnakohus. Määruskaebuse esitaja ei ole

määruskaebuses vaidlustanud maakohtu poolt kindlaks määratud võlgniku maakohtu

menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust ja vajalikkust ning ringkonnakohtul pole alust

leida, et maakohus oleks menetluskulude hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Võlausaldaja

esitas ringkonnakohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kulus

lepingulisel esindajal määruskaebuse vastuse koostamiseks 9,5 tundi. Ringkonnakohus leiab,

et eelnimetatud ajakulu on põhjendatud ja vajalik, arvestades et vastustaja on enda seisukohas

vastanud põhjalikult kõigile määruskaebuses toodud väidetele ning lisanud vastuväidete

juurde ka viited asjakohasele Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu praktikale. Eeltoodust

tulenevalt on usutav, et sellise mahu ja sisuga menetlusdokumendi koostamiseks võis kuluda

natuke üle ühe tööpäeva. Lepingulise esindaja tunnimäär 120 eurot on samuti põhjendatud

vastavalt kohtupraktikale. Lepingulise esindaja tasumäärale ei ole avaldaja esitanud

vastuväiteid ka maakohtus. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja põhjendatud ja vajalik

lepingulise esindaja kulu 1140 eurot (9,5 tundi × 120 eurot). Samuti on põhjendatud mõista

määruskaebuse esitajalt välja TsMS § 177 lg 4 kohane viivis.

13. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Ülejäänud osas ei saa määruse peale

Riigikohtule edasi kaevata, kuivõrd see ei ole pankrotiseaduses ette nähtud (PankrS § 5 lg 2).

4(5)

Tsiviilasi nr 2-17-11742

Liis Arrak

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)