2-12-8764/106 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2017. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-8764

Tsiviilasi

AS SEB Pank hagi Toomas Rüütmanni vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

958 674,73 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. juuni 2016. a osaotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Rüütmanni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. november 2017. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Toomas Rüütmann (isikukood xxx), esindaja

vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Vastustaja (hageja): AS SEB Pank (registrikood 10004252),

esindaja Janek Alvela

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 15. juuni 2016. a otsus osas, milles kohus lahendas asja

osaotsusega TsMS § 450 järgi. Lugeda Tartu Maakohtu 15. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-

12-8764 tehtud lõppotsuseks.

2. Jätta ülejäänud osas Tartu Maakohtu 15. juuni 2016. a otsus muutmata ja Toomas

Rüütmanni apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

3. Jätta asjas kantud menetluskulud Toomas Rüütmanni kanda. Menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumist TsMS

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras.

4. Mõista Toomas Rüütmannilt riigituludesse välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud ja ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga tasumata riigilõiv summas 1800 eurot.

Riigilõiv 1800 eurot tuleb tasuda Maksu-ja Tolliameti kontole SEB Pank AS-is

nr EE351010052031000004, Swedbank AS-is nr EE522200221013264447, Nordea Bank AB

Eesti

filiaalis

nr EE401700017002872300

või

Danske

Bank

AS

Eesti

filiaalis

nr EE873300333499990003 unikaalse viitenumbriga 99917700081148. Viitenumbri märkimine

on kohustuslik. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 2-12-8764.

Nimetatud kohustus tuleb täita lahendi jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5).

Kui kohustatud isik ei ole kohtuotsust täitnud riigituludesse väljamõistetud riigilõivu osas

otsuses sätestatud tähtaegadel, võib kohtuotsuse saata sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6).

Riigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS SEB Pank (hageja) esitas Toomas Rüütmanni (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja võlgnevuse summas 13 317 349,46 eurot. Hageja tugines hageja ja OÜ TR Majad

vahel sõlmitud võlakirjaemissiooni korraldamise lepingule, mille järgi OÜ TR Majad võlgnes pangale

11 125 093,15 eurot võlakirjade nimiväärtuse ja kogunenud intressi eest ning 2 458 647,10 eurot

viivistena. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud käendusleping, millega kostja tagas panga nõudeid

põhivõlgniku vastu.

Lisaks võlakirjaemissiooni korraldamise lepingule viitas hageja veel hageja ja AS Kommest Auto

vahel 27.06.2007 sõlmitud laenulepingule nr 2007024278 summas 59 767 000 krooni. 27.07.2007 on

sõlmitud käendusleping nr 2007024288 kostjaga tagamaks eelviidatud laenulepingust tulenevaid

nõudeid. Käendusega tagati nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas intressid, viivised, trahvid ja

võla sissenõudmise kulud 15 000 000 krooni ehk 958 674,73 euro ulatuses.

Samuti sõlmiti 06.08.2007. a hageja ja kostja vahel käendusleping nr 2007026291, millega käendaja

tagas panga ees AS Kommest Auto kohustusi garantiilepingu nr 2007026281 alusel.

Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja 23.12.2015 nõude täpsustuse, milles palus kostjalt

välja mõista kokku 1 000 000 eurot järgnevate alternatiivsete nõuete alusel:

-

958 674,73 eurot 27.07.2007 käenduslepingu nr 2007024288 ja laenulepingu nr 2007024278

alusel ning ülejäänud summa 06.08.2007 käenduslepingu nr 2007026291 ja garantiilepingu

alusel või alternatiivselt

-

06.08.2007 käenduslepingu nr 2007026291 ja garantiilepingu alusel või alternatiivselt

-

käenduslepingu alusel, mis on antud seoses 28.05.2007 sõlmitud võlakirjaemissiooni

korraldamise lepinguga.

Hagiavalduse kohaselt ei täitnud laenusaaja laenulepingust nr 2007024278 tulenevaid kohustusi ning

AS SEB Pank esitas 22.05.2008 AS-ile Kommest Auto teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise

kohta. 29.02.2012 seisuga oli laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 960 159,17 eurot, millest laenu

põhiosa võlgnevus moodustab 645 074,44 eurot, intressivõlgnevus 13 465,01 eurot ja viivisvõlgnevus

301 619,72 eurot.

Kuna käenduslepingust nr 2007024288 tuleneva vastutuse piirsumma on väiksem kui hageja esitatud

nõue, soovib hageja oma nõude rahuldamist käenduslepingu nr 2007026291 alusel või alternatiivselt

28.05.2007. a käenduslepingu alusel.

Hageja selgitas nõude aegumise osas, et käenduslepingust nr 2007024288 tulenev nõue muutus

sissenõutavaks 23.05.2008. Hageja esitas nõude AS Kommest Auto pankrotimenetluses 05.03.2010

ning hageja nõuet tunnustati 09.06.2010. a. AS Kommest Auto pankrotimenetlus ei ole lõppenud.

Lisaks on käenduslepingu p 4.4 pooled kokku leppinud, et tagatis on antud ka juhuks, kui võlgnik

esitab vastuväiteid võlaõigusseaduse alusel. Seega ei saa käendaja esitada VÕS § 149 lg 2 alusel

aegumise vastuväidet.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Asja esmakordsel läbivaatamisel maakohtus kostja kirjalikult sisulisi

vastuväiteid hageja nõudele ega selle arvestusele ei esitanud.

Kostja esitas 04.04.2014. a apellatsioonkaebuses hageja nõuetele aegumise vastuväite. Kostja viitas

Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks

ja hakkavad aeguma samaaegselt nõuetega põhivõlgniku vastu. Põhivõlgniku AS Kommest Auto

kohustuste aegumisele kohaldub üldine kolmeaastane aegumistähtaeg ning see oli hagi esitamise ajaks

saabunud.

Kostja esitas 10.06.2016 vastuväited, mille kohaselt on käendusleping nr 2007024288 tühine. Hageja

ei teavitanud kostjat enne käenduslepingu sõlmimist, et põhivõlgnik ei pruugi olla krediidivõimeline.

Lisaks on käendusleping tühine hageja tegevuse või pettuse tõttu, kuna hageja ei teavitanud kostjat

põhivõlgniku

võimalikust

krediidivõimetusest.

Kostja

teeb

hagejale

tühistamisavalduse.

Käendusleping on tühine ka seetõttu, et hageja hindas ebaõigesti kostja krediidivõimelisust. Hageja

tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega ning heade kommetega. Hageja on tekitanud kostjale kahju

hageja poolt sissenõutava summa ulatuses ning kostja tasaarvestab oma nõude hagejaga summas

958 674,73 eurot. Kostja esitas taotluse hagejalt laenutoimiku väljanõudmiseks ning esitas vastuväite

osaotsuse tegemise osas.

MENETLUSE KÄIK

3. Tartu Maakohus rahuldas 01.11.2013 otsusega hagi ja mõistis Toomas Rüütmannilt välja

võlgnevuse 1 000 000 eurot AS-i SEB Pank kasuks. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25.08.2015

otsusega Tartu Maakohtu 01.11.2013 otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks alates

eelmenetluse staadiumist. Riigikohus jättis 18.11.2015 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

Tartu Maakohus määras 02.06.2016 kohtuistungil, et teeb osaotsuse 27.06.2007 laenulepingu

tagamiseks sõlmitud käenduslepingust nr 2007024288 tuleneva nõude osas. 27.07.2007 käendusleping

on tulenevalt 23.12.2015 täpsustusest nõude aluseks kogu ulatuses. Garantiilepingu tagamiseks antud

käendus nr 2007026291 on nõude aluseks 41 325 27 euro ulatuses. Lisaks on nõue alternatiivselt

esitatud garantiilepinguga seotud käenduslepingu või alternatiivselt võlakirjaemissiooni korraldamise

lepinguga seotud käenduslepingu alusel. Seega on hageja esitanud nõuded TsMS § 370 lg 2 järgides.

Kohus märkis, et garantiilepinguga seotud käenduslepingu osas jätkab kohus menetlust, kuivõrd

garantiilepingu tagamiseks antud käendus on esmaseks nõude aluseks 41 325 27 euro ulatuses. TsMS

§ 442 lg 8 kohaselt ei analüüsi kohus alternatiivseid nõudeid, kui kohus rahuldab esimese nõude.

MAAKOHTU LAHEND ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

4. Tartu Maakohus rahuldas 15.06.2016 osaotsusega hageja nõude 27.06.2007 laenulepingu

nr 2007024278 ja sellega seotud käenduslepingu alusel.

Poolte seisukohtadest nähtub, et vaidluse all ei ole järgmised asjaolud:

-

27.06.2007 sõlmisid AS SEB Pank ja AS Kommest Auto laenulepingu nr 2007024278 summas

59 767 000 krooni.

-

27.07.2007 sõlmisid AS SEB Pank ja Toomas Rüütmann laenulepingu tagamiseks

käenduslepingu nr 2007024288. Käendaja vastutuse maksimumsumma oli 958 674,73 eurot.

-

08.08.2007 lisakokkuleppega nr 1 lepiti kokku laenusummaks 49 767 000 krooni ning muudeti

laenu tagastamise graafikut. 25.09.2007 lisakokkuleppega nr 2 lepiti kokku laenusummaks

59 767 000 krooni.

-

22.05.2008 esitas hageja AS-ile Kommest Auto teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise

kohta alates 23.05.2008.

Lisakokkulepetes on toodud käendaja kinnitus, et käendus laieneb ka lepingu lisas toodud laenulepingu

muudatustele ning kostja ei ole väitnud vastupidist.

Seega oli hageja ja AS Kommest Auto vahel sõlmitud VÕS 396 lg 1 kohane laenuleping ning hageja

ja kostja vahel selle tagamiseks VÕS § 142 kohane käendusleping.

5. Kohus andis kostjale 11.01.2016 tähtaja hageja nõuete osas seisukohtade esitamiseks, kostja esitas

05.04.2016 aegumise vastuväite ning leidis, et hageja on nõudest osaliselt loobunud.

Menetluse käigus on hageja oma nõuet selgitanud, esitanud nõude alused alternatiivselt. Hageja nõude

suuruseks on jätkuvalt 1 000 000 eurot.

6. Kostja esitas 10.06.2016 esmakordselt menetluse jooksul vastuväited käenduslepingule. Kohus

leidis, et kostja 10.06.2016 vastuväited käenduslepingule tuleb jätta tähelepanuta. 02.06.2016

protokollist (III kd, tl 65 pöördel) nähtub, et kohus on piiranud seisukohtade (vastuväidete) esitamist

ainult hagi aegumisega seonduvaga. Ülejäänud seisukohad ja taotlused oleks pidanud TsMS § 329 lg 2

kohaselt olema esitatud mitte hiljem kui seitse päeva enne istungit. Kohus andis kostjale juba

11.01.2016 kirjaga tähtaja seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning selgitas, et hageja on nõuded

esitanud alternatiivselt. Pärast 11.01.2016 ning kohtuistungil ei ole ilmnenud ühtegi uut asjaolu, kostjal

oleks olnud võimalik nimetatud vastuväited esitada juba esimeses vastuses 28.01.2013. Kostja ei

esitanud ka taotlust hagejalt laenutoimiku väljanõudmiseks tähtaegselt. Kohus leidis, et kostja ei ole

kasutanud oma menetlusõiguseid heauskselt ning on menetlust venitanud.

Kohus selgitas, et tehingu tühistamise avaldus eksimuse või pettuse tõttu tuleb esitada teisele poolele.

Seda võib teha ka läbi kohtule esitatud vastuse, kuid kohus saab avaldusega arvestada ainult juhul, kui

see on menetluslikult tähtaegselt esitatud ning teisele poolele kätte toimetatud. Käesoleval juhul kostja

seda järginud ei ole ja kohus selle vastuväitega arvestada ei saa.

Samadel põhjustel ei pidanud maakohus võimalikuks arvestada ka kostja esitatud tasaarvestuse

avaldusega. Kui kostja leiab, et tal on nõue hageja vastu, on tal õigus sõltumata käesoleva asja

lahendamisest esitada omapoolne hagi AS SEB Pank vastu.

7. Kostja viitas viimases seisukohas käenduslepingu tühisusele. Tehingu tühisust ning vastuolu heade

kommetega tuleb kohtul endal kontrollida ning kohus arvestab selle väitega.

Kohus tehingu tühisusele viitavaid asjaolusid käesolevas menetluses tuvastanud ei ole. Riigikohus on

13.01.2016 otsuses nr 3-2-1-156-15 p 12 asunud seisukohale, et „…käendusleping ei saa olla heade

kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et hageja ei teatanud kostjale kui käendajale olulistest

asjaoludest, ega ka juhul, kui võlausaldaja ei hinnanud krediidi andmisel põhivõlgnike või

käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust.“

8. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. 02.04.2016 vastusest ja 02.06.2016 istungiprotokollist

nähtub, et kostja on viidanud hagi aegumisele põhivõlgniku osas.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 22.05.2008 esitas hageja põhivõlgnikule teate laenulepingu

erakorralise ülesütlemise kohta. Tulenevalt sellel ajal kehtinud TsÜS §-st 147 ning VÕS § 196 ja § 189

muutus nõue alates 23.05.2008 sissenõutavaks. Viimane nõude esitamise tähtaeg oli nii põhivõlgniku

kui käendaja vastu 22.05.2011.

10.02.2010 kuulutati välja põhivõlgniku AS Kommest Auto pankrot, hageja esitas 05.03.2010

põhivõlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse ning sellega peatus nõude aegumine põhivõlgniku

vastu TsÜS § 160 lg 2 p 1 alusel. Võlausaldaja nõudele põhivõlgniku vastu tekib pankrotimenetluse

tulemusena täitedokument, kostja ei saa enam viidata aegumisele põhivõlgniku osas.

9. Hageja on laenulepingu alusel tekkinud võlgnevuse selgitusena esitanud laenu maksete aruande,

millest nähtub põhivõla suurus 645 074,44 eurot, intressivõla suurus 13 465,01 eurot ning

viivisearvestus 23.05.2008 kuni 09.02.2010 kokku 301 619,72 eurot (I kd, tl 96-98). Kokku on hageja

kinnitusel laenulepingu järgne võlg 960 159,17 eurot ning kostja ei ole käendajana selle summa osas

vastuväiteid esitanud.

Laenulepingu ülesütlemisega alates 23.05.2008 muutus põhivõlg ning intressinõue sissenõutavaks,

hagejal tekkis VÕS § 113 alusel õigus nõuda võlgnetavalt summalt viivist. Kostjal on VÕS § 145

alusel tekkinud kohustus hagejale võlgnetavad summad tasuda, arvestades käenduslepingus kokku

lepitud vastutuse piirmäära.

Kohus leidis, et hageja nõue 27.06.2007 laenulepingu nr 2007024278 ja sellega seotud käenduslepingu

alusel 958 674,73 euro väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 15.06.2016 osaotsus ning teha

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Juhul, kui kohus hagi rahuldab, siis palub kostja arvestada

10.06.2016 esitatud tasaarvestuse avaldusega, millega kostja tasaarvestab talle tekkinud kahju suuruses

958 674,73 eurot hageja rahuldatud nõudega kostja vastu.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus jätnud kostja 10.06.2016 esitatud vastuväiteid ebaõigesti

tähelepanuta. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 02.06.2016 istungil antud täiendava tähtaja

jooksul oli kostjal õigus esitada vastuväide vaid hagi aegumisega seonduvaga. Täiendava tähtaja

andmine on käsitatav selliselt, et pooled võisid esitada mistahes vastuväiteid ja taotlusi antud

vaidlusega seonduvalt. Kohus lahendas alles 02.06.2016 istungil kostja 20.01.2016 ja 05.04.2016

vastuväiteid hagi muutmise osas, lisaks sai kostja hageja esitatud menetlusdokumendid ja tõlked

võõrkeelsete dokumentide osas kätte alles pärast 02.06.2016 istungit. Seetõttu oli kostjal õigus esitada

ka käendustehingu tühistamise avaldus eksimuse või pettuse tõttu ning ka tasaarvestuse avaldus ning

esitada nõue laenutoimiku väljanõudmiseks.

Kostja jääb oma 10.06.2016 esitatud kõikide vastuväidete juurde, seejuures ka tehingu tühistamise

vastuväite juurde eksimuse või pettuse läbi ning tasaarvestuse avalduse juurde. Hageja ei teavitanud

kostjat põhivõlgniku potentsiaalsest krediidivõimetusest, mis pidi hagejale teada olema. Kostja on

tekitanud hagejale kahju hageja poolt sissenõutava summa ulatuses, mille kostja tasaarvestab hageja

nõudega.

Kostja viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-156-15 p-le 15 ning märgib, et käesoleval juhul

ei ole kohus osaotsuses teavituskohustuse rikkumise asjaolusid analüüsinud, kuna leidis, et vastav

vastuväide ei olnud tähtaegne. Seega on kohus rikkunud menetlusõiguse norme.

Samal põhjusel on kohus jätnud ebaõigesti analüüsimata tasaarvestuse avalduse. Lisaks puudub

maakohtu otsusest TsMS § 450 lõikes 2 sätestatud kohustuslik reservatsioon.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et käendusleping nr 2007024288 on tühine. Kostja ei teavitanud hagejat

enne käenduslepingu sõlmimist asjaolust, et põhivõlgnik ei pruugi olla krediidivõimeline, st jättis

teavitamata VÕS § 14 lg 2 tähenduses olulistest asjaoludest. Käendusleping on seega eksimuse tõttu

tühistatav ning sellest tulenevalt on kostjal hageja vastu tekkinud kahju hüvitamise nõue VÕS § 14 ja

§ 115.

Maakohus ei oleks tohtinud teha osaotsust. Kostja selgitas juba 10.06.2016 vastuväites, et asjaolud ei

ole piisavalt selged. Samuti on nõue jätkuvalt ebaselge hagist osalise loobumise tõttu 11.02.2012 ja

hagi muutmiste tõttu 23.12.2015. Osaotsuse tegemine ei kiirendanud kogu asja läbivaatamist. Seega

rikkus kohus TsMS § 450 lõiget 2.

Maakohus on jätnud otsuses vastamata 10.06.2016 vastuväidetele osaotsuse tegemise lubatavuse kohta

ning seega on kohtuotsus selles osas põhjendamata.

Kostja esitas 20.01.2016 ja 05.04.2016 vastuväite hagi muutmisele, mida kohus 02.06.2016 istungil ei

arvestanud. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et hageja on hagi lubamatult kostja nõusolekuta

muutnud.

Hagi muutmine seisneb selles, et hageja on 11.04.2012 nõudest osalise loobumise avalduses palunud

kostjalt välja mõista kolme käenduslepingu sh käenduslepingu nr 2007024288 alusel kokku välja

1 000 000 eurot, jättes täpsustamata, millise käenduslepingu alusel kui suure summa väljamõistmist

hageja soovib ja missuguses mahus ta iga käenduslepingu lõikes oma nõudest loobub.

Hageja on 23.12.2015 menetlusdokumendis nõuet muutnud ning palunud hagi rahuldada, kas ühe,

teise või kolmanda käenduslepingu alusel.

Kohtul puudus võimalus teha osaotsus käenduslepingu nr 2007024288 osas, kuivõrd on teadmata, mis

osas on hageja selle käenduslepingu puhul nõudest loobunud.

Selleks, et hinnata, kas hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab kohus hindama seda,

kas hageja on täitnud krediidiasutuste seaduse § 83 lõikest 3 tulenevaid kohustusi ning kogunud ja

säilitanud andmeid põhivõlgniku rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning

kasutanud neid andmeid põhivõlgniku jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.

11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata.

Vastuse kohaselt ei ole maakohus jätnud kostja 10.06.2016 esitatud vastuväiteid ebaõigesti

tähelepanuta. 02.06.2016 toimunud istungil määras kohus pooltele tähtajaks 10.06.2016

laenulepingust tuleneva nõude aegumise osas seisukohtade esitamiseks, kuna mingeid muid

vastuväiteid kostja esitanud ei olnud, ning määras osaotsuse tegemise päevaks 15.06.2016.

Käenduslepingud ei ole tühised ega tühistatavad. Kuni esimese apellatsioonkaebuse esitamiseni ei ole

poolte vahel olnud vaidlust käenduslepingute kehtivuse osas. Lisaks ei anna kostja poolt kaebuses

toodud asjaolud alust lugeda käenduslepinguid heade kommete vastaseks ning tühisteks või neid

tühistada. Samuti ei ole ühtegi tõendit väidetavate asjaolude tõendamiseks.

Ringkonnakohus on esimeses otsuses 25.08.2015 leidnud, et kostja pole tühisuse aluseks olevaid

asjaolusid välja toonud.

Kostja on olnud põhivõlgniku juhatuse liige 10-aastase perioodi jooksul enne vaidlusaluste lepingute

sõlmimist, mistõttu ei ole mingit põhjust asuda seisukohale, et kostjal oli põhivõlgniku majanduslik

olukord teadmata. Seega väide, nagu oleks põhivõlgniku majanduslik olukord olnud halb, on esitatud

kostja poolt teadliku valeväitena, kui kostja poolt juhitav äriühing (OÜ TR Majad) omandas samal ajal

osaluse põhivõlgnikus 10 000 000 euro eest.

Taotlus mistahes laenutoimiku väljanõudmiseks on seega täiesti põhjendamatu, kuna kostja olles

tehingute tegemise hetkel olnud põhivõlgniku juhatuse liige, oli põhivõlgniku majanduslikust

olukorras väga hästi teadlik.

Samuti jääb arusaamatuks, kuidas apellant on esitanud nii tehingu tühistamise kui tasaarvestuse

avalduse, temale väidetavalt tekitatud (kuid täielikult tõendamata) kahjuga, kui apellant ise oma

kaebuses on esile toonud, et selle hindamiseks on vaja kõigepealt välja nõuda laenutoimik vastustajalt.

Lisaks ei ole kostja tühistamisavaldus tähtaegne TsÜS § 99 tähenduses.

Hageja ei nõustu kostja väidetega nagu maakohus ei oleks võinud osaotsust teha ning et hageja nõue

ei ole selge. Täiesti asjakohatud on kostja viited nagu hageja oleks oma nõuet muutnud. Asjakohane

ei ole ka kostja etteheide maakohtule osaotsuse tegemise kohta, kuna maakohus jättis kostja

10.06.2016 vastuväited põhjendatult tähelepanuta.

Põhjendatud pole ka väide, et maakohtu otsusest puudub tasaarvestuse avalduse tõttu kohustuslik

reservatsioon. Maakohus jättis kostja vastuväite tähelepanuta, mistõttu ei saanud ta otsusesse märkida

ka, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega.

Osaotsuse tegemine oli tingitud asjaolust, et ühel alternatiivsel alusel esitatud nõude osas olid kõik

olulised asjaolud välja selgitatud, mistõttu oli võimalik teha nimetatud nõude osas lahend.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osas, milles kohus lahendas asja

osaotsusega TsMS § 450 järgi. Kohtuotsus tuleb lugeda lõppotsuseks ning menetlus asjas ei jätku, v.a

juhul, kui käesolev ringkonnakohtu otsus tühistatakse.

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks

osas, milles maakohus asja sisuliselt lahendas, rahuldades hageja nõude vastavalt hageja poolt esile

toodud järjestusele 27.06.2007 laenulepingu nr 2007024278 ja sellega seotud käenduslepingu alusel

ning mõistes kostjalt hageja kasuks välja 958 674,73 eurot.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata.

13. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja 23.12.2015. a oma nõude selgituse, mille

kohaselt on hagi esitatud kolme erineva lepingu alusel kolme erineva kohustuse sissenõudmiseks

kogumahuga 13 917 349,46 eurot, kuid hageja soovib kostjalt kokku vaid 1 000 000 euro

väljamõistmist. Ülejäänud osas ei soovinud hageja lähtudes otstarbekusest kostja vastu oma nõudeid

maksma panna. Hageja ei pidanud oluliseks, millise konkreetse võlasuhte alusel kohus hagi rahuldab,

kuid väljendas, et on valmis loobuma ülejäänud nõuete maksmapanekust üksnes eeldusel, et ühel

esitatud alustest nõue rahuldatakse.

Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi väited hageja nõude ebaselguse ning hagi

lubamatu muutmise osas.

Hageja esitas maakohtule 11.04.2012. a avalduse haginõude vähendamiseks (I kd tl 160), milles

märkis, et ehkki 29.02.2012.a esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja võlgnevuse

13 917 349,46 eurot, siis käesolevaga vähendab hageja nõuet ja palub edaspidi kostjalt välja mõista

1 000 000 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud avaldusega ei muutnud hageja ei hagi

eset ega alust, vaid väljendas üksnes soovi panna oma nõuded kostja vastu maksma osaliselt. TsMS

§ 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist,

vähendamist, laiendamist või kitsendamist.

Isegi kui pidada 11.04.2012. a avaldust hagi muutmiseks, siis oli see TsMS § 376 lg 1 ja 2 järgi lubatud

ka üksnes kohtu nõusolekul. Kohtul oli õigus lubada hagi muutmist ka ilma kostja nõusolekuta.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja esitas 11.04.2012. a avalduse ca 1,5 kuud peale esialgse

hagiavalduse esitamist, kuid maakohus võttis hagi menetlusse alles oma 04.06.2012. a määrusega.

Seega ei ole hageja nõue selle algses suuruses olnud kohtu menetluses. TsMS § 376 reguleerib hagi

muutmist pärast hagi menetlusse võtmist.

14. Ka hageja 23.12.2015 avaldus ei ole käsitatav hagi muutmisena TsMS § 376 mõttes, vaid hageja

üksnes selgitas oma nõuet, millisel kujul hageja selle esitas juba oma 11.04.2012. a avaldusega.

Hageja selgitas seejuures, et tal ei ole olemuslikult vahet, millise käenduslepingu alusel ja millise

tagatava kohustuse katteks kohus hageja nõude rahuldab ja kostja võlgnevuse tasub. Küll aga ei

soovinud hageja piirata oma nõuet konkreetse hagi aluseks oleva lepinguga ning soovis vältida

olukorda, kus hagi jääks rahuldamata seetõttu, et mõnest lepingust tulenevale nõudele võinuks kostja

esitada põhjendatud vastuväite, samas kui mõnest teisest lepingust tulenev nõue oleks põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole millegagi põhjendatud kostja väited, justkui oleks hageja mõnes oma

menetluse vältel tehtud avalduses väljendanud osalist loobumist oma nõuetest selliselt, et vähendades

oma esialgset haginõuet (13 917 349,46 eurot) ühe miljoni euroni tuleks lugeda hageja teatud osas (nt

proportsionaalselt) loobunuks igast hagi alusena toodud alternatiivsest nõudest.

Kostja väited hageja poolt nõuetest osalise loobumise tõttu on asjakohatud muuhulgas ka seetõttu, et

VÕS § 207 kohaselt eeldab võlausaldaja poolne nõudest loobumine võlausaldaja ja võlgniku vahelist

kokkulepet (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-25-15, p 13). Kokkuleppe sõlmimise eeldusena peaks VÕS

§ 9 lg 1 kohaselt olema arusaadav, milles on pooled kokku leppinud (s.o üks pooltest peaks tegema

teisele konkreetse sisuga pakkumuse ning teine andma sellele oma selgelt väljendatud nõustumuse).

Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks teinud oferdi, kus oleks loobunud teatud

osas oma hagi alusena toodud nõuetest, ning kostja oleks andnud sellele omapoolse nõustumuse.

Samale järeldusele on jõudnud ka maakohus oma otsuse p-s 5.

15. Eeltoodust lähtudes sai maakohus lahendada asja 15. juuni 2016. a otsuses märgitud viisil, s.o

hageja poolt esimese eelistusena määratud 27.07.2007. a käenduslepingu nr 2007024288 alusel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole esitanud hageja nõudele põhjendatud

vastuväiteid. Esmakordselt kogu 2012. a alanud menetluse kestel esitas kostja sisulisi vastuväiteid oma

10.06.2016. a menetlusdokumendis, mille osas maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vastuväited

on esitatud hilinemisega. Maakohus on ka oma 02.06.2016. a istungil kohtuistungi protokollist

nähtuvalt selgitanud, et kostja on saanud juba 11.01.2016. a vastuväidete esitamiseks tähtaja ning ei

ole nõuetele sisulisi vastuväiteid esitanud, mistõttu saab kostja esitada vastuväited üksnes aegumist

puudutavas osas. Põhjendatud ei ole kostja väited, mille kohaselt ei saanud ta vastuväiteid esitada

seetõttu, et hageja ei esitanud osa menetlusdokumentide tõlkeid. Tsiviilasja materjalide hulgas

puuduvad tõlketa võõrkeelsed dokumendid, millest sõltuks 27.07.2007. a käenduslepingu

nr 007024288 alusel hageja nõude lahendamine.

16. Maakohus kontrollis siiski ka asjaolu, kas kostja poolt esiletoodu alusel võis käendusleping olla

tühine.

Kostja esitas 10.06.2016. a menetlusdokumendis väite, mille kohaselt on käendusleping

nr 2007024288 tühine esmalt seetõttu, et hageja ei teavitanud kostjat enne käenduslepingu sõlmimist

asjaolust, et põhivõlgnik ei pruugi olla krediidivõimeline. Seega on hageja rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt on käendusleping tühine ning kostjal on tekkinud hageja vastu

sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Samuti on käendusleping tühine

hageja tegevusest tingitud eksimuse või pettuse tõttu, kuivõrd hageja jättis kostja teavitamata

põhivõlgniku

majandusliku

seisundiga

seotud

olulistest

asjaoludest,

s.o

võimalikust

krediidivõimetusest. Seega on kostjale tekkinud kahju hageja poolt sissenõutava nõude näol

958 674,73 euro ulatuses ning kostjal on õigus oma vastav nõue hageja nõudega tasaarvestada. Lisaks

leidis kostja, et käendusleping on vastuolus nii hea usu põhimõttega kui ka heade kommetega. Kostja

tegi 10.06.2016 menetlusdokumendis ka tasaarvestuse avalduse.

Riigikohus selgitas oma 22. veebruari 2017. a otsuses nr 3-2-1-160-16 (p 14 – 15), et laenuandjal on

käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus

teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on

käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt ka

Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12).

Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1

ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja,

mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel

teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada).

Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada

(vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem

praktika).

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja on kaotanud võimaluse tugineda

käenduslepingu tühistamisele väidetava eksimuse või pettuse tõttu, kuna sellekohane avaldus on

esitatud menetluslikult hilinenult ning maakohtul ei olnud võimalik sellega arvestada.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et eksimuse või pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamise tähtajad on

sätestatud TsÜS § 99 lg 1 punktis 2, mille kohaselt tuleb niisuguse tehingu tühistamiseks teha teisele

poolele avaldus kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. TsÜS § 99 lg 2

kohaselt ei saa tehingut lõikes 1 sätestatust hoolimata tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud

kolm aastat. Praegusel juhul on vaidlusalune käendusleping sõlmitud 27.07.2007 ning 10.06.2016. a

seisuga oli nimetatud tähtaeg möödunud.

Samuti ei ole põhjendatud kostja väited, mille kohaselt on hageja kui laenuandja rikkunud

põhivõlgnikust laenusaaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet ja/või kostja kui käendaja

suhtes VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenevat teavitamiskohustust.

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-30-16 (p 11 ja 13) kohaselt ei kohaldu laenuandja suhtes käendajaga

käenduslepingule vastutustundliku laenamise põhimõte. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes

VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud

talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta.

VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks

käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast

kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja

tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust

olukorrast teadlik.

Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-156-15 (p 12) tehtud otsuses, et käendusleping ei saa olla heade

kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et hageja ei teatanud kostjale kui käendajale olulistest

asjaoludest, ega ka juhul, kui võlausaldaja ei hinnanud krediidi andmisel põhivõlgnike või

käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust.

18. Sellele lisaks selgitas Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-160-16 (p 16), et arvestada tuleb ka

võimalust, et kostjast käendaja pidi laenusaaja majanduslikust olukorrast olema ise teadlik osaluse

kaudu laenusaajast äriühingus või tegutsemise kaudu äriühingu juhtorganis. VÕS § 14 lg 2 teise lause

kohaselt ei pea lepingupool teavitama teist lepingupoolt neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei

saa mõistlikult oodata.

Käenduslepingu nr 2007024288 (I kd tl 117-120) järgi käendas kostja põhivõlgniku AS Kommest Auto

kohustusi, mis tulenesid laenulepingust nr 2007024278. Käendaja vastutuse maksumuspiiriks oli 15

miljonit Eesti krooni. Käenduslepinguga samaaegselt sõlmitud laenulepingu nr 2007024278

allkirjastas laenusaaja esindajana juhatuse liige Toomas Rüütmann, s.o kostja. Kostja oli põhivõlgniku

juhatuse liige ka laenulepingu sõlmimisele eelnenud 10-aastase perioodi vältel.

Laenulepingu punktist 14 tulenevalt oli laenusaaja kohustatud panka viivitamatult teavitama

muuhulgas oma majandusliku seisundi ja maksevõime halvenemist põhjustada võivatest asjaoludest;

TsÜS § 31 lg 2 ÄS §-de 306 ning 315 kohaselt lasus vastutus nende kohustuste täitmise eest juhatusel.

Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt võimalik, et pank kui laenuandja oleks pidanud olema

laenusaajast äriühingu varalise seisundiga paremini kursis kui seda oli äriühingu juhatuse liige. Seega

puudub alus asuda seisukohale, et hageja pidi kostjat käenduslepingu sõlmimisel veel eraldi teavitama

põhivõlgniku varalisest seisundist ja sellega seotud asjaoludest.

Kostja ei ole põhistanud ka oma väiteid, mille kohaselt põhivõlgnik AS Kommest Auto ei pruukinud

olla laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Sellisel juhul oleks kostja ise kui põhivõlgniku

juhatuse liige pidanud laenulepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2

alusel teatama pangale, et põhivõlgniku jaoks võivad lepinguga võetavad rahalised kohustused osutuda

üle jõu käivaks.

19. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et puudub õiguslik põhjendus arvestamaks

kostja poolt esitatud tasaarvestuse avaldust. Hageja nõue ei ole lõppenud kostja poolse tasaarvestuse

tulemusena.

20. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatuks ei saa pidada maakohtu poolt asja lahendamist osaotsusega.

TsMS § 450 lg 1 järgi võib kohus juhul, kui ühes hagis on esitatud mitu nõuet, millest on üks nõue

lõplikuks otsustamiseks valmis, teha iga nõude kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja

läbivaatamist. Praegusel juhul aga ei olnud tegemist olukorraga, kus kõik nõuded üldse vajaksid

lahendamist.

TsMS § 370 lg 1 kohaselt võib hageja esitada ühes hagis mitu erinevat nõuet mh juhul, kui need nõuded

põhinevad erinevatel asjaoludel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on lubatud esitada hagis mitu

alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul,

kui esimest nõuet ei rahuldata. TsMS § 442 lg 8 viienda lause kohaselt ei pea alternatiivse nõude

rahuldamise korral teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

Hageja on selgelt väljendanud, et kui kohus rahuldab ühe nõude, siis teiste nõuete läbivaatamist ja

lahendamist ei pea hageja vajalikuks. Seega on hagi esitatud selliselt, et hageja poolt esimesena

järjestatud nõude rahuldamisel ei soovi hageja enam teiste nõuete menetlemist.

Maakohtu istungi protokollist ega kohtuotsusest ei nähtu, missugust tulemust pidas maakohus asja

osaotsusega lahendades silmas ning milles peaks seisnema asja edasine menetlus. TsMS § 450 lg 1

kohaselt tuleks menetlust pärast osaotsuse tegemist lahendamata jäänud nõuete osas jätkata.

21. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomia ja õigusselguse seisukohalt on põhjendatud

tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus märkis, et tegemist on osaotsusega. Kohtuotsus tuleb

lugeda mitte osa-, vaid lõppotsuseks. See võimaldab kohtulahendil hagi rahuldamist puudutavas osas

jõustuda. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustamise korral on võimalik arvestada, et hageja esitas mitu

erinevatel võlasuhetel põhinevat nõuet ning kui esimese alternatiivi alusel hagi rahuldav kohtuotsus

tühistatakse, siis tuleb menetlust jätkata ja lahendada ülejäänud nõuded.

Põhjendatud ei ole seejuures siiski apellandi väited, mille kohaselt oli osaotsuse tegemine lubamatu

ning kohus jättis märkimata TsMS § 450 lõike 2 järgi kohustusliku tasaarvestuse reservatsiooni.

Maakohus võttis kostja esitatud tasaarvestuse vastuväite põhjendatuse osas seisukoha juba oma

15.06.2016. a otsuses, mistõttu ei jäänud vastuväide hilisemaks lahendamiseks, nagu seda eeldab

TsMS § 450 lg 2.

Apellatsioonimenetluses ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus leidis, et hageja

nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuse p-s 8 märgitut.

22. Maakohus ei määranud oma 15.06.2016. a otsusega kindlaks menetluskulude jaotust, juhindudes

TsMS § 173 lõikest 5.

Ringkonnakohus leiab, et asjas kantud menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja

kanda. Kuna maakohus ei ole asjas menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis tuleb

TsMS § 174 lg 4 alusel määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

23. Apellant sai ringkonnakohtu 10.05.2017 määruse alusel menetlusabi selliselt, et apellant vabastati

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 1400 eurot ning apellanti kohustati

tasuma ülejäänud riigilõiv 2000 eurot viie 400-eurose osamaksena. Ringkonnakohtu otsuse tegemise

aja seisuga on tasumata osamakse, mille maksetähtaeg saabub 20.12.2017. a. Ringkonnakohus mõistab

tasumata riigilõivu osamakse kostjalt TsMS § 179 lg 1 alusel riigituludesse välja.

TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg-te 2 ja 5 alusel tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista ka riigilõiv summas

1400 eurot, mille tasumisest kostja oli ringkonnakohtu 10.05.2017 määruse kohaselt vabastatud.

Kokku tuleb kostjal seega riigituludesse tasuda 1800 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõivu katteks.

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/