3-16-2151/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 15.12.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-2151 Haldusasi XX kaebus Justiitsministeeriumi 26.10.2016 otsuse nr 9- 2/6937-2 tühistamiseks ja kohustamiseks kustutama karistusregistrist kaebaja kohta arhiveeritud kriminaalkaristuse andmed Menetlusosalised Kaebaja – XX Vastustaja – Justiitsministeerium Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus XX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsus muutmata.

2. Jätta apellandi apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2018. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-16-2151 2(3) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 26.09.2016 Justiitsministeeriumile taotluse kustutada karistusregistri arhiivist tema suhtes 28.02.1995 jõustunud kohtuotsuse karistusandmed, leides, et süütegu, mille eest karistus mõisteti, on kehtiva karistusseadustiku järgi käsitatav väärteona, mitte kuriteona.

2. Justiitsministeerium jättis 26.10.2016 otsusega nr 9-2/6937-2 XX taotluse rahuldamata, leides, et karistusregistrisse on kantud andmed kehtiva kohtuotsuse alusel ning puuduvad alused karistusregistri arhiivist andmete kustutamiseks.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi 26.10.2016 otsuse nr 9- 2/6937-2 tühistamiseks ja kohustamiseks kustutama karistusregistrist kaebaja kohta arhiveeritud kriminaalkaristuse andmed. Kaebajat karistati 1995. aastal KrK § 139 järgi sellise vara varguse eest, mis karistusseadustiku (KarS) § 218 lg 4 kohaselt on käsitatav väheväärtuslikuna (345 krooni ehk 22 eurot) ja tegemist oleks väärteoga. Väärteo eest mõistetud karistuse andmeid säilitatakse arhiveerituna 10 aastat, kuriteo eest mõistetud karistuse andmeid säilitatakse arhiveerituna 50 aastat arhiivi kandmise kuupäevast arvates. Kuna seadus sätestab pärast õigusrikkumise toimepanemist kergema karistuse, tuleb PS § 23 lg 2 ls 2 kohaselt kohaldada kergemat karistust. Kriminaalkaristuse kustutamine karistusregistri arhiivist leevendaks oluliselt kaebaja majanduslikku olukorda ja tegutsemisvabadust. Halduskoormuse suurenemisega ei saa õigustada põhiõiguste rikkumist.

4. Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud; seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Riigikohtu üldkogu leidis asjas nr 3-4-1-19-07, et PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei hõlma süüdimõistetuid, kes on karistuse ära kandnud ja kelle karistusandmed on registrist kustutatud. Paljasõnalised on kaebaja väited, et andmete karistusregistri arhiivist kustutamine leevendaks oluliselt tema majanduslikku olukorda ja tegutsemisvabadust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. XX esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 17.03.2017 kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Karistusandmete arhiivis säilitamine 50 aasta jooksul on samuti osa karistusest. Seega on apellandil õiguslik alus tugineda oma õiguste kaitsmisel KarS § 5 lg-le 2 ja PS § 23 lg-le 2.

6. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

3-16-2151 3(3)

8. Riigikohtu üldkogu leidis asjas nr 3-4-1-19-07 (p 22): „ PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei hõlma süüdimõistetuid, kes on karistuse ära kandnud ja kelle karistusandmed on registrist kustutatud. Teisisõnu ei tulene PS § 23 lg 2 teisest lausest süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega.“ Seega pole PS § 23 lg 2 teine lause ega seda ellu viiv KarS § 5 lg 2 praegusel juhul kohaldatav. Täiendavalt tuleb märkida, et karistuse mõistmine, sh isiku olukorda leevendavale seadusele tagasiulatuva jõu andmine kuulub kohtu pädevusse. Täitevvõimul ei ole õigust ümber hinnata seadusjõustunud kohtuotsuseid motiivil, et tegu pole kuriteona enam karistatav.

9. Ebaõige on apellandi väide, et karistusandmete registri arhiivis säilitamine on karistuse osa. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus üksnes piiratud juhtudel, mis on sätestatud KarRS § 5 lg-s 2. Apellant on oma karistuse kandnud ning andmed karistuse kohta on kustutatud ja neid säilitatakse karistusregistri arhiivis. Andmete arhiivis säilitamisel puudub üldvõi eripreventiivne eesmärk, tegemist pole mõjutusvahendiga, mis väljendaks riigi hukkamõistu isiku toimepandud teo ebaõigusele.

10. KarRS § 24 lg 6 ls 2 sätestab, et väärteo eest mõistetud karistuse andmeid säilitatakse arhiveerituna 10 aastat, kuriteo eest mõistetud karistuse andmeid säilitatakse arhiveerituna 50 aastat arhiivi kandmise kuupäevast arvates. Tuleb möönda, et andmete pikaajaline säilitamine arhiivis on käsitatav isiku põhiõiguste riivena, kuid selleks esineb mõjuv põhjus – hoida riiki informeerituna teabe osas, mis puudutab isiku varasemat kuritegelikku käitumist, kui see omab tähtsust teatud teravdatud avaliku huviga õigussuhtes, nagu näiteks julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks, teatud ametitesse kandideerimisel jne (KarRS § 5 lg 2, § 20 lg 1). Asjaolu, et tegu pole praegusel ajal enam kuriteona karistatav, ei tähenda, et isiku varasema kriminaalkorras karistamise fakt on nüüdseks kaotanud igasuguse aktuaalsuse (ei iseloomusta enam üldse isikut). Isikut iseloomustava faktina saab seda teavet arvesse võtta siiski äärmiselt piiratud juhtudel ning arhiivi kantud karistusandmete kasutamine muul otstarbel on keelatud.

11. Pelk andmete arhiivis säilitamine, kui neid ei kasutata kellegi poolt, puudutab küll isiku õigusi, kuid riive on väheintensiivne. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et kaebaja pole konkretiseerinud, kuidas andmete arhiivis säilitamine teda reaalselt mõjutab. Ringkonnakohus leiab, et kui KarRS § 5 lg-s 2 sätestatud ülesannete täitmisel peaks tulevikus keegi kaebajat mõjutava otsuse tegemisel arvesse võtma ammu kantud ja kustunud karistust kehtiva seaduse mõistes väheväärtusliku asja varguse eest, saab kaebaja seda ebaproportsionaalsuse motiivil vaidlustada vastavas vaidluses. Praegusel juhul on kaebaja esile toodud riive sedavõrd ebamäärane, et puudub alus sedastada abstraktselt selle ebaproportsionaalsust. Vastustaja keeldumine rajaneb seega kehtivast seadusest tuleneval õiguslikul alusel ja jääb jõusse.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

(allkirjastatud digitaalselt)