2-15-5804/96 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2155804

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Henn Jõks

Kohtuasi

M. M hagi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu ebaõigete

andmete muutmiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4170 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. M, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

Kostja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, seaduslik esindaja

Agris Peedu

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2017 otsus osas, millega ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse ebaõigete andmete muutmise nõudes ja jättis hageja nõude

rahuldamata. Samuti tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus menetluskulude

jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2017 otsus osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni 670 euro suuruse

kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta.

3. Rahuldada M. M kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Mitte võtta asja juurde hageja 03.11.2017 esitatud seisukohale lisatud tõendeid.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. M (hageja) esitas 16.04.2015 hagi Harju Maakohtusse SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(kostja) vastu tervise infosüsteemis kajastatud ebaõigete andmete tuvastamiseks ja nende

muutmiseks ning sellest tuleneva õigusvastaselt tekitatud kahju 8608 euro hüvitamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väidete kohaselt saatis Kaitsepolitseiamet (KaPo) hageja riigisaladusele juurdepääsuloa

andmiseks SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse uuringutele. Uuringud toimusid

2-15-5804

nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt, kusjuures statsionaarsed uuringud toimusid 21.03.2012–

28.03.2012. Psühhiaatriakliinikus diagnoositi hagejal luululine häire F22.0. Hageja allkirjastas

17.04.2012 psühhiaatriakliinikus terviseuuringute tulemuse, saamata infot diagnoositud

psüühikahäire ja edasise raviplaani kohta. Akt saadeti KaPo-sse. 10.06.2014 otsusega keeldus KaPo

hagejale salajase tasemega riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest. Diagnoosi tõttu peatati hageja

teenistus kaitseväes 10 kuuks ja selle perioodi eest hageja tasu ei saanud.

Hageja diagnoosiga ei nõustunud ja küsis arvamust teistelt psühhiaatritelt. Viimased kinnitasid, et

hagejal luululist häiret ei esine. Hageja esitas 06.09.2012 Pärnu Maakohtule

eeltõendamismenetluses (tsiviilasi nr 21236023) avalduse korraldada talle kohtupsühhiaatriline

ekspertiis diagnoosi vaidlustamiseks. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis

nr 64/41 märkisid eksperdid, et hagejal ei esine psüühikahäireid ning tal ei ole neid esinenud

varasema elu jooksul.

Hageja leidis, et kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kvaliteedi ja

hoolsuse nõudeid. Muuhulgas määras kostja vale diagnoosi, rikkudes vaidlusaluse diagnoosi

määramise reegleid. Nimelt peab luululise häire (F22.0) diagnoosimiseks häire avalduma vähemalt

kolm kuud. Kostja on märkinud, et sümptomite algust saab hinnata alates 2012. a jaanuarist, kuid ei

ole avaldanud, millele tuginedes sellise järelduse tegi. Lisaks on kostja selgitanud, et psüühikahäire

esinemist minevikus ei saa meditsiiniteaduslikult hinnata. Seega puudus kostjal võimalus hageja

haigust diagnoosida. Hageja haigusloos ei ole kirjeldatud sümptomeid, mille avaldumine hagejal

eristus normaalse inimese käitumisest. Samuti rikkus kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingust

tulenevaid kohustusi, kui ei asunud hagejat pärast diagnoosi määramist ravima.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1, § 1043, § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel tuleb kostjal hüvitada

kaitseväeteenistuse peatamise tõttu saamata jäänud tulu 7938 eurot. Lisaks tuleb kostjal kahjuna

hüvitada tsiviilasjaga nr 21236023 seotud kulud 670 eurot. Hageja on pöördunud enne hagi

esitamist kostja poole palvega kustutada tervise infosüsteemis olev kanne hagejal psüühikahäire

esinemise kohta ja korvata tekitatud kahju, kuid kostja on sellest keeldunud. Hageja palus ebaõigete

andmete muutmist VÕS § 1055 lg 1 ja § 1047 lg 4 alusel.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja on tervishoiuteenuse osutamisel järginud kõiki tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja

õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja ei ole teinud diagnoosivigu. Hagejaga vestlesid ja teda jälgisid

statsionaaris viibimise ajal psühhiaater, psühholoog ja psühhiaatriaõde. Talle tehti psühholoogiline

uuring, isiksuse uuring MMPI-2 meetodil, neuropsühholoogiline uuring (CANTAB) ja aju

kompuutertomograafiline uuring. Eelnevat kogumis arvestades määrati hagejale diagnoos F22.0 –

luululine (paranoidne) häire. Vestlusest hagejaga on hageja luululise käitumise ja mõtete alguseks

hinnatud aega, mis eelnes esmapöördumisele kostja poole (20.03.2012), s.o aega alates jaanuarist

2012, kui tekkisid probleemid KaPo-ga. 17.04.2012 vastuvõtul selgitas psühhiaater hagejale ja tema

isale psüühikahäire olemust ning ravi vajalikkust.

Teiste tervishoiuteenuse osutajate hinnangud hageja psüühilise seisundi kohta põhinesid lühiajalistel

konsultatsioonidel või mõnel üksikul uuringul. Ühekordse konsultatsiooni alusel ei ole võimalik

diagnoosi õigsust hinnata. Tsiviilasja nr 21236023 raames tehtud ekspertiisi eesmärgiks ei olnud

hinnangu andmine kostja osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile ning teises tsiviilasjas tehtud

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kasutamine tõendina rikuks vastaspoole kaitsenõuet. Käimasoleva

kohtuasja raames Siim Kaili koostatud ekspertiis oli oluliste puudustega. Kostja tellitud täiendav

2(8)

2-15-5804

arvamus eksperdilt dr Alo Jüriloolt kinnitab, et kostja on hagejale tervishoiuteenust osutanud

nõuetekohaselt ning ei teki kahtlust hagejale pandud diagnoosi õigsuses.

Tervise infosüsteemi andmete edastamine on kostja seadusest tulenev kohustus, mitte nende

avaldamine VÕS sätete kohaselt. Kui kohus peaks tuvastama, et kostja on hagejale pannud vale

diagnoosi, ei ole võimalik ebaõigeid andmeid kustutada, vaid parandada andmete täiendamise teel.

Kostja ei vastuta hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest VÕS § 1047 lg 1 alusel, sest andmete

avaldaja ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest ja ei pidanudki teadma. Hagejal tekkinud

kulutused ja kahju ei ole põhjustatud kostja tegevusest. Asjas esitatud dokumentidest nähtub, et

hageja esitas avalduse akadeemilisele puhkusele minekuks 16.03.2012, s.t enne esimest

ambulatoorset visiiti.

3. Harju Maakohus rahuldas 06.06.2016 otsusega hageja nõude osaliselt. Maakohus kohustas kostjat

muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis esinev ebaõige kanne hagejal esineva

F22.0 diagnoosi kohta. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt kahju väljamõistmiseks.

Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt olid pooled sõlminud VÕS § 758 lg 1 kohase tervishoiuteenuse osutamise

lepingu. Käesolevas tsiviilasjas Siim Kaili koostatud eksperdiarvamusest, hageja tervisekaardist ja

haiguslugude väljavõtetest nähtus, et kostja rikkus diagnoosi pannes tervishoiuteenuse osutaja

kohustusi. Kostja ei jälginud hagejat diagnoosi panemisel piisava aja jooksul ja ei toonud välja,

missuguseid hageja mõtteid pidas kostja luululiseks. Vastavalt haigusloo sissekannetele ei määratud

uuritavale diagnoositud haigusele vastavat ravi. Kostja esitatud dr Alo Jüriloo seisukoht ei ole

tõendina kasutatav, sest sealt ei selgu, kelle kohta on arvamus antud ja missugustest nõuetest on

arvamuse andmisel lähtutud. Hagejal oli õigus nõuda andmete parandamist kooskõlas isikuandmete

kaitse seaduse (IKS) § 21 lgga 1 ja lg 2 pga 3, tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 42 lgga 2

ning sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise

ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ § 1 lgga 4.

7 938 euro suurune kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada üksnes siis, kui kostja tegevuse ja hagejal

tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja lubati tervislikel põhjustel kaheks aastaks

akadeemilisele puhkusele, tema teenistussuhe peatati enne diagnoosi panemist ning see ei olnud

põhjuslikus seoses kostja pandud diagnoosiga. 670 euro menetluskulude tasumine tsiviilasjas

nr 21236023 ei olnud põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Diagnoosi panemine ei kohustanud

hagejat eeltõendamismenetluses kohtu poole pöörduma, sest hagejal oli võimalik oma õigusi kaitsta

ka hagimenetluses.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis

kostjalt välja mõistmata kahju 670 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus

kohtul teha uus otsus, millega kahjunõue rahuldada ja jätta hageja maakohtus kantud

menetluskuludest 80% kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.

Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi

osaliselt rahuldas ja kohustas kostjat muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis olevat

kannet hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta. Kostja palus saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks või teha otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

3(8)

2-15-5804

Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.04.2017 otsusega maakohtu otsuse osaliselt.

Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas kostja

apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis M. M hagi SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu ebaõigete andmete muutmise nõudes rahuldamata. Ülejäänud

osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Menetluskulud jättis kohus

hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled sõlminud tervishoiuteenuse osutamise

lepingu VÕS § 758 lg 1 mõttes. Seega tuli kohtul tuvastada, kas kostja osutatud tervishoiuteenus

hagejale diagnoosi määramisel vastas arstiteaduse üldisele tasemele ja kas seda osutati

tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Pärnu Maakohtus eeltõendamismenetluse tulemusel koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi akt ei ole käesolevas asjas asjakohaseks tõendiks, kuivõrd ekspertiisi

lähteülesanne oli erinev. Lisaks seab ekspertiisi tulemuste usaldusväärsuse kahtluse alla asjaolu, et

eksperdid tuvastasid hageja psüühilise seisundi kirjalike materjalide ja lühiajalise vestluse alusel,

kuid menetluse kestel on erinevad arstid kinnitanud, et psüühikahäire esinemist minevikus ei saa

meditsiiniteaduslikult hinnata. Seega tuleb kohtul arvestada eelkõige käesolevas asjas Siim Kaili

koostatud ekspertiisiakti ja dr Alo Jüriloo antud arvamusega.

Siim Kaili hinnangul ei vastanud kostja poolne tervishoiuteenuse osutamine tunnustatud praktikale

eelkõige vormiliselt. Ringkonnakohus leidis Siim Kaili koostatud ekspertiisiakti kohta, et diagnoosi

õigsust ei saa üldjuhul väärata viis, kuidas on märkmeid haigusloosse tehtud (vormiline külg), vaid

diagnoosi määramisel on oluline selle sisuline korrektsus. Sotsiaalministri 18.09.2008 määruses

nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise

tingimused ja kord“ on üksikasjalikult kirjeldatud, mis peab olema kajastatud tervishoiuteenuse

osutamise dokumentides. Sealt ei nähtu, et dokumentides peaksid olema kajastud elemendid, mille

puudumist ekspert Siim Kail aktis ette heitis. Arvestada ei saa eksperdi arvamust, et hagejale pandi

diagnoos liiga lühikese statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus, kuna samal ajal nentis ekspert,

et osal juhtudel on võimalik diagnoos panna ka poole tunni jooksul.

Dr Alo Jüriloo arvamuse kohaselt oli patsiendi diagnoos haigusloo ja tervisekaardi tekstide põhjal

2012. aastal põhjendatud ning tema reaalsustaju häireid ja töövõime langust oli täheldanud kaks

psühhiaatrit ja kaks psühholoogi. Seega osutati patsiendile tervishoiuteenust hoolikat ja diagnoosi

õigsuses ei olnud kahtlusi. Ka Alo Jüriloo leidis, et haigusloo vormistuses oli puudusi, kuid

haigusloos kokkuvõtliku osa puudumine ei muutnud diagnoosi ebaõigeks.

Tervisekaardi andmetest ja haigusloost nähtuvalt on erinevad eksperdid täheldanud hagejal mitmete

luululiste mõtete esinemist pikema aja jooksul, sh enne hageja esmapöördumist

psühhiaatriakliinikusse. Tervisekaardist nähtub, et hageja seisundi hindamisel on oluline tähendus

omistatud 2012. aasta jaanuaris toimunud hageja arusaamatusele KaPo-ga. Kostja järeldus hageja

vaimse tervise kohta ei põhinenud üksnes luululiste mõtete ülestähendustel pikema aja jooksul,

kostja kasutas täiendavaid meetmeid hageja esialgse diagnoosi õigsuse kontrollimiseks. Ravi

määramata jätmine peale diagnoosi panemist ei mõjuta ekspertide pandud diagnoosi.

4(8)

2-15-5804

Seega vastas hagejale osutatud tervishoiuteenus hagejale diagnoosi määramisel arstiteaduse üldisele

tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutati tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega, mistõttu puudub alus ebaõigete andmete muutmise nõude rahuldamiseks.

Ringkonnakohus leidis hageja apellatsioonkaebuse kohta, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 174 lg 11 ei võimalda esitada teises kohtuasjas kantud menetluskulude nõuet praeguses

asjas kahju hüvitamise nõudena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses

ning maakohtu otsuse tühistamist 670 euro välja mõistmata jätmise osas. Hageja palus jätta

muutmata maakohtu otsus osas, millega kohustati kostjat tervise infosüsteemis ebaõigeid andmeid

muutma ja rahuldada hageja nõue 670 euro väljamõistmiseks. Hageja palus jätta ringkonnakohtus ja

Riigikohtus tekkinud menetluskulud kostja kanda ja maakohtu menetluskuludest 80% kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus tõendite hulgast ebaõigesti välja

eeltõendamismenetluses määratud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti.

Diagnoos F22.0 on püsiv luululine häire ning on ebatõenäoline, et 2012. aasta märtsis olnud häire

2013. aasta alguseks kaob. Ekspertiisi lähteülesanne oli küll erinev, aga see kinnitab kostja

diagnoosi ebaõigsust. Ringkonnakohtus aluseks võetud dr Alo Jüriloo arvamus on saadud hageja

põhiõiguseid rikkuval viisil.

Kuna tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka dokumenteerimiskohustust, laieneb ka

dokumenteerimisele hoolsuskohustus ning kohtud oleksid pidanud kindlaks tegema, kas haigusloo

dokumenteerimine vastas üldisele arstiteaduse tasemele. Haiguslugu peaks olema koostatud selliselt,

et oleks võimalik välja lugeda, milliste kliiniliste tunnuste alusel on meditsiiniekspert diagnoosini

jõudnud. Kostja seda ei teinud. Ringkonnakohus hindas iseseisvalt tervishoiuteenuse osutamise

kvaliteeti, aga seda ei ole võimalik teha ilma meditsiiniliste eriteadmisteta. Hageja kahjunõue on

põhjuslikus seoses kostja tegevusega.

8. Kostja palus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada osas,

millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning jättis hagi ebaõigete andmete muutmiseks

rahuldamata. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti muutmata

maakohtu otsus 670 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks. Hageja

kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt asja lahendamise seisukohast olulisi ja vaidlustamata asjaolusid,

andmete muutmist puudutavaid õigusnorme, hageja andmete muutmise nõuet ning seejärel hageja

kahju hüvitamise nõuet.

11. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida pooled ei ole kassatsioonimenetluses

vaidlustanud:

•

KaPo saatis hageja riigisaladusele juurdepääsuloa andmiseks SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse uuringutele;

5(8)

2-15-5804

•

uuringud toimusid nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt, kusjuures statsionaarsed

uuringud toimusid 21.03.2012–28.03.2012;

•

psühhiaatriakliinikus diagnoositi hagejal luululine häire F22.0, mis on diagnoosina kantud

digilukku ehk tervise infosüsteemi (I kd, tl 7);

•

hageja esitas Pärnu Maakohtule avalduse korraldada eeltõendamismenetluses talle

kohtupsühhiaatriline ekspertiis (tsiviilasi nr 21236023).

12. Hageja on palunud kohustada kostjat muutma tervise infosüsteemis tehtud ebaõiget kannet tema

diagnoosi kohta. Samuti on hageja palunud kostjalt välja mõista talle eeltõendamismenetlusega

(tsiviilasi nr 21236023) tekitatud kahju.

Tervise infosüsteemi pidamist reguleeris tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 51 peatükk ning

selle § 592 lg 1 p 3 sätestas, et tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud edastama tervise

infosüsteemi andmed muuhulgas patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kohta (kehtib ka praegu

samas sõnastuses). See tähendab, et kui kostja oli hagejale diagnoosi pannud, oli kostjal kohustus

see info edastada tervise infosüsteemi.

Hageja õigus nõuda tervise infosüsteemi kantud andmete parandamist tulenes diagnoosi panemise

ajal tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 591 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse 14.08.2008

määrusega nr 131 kinnitatud tervise infosüsteemi põhimäärusest. Praegu reguleerib seda küsimust

Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 138 kinnitatud tervise infosüsteemi põhimäärus. Varem

kehtinud põhimääruse § 15 lg 1 sätestas, et patsiendil on õigus nõuda tervise infosüsteemi ebaõigeid

isikuandmeid edastanud isikult õigete isikuandmete edastamist tervise infosüsteemi. Alates

01.01.2017 kehtiva põhimääruse § 18 lg 1 kohaselt on andmesubjektil õigus nõuda tervise

infosüsteemi ebaõigeid isikuandmeid edastanud isikult õigete isikuandmete edastamist. IKS § 4 lg 2

p 3 kohaselt loetakse andmed terviseseisundi või puude kohta delikaatseteks isikuandmeteks.

Seega saab hageja nõuda andmete parandamist eeldusel, et hageja kohta esitatud andmed (diagnoos)

on ebaõiged.

13. Kohtud on põhjendatult leidnud, et pooled olid sõlminud tervishoiuteenuse osutamise lepingu

VÕS § 758 lg 1 mõttes. VÕS § 762 sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Riigikohus on varem leidnud, et tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile

vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt lepingulise

kohustuse rikkumiseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 32117110, p 14).

Seega tuleb asjas kindlaks teha, kas kostja osutas hagejale teenust vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele vastavalt või rikuti hagejale diagnoosi panemisel tervishoiuteenuse lepingut.

14. Ringkonnakohus on hagejale pandud diagnoosi kontrollimisel analüüsinud järgmisi tõendeid:

kostja esitatud meditsiinilisi dokumente, Pärnu Maakohtus tsiviilasjas nr 21236023

eeltõendamismenetluse tulemusel koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi

akti nr 64/41 (I kd, tl 8–20), käesolevas asjas Siim Kaili koostatud ekspertiisiakti (II kd, tl 144–152)

ja kostja esitatud dr Alo Jüriloo antud arvamust (III kd, tl 5). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus

on neid tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme, kuna ei ole piisavalt põhjendanud

ekspertiisiaktide arvestamata jätmist. Ringkonnakohus on dokumenteerimiskohustust hinnates

rikkunud materiaalõiguse normi (VÕS § 762).

15. Ringkonnakohus leidis, et eeltõendamismenetluse tulemusel koostatud kohtupsühhiaatria-

psühholoogia kompleksekspertiisi akt ei ole käesolevas asjas asjakohaseks tõendiks, kuivõrd

6(8)

2-15-5804

ekspertiisi lähteülesanne oli erinev. Nimetatud kompleksekspertiisi akti kohaselt on ekspertiis tehtud

01.02.2013 ning ekspertidele on esitatud muuhulgas järgmine küsimus: „Kas M. M on esinenud

viimase aasta jooksul või esineb tal käesoleval ajal vaimuhaigus või muu psüühikahäire?“ Aktist

nähtuvalt on eksperdi kasutuses olnud muuhulgas ka kostja koostatud haiguslugu nr 274981.

Otsusest ei selgu, mis alusel on ringkonnakohus lugenud selle tõendi asjakohatuks. Viidatud

ekspertiis saab olla asjakohane tõend hindamaks, kas hagejale 2012. aasta märtsis kostja pandud

diagnoos on õige. Samas on ringkonnakohus leidnud, et ekspertiisi tulemuste usaldusväärsuse seab

kahtluse alla ka asjaolu, et eksperdid tuvastasid hageja psüühilise seisundi pelgalt kirjalike

materjalide ja lühiajalise vestluse alusel ning psüühikahäire esinemist minevikus ei saa

meditsiiniteaduslikult hinnata. Analoogselt dr Alo Jürilooga on eksperdid andnud oma arvamuse

minevikus koostatud meditsiiniliste dokumentide põhjal, see tähendab, et tegemist ei ole olukorraga,

kus psüühikahäire diagnoos pannakse tagantjärele (hinnatakse psüühikahäire esinemist minevikus).

Ringkonnakohtul tuleks põhjendada, miks on jäetud arvestamata kompleksekspertiisiaktiga

tuvastatu, et hagejal ei ole varasema elu jooksul psüühikahäireid esinenud.

16. Ringkonnakohus ei põhjendanud Siim Kaili koostatud ekspertiisiakti osas, miks jäeti kõrvale

eksperdi lõppjäreldus, mille kohaselt hagejale pandud diagnoos ei vastanud tema terviseseisundile.

Ekspert on ka teksti sees viidanud sellele, et haigusloos nr 274981 olevast kirjeldusest ei nähtu

uuritaval luululise häire diagnostilistele kriteeriumitele vastavat psüühikahäiret. Haigusloo

vormistuses olevatele puudustele on viidanud ka dr Alo Jüriloo.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Sotsiaalministri 18.09.2008 määrusest nr 56

„Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja

kord“ ei nähtu, et dokumentides peaksid olema kajastatud eksperdi osutatud elemendid. Samas

laieneb kolleegiumi arvates VÕS §s 762 sätestatud hoolsuskohustus ka dokumenteerimisele. Tuleb

hinnata, kas diagnoosi panemine dokumenteeriti vähemalt samal tasemel, kui seda teevad vastava

eriala haritud ja kogenud arstid. Ringkonnakohtul tuleb võtta seisukoht, kas kostja on järginud

dokumenteerimisel hoolsuskohustust ning kas ja kuidas mõjutab see hageja pandud diagnoosi

hilisema kontrollimise võimalikkust.

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukohad dr Alo Jüriloo arvamuse kohta on piisavalt

põhjendatud. Samuti on piisavalt põhjendatud J. Gramanni ja A. Tikerpe seisukohtadega

mittearvestamine.

18. Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata 670 euro suuruse kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise osas. Hageja on kahju tekkimise alusena nimetanud eeltõendamismenetlusega

tekitatud menetluskulu. Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et TsMS § 174 lg 11 välistab sellise

nõude esitamise. Eeltõendamismenetluse (tsiviilasi nr 21236023) menetluskulud on juba jagatud

Pärnu Maakohtu 14.03.2013 määrusega TsMS § 170 lg 1 alusel ning neid ei ole enam võimalik

jagada TsMS § 170 lg 3 alusel.

19. Hageja on 03.11.2017 esitatud seisukohale lisanud tõendid. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu

ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium viidatud

tõendeid toimikusse. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt

tagastada.

20. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

7(8)

2-15-5804

21. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon 150 eurot tagastada.

Tambet Tampuu

Jaak Luik

Henn Jõks

8(8)