2-16-14871/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.12.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-14871

Tsiviilasi

OÜ EJHL Kinnisvara hagi Suur Ameerika Jäähalli OÜ

vastu kostja kohustamiseks nõusoleku andmiseks

kinnistusraamatu märgete kustutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.06.2017 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Suur Ameerika Jäähalli OÜ apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ EJHL

Kinnisvara (registrikood 12981687, asukoht Asula tn 4c,

11312 Tallinn), vandeadvokaat Indrek Lillo (e-post:XXX) ja

vandeadvokaat Aarne Akerberg (e-post: XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Suur Ameerika

Jäähalli OÜ (registrikood 11038632, asukoht Viru väljak 2,

10111 Tallinn, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

Repp (e-post:XXX)

Istungi toimumise aeg

26.10.2017

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 26.06.2017 otsus täielikult ja teha asjas uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud hageja kanda.

2. Suur Ameerika Jäähalli OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1.

Jätta OÜ EJHL Kinnisvara hagi Suur Ameerika Jäähalli OÜ vastu kostja

kohustamiseks nõusoleku andmiseks kinnistusraamatu märgete

kustutamiseks rahuldamata.

3.2.

Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ EJHL

Kinnisvara kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ EJHL Kinnisvara (edaspidi hageja) esitas 04.10.2016 Harju Maakohtule hagi Suur

Ameerika Jäähalli OÜ (edaspidi kostja) vastu, milles palub kohustada kostjat andma

nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 34¹ tähenduses kinnistu registriosa nr 15159801

kolmanda jao üürimärgete kannete nr 3 ja 4 kustutamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja alates 17.02.2106 Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

kinnistusregistri registriosa nr 2340001 kinnistu asukohaga Harju maakond, Tallinn, Suur-

Ameerika tn 14 (edaspidi kinnistu) omanik. Kinnistu registriosa kolmandasse jakku on alates

16.12.2003 sisse kantud hoonestusõigus tähtajaga 50 aastat Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall

kasuks. Hageja on hoonestusõiguse omanikuna registriossa nr 15159801 sisse kantud

30.08.2016. Kinnistu registriosa kolmandasse jakku on alates 16.12.2003 kantud järgmise

sisuga eelmärge: „hoonestaja kohustus hoonestusõiguse ülekandmiseks kinnistu nr 2340001

omanikule üleandmise eelduse tekkimisel vastavalt 27.08.2003 lepingu punktidele 8.3. ja

8.4.“ Kinnistu registriosa kolmandasse jakku kantud hoonestusõiguse kohta on Tartu

Maakohtu kinnistusosakonnas avatud registriosa nr 15159801 (edaspidi hoonestusõigus).

Hoonestusõiguse registriosa nr 15159801 kolmandasse jakku on 03.09.2004 kantud märkus,

mille kohaselt on 28.06.2004 sõlmitud üürileping (lõppemise tähtpäevaga 16.12.2053)

kostjaga. Hoonestusõiguse registriosa nr 15159801 kolmandasse jakku on 08.03.2005 kantud

märkus, mille kohaselt on 16.02.2005 sõlmitud üürileping Suur-Ameerika Jäähalli OÜ-ga.

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

3. Hageja, Osaühing Thorsten ja Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall esitasid kandeavalduse

kinnistu nr 2340001 ja kinnistu nr 15159801 kohta. Kinnistamisavaldus sisaldub Tallinna

notar Priidu Pärna poolt 03.02.2016 koostatud ja tõestatud lepingus. Nimetatud lepingu

kohaselt müüs Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall hagejale kinnistu; ostja ja müüja leppisid

tulenevalt hoonestusõiguse tagasilangemisest omanikule kokku kinnistut koormava

hoonestusõiguse (registriosa nr 15159801) omandi üleandmises ostjale; esitati

kandeavaldused mõlema registriosa II jao kannete muutmiseks, hoonestusõiguse registriosa

III jao kannete (sh käsutamise keelumärke) kustutamiseks, hoonestusõiguse registriosa

sulgemiseks ning kinnistu registriosa III jakku sisse kantud hoonestusõiguse ja ostueesõiguse

kustutamiseks. Hoonestusõiguse tagasilangemise tagajärjel muutusid hoonestusõiguse

registriosa nr 15159801 kolmandasse jakku 03.09.2004 ja 08.03.2005 kantud märkused

üürilepingute kohta (edaspidi üürimärkused) ebaõigeks. Kostja keeldus nõusoleku andmisest

üürimärkuste kustutamiseks.

4. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja 03.02.2017 kohtule esitatud seisukohas, et

ebaõige on kostja seisukoht, et hoonestusõiguse registriossa kantud hoonestusõiguse sisu ei

oma eelmärke tähendust. Kui hoonestusõiguse sisu osas on hoonestusõiguse ja

hoonestusõigusega koormatud maatüki registriosade kannetes erinevusi, on määravaks

hoonestusõiguse registriosa esimese jao kanne eelnimetatud hoonestusõiguse kohta.

Hoonestusõiguse kanded ei sisaldu mitte ainult hoonestusõiguse kohta avatud registriosas nr

15159801, vaid ka maatüki kohta avatud registriosas nr 2340001. Registriosa nr 2340001

kolmandasse jakku on 16.12.2003 sisse kantud eelmärge järgmise sisuga: „hoonestaja

kohustus hoonestusõiguse ülekandmiseks kinnistu nr 2340001 omanikule üleandmise eelduse

tekkimisel vastavalt 27.08.2003 lepingu punktidele 8.3. ja 8.4.“ Seega on ebaõiged kostja

väited eelmärgete puudumise kohta. KRS § 493 lg 4 kohaselt võib hoonestusõiguse sisu osas

kandes viidata kinnistamisavaldusele, seega võis üleandmise eelduse osas viidata 27.08.2003

lepingu punktidele 8.3. ja 8.4.

5. Antud juhul ei ole üürilepingud varem hoonestusõiguse seadmise tõttu hoonestajale üle

läinud, seega ei saa üürilepingud pärast hoonestusõiguse lõppemist üle minna kinnisasja

omanikule. Maatüki kohta avatud registriossa nr 2340001 ei ole mitte kunagi kantud märkeid

üürilepingute kohta. Kuna maatüki omanik ei ole kostjaga üürilepinguid sõlminud, vaid

üürilepingud on kostjaga pärast hoonestusõiguse seadmist sõlminud hoonestaja, siis ei ole

tegemist Riigikohtu 15.06.2016 määruse nr 3-2-1-66-16 p-s 14 kirjeldatud olukorraga. Antud

juhul ei ole tegemist mitte hoonestusõiguse tavapärase võõrandamisega, vaid hoonestusõiguse

omanikule langemise olukorraga, millisel juhul reguleerib koormatiste püsimajäämist

erinormina AÕS § 244³, mille lg 2 kohaselt kaotavad hoonestusõiguse omanikule langemisel

üürilepingute kohta tehtud märkused kehtivuse. Riigikohus ei ole 15.06.2016 määruses nr 3-

2-1-66-16 käsitlenud üürilepingu üleminekut hoonestusõiguse omanikule langemise

olukorras. Kostja kohustus teha tahteavaldus üürilepingute kohta tehtud märkuste

kustutamiseks tuleneb AÕS § 244³ lg 2. Riigikohtu 15.06.2016 määruse nr 3-2-1-66-16 p-s 17

väljendatud seisukoht tähendab, et kostja poolt nõusoleku andmisest keeldumise korral tuleb

hagejal esitada nõusoleku asendamiseks kostja vastu hagi.

6. Ekslik on kostja seisukoht, et erinevalt Saksa õigusest, kus hoonestusõiguse kustutamisel

kuuluvad kõik õigused lõpetamisele, lähevad Eesti õiguse kohaselt hoonestusõigusel olev

üürileping ning märked kinnistule ja selle omanikule üle. Tegelikult kaotab ka Eesti õiguse

(AÕS § 244³ lg 2) kohaselt hoonestusõigust koormav üürimärkus kehtivuse olukorras, kus

üürnik sõlmis üürilepingu hoonestajaga, mitte maatüki omanikuga. Kostja viitab Riigikohtu

08.12.2004 otsuse nr 3-2-1-136-04 p-le 46, milles on selgitatud eelmärke aktsessoorset

olemust ehk sõltumist üürilepingu kehtivusest. Kuna käesolevas asjas on tegemist

hoonestusõiguse omanikule langemisega, siis ei oleks isegi üürilepingu kehtivuse korral

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

kostjal õigust nõuda üürimärget VÕS § 324 lg 1 järgi, kuna hoonestusõiguse omanikule

langemise õiguslikud tagajärjed ei sõltu sellest, kas üürileping kehtib või mitte.

Hoonestusõiguse omanikule langemine ei saanud muuta üürimärkeid õigeteks kanneteks,

kuna see oleks vastuolus hoonestusõiguse omanikule langemise sätetega. Seetõttu on ka

ekslik kostja seiskoht, et hagejal ei saa olla kostja vastu pärast hoonestusõiguse omanikukande

muutmist üürimärgete kustutamise õigust, sest nii VÕS § 324 lg 1 kui ka üürilepingu kohaselt

on hagejal kohustus taluda üürilepingu kohta kinnistusraamatusse kantud märget. Hagejale ei

ole üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle läinud, märkused üürilepingute kohta

on muutunud kehtetuks AÕS § 244³ lg 2 alusel ja hagejal on õigus nõuda nende märkuste kui

kehtetute kannete kustutamist.

7. Kostja väidab, et 03.02.2016 lepingu sõlmimise ajal olevat hoonestusõigusele kostja kasuks

kantud tsiviilasjas nr 2-15-18488 hoonestusõiguse käsutamise keelumärge ja seetõttu olevat

hoonestusõiguse omanikule langemise kokkulepe tühine. Riigikohtu 15.06.2016 määrusega nr

3-2-1-66-16 tühistati tsiviilasjas nr 2-15-18488 hagi tagamiseks seatud hoonestusõiguse

käsutamise keelumärge (kostja on nimetatud asjaolu kinnitanud), mistõttu on keeld ära

langenud. Käsutamise keelumärge kustutati 04.07.2016 ja Tartu Maakohtu registriosakond

tegi hoonestusõiguse omanikule langemise kande 30.08.2016. Kui 03.02.2016 leping oleks

olnud tühine, siis ei oleks Tartu Maakohtu registriosakond kannet teinud.

8. Kostja väited tagasilangemise tehingu näilikkuse kohta on põhjendamatud. Kuna

tagasilangemise õigust tagas 16.12.2003 sisse kantud eelmärge, siis pidi kostja olema

vastavast riskist teadlik. Kinnisasja käsutamisel tuleb eristada võlaõiguslikku ja

käsutustehingut (TsÜS § 6). 03.02.2016 lepingus sisaldub käsutusleping (asjaõigusleping)

hoonestusõiguse üleandmiseks hoonestajalt omanikule. Võlaõiguslik kokkulepe

hoonestusõiguse omanikule langemise kohta sisaldub 27.08.2003 sõlmitud hoonestusõiguse

lepingu p-s 8.3. Kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei saa aga olla

näilik. Põhjendamatud on kostja etteheited äriühingu fiktsiooni kuritarvitamise kohta.

Hoonestajaks oli sihtasutus, mitte äriühing. Kuna sihtasutusel ei ole omanikke, siis on ebaõige

kostja väide, et tehinguga ei muutunud isikute ring, kelle kontrolli alla on kinnistu ja

hoonestusõigus. Hagejal maatüki omanikuna ei olnud kohustust taluda olukorda, kus

hoonestaja ei püsitanudki hoonet, ehkki vastava kohustus tulenes hoonestajale

hoonestusõiguse seadmise lepingust. Kostja sõlmis üürilepingu hoonestajaga ja võttis

hoonestusõiguse omanikule langemisega seotud riskid.

9. Kostja, kui selle lepingu suhtes kolmas isik, ei saa tugineda 03.02.2016 lepingu tühisusele.

Võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda üldjuhul vaid lepingu pool, sest tema saab

esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Erandina võivad võlaõigusliku lepingu

tühisusele kolmandate isikutena tugineda võlausaldaja pankrotimenetluses, VÕS § 171 lg 1

järgsed õigusjärglased ja ostueesõigust omavad isikud. Hageja poolt hoonestajale

hoonestusõiguse omanikule langemise nõude esitamine AÕS § 244¹ lg 1 alusel ei ole

pahauskne. Hagejal kinnistu omanikuna ei olnud kohustust taluda olukorda, kus hoonestaja

nõutavat ehitist ei püstitanud. Kostja ei eita asjaolu, et kinnistu on käesoleva ajani

hoonestamata. Kostja poolt on ebamõistlik nõuda, et hageja oleks pidanud tekitama endale

kahju AÕS § 244¹lg 1 tuleneva õiguse kasutamata jätmisega. Hageja ei pidanud taluma veel

40 aastat olukorda, kus hoonestaja hoonet ei püstita. Ka ei ole pahauskne AÕS § 245 lg 1

alusel hoonestusõiguse lõpetamine, kuna hageja on nii kinnistu kui ka hoonestusõiguse

omanik, siis ei ole hoonestusõigust tarvis – hoonestusõigus on majanduslikult tarbetu. Kuna

hagejal ei ole kinnistu omanikuna mingeid kohustusi kostja ees, siis ei ole hea usu

põhimõttega vastuolus hageja poolt kostja vastu nõude esitamine kehtetute üürimärkuste

kustutamiseks nõusoleku saamiseks.

Kostja vastuväited

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

10. Kostja vaidleb hagile vastu ega tunnista seda. Hoonestusõigusele ei ole kantud ühtegi

AÕS § 63 lg 1 p-i 1 kohast eelmärget, mis tuleks kanda KRS § 15 lg 1 p-i 2 kohaselt

kolmandasse jakku ning võiks teoreetiliselt anda hagejale õiguse nõuda kostjalt

hoonestusõigusel olevate üürilepingu märgete kustutamiseks. Ka KRS § 28 p-ist 1 tuleneb, et

omandi ülekandmise nõuet tagav märge peab olema kantud kinnistusregistriosa kolmandasse

jakku, millist kannet hoonestusõigusel aga ei ole. Samuti ei ole ka ühtegi eelmärget kinnistul

ning jääb arusaamatuks, kuidas võiksid mõjutada kinnistul olevad eelmärked hoonestusõiguse

kannete kehtivusega seonduvat. Hageja viitab hagiavalduses AÕS § 250 ja AÕS § 255¹

koostoimes kinnistusraamatusse kantud hoonestusõiguse sisu kokkuleppele, mis kantakse nii

hoonestusõiguse esimesse jakku kui ka kinnistu kolmandasse jakku.

11. Isegi kui hageja oleks omandanud hoonestusõiguse omanikule langemise tõttu AÕS §

244¹ alusel, siis AÕS § 244³ lg-st 1 ja 2 tulenevalt kuuluvad omanikule langemise korras

kustutamisele üksnes asjaõigused, aga mitte märked. AÕS § 62 eristab väga selgelt

asjaõiguseid ja märkeid. Hageja viidatud asjaõigusseaduse II toodud kommentaaris toodud

selgitus ei ole õige, et seadusandja on ekslikult märkinud seadusesse asjaõigused ning seda

tuleks laiendavalt tõlgendada ja kohaldada ka kõigile muudele õigustele, sest normi allikaks

olev Saksa õigus sätestab, et kehtivuse kaotavad hoonestusõigust koormavad kõik õigused

(mitte ainult asjaõigused). Pärast eelviidatud 2014 ilmunud asjaõigusseaduse II kommentaari

avaldamist on Riigikohus selgitanud 15.06.2016 lahendi nr 3-2-1-66-16 p-ides 14-18, et isegi

kui hoonestusõigus peaks kustutatama, siis läheb hoonestusõigust koormav üürileping

kinnistule üle ning sisuliselt on sellisel juhul tegemist ka kinnistute ühendamisega sarnase

olukorraga, kus KRS § 59 lg 1 järgi kehtivad kanded edasi kogu kinnistu kohta ehk märked

üürilepingu kohta ei kuulu kustutamisele.

12. AÕS § 241 lg 4 kohaselt kohaldatakse hoonestusõigusele kinnisasja sätteid, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti. Hoonestusõiguse omandajale lähevad üürilepingust tulenevad

õigused ja kohustused üle VÕS § 291 lg 1 alusel. Kuivõrd üürileping läheb hoonestusõiguse

võõrandamisel tervikuna ja muutumatult üle, siis on kokkulepitud ehitiste ehitamise ja

volikirja nõudeõigus hagejale tagatud ka hoonestusõiguse võõrandamisel. Eesti õiguse

kohaselt lähevad hoonestusõigusel olev üürileping ning märked kinnistule ja selle omanikule

üle. Arvestades viidatud Riigikohtu praktikat, ei ole juhuslik, et AÕS § 244³ lg 2 näeb

omanikule langemise korral ette üksnes asjaõiguste lõppemise ning KRS § 59 lg-s 1

räägitakse kõikidest kannetest ehk nii asjaõigustest kui ka märgetest, mis lähevad kinnistu

võimalikul ühendamisel üle. Kirjeldatud Riigikohtu tõlgendus on ka mõistetav, sest üürniku

(kostja) jaoks ei tohiks olla ju iseeneses vahet, millisel õiguslikul alusel toimub

hoonestusõiguse või kinnistu omaniku muutumine.

13. Riigikohtu praktikast tulenevalt on märge üürilepingu kohta aktsessoorne ehk sõltub

üürilepingu kehtivusest. Ühtlasi viidatud lahendi kohaselt peab VÕS § 324 lg-s 2 ette nähtud

üürilepingu ülesütlemise keelu toimeks olema üürileping kehtiv ja kantud märge üürilepingu

kohta kinnistusraamatusse omanikukande muutumise ajal, nii nagu käesolevas asjas. Järelikult

hagejal ei saa kostja vastu olla pärast hoonestusõiguse omanikukande muutumist

üürilepingute kohta kinnistusraamatusse kantud märgete kustutamise õigust, sest nii VÕS §

324 lg 1 kui ka üürilepingu kohaselt on üürileandjal (hagejal) kohustus taluda üürilepingu

kohta kinnistusraamatusse kantud märget (s.o. omanikukandega koos kustutamata märge

muutub pärast omanikukannet igal juhul VÕS § 324 lg-st 1 või üürilepingust tulenevalt

õigeks).

14. 03.02.2016 lepingu hoonestusõiguse omanikule langemise kokkulepe on tühine, sest on

vastuolus käsutamise keelu määrusega tsiviilasjas nr 2-15-18488. 03.02.2016 lepingu

sõlmimisel ajal oli hoonestusõigusele kostja kasuks kantud tsiviilasjas nr 2-15-18488

hoonestusõiguse käsutamise keelumärge. 15.06.2016 Riigikohtu määrusega nr 3-2-1-66-16

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

tühistati tsiviilasjas nr 2-15-18488 hagi tagamise korras seatud käsutuskeeld, samas ei muuda

viidatud asjaolu 03.02.2016 sõlmitud lepingut ja tehtud käsutusi kehtivaks. Ühtlasi selgitas

Riigikohus 15.06.2016 määruse nr 3-2-1-66-16 p-ides 15-17, et üürilepingu märked kehtivad

ning märgete kustutamiseks oleks vaja kostja nõusolekut, mida kostja ei anna ega ole hagejal

vastavate nõusolekute andmist õigus nõuda.

15. Hoonestusõiguse omanikule langemise kokkulepe on näilik. Sihtasutus Lastestaadioni

Jäähall ei varja, et ta ei kavatsegi hakata kostjaga sõlmitud üürilepingut täitma ning

Sihtasutuse Lastestaadioni Jäähall eesmärgiks on nii üürilepingust kui ka hoonestusõigusest

vabanemine ja seeläbi Sihtasutuse Lastestaadioni Jäähall varatuks muutmine. Hageja üritab

näidata hoonestusõiguse kustutamise alusena AÕS § 244¹ lg 1 kohaselt omanikule langemist

ehituskohustuse rikkumise tõttu, millise kohustuse tähtaeg saabus 16.12.2004. Kirjeldatud

tehingu näol on aga tegemist näiliku tehinguga, mille sisuks on tegelikult tavaline AÕS § 245

lg 1 kohane hoonestusõiguse kustutamise avaldus, milleks on aga vaja üürilepingu märke tõttu

KRS § 341 lg 2 p-i 1 kohaselt kostja nõusolekut ning millest üritab hageja näiliku tehinguga

mööda minna. Seda, et hageja 03.02.2016 lepingu sõlmimise eesmärgiks on üksnes

üürilepingust vabanemine ja ebaausaid võtteid kasutades saavutada üürilepingu kohta märgete

kustutamine ning lõpetada VÕS § 324 lg 2 üürilepingu ülesütlemist välistav toime, kinnitab

hageja 15.11.2016 tingimuslik üüürilepingu ülesütlemisavaldus.

16. AÕS § 244¹ kohaselt aegub omanikule langemise nõue kuue kuu jooksul alates

rikkumisest teada saamisest, aga igal juhul aegub nõue kahe aasta möödumisel. Viidatud

kokkulepe saab võimalikuks üksnes põhjusel, et hr.TU esindab kõiki 03.02.2016 lepingu

poolteks olevaid isikuid. Turutingimustel oleks ebamõistlik eeldada, et Sihtasutus

Lastestaadioni Jäähall peaks ilma igasuguse põhjuseta aegumise vastuväitest ja seeläbi

Hoonestusõigusest loobuma. Tehingu näilikkust kinnitab ka 03.02.2016 lepingu p-ide 2.1-2.3.

kohane hinna tasumise kord, mille kohaselt sisuliselt vormistatakse laen ja kinnisasjad ühest

samade isikute kontrolli all olevast ühingust teise õigusnäivuse tekitamise eesmärgil. Ühtlasi

kuritarvitavad hageja ja 03.02.2016 lepingu pooled seeläbi äriühingu fiktsiooni, millisel

tegevusel ei ole samuti õiguslikke tagajärgi. Nimelt hoolimata sellest, millise konkreetse isiku

omandusse kinnistu või hoonestusõigus jääb, ei muutu sellest isikute ring, kelle kontrolli all

kinnistu ja hoonestusõigus on. 03.02.2016 lepingu poolte ainsaks eesmärgiks on õigusnäivuse

tekitamine, et saavutada hoonestusõiguse kustutamine.

17. Kostja on seisukohal, et 03.02.2016 lepingu näol on tegemist näiliku tehinguga, mis on

TsÜS § 89 kohaselt tühine ega oma TsÜS § 84 lg 1 kohaselt õiguslikke tagajärgi.

Alternatiivselt leiab kostja, et 03.02.2016 lepingu näol on tegemist ülalviidatud põhjustel

TsÜS § 86 lg 1 kohase heade kommete vastase tehinguga, mis on tühine ega oma TsÜS § 84

lg 1 kohaselt õiguslikke tagajärgi. Kostjal on õigus tugineda 03.02.2016 lepingu tühisusele.

Nii õiguskirjanduses kui ka Riigikohtu praktikas on jaatatud, et lepingu pooleks mitte olev

kolmas isik saab tugineda nii kohustustehingu kui ka käsutustehingu tühisusele tingimusel, et

rikutakse vastava isiku (kostja) õigusi. Antud asjas üritavad nii hageja kui ka teised lepingu

pooled näidata nii kohustustehingus (03.02.2016 lepingu p-id 5.1. ja 5.2.) ning

käsutustehingus (03.02.2016 lepingu p-id 6.2., 6.3. ja 6.4.) tehingu alusena hoonestusõiguse

omanikule langemist ning saavutada AÕS § 244³ lg-st 1 ja 2 tulenevalt kostja kasuks

üürilepingu kohta hoonestusõigusele kantud märgete kustutamine. Seda hoolimata asjaolust,

et: 1) hoonestusõiguse käsutamine on TsÜS § 81 lg 1 kohaselt keelatud, 2) poolte eesmärgiks

on tegelikult tavaline AÕS § 245 kohane hoonestusõiguse kustutamine, mis ei oleks ilma

kostja nõusolekuta aga võimalik, mistõttu 03.02.2016 lepingul puudub majanduslik sisu ja

toimub äriühingu fiktsiooni kuritarvitamine, ning 3) Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall jätab

ilma igasuguse põhjuseta AÕS § 244¹ lg 3 kohase aegumise vastuväite kasutamata (hagejale

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

esitamata), sest kõiki 03.02.2016 lepingu pooli esindab hr. TU ja 03.02.2016 lepingu

tulemusel jääb hoonestusõiguse ja kinnistu üle kontroll samadele isikutele.

18. Kostja leiab, et igal juhul on hageja üürilepingu märgete kustutamise nõue vastuolus hea

usu põhimõttega ega oma seetõttu õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt on

lubamatu hea usu põhimõtte vastane käitumine või TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguse

teostamine eesmärgiga tekitada teisele isikule (kostjale) kahju. Seega lisaks tühisusele on

nähtud kohtutele alternatiivne võimalus rakendada hea usu põhimõtet olukorras, kus

formaalselt võib hagejal küll nõue olla, kuid nõude teostamine oleks konkreetse kaasuse

asjaolusid arvestades eluliselt täiesti aktsepteerimatu/pahatahtlik. Õiguskirjanduses on peetud

antud asjas olevatel tehioludel hageja nõude esitamist hea usu põhimõtte vastaseks

käitumiseks. Hageja hoonestusõigusel kostja kasuks olevate üürilepingu kohta märgete

kustutamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ning üksnes eesmärgiga kostjale kahju

tekitada. Hageja eesmärgiks on saavutada ebaausaid võtteid kasutades hoonestusõiguse

kustutamine ning üürilepingust vabanemine. Seega hageja hagi kostja vastu tuleks jätta

alternatiivselt hea usu põhimõtte ning õiguste kuritarvitamise tõttu rahuldamata.

Esimese astme otsus

19. Maakohus rahuldas hagi ja kohustas kostjat andma nõusoleku kinnistu registriosa nr

15159801 kolmanda jao üürimärkuste kannete nr 3 ja 4 kustutamiseks ning asendas kostja

tahteavalduse kohtuotsusega. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

20. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja omandas

hoonestusõiguse omanikule langemise tõttu AÕS § 244¹ alusel. Samuti on vaidlus selles, kas

hoonestusõiguse tagasilangemise tagajärjel muutusid hoonestusõiguse registriosa nr

151598012 kolmandasse jakku 03.09.2004 ja 08.03.2005 kantud märkused üürilepingute

kohta ebaõigeks.

21. Harju Maakohus tuvastas 16.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-13795, et tegemist on

hoonestusõiguse omanikule langemisega AÕS § 2441 tähenduses, kuna nähtuvalt 03.02.2016

notariaalsest dokumendist on hoonestaja möönnud hoonestusõiguse enda nimele kandmist

ning hoonestaja on andnud tahteavalduse hoonestusõiguse omandi üleminekuks kinnisasja

omanikule (tl 137-139). Nimetatud kohtumäärus on jõustunud. Seega on jõustunud

kohtulahendiga tuvastamist leidnud hoonestusõiguse omanikule langemine.

22. Kostja on esitanud vastuväite selle kohta, et 03.02.2016 lepingu hoonestusõiguse

omanikule langemise kokkulepe on tühine, sest on vastuolus käsutamise keelu määrusega

tsiviilasjas nr 2-15-18488. Riigikohus tühistas 15.06.2016 määrusega nr 3-2-1-66-16

tsiviilasjas nr 2-15-18488 hagi tagamiseks seatud hoonestusõiguse käsutamise keelumärke.

Käsutamise keelumärge kustutati 04.07.2016. Seega on käsutamise keeld ära langenud. Tartu

Maakohtu registriosakond tegi 30.08.2016 hoonestusõiguse tagasilangemise kande.

23. Kohus leiab, et kostja väited hoonestusõiguse tagasilangemise tehingu näilikkuse kohta on

põhjendamatud ja tõendamata. Pooled ei vaidle selle üle, et hoonestaja ei püstitanud

hoonestusõiguse seadmisel kokkulepitud tähtaja jooksul nõutavat ehitist. Sellest tuleneval

tekkis hagejal kinnisasja omanikuna õigus nõuda hoonestajalt hoonestusõiguse enda nimele

kandmiseks AÕS § 244¹ lg 1 alusel. Hoonestusõiguse tagasilangemise õigust tagas kinnistu

registriossa nr 2340001 kolmandasse jakku 16.12.2003 kantud eelmärge, mille kohaselt

hoonestaja kohustus hoonestusõiguse ülekandmiseks kinnistu nr 2340001 omanikule

üleandmise eelduse tekkimisel vastavalt 27.08.2003 lepingu punktidele 8.3. ja 8.4. Seega

tagas tagasilangemise õigust kinnistusraamatusse kantud eelmärge ning kostja pidi olema

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

teadlik hoonestusõiguse tagasilangemise riskist. Eeltoodust tulenevalt ei ole 03.02.2016

leping hoonestusõiguse omanikule langemise kokkuleppe osas on näilik.

24. Tulenevalt asjaolust, et kohus tuvastas eelnevalt, et tehing ei ole näilik, tuleb hinnata

tehingu heade kommete vastasust. Hageja on seisukohal et kostja ei saa tugineda 03.02.2016

lepingu tühisusele, kuna kostja ei ole nimetatud lepingu pool. Kohus on seisukohal, et kostja,

kui selle lepingu suhtes kolmas isik, ei saa tugineda võlaõigusliku lepingu tühisusele.

Võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda üldjuhul vaid lepingu pool, sest tema saab

esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Riigikohus on leidnud, et asjaõiguslepingu

pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab

tema õigusi (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14; 3-2-1-128-03, p 12 ja

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja, kui lepingu suhtes

kolmas isik, tugineda 03.02.2016 hoonestusõiguse omanikule langemise lepingu tühisusele.

Võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda üldjuhul vaid lepingu pool, sest tema saab

esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid.

25. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega vastuolus hageja poolt hagiavalduse

esitamine üürimärkuste kustutamiseks nõusoleku saamiseks. Samuti ei ole pahauskne

hoonestusõiguse lõpetamine AÕS § 245 lg 1 kohaselt. Kuna hageja on käesoleval ajal nii

kinnistu kui ka hoonestusõiguse omanik, siis ei ole hoonestusõigus enam tarvilik. Seega on

põhjendatud hoonestusõiguse kustutamine ja hoonestusõiguse kohta avatud registriosa nr

15159801 sulgemine. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hagejal kinnistu omanikuna ei

olnud kohustust taluda olukorda, kus hoonestaja nõutavat ehitist ei püstitanud. Kohus juba

märkis eelnevalt, et pooled ei vaidle selle üle, et kinnistu on käesolev ajani hoonestamata.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega.

26. Kohus leiab, et hagejal on tekkinud õigus nõuda üürimärgete kustutamist. Õiguskirjanduse

kohaselt ei mõjuta AÕS 244³ hoonestaja, kui üürileandja poolt sõlmitud üürilepingute

kehtivust, kuna üürileping ei ole piiratud asjaõigus, vaid võlaõigusseaduses reguleeritud

õigussuhe. Normi eesmärk on, et maaomanik saaks endale tagasi hoonestusõiguse, mis on

vaba hoonestaja omanikuks olemise ajal tekkinud kinnistusraamatusse kantud õigustest.

Kostja sõlmis üürilepingu hoonestajaga ja võttis võimaliku hoonestusõiguse omanikule

langemisega seotud riskid.

27. Kostja vabatahtlikult hagejale nõusolekut hoonestusõiguse registriossa kantud märgete

kustutamiseks andnud ei ole. Seetõttu kohustab kohus kostjat andma nõusolek hageja

soovitud kannete kustutamiseks.

Apellatsioonkaebus

28. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jäetakse hagi

rahuldamata, alternatiivselt saata asi uuesti arutamiseks maakohtule.

29. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse p-is 28 tuginenud

16.09.2016 määrusele tsiviilasjas nr 2-16-13795 ja on asunud seisukohale, et antud asjas on

tuvastatud hoonestusõiguse omanikule langemine, kuid maakohus ei selgita, millist mõju

omab kandemääruse vaidlus käesolevas asjas, kus menetlusosalised ei ole samad. Ühtlasi

leiab maakohus otsuse p-is 27, tuginedes üksnes hageja väitele, et hoonestusõiguse sisukandel

on eelmärke tähendus üürimärgete suhtes, kuid puudub sisuline analüüs kostja vastuväidete ja

esitatud tõendite valguses. Ühtlasi ilma sisulise analüüsita lähtub maakohus otsuse p-ides 35-

37 AÕS § 2443 tõlgendamisel asjaõigusseaduse kommentaarist, mis kostja hinnangul on

ebaõige

30. Kostja on seisukohal, et hoonestusõiguse omanikule langemine ei muuda märkeid

üürilepingute kohta AÕS § 2443 lg 2 kohaselt kehtetuks ega saa hageja kostjalt üürimärgete

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

kustutamist hoonestusõiguse kustutamise eesmärgil nõuda. Hoonestusõigusel ei ole ühtegi

eelmärget, mis annaks õiguse üürilepingute kohta kinnistusraamatusse kantud märgete

kustutamiseks. Maakohtu otsusest jääb arusamatuks millistele tõenditele/paragrahvidele

tuginedes on jõudnud maakohus järeldusele, et hoonestusõigusele on kantud vastavad

eelmärked. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et kostja kasuks hoonestusõigusele seatud

märked üürilepingute kohta on kehtivad ning hagejal puuduvad õiguslikud alused vastavate

märgete kustutamiseks.

31. Alternatiivselt jääb kostja hoonestusõiguse omanikule langemise näilikkuse ja hagejal

märgete kustutamise õiguse hea usu põhimõtte vastasuse tõttu esitatud vastuväidete juurde.

Maakohtu otsus on 03.02.2016 lepingu näilisuse ja hageja hea usu põhimõttega vastuolus

oleva tegevuse tuvastamisel ja analüüsil vastuoluline /ebaselge. Nimelt analüüsis maakohus

otsuse p-s 31 osasid 03.02.2016 lepingu näilikkusega seotud asjaolusid ja järeldab, et lepingu

näilisust ei ole tõendatud. Seejärel asub kohus seisukohale, et kostja, kui kolmas isik ei saa

lepingu näilisusele tugineda ning hakkab seejärel hindama hageja tegevuse kooskõla hea usu

põhimõttega. Maakohus leiab, et hoonestusõiguse kustutamises ei ole midagi ebatavaliselt

ning seetõttu ei ole hageja tegevus vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu järeldus on

ebaõige, sest maakohus jätab arvestamata, et kostja on esitanud hageja käitumise kooskõla

hindamiseks hea usu põhimõttega sarnased väited, mis lepingu näilikkuse hindamisel.

Maakohus ei oleks saanud hageja käitumise kooskõla hindamisel jätta tähelepanuta, et

03.02.2016 lepingu sõlmimisel toimub juriidilise isiku fiktsiooni kuritarvitamine ning

sisuliselt heidab hageja iseendale enda kohustuste rikkumist ette.

32. Kostja on seisukohal, et erinevalt maakohtu seisukohast saab kostja tugineda 03.02.2016

lepingu näilikkusele ja tühisusele, sest selle lepinguga soovitakse vabaneda hoonestusõigust

koormavatest kostja kasuks seatud märgetest üürilepingu kohta ja kõrvaldada seeläbi

üürilepingu VÕS § 324 lg 2 kohane kaitse. Seetõttu on kostjal õigus tugineda vajadusel nii

03.02.2016 lepingus sisalduvate kohustus- kui ka käsutustehingute tühisusele.

33. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole hoonestusõiguse omanikuks saanud,

sest vastavat kannet ei ole kinnistusraamatusse tehtud. Ühtlasi nii kinnistu, kui ka

hoonestusõiguse omanikuks oli 03.02.1016 lepingu sõlmimise ajal SA Lastestaadioni Jäähall.

Seega on õigustatud ja kohustatud isik kokku langenud, kuna kinnistu omanik ja

hoonestusõiguse omanik peaks nõudma hoonestusõiguse rikkumise tõttu hoonestusõiguse

omanikule langemist. Järelikult ei saanud maakohus tõendite hindamisel kuidagi eitada kostja

03.02.2016 lepingu näilikkusele ja seeläbi tühisusele tuginemise õigust.

34. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejal võis formaalselt hagis esitatud nõue olla on nõude

teostamine konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades eluliselt täiesti pahatahtlik. Seega oleks

pidanud maakohus jõudma järeldusele, et hageja poolt nõude esitamine on hea usu põhimõtte

vastane.

Vastus apellatsioonkaebusele

35. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

36. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb täielikult tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

37. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel keskseks vaidlusküsimuseks see, kas

hoonestusõiguse tagasilangemise tagajärjel muutusid hoonestusõiguse kolmandasse jakku

03.09.2004 ja 08.03.2005 kantud märked üürilepingute kohta ebaõigeks. Maakohtus esitas

kostja ka väited, et hoonestusõiguse omanikule langemist ei ole üldse toimunud, sest tehing

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

hoonestusõiguse omandi üleminekuks kinnisasja omanikule on tühine seatud käsutuskeelu

rikkumise tõttu, heade kommete vastasuse ja näilikkuse tõttu. Samuti esitas kostja maakohtus

väite, et tehing hoonestusõiguse omandi üleminekuks kinnisasja omanikule on vastuolus hea

usu põhimõttega.

38. AÕS § 2443 lg 1 p 1 järgi hoonestusõiguse omanikule langemisel jääb püsima

hoonestusõigust koormav hüpoteek ja reaalkoormatis, mis ei kuulu hoonestajale endale, p 2

järgi muu piiratud asjaõigus, mis koormab ka hoonestusõigusega koormatud kinnisasja, lg 2

kohaselt teised hoonestusõigust koormavad asjaõigused kaotavad kehtivuse. Maakohus leidis,

et kuigi AÕS §-is 2443 ei käsitleta hoonestusõiguse registriosasse tehtud märgete lõppemist

hoonestusõiguse tagasilangemisel, tuleb AÕS § 2443 tõlgendada selliselt, et ka

hoonestusõiguse tagasilangemisel kinnistu omanikule tuleb märge üürilepingu kohta

kustutada. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. AÕS § 2443 sätestab selgelt,

millised asjaõigused jäävad hoonestusõiguse omanikule langemisel püsima ja millised

kaotavad kehtivuse. AÕS § 5 sätestab asjaõigused ning selle sätte teine lõige sisaldab

asjaõiguse numerus claususe põhimõtet, mis piirab asjaõigused ainult nende õigustega, mis

seaduses on asjaõigustena sätestatud. Seega ei ole võimalik lugeda märget asjaõiguseks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud numerus claususe põhimõtte

tähelepanuta, laiendades AÕS § 2443 sätetatu mõtet. Eeltoodust tulenevalt ei kohaldu ka AÕS

§ 2443 lg- s 2 sätestatu märke kehtivusele. Hoonestusõiguse omanikule langemise korral tuleb

järgida KRS § 341 lg-s 1 ja lg 2 punktis 6 sätestatut, mille järgi on märke kustutamiseks

vajalik käesoleval juhul kostja nõusolek. Kuna kostja nõusolekut andnud ei ole, siis viitega

AÕS § 2443 lg- le 2 ei ole märgete kustutamine põhjendatud.

40. Hageja on käesolevas asjas tuginenud ka sellele, et hageja kui igakordse kinnistu omaniku

kasuks on tehtud eelmärge kinnistusraamatusse, mis tagab kinnistu omaniku nõuet

hoonestusõiguse ülekandmiseks vastava eelduse tekkimisel vastavalt 27.08.203

hoonestuõiguse lepingu punktidele 8.3 ja 8.4. Kuna üürimärked on hoonestusõiguse

registriossa sisse kantud hiljem, kui hoonestusõiguse langemise tagamise eelmärge kinnistu

igakordse omaniku kasuks, siis leiab hageja, et arvestades kannete järjekorrasuhet, tuleb

hoonestusõiguse omanikule langemist eelistada pärast eelmärget seatud üürimärkele.

Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu.

41. Ringkonnakohus toob esmalt esile, et nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väitega selles, et

maakohtu otsusest (otsuse p 27) jääb ebaselgeks maakohtu seisukoht, kas lisaks maakohtu

poolt antud AÕS § 2443 lg 2 tõlgendusele on üürilepingu lõppemiseks vajalik veel eelmärgete

olemasolu. Samas võib maakohtu väljendatud seisukohast siiski aru saada, et maakohus

nõustub käesoleva kohtuotsuse punktis 40 toodud hageja käsitlusega. Nagu eelpool märgitud,

ringkonnakohus sellega ei nõustu.

42. Kinnistu registriossa kantud hoonestusõiguse sisukanne hoonestaja kohustuste kohta

hoonestusõiguse ülekandmiseks kinnistu omanikule ei muuda hoonestusõigusele seatud

üürimärgete mõju, sest hoonestusõigusele ei ole kantud ühtegi eelmärget, mis võiks mõjutada

hoonestusõigusele seatud üürimärgete kehtivust.

43. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall, hageja ja

Osaühing Thorsten (kui hüpoteegipidaja) 03.02.2016 notariaalselt tõestatud kinnistu

müügilepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu, hoonestusõiguse omanikule

langemise ning hoonestusõigust koormavate märkuste ja keelumärgete kustutamise,

reaalkoormatiste, ostueesõiguste ja hoonestusõiguse kustutamise avalduse ning

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871

asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused (tlk 15-29). Asjas puudub vaidlus selles, et

03.02.2016 tehingu sõlmimise ajal oli 04.01.2016 kohtumääruse alusel 12.01.2016 kantud

hoonestusõigusele käsutamise keelumärge, mis Riigikohtu 15.06.2016 määrusega tühistati.

Kostja väidete järgi ei ole hoonestusõiguse tagasilangemine toimunud, sest 03.02.2016

sõlmitud leping on tühine seatud käsutuskeelu rikkumise tõttu, alternatiivselt näilikkuse tõttu.

44. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohtu otsus, milles kõigepealt

antakse hinnang sellele, kas tehing on tühine ja seejärel väljendatakse seisukohta, et kostja

tehingu tühisusele tugineda ei saa, on mõnevõrra vastuoluline. Siiski leiab ringkonnakohus, et

maakohtu seisukoht, mille järgi kostja ei saa 03.02.2016 tehingu tühisusele tugineda, on

põhjendatud. Õige on maakohtu poolt väljendatu, et võlaõigusliku lepingu tühisusele ei saa

kostja tugineda, kuna tema ei ole 03.02.2016 sõlmitud lepingu pool. Asjaõiguslepingu

sõlmimisele ei saa kostja tugineda, kuna see ei puuduta tema õigusi.

45. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-140-07 p-s 14 leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks

mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema

õigusi (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03, p 12 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-132-06, p 20). Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas, et AÕS § 2443 lg- s 2 sätestatu ei

mõjuta üürimärke kehtivust. Kuna käesolevas asjas esitatud asjaoludel ei ole tõendatud, et

hoonestusõiguse tagasilangemisel omanikule kaotavad märked hoonestusõigusele seatud

üürilepingu kohta kehtivuse ega see, et kostja peaks andma nõusoleku üürimärgete

kustutamiseks kinnistule seatud hoonestusõiguse sisukande tõttu, siis ei puuduta 03.02.2016

sõlmitud tehing kostja õigusi.

46. Sellest tulenevalt puudub vajadus hinnata, kas 03.02.2016 asjaõigusleping on tühine või

sõlmitud vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostjal puudub hagis esitatud asjaoludel

kohustus anda nõusolek üürimärgete kustutamiseks, tuleb hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulud

46.Hagi rahuldamata ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu jäävad poolte menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen Krista Kirspuu Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik

11(11)

Tsiviilasi nr: 2-16-14871