2-16-10393/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. november 2017

Tsiviilasja number

2-16-10393

Tsiviilasi

V.K. hagi S.K. vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks

või alternatiivselt kahju hüvitamiseks ning S.K. , T.K. ja

I.K. vastu kinnistusraamatu kande kustutamiseks

nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

24 076 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. november 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): V.K.

(isikukood: XXX), esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustajad:

kostja I S.K. (isikukood: XXX)

kostja II S.K. (isikukood: XXX)

kostja III T.K. (isikukood: XXX)

kostja IV I.K. (isikukood: XXX)

kostjate esindaja vandeadvokaat Rein Napa

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 2. juuni 2017. a otsus muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.K. kanda.

Rahuldada S.K. , S.K. , T.K. ja I.K. avaldus

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus ja mõista V.K. lt S.K. , S.K. , T.K. ja I.K.

kasuks välja menetluskuluna õigusabikulu 450 eurot (koos

käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. V.K. (hageja) esitas 6. juulil 2016 hagi S.K. (kostja I) vastu testamendi tühisuse

tuvastamiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks ja V.K. vastu kinnistusraamatu kande

kustutamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks. Hageja palus menetluskulud jätta

kostjate kanda.

Tartu Maakohus asendas seoses V.K. surmaga 2. märtsi 2017 määrusega V.K. tema

üldõigusjärglaste S.K. (kostja II), T.K. (kostja III) ja I.K. ga (kostja IV) kostjate II, III ja IV

taotluse alusel.

Hagiavalduse kohaselt oli I.K. abielus kostjaga I ja neil on kolm last – hageja, V.K. ja V.K. .

I.K. suri 14. detsembril 2015. V.K. esitas 22. jaanuaril 2016 notarile avalduse

pärimismenetluse algatamiseks. Hageja sai pärandi avanemise järgselt teada, et I.K. ja kostja I

on teinud 5. märtsil 2015 abikaasade vastastikuse testamendi, mille on tõestanud Tartu notar E.

Grünberg. Testamendis on abikaasad avaldanud, et kui üks abikaasadest sureb, siis jääb kogu

abikaasade ühine vara elusolevale abikaasale. Hagejale teadaolevalt on notari poole I.K. i ja

kostja I testamendi tegemiseks ja tõestamiseks pöördunud V.K. , kes viibis ka testamendi

tegemise juures. Kostjale I väljastati 22. märtsil 2016 pärimistunnistus, mille järgi on tema I.K.

i vara ainsaks pärijaks. Samal päeval, 22. märtsil 2016 kinkis kostja I kinnistu V.K. le.

Kinnistusraamatusse on kinnistu omanikuks kantud V.K. .

Hageja taotleb testamendi tühisuse tuvastamist. Hageja hinnangul ei olnud I.K. 5. märtsil 2015

testamenti tehes otsusevõimeline, testament tehti V.K. sunni mõjul ja testament on tühine.

Kostja I on kinkinud V.K. le osa kinnistust, mis ei ole kostja I omandis.

Hagejal on testamendi tühisuse tuvastamiseks õiguslik huvi. Kui 5. märtsi 2015 testament on

tühine, on hageja pärimisseaduse (PärS) § 11 ja § 12 alusel I.K. i pärijaks ja õigustatud pärima

I.K. ile kuuluvatest kinnistutest 1/8 suuruse osa.

Hageja on seisukohal, et 5. märtsil 2015 tehtud testament on tühine. I.K. il oli 5. märtsiks 2015

olnud kaks insulti, mille tagajärjel ei olnud ta enam otsusevõimeline. I.K. il oli mälu- ja

mõtlemistegevuse häired, ta ei mäletanud varasemaid fakte ja hiljutisi sündmusi adekvaatselt.

I.K. ei olnud esimese insuldi järgselt võimeline õigesti hindama tehingute sisu, tagajärgi ega

seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve ja viimane insult üksnes halvendas

arusaamisvõimet. Lisaks oli I.K. insultide tagajärjel liikumisvõimetu, voodihaige ja vajas

ööpäevaringselt abi liikumiseks, riietumiseks ja hügieenitoiminguteks. Seetõttu on I.K. olnud

ilmselgelt kergesti ära kasutatav, abitu ja mõjutatav. Asjaolu, et notar on testamendi tõestanud,

ei tõenda, et I.K. oli testamendi ajal otsusevõimeline.

I.K. i otsustusvõimetusele 5. märtsi 2015 testamendi tegemisel viitab see, et ei esinenud

mõjuvaid põhjuseid, miks I.K. oleks pidanud oma pojad pärandist ilma jätma. Seda eriti

olukorras, kus I.K. kohtles oma poegi võrdselt ja temaga vestlusest ei selgunud kordagi, et

tema sooviks on see, et vara läheb üle kostjale I või et see läheb üle kostjale I eesmärgiga anda

see ühele pojale ja jätta ülejäänud pojad varast ilma. Samuti oli kinnistu piisavalt suur (18 ha)

poegade ja kostja I vahel jagamiseks.

Hagejal ei ole olnud võimalik vestelda kostjaga I ilma V.K. juuresolekuta. Samuti on kostja I

avaldanud, et V.K. sai, mida tahtis. Kui hageja palus seda selgitada, kostja I vaikis ja näis, nagu

ei julgenud ta hagejale vastata. V.K. on väitnud, et hageja ja V.K. jäid varast ilma, sest nad on

olnud rumalad.

X. kinnistu kuulus kostja I ja I.K. i ühisomandisse, seetõttu on kostjal I olnud õigus kinkida

temale kuulunud osa kinnistust. Kuivõrd testament on tühine, puudus kostjal I õigus käsutada

testamendi alusel saadut, mis kuulub seadusjärgsetele pärijatele. V.K. ei ole omandanud

kinnisasja heauskselt, sest oli teadlik oma isa kahest insuldist, nende tagajärgedest ning sellest,

et I.K. ei olnud testamendi tegemise ajal enam otsusevõimeline. Kostja I ega V.K. pole

nõustunud testamendi tühisuse aluseks olevaid asjaolusid arutama ega kompromissi

saavutamise eesmärgil läbirääkimisi pidama.

Juhul kui testament on tühine ja tasuta käsutustehingu alusel kostja poolt saadu üleandmine ei

osutu võimalikuks, palub hageja kostjalt I välja mõista hüvitise, mis vastab 1/8 X. kinnistu

harilikust väärtusest. Hageja hinnangul on kinnistu väärtus ligikaudu 164 610 eurot, millest 1/8

on 20 576 eurot. Hageja tugineb kinnisvaraportaalis kv.ee olevate analoogsete kinnistute

hinnale.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Menetluskulud palusid

kostjad jätta hageja kanda.

Kostjad ei nõustu, et I.K. ei olnud otsusevõimeline kui ta 5. märtsil 2015 testamendi tegi. Kuigi

I.K. il oli varasemalt olnud kaks insulti, oli tema vaimne tervis hea, mõtlemine selge ja ta sai

aru oma tegude tähendusest, samuti suutis iseseisvalt vastu võtta otsuseid oma vara suhtes.

Kogu oma elu vältel ei vajanud I.K. psühhiaatrite abi ega olnud ravil psühhiaatriahaiglas.

I.K. oli füüsiliselt veel 2014. aastal sellises vormis, et oli suuteline oma kinnistul teostama

lihtsamaid majapidamistöid nagu muru niitmine, talveks küttepuude ettevalmistamisel abiks

olemine jne. I.K. i tervis halvenes alles pärast naaberkinnistul 16. märtsil 2015 aset leidnud

tulekahju, mis levis ka X. kinnistu hoonetele ja ohustas nii I.K. i kui kostja I elu.

Ehkki hageja väidetel ei avaldanud I.K. talle oma soovi vara jätmiseks ainult ühele poegadest,

selgub I.K. i ja kostja I tegelik tahe nende omakäelisest 14. veebruari 2015 otsusest pärandamise

kohta, mille on käsikirjaliselt kirjutanud küll kostja I, allkirjastanud aga ka I.K. , kes ise teksti

osalise liikumispuude tõttu kirjutada ei suutnud. Seda otsust saab käsitada omakäeliselt

kirjutatud koduse testamendina ja kuigi see on PärS § 25 mõttes kehtivuse kaotanud, väljendub

selles I.K. i tahe. Tahteavalduses kajastuvad I.K. i ja kostja I põhjendused, miks kogu nende

vara otsustatakse jätta V.K. le. Nõustuda ei saa hageja väitega, et V.K. sundis I.K. i testamenti

tegema. V.K. ei teadnud, millal notariaalne testament tehti ja ei viibinud ka selle tegemise ajal

vanemate elukohas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 2. juuni 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus määras kostjate menetluskulude suuruseks 960 eurot ja mõistis hagejalt

vastavalt iga kostja kasuks välja menetluskulud 240 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja

15. mai 2017 vastuväite kohtu tegevuse kohta, 15. mai 2017 taotluse tunnistajate ära

kuulamiseks ning 15. mai 2017 taotluse määrata pärast tunnistajate ärakuulamist postuumne

kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kordusekspertiis I.K. i otsusevõime kindlakstegemiseks 5.

märtsil 2015 testamendi tegemise ajal.

Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et hageja vanemad I.K. ja kostja I tegid 5. märtsil

2015 abikaasade vastastikuse testamendi, mille on tõestanud Tartu notar Edgar Grünberg.

Testamendist nähtuvalt on abikaasad tühistanud kõik nende poolt varem oma surma puhuks

tehtud korraldused (p-d 2.1 ja 2.2) ning nimetanud teineteist vastastikku kogu oma vara pärijaks

nii, et üleelanud abikaasa on vara ainupärijaks, määrates seejuures, et ühe abikaasa pärijaks

nimetamise kehtivus on sõltuv teise abikaasa pärijaks nimetamise kehtivusest (p 2.3). Samuti

on abikaasad määranud, et pärast kauem elanud abikaasa surma pärib kogu tema vara V.K. (p

2.4). Samas on üleelanud abikaasa õigustatud tema poolt päritud ja tema enda vara oma eluajal

vabalt valdama, kasutama ja käsutama (p 2.5).

Vaidlust ei ole ka selles, et kostja I on 14. detsembril 2015 surnud I.K. i ainupärijana 22. märtsil

2016 koormanud X. kinnistu isikliku kasutusõigusega ja kinkinud kinnistu V.K. le (I kd tl 85-

92), kes kanti 30. märtsil 2016 kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna (I kd tl 13-14).

Eeltoodust tuleneb, et kostja I käitumine on kooskõlas testamendis sätestatuga.

Postuumse kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise kompleksekspertiisi kohaselt ei olnud I.K.

5. märtsil 2015 abikaasade vastastikuse testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Notar, kes

vahetult viibis tehingu juures ja hindas isiku teo- ja otsusevõimet konkreetsel ajahetkel, on

testamendi tõestanud ning märkinud notariaalakti, et tõestaja tähelepanekute kohaselt on

osalejad I.K. ja kostja I teo- ja otsusevõimelised, nad kuulevad, saavad kuuldust aru, loevad

kirjalikku teksti ning vastavad testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja

ühemõtteliselt. Notar on tõestamisseaduse (TÕS) § 11 lg 3 alusel märkinud notariaalakti, et

testament on testaatorite kõrge ea ja raskendatud liikumise tõttu tõestatud nende elukohas.

Asjaolu, et I.K. ei olnud võimeline kõikide oma igapäevaeluliste toimingutega hakkama saama

1998. ja 2010. aastal põetud insultide, kõrge vanuse või muu asjaolu tõttu, ei andnud maakohtu

hinnangul alust kahelda tema võimes oma tahet vabalt väljendada ja iseseisvalt tsiviilkäibes

osaleda. Ka kõrges eas ja haigusi põdeval inimesel, kellel on aeg-ajalt mäluhäireid ja raskusi

ajas-kohas orienteerumisega, kuid kellel on päevi, kus ta end paremini tunneb, on õigus sel ajal

oma tahet vabalt realiseerida ning tehinguid teostada.

Arvestades I.K. i tervislikku seisundit, oli maakohtu arvates keskse tähendusega asjaolu, et I.K.

on avaldanud kahel korral, sh erineval ajal, 14. veebruaril 2015 ja 5. märtsil 2015 notarile

samasisulist tahet selgelt ja kõhklusteta. Lisaks nähtub hageja vanemate 14. veebruari 2015

otsusest pärandamise kohta (I kd tl 50) nende põhjendus kogu vara jätmise kohta V.K. le.

Maakohus asus seisukohale, et 5. märtsi 2015 abikaasade vastastikune testament ei ole

otsusevõimetu isiku tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 tähenduses ja on

seetõttu kehtiv. Maakohtu arvates ei ole vaidlusalune testament tühine ka vorminõude

rikkumise tõttu. Maakohus leidis, et TÕS § 26 mõtte kohaselt on tunnistaja kaasamine vajalik,

kui osaleja ise ei saa notariaalakti allkirjastada. Notar on testamendi (II kd, tl 5-8) lõppu

märkinud, et I.K. i käsi väriseb ja ta ei suutnud oma nime selgelt välja kirjutada, kuid ta ei

soovinud tunnistaja kutsumist notariaalakti tõestamise juurde ja kirjutas testamendile ise alla.

Kuna I.K. on notari juuresolekul testamendile ise alla kirjutanud, ei ole kohtu hinnangul TÕS

§ 26 sätteid tunnistaja kaasamata jätmisega rikutud. Üksnes asjaolu, et isik ei olnud käe

värisemise tõttu suuteline oma nime selgelt välja kirjutama, ei anna alust väiteks, et rikutud on

TÕS §-s 26 sätestatut.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Hageja taotles menetluskulude

jätmist kostjate kanda ja palus tagastada hagejale tema poolt enammakstud ekspertiisitasu

summas 780 eurot.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus testaatori otsusevõime küsimuses

rajanud enda otsuse vaid ühele tõendile, s.o ekspertiisiaktile. Ekspertiis saab olla tulemuslik

vaid siis, kui ekspertide käsutuses on kogu vajalik lähteinfo. Antud juhul see nii ei olnud.

Ekspertiis on valminud ravidokumentide alusel. Isiku terviseseisundit on osas, milles see on

dokumenteerimata, võimalik tõendada kõigi tsiviilkohtumenetluses lubatavate tõenditega.

Samuti võib esineda vastuolusid ravidokumentatsiooni ning muude tõendite vahel. Kohus peab

sellised lüngad ning vastuolud lahendama läbi sisulise analüüsi. Antud juhul on eksperdid

lähtunud ainult ravidokumentatsioonist ning maakohus ainult ekspertiisist. Tegemist on osalise

informatsiooniga I.K. i tervise kohta, mille kohta oleks tervikpildi saanud tunnistajate

ülekuulamisega.

Hageja taotles korduvalt, et maakohus kuulaks tunnistajatena üle H.K. ning K.V. Mõlemad

isikud oskavad anda ütlusi selle kohta, et alates 2014.kevadest jooksis I.K. korduvalt kodust

ära, kusjuures seda tehes ta ei teadnud seda, kes ta ise on, ega seda, kus ta kodu asub. Tegemist

on olulise informatsiooniga, millest nähtuvad testaatori vaimse tervise häired, mida ei ole

ravidokumentides kajastatud. Maakohus põhjendas tunnistajate ülekuulamisest keeldumist

sellega, et ekspertide käsutuses oli hageja 12. detsembri 2016 menetlusdokumendist nähtuv

teave, et seoses I.K. i kadumisega oma kodust teadmata suunas on Politsei- ja Piirivalveamet

(PPA) saanud väljakutseid ja korduvalt tegelenud tema otsimisega. Kostja on hageja

sellekohasele väitele vastu vaielnud, mistõttu hagejal peab olema võimalus oma väiteid

tõendada. Kohane viis selleks on tunnistajate ülekuulamise taotlus. Asjaolu, et eksperdid ei ole

kasutanud kogu olemasolevat informatsiooni, on TsMS § 304 lg 1 alusel kordusekspertiisi

määramise aluseks. Tunnistajat ei saa jätta üle kuulamata seetõttu, et hageja on esitanud väite

selle kohta, mille kohta tunnistaja ütlusi anda saab.

Maakohus ei rahuldanud hageja taotlust tunnistajate N.N. , H.M., S.K. ja V.K. i ülekuulamiseks.

Tunnistajate poolt kirjalikult antud selgitustest nähtub, et I.K. ei saanud teda ümbritsevast aru

ega suutnud enda tahet enam juhtida. Ekspertarvamus nimetatud isikute ütlusi ei arvesta.

Maakohus peab otsuse tegemisel hindama ka viidatud isikute poolt dokumentaalsete tõenditena

esitatud kirjalikke seisukohti, kuid maakohus seda ei teinud ega pidanud vajalikuks selgitada,

miks vastavaid tõendeid ei arvestata.

Arusaamatuks jääb ning maakohus ei selgita, kuidas ei tõenda tunnistajate ütlused isiku tervise

ja arusaamisvõime kohta testaatori teo- ja otsusevõimet.

Maakohtu seisukoht, et vorminõuete rikkumist testamendi tegemisel ei ole toimunud, on ekslik

ja ei arvesta allkirja olemuse ning õigusliku tähendusega. Kui isik kirjutab midagi muud kui

allkirja, ei ole sellel samasugust tõenduslikku väärtust. Kõik, mida isik kirjutab, ei ole allkiri.

Antud juhul ei suutnud testaator enda allkirja testamendile kirjutada. Seda kinnitas ka notar,

kirjutades testamendile märkuse: „I.K. i käsi väriseb ja ta ei suutnud oma nime selgelt välja

kirjutada“. Kui isik ei suuda kirjutada enda nime, ei suuda ta kirjutada ka enda allkirja ning see

on testamendilt selgelt näha. Olukordadeks, kus inimene ei suuda oma nime ja allkirja kirjutada,

on kehtestatud tahte avaldamise ja testamendi koostamise võimaluse tagamiseks TÕS § 26

regulatsioon. Antud juhul on vastavat sätet rikutud, kuna testamendi tegemise juurde ei ole

kaasatud tunnistajat. I.K. , jättes tunnistaja kaasamata, võttis enda kanda riski, et testament võib

olla tühine. See kinnitab testaatori otsusevõime puudumist. Kuna I.K. seda ei teinud, on

testament tühine.

Hageja taotles maakohtult 15. mail 2017 esitatud lõppseisukohtades, et kohus tagastaks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 150 lg 7 alusel talle enammakstud ekspertiisitasu

summas 720 eurot. Maakohus jättis taotluse lahendamata.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulud jätta hageja kanda.

Vastustajaks ei saa olla V.K. , kes oli esialgselt üheks kostjatest, kuid menetluse ajal suri ning

kelle asemele astusid menetlusse kostjad II, III ja IV. Hageja ei ole esitatud

apellatsioonkaebuses näidanud vastustajana S.K. (kostja II).

Juba 19. aprilli 2017 kohtumääruses on maakohus selgitanud ja põhjendanud, millistel põhjustel

hageja taotlused jäävad rahuldamata. Maakohus asus õigesti ja põhjendatult seisukohale, et

isiku otsusevõime kindlakstegemine konkreetsel ajahetkel nõuab erialateadmisi, mistõttu viidi

läbi ekspertiis. Ekspertide käsutuses oli kogu kohtutoimik (sh hageja 12. detsembri 2016

menetlusdokumendist nähtuv teave, et seoses I.K. i kadumisega oma kodust teadmata suunas

on PPA saanud väljakutseid ja korduvalt tegelenud tema otsimisega), mitte ainult I.K. i

meditsiiniline dokumentatsioon, kuid eksperdid ei teavitanud kohut andmete puudulikkusest.

Neid seisukohti on maakohus analüüsinud kohtuotsuse punktis 6.

Ekspertiisiaktist tulenes, et I.K. ei olnud 5. märtsil 2015 testamendi tegemise ajal

otsusevõimetu. Ekspertiisiaktis ei esine ebaselgusi, vasturääkivusi ega puudusi, mistõttu

kordusekspertiisi määramiseks TsMS § 304 lg 1 sätestatud aluseid olemas ei olnud. Oluline on,

et I.K. oli oma perearsti vastuvõtul ka testamendi tegemisele eelnenud päeval ning tema

terviskaardil on kirjeldatud ainult kehalist patoloogiat.

Kostjad peavad ekslikeks väidet, et 5. märtsi 2015 testament on tühine vorminõuete rikkumise

tõttu. Õige ei ole väide, et testaator ei suutnud enda allkirja testamendile kirjutada ja seda on

kinnitanud notar. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla, et testamendil on I.K. i allkiri ega ole

nõudnud ka käekirjaekspertiisi määramist.

Kuna I.K. on notari juuresolekul testamendile ise alla kirjutanud, ei ole TÕS § 26 sätteid

rikutud. Üksnes asjaolu, et isik ei olnud käe värisemise tõttu suuteline oma nime selgelt välja

kirjutama, ei anna alust väiteks, et rikutud on TÕS §-s 26 sätestatut.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ja ei korda neid kõiki TsMs § 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohus jätab

apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus jättis hageja taotluse enammakstud

eksperdikulu taotluse lahendamata. Maakohus on otsuse punktis 14 selgitanud, et lahendab

hageja taotluse eksperdikulu tagastamiseks pärast kohtuotsuse jõustumist (II kd, tl 78).

7. Hageja nõuab hageja vanemate I.K. i ja kostja I 5. märtsil 2015 sõlmitud notariaalse

abikaasade vastastikuse testamendi (I kd tl 81-84, II kd tl 5-8) tühisuse tuvastamist,

kinnistusraamatu kande kustutamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamist või

alternatiivselt kostjalt I kahju hüvitamist. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.

8. Vastuseks apellatsioonikaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on

jätnud põhjendatult rahuldamata hageja taotlused tunnistajate H. K, K. V, N. N, H. M, S. K ja

V. K ärakuulamiseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on oma nõudes tuginenud üksnes I.K. i otsustusvõime

puudumisele testamendi tegemise ajal. Otsustusvõime puudumine tähendab TsÜS § 13 lg 1

järgi vaimutegevuse ajutist häiret või seisundit muu asjaolu tõttu, mis välistab isiku võime

õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Seega ei ole praeguses menetluses

vaidluse all mitte see, kas on I.K. ei olnud vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu

psüühikahäire tõttu kestvalt suuteline oma tegudest aru saama või neid juhtima (tema üldine

teovõime tehingu tegemise ajal TsÜS § 8 lg 2 järgi), vaid I.K. i seisund tahteavalduse tegemise

ajal 5. märtsil 2015. Hageja väitel on I.K. jooksnud korduvalt kodust ära ning 2014. a kevadel

leiti I.K. Ülenurme vallast tee äärest ning viidi politsei poolt Ülenurme vallamajja. Hageja

väitel tõendavad nimetatud sündmust kaks tunnistajat: K. V ning H. K. Hageja

apellatsioonkaebuse väidete kohaselt soovis ta tõendada tunnistaja ütlustega I.K. i korduvat

lahkumist kodust, kuid nimetatud tunnistajad on hageja taotluse kohaselt seotud ühe juhtumiga.

Ringkonnakohus on seisukohal, et 5. märtsil 2015 I.K. i poolt tehtud tahteavalduse tegemise

aja otsustusvõimet ei tõenda episood, mis leidis aset ligikaudu aasta enne seda. Samuti ei tõenda

tehingu tegemise ajahetke otsustusvõimet hageja tütarde ja venna ütlused I.K. i üldise seisundi

kohta.

Maakohus on jätnud põhjendatult rahuldamata hageja taotluse kordusekspertiisi läbiviimiseks.

Eksperdid said kasutada kogu tsiviilasja materjale, sh ka hageja antud selgitusi I.K. i lahkumise

kohta kodust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtul puudub alus kahelda riiklikult

tunnustatud ekspertide poolt tehtud järelduses. Maakohus on põhjendatult jätnud täiendava

ekspertiisi läbi viimata, ekspertide käsutuses on olnud piisavalt materjali tulemuse

saavutamiseks.

9. Eksperdiarvamus on TsMS § 229 lg 1 järgi kohtumenetluses üheks tõendiks. Maakohus ei

ole tuginenud otsust tehes aga üksnes ühele tõendile, milleks on 30. jaanuaril 2017 väljastatud

postuumne kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi akt nr 20. Maakohus

ei ole hinnanud tõendeid valikuliselt.

Maakohus on otsuse p-s 8 selgitanud, et I.K. on kahel korral (14. veebruaril 2015 ja 5. märtsil

2015) avaldanud samasisulist tahet testamendi tegemiseks. Maakohus on asja materjalide

põhjal andnud hinnangu hageja tervisele. Maakohus on otsuse p-s 7 selgitanud, et notar on

testamendi tõestanud ja märkinud notariaalakti, et tõestaja tähelepanekute kohaselt on osalejad

teo- ja otsustusvõimelised.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et I.K. i hagis kirjeldatud insultide järgset abitust ja

mõjutatavust tahteavalduste tegemisel hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentidest ei

tulene. Hageja esitas kohtule SA Tartu Kiirabilt saadud I.K. i meditsiinilise dokumentatsiooni

(I kd, tl 118jj). Ühestki dokumendist ei tulene, et I.K. oleks olnud desorienteeritud ajas ja kohas

või ei saaks aru ümbritsevast.

Hageja ei ole menetluses ümber lükanud kostjate väiteid, mille kohaselt oli I.K. 2014. aastal

suuteline tegema lihtsamaid majapidamistoid ja niitma muru. 13. juulil 2015, seega pärast

vaidlusaluse testamendi tegemist, sõlmis I.K. kompromissi kinnistut puudutava kahju

hüvitamiseks (I kd, tl 52).

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et 5. märtsil 2015 sõlmitud

notariaalse abikaasade vastastikuse testamendi vorminõuded on täidetud.

Pärimisseaduse § 21 lg 1 järgi tõestab notar testamendi, mille ta on koostanud testaatori

tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator.

Hageja viitab TÕS §-le 26, mis reguleerib juhtumeid, kui tahteavalduse teeb kirjutamisvõimetu

osaleja. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt kaasab notar juhul, kui osaleja enda teatel

või notari tähelepaneku kohaselt ei saa alla kirjutada, ettelugemise ja nõusoleku andmise juurde

tunnistaja. Selle asjaolu märgib notar notariaalakti. Seega on sätte kohaldamise eelduseks

notaripoolne tähelepanek või isiku enda tahteavaldus. Nimetatud regulatsioon peab silmas

eelkõige siiski juhtumeid, kui ei ole tegemist kirjutamisvõimeliste inimestega (analfabeetsus

vms juhtum, kus isik ei saa üleüldse aktiivselt allkirja andmisel osaleda). Praegusel juhul on

I.K. kirjutanud oma allkirja viisil, mis võimaldab tema tahteavaldusest aru saada. Käekirja või

üksikute tähtede loetavus ei oma tähendust juhul, kui allkiri on piisavalt eristusvõimeline.

Notar on notariaadiseaduse § 2 lg 1 alusel avalik-õigusliku ameti kandja, sõltumatu ametiisik,

kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise

ülesande. TÕS § 18 lg 2 järgi arutab notar juhul, kui tal tekib kahtlus tehingu seadusele ja

osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, selle osalejatega läbi. Kui notar kahtleb tehingu

kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle

kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti.

Praegusel juhul on notar testamendi tõestades kinnitanud, et notariaalakti tõestaja

tähelepanekute kohaselt on osalejad teo- ja otsusevõimelised, nad kuulevad, saavad kuuldust

aru, loevad kirjalikku teksti ning vastavad testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele

selgelt ja ühemõtteliselt.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et notar järgis testamenti tõestades talle seadusega

pandud kohustusi. Asja materjalide põhjal oli I.K. võimeline ennast kõnes kolmandatele

isikutele arusaadavalt väljendama, seda kinnitas ka notari seisukoht.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on kostjate menetluskulude kindlaksmääramisel

järginud diskretsioonipiire ning määranud kostjate menetluskulud kindlaks põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väljamõistetud

menetluskulude rahalise suuruse muutmiseks.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus

määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust

lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindaja ajakulu 3 tunni ulatuses ringkonnakohtus

vajalik ja põhjendatud. Ringkonnakohus peab kostjate esindaja tunnitasu 150 eurot (koos

käibemaksuga) põhjendatuks. Kokku on kostjate menetluskulu ringkonnakohtus 450 (3×150)

eurot (koos käibemaksuga). Kostjad on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslased.

Ringkonnakohus rahuldab kostjate taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

mõistab hagejalt kostjate kasuks välja menetluskulu ringkonnakohtus 450 eurot (koos

käibemaksuga).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke