2-16-13381/26 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21613381

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

OÜ Metropoli Ehitus hagi Swedbank AS-i vastu

2168 euro 87 sendi võlgnevuse ja 300 euro

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

OÜ Metropoli Ehitus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2468 eurot 87 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Metropoli Ehitus, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Vesse Võhma

Kostja Swedbank AS, seaduslik esindaja Rait Pallo

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 21613381 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Metropoli Ehitus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Metropoli Ehitus (hageja) esitas 5. septembril 2016 Harju Maakohtule hagi

Swedbank AS-i (kostja) vastu garantiikirjadest tuleneva võlgnevuse 2168 eurot 87 senti ja

kahjuhüvitise 300 eurot saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt:

1) 17. märtsil ja 21. aprillil 2014 sõlmis Tallinnas Tartu mnt 67/2 asuva korterelamu

arendaja OÜ Villad (tellija, garantii saaja) ehitustööde tegemiseks töövõtulepingud CR

Service OÜ-ga (töövõtja) ning viimane andis tehtud ehitustöödele garantii ning

garantiiaegse tagatise (maksegarantii) ehitusgarantiist tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks;

2) 2014. a juulis andis kostja (pank, garant) kaks garantiikirja kehtivusega vastavalt

11. juuni 2016 (garantiikiri nr 14-051922-GF) ja 30. juuli 2016 (garantiikiri nr 14-053924-

2-16-13381

GF). Garantiikirjad tagasid töövõtja töövõtulepingutest tulenevaid garantiiaegseid

kohustusi. Garantiikirjade kohaselt oli garantii saajaks tellija, kellele garantiikirjadele

vastava nõude saamisel pidi garant välja maksma garantiikirjade järgi kokku kuni

2168 eurot 87 senti;

3) 13. novembril 2015 sõlmisid likvideerimisel olev tellija (garantii saaja) ja hageja

kokkuleppe garantiikohustuste üleandmise kohta tasu eest (loovutuskokkulepe) ja samal

kuupäeval väljastas tellija likvideerija teated kostja antud garantiikirjadest tulenevate

nõuete loovutamise kohta hagejale;

4) 3. märtsil 2016 kustutati tellija registrist;

5) garantiiaja jooksul ilmnesid korteris Tartu mnt 67/2–12 puudused. Tellija palus korduvalt

töövõtjal puudused kõrvaldada, kuid töövõtja seda ei teinud;

6) 9. juunil 2016 edastas hageja kostjale kaks tellija likvideerija ja hageja juhatuse liikme

allkirjastatud nõudekirja garantiikirjadest tulenevate garantiisummade väljamaksmiseks.

Kostja teatas, et tellija nimel ei ole võimalik õigusi teostada;

7) 20. juunil 2016 esitas hageja korduvad nõudekirjad garantiisummade väljamaksmiseks.

Kostja keeldus väljamaksete tegemisest.

Hageja leidis, et loovutuskokkulepe on kehtiv ning kostjal tuleb garantiikirjadest tulenevalt

tasuda hagejale kokku 2168 eurot 87 senti. Kostja võlgneb hagejale ka kahjuhüvitise

300 eurot, sest kostja ei ole tasunud garantiikirjadest tulenevaid summasid vabatahtlikult

ning hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisteks tegema kulutusi õigusabile.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole loovutuskokkulepe kehtiv.

Loovutuskokkulepe on garantiilepingu ülevõtmine ning see vajas garandi nõusolekut.

Garandi nõusolek on vajalik ka juhul, kui pidada loovutamistehingut nõude loovutamiseks,

sest garantiikirjade ps 9 sisaldus nõude loovutamist välistav kokkulepe.

Loovutamisdokumendis ei ole loovutatav nõue piisavalt määratletud (hagejale anti üle

kohustused kolmest ehitusaegsest garantiist; ei nähtu, et üle oleks antud tulevikus

tekkivaid nõudeid). Garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on ka lõppenud

(garantiist tulenevate nõuete esitamise tähtaeg lõppes enne, kui hageja esitas

garantiikirjale vastava nõude). Hageja ei ole garantiikirjades sisalduva rikkumise aluseks

oleva lepingu pooleks. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega

(garantiikirjades oli märgitud, et nõudeid ei või ilma eelneva nõusolekuta loovutada;

loovutuskokkulepe võib olla sõlmitud pärast

selles märgitud kuupäeva, sest

loovutamisteated esitati kostjale 15. juunil 2016, st ligikaudu pool aastat pärast nende

koostamise aega). On võimalik, et loovutuskokkulepe on heade kommete vastane ja

tühine. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt õigusabikulusid. Hageja viidatud kirjavahetus ei

ole käsitatav lepingueelse läbirääkimisena.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. novembri 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kostja antud garantiikirjadest tulenevad garantiisummad kokku 2168 eurot

87 senti ja kahjuhüvitise 300 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras

need rahaliselt kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludelt välja seaduses

sätestatud määras viivise.

Maakohtu otsuse põhjendustel on kostja antud garantiikirjadest tulenevad garantii saaja

(tellija) nõuded kostja vastu loovutatud hagejale. See on kooskõlas seadusega ja selle

kehtivuseks ei ole vaja võlgniku nõusolekut (võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1). Garantii

ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ning seega ei sõltu

2(

9)

2-16-13381

garantiist tuleneva nõude maksmapanek tagatava kohustuse olemasolust.

Loovutuskokkuleppe järgi on hagejale üle antud üksnes garantiidest tulenevad kohustused

ning nõude loovutamise teates on märgitud, et garantiidest tulenevad nõuded on

loovutatud VÕS § 164 alusel hagejale. Nõude loovutamise sisu on võlausaldaja vahetus

ning nõude loovutamise eeldus on üksnes kehtiva loovutamislepingu sõlmimine

võlausaldaja ja nõude omandaja vahel. Nõude loovutamiseks ei ole ette nähtud

vorminõuet, vaid nõude loovutamise tõendamiseks on piisav, et algne võlausaldaja

kinnitab, et nõue on loovutatud. Lepingu ülevõtmine eeldab lepinguobjekti ja selle aluseks

olevate lepingute (sh töövõtulepingud) tervikuna üleminekut. Ei ole tõendatud, et

töövõtulepingutest tulenevad nõuded oleks hagejale üle läinud.

Garantiikirjade p 9 järgi kohustub garantii saaja mitte andma oma garantiikirjast tulenevaid

õigusi üle kolmandatele isikutele ilma garandi eelneva kirjaliku nõusolekuta. VÕS §st 166

tulenevalt hageja suhtes nimetatud nõude loovutamist välistav kokkulepe ei kehti.

Loovutatud nõue on piisavalt määratletud. Tellija (nõude loovutaja) on kokkuleppe

sõlmimisega samal päeval väljastanud teated garantiikirjade loovutamise kohta VÕS § 164

kohaselt. Kostja ei ole vaidlustanud, et tellija likvideerijal Robert Laual oli pädevus

loovutuskokkuleppe sõlmimiseks. Tellija on kinnitanud, et nõuded on loovutatud. Samuti on

tellija nõude loovutamise teadetes täpsustanud, millises ulatuses ja mis nõuded on

hagejale loovutatud. VÕS §st 165 ei tulene, et nõude loovutaja ei või lisaks loovutamise

lepingule väljastada nõude loovutamise teadet, kus on nõude loovutamise ese märgitud

täpsemalt kui nõude loovutamise lepingus. Kuna nõude loovutamisele ei ole kehtestatud

kohustuslikku vorminõuet, võib nõude saaja olla selle sõlminud suuliselt ja nõude loovutaja

kirjalikult.

Garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on esitatud kostjale tähtaegselt. Selle

garantiikirja kohaselt kehtis garantii kuni 11. juunini 2016. Hageja esitas kostjale tellija

likvideerija allkirjastatud nõudekirja 9. juunil 2016 ja nähtuvalt 10. juuni 2016 e-kirjast on

kostja esindaja selle kätte saanud. Olenemata sellest, et kostjale ei olnud nõudekirja

esitamise ajal teada, et tellija on loovutanud nõude hagejale, on nõudekirja allkirjastanud

ka tellija esindaja. Seega on kõnealusest garantiikirjast tulenev nõue esitatud kostjale

tähtaegselt.

Hageja ei pea olema garantiikirjades sisalduva rikkumise aluseks oleva lepingu pooleks,

kuna garantiist tulenevad kohustused ei ole õiguslikult seotud tagatud kohustusega.

Garantiist tuleneva nõude maksmapandavus ja suurus sõltub üksnes garantii enda

tingimustest. Garantiikirjades ei ole kokku lepitud, et hageja peab olema garantiikirjas

sisalduva rikkumise aluseks oleva lepingu pool.

Hageja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet ning kuritarvitanud enda õigusi.

Loovutuskokkulepe ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine. Garantiikirjades

märgitud loovutamise välistamise kokkulepe VÕS § 166 lg 2 alusel hageja suhtes ei kehti.

Asjaolul, kas hageja teadis või ei teadnud loovutamist välistavast kokkuleppest, ei ole

tähtsust ning tegemist ei saa olla hageja õiguste kuritarvitamisega. Loovutuskokkulepe ei

ole sõlmitud pärast 13. novembrit 2015. Hageja on tasunud tellijale loovutuskokkuleppes

nimetatud summa lepingu sõlmimise kuupäeval ning tellija on esitanud töövõtjale 6. mail

2016 pretensioonid, paludes puudused kõrvaldada hiljemalt 11. maiks 2016. Hageja on

3(

9)

2-16-13381

kostjale nõudekirja esitanud mõistliku aja jooksul, arvestades töövõtjale pretensioonide

esitamise tähtaega.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale tasuda garantiikirjade järgi kokku 2168 eurot

87 senti (kummagi garantiikirja kohaselt vastavalt 1097 eurot 89 senti ja 1070 eurot

98 senti). Kostja ei ole garantiidest tulenevaid vastuväiteid VÕS § 155 lg 3 alusel esitanud.

Kostjalt tuleb kahjuhüvitisena välja mõista ka kohtuväline õigusabikulu 300 eurot. Hageja

on kostjaga pidanud garantiikirjadest tulenevate nõuete väljamaksmise üle läbirääkimisi,

mida tõendab pooltevaheline e-kirjavahetus.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. aprilli 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis

hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja garantiikirjades märgitud

garantii saajaks, ei vahetult ega ka nõude loovutamise kaudu, mistõttu tuleb hagi jätta

rahuldamata. Kostja on esitanud garantiist tulenevad vastuväited (VÕS § 155 lg 3). Need

põhinevad asjaolul, et garantiikirjade tingimuste kohaselt on nõude esitamise õigus üksnes

garantii saajal (hageja ei ole garantii saaja), samuti asjaolul, et garantii saaja ei saa

vahetuda ilma garandi nõusolekuta ning kostja ei ole sellist nõusolekut andnud.

Maakohus leidis põhjendamatult, et garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on

esitatud tähtaegselt, kuna hageja on nõudekirja kostjale esitanud 9. juunil 2016 ja selle on

allkirjastanud ka tellija likvideerija (tegelikult allkirjastas nõudekirjad tellija juhatuse liige

Robert Laud). Nõuded on esitanud õigusvõimetu isik, sest tellija õigusvõime oli nõude

esitamise ajaks lõppenud. Nõudekirja esitajaks ei saa lugeda hagejat, nõudekirja on

esitanud sõnaselgelt tellija. Nõudekirjadest ei nähtu, miks neile on allkirja andnud ka

hageja juhatuse liige. Kostja ei saanud teha väljamakseid nõude alusel, mille on

allkirjastanud isik, kes pole õigussuhte pooleks.

Ringkonnakohus käsitles järgnevalt hageja 20. juunil 2016 esitatud korduvat nõudekirja

garantiikirjast nr 14-053924-GF tuleneva summa väljamaksmiseks. Selle nõudekirja esitas

hageja kui tellija õigusjärglane, tuginedes sellele, et 13. novembril 2015 loovutas garantii

saaja eelnimetatud garantiikirjast tulenevad nõuded hagejale.

Maakohus leidis valesti, et loovutuskokkulepe on nõude loovutamine (VÕS § 164) ning see

vastab seaduse nõuetele ja on kehtiv. Loovutuskokkuleppe esemeks oli ehitusgarantiidest

tulenevate kohustuste ülevõtmine ning selles ei käsitleta kostja sõlmitud garantiilepingutest

tulenevate nõuete üleminekut. Maakohus andis ebaõige tähenduse hageja arvelduskonto

väljavõttele, kui leidis, et hagejale läksid üle garantiid 15 277 euro 91 sendi eest.

Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et ülekande on teinud tellija hagejale, mitte vastupidi,

ning seda eelkõige ehitusgarantiist tulenevate kohustuste üleandmise eest. Hageja on

loovutuskokkuleppega võtnud endale kohustuse teha garantiijärgseid ehitustöid ning selle

eest on tellija talle tasunud. Seega ei ole tegu garantiikirjade saamise eest makstud

rahaga.

4(

9)

2-16-13381

Nõue ei olnud loovutatav. Garantiikirjade pst 9 nähtub, et kõikide garantiikirjast tulenevate

nõudeõiguste üleandmine vajab garandi nõusolekut. See viitab õiguste üleminekul

kokkuleppe vajalikkusele garandi ja võlausaldaja vahel. Garantii sisuks on kohustuse

täitmine garantiis märgitud isikule. Seejuures ei ole garantiis märgitud, et soorituse saab

garantiikirja igakordne valdaja. Kindlale isikule antud garantiijuhtumi esilekutsumise nõue

on kujundusõigus. Riigikohus on asjas nr 3215509 tehtud lahendis märkinud, et lepinguga

seotud kujundusõigusi ei saa VÕS § 164 järgi loovutada. Selliseid õigusi saab üle anda

üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi. Kui kindlale

isikule väljastatud garantiis ei ole märgitud, et nõudeid saab esitada igakordne valdaja, siis

tuleb eeldada, et garantiist tulenevate õiguste üleandmine kolmandale isikule vajab garantii

andja nõusolekut.

Garantiilepingu ülevõtmise tuvastamiseks tuleb hinnata, kas hagejale läksid terviklikult ja

täies ulatuses üle garantiilepingu poole õigused ja kohustused. Õigus nõuda garantiist

tulenevat rahasummat on lepingupoole ainus õigus. Tegemist on lepingu ülevõtmisega, mis

vajas kostja nõusolekut. Maakohus leidis ekslikult, et garantii mitteaktsessoorsus välistab

lepingu ülevõtmise sätete kohaldamise. Garantii mitteaktsessoorsusest ei saa järeldada, et

garantiinõuded on igas olukorras loovutatavad. Kindlale isikule antud pangagarantii ei ole

oma olemuselt abstraktne ja vabalt üleantav õigus. Garantiikirjast nähtuvalt on õigused

ainult tellijal (garantii saajal). Garant ei ole kohustatud tegema väljamakset uuele määratud

isikule, kui sellega ei ole enne nõustunud garantii saaja ja garant. Esialgne garantiisaaja ei

ole praegusel juhul nõudeid esitanud. Kuna kostja keeldus põhjendatult hagejale

väljamaksete tegemisest, ei vastuta ta ka kohtueelses menetluses hagejale õigusabi

kasutamise eest tekkinud kulutuste eest ja hageja kahju hüvitamise nõue jääb

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse

maakohtu otsus.

Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata VÕS § 164, § 165, § 166 lg 2 ja § 171 lg 2 ning

kohaldas valesti VÕS § 179, kui asus maakohtust vastupidisele seisukohale, et nõude

loovutamine ei olnud kooskõlas seadusega ega kehtiv. Ringkonnakohus leidis valesti, et

garantiist tulenevaid õigusi sai kolmandale isikule üle anda üksnes kostja kui garandi

nõusolekul lepingu ülevõtmise korras. Seadus ei keela garantiist tulenevate nõuete

loovutamist. Tegemist on nõudeõigusega, mida on võimalik loovutada ilma lepingu

ülevõtmiseta. Asjaolu, et garantiikirjades ei olnud märgitud, et soorituse saab üksnes

garantiikirja igakordne valdaja, nõude loovutamist ei välista. Ka ei kehtinud hageja suhtes

garantiikirjade p 9, sest VÕS § 171 lg 2 välistab, et kostja saaks esitada hageja nõudele

selle vastuväite. Kindlale isikule antud pangagarantii on abstraktne ja vabalt võõrandatav

õigus.

Garantiikirjast nr 14-051922-GF tuleneva nõude kohta leidis ringkonnakohus

põhjendamatult, et sellest garantiist tulenev nõue ei ole esitatud tähtaegselt. Pooled ei

vaidle selle üle, et väljamaksmise nõude selle garantiikirja alusel allkirjastas digitaalselt ka

hageja seaduslik esindaja. Seega oli nõude esitanud hageja kui õigusvõimeline isik.

5(

9)

2-16-13381

7. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Maakohus rahuldas hageja garantiikirjadest tuleneva nõude kostja vastu, tuginedes

sellele, et tellija (garantii saaja) on loovutanud garantiikirjadest tulenevad nõuded kehtivalt

hagejale ja selleks ei olnud nõutav kostja (garandi) nõusolek. Lisaks võlgneb kostja

hagejale kahjuhüvitisena kohtuvälise õigusabikulu. Ringkonnakohus asus maakohtust

vastupidisele seisukohale ja jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et 9. juuni

2016. a nõudekirjade alusel ei saanud garantiikirjadest tulenevaid garantiisummasid välja

maksta, sest nõudekirjad ei vastanud garantiikirjade tingimustele. Ringkonnakohtu

hinnangul ei pidanud kostja garantiikirjadest tulenevaid garantiisummasid välja maksma ka

20. juuni 2016. a korduva nõuekirja alusel, sest kindlale isikule antud garantiikirjadest

tulenev nõue ei olnud loovutatav, tegemist on garantiilepingute ülevõtmisega ning selleks

oli nõutav kostja (garandi) nõusolek.

10. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas tellija (garantii saaja) on

kehtivalt loovutanud garantiikirjadest tulenevad nõuded hagejale ning kas sellest tulenevalt

on hagejal garantiikirjadest tulenev nõue kostja (garandi) vastu.

11. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei

või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 järgi

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 165 kohaselt võib

loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel

piisavalt määratletud. VÕS § 166 lgs 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud.

Kolleegium on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse

kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja

astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 321215, p 18). Samuti on kolleegium osutanud sellele, et nõude loovutamiseks on piisav

senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle

kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 32114913, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3216207,

p 12).

VÕS § 170 järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele

võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on

nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi

võlgnikule. VÕS § 171 lgd 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue

võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka

Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3213505, p 17). VÕS § 172 kohaselt võib

6(

9)

2-16-13381

võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise

võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui

senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud.

12. Erandi üldpõhimõttest, et kõik eraõiguslikud nõuded on loovutatavad, sätestab

VÕS § 166 lg 1. Selles paragrahvis sätestatud piirangutega peetakse silmas nõudeid, mille

esemeks on mitteloovutatavad isiklikud õigused. Selliste õiguste puhul ei ole nõudele

vastava kohustuse täitmine mõnele teisele isikule kohustuse sisu või olemust muutmata

võimalik.

Ringkonnakohus asus asja lahendamisel seisukohale, et kindlale isikule antud

garantiijuhtumi esilekutsumise nõue on lepinguga seotud kujundusõigus, mida ei saa

VÕS § 164 järgi loovutada, mistõttu ei olnud praeguses asjas nõude loovutamine lubatav.

Selle järelduse tegemisel tugines ringkonnakohus Riigikohtu 10. juuni 2009. a otsusele

tsiviilasjas nr 3215509. Eelviidatud Riigikohtu lahendi põhjal aga kõnealust järeldust teha ei

saa. Selles lahendis asus kolleegium seisukohale, et hinna alandamist kui lepinguga

kaasnevat kujundusõigust ei saa loovutada VÕS § 164 alusel, vaid seda saab üle anda

üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi (vt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3215509, p 10). Kolleegium märgib lisaks, et isikliku kujundusõigusena

on kolleegium oma praktikas käsitlenud ka lepingupoole õigust leping üles öelda

(vt Riigikohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3213509, p 15). Kuivõrd nimetatud

õigused on lahutamatult seotud võlasuhtega, millest nad tekkisid, siis ei saa neid õigusi ka

võlasuhtest lahutatuna kasutada, sest vastava kujundusõiguse kasutamine mõjub kogu

võlasuhtele tervikuna. Sellised kujundusõigused ei ole eeltoodu tõttu eraldi loovutatavad

ning neid on võimalik üle anda üksnes koos kogu võlasuhtega tervikuna, st lepingu

ülevõtmisega.

Apellatsioonikohus asus ekslikule seisukohale, et isiklikuks kujundusõiguseks ja seega ka

mitteloovutatavaks saab lugeda ka kindlale isikule antud garantiijuhtumi esilekutsumise

nõude. Kõnealusel nõudel garantii mitteaktsessoorsusest järelduvalt sellist isiklikku

iseloomu ei ole. Kolleegium on selgitanud, et garantii ja sellest tulenevad kohustused on

tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3213413, p 16). Kolleegiumi praktika kohaselt on üldjuhul rahaliste

kohustuste täitmisele suunatud nõuded oma olemuse poolest üleantavad ja seetõttu ka

loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 32113204, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3213105,

p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist

tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise

tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev

nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule.

Asudes seisukohale, et garantiijuhtumi esilekutsumise nõue ei olnud loovutatav, leidis

ringkonnakohus järgnevalt, et sellist õigust sai üle anda üksnes lepingu ülevõtmise korras

VÕS § 179 alusel. Eespool on kolleegium selgitanud ringkonnakohtu järelduse ekslikkust,

nagu saaks garantiinõuet üle anda vaid lepingu ülevõtmisega. Samuti ei ole

ringkonnakohtu otsus kolleegiumi hinnangul kooskõlas TsMS § 436 lgga 1, § 442 lgga 8

ning § 654 lgtega 1 ja 4, samuti §ga 653, sest rikutud on maakohtu hinnatud tõendite

ümberhindamise põhjendamise kohustust. VÕS §st 170 tulenevalt, kui võlausaldaja on

võlgnikule nõude loovutamisest teatanud või kui ta on nõude loovutamise kohta välja

7(

9)

2-16-13381

andnud loovutamisdokumendi, loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks isegi juhul,

kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui tehing, mille alusel loovutamine toimus, ei ole

kehtiv. Maakohus tuvastas, et tellija kui algne võlausaldaja on kinnitanud, et nõuete

loovutamine on garantiikirjadest tulenevalt toimunud, kostjale on esitatud

loovutuskokkulepe ja nõude loovutamise teated. Nõude loovutamise teadete kohaselt on

tellija loovutanud VÕS § 164 järgi hagejale nõuded, mis tulenevad vaidlusalustest

garantiikirjadest. Otsuse põhjendustest ei selgu, miks asus ringkonnakohus maakohtust

erinevale seisukohale, leides, et asjas esiletoodud asjaolude ja tõendite kohaselt on

garantiinõue üleantav üksnes VÕS § 179 järgi.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades hinnata, kas hagejale

on garantiikirjadest tulenevad nõuded kehtivalt loovutatud. Kolleegium märgib, et hageja

nõude lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et garantiikirjades lepiti kokku garantiikirjadest

tulenevate õiguste üleandmise keelus ilma garandi eelneva kirjaliku nõusolekuta.

VÕS § 166 lgst 2 tulenevalt garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe

kolmandate isikute (st hageja) suhtes ei kehti, nagu õigesti leidis ka maakohus (vt ka

Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3219506, p 13).

13. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et 9. juunil 2016 esitatud

nõudeid garantiide maksmapanekuks ei saa koos hiljem lisatud dokumentidega käsitada

garantiikirjades toodud tingimustel esitatud nõuetena, mille alusel on kostja (garant)

kohustatud garantiisummad hagejale välja maksma.

VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta

lepinguga võlausaldaja vastu kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel

garantiist tuleneva kohustuse. Vaidlusalustes garantiikirjades on tellija, töövõtja ja kostja

(garant) kokku leppinud, et garantiikirjade alusel väljamakse saamiseks peab garantii saaja

(s.o tellija) esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, mis sisaldab

garantii saaja kinnitust garantii tellija (töövõtja) lepingust tuleneva garantiiaja kohustuse

rikkumise kohta ning rikutud kohustuse kirjeldust (garantiikirjade p 3). Garantiikirjad

kehtivad vastavalt kuni 11. juunini ja 30. juulini 2016 (garantiikirjade p 6).

Maakohus tuvastas, et hageja esitas 9. juunil 2016 nõudekirjad garantiide

maksmapanekuks garantiikirjades sätestatud korras ning enne garantiikirjades märgitud

tähtaja möödumist. Samuti on maakohus tuvastanud, et nõudekirjade esitamise ajal kostja

tellija nõude loovutamisest hagejale ei teadnud, kostja selgituse kohaselt sai ta nõude

loovutamise teated 15. juunil 2016. Toimiku materjalide kohaselt on nõudekirjad

allkirjastanud tellija ja hageja juhatuse liikmed. Kuivõrd kostja nõude loovutamisest ei

teadnud, oli kostjal õigus kõnealuste nõudekirjade alusel väljamaksete tegemisest nende

saamise ajal keelduda, sest nõuekirjad oli allkirjastanud tellija, kes oli sellel ajal

õigusvõimetu, ja hageja, kellega kostjal õigussuhet ei olnud.

Kolleegiumi hinnangul jättis ringkonnakohus oma järelduse tegemisel tähelepanuta

VÕS § 172, millest tulenevalt võis kostja olukorras, kus tellija ei olnud talle nõude

loovutamisest kirjalikult teatanud, keelduda kohustuse täitmisest hagejale kui uuele

võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja (tellija) dokumenti nõude loovutamise

kohta. Ringkonnakohus on tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja saatis

15. juunil 2016 kostjale täiendavad dokumendid (loovutuskokkulepe ja 13. novembri

2015. a teatised nõuete loovutamise kohta). Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul

8(

9)

2-16-13381

asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas olukorras, kus hageja oli allkirjastanud

9. juuni 2016. a nõudekirjad ning esitanud kostjale teatised garantiikirjadest tulenevate

nõuete loovutamise kohta, oli kostjal alust hagejale kohustuse täitmisest keelduda.

Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul tähtsust sellel, et dokumentide esitamise ajaks oli

esimesena antud, s.o garantiikirja nr 14-051922-GF kehtivus lõppenud.

14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude

jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel

ringkonnakohtu otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve

Ants Kull

Malle Seppik

9(

9)