2-16-129236/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 24. november 2017. a

Tsiviilasja number

2-16-129236

Tsiviilasi

OÜ Advokaadibüroo MERCATORIA hagi Viktoria Golik

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. augusti 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Advokaadibüroo MERCATORIA määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): OÜ Advokaadibüroo

MERCATORIA

(registrikood:

12813228),

esindaja

vandeadvokaat Robert Sarv

Vastustaja (kostja): Viktoria Golik (isikukood XXXX),

esindaja Taira Aasa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. augusti 2017. a määrus

menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas, muus

osas jätta maakohtu määrus muutmata.

2. Määrata Viktoria Goliku menetluskulude rahaliseks

suuruseks

eurot

senti

ja

mõista

OÜ-lt

Advokaadibüroo MERCATORIA Viktoria Goliku kasuks

välja menetluskuluna 151 eurot 88 senti, s.o riigilõiv 131

eurot 88 senti ja õigusabikulu 20 eurot.

3. Rahuldada OÜ Advokaadibüroo MERCATORIA

määruskaebus osaliselt.

4. Jätta

määruskaebuse

menetlemisel

kantud

menetluskulud OÜ Advokaadibüroo MERCATORIA

kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

ASJAOLUD

1. OÜ Advokaadibüroo MERCATORIA (hageja) esitas 13. detsembril 2016 maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Viktoria Goliku (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 3717 eurot

54 senti ja viivise alates avalduse esitamisest kuni võla tasumiseni. Avalduse kohaselt on kostjal

tasumata osutatud teenuste eest arve nr 2611041 summas 3717 eurot 54 senti. Hageja taotles kostja

poolt vastuväite esitamisel asja üleandmist hagimenetlusse ning märkis pädeva kohtuna Tartu

Maakohtu.

Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2016 maksettepaneku määrusele kostja vastuväidet ei esitanud.

Pärnu Maakohus koostas 25. jaanuaril 2017 maksekäsu ja kohustas kostjat tasuma hagejale

põhinõude 3717 eurot 54 senti, kõrvalnõude 81 eurot 79 senti, riigilõivu 131 eurot 88 senti ja

menetluskulu 20 eurot.

Kostja esitas 27. veebruaril 2017 maksekäsu määruse peale määruskaebuse, milles palus

maksekäsk tühistada. Kostja märkis määruskaebuses, et hageja on märkinud maksekäsu

kiirmenetluse avalduses kostja elukohana XXX Tallinn, kuid kostja elab ja töötab Soomes ning

viidatud aadressil ei ole kostja kunagi elanud.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 16. mai 2017 määrusega määruskaebuse ja tühistas Pärnu

Maakohtu maksekäsuosakonna 25. jaanuari 2017 määruse ning saatis asja Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Tartu Maakohus jättis 31. mail 2017 määrusega hagi käiguta ja andis hagejale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, s.o nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks, mh põhjendada hagi esitamist Tartu

Maakohtule, arvestades rahvusvahelise kohtualluvuse sätteid.

Hageja esitas 8. juunil 2017 Tartu Maakohtule hagiavalduse ja taotluse kohtualluvuse muutmiseks.

Hageja oli seisukohal, et tsiviilasi allub Harju Maakohtule vastavalt poolte vahel sõlmitud

kliendilepingust tulenevale kohtualluvuse kokkuleppele. Hageja leidis, et kui kohtualluvuse

kokkulepe ei kehti, siis allub asi Eesti kohtule, sest kliendilepingut sõlmides avaldas kostja enda

elukohana XXX Tallinn ning sama aadressi märkis kostja ringkonnakohtule esitatud

määruskaebuses.

Tartu Maakohus palus 22. juunil 2017 saadetud e-kirjas kostjal esitada seisukoht hagi alluvuse

kohta Eesti kohtule. Kostja vaidles Eesti kohtualluvusele vastu, sest kostja elab alates 2014. aastast

alaliselt Soomes ning Brüssel I bis määrusest tulenevalt ei ole tema vastu üldjuhul võimalik Eesti

kohtusse hagi esitada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus keeldus 30. augusti 2017 määrusega hagi menetlusse võtmisest ja jättis

menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna 488 eurot

88 senti.

Maakohus leidis, et hageja on ettevõtja, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses tarbijast

kostjaga. Vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu 12. detsembri 2012 määruse nr 1215/2012 (Brüssel I

bis) art 17 p-le 1 c ja art 18 p-le 2 võib asjades, mis puudutavad lepinguid, mis on sõlmitud isikuga,

kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega, teine lepingupool

algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

Maakohus leidis, et isiku aadressil on elukoha määramisel Eesti õiguskirjanduse kohaselt üksnes

abistav tähendus, sest peamine elamise koht tuleb kindlaks teha faktiliste asjaolude alusel, sh

arvestades, kus on isiku kodu, kus ta töötab, puhkab või kus on tema isiklikud asjad. Seega ei saa

maakohtu hinnangul kostja elukoha kindlaksmääramisel aluseks võtta üksnes rahvastikuregistri

kannet. Maakohus arvestas, et maksekäsu kiirmenetluses ei ole kostjale Tallinna aadressil

dokumente kätte toimetatud, vaid makseettepanek on kätte toimetatud 22. detsembril 2016 avaliku

e-toimiku kaudu. Kostja on maksekäsu kiirmenetluses esitatud määruskaebuses märkinud, et elab

ja töötab püsivalt Soomes.

Maakohus selgitas, et füüsilise isiku alaline elukoht määratakse kindlaks selle riigi materiaalõiguse

alusel, kus oletuslikult tema alaline elukoht asub. Soomes reguleerib alalise elukoha

kindlaksmääramist koduvalla seadus (soome keeles kotikuntalaki). Koduvalla seaduse § 2 järgi on

isiku koduvald see vald, kus isik elab. Kostja on avaldanud, et elab ja töötab alates 5. juunist 2014

Soomes. Maakohus oli seisukohal, et arvestades kostja arusaama oma koduvallast ja elukoha

määratlusest, oli kostja elukoht maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal Soomes.

Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe kohtualluvuse osas on TsMS § 104

koostoimes §-ga 106 lg 1 tühine (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-40-14, p 12). TsMS § 104 lg 3 p 2

kohast kokkulepet olukorraks kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui

tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada, pooled sõlminud ei ole.

Maakohus leidis, et asjas ei esine Brüssel I bis määruse art-is 19 märgitud asjaolusid, mis

võimaldaksid kõrvale kalduda art-te 17 ja 18 regulatsioonist ja tarbija tegelikuks alaliseks

elukohaks on Soome. Brüssel I bis määrusega ette nähtud ainupädevus on Soome kohtutel ning

asi ei allu Eesti kohtutele. Maakohus keeldus hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1

p 2 järgi.

Maakohus jättis maksekäsu kiirmenetluse kulud hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja

lepingulise esindaja tunnihind 100 eurot (ilma käibemaksuta) on kooskõlas Riigikohtu praktikas

mõistlikuks ja põhjendatuks peetud tunnihinna määraga. Kostja esindaja ajakulu 3,5 tundi on

põhjendatud. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 488 eurot 88 senti, s.o

määruskaebuselt tasutud riigilõiv 131 eurot 88 senti ja õigusabikulu 350 eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja saata tsiviilasi

maakohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse kohaselt tugines maakohus kostja elukoha kindlaks määramisel kostja

paljasõnalistele väidetele, mis on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Maakohus ei viidanud

tõenditele ja eksis tõendite hindamisel. 28. juuni 2017 apellatsioonkaebuses märkis kostja enda

elukoha aadressina Eesti aadressi, mida on kostja kasutanud ka kliendilepingus ja teistes

dokumentides. Kostja ei tõendanud, et ta elas ja töötas Soomes maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamise ajal. Kostja esitatud tõendi kohaselt registreeriti kostja elukohana Soome aadress alles

pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Maksekäsu peale esitatud määruskaebuses ei

vaidlustanud kostja kohtualluvust.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-123-12 (p 9) juhiseid järgides oleks maakohus pidanud leidma, et

registreerides enda elukohana Soome aadressi alles 1. veebruarist 2017, oli maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisel 13. detsembril 2016 kostja elukoht Eestis, sest kostja tahe

aadressi muutmiseks tekkis alles pärast 13. detsembrit 2016.

Hageja hinnangul ei saa kohus lasta tekkida olukorda, kus ühes menetluses (tsiviilasjas nr 2-15-

2870) on kostja elukohaks Eesti ning siinses menetluses Soome.

Maakohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, kuidas ja miks tuvastas maakohus 13. detsembri

2016 seisuga kostja elukohana Soome aadressi ja miks ei ole kostjal mitut elukohta, mis on

käsitletav TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 olulise rikkumisena, sest maakohus ei viita ühelegi tõendile.

Kostja ei vaidlustanud kohtualluvust esimeses sisulises menetlusdokumendis ehk määruskaebuses

maksekäsu peale. Kohtupraktikas kinnistunud arvamuse kohaselt peab võlgnik esimeses sisulises

menetlusdokumendis kohtualluvuse vaidlustama, hiljem kaotab ta selleks õiguse.

Menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole õige ega õiglane, sest kostja esitas elukoha vastuväite

alles hagi menetlusse võtmise otsustamisel. Kui kostja oleks ka kohtuväliselt avaldanud, et ta elab

püsivalt Soomes, siis oleks hageja andnud asja kohe Soome kohtusse. Põhjendamatu on jätta kostja

menetluskulud hageja kanda suuremas ulatuses kui 20 eurot, sest TsMS § 4842 kohaselt on

avaldaja menetluskulud piiratud 20 euroga (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-165-16, p 12).

5. Kostja palus jätta hageja määruskaebus rahuldamata.

Kostja leidis, et hageja hagi ei allu Eesti kohtule. Kinnisvara olemasolu ei tähenda, et see aadress

on isiku alaline elukoht. Maakohus märkis õigesti, et kostja alaline elukoht on Soome

elanikkonnaregistri väljavõtte kohaselt Soome Vabariik. Täitmisteade toimetati kostjale isiklikult

kätte aadressil XXX Soome.

Kostja jaoks ei ole selge, kuidas 28. juunil 2017 esitatud apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-15-

2870, mis on koostatud ja esitatud teise advokaadibüroo poolt, on sattunud hageja kätte. Tõendite

kogumise korra rikkumise teel saadud tõendid peab kohus jätma kõrvale.

Kostja elas juba hageja esindajaga kliendilepingu sõlmimisel (2015) Soomes ja hageja esindaja ja

kostja suhtlemised toimusid kostja esindaja Taira Aasa kaudu. Ajavahemikul 5. juuni 2014 kuni

4. mai 2015 elas kostja aadressil Kehatie 5 B1 Pippola. Ajavahemikul 5. mai 2015 kuni 4. juuni

2015 elas kostja aadressil Papilankuja 2 C 17 Pippola. Ajavahemikul 1. juuni 2015 kuni

30. september 2015 elas kostja aadressil Sotkamontie 11 C 31 Kajaani. Ajavahemikul 1. oktoober

2016 kuni 30. jaanuar 2017 elas kostja aadressil Niinikankaantie 4 B 12 Pihtipudas. Kostja 4.

novembri 2017 palgalehelt nähtub, et kostja elukohaks on Niinikankaantie 4 B 12 Pihtipudas ja

töösuhted kostjaga Pihtipudases alustati 17. oktoobril 2016. Alates 1. veebruarist 2017 elab kostja

XXX, mida tõendab Põhja –Soome magistraati poolt 27. juulil 2017 väljastatud

Elanikkonnaregistri tõend.

Kostja märkis, et hageja oli alates kliendilepingu sõlmimisest teadlik, et kostja töötab ja elab

Soomes. Hageja ei kohtunud kostjaga isegi lepingu sõlmisel. Kliendileping sõlmiti Taira Aasa

vahendusel. Kostja kinnitas maksekäsu määruse peale määruskaebuse esitamisel, et ta elab ja

töötab püsivalt Soomes, mistõttu määrus menetluskulude jaotuse ja ulatuse osas tuleb jätta

muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise osas. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 30. augusti 2017

määruse

muutmata.

Määruskaebuse

menetlemisega

kaasnenud

menetluskulud

jätab

ringkonnakohus hageja kanda.

7. TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei allu

sellele kohtule. TsMS § 70 lg 1 alusel määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal

võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse rahvusvahelise

kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või

Euroopa Liidu määrustes, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012 määruses (EL)

nr 1215/2012.

Riigikohus on 21. novembri 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12 p-s 11 leidnud, et kui

hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule,

oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Seega saab kohus hagi menetlusse

võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis

vastu või ei vasta kohtule.

Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

8. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et poolte vahel oli kliendilepingust tulenev kohtualluvuse

kokkulepe asja arutamiseks Harju Maakohtus. Asja materjalide juurde on lisatud kliendilepingut

ei ole pooled allkirjastanud (I kd, tl 107-109). Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel märkis

hageja hagimenetluse jätkamiseks pädeva kohtuna Tartu Maakohtu (I kd, tl 3). Hagiavalduses

taotles hageja asja üleandmist Harju Maakohtule (I kd, tl 101-102). Kostja poolt maksekäsu

määruse peale esitatud määruskaebuse p-s 12 on kostja juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et

kostja aadress ei ole XXX Tallinn, kostja ei ole sellel aadressil kunagi elanud ning kostja elu- ja

töökoht on Soomes (I kd, tl 17). Kostja ei ole määruskaebuses oma elukohta Soomes täpsustanud.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 16. mai 2017 määruse p-s 11, et Tartu Maakohus saab avalduse

saamisel kontrollida, kas asi allub maakohtule kohtualluvuse reeglite järgi ning viidanud

Riigikohtu 3. detsembri 2014 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, mille kohaselt on maakohtul ka

maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja

lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja

arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata.

Hageja on ettevõtja, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses tarbijast kostjaga. Vastavalt

Brüssel I bis määruse art 17 p-le 1 c ja art 18 p-le 2 võib asjades, mis puudutavad lepinguid, mis

on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega, teine

lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija

alaline elukoht.

Selleks, et tuvastada, kas isiku alaline elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus

isik alaliselt või peamiselt elab. Hageja ei ole tõendanud, et kostja alaline või peamine elukoht

asub Eestis. Hagiavalduse kohaselt on kostja elukohaks nii kliendilepingus, Eesti Advokatuuri

aukohtule esitatud kaebuses kui ka kostja määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtule XXX

Tallinn. Hageja viited, et kostja on erinevates menetlustes ja menetlusdokumentides märkinud oma

kontaktaadressina XX Tallinn, ei vasta tõele. Kostja ei ole määruskaebuses maksekäsu määruse

peale oma aadressi märkinud (I kd, tl 15), kaebuses Advokatuuri Aukohtule on kostja märkinud

oma aadressiks XXX Tallinn (I kd, tl 38), allkirjastamata kliendilepingus on kostja aadressina

XXX Tallinn. Rahvastikuregistri väljavõttest nähtub, et kostja omas 19. juunist 2013 kuni 31.

jaanuarini 2017 sissekirjutust aadressil XXX Tallinn ja alates 5. juunist 2014 kuni käesolevani on

sideaadressidena märgitud Soome Vabariigis asuvad aadressid ning alates 1. veebruarist 2017

omab kostja sissekirjutust Soome Vabariigis (I kd, tl 52). Tartu Maakohtu 31. mai 2017 määruses

hagiavalduse käiguta jätmiseks on kostja elukohana märgitud Soome Vabariik (I kd, tl 94).

Asjaolu, et hageja ise märgib kostja elukohana erinevaid Tallinna aadresse, ei anna alust järeldada,

et kostja tegelik elu ja/või viibimiskoht on Tallinn.

Hageja ei ole tõendanud ka, et kostjal on mitu elukohta üheaegselt TsÜS § 14 lg 2 tähenduses.

Rahvastikuregistrisse tehtud kanne ei ole määrava tähendusega isiku elukoha määramisel

TsÜS § 14 alusel, oluliseks on ikkagi see, kus inimene tegelikult elab. Hageja avalduse alusel

alustatud täitemenetluse alustamise teade on kostjale kätte toimetatud Soomes kostja praeguses

elukohas (I kd, tl 198). Kostja on esitanud tõendeid üürilepingute olemasolu kohta Soomes alates

1. juunist 2015 kuni käesoleva ajani (I kd, tl 201-213). Asjakohatu on hageja viide tsiviilasjale nr

2-15-2870, kuna selles vaidluses ei ole hagejad ettevõtjad ning kostja tarbija, vaid tegemist on

kinnisasja kasutamisest tekkinud vaidlusega.

Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu

üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Tulenevalt eeltoodust oli kostja

elukoht juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel Soome Vabariigis. Hageja on

kinnitanud, et jätkab võlgnevuse sissenõudmist Soomes (I kd, tl 152, p 26).

9. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega

kaasnenud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramisel

järginud TsMS § 4842. Riigikohus on 8. märtsi 2017 tsiviilasja nr 3-2-1-165-16 määruse p-s 12.2

selgitanud, et määruskaebuse esitamisel lõpeb maksekäsu kiirmenetlus TsMS § 172 lg 9 viimast

lauset, § 481 lg-t 1 ja § 4891 lg‑t 4 koosmõjus tõlgendades ringkonnakohtus lahendi tegemisega

määruskaebuse kohta. Maksekäsu kiirmenetlus lõpeb ringkonnakohtu lahendiga ka siis, kui

määruskaebus jääb rahuldamata. TsMS ei sätesta, et 20 euro suurune menetluskulude hüvitamise

piirang ei kehtiks avaldaja jaoks võlgniku esitatud määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus.

Seega ei kohaldu maksekäsu kiirmenetluses kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmist

reguleeriv üldsäte TsMS § 171 lg 1. Seetõttu on maakohus põhjendamatult määranud kindlaks

kostja esindaja õigusabikulu summas 350 eurot. Lähtudes TsMS § 4842 kuulub hagejalt kostja

kasuks väljamõistmisele seoses maksekäsu kiirmenetlusega riigilõiv 131 eurot 88 senti ja 20 eurot

kulude katteks.

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/