2-17-864/43 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus Narva kohtumaja

Kohtunik

Angelina Abol

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. november 2017.a, Narva

Tsiviilasja number

2-17-864

Tsiviilasi

OÜ Halaver-Toru hagi A V vastu võlgnevuse

nõudes. Tsiviilasja hind 1 801.54 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Halaver-Toru (registrikood 10693814,

asukoht Puškini 59, Narva)

Hageja esindaja: advokaat Andrei Matvejev (e-post

XXX)

Kostja: A V (isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja esindaja: advokaat Aleksei Forstiman (e-post

XXX)

Asja läbivaatamine

lihtmenetluses,

kohtuistungid

16.08.2017.a

ja

25.10.2017.a

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Halaver-Toru hagi A V vastu võlgnevuse nõudes osaliselt.

2. Välja mõista A V OÜ Halaver-Toru kasuks võlgnevus summas 1 214.74

eurot.

3. Jätta rahuldamata OÜ Halaver-Toru hagi A V vastu kahju hüvitamise

586.80 euro nõude osas.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta 30 % poolte menetluskuludest hageja kanda ja 70 % poolte

menetluskuludest kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu

otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Apellatsioonkaebuse

võib

esitada

päeva

jooksul

alates

kohtuotsuse

kättetoimetamisest. Kohus täiendab otsust TsMS § 448 lõikes 41 sätestatu kohaselt, kui

menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule

soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei

2/8

pea põhjendama. Kui menetlusosaline ei ole kohtule käesoleva paragrahvi lõikes 41

sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale

apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest

loobunud (TsMS § 448 lg 42). Käesolev kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohtule 17.01.2017.a esitatud hagiavaldusest nähtub, et kuni 30.09.2016.a oli kostja

hageja osanik ja juhatuse liige. 30.09.2016.a sõlmiti kostja ja A S vahel osaühingu osa

müügileping nr 2914, osaühingu osa tasuta üleandmise leping nr 2913 ning hüpoteegi

seadmise leping ja asjaõigusleping nr 2915. Osaühingu osa müügilepingu alusel sai A S

hageja ainsaks osanikuks ja juhatuse liikmeks. Sõlmitud lepingute kohaselt kuulusid

nimetatud tehingute vormistamisega seotud kulud (s.o notaritasud, riigilõivud jne)

tehingute poolte poolt tasumisele võrdsetes osades. Hageja tasus kostja palvel muuhulgas

ka kostja poolt tasumisele kuuluvad tehingute vormistamisega seotud kulud notari poolt

30.09.2016.a väljastatud arve alusel, summas kokku 1 214.74 eurot. Kostja võttis aga

kohustuse hüvitada hagejale viimase poolt tasutud summa. Kuivõrd kostja ei ole hagejale

nimetatud summat tagastanud, palub hageja see kostjalt VÕS § 1023 lg 1 alusel välja

mõista.

Olles hageja juhatuse liikmeks ja osanikuks soetas kostja 11.12.2015.a hageja nimele

telefoni Samsung Galaxy Grand Prime VE maksumusega 162.00 eurot ja telefoni Samsung

Galaxy Trend2Lite SS maksumusega 99.00 eurot; 22.05.2016.a soetas kostja hageja nimele

telefoni LG G4 mini maksumusega 159.00 eurot ja 12.02.2016 telefoni Microsoft Lumia

640 Dual SIM maksumusega 166.80 eurot. Seega soetas kostja hageja nimele

mobiiltelefone kogusummas 586.80 eurot. Põhjusel, et kostja ei ole enam hageja osanik

ega juhatuse liige, puudub tal õigus vallata hageja omandiks olevaid mobiiltelefone. Kuna

kostja ei täitnud oma kohustust hüvitada telefonidega seotud hageja kulud, saatis

08.10.2016.a hageja kostjale pretensiooni, andes kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja.

Põhjusel, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja ning samal ajal kaotas huvi asjade

tagastamise vastu (kostja ei esitanud mingit vastust ega seisukohta hageja pretensiooni

kohta), on hageja õigustatud nõudeks mobiiltelefonide väljaandmise asemel kahju

hüvitamine kokku summas 586.80 eurot.

Hageja palub seega kostjalt välja mõista kokku 1 801.54 eurot, millest 1 214.74 eurot on

hageja poolt kostja eest notaris kantud kulud ja 586.80 eurot hüvitamisele kuuluv

mobiiltelefonide väärtus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kohtule 24.03.2017.a esitatud hageja seisukohast nähtub, et juhul kui eeldada, et poolte

vahel on lepingulised suhted, tekkis kostjal kohustus hüvitada hagejale kostja eest hageja

poolt notaris tasutud summa VÕS § 78 lg 4 ning VÕS §§ 127 ja 115 alusel, kuna hageja

täitis kostja kohustuse viimase eest. Poolte vahel puudub igasugune kokkulepe selle kohta,

3/8

et kostja ei pea hüvitama hagejale viimase poolt kostja eest notaris tasutud summat. Hageja

on seisukohal, et nõuet võimalik rahuldada ka VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu

rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista. Kohtule 06.03.2017.a, 24.03.2017.a, 11.08.2017.a esitatud

seisukohtadest ja kohtuistungil kostja poolt vande all antud seletustest nähtub, et kostja ei

eita, et hageja tasus tema eest notaris 1 214.74 eurot. Kostja on seisukohal aga, et hageja

tasus kostja eest nimetatud summa hageja seadusliku esindaja ja kostja vahelise

kokkuleppe alusel ning puudub mistahes kokkulepe, et kostja pidi hagejale nimetatud

summat hiljem hüvitama. Notaribüroos andis kostja hagejale luba 30.09.2016.a arve

tasumiseks ning hagejal oli soov nimetatud arvet tasuda, mistõttu ei ole VÕS § 1018 lg 1 ja

VÕS § 1041 sätestatud regulatsiooni kohaselt hagejal kostja vastu käsundita asjaajamisest

või alusetust rikastumisest tulenevalt kulutuste hüvitamise nõuet. Puudub alus, mille järgi

on hagejal õigus nõuda kostjalt 1 214.74 eurot seoses hageja poolt kostja 30.09.2016 arve

tasumisega.

Kostja on seisukohal ka, et kuna kostja oli kuni 30.09.2016.a hageja juhatuse liikmeks, on

juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe,

millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut.

Telefonide osas märgib aga kostja järgmist. OÜ-s Halaver-Toru oli selline praktika, et

juhatuse liikmed hageja esindajatena on ostnud endale töö- ja isiklikuks tarbeks

mobiiltelefone.

Igakuiselt

esitas

hageja

juhatuse

liikmetele

arveid

nende

mobiiltelefonidega seotud kulutuste tasumiseks, sh mobiiltelefonide ostuhinna järelmaksu

arved. Seega maksid hageja juhatuse liikmed ettevõttele mobiiltelefonide ostuhinna

järelmaksu arveid. Kasutamisaja möödumisel jäid aga vanad mobiiltelefonid alati nende

kasutajate (juhatuse liikmete) valdusesse ning eelnimetud skeemi järgi ostsid juhatuse

liikmed endale uusi mobiiltelefone. Hagiavalduses kajastatud mobiiltelefonide eest tasus

kostja hagejale ostuhinna järelmaksu arveid. Seega oli kostja ja hageja vahel leping, mis

vastas müügilepingu tunnusele. Kuna kostja õigus vallata mobiiltelefone ei ole eelnevast

tulenevalt seotud kostja kuulumisega hageja juhatuse liikme hulka, puuduvad eeldused

kostjalt kahju nõudmiseks seoses mobiiltelefonide kostja valduses olekuga. Kostja on aga

valmis nimetatud telefone hagejale tagastama. Kostja on 11.08.2017.a vastuses selgitanud,

et ta oli kuni 30.09.2016.a hageja juhatuse liikmeks (seega vähemalt selle ajani oli kostjal

õigus vallata hagejale kuuluvaid telefone (ka pärast 30.09.2016.a oli kostja hageja töötaja)

ning juba 08.10.2016.a (s.o 8 päeva pärast kostja lahkumist juhatusest) saatis hageja

kostjale nõude telefonide eest 586.80 euro suuruse hüvitise saamiseks. Hageja ei ole

telefonide väljaandmist aga eelnevalt kostjalt nõudnud. Enne käesolevas asjas hagi saamist

pakkus kostja hageja lepingulisele esindajale anda hagis nimetatud telefonid hagejale üle,

kuid nimetatud kostja ettepanekule hageja ei vastanud. Kostja on seisukohal, et VÕS § 115

lg 2 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel nõuda kahju hüvitamist pärast käesoleva

seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Hageja nõuab aga kahju

hüvitamist kohe, mis on vastuolus VÕS § 115 lg 2 sätestatuga. Kostja on seisukohal, et

eelnimetatud asjaoludest lähtuvalt on kahju hüvitamine käesoleval juhul välistatud. Samuti

ei ole põhjendatud nõuda kahjuna uute telefonide väärtust, sest hageja esitatud asjaolude

kohaselt olid telefonid ostetud 11.12.2015.a - 22.05.2016.a ja sellest ajast alates olid need

kostja, kui hageja juhatuse liikme, aktiivses kasutuses. Seetõttu ajaks, mil kostja lahkus

hageja juhatusest, on telefonide väärtus võrreldes telefonide soetusmaksumusega

(väärtusega), oluliselt vähenenud. Lisaks sellele olid ka kõik vaidlusalused telefonid hageja

poolt 05.10.2016.a kantud musta nimekirja, mistõttu ei ole nende kasutamine Eesti

4/8

operaatorite võrkudes enam võimalik ning nende tegelik väärtus on seega kostja hinnangul

0.00 (null) eurot.

11.08.2017.a kostja vastusest nähtub, et hageja loovutas käesolevas asjas esitatud nõuded

A S (hageja seaduslikule esindajale), kes omalt poolt tasaarvestas käesolevas tsiviilasjas

esitatud nõuded kostja nõudega A S vastu.

Kohtuotsuse põhjendused

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus

sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning

hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000.00 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 4 000.00 eurole.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega, kuulanud pooled ära istungil ning

kuulanud vande all ära hageja seadusliku esindaja ja kostja, ning hinnanud tõendeid

kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi

poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle

omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu

kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest.

Toimiku materjalidest nähtub, et hageja loovutas muuhulgas ka käesolevas asjas esitatud

nõuded A S (s.o hageja seaduslikule esindajale), kes omalt poolt tasaarvestas nõuded kostja

nõudega A S vastu (tlk 88). Kohtuistungil kinnitas hageja, et nõue ei ole loovutatud. Kohus

selgitab, et TsMS § 210 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi esitamine ja menetlemine ei puuduta

poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. Vaidlusaluse

eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale

isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust.

Puudub vaidlus, et kuni 30.09.2016.a oli kostja hageja osanik ning juhatuse liige. Puudub

vaidlus ka, et 30.09.2016.a sõlmiti kostja ja A S vahel osaühingu osa müügileping nr 2914,

osaühingu osa tasuta üleandmise leping nr 2913 ning hüpoteegi seadmise leping ja

asjaõigusleping nr 2915 (tlk 5-15). Osaühingu osa müügilepingu alusel sai A S hageja

ainsaks osanikuks (tlk 9). 30.09.2016.a notaris sõlmitud lepingute kohaselt kuulusid

nimetatud tehingute vormistamisega seotud kulud (s.o notaritasud, riigilõivud jne)

tehingute poolte poolt tasumisele võrdsetes osades. Puudub vaidlus ka, et hageja tasus

muuhulgas ka notari poolt 30.09.2016.a väljastatud arve alusel kostja poolt tasumisele

kuuluvad tehingute vormistamisega seotud kulud, summas kokku 1 214.74 eurot (tlk 17).

Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab hagejale nimetud summa hüvitama.

Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-57-13 leidnud, et raha nõudmiseks peab poolte vahel

olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust

või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb

5/8

kohtul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni

muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas

poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe

(vt ka Riigikohtu 19. juuni 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-12, p 14).

Kostja on 06.03.2017.a kohtule esitatud dokumendis kohtule teatanud, et kuna kostja oli

kuni 30.09.2016.a hageja juhatuse liikmeks, on juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga oma

olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule

sätestatut. Äriregistri väljavõttest nähtub, et kostja oli hageja juhatuse liikmeks kuni

03.10.2016.a. Kohus on seisukohal, et isegi kui eeldada, et lepingute sõlmimise ajal oli

kostja veel hageja juhatuse liige ning juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma

olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule

sätestatut, ei tähenda see, et kõiki hageja poolt tehtud kulutusi tuleks hinnata lepingu

alusel. Toimiku materjalidest ei nähtu ning pooled ei ole ka kohtule esile toonud, et

käesoleval juhul oli vaidlusaluste kulutuste tegemiseks lepingust või seadusest tulenev

hageja õigustus või kohustus. Hageja täitis notaris kostja isikliku kohustuse, mitte juhatuse

liikme õigussuhtest äriühinguga tuleneva kohustuse.

Kostja on kohtule teatanud, et poolte vahel puudus kokkulepe, et kostja peab hagejale

pärast arve tasumist nimetatud summa hüvitama. Asja lahendamiseks tuleb kohtu

hinnangul seega esmalt tuvastada, kas hagejal ja kostjal oli kokkulepe, et kostja kohustub

hagejale tema eest tehtud makse hüvitama, ning kokkuleppe puudumise korral tuvastada,

kas hageja tegutses käsundita asjaajajana, mis annaks talle õiguse nõuda tehtud kulutuste

hüvitamist. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad usaldusväärsed tõendid

selle kohta, et vaidlevad pooled oleksid sõlminud kehtiva kokkuleppe selles, kas, millisel

viisil ja millal peab kostja tagastama hagejale kostja eest notaris tasutud raha, seega ei saa

kohus rahuldada hagi VÕS § 108 lg 1 alusel. Samas ei ole ka kostja tõendanud, et ta ei pea

tema eest tasutud hagejale tagastama. Poolte poolt avaldatud seisukohad ning kohtuistungil

poolte poolt vande all antud seletused nimetatud asjaolu kohta on kohtu hinnangul

vasturääkivad ning seega ebausaldusväärsed.

Hageja nõue tugineb käsundita asjaajamise sätetele. Käsundita asjaajamise instituut annab

asjaajajale õiguse nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist, mida ta kandis seoses käsundita

asjaajamisega. VÕS § 1018 lg 1 näeb ette, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise

isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või

kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud

õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele

asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele

asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus

kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides

oluline. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul

puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Vastavalt VÕS § 1020 lg 1 peab käsundita

asjaajaja enne asjaajamisele asumist soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest

teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja arvatud juhul, kui

eelnev teatamine ei ole võimalik soodustatu või avalikke huve kahjustamata või kui seda ei

saa käsundita asjaajajalt mõistlikult oodata. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita

asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta

asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest

vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis

kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 3

sätestab, et kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita

6/8

asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole

tal VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. VÕS § 1024 lg 1 kohaselt peab asjaajaja

kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest

tekkinud kahju, kui käsundita asjaajajal puudus VÕS § 1018 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud

õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks. VÕS §

1024 lg 4 kohaselt peab soodustatu andma seoses asjaajamisega saadu asjaajajale välja

alusetu rikastumise sätete järgi, kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel

aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus vastavalt VÕS §

1018 lg 1.

Kohus selgitab, et VÕS § 1020 lg 1 sätestatud teavitamiskohustuse täitmine on oluline,

eristamaks olukorras, kus ehtne käsundita asjaajamine on õigustamatu, seda, kas tegemist

on hea- või pahauskse käsundita asjaajamisega. Heauskseks ei saa pidada asjaajajat, kes

jättis välja selgitamata soodustatu tahte olukorras, kus see oli võimalik või kes ei

arvestanud soodustatu tahtega.

Kohus leiab, et hageja on teinud teo teise isiku (kostja) kasuks, ta on kostja eest tasunud

30.09.2016.a notari arve 40350 (tlk 17). 25.10.2017.a kohtuistungil kostja vande all antud

seletustega on tõendatud, et kostja oli 30.09.2016.a notari arve 40350 tasumise vajadusest

teadlik ja nõustus sellega, et hageja tasus arve tema eest ära, seega on ta asjaajamise heaks

kiitnud ja see vastas tema huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja sai teada, et

hageja on arve eest tasumise korraldanud ja oli sellega nõus ja ei vaielnud sellele vastu,

seega ta on hageja tegevuse vähemalt kaudse tahteavaldusega heaks kiitnud. Seda, et

hageja on teda asjaajamisele asumisest teavitanud, on kostja ise kohtule korduvalt

kinnitanud. Kostja käitumine (s.o kostja soov, et arve saaks tasutud) näitas, et ta ei

soovinud hageja asjaajamisest keelduda, hageja arvestas kostja tahtega ja ajas asja kostja

huvides. Tasudes kostjale esitatud arve, ei ajanud hageja oma asja. Nimetatud asjaolu

tõendavad tõenditena esitatud osaühingu osa müügileping nr 2914, osaühingu osa tasuta

üleandmise leping nr 2913, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr 2915 ning

hageja seaduslikule esindajale ja kostjale notari poolt 30.09.2016.a väljastatud arved (tlk 5-

17). Toimiku materjalidest nähtub ka, et hageja on palunud kostjalt nimetatud summa

tagastamist juba 12.10.2016.a (tlk 130), mistõttu on kostja väited, et hageja on kostja eest

nimetatud summa tasunud „lihtsalt“ ja „heast tujust“ ning et kostja ei pea hagejale

nimetatud summat hüvitama, paljasõnalised ja tõendamata.

Olles hageja juhatuse liikmeks ja osanikuks soetas kostja hageja nimele mobiiltelefone

kogusummas 586.80 eurot. Põhjusel, et kostja ei ole enam hageja osanik ega juhatuse liige,

puudub tal hageja hinnangul õigus vallata hageja omandiks olevaid mobiiltelefone. Kuna

kostja ei täitnud oma kohustust hüvitada telefonidega seotud hageja kulud, saatis

08.10.2016.a hageja kostjale pretensiooni, andes kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja.

Põhjusel, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja ning samal ajal kaotas huvi asjade

tagastamise vastu (kostja ei esitanud mingit vastust ega seisukohta hageja pretensiooni

kohta), on hageja seisukohal, et tema õigustatud nõudeks mobiiltelefonide väljaandmise

asemel on kahju hüvitamine summas kokku 586.80 eurot.

Toimiku materjalidest nähtub, et algselt oli kostja kohtule teatanud, et vaidlusaluste

telefonide näol on tegemist kostja omandiga, seejärel aga et hageja omandiga ning et kostja

on nõus vaidlusaluseid telefone hagejale tagastama (tlk 56, 72-73). Kostja on seega kohtu

hinnangul omaks võtnud, et vaidlusaluste telefonide näol on tegemist hageja omandiga.

7/8

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 selgitanud, et kui hagejatel on võimalik kostjalt

välja nõuda neile kuuluvad asjad, saavad nad nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende

väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Esmajoones

tuleb hagejatel nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist võib nõuda

alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et hagejad on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi

asjade tagastamise vastu. Seega üldjuhul tuleks hagejatel kahju hüvitamise eeldusena anda

kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja

määramine kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 3 kohaselt ei ole erandina vajalik, eelkõige

kui hagejad on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi vaidlusaluste kaupade tagastamise vastu

ja seetõttu on mõistlik kohene kahju hüvitamine.

Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et antud juhul tuleks hagejal, kui telefonide omanikul,

kahju hüvitamise nõude eeldusena anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg

telefonide väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS

§ 115 lg 3 järgi. Toimiku materjalidest nähtub aga, et hageja ei ole vaidlusaluseid telefone

kostjalt eelnevalt nõudnud, vaid esitas 08.10.2016.a kostjale pretensiooni, määrates

telefonide väärtuse hüvitamiseks tähtaja (tlk 105). Hageja ei ole ka esile toonud ega

tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et tähtaja määramine telefonide tagastamiseks ei

olnud erandina VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja ei

keeldu telefonide tagastamisest (tlk 56, 73).

Kohus nõustub siinjuures kostjaga ka, et ajaks, mil kostja lahkus hageja juhatusest, on

vaidlusaluste telefonide väärtus võrreldes telefonide soetusmaksumusega (väärtusega),

oluliselt vähenenud. Toimiku materjalidest nähtub, et lisaks sellele olid ka kõik telefonid

hageja poolt 05.10.2016.a kantud musta nimekirja (tlk 74), mistõttu ei ole nende

kasutamine Eesti operaatorite võrkudes enam võimalik. Kuivõrd vaidlusalused telefonid on

hageja poolt musta nimekirja kantud ning nende kasutamine ei ole enam seetõttu võimalik,

on nad ka kohtu hinnangul käesoleval juhul väärtusetud.

Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt. Kohus

rahuldab hagi 1 214.74 euro väljamõistmise osas ning jätab rahuldamata kahju hüvitamise

586.80 euro osas.

Menetluskulude jaotus

Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas

määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või

hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi

vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS

§ 163 lg 1 kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotada menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi osaliselt ca 70 % ulatuses.

Seega peab kohus põhjendatuks, et menetluskuludest jääb 70 % kostja kanda ja 30 %

hageja kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid

kindlaks

ei

määra,

määrab

tsiviilasja

lahendanud

maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

8/8

Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva

otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Angelina Abol

Kohtunik