2-15-16664/48 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-16664

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Transpoint International (EST) AS hagi J. K ja H. K vastu

ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

875 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Transpoint International (EST) AS, seaduslik esindaja

Mika Tapio Happonen

Kostja J. K, lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Kostja H. K

Asja läbivaatamise kuupäev

25. september 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada J. K kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta rahuldamata H. K lepingu väljanõudmise taotlus.

4. Tagastada J. K kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Transpoint International (EST) AS (hageja) esitas 5. novembril 2015 J. K (kostja I) ja H. K

(kostja II) vastu hagi ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt alustati kostja I vastu täitemenetlust 5. juulil 2010. Täitedokument oli Harju

Maakohtu 17. juuni 2010. a kompromissi kinnitamise määrus tsiviilasjas nr 2-09-61056, milles

2-15-16664

hageja ja kostja I leppisid kokku, et kostja I võlgneb hagejale 21 227 eurot 71 senti (332 141 krooni

55 senti) ja see summa sisaldab poolt hageja tasutud riigilõivust.

4. augustil 2010 esitas hageja tagasivõitmise hagi kostjate vahel 12. veebruaril 2009 sõlmitud

abieluvaralepingu suhtes, millega kostjad määrasid, et Meeta kinnistu kuulub kostja II

ainuomandisse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. aprilli 2015. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-10-37416 hagi ja tunnistas abieluvaralepingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Kostjad esitasid

kassatsioonkaebused, kuid Riigikohus jättis need 29. juuli 2015. a määrustega menetlusse võtmata.

Hagiavalduse kohaselt teavitas kohtutäitur 26. augustil 2015 hagejat täitmise võimatusest ja

vajadusest esitada kostjate vastu ühisvara jagamise nõue. 1. septembri 2015 seisuga oli kostja I võla

jääk 19 455 eurot 3 senti. Hageja leidis, et selleks ajaks oli täitemenetlus kostja I lahusvara arvel

täielikult ebaõnnestunud, sest kohtutäitur ei saanud realiseerida kostjate ühisvarasse kuuluvat

kinnisasja, kostjal I ei olnud registervara, kostja I oli töötu ja tema ainuke sissetulek oli pension,

millest sai iga kuu kinni pidada 99 eurot 26 senti. Hageja esitas seepeale kohtule täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 14 alusel hagi kostjate ühisomandisse kuuluva Meeta kinnistu jagamiseks, et

kohtutäitur saaks pöörata sissenõude kinnisasjas kostjale I kuuluvale osale.

Hageja nõue ei ole aegunud, sest TMS ei sätesta, mille alusel tuvastatakse, et nõude rahuldamine

võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. TMS § 14 lg 2 kohase hagi esitamiseks antud tähtaeg ei

saanud hakata kulgema enne 14. augustit 2015, kui Meeta kinnistu tagasi võideti ja kostja I

kinnistusraamatusse kanti.

2. Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas tsiviilasjas

nr 2-10-37416 hagi TMS §-de 187 ja 190 järgi, mille eelduseks oli asjaolu, et sissenõude

pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust

eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ebaõige on hageja seisukoht, et

täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks seni, kuni sissenõudja ei ole kasutanud kõiki seadusest

tulenevaid võimalusi, sh vara tagasivõitmist. Kohtutäitur ei pidanud hagejat spetsiaalselt

täitemenetluse ebaõnnestumisest teavitama.

3. Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud, ja taotles aegumise kohta vaheotsuse

tegemist.

4. Maakohus jättis 5. aprillil 2016 tehtud vaheotsusega kostjate aegumise kohaldamise taotluse

rahuldamata ja jätkas menetlust.

Maakohus tõi otsuse põhjendustes välja, et ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on TMS § 14

lg 2 kohaselt üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel

ebaõnnestus.

Maakohus leidis, et TMS § 14 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tähtaeg ei saanud hakata kulgema

enne kinnistu tagasivõitmist ja kostja I kinnistusraamatusse kandmist 14. augustil 2015, sest enne ei

kuulunud abikaasadele vara, millele hageja soovis sissenõuet pöörata. Ühisvara jagamise nõude

aegumine ei saanud alata seega varem kui 15. augustil 2015 tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135

lg-st 1 lähtudes. Asjaolu, et hageja teadis, et Meeta kinnistu hakkab pärast tagasivõitmist kuuluma

poolte ühisvarasse, ei toonud kõiki asjaolusid arvestades kaasa hageja kohustust esitada 2010. aastal

ka ühisvara jagamise hagi.

2(6)

2-15-16664

Maakohus leidis, et 2010. aastal ei olnud alust lugeda kostja I vastu algatatud täitemenetlust

ebaõnnestunuks. Ebaõige on kostjate seisukoht, et ühisvara jagamise nõude aegumine algas 2010. a

juulis või tagasivõitmise hagi esitamisel 4. augustil 2010. Arvestades täitedokumendist tuleneva

nõude aegumise katkemise regulatsiooni ja pikka aegumistähtaega, mis võib ulatuda kahekümne

aastani, ei ole põhjendatud lugeda ühisvara jagamise nõuet aegunuks juba kuu pärast täitemenetluse

algatamist. Ebaõige on ka kostjate seisukoht, et nii tagasivõitmise (TMS §-d 187 ja 190) kui ka

ühisvara jagamise hagi eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine. Ühisvara jagamise hagi esitamine

eeldab, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud ja abikaasadel on ühisvara.

Tagasivõitmise hagi esitamise eeldus ei ole aga täitemenetluse ebaõnnestumine ,vaid see, et nõuet ei

ole täielikult rahuldatud või sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni (TMS § 187

lg 1).

Asjaolu, et tagasivõitmise hagi esitamise ajaks oli hagejale teada, et kostjal I ei ole registervara ja

kostja I pensionist saab kinni pidada iga kuu 32 eurot, ei saa lugeda piisavaks, et leida, et

täitemenetlus oli ebaõnnestunud. Täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks senikaua, kuni

sissenõudja ei ole veel kasutanud kõiki seadusega talle ettenähtud õigusi, milleks võib muu hulgas

olla ka võlgniku vara tagasivõitmine.

Täitemenetluse saab lugeda ebaõnnestunuks ühisvara jagamise hagi esitamise seisuga 5. novembril

2015. Hageja võla jääk oli 1. septembri 2015. a seisuga 19 455 eurot 3 senti, ta sai kostjalt I iga kuu

99 eurot 26 senti, kostja I majandusliku seisu paranemine ei olnud tõenäoline. Hageja nõue oleks

1. märtsist 2011 kulgema hakanud kümneaastase tähtaja lõpuks rahuldamata ligi 10 000 euro ehk

50% ulatuses. Arvestades täitemenetluse kestust ja nõude jääki, saab 5. novembriks 2015 lugeda

täitemenetluse ebaõnnestunuks ja hagejal oli alus esitada ühisvara jagamise nõue.

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse maakohtu vaheotsuse peale, millega maakohus jättis aegumise

kohaldamata ja jätkas menetlust.

6. Kostja II esitas kirjalikud seisukohad (II kd, tl 16–20).

7. Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulud kostja I kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 27. märtsi 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu vaheotsuse muutmata, kuid muutis õiguslikke põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjakohased kostjate väited selle kohta, et

tagasivõitmise hagiga koos oleks pidanud hageja esitama ka ühisvara jagamise nõude kostjate vastu

(vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15), sest tagasivõitmise hagi

rahuldamise kohtuotsus on jõustunud ning tagasivõitmise hagi esitamiseks õigusliku huvi

tuvastamise küsimust seega ei kerki.

Üldjuhul on mõistlik esitada tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, kuid kohus ei

selgitanud tagasivõitmise hagi lahendamisel hagi esitamise eesmärki ja selle rahuldamise tagajärgi.

Ainuüksi varasema hagi esitamine ei saa olla alus, et lugeda vara jagamise nõue aegunuks. Vara

jagamise nõude esitamine ei ole samas aga tagasivõitmise nõude esitamise eeldus. Kostjatel on

õigus ja võimalus teha pärast vara tagasivõitmise hagi rahuldamist toimingud, mis lubavad

ühisvaraks loetud vara osale sissenõude pöörata. Tagasivõitmise nõude üks eeldus on, et sissenõude

3(6)

2-15-16664

pööramine võlgniku varale ei ole kaasa toonud nõude täielikku rahuldamist, kuid TMS § 187 lg 2 ja

TMS § 14 lg 2 eeldused ei ole identsed.

Ringkonnakohus leidis, et TMS § 14 lg-st 2 tuleneva tähtaja aspektist on vajalik arvestada

täitemenetluse eesmärke, täitemenetluse üldiseid tähtaegu, tuvastada, millal täitemenetlus nõude

rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus ja millal hageja sellest teada sai või pidi saama.

Võlausaldajate arusaamad ja arvamuse kujunemise aluseks olev informatsioon on erinev, seetõttu on

tähtaja kulgemise alguse määramisel üks olulistest asjaoludest täituri seisukoht. Käesolevas asjas

edastas hageja 26. augustil 2015 kohtutäiturile tagasivõitmise nõuet rahuldava otsuse ja samal

päeval informeeris kohtutäitur hagejat TMS § 14 lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise

vajadusest. TMS § 14 lg 2 nõude aegumistähtaja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, maakohus

põhjendas, miks ta leidis, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega

ja neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel ei korranud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus ja kohaldada aegumist, sest nii TMS § 187 lg 2 mõttes

tagasivõitmise hagi esitamise kui ka TMS § 14 lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise eeldus

on täitemenetluse ebaõnnestumine (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-74-16, p 15). Täitemenetlus pidi olema seega ebaõnnestunud juba tagasivõitmise hagi

esitamisel 2010. aastal ning ühisvara jagamise nõue on seetõttu aegunud.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

12. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõue kostjate vastu ühisvara

jagamiseks TMS § 14 lg 2 alusel on aegunud. See sõltub asjaolust, millal hakkas kulgema TMS § 14

lg 2 teises lauses sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg.

13. Kolleegium selgitab, et täitemenetluses tagasivõitmise nõude esitamise üldisi eeldusi reguleerib

TMS § 187 lg 2, mis annab sissenõudjale võimaluse tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument,

tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole

kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii

nõude rahuldamiseni. TMS § 190 reguleerib täitemenetluses abieluvaralepingu tagasivõitmise

erikoosseisu ning võimaldab abieluvaralepingu tagasi võita eeldusel, et täidetud on ka TMS §-s 190

sätestatud eeldused.

Täitemenetluses abikaasade ühisvarale sissenõude pööramist reguleerib TMS § 14. Sissenõude

pööramine abikaasade ühisvarale on TMS § 14 lg 1 kohaselt lubatav siis, kui võlgnikuks mitteolev

abikaasa on sellega nõus, või siis, kui täitedokument kohustab kohustust täitma mõlemat abikaasat.

Kui võlgnikuks mitteolev abikaasa ei ole ühisvarale sissenõude pööramisega nõus ning

täitedokumendist ei tulene nõuet mõlema abikaasa vastu, peab sissenõudja nõudma võlgniku ja tema

4(6)

2-15-16664

abikaasa ühisvara jagamist, et pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. Võlgniku ja tema

abikaasa ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg TMS § 14 lg 2 kohaselt on üks aasta alates ajast,

mil täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Kui sissenõudja on

esitanud täitemenetluses ühisvara jagamise nõude TMS § 14 lg 2 alusel, on aegumistähtaja

kulgemise alguse arvestamiseks vajalik tuvastada, millal sissenõudja nõude rahuldamine võlgniku

lahusvara arvel ebaõnnestus.

14. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi

vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara

jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse

(tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15; vt ka 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 59).

Samuti on kolleegium varem leidnud, et sissenõudjal võib olla õigustatud huvi ühisvarasse vara

tagasivõitmiseks, ilma et ta oleks esitanud ühisvara jagamise hagi, siis, kui tal on täitedokument

mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale

esemele sissenõude pööramiseks (Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 12).

Seega saab sissenõudja õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks jaatada

üldjuhul vaid siis, kui sissenõudja on sellega koos esitanud ka ühisvara jagamise nõude. Kolleegium

leiab, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei pidanud ühisvarasse tagasivõitmise nõuet ja

ühisvara jagamise nõuet koos esitama. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et sissenõudjal oleks olnud

täitedokument mõlema abikaasa vastu või et võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse

kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks. Samuti pole tuvastatud muid asjaolusid, mis annaksid

hagejale õiguse nõuda oma nõude täitmist ühisvara arvel.

15. Kolleegium selgitab, et sellest, et sissenõudja peaks üldjuhul ühisvarasse tagasivõitmise ja

ühisvara jagamise nõude koos esitama, ei tulene siiski, et TMS § 14 lg-s 2 sätestatud ühisvara

jagamise nõude aegumistähtaeg algab alati hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast.

Kolleegium on varem selgitanud, et TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul

TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide

kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku

lahusvara arvel (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2).

Kolleegium leiab, et kui tagasivõitmise hagi esitati seetõttu, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara

arvel ebaõnnestunud, hakkab ka TMS § 14 lg 2 ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg kulgema

hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest.

16. Kolleegium juhib aga tähelepanu sellele, et eespool viidatud lahendis ei käsitletud olukorda, mil

abieluvaralepingu tagasivõitmise hagi esitamisel tuginetakse asjaolule, et on alust eeldada, et

sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kolleegium selgitab, et TMS § 187 lg-s 2

sätestatud tagasivõitmise üldised eeldused kohalduvad ka ühisvara jagamise lepingu või

abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude korral. Lisaks TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldusele, et

sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist,

võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada, et sissenõude

pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude aluseks on

asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei hakka

sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast.

5(6)

2-15-16664

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus menetlusõigust TsMS § 348 lg 1 ja § 351 lg 1

mõttes, jättes välja selgitamata, kas sissenõudja esitas tagasivõitmise hagi seetõttu, et täitemenetlus

oli võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, või tugines sissenõudja TMS § 187 lg 2 teisele

alternatiivile ja leidis, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude

rahuldamiseni tulevikus. Selliselt jättis ringkonnakohus asja lahendamiseks olulised asjaolud välja

selgitamata.

Kui varasemas kohtuasjas tuvastati, et ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud

lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkas TMS § 14

lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. Kui aga

sissenõudja tugines abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades TMS § 187 lg 2 teises

alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni

tulevikus, ei pruukinud ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata kulgema

hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal täitemenetlus

võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust alates sellest.

18. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas sissenõudja esitas tagasivõitmise

hagi, tuginedes TMS § 187 lg 2 esimesele või teisele alternatiivile, ehk kas sissenõudja leidis, et

täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, või leidis sissenõudja, et on alust eeldada,

et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Sõltuvalt eelnevast tuleb anda

hinnang ka hageja nõude aegumisele.

19. Kostja II esitas 25. septembril 2017 taotluse lepingu väljanõudmiseks. TsMS § 688 lg 5 kohaselt

ei kogu ega uuri riigikohus tõendeid ning seetõttu tuleb hageja taotlus jätta rahuldamata.

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

21. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Jaak Luik

Henn Jõks

Malle Seppik

6(6)