2-16-5794/104 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-16-5794

Määruse kuupäev

Tartu, 22. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

M. T ja M. K avaldused laste ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks

ja

lastega

suhtlemise

korra

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja M. T (endine nimi H)

Puudutatud isik M. K, esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Puudutatud isikud K. K ja L. K, ühine esindaja advokaat Raivo

Bergson

Asja läbivaatamise kuupäev

23. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 11. jaanuari 2017. a

määruse samas asjas, millega maakohus rahuldas M. T (H) avalduse ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks K. K ja L. K (lapsed) haridust (v.a huvialaringe ja

treeninguid) ja tervist puudutavates küsimustes ja määras kindlaks M. K suhtluskorra

lastega, ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Kohtumäärused on jõustunud osas, milles M. T-le (H) anti ainuhooldusõigus laste

viibimiskoha, huvialaringide ja treeningute määramiseks ja piirati laste

ainuhooldusõigust viibimiskoha osas Eesti Vabariigi territooriumiga ning jäeti

rahuldamata M. K vastuväide kohtu tegevusele.

4. M. K määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada M. K määruskaebuselt tasutud kautsjon.

2-16-5794

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. T (end. H) (ema) esitas 12. aprillil 2016 Harju Maakohtule avalduse vanemate ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks K. K (vanem laps) ja L. K

(noorem laps) (lapsed) haridus- ja terviseküsimustes ning viibimiskoha määramisel ning palus

kindlaks määrata M. K (isa) ja laste suhtluskord.

Isa vaidles avaldusele vastu ja esitas lisaks 1. novembril 2016 omakorda avalduse laste ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks laste haridus- ja

huvialaringide küsimustes, laiendades hiljem avaldust ka terviseküsimustele ja elukoha

määramisele. Lisaks soovis isa lastega suhtlemise korra kindlaksmääramist vastavalt väljakujunenud

korraldusele.

2. Ema väitel on vanematel kaks ühist last, kes jäid pärast vanemate kooselu lõppemist 2013. a-l

elama emaga, kuid suhtlevad regulaarselt isaga. Isa töötab välismaal selliselt, et viibib neli ja pool

nädalat välismaal ning on seejärel kolm ja pool nädalat Eestis. Emal on lastega tugev hingeline

seotus ning ta on lastele loonud eakohased tingimused kasvamiseks ja arenguks. Isa on töö tõttu

Eestist eemal, ei ole sel ajal kättesaadav ega saa aktiivselt laste igapäevaelus osaleda, mistõttu

otsustab faktiliselt laste hooldusõiguse, sh haridus- ja terviseküsimuste ning viibimiskoha üle ema.

Ema ja lapsed elavad Peetris ning lapsed on käinud seal lasteaias, mistõttu soovib ema, et lapsed

käiksid ka seal koolis. Vanem laps käib alates 2016. a septembrist Tallinna Südalinna Koolis, sest

isale anti Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-7784

ühekordne otsustusõigus koolivaliku ja elukoha rahvastikuregistris registreerimiseks. Suhted

vanemate vahel on keerulised, mistõttu on keeruline laste kasvatamises üksmeelele jõuda. Isa on

olnud ema suhtes vägivaldne ja seda lapse juuresolekul.

3. Isa leidis, et lastel on kaks elukohta, sest nad veedavad emaga ja isaga võrdselt aega. Isal on

võimalik viibida lastega kuu järjest ajal, mil ta ei tööta ja viibib Eestis, misjärel on ta tööl umbes

kuu aega. Lapsed soovivad mõlema vanemaga koos elada. Seni on laste elu olnud korraldatud

selliselt, et ajal, mil isa on Eestis, viibivad lapsed isaga, kuid võivad sel ajal kohtuda ka emaga. Rae

Vallavalitsuses toimunud ümarlaual ei soovitanud spetsialistid hakata laste elukorraldust muutma.

Tõele ei vasta ema väide, et tööl olles ei ole laste isa kättesaadav või isa on käitunud ema suhtes

vägivaldselt. Ema on käitunud vastuolus laste huvidega, mõjutades lapsi, et nad oleks isa juures

vähem, ja piiranud suhtlemist, andnud mõista, et isa juures olles ei pea nad huvialaringis käima,

ning takistanud lastel vanaemadega suhtlemast. 2016. a septembris toimus viimane kohtumine

lepitajaga, kus ema teatas, et ta ei ole huvitatud kokkulepetele jõudmisest, mistõttu perelepitus

lõppes.

Viibimiskoha ja terviseküsimustes ei ole emale ainuhooldusõiguse andmine laste huvides. Ema on

vahetanud kolm korda elukohta ja tal on olnud kaks meest, kodune atmosfäär on pingeline ja

eelmine elukaaslane kasutas laste suhtes jõudu. Ema ei ole lastega psühholoogi juures käinud, ta ei

viinud nooremat last silmaarsti juurde ega läinud õigel ajal hambaarsti juurde. Isa on aga alati

tundnud huvi laste vaimse tervise vastu ja käinud erinevate psühholoogide juures. Ema on

katkestanud eelnevates huvialaringides käimise ja valinud selliseid huvialaringe, mis asuvad koolist

kaugel, samas kui isa on korraldanud vanemale pojale huviringid, mis asuvad kooli lähedal, ning

enamik noorema lapse trennidest toimub lasteaias.

2(10)

2-16-5794

Isa palub määrata lastega suhtlemise korra selliselt, et oleks arvesse võetud igapäevane elukorraldus

ja laste senine elurütm viimase kolme aasta jooksul, mille kohaselt on lapsed isa ja emaga

kordamööda pea võrdse aja.

4. Lastele määratud esindaja leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei ole alust, see ei lahenda

vanemate omavahelisi vaidlusi ega ole laste huvides. Välja on kujunenud suhtluskord, kus lapsed on

emaga, kui isa on välismaal, ja isaga, kui isa on Eestis, seega saab igapäevaküsimusi otsustada

vanem, kelle juures lapsed on. Vanema lapse koolivaliku küsimus on lahendatud.

5. Rae vald ja Tallinna linn leidsid, et vanemad ei suuda ühist hooldusõigust teostada ja ühine

hooldusõigus tuleb osaliselt lõpetada. Suhtluskorra kindlaksmääramine on põhjendatud, sest isa

töötab poole ajast välismaal ning puudub alus arvata, et kui osalist hooldusõigust hakkab teostama

ema, kahjustab see laste ja isa vahelisi suhteid ja suhtlemist.

6. Lapsed olid ärakuulamisel rahul väljakujunenud elukorraldusega, kus nad elavad ema juures, kuid

viibivad isa juures, kui see on Eestis. Samas tahaksid nad edaspidi elada emaga.

7. Harju Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2017. a määrusega ema avalduse ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja andis talle ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramisel ning haridust

ja tervist puudutavates küsimustes, piirates laste viibimiskoha määramise õiguse aga Eesti Vabariigi

territooriumiga. Maakohus jättis rahuldamata isa avalduse ning määras kindlaks isa ja laste

suhtluskorra. Maakohus jättis rahuldamata ema taotlused küsida Peetri Lastead-Põhikooli arvamust

laste kohta ja tunnistada suhtluskord viivitamata täidetavaks. Lastele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohus leidis, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse esitamise eeldused

perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 mõttes on täidetud, kuna vanemad elavad lahus ega jõua ühist

hooldusõigust teostades lastele olulistes asjades kokkuleppele. Vanematel on tõsised ja korduvad

erimeelsused ning lepitus on seni ebaõnnestunud. Isa avaldus vahelduva elukoha süsteemi

rakendamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest vanemad ei ole koostööaltid ja koolis käivate laste

huvides on see, kui neil on üks kindel elukoht ja rutiin. Hooldusõigus tuleb vanemate

koostöövalmiduse puudumise tõttu tervikuna üle vaadata, lähtudes laste parimatest huvidest ja

sellest, kumb vanem faktiliselt hooldusõigust teostab. Laste igakülgset heaolu arvestades tuleb

vanemate ühine hooldusõigus osaliselt lõpetada laste viibimiskoha määramise õiguse, hariduse ja

tervise osas ning anda laste emale ainuhooldusõigus nendes küsimustes. On vajalik, et ühel vanemal

oleks ainuhooldusõigus eeltoodud küsimustes, sest vanemad ei suuda hooldusõigust üksmeeles

teostada. Seejuures on oluline, et isa ei viibi regulaarselt Eestis. Ei ole tõendatud, et ema juures

oleks lastel ebastabiilne elukorraldus.

Ema suudab otsustada laste huvialaringide/trennide ja kooli valiku, lähtudes laste huvidest,

vastupidiseid asjaolusid ei ole kohtule esitatud. Vanema lapse koolivaliku õigus anti tsiviilasjas

nr 2-15-7784 isale ja vanem laps käib praegu Tallinna Südalinna Koolis. Kuna muutub laste

elukorraldus, on alus üle vaadata ka otsustusõigus haridusküsimustes. Maakohus nõustus emaga, et

lapsed õpiksid Järveküla koolis, sest seal lähenetakse igale lapsele individuaalselt, seal on hea

õppemetoodika ja koolis on palju erinevaid sportimise võimalusi. Määrava tähendusega ei ole

lapsele kooli säilitamine, kus laps on õppimist alustanud, kui puudub alus väita, et teised koolid

oleks lapsele sobimatud või koolivahetus vastuvõetamatu. Asja materjalidest nähtuvalt ei kujuta

võimalik koolivahetus vanemale lapsele probleemi. Ärakuulamisel kohtus avaldas vanem laps, et ta

tahaks minna õppima Järveküla kooli, sest seal saab käia ujumistrennis ja seal on sõbrad. Laste

huvides on käia koolis nende elukoha lähedal. Terviseküsimustes näitavad vanemate vastastikused

3(10)

2-16-5794

etteheiteid, et neil puudub teineteisega koostöövalmidus, ning kohtule ei ole esitatud asjaolusid,

millest saaks järeldada, et ema jätab laste tervise hooletusse, kahjustades selliselt laste huve.

Maakohus määras kindlaks isa ja laste suhtluskorra selliselt, et lapsed kohtuvad isaga üle kuu kahel

nädalal ühe nädala kaupa, lähtudes mõlema poole ettepanekutest ja 7. detsembri 2016. a

kohtuistungil arutatust, sest see on kõige enam laste huve arvestav ja vanema võimalusi toetav.

Puudub alus eeldada, et ema hakkab piirama laste suhtlemist isaga, ning ei ole tõendatud, et ta

takistab laste suhtlust vanaemadega.

8. Isa palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule tagasi uueks

lahendamiseks või jätta ema avaldus rahuldamata ja anda isale haridus- ja huvialaringide küsimustes

ainuhooldusõigus.

Ema vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata. Rae vald ja Tallinna linn palusid samuti jätta maakohtu määruse muutmata.

Laste esindaja toetas määruskaebust ja leidis, et isale tuleb anda võimalus olla isiklikult ära

kuulatud.

Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata,

maakohtu määruse muutmata ja isa vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Ema menetluskulud

jättis ringkonnakohus isa kanda (neid kindlaks määramata ja välja mõistmata), Rae valla ja Tallinna

linna menetluskulud nende endi kanda ja lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi

kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Isa soovis

määruskaebuses, et laste viibimiskoha määramisel ja terviseküsimustes säiliks vanemate ühine

hooldusõigus ning soovis laste haridust ja huvialaringe puudutavates küsimustes endale

ainuhooldusõigust. Nimetatud küsimustes ühise hooldusõiguse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus

ja maakohus ei ületanud diskretsioonipiire. Maakohus lõpetas põhjendatult laste viibimiskoha

määramise osas ühise hooldusõiguse, sest vanemate vahel on selles osas korduvad ja tugevad

erimeelsused, senised lepitusmenetlused ei ole õnnestunud ning laste huvides ei ole vahelduva

elukohaga elukorralduse jätkumine, see on laste jaoks kurnav ja segadust tekitav ning kuna nad

käivad koolis, on neile vaja stabiilsust ja rutiini. On arusaamatu, et kui isa leiab, et ema juures

viibides ei ole laste heaolu tagatud, siis miks ta soovib ainuhooldusõigust vaid haridust ja

huvialaringe puudutavates küsimustes. Terviseküsimustes on isa teinud emale etteheiteid, kuid ei ole

samas palunud endale selles osas ainuhooldusõigust.

Haridust ja huvialaringe puudutavates küsimustes ei anna määruskaebuse väited alust isale

ainuhooldusõiguse andmiseks. Maakohus selgitas, miks ta otsustas anda haridusküsimustes

ainuhooldusõiguse emale erinevalt vastupidisest järeldusest vanema lapse osas tsiviilasjas

nr 2-15-7784. Vanema lapse koolivahetus on lapse huvides ja põhjendatud, sest isa ei ole välja

toonud asjaolusid, miks on parem, kui laps käib Tallinna Südalinna Koolis, mitte Järveküla koolis.

Kui lapsed elavad püsivalt emaga, on nende huvides, et nad käivad koolis kodu lähedal, ka vanem

laps ise on soostunud Järveküla kooli minema. Huvialaringide osas leidis maakohus põhjendatult, et

4(10)

2-16-5794

mõlemad vanemad on võimelised nende üle otsustama, määruskaebuses ei ole toodud asjaolusid,

millest nähtuks, et ema ei vali huvialaringe laste huvidest lähtuvalt.

Laste ja isa huvides ei ole, et suhtlemine väheneb kaks korda võrreldes varasemaga, kui lapsed

elasid kuu aega järjest isa juures, kuid isa ei esitanud vastuväiteid kindlaksmääratud suhtluskorrale

ega taotlenud selle muutmist. Isa väited, et ema hakkab suhtlust piirama, on paljasõnalised.

Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui korraldas kohtuistungi ajal, mil isa ei viibinud Eestis,

sest maakohus kuulas isa ära 23. novembril 2016, 7. detsembril 2016 toimunud istungil osales isa

esindaja, ema esitatud tõenditele ei olnud isa vastuväited vajalikud, sest need tõendasid vaid

vanemate halbu suhteid, ning istungi edasilükkamine oleks asjatult menetlust venitanud. Vastuväide

ringkonnakohtu tegevusele, et ringkonnakohus istungit ei korraldanud, tuleb jätta rahuldamata, sest

isalt ei ole vajalik täiendavaid tõendeid koguda ning tunnistajate ülekuulamine selleks, et tõendada,

et ema ei tegutse laste huvides, ei ole asjakohane. Laste täiendav ärakuulamine ei olnud vajalik, sest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5521 lg 1 ei kohusta lapsi psühhiaatri või sotsiaaltöötaja

juuresolekul ära kuulama, maakohus eelistas põhjendatult laste ütlusi, mida ta sai vahetu mulje

kaudu. Kohaliku omavalitsuse töötajate erapoolikust ema kasuks ei ole isa usutavalt põhjendanud

ning nende töötajate arvamuse eelistamine lapsele määratud esindaja arvamusele on põhjendatud

sellega, et sotsiaaltöötajad on perega tegelenud juba aastaid, samas kui esindaja kohtus lastega vaid

isa juures ja emaga kohtumist toimikust ei nähtu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Isa palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule teises koosseisus. Lisaks palus isa määrata kindlaks ja

mõista emalt välja Riigikohtu menetluskuludena 1988 eurot ja viivise sellelt võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud jätnud vastamata isa väidetele. Ühise hooldusõiguse

lõpetamisel on põhjendamatult lähtutud sellest, et isa on välismaal, ning eeldatud, et ühise

hooldusõiguse lõpetamine lahendab erimeelsused ja muudab laste jaoks olukorra paremaks.

Põhjendamatult on jäetud kõrvale spetsialistide arvamused, et elukorralduse muutus ei ole laste

huvides.

Vanemate erimeelsused said alguse koolivalikust. Eelmises tsiviilasjas nr 2-15-7784 leidsid kohtud,

et vanema lapse haridusküsimustes tuleb ainuotsustusõigus anda isale, ning leidsid, et kui vanem

laps läheks Peetri kooli, väheneks tema suhtlus isaga ja see ei oleks tema huvides. Käesolevas asjas

esitas ema avalduse viis päeva pärast ringkonnakohtu määruse jõustumist eelmises asjas.

Ringkonnakohus nentis, et suhtluse vähenemine isaga ei ole lapse huvides, kuid leidis, et see on

paratamatu. Vanem laps ütles Peetri kooli kohta seisukoha enne, kui ta oli seal käinud. Koolivahetus

ei ole tema huvides, sest ta on praeguseks edukalt lõpetanud Tallinna Südalinna Kooli esimese

klassi, koolivahetus lõhuks tema rutiini ja sõprussuhted. Terviseküsimuste aspektist ei ole kohtud

vastanud isa väidetele, et ema eirab traditsioonilist meditsiini ega luba lapsi vaktsineerida. Lapsed

tuleks uuesti ära kuulata.

11. Ema vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata, ringkonnakohtu määruse

muutmata ja menetluskulud isa kanda.

12. Lapsele määratud esindaja toetas määruskaebuse seisukohti, jäädes varem esitatud seisukohtade

juurde ning leides, et isa soov olla isiklikult ära kuulatud, on põhjendatud.

5(10)

2-16-5794

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi tühistada

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse, millega maakohus rahuldas ema

avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks laste haridust

(v.a huvialaringid ja treeningud) ja tervist puudutavates küsimustes ning määras kindlaks laste ja isa

suhtluskorra, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium saadab asja tühistatud osas tagasi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohtu määrus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu

määruse osas, milles maakohus lõpetas laste viibimiskoha, huvialaringide ja treeningute määramisel

ühise hooldusõiguse ja andis ainuhooldusõiguse neis küsimustes emale, samuti osas, milles

ringkonnakohus jättis rahuldamata isa vastuväite kohtu tegevusele.

14. Kolleegium käsitleb esmalt hooldusõiguse määramist laste viibimiskoha, huvialaringide ja

treeningute osas (I), seejärel laste haridust (v.a huvialaringid ja treeningud) ja tervist puudutavates

küsimustes (II), edasi lastega suhtlemise korra kindlaksmääramist (III) ja teeb lõpetuseks

menetluslikud otsustused (IV).

I

15. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamisel laste viibimiskoha,

huvialaringide ja treeningute määramise osas ja emale selles osas ainuhooldusõiguse andmisel

menetlusnorme oluliselt rikkunud ega diskretsioonipiire ületanud. Kolleegiumil puudub tuvastatud

asjaoludel alus diskretsiooniotsustusse sekkuda.

16. Kolleegium leiab, et ainuüksi see, et üks vanem viibib töökorralduse tõttu osa aega välismaal, ei

anna alust ühist hooldusõigust lõpetada.

On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles

selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei

tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal

olles. PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses on viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise

esindusõiguse teostamise korraldamises. Kolleegium leiab, et analoogselt saavad vanemad

kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise.

17. Samas ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapsega seotud

hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega, et ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks laste viibimiskoha küsimuses annavad käesolevas asjas alust asjaolud,

et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada,

senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe

saavutamiseks ei ole tulemust andnud.

Kohtud on tuvastatud asjaoludel põhjendatult laste viibimiskoha määramise osas ühise

hooldusõiguse lõpetanud. Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu põhjendusi ega korda neid

(TsMS § 689 lg 5). Vastusena määruskaebuse väidetele lisab kolleegium, et kord lõpetatud ühist

hooldusõigust on võimalik PKS § 1231 lg 3 kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele ja

täidetud on PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14-aastane laps ei vaidle

sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama.

6(10)

2-16-5794

18. Ringkonnakohus jättis tuvastatud asjaoludel põhjendatult muutmata maakohtu määruse ka osas,

milles maakohus lõpetas ühise hooldusõiguse laste huvialaringe ja treeninguid puudutavas osas ja

määras neis küsimustes (osana haridust puudutavatest küsimustest) ema ainuhooldusõiguse.

Kolleegium järgib ka selles osas ringkonnakohtu põhjendusi ja neid seetõttu ei korda.

II

19. Ringkonnakohtu määrus tuleb aga tühistada osas, milles jäeti muutmata maakohtu määrus

vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja emale ainuhooldusõiguse andmise kohta laste haridust

(v.a huvialaringid ja treeningud) ja tervist puudutavates küsimustes.

Kolleegiumi arvates saab täiendavalt vajalikud menetlustoimingud teha ja hinnangud anda

ringkonnakohus ja puudub vajadus asja tagasisaatmiseks maakohtule, nagu taotleb isa.

20. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et isa menetluslikud taotlused on olnud vastuolulised ja

ebaselged ning ringkonnakohus ei ole taotlusi selgeks teinud ega ebaselgusele tähelepanu juhtinud.

See võis aga mõjutada ka ringkonnakohtu lahendit.

20.1. Isa taotles 1. novembril 2016 maakohtule esitatud avalduses otsustusõiguse üleandmist üksnes

laste haridust ja huvialaringe puudutavates küsimuses ning palus jätta ema avalduse ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja suhtluskorra kindlaks määramiseks rahuldamata (II kd, tl 7). Samas

vaidles isa ühise hooldusõiguse lõpetamisele ja suhtluskorra kindlaksmääramisele tervikuna vastu

ning soovis maakohtu 23. novembri 2016. a ärakuulamise protokolli (II kd, tl 45), 2. detsembri

2016. a seisukohtade (II kd, tl 87) ja 7. detsembri 2016. a istungi protokolli (II kd, tl 154) kohaselt

ainuhooldusõigust laste tervist, elukoha valikut, haridust ja huvialaringe puudutavates küsimustes.

Ka maakohtu määruse järgi taotles isa lõpetada laste ainuhooldusõigus nii laste viibimiskoha

määramise kui ka hariduse ja tervise osas ja palus anda talle neis küsimustes ainuhooldusõiguse

(maakohtu määruse p 3).

20.2. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses vaidles isa sisuliselt ühise hooldusõiguse

lõpetamisele tervikuna vastu, leides, et põhjendatud on laste senise elukorralduse säilitamine, kuid

otseste menetluslike taotlustena tõi ta eraldi välja vaid soovi saada ainuotsustusõigus laste haridust

ja huvialaringe puudutavates küsimustes (II kd, tl 173 pöördel). Samas oli see taotlus tal

alternatiivne, tema põhitaotluseks oli maakohtu määruse tervikuna tühistamine ja asja

tagasisaatmine maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Ka ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse

põhjendustest ilmneb selgelt isa rahulolematus maakohtu määrusega tervikuna.

20.3. Kui maakohtus arutati isa taotlusi ja lähtuti sellest, et isa soovib ainuhooldusõigust laste

tervist, elukoha valikut, haridust ja huvialaringe puudutavates küsimustes, siis ringkonnakohus leidis

ometi, et isa taotles üksnes ainuotsustusõigust laste haridust ja huvialaringe puudutavates

küsimustes (ringkonnakohtu määruse p-d 68, 69).

20.4. Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita

menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kui isa

taotlused jäid ringkonnakohtule ebaselgeks, pidanuks kohus paluma isal ebaselgused kõrvaldada

ning vajadusel korraldama kohtuistungi. Asja uuel lahendamisel on ringkonnakohtul võimalik

puudus kõrvaldada.

7(10)

2-16-5794

21. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus ka nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuli muuta

Harju Maakohtu 26. novembri 2015. a määrusega asjas nr 2-15-7784 vanema lapse koolivalikuks

isale antud ainuotsustusõigust, mida kinnitati ka Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2016. a

määrusega samas asjas. Otsustuse muutmist tulnuks täiendavalt põhjendada olukorras, kus

käesolevas asjas esitati avaldus vahetult eelmise kohtuasja lahendamise järel. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb vanema lapse kooliküsimust uuesti kaaluda, samuti kontrollida, kas kohtute

tuvastatud asjaolud ei ole vahepeal muutunud.

21.1. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele TsMS § 457 lg 1 järgi kohustuslik ning sama

kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi põhimõtteliselt ka asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta.

Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu, pidev võimalus saavutada samas küsimuses

erinevaid kohtulahendeid seaks kahtluse alla ka kohtuvõimu autoriteedi. Hagita menetluses tehtud

kestva toimega lõpplahendit võib kohus TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes

juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Tegu peab

olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei olnud olemas või ei saanud

kohus nendega arvestada.

21.2. Alama astme kohtu lahenditest nähtub, et lahendi muutmise põhjenduseks on peetud laste

ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ainuhooldusõiguse andmist emale laste viibimiskoha osas.

Kolleegium leiab, et varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti veel

vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti

kaalukaid asjaolusid. Kohtute arusaam, nagu tingiks lapse viibimiskoha küsimuses ühise

hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse emale andmine automaatselt ka lapse koolivaliku

küsimuses emale ainuhooldusõiguse andmise, on ekslik. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb

hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes.

21.3. Ringkonnakohtu määruse p-s 70 on ebaõigesti leitud, et isa pidi põhjendama, miks vanem laps

ei peaks kooli vahetama, kui tegelikult tulnuks emal põhjendada, miks laps peaks kooli vahetama,

eriti kui kohus kooliküsimuse just veidi aja eest otsustas.

21.4. Lisaks on isa määruskaebuses Riigikohtule välja toonud, et nüüdseks on vanem poeg juba

aasta Tallinna Südalinna Koolis õppinud ning on isa väitel avaldanud seisukohta, et ta sooviks seal

edasi õppida (III kd, tl 113). Kuna menetlus on veninud ja laste ärakuulamisest juba piisavalt palju

aega mööda läinud, tuleks ringkonnakohtul kaaluda uuesti vanema lapse ärakuulamist ja muude

tõendite kogumist, hindamaks, kas seisukoht lapse koolivahetuse kohta, mis võis olla põhjendatud

aasta või kaks tagasi, on põhjendatud ka nüüd, kus laps käib koolis. Seda tuleb teha kasvõi juba

selleks, et vältida isa uut avaldust asjaolude muutumise tõttu (lapse soovi muutumine, kooliga

kohanemine jne) kohtulahendi muutmiseks TsMS § 480 lg 1 teise lause alusel.

22. Kolleegium leiab, et ka noorema lapse haridusküsimustes ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja

emale ainuhooldusõiguse andmisel on kohtud rikkunud põhjendamiskohustust. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb asjaolusid uuesti hinnata ja vajadusel vanemate seisukohti noorema lapse

haridusküsimustes täpsustada.

22.1. Maakohus ei analüüsinud, miks on noorema lapse haridusküsimustes ühise hooldusõiguse

lõpetamine ja emale ainuotsustusõiguse andmine sisuliselt vajalik, ning ringkonnakohus seda

puudust ei kõrvaldanud. Maakohus tõi välja, et noorem laps käib Peetris lasteaias, tal on seal

väljakujunenud sõprade ring ja tugivõrgustik ning lapse huvides on käia koolis, mis asub tema

8(10)

2-16-5794

elukoha lähedal (maakohtu määruse p 12.1). Ringkonnakohus ei ole noorema lapse kooliküsimusega

üldse tegelenud.

Kohtud jätsid seejuures hindamata, miks on noorema lapse haridusküsimustes vajalik vanemate

ühine hooldusõigus lõpetada. Tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et noorema lapse haridusküsimustes

oleks vanematel erimeelsused, mis takistaks lapse koolivalikut.

22.2. Kohtud on ekslikult automaatselt eeldanud, et lapse viibimiskoha määramise õiguse saanud

emal peab olema ainuhooldusõigus ka lapse haridusküsimuses (vt käesoleva määruse p 21.2).

Kohtud on tõenäoliselt võtnud lähtekohaks, et vanemad lapse kooliküsimuses kokkuleppele ei jõua,

kuigi selline asjaolu tulnuks selgelt tuvastada. Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid

juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137). Haridusküsimustes ainuhoolduse andmist

ühele vanemale ei ole piisav põhjendada sellega, et sel vanemal on ka teise lapse haridusküsimustes

ainuhooldusõigus. Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks

jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul.

23. Ringkonnakohus on jätnud sisuliselt vastamata isa määruskaebuse väidetele, miks ei ole laste

huvides emale ainuhooldusõiguse andmine laste terviseküsimustes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

puudus kõrvaldada.

23.1. Oma määruse p-s 69 on ringkonnakohus vaid üldiselt märkinud, et asja materjalid ei anna alust

arvata, et ema ei tegutse terviseküsimustes laste huvides ja et isa ei ole palunud endale laste

terviseküsimustes ainuotsustusõigust.

23.2. Asja materjalidest nähtub, et isa siiski taotles maakohtus ka terviseküsimustes

ainuhooldusõigust endale. Sama saab järeldada määruskaebuse väidetest (vt ka käesoleva määruse

p-d 20.1 ja 20.2).

Isegi kui leida, et isa ringkonnakohtus terviseküsimustes ainuhooldusõigust ei taotlenud, oli ta

selgelt vastu selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamisele. Isa tõi määruskaebuses välja konkreetsed

põhjendused, miks ei peaks emale ainuhooldusõigust andma (II kd, tl 179–180), kuid

ringkonnakohus jättis neile vastamata. Sarnaselt haridusküsimusega ei peaks laste viibimiskoha osas

emale ainuhooldusõiguse andmine tähendama, et automaatselt antakse ainuhooldusõigus emale ka

terviseküsimustes.

III

24. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud hindamata maakohtus kindlaks

määratud isa ja laste suhtluskorra vastavuse laste huvidele, nagu näeb ette PKS § 123. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb seda teha.

25. Ringkonnakohus ei ole isa ja laste suhtlemiskorda sisuliselt analüüsinudki, märkides määruse

p-s 72, et isa ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid selle kohta ega palunud suhtluskorda muuta

selliselt, et tema aeg lastega suhtlemisel suureneks. Ka maakohus ei ole tegelikult suhtluskorda

sisuliselt analüüsinud ega põhjendanud, piirdudes oma määruse p-s 15 üldise seisukohaga, et selline

suhtlemiskord on tema hinnangul kõige enam laste huve toetav ja vanemate võimalusi arvestav,

ning lisanud p-s 16, et kokkuleppel emaga võib isa ju ka täiendavalt lastega suhelda.

Selline seisukoht on formaalne ja arusaamatu. Kogu isa määruskaebus ringkonnakohtule põhinebki

esmajoones etteheitel, et isa ja laste suhtlemise aeg väheneb maakohtu määruse järgi oluliselt

9(10)

2-16-5794

(vt kasvõi määruskaebuse sissejuhatus; II kd, tl 173 pöördel, 174). Asjaolu, et isa on etteheite

esitanud esmajoones ühise hooldusõiguse lõpetamise, mitte konkreetselt suhtluskorra

kindlaksmääramise kontekstis, ei ole oluline. Tema tegelik tahe vaielda vastu lastega koosolemise

aja vähendamisele on piisavalt arusaadav. Kuna tegu on hagita menetlusega, pidanuks

ringkonnakohus formaalse lähenemise asemel põhjalikumalt tutvuma kaebuse sisuga ja vajadusel

laskma isal oma seisukohti täpsustada.

26. Ringkonnakohtu lahend on põhjenduste osas ka vastuoluline. Määruse p-s 66 leiab

ringkonnakohus, et senine laste elukorraldus (kuu kummagi vanema juures) ei ole laste parimates

huvides, kuid möönab p-s 72, et suhtluse vähenemine isaga ei ole isa ega laste huvides.

Ometigi tuleks lastega suhtlemise kord määrata kindlaks esmajoones just laste huvidest lähtuvalt.

27. Ringkonnakohtu määruse p-st 73 saab järeldada, et vaatamata kohtu määratud suhtluskorrale

pole alust arvata, et ema asuks laste suhtlemist isaga piirama. Ka ema märgib Riigikohtule

26. oktoobril 2017 esitatud vastuväidetes, et tal ei ole kavas vähendada isa koosolemise aega

lastega.

Kui ema on nõus, et lapsed on isaga koos senise aja jooksul (st samas mahus väljakujunenud

elukorraldusega), jääb arusaamatuks, milleks oli vaja kindlaks määrata suhtluskord, kus laste isaga

olemise aeg oluliselt väheneb.

28. Lõpetuseks tuleks hinnata ka isa sisulisi argumente soovi kohta olla lastega kauem koos, kui on

maakohtu määruse järgse suhtluskorraga ette nähtud. Kohtulahenditest ei saa järeldada, miks oleks

vaja väljakujunenud suhtluskorda muuta. Ei ole analüüsitud isa eripärast töötsüklit, mis võimaldaks

tal olla ligi kuu aega järjest lastega koos, ega tema soovi lastega koos olla, mh ajal, kui ta on Eestis

ja saaks lastega tegeleda, kuid ema on täiskohaga tööl.

29. Kolleegium lisab, et maakohtus kindlaks määratud suhtluskord ei pruugi olla vähemasti

kõrvalseisjale (aga ka nt kohtutäiturile) piisavalt selge, sest see ei võimalda üheselt määrata

ajavahemikku, millal lastel ja isal on vastastikku õigus teineteisega suhelda. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus määrama kindlaks selge suhtluskorra, hinnates, milline

suhtluskord on laste parimaid huve ja asjaosaliste õigustatud huve arvestav.

IV

30. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu

otsustada.

31. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Jaak Luik

Ants Kull

Villu Kõve

10(10)