1-17-10475/4 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

21. november 2017

Kohtuasja number

1-17-10475

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

A.K. kuriteoteate ajendil kriminaalmenetluse alustamata jätmise

vaidlustamine

Vaidlustatud määrus

Riigiprokuratuuri

9. oktoobri

2017.

a

määrus

nr RP-6-8/17/473-(1) (kriminaalmenetluse mittealustamise

number 17760000092)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.K. esindaja vandeadvokaat Karin Antsov, süüdistus-

kohustuskaebus

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigiprokuratuuri 9. oktoobri 2017. a määruse resolutiivosa muutmata, kuid

täiendada ja asendada selle määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

2. A.K. esindaja süüdistuskohustuskaebus rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kuriteoteade

1. 14. septembril 2017 esitas A.K. esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Lõuna

Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate (kuriteokaebuse), paludes alustada M.S. suhtes

kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 320 lg 1 tunnustel.

2. Koriteoteate kohaselt kinnitas Tartu Maakohus 20. aprilli 2017. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-16-12157 kompromissi, mille üks tingimus oli see, et A.K. on õigus kohtuda oma poja A-

A.K. ga pärast psühholoogi, kelle vastuvõtul A-A. käib, poolt vastava nõusoleku/arvamuse

andmist. Psühholoog, kelle juures A-A.K. käis, oli M.S. .

3. Kuna kohtu kinnitatud kompromissi ei täidetud, esitas A.K. Tartu Maakohtule avalduse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 alusel lepitusmenetluse algatamiseks.

Lepitusmenetluse raames toimus 21. augustil 2017 kohtuistung, kuhu oli kutsutud ka psühholoog

M.S. , kes kuulati üle tunnistajana.

2(9)

4. Kuriteoteate esitaja hinnangul andis M.S. 21. augusti 2017. a kohtuistungil teadvalt ebaõigeid

ütlusi järgmiste asjaolude kohta:

1) vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas ta esitas kohtule arvamuse kohtu nõudmisel, vastas

M.S.

,

et

kohtu

nõudmisel

jah.

Tegemist

oli

valeütlusega,

kuna

tsiviilasja

nr 2-16-12157 toimikust nähtuvalt ei ole kohus pöördunud ei suuliselt ega kirjalikult

M.S. poole tema arvamuse saamiseks. Põhjus, miks kohtuistungil oli kõne all

M.S. arvamuse esitamine, seisnes selles, et kohus ei palunud M.S. l arvamust esitada, kuid

M.S. tegi seda ja kogus selle käigus andmeid A.K. kohta. Selles küsimuses on A.K.

pöördunud andmekaitse inspektsiooni. Andmekaitse Inspektsioonile on M.S. vastanud, et

kõnealuse arvamuse on ta edastanud vaid K.K. esindajale (jurist Irina Miksonile)

kohtumenetluse jaoks. Kuna M.S. tegevusest sõltus A.K. ja tema poja kohtumine, on

arvamuse andmisega seonduvad väited lapse huvide tagamise seisukohalt olulised, sest

alaealisi lapsi ei tohi nõustada isik, kes annab kohtus valeütlusi;

2) vastuseks A.K. esindaja küsimustele M.S. ja A-A.K. kohtumiste tiheduse kohta vastas M.S.

, et nad on kohtunud umbes paari-kolme nädala tagant ja nii ei ole olnud, et pikka aega ei

kohtu ja siis kohtuvad tihedamalt, viimane kokkusaamine oli juuli keskpaigas. K.K. on 8.

augusti 2017. a kohtuistungil andnud selgitusi, mille kohaselt on ta pärast 14. juunit M.S. ga

kokku saanud ühe korra, mis oli sama päeva hommikul. Seega on M.S. väide juuli keskpaigas

toimunud kokkusaamise kohta teadvalt vale. Samuti on teadvalt vale M.S. ütlus, et

kohtumised toimuvad umbes paari-kolme nädala tagant, sest K.K. selgituste kohaselt ei olnud

8. augusti 2017. a seisuga toimunud kokkusaamisi praktiliselt kaks kuud;

3) vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas ta kokkusaamisel märkmeid teeb ja kas ta

dokumenteerib kokkusaamise enda jaoks, vastas M.S. , et ta kasutab märksõnu ja

märksõnadega dokumenteerib, tehes seda kõikide juhtumite puhul. Tegemist on teadvalt

ebaõige ütlusega, kuna 13. juuni 2017. a vastuvõtul, kus viibis ka A.K. , ei teinud

M.S. A.K. ütluste kohaselt mitte ühtegi kirjalikku märget;

4) vastates K.K. küsimusele, ütles M.S. , et A.K. küsimus või lause „Kas T. on sinu uus isa?“

ei

olnud

kohane

küsimus

lapsele.

A.K.

on

avaldanud,

et

tema

ei

ole

13. juuni 2017. a vastuvõtul küsinud ja on valmis seda ka oma ütlustega kinnitama. Seega on

tegemist M.S. valeütlusega. Selle valeütlusega lõi M.S. A.K. st alusetult negatiivse varjundi

kõigile kohtuistungil viibinud isikutele;

5) vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas M.S. on vastanud A.K. kirjadele, milles viimane

avaldas soovi kokku saada, ütles M.S. , et ta arvab, et on vastanud, kindlasti ei ole ta jätnud

vastamata. Tegemist on teadvalt vale ütlusega, sest just sel põhjusel, et M.S. ei vastanud A.K.

e-kirjadele,

oli

A.K.

esindaja

sunnitud

pöörduma

M.S. poole. Seda kinnitab A.K. esindaja 24. aprilli 2017. a e-kiri, milles A.K. esindaja teatab,

et

ta

pöördub

M.S.

poole

põhjusel,

et

A.K.

ei

ole

õnnestunud

M.S. lt vastust saada. A.K. on pakkunud korduvalt kokkusaamise aegu, kuid

M.S. ei ole nendele pöördumistele vastanud ja on kohut ning teisi menetlusosalisi teadlikult

eksitanud, näidates enda käitumist korrektsena.

5. M.S. poolt 21. augusti 2017. a kohtuistungil antud valeütlused puudutavad laste hooldusõiguse

küsimuse lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid.

3(9)

Kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine

6. Lõuna Ringkonnaprokuratuur teatas 18. septembril 2017 A.K. esindajale, et tema kuriteoteate

aluse kriminaalmenetlust ei alustata, kuna puudub kriminaalmenetluse alus.

7. Prokuratuur märkis, et tsiviilasjas nr 2-16-12157 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et

psühholoog M.S. kutsuti kohtusse seoses sellega, et A.K. avaldas kahtlust psühholoogi pädevuses

ja viitas koostöö puudumisele. A.K. palus psühholoogi väljavahetamist.

8. Asjaolud, mille osas M.S. kohtuistungil väidetavalt valeütlusi andis, puudutavad tema

töömeetodeid ja konkreetse juhtumiga seotud tegevusi (arvamuse andmine, A.K. ga suhtlemine,

kohtumiste sagedus jms), mitte niivõrd kohtumiste sisu. Selliste asjaolude kohta ebaõigete

andmete avaldamine ei moodusta valeütluste andmist. Küll võivad need ebaõiged asjaolud olla

aluseks kahtlusteks psühholoogi pädevuses ja erapoolikuses ning tema arvamuste õigsuses.

9. Kuna M.S. avaldatud faktidel ei ole lapsega suhtlemiskorra täitmise üle otsustamisel olulist

tähtsust, siis tuleb jätta kriminaalmenetlus M.S. suhtes KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel alustamata.

Kaebus Riigiprokuratuurile

10. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustas Riigiprokuratuuris A.K. esindaja, kes palus

kohustada

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

alustama

kriminaalmenetlust,

kontrollimaks

kuriteoteates väidetud kuriteokahtluse põhjendatust. Kaebaja leidis, et M.S. andis kohtuistungil

valeütlusi menetletud tsiviilasjas sisulist tähtsust omavate asjaolude kohta.

Riigiprokuratuuri määrus

11. Riigiprokuratuuri 9. oktoobri 2017. a määrusega jäeti A.K. esindaja kaebus rahuldamata.

12. Riigiprokuratuur leidis, et esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik sedastada M.S. poolt

valeütluste andmist.

13. Väidetava valeütluse kohta, mis seisnes M.S. vastuses, et ta esitas arvamuse kohtu nõudmisel,

märkis Riigiprokuratuur järgmist. Kaebaja lisatud M.S. 30. augusti 2017. a vastuses Andmekaitse

Inspektsioonile on M.S. selgitanud, et ta on psühholoogi arvamuse edastanud alaealise lapse A-

A.K. esindajale, kes oli saanud vastava kohustuse Tartu Maakohtult. Kõnealuse arvamuse on ta

edastanud vaid K.K. esindajale (jurist Irina Miksonile) kohtumenetluse jaoks. Rohkem ei ole ta

seda arvamust kellelegi kättesaadavaks teinud. Riigiprokuratuuri hinnangul ei nähtu eelnevast

valeütluste andmine. Kaebaja ei sea kahtluse alla, et kohus on nõudnud A-A.K. osas psühholoogi

arvamuse esitamist. M.S. 30. augusti 2017. a vastusest nähtub, et talle teadaolevalt tuli initsiatiiv

taolise arvamuse koostamiseks Tartu Maakohtult ning tema on enda arusaama kohaselt täitnud

Tartu Maakohtu korraldust. Seejuures ei ole M.S. lt kohtuistungil küsitud, kas kohtu korraldus oli

tehtud talle otse või jõudis see temani mõne isiku vahendusel. Asjaolu, et kohus ei andnud

kõnealust korraldust M.S. le, vaid A-A.K. esindajale, ei muuda M.S. ütlusi valeks. A.K. esindaja

kohtus esitatud küsimuse sõnastusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas A.K. esindaja pidas

silmas seda, kas kohtu nõudmine esitati vahetult M.S. le või kellelegi teisele. Seejuures tuleb

arvestada, et M.S. ei eita, et tema poole pöördus seoses lapsega just K.K. . Kõnealuste ütluste

hindamisel on oluline arvestada sedagi, et M.S. l ei ole juriidilisi eriteadmisi.

14. M.S. andis ütlusi ka selle kohta, kui tihti ta on A-A.K. ga kohtunud. K.K. ütlused, mis kaebaja

väitel kinnitavad M.S. poolt valeütluse andmist, käivad aga K.K. kohta. Seega ei nähtu kaebuse

pinnalt M.S. poolt kohtumiste osas võimalikku valeütluse andmise fakti.

4(9)

15. Kaebaja väitel andis M.S. kohtus valeütlusi ka selle kohta, et ta dokumenteerib kõiki kohtumisi,

kasutades märksõnu. A.K. ütluste kohaselt ei teinud M.S. 13. juuni 2017. a kohtumisel aga ühtegi

kirjalikku

märget.

Sellest

ei

saa

aga

järeldada

valeütluste

andmist,

kuna

M.S. ei ole väitnud, et ta teeb märkmeid kohtumiste ajal, samuti ei ole temalt kohtuistungi käigus

küsitud, millal ta märkmeid teeb. Märkmeid kohtumiste kohta võib teha ka vahetult pärast

kohtumist või hiljem. Taoline tegutsemisviis on eluliselt usutav, kuna see võimaldab psühholoogil

keskenduda kohtumisele ning pärast kohtumist analüüsida ning selekteerida talletamiseks vajalik

informatsioon.

16. A.K. väitel ei ole ta 13. juuni 2017. a vastuvõtul oma pojalt küsinud „Kas T on sinu uus isa?“,

mistõttu leiab ta, et M.S. on andnud ka selles osas valeütlusi. Prokuratuuri hinnangul on tegemist

nn sõna-sõna vastu olukorraga. Seejuures ei viita miski sellele, et M.S. oleks kohtuistungil

tahtlikult

valeütlusi

andnud.

Võttes

arvesse

esitatud

teavet

ja

tsiviilasjaga

nr 2-16-12157 seotud sündmuste asjaolusid, oleks tõendite kogumine väidetava kuriteo kohta väga

suure tõenäosusega võimatu.

17. Kuriteoteate kohaselt andis M.S. valeütlusi ka siis, kui ta märkis A.K. ga kokkusaamisi

puudutavatele kirjadele vastamise kohta, et „arvan, et olen vastanud, kindlasti ei ole jätnud

vastamata.“ Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A.K. on M.S. ga ühendust

võtnud, viimane on sellest teadlik, kuid jätnud A.K. kirjadele vastamata. A.K. väited on

paljasõnalised ega anna alust M.S. suhtes kriminaalmenetlust alustada.

Kaebus ringkonnakohtule

18. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse A.K. esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri

kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks, kontrollimaks 14. septembri 2017. a kuriteoteates

väidetud kuriteokahtluse põhjendatust.

19. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri põhjendusega, miks ei saa M.S. ütlusi psühholoogi

arvamuse küsija kohta pidada valeks. A.K. esindaja küsimustest ja M.S. vastustest nähtub selgelt,

et

küsiti

konkreetselt

selle

kohta,

kes

palus

arvamuse

esitada,

ja

M.S. vastas, et ta on teinud seda kohtu nõudmisel. Nende ütluste sisu hindamisel ei ole tähtis, kas

tunnistajal on juriidilisi teadmisi. M.S. ei ole ütlustes viidanud kordagi sellele, et ta esitas

arvamuse kolmanda isiku (nt K.K. või tema esindaja Irina Miksoni) nõudmisel, vaid on

väljendanud selgelt, et ta tegi seda kohtu nõudmisel ning viide on isegi kirjalikule nõudele. M.S.

on vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas ta esitas kohtule arvamuse kohtu nõudmisel vastanud,

et „Kohtu nõudmisel jah.“ Vastuseks küsimusele, kuidas kohus M.S. poole pöördus, vastas M.S.

, et „kirjalikult vist, ma ei ole seda üle vaadanud, ei oska täpsustada.“ Tsiviilasja nr 2-16-12157

materjalidega

on

tõendatud,

et

kohus

ei

pöördunud

M.S.

poole

arvamuse

saamiseks.

Kuna

M.S.

arvamus

sisaldas

andmeid

ka

A.K. kohta, on M.S. avaldanud A.K. isikuandmeid kohtu taotluseta ning A.K. nõusolekuta. Sel

põhjusel pöördus A.K. Andmekaitse Inspektsiooni, et inspektsioon selgitaks välja, kelle

initsiatiivil on M.S. esitanud kohtule andmeid A.K. kohta. Andmekaitse Inspektsioonile vastas

M.S.

,

et

esitas

arvamuse

vaid

K.K.

esindajale.

Seega

on

M.S. enda vastusega tõendatud, et ta valetas kohtule.

20. Ekslik on ka Riigiprokuratuuri põhjendus, et M.S. ütlused A-A.K. ga toimunud kohtumiste

sageduste kohta ei ole vastuolus K.K. ütlustega, mis prokuratuuri arvates puudutasid tema enda

kohtumisi M.S. ga. Tsiviilasjas nr 2-16-12157 on vaidluse all alaealise lapse hooldusõiguse

küsimused (sealjuures alaealise lapse psühholoogilisel nõustamisel käimine), mitte lapsevanema

5(9)

K.K. ga seotud küsimused. M.S. väide kokkusaamise juuli keskpaigas toimunud kokkusaamise

kohta

on

teadvalt

vale

ja

see

on

tõendatud

8. ja 21. augusti 2017. a kohtuistungi protokollidega. Tegemist on asjas sisulist tähtsust omava

ütlusega. Psühholoog teatas, et ta tegeles A-A.K. ga regulaarselt ja pikaajaliselt ning tegevus ei

ole viinud selleni, et ta saaks anda arvamuse isa ja poja kohtumise võimalikkuse kohta. Samas on

tõendatud, et tegelikult pole nõustamist pikka aega toimunud ja valeväide on esitatud kohtule

selleks, et näidata oma tegevust aktiivsemana kui see tegelikult oli.

21. Põhjendamatu on prokuratuuri seisukoht, et M.S. võib kohtumisi dokumenteerida pärast nende

toimumist. Rääkides elulisest usutavusest, on eluliselt usutav just nimelt see, et märkmeid tehakse

märksõnadega just nõustamise ajal, et oleks tagatud märksõnade kaudu ülevaade kokkusaamisest,

mida hiljem on märksõnade kaudu võimalik sisustada põhjalikumalt. Eluliselt usutav ei ole see,

et psühholoog viib läbi umbes tunniajalise nõustamise ühtegi märget tegemata. Kolme isiku vahel

toimuvat tunniajalist vestlust ei ole igapäevaselt mitmete isikutega kokku puutuv spetsialist

ilmselt suuteline adekvaatselt meenutama. Vastuvõtul, kus viibis ka A.K. , ei teinud M.S. A.K.

ütluste kohaselt mitte ühtegi kirjalikku märget. Seda saab oma ütlustega kinnitada A.K. .

22. M.S. on K.K. küsimusele vastates märkinud, et A.K. küsimus või lause „Kas T on sinu uus isa?“

ei olnud kohane küsimus lapsele. Kui A.K. ei ole taolist küsimust 13. juuni 2017. a vastuvõtul

küsinud ja on valmis seda ka oma ütlustega kinnitama, siis on ju tegemist M.S. teadvalt vale

ütlusega. Selle valeütlusega lõi M.S. A.K. st alusetult negatiivse varjundi kõigile kohtuistungil

viibinud isikutele.

23. Riigiprokuratuur leidis, et A.K. väited M.S. poolt e-kirjadele vastamata jätmise kohta on

paljasõnalised

ja

seetõttu

ei

ole

tõendatud,

et

M.S.

oleks

andnud

valeütlusi.

A.K. on esitanud tõendina enda esindaja e-kirja, mille tõele vastavuses ei ole kahtlust. Juhul, kui

Riigiprokuratuur leidis, et sellest tõendist on siiski vähe, siis selleks ju kriminaalmenetlust läbi

viiaksegi, et koguda kokku asjas tähtsust omavad dokumendid. Süüdistuskohustuskaebusele on

lisatud A.K. kiri enda esindajale. Selles on välja toodud A.K. pöördumised M.S. poole.

24. A.K. ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et tunnistajal on teatud asjaoludel õigus vande all

valetada ja sellele ei järgne mingit vastutust. Sisuliselt on aktsepteeritud seda, et isik, kes peaks

olema pädev nõustama alaealist last ja tema suhtlust vanematega, võib kohtus anda ka valeütlusi,

ilma et ta peaks oma sõnade eest vastutama.

25. M.S. on kohtuistungil valeütluste andmisega tekitanud kahju nii A-A.K. e, kelle kohta ei ole ta

siiamaani suutnud anda positiivset arvamust isaga kohtumiseks, samuti A.K. e, kelle suhtes ei ole

ta siiamaani suutnud anda positiivset arvamust pojaga kokkusaamiseks. A.K. hinnangul on ta

M.S. kuriteos kannatanu, sest M.S. valeütluste tõttu oli A.K. sunnitud tsiviilasjas nr 2-16-12157

toimunud kohtuistungil esitama kohtule avalduse asja edasisest menetlemisest loobumiseks.

Seetõttu

ei

saa

A.K.

kohtuda

oma

alaealise

poja

A-A.K. ga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. KarS § 320 lg 1 järgi on karistatav muu hulgas tunnistaja poolt tsiviilkohtumenetluses teadvalt

vale ütluste andmine. Seega ei ole tunnistaja poolt tõele mittevastavate ütluste andmine kuriteona

karistatav mitte kõikidel juhtudel, vaid üksnes siis, kui tunnistaja teeb seda teadvalt ehk vähemalt

otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3).

6(9)

27. Kuriteokaebuse esitaja kahtlustab M.S. u selles, et ta andis tsiviilasjas nr 2-16-12157 toimunud

21. augusti 2017. a kohtuistungil teadvalt valeütlusi kokku viie erineva asjaolu kohta (vt käesoleva

määruse punkt 4).

28. Esiteks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta esitas enda kirjaliku

arvamuse kohtu nõudmisel, ehkki tsiviilasja nr 2-16-12157 materjalidest nähtuvalt kohus M.S. lt

sellist arvamust ei küsinud. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa M.S. selliseid ütlusi pidada valeks,

kuna M.S. võis aru saada, et K.K. , kellele ta arvamuse andis, küsis seda arvamust temalt kohtu

korraldusel (vt käesoleva määruse punkt 13). Kaebuse esitaja sellega ei nõustu, märkides, et M.S.

ei ole ütlustes viidanud kordagi sellele, et ta esitas arvamuse kolmanda isiku nõudmisel, vaid on

väljendanud selgelt, et ta tegi seda kohtu nõudmisel (vt käesoleva määruse punkt 19).

Ringkonnakohus märgib, et M.S. kohtus antud ütlused, mille kohaselt esitas ta arvamuse vahetult

kohtu nõudmisel, on ilmselt ebaõiged. Samas pole kuriteoteatest ja selle lisades kajastuvate

asjaolude alusel põhjust arvata, et M.S. andis selliseid ebaõige sisuga ütlusi tahtlikult. Siinkohal

tuleb esmalt silmas pidada, et M.S. andis ütlusi selle sama kohtuniku ees, kes menetles kohtuasja,

mille raames kohus M.S. ütluste kohaselt temalt arvamust nõudis. Kui M.S. olnuks ütlusi andes

teadlik (tal olnuks meeles), et tegelikult ei nõudnud arvamust mitte kohus, vaid K.K. , oleks ta

vaevalt kohtule kinnitanud, et nõude esitas kohus. Sellisel juhul pidanuks M.S. lähtuma eeldusest,

et menetlust juhtiv kohtunik, kes tegelikult ei ole M.S. lt arvamust nõudnud ja kelle käsutuses

olevates kohtuasja materjalides selline nõudmine ei kajastu, jääb M.S. ütluste alusel uskuma, et

ta ikkagi on sellise arvamuse küsinud (ehkki kohtuasja materjalides pole selle kohta mingit viidet).

Seetõttu võib pidada äärmiselt ebatõenäoliseks, et M.S. teadvalt valetas, kui ta ütles, et arvamust

küsis

kohus.

Teiseks

tuleb

silmas

pidada,

et

tsiviilasjas

nr tsiviilasja nr 2-16-12157 kujunenud menetluslikku olukorda arvestades on tõenäoline, et

K.K. viitas M.S. lt arvamust küsides kohtu nõudmisele või vähemalt vajadusele esitada arvamus

kohtule. Seda kinnitab ka 8. augusti 2017. a kohtuistungi protokoll, millest nähtuvalt esitaski K.K.

ühe tõendina kohtule psühholoogi arvamuse, mille kohus ka vastu võttis. Neil asjaoludel on

tõenäoline, et M.S. sai ekslikult aru või talle tuli kohtuistungil ekslikult meelde, et temalt küsis

arvamust kohus. Kolmandaks jääb kuriteoteate ja süüdistuskohustuskaebuse pinnalt mõneti

selgusetuks, millisel motiivil pidanuks M.S. kohtule valetama, et ta esitas arvamuse kohtu

nõudmisel, kuigi tegelikult tegi ta seda K.K. soovil. Ühtlasi on otsitud kuriteoteates ja

süüdistuskohustuskaebuses esile toodud väidetav vastuolu M.S. kohtus antud ütluste ja tema poolt

Andmekaitse Inspektsioonile saadetud vastuse vahel. Nimelt saatis M.S. vastuse Andmekaitse

Inspektsioonile 30. augustil 2017 ehk üheksa päeva pärast seda, kui ta 21. augusti 2017. a

kohtuistungil

ütlusi

andis.

Kohtus

M.S. u küsitledes juhtis A.K. esindaja ise M.S. tähelepanu sellele, et tegelikult kohus M.S. lt

arvamust ei küsinud. Seega on loogiline, et 30. augustil 2017 Andmekaitse Inspektsioonile vastust

koostades olid M.S. mälu arvamuse andmise asjaolude osas tänu A.K. esindajale värskenenud.

Andmekaitse Inspektsioonile saadetud vastus võiks viidata teadvalt valeütluste andmisele siis, kui

see pärineks ajast enne 21. augustit 2017. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuriteoteates

märgitud väidetavad asjaolud ei ole sellised, mis viitaksid arvestatava tõenäosusega M.S.

tahtlusele anda valeütlusi selle kohta, kelle soovil ta enda arvamuse koostas ja esitas.

29. Teiseks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta kohtus

A.K. poja A-A.K. ga ka 2017. a juuli keskpaigas, ehkki K.K. (A-A.K. ema) ütlustest nähtuvalt

toimus

esimene

kohtumine

pärast

14. juuni

2017.

a

kokkusaamist

alles

8. augustil 2017. Sellest tulenevalt olevat vale ka M.S. väide, et kohtumised toimusid umbes

paari-kolme nädala tagant, sest 14. juuni ja 8. augusti vahel on pikem vahe (vt käesoleva määruse

punkt 4 alapunkt 2). Riigiprokuratuuri hinnangul puudutasid K.K. ütlused kohtumiste aegade

kohta K.K. enda, aga mitte A-A.K. kohtumisi M.S. ga, mistõttu vastuolu K.K. ja M.S. ütluste

7(9)

vahel polevat (vt käesoleva määruse punkt 14). Süüdistuskohustuskaebuse esitaja arvates see aga

nii ei ole (vt käesoleva määruse punkt 20). Ringkonnakohus nõustub süüdistuskohustuskaebuse

esitajaga selles, et Riigiprokuratuur on käsitanud K.K. ütlusi ekslikult. Lugedes

süüdistuskohustuskaebusele

lisatud

8. augusti

2017. a kohtuistungi protokollis toodud K.K. ütlusi („Pärast 14. juunit olen M.S. kokkusaamisel

käinud ühel korral, täna hommikul. Puhkuste aeg oli vahepeal.“) kontekstis, on ilmne, et K.K.

pidas tegelikult silmas neid aegu, mil ta viis oma poja A-A.K. M.S. nõustamisele, mitte aga aegu,

mil ta käis ise M.S. ga kohtumas. Seega on A.K. esindajal õigus, et K.K. ja M.S. ütlused

küsimuses, kas A-A.K. käis 2017. a juuli keskpaigas M.S. vastuvõtul, on omavahel vastuolus.

Sellest

ei

saa

aga

järeldada,

et

M.S. andis juulis väidetavalt toimunud kohtumise kohta teadvalt valeütlusi. Esiteks pole andmeid,

kas ebaõiged on K.K. või M.S. ütlused. Isegi, kui eeldada, et tõele mittevastavad on just M.S.

ütlused, ei nähtu kuriteoteatest selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada tõenäoliseks, et M.S.

andis kohtus tahtlikult valeinfot selle kohta, et ta kohtus A-A.K. ga ka juuli keskpaigas.

Kuriteoteates ja süüdistuskohustuskaebuses toodud asjaolude pinnalt ei ole võimalik näha, milline

motiiv oli M.S. l luua kohtule ebaõige ettekujutus, et A-A.K. käis tema vastuvõtul ka juulis, ning

kuidas kahjustanuks M.S. huve see, kui kohus lähtunuks asjaolust, et kaks viimast kokkusaamist

toimusid

14. juunil

ja

8. augustil 2017. Süüdistuskohustuskaebuses esitatud väide, et nii püüdis M.S. näidata oma

tegevust A-A.K. psühholoogilisel nõustamisel tegelikust aktiivsemana, pole tõsiseltvõetav.

Kuriteokaebuses pole seatud kahtluse alla M.S. ütlusi selle kohta, et ta kohtus

A-A.K. ga kokku seitsmel korral. Asjaolu, kas üks kohtumistest toimus ka juuli keskpaigas, ei

mõjuta üldhinnagut nõustamistegevuse aktiivsuse kohta. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et inimese

eksimine mingi sündmuse toimumise aja osas on küllaltki sagedane. M.S. kui igapäevaselt

psühholoogilise nõustamisega tegeleva inimese jaoks polnud A-A.K. kui ühe kliendiga

kohtumine eelduslikult sedavõrd eriline sündmus, et selle toimumisaeg pidanuks talle väga selgelt

meelde jääma. On vägagi usutav, et M.S. võis 21. augustil kohtus ütlusi andes ajada kogemata

segamini juunikuu keskpaiga või augusti alguse juulikuu keskpaigaga või hoopis A-A.K. ga

toimunud kohtumise mõne teise kliendiga toimunud kohtumisega. Kohtuistungi protokollist ei

nähtu, et M.S. oleks kohtumiste aegade kohta ütlusi andes tuginenud kirjalikele märkmetele vmt

materjalile.

30. Kolmandaks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta dokumenteerib

klientidega kohtumised märksõnu kasutades. Selliste ütluste ebaõigsust kinnitavat A.K. ütlused

selle kohta, et 13. juuni 2017. a kohtumisel, kus ka tema osales, M.S. mingeid märkmeid ei teinud

(vt käesoleva määruse punkt 4 alapunkt 3). Riigiprokuratuur leidis, et M.S. võis märkmeid teha

pärast

kohtumise

lõppu

(vt

käesoleva

määruse

punkt

15).

A.K. esindaja ei pea sellist võimalust aga eluliselt usutavaks (vt käesoleva määruse punkt 21).

Ringkonnakohus märgib esmalt, et A.K. esindaja teeb M.S. ütlustest liiga kaugeleulatuvaid

järeldusi. M.S. kinnitas 21. augusti 2017. a kohtuistungil tõepoolest, et ta dokumenteerib

kokkusaamisi märksõnadena ja et ta teeb seda kõikide „juhtumite“ puhul. Sellistest ütlustest, mis

M.S. le esitatud küsimuse sisu arvestades kirjeldasid tema üldist tööpraktikat, ei saa aga järeldada

M.S. väidet, et ta dokumenteerib eranditult kõik ühe juhtumi raames aset leidvad kohtumised.

Nähtuvalt kuriteokaebusele lisatud kohtuistungi protokollist oli M.S. 21. augustiks 2017 A-A.K.

ga kohtunud seitse korda. Seejuures oli 13. juuni 2017. a kohtumine eripärane, sest selle keskmes

ei olnud psühholoogi ja A-A.K. kahepoolne suhtlus, vaid A-A. K kohtumine oma isaga M.S.

juuresolekul. See võib seletada, miks psühholoog sellel konkreetsel kohtumisel märkmeid ei

teinud.

Igatahes

ei

ole

M.S. üldist tööpraktikat kirjeldav selgitus kõigi juhtumite märksõnadena dokumenteerimise kohta

vastuolus A.K. väitega, et 13. juuni 2017. a kohtumisel M.S. märkmeid ei teinud. M.S. lt ei

8(9)

küsitud ja ta ei andnud 21. augusti 2017. a kohtuistungil ütlusi selle kohta, kas ta tegi märkmeid

13. juuni 2017. a kokkusaamisel. Järelikult ei ole ka kuriteokaebuses märgitu õigust eeldades

võimalik jõuda järelduseni, et M.S. andis kohtumiste dokumenteerimise kohta valeütlusi.

31. Neljandaks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et A.K. pöördus 13. juuni

2017. a kohtumisel oma poja A-A.K. poole lausega „Kas T on sinu uus isa?“ (vt käesoleva

määruse punkt 4 alapunkt 4). Riigiprokuratuuri hinnangul on tegemist nn sõna-sõna vastu

olukorraga ja asjaolusid arvesse võttes oleks tõendite kogumine väidetava kuriteo kohta väga

suure tõenäosusega võimatu (vt käesoleva määruse punkt 16). A.K. esindaja on aga seisukohal,

et kui A.K. ei ole taolist küsimust 13. juuni 2017. a vastuvõtul küsinud ja on valmis seda ka oma

ütlustega

kinnitama,

siis

on

ju

tegemist

M.S.

teadvalt

vale

ütlusega

(vt käesoleva määruse punkt 22). Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri hinnanguga

tõendusliku patiseisu ja seda lahendavate tõendite kogumise perspektiivituse kohta.

Süüdistuskohustuskaebuse esitaja lähtub meelevaldselt eeldusest, nagu oleksid A.K. ütlused

tõendina usaldusväärsemad kui M.S. vastupidise sisuga ütlused.

32. Viiendaks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta vastas A.K. kirjadele,

milles viimane avaldas soovi kokku saada (vt käesoleva määruse punkt 4 alapunkt 5).

Riigiprokuratuur viitas sellele, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A.K. on

M.S. ga ühendust võtnud, viimane on sellest teadlik, kuid jätnud A.K. kirjadele vastamata (vt

käesoleva määruse punkt 17). Süüdistuskohustuskaebuse esitaja tugineb aga sellele, et A.K. on

esitanud tõendina enda esindaja e-kirja, mille tõelevastavuses ei ole kahtlust, samuti on vajadusel

võimalik koguda kriminaalmenetluses täiendavaid tõendeid (vt käesoleva määruse punkt 23).

Ringkonnakohus märgib, et A.K. esindaja küsis 21. augusti 2017. a kohtuistungil M.S. lt muu

hulgas järgmist: „Kas Te A.K. kirjadele vastasite, kui Arvo soovis mais kokkusaamisi?“ M.S.

vastas nii: „Arvan, et olen vastanud. Kindlasti ei ole ma jätnud vastamata, väga loodan. Vastused

võivad venida, kuna ma vastan ise kõigile kirjadele ise, mul ei ole assistenti.“ Ringkonnakohtule

esitatud kaebusele on lisatud A.K. poolt oma esindajale saadetud kiri, kus on loetletud A.K. kirjad

M.S. le ja M.S. vastused. Sellest loetelu kohaselt kirjutas A.K. M.S. le esimest korda 12. aprillil

2017 ja pärast seda korduvalt. Samuti nähtub kuriteoteatele lisatud e-kirja väljatrükist A.K.

esindaja 24. aprilli 2017. a pöördumine M.S. poole. Samadest allikatest nähtub aga ka see, et

ehkki

M.S. vastused on viibinud, pole M.S. jätnud kirjadele üldse vastamata. Nii on

M.S. vastanud A.K. 12. ja 18. aprilli 2017. a kirjadele 19. aprillil 2017. Samuti on

M.S. A.K. ja/või tema esindaja pöördumistele vastanud 24. aprillil ja 9. mail 2017. Kui eeldada

A.K. ja tema esindaja esitatud andmete õigsust, võib tõdeda, et M.S. käitumine A.K. kirjadele

vastamisel oli kaugel korrektsest ja viisakast suhtlusest. Samas ei saa väita, et M.S. oleks jätnud

A.K. kirjadele üldse vastamata. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et ka 21. augusti 2017. a ütlustes ei

väida M.S. , et ta vastas kõigile A.K. kirjadele mõistliku aja jooksul. M.S. ütles, et ta „arvab“, et

on A.K. kirjadele vastanud, lisades küll, et kindlasti ei ole ta jätnud vastamata, kuid tehes samas

jällegi reservatsiooni „väga loodan“. Samas selgitas M.S. , et vastused võivad venida, kuna tal ei

ole assistenti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole M.S. sellised ütlused otseses vastuolus nende

asjaoludega, mida väidetakse kuriteokaebuses ja süüdistuskohustuskaebuses. M.S. ja A.K. pole

esitanud teineteist välistavaid faktiväiteid (nt mingi konkreetsele kirjale vastamise aja kohta).

Pigem taandub küsimus subjektiivsele hinnangule, millisest hetkest alates saab öelda, et kirjale

vastamine on võtnud sedavõrd kaua aega, et sellele on jäetud sootuks vastamata. Ringkonnakohtu

arvates ei anna kuriteoteates ja süüdistuskohustuskaebuses märgitud asjaolud (nende õigust

eeldades) alust järelduseks, et M.S. jättis A.K. kirjadele üldse vastama ja tema poolt 21. augusti

2017. a kohtuistungil kõnealuses küsimuses antud ütlused olid ebaõige sisuga, veel vähem teadvalt

valed.

9(9)

33. Kokkuvõttes on A.K. esindaja kuriteoteates ja süüdistuskohustuskaebuses kirjeldatud asjaolud

kas sellised, et isegi nende õigsust eeldades ei saa pidada arvestatavaks tõenäosust, et M.S. andis

21. augusti 2017. a kohtuistungil teadvalt valeütlusi (vt käesoleva määruse punktid

28–30 ja 32), või siis sellised, et nende tõendamise väljavaated on liiga tagasihoidlikud

(vt käesoleva määruse punkt 31). Ringkonnakohus möönab, et M.S. kohtus antud ütlustes on

viiteid tema võimalikule erapoolikusele ja vaenulikule suhtumisele A.K. sse, kuid nendest

ütlustest ei nähtu teadlikku valet, mille eest näeb ette karistuse KarS § 320 lg 1.

34. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, samuti analoogia korras KrMS § 337 lg 1

p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 9. oktoobri 2017. a määruse resolutiivosa

muutmata, kuid korrigeerib selle määruse põhiosa. Osaliselt tähendab see ka Riigiprokuratuuri

põhjenduste asendamist. Mõnele Riigiprokuratuuri põhistustes tuvastatud veale osutati õigustatult

ka süüdistuskohustuskaebuses. Seetõttu tuleb see kaebus osaliselt rahuldada, ehkki taotlus

Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust alustama jääb

tagajärjetuks.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)