3-16-1825/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1825

Haldusasi

AL kaebus Eesti Advokatuuri juhatuse 09.08.2016

protokollilise otsuse nr 15 punkti 3.2 tühistamiseks ning

Eesti Advokatuuri kohustamiseks võtma kaebaja Eesti

Advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina

Menetlusosalised

Kaebaja – AL

Vastustaja – Eesti Advokatuur, volitatud esindaja Jane

Rõuk

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AL apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AL apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2017. a

otsus haldusasjas nr 3-16-1825 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.12.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-1825

2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AL esitas 02.12.2015 Eesti Advokatuuri juhatusele avalduse, milles palus Eesti

Advokatuuri liikmeks võtmist advokatuuriseaduse (AdvS) § 26 lg 3 p 2 alusel.

2. Eesti Advokatuuri juhatus jättis 08.12.2015 protokollilise otsuse nr 24 p-ga 6.2 AL

avalduse AdvS § 26 lg 3 p 2 alusel rahuldamata. Otsuse põhjenduse kohaselt on AL

kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Karistus on küll alates 2015. a

juunikuust kustunud, kuid AdvS § 27 lg 1 p-s 3 on silmas peetud karistatuse fakti kui sellist.

3. AL esitas 04.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri juhatuse

08.12.2015 protokollilise otsuse nr 24 p 6.2 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus tühistas

18.05.2016 otsusega haldusasjas nr 3-16-5 Eesti Advokatuuri juhatuse 08.12.2015

protokollilise otsuse nr 24 p 6.2 ning kohustas Eesti Advokatuuri AL 02.12.2015 avalduse

uueks läbivaatamiseks.

4. Eesti Advokatuuri juhatus jättis 09.08.2016 protokollilise otsuse nr 15 p-ga 3.2 AL

avalduse AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 27 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Eesti Advokatuuri juhatus

käsitles AL avaldust avaldusena advokaadieksamile lubamiseks, sest vandeadvokaadina

advokatuuri liikmeks vastuvõtmise eelduseks on vandeadvokaadi eksami sooritamine.

Advokatuuri juhatus oli otsuses seisukohal, et arvestades AL teo tõsidust ning tema poolt

antud selgitusi, on tema tegutsemine advokaadina, s.o õigusteenuse osutajana igapäevases

kutsetegevuses advokatuuri liikmena välistatud. Advokatuurile kui kutseorganisatsioonile on

oluline, et tema liikmed oleksid laitmatu renomeega, õiguskorraga vastuollu mitte sattunud

isikud. Advokaatide suhtes kehtivad üldtunnustatud kõrged kutsestandardid ning advokaat

peab oma kutsetegevuses olema täielikult erapooletu ning laitmatu reputatsiooniga.

AL ei vasta AdvS § 27 lg 1 p-s 5 sätestatud nõuetele. AL aususele ning kõlbelisusele heidab

oluliselt varju asjaolu, et temale omistatud tegu oli toime pandud kutsetegevuse raames ning

õigusvastase teo olemus taandub selle usaldussuhte ja aususe kohustuse, mis on advokaadi

kutsetegevuse nurgakivi, kuritarvitamisele ning enda huvide eelistamisele nende huvide ees,

mille järgimise kohustus AL-l oli (s.o võlgnike ja viimase võlausaldajate huvid).

Advokaadikutse seab kõrgendatud nõudmised selle ameti kandja aususele ja kõlbelisusele,

mistõttu selline advokaadi käitumine, mille sisuks on advokaadikutse aluspõhimõtete otsene ja

tahtlik rikkumine iseenda huvides, ei võimalda lugeda isikut AdvS § 27 lg 1 p 5 mõttes ausaks

ja kõlbeliseks isegi juhul, kui isik on oma teo ebaõigsust tunnistanud, selle õiguslikud

tagajärjed ära kandnud ja sellest enda sõnul järeldused teinud. Sellise isiku usaldusväärsus on

kahjustatud kohtu, kohtueelse uurimisasutuse, prokuratuuri ning menetlusosaliste ees, mis

omakorda kahjustab advokaadi sõltumatust. Kutsealase usaldusväärsuse puudumist AL puhul

kinnitab tema enda poolt juhatuse istungil antud selgitus, et advokatuuri liikmeks saamise

üheks põhjuseks on asjaolu, et menetlejad ei ole teda mitmel korral esindajana, sh kaitsjana,

menetlusse lubanud.

Juhatus arvestab ka AL poolt avaldatud teavet, et vaatamata õigusvastaste tegude

toimepanemisele juba aastaid tagasi, ei ole AL kahjustatud isikutele tekitatud kahju täielikult

hüvitanud. AL selgitas, et ta on oma tegevusega tekitatud kahju hüvitanud osaliselt ning

3-16-1825

3(7)

üksnes kannatanule, kes on selle vastu ise aktiivset huvi üles näidanud. Aus ja kõlbeline isik,

kes on mõistnud oma tegude õigusvastasust, näitab üles kahetsust ning astub ise kõik

sammud, et oma tegevusega tekitatud kahju kannatanutele kohaselt hüvitada.

5. AL esitas 12.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri juhatuse

09.08.2016 protokollilise otsuse nr 15 p 3.2 tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks

võtma kaebaja Eesti Advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina.

Kaebaja avaldust on menetletud vastuolus seadusega. Kaebaja on olnud vandeadvokaat,

sooritanud vandeadvokaadi eksami ja soovis astuda advokatuuri enne viie aasta möödumist

advokatuurist lahkumist. AdvS § 26 lg 3 p 2 ei näe ette uue eksami sooritamist, mistõttu

avalduse menetlemine „advokaadieksamile lubamise avaldusena“ on ebaseaduslik.

Kaevatav otsus on sisuliselt ebaseaduslik. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 lg-s 1

sätestatud põhiõiguse ‒ valida tegevusala, elukutset ja ametikohta ‒ piiramine seoses enam kui

10 aastat tagasi toimepandud kuriteoga on vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduva

karistamise keelu põhimõttega. Kõik oletused kaebaja kõlbelisuse ja aususe osas on tehtud

üksnes ja ainult 2010. a kohtuotsuse alusel, milles kajastub hukkamõist enam kui 10 aastat

tagasi toimepandud tegudele. Mitte ühelegi arusaadavale asjaolule, millest võiks oletada või

tuletada kaebaja ebaausust ja kõlblusetust avalduse esitamise ja menetlemise ajal, advokatuuri

juhatus viidanud ei ole.

Asjaolu, et karistusregistrijärgse karistatuse ajal ei lubanud mõned menetlejad kaebajat

meelevaldselt menetlusse, ei saa olla advokatuuri vastuvõtmisest keeldumise põhjus.

Advokatuuril juhatusel ei olnud ega saa olla mingit ülevaadet kaebaja ja tema pere

majandusliku olukorra osas, et teha järeldusi kahjude hüvitamise alusel kaebaja sobivuse

kohta Eesti Advokatuuri. Asjaolust, et kaebaja sissetulekutest pole jagunud peale tema pere

elementaarsete vajaduste rahuldamist vahendeid kahjude täielikuks hüvitamiseks, ei saa teha

mingeid oletusi kaebaja kõlbelisuse või aususe kohta.

Kaheldav on Eesti Advokatuuri haldussuutlikkus asja õigeks ja seaduspäraseks

lahendamiseks. Nimetatud kahtluse on tekitanud senine kaebaja avalduse menetluskäik ning

Eesti Advokatuuri juhatuse väär õiguspoliitiline hoiak. Kaalutlusõiguse teostamine ei ole

olnud siiras. Efektiivseks õiguste kaitse tagamiseks tuleb Eesti Advokatuuri juhatust

kohustada kaebaja vastuvõtmiseks vandeadvokaadina Eesti Advokatuuri liikmeks.

6. Eesti Advokatuur palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaevatav otsus on nii materiaalselt kui formaalselt õiguspärane ning on piisavalt motiveeritud

nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Järgitud on kõiki kaalutlusreegleid.

Tulenevalt Eesti Advokatuuri kodukorra § 63 lg-st 1 esitab isik, kes soovib advokaadieksamit

sooritada, avalduse advokatuuri juhatusele, kes otsustab isiku eksamile suunamise. Kuivõrd

advokatuuri liikmeks astumise eelduseks on vandeadvokaadieksami sooritamine ning kaebaja

taotles vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks vastuvõtmist, käsitas vastustaja õigesti

kaebaja vastavat avaldust vandeadvokaadieksamile lubamise taotlusena.

Kui isik on kutsealases kuriteos süüdi mõistetud, on see juba iseenesest nii kaalukas ja

kõnekas asjaolu, mis seab kahtluse alla tema aususe ja kõlbelisuse AdvS § 23 lg 1 p 5

tähenduses. Vastupidise seisukoha korral muutuks mainitud õigusnorm ja selles sisalduv

keskne advokaadiks soovijale esitatav kõrgendatud nõue sisutuks. Otsus ei takista kaebajal

õigusnõustamise valdkonnas tegutsemist.

3-16-1825

4(7)

Vastustaja ei ole kaebaja isikuomanduste hindamisel ja otsuse tegemisel tuginenud üksnes

kaebaja varasemas kuriteos süüdimõistmise faktile, vaid on asjakohaselt hinnanud kõiki

temale otsuse tegemisel teadaolevaid ja kaebaja isikut puudutavaid asjaolusid. Põhjendatud on

otsuses sisalduv ja kaebaja enda selgitustele põhinev vastustaja järeldus sellest, et kaebaja

poolt varasemalt toimepandud kutsealase kuriteo tõttu on ka menetlejad pidanud teda

ebausaldusväärseks. Kaebaja on alles kaebuses esitanud asjakohatu ja paljasõnalise väite selle

kohta, et on jätnud teisele kannatanule kahju hüvitamata oma väidetavalt keerulise

majandusliku olukorra tõttu. Kaebaja selline väide on esitatud üksnes enda õigustamiseks,

kuivõrd kaebaja viidatud majanduslikud raskused ei annaks iseenesest alust mitte hüvitada

kuriteoga tekitatud kahju ega õigust hüvitada seda süüdimõistetu enda äranägemisel

valikuliselt vaid osale kannatanutest. Asjaolu, et kaebaja ei ole näidanud üles asjakohast huvi

ja head tahet kõikidele kannatanutele tekitatud kahju hüvitamiseks, kinnitab, et kaebaja ei ole

tänaseni täies ulatuses mõistnud tema poolt toimepandud kutsealase kuriteo ning selle

tagajärgede tõsidust ja taunitavust.

Arusaamatu on kaebaja taotlus kohustada vastustajat võtma kaebaja vandeadvokaadina

advokatuuri liikmeks. Vaidlustatud otsus on kaalutlusotsus, mistõttu on kaebaja taotlus

vastuoluline ja põhjendamatu. Kaebaja kahtlused vastustaja haldussuutlikkuse osas on

põhjendamatud ja asjasse puutumatud.

7. Tallinna Halduskohus jättis 03.07.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Eesti Advokatuuri juhatuse 09.08.2016 otsus nr 15 on vaidlustatud osas (p 3.2) õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus. Otsus on piisavalt motiveeritud, kohus nõustub selle

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

165 lg 2). Kaebuses leitakse ebaõigesti, et kaevatav otsus on rajatud ainuüksi kaebaja

karistamise faktile Tartu Maakohtu poolt 16.12.2010 karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi. Nimetatud asjaolu on otsuses küll märgitud, kuid see ei ole otsuse

põhjendustest nähtuvalt kaebaja avalduse rahuldamata jätmise aluseks. Otsusest nähtuvalt on

kaebaja avaldus jäetud AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 27 lg 1 p 1 alusel rahuldamata põhjusel, et

kaebajal puudub advokaadina tegutsemiseks laitmatu reputatsioon. On tõsi, et kaebaja andmed

on karistusregistrist kustutatud, kuid karistusandmete karistusregistri arhiivi kandmisega ei

taastu veel automaatselt isiku laitmatu reputatsioon. Kaevatavas otsuses märgitud

mittevaieldav asjaolu, et kaebaja on kahju hüvitanud osaliselt ja üksnes isikule, kes selle vastu

ise aktiivselt huvi üles näitas, ei viita aususele ja kõlbelisusele AdvS § 23 lg 1 p 5 tähenduses.

Kaebaja väide, et seda pole võimaldanud tema sissetulek, on paljasõnaline ning väheveenev.

AdvS § 23 lg 1 p-st 5 tulenev laitmatu reputatsiooni nõue on vajalik, kuna aitab tagada Eesti

Advokatuuri usaldusväärsust. Seetõttu on advokatuuri liikmeks vastuvõtmise otsustamisel

möödapääsmatult vajalik arvestada ka kandidaadi varasema elukäiguga, sest inimese ausust ja

kõlbelisust saabki hinnata üksnes tema senise käitumise alusel. Vastustaja on leidnud, et

kaebaja on varasema kutsetegevuse raames toime pannud õigusvastase teo, mille sisuks oli

advokaadi kutsetegevuse keskse aluspõhimõtte ‒ usaldussuhte ja aususe kohustuse ‒

kuritarvitamine ning kutsetegevuses kaebaja enda huvide eelistamine nende isikute huvidele,

kelle kaitsmise kohustus kaebajal lasus. Viimasega arvestamine ei tähenda praeguse vaidluse

kontekstis PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumist, nagu ekslikult leiab

kaebaja.

Kaebuse nõuet kohustada vastustajat võtma kaebaja Eesti Advokatuuri liikmeks

vandeadvokaadina poleks kohtul võimalik rahuldada isegi tühistamisnõude rahuldamisel.

Tegemist on diskretsiooniotsusega, mistõttu saab kohus üldjuhul üksnes kohustada vastustajat

asja uuesti läbi vaatama, st viima läbi uus kaalumine. Lisaks ei kuulu kaebaja nende isikute

3-16-1825

5(7)

ringi (vt AdvS § 26 lg 31), keda seadus võimaldaks vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks

vastu võtta ilma vandeadvokaadieksami sooritamiseta. Kaebuses märgitud asjaolu, et kaebaja

on enne advokatuurist väljaarvamist juba olnud vandeadvokaat ja seega nimetatud eksami

sooritanud, ei oma tähtsust. AdvS § 26 lg 3 p 2 käsitlebki olukorda, kus advokatuuri liikmeks

soovib uuesti saada isik, kes on varasemalt juba olnud vandeadvokaat. Vaatlusaluse lõike

kontekst lubab järeldada, et vandeadvokaadieksami sooritamist oodatakse ka selliselt isikult.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. AL palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2017 otsus ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Menetluskulud palub kaebaja vastustajalt välja

mõista.

Vastustaja otsuses on kaebaja isikuomadusi hinnatud ainult kahe asjaolu – enam kui 11 aastat

tagasi toimepandud tegude ja selle, et kaebaja ei ole rahuldanud kõikide kannatanute nõudeid

– alusel. Nende asjaolude alusel ei saa Eesti Advokatuur ega kohus otsustada kaebaja

isikuomanduste üle avalduse esitamise ajal. Vaidlustatud otsus piirab kaebaja PS §-s 29

sätestatud põhiõigust, s.o õigust valida elukutset. Advokaadi kutsestaatusega on seotud

mitmed eriõigused (näiteks õigus osutada riigi õigusabi, osaleda kaitsja või esindajana

Riigikohtus). Kaebaja praegune tegevus juristina on piiratud.

Kaebaja Advokatuuri vastuvõtmisest keeldumine on karistuslik materiaalses mõttes. Tegemist

on põhiõiguse piiranguga, mis vastab KarS §-s 49 sätestatud karistusele (tegutsemiskeelule).

Advokatuuri juhatus on asunud õigusemõistja rolli ja hinnanud kaebaja mineviku tegusid.

Vastustajale ei saa kuuluda karistusvõimu ega –õigust.

Kohtu etteheited, et kaebaja väited tema majandusliku olukorra kohta on paljasõnalised ja

selle väite väheveenvaks lugemine üksnes seetõttu, et väide on esitatud kaebuses, on kohatu.

Juhatuse istungil ei olnud arutluse all kaebaja majanduslik olukord. Kaebaja ei saa tõendada,

et tal ei ole ega ole olnud rahalisi vahendeid kõigi nõuete rahuldamiseks. Kaebajal ei ole

jäänud vahendeid kõigi nõuete rahuldamiseks pärast esmavajaduste rahuldamist ning haige

abikaasa ja 14-aastase poja ülalpidamist. Kohus ei saa hinnata väidet ebausaldusväärseks

üksnes seetõttu, et see väide esitati kohtu arvates alles kaebuses.

Väär on kohtu seisukoht, et kaebaja on kohustatud advokatuuri liikmelisuse saamiseks

sooritama advokatuuri eksami. Kaebaja sooritas vandeadvokaadi eksami 2005. a-l. AdvS ei

sätesta, et advokaadieksami tulemusel oleks mingi tähtaeg. Eksamikohustus laieneb neile

vandeadvokaatidele, kes on saanud vandeadvokaadi kutsenimetuse eksamit sooritamata

seaduse Eesti Advokatuuri kohta rakendamisel 1991. a-l. AdvS § 35 lg 11 kohaselt võib

advokaaditegevuse peatada kuni 5 aastaks. Juhul, kui advokaat taastab liikmelisuse, ei ole ta

kohustatud eksamit sooritama.

9. Eesti Advokatuur palub 08.09.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Advokatuuri juhatuse otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Isiku ausust,

kõlbelisust ja reputatsiooni on võimalik hinnata üksnes tema varasema tegevuse alusel.

Reputatsioon kujuneb isiku pikaajalise tegevuse tulemusel ning seda ei ole võimalik hinnata

lühiajalise perioodi vältel. Hinnates isiku sobivust advokaadiks, tuleb hinnata eelkõige just

tema ametialast käitumist ja reputatsiooni, mistõttu on advokatuuri juhatus põhjendatult

hinnanud kaebaja varasemat kutsetegevust. Oluline on asjaolu, et kaebaja ei sooritanud

mistahes õigusvastast tegu, vaid pani selle toime varasemas kutsetegevuses advokaadina.

3-16-1825

6(7)

Seetõttu ei oma kaebaja advokaaditööks vajalikku laitmatut reputatsiooni. Arvestades asjaolu,

et kaebaja ei ole ka viimase 10 aasta jooksul pärast teo toimepanemist tekitatud kahju ühele

kannatanule hüvitanud, annab põhjendatud aluse kahelda, kas isik on oma tegude tagajärgi

käesolevaks hetkeks lõplikult mõistnud ja toimepandut kahetsenud. Seetõttu ei tekkinud

juhatusel veendumust kaebaja aususes ja kõlbelisuses. Kaebajal oli juhatuse istungil võimalik

selgitada, miks ta ei ole tekitatud kahju mõlemale kannatanule hüvitanud. Kaebaja

majanduslik olukord ei tulnud kordagi arutusele, mistõttu on asjakohatu kaebaja etteheide, et

juhatus nimetatud asjaolu kohta kordagi ei küsinud. Juhatusel puudus ülevaade kahju

hüvitamata jätmise põhjuste ja kaebaja majandusliku olukorra kohta.

Arusaamatu on kaebaja etteheide, et vastustaja on hinnanud kaebaja isikuomadusi ainult kahe

asjaolu alusel. Juhatus hindas kõiki kaebaja kohta sellel hetkel teada olevaid asjaolusid.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks juhatuse otsus karistusliku iseloomuga,

vastuolus PS põhimõtetega ja rikuks tema põhiõigusi. Juhatuse volitused hinnata advokatuuri

liikmeks kandideerija isikuomadusi tulenevad AdvS § 27 lg 1 p-st 1 ja § 23 lg 1 p-st 5.

Väär on kaebaja seisukoht, et tal on õigus saada vandeadvokaadiks vandeadvokaadi eksamit

sooritamata. Kaebaja ajab segamini

advokatuuri

vastuvõtmist ja vandeadvokaadi

kutsenimetuse andmist reguleerivad sätted. Kaebaja ei ole advokatuuri liige, mistõttu tuleb tal

advokatuuri liikmeks astumiseks esitada kirjalik avaldus ja sooritada advokaadieksam.

Seadusest ei tulene erisust nende isikute advokatuuri vastuvõtmisel, kes on varasemalt olnud

advokatuuri liikmed. AdvS § 26 lg 3 p 2 alusel võib isikule anda koheselt, ilma

vandeadvokaadi abi kutset läbimata, vandeadvokaadi kutsenimetuse, kui ta on sooritanud

vandeadvokaadi eksami ja on olnud vandeadvokaat ning astub advokatuuri 5 aasta jooksul

pärast seda, kui ta on olnud advokatuurist AdvS § 36 lg 1 p-des 1 või 4 sätestatud alusel välja

arvatud. Seega tuleb advokatuuri astumisel sooritada taotletavale kutsenimetusele vastav

advokaadieksam.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja uue otsusega halduskohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks ei ole alust. Halduskohus on lõppjäreldustes jõudnud õigele seisukohale, et AL

02.12.2015

avaldus

jäeti

õiguspäraselt

rahuldamata.

Ringkonnakohus

vastab

apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

11. Õige on kaebaja seisukoht, mille kohaselt tuli tema 02.12.2015 avaldust käsitada

avaldusena Eesti Advokatuuri liikmeks võtmiseks, mitte avaldusena vandeadvokaadi eksamile

lubamiseks, nagu on ekslikult leidnud vastustaja. AdvS § 26 lg 3 p 2 kohaselt võib

vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on sooritanud vandeadvokaadieksami

ja on olnud vandeadvokaat ja astub advokatuuri viie aasta jooksul pärast seda, kui ta on olnud

advokatuurist AdvS § 36 lg 1 p-s 1 või 4 sätestatud alusel välja arvatud. Vastustaja ei ole

vastu vaielnud sellele, et kaebaja on sooritanud 2005. a-l vandeadvokaadi eksami, on olnud

vandeadvokaat, 16.12.2010 advokatuurist AdvS § 36 lg 1 p 1 alusel (s.o advokaadi avalduse

alusel) välja arvatud ning 02.12.2015 (s.o enne 5 aasta möödumist) esitanud avalduse

advokatuuri liikmeks võtmiseks. AdvS § 23 lg 3 p-i 2 eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb

asuda seisukohale, et kaebajalt ei saa nõuda vandeadvokaadi eksami uuesti sooritamist, sest

viidatud norm räägib konkreetselt ja selgelt advokatuuri liikmeks võtmisest isiku puhul, kel

varasemalt on vandeadvokaadi eksam sooritatud, ta on olnud vandeadvokaat, kuid on

advokatuurist omal soovil lahkunud ja viie aasta jooksul soovib advokatuuri naasta, mitte

kutsenimetuse andmisest. Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse

(eelnõu 763 SE) menetluskäigust nähtuvalt lisati vaidlusalune säte AdvS-sse Riigikogus

3-16-1825

7(7)

eelnõu teise lugemise käigus koostöös advokatuuriga ning sätte eesmärgiks oli hõlbustada

juristide liikumist kutsealade vahel ning leevendada piiranguid, mis takistavad liikumist ühest

organisatsioonist teise. Üheks sellist eesmärki täitvaks viisiks tuleb lugeda ka n-ö endise

vandeadvokaadi naasmist advokatuuri vandeadvokaadi eksamit sooritamata 5 aasta jooksul

pärast advokatuurist lahkumist. Kuid seda eeldusel, et avaldaja täidab ka muud advokatuuri

liikmeks võtmise eeldused, mh on aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja

isiksuseomadustega (AdvS § 23 lg 1 p 5).

12. Vastustaja ja halduskohus on asunud õigele seisukohale, et kaebaja puhul ei ole täidetud

AdvS § 23 lg 1 p-s 5 sätestatud eeldused advokatuuri liikmeks võtmisel. Vaidlustatud

advokatuuri juhatuse 09.08.2016 otsuse nr 15 p 3.2 kohaselt kinnitas AL advokatuuri juhatuse

istungil, et ta tunnistati süüdi omastamises, mille ta pani toime pankrotihaldurina

pankrotimenetluses. Kuriteoga tekitatud kahju on ta osaliselt hüvitanud ühele kannatanule, kes

on ise aktiivselt huvi üles näidanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud teo toime

pannud isikut ei saa konkreetsel juhul pidada ausaks ega kõlbeliseks ega advokaaditööks

vajalikke isiksuseomadusi omavaks sõltumata sellest, et karistus kuriteo eest on kustunud.

AdvS § 23 lg 1 p-s 5 sätestatud asjaolusid saabki hinnata vaid mineviku sündmuste põhjal

ning sõltuvalt teost ja selle toime pannud isiku suhtumisest oma teosse ja selle tagajärgedesse

võib teo mõju ajaga AdvS § 23 lg 1 p 5 kontekstis ka hääbuda, kuid praegusel juhul ei saa

sellisele seisukohale asuda. Ringkonnakohus nõustub selles küsimuses vastustaja ja

halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel üle korrata.

13. Advokatuuri keeldumine kaebaja vastuvõtmisest advokatuuri liikmeks ei ole vastuolus PS

§-ga 29 ega riku topeltkaristamise keeldu. Õigus vabalt valida elukutset on seaduse

reservatsiooniga põhiõigus, mida praeguse vaidluse puhul reguleerib AdvS, nähes ühe

kutsealase tingimusena ette ka AdvS § 23 lg 1 p-s 5 sätestatud eelduste täitmise. Teatud

piirangute sätestamine seaduses kutseala valikul ei ole käsitatav isiku karistamisena.

14. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata HKMS § 200 p 1 alusel. Hoolimata sellest, et advokatuur on sisustanud

kaebaja avaldust advokatuuri liikmeks võtmiseks ekslikult, on ta vaidlustatud otsuses andnud

sisulise ja õiguspärase hinnangu asjaoludele, mida tuleb hinnata advokatuuri liikmeks

vastuvõtmise avalduse puhul.

HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning vastustaja

võimalikud menetluskulud vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 vastustaja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)