4-16-5811/27 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

4165811

Otsuse kuupäev

17. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

MTÜ Eesti Elektroonikaromu väärteoasi jäätmeseaduse § 124

lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Eesti Elektroonikaromu kaitsjad vandeadvokaat Martin

Triipan ja vandeadvokaadi abi Sandra-Kristin Noot, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. märtsi 2017. a otsus.

2. Lõpetada väärteomenetlus MTÜ Eesti Elektroonikaromu väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt MTÜ Eesti Elektroonikaromu kasuks välja 3456 eurot (sh

käibemaks 576 eurot) valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 8. juuli 2016. a otsusega karistati MTÜ-d Eesti Elektroonikaromu

jäätmeseaduse (JäätS) § 124 lg 2 järgi rahatrahviga 4000 eurot 2015. ja 2016. aastal patarei- ja

akujäätmete kogumise määrade täitmata jätmise eest ning samuti JäätS § 124 lg 2 järgi rahatrahviga

10 000 eurot samal perioodil patarei- ja akujäätmete ringlussevõtu määrade täitmata jätmise eest.

1.1.

JäätS § 124 lg 1 järgi on väärteona karistatav tootjale ja turustajale pandud kohustuse oma toodetest

tekkinud jäätmed kehtestatud korras kokku korjata rikkumine või taaskasutamise nõude

mittetäitmine. JäätS § 26 lg 1 kohaselt on tootja kohustatud tagama tema turule lastud

probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või kõrvaldamise. JäätS § 26

lg 9 kohaselt võib tootja need kohustused üle anda tootjate ühendusele või ühineda tootjate

ühendusega, mille tulemusena vastutab tootja kohustuste täitmise eest tootjate ühendus.

Menetlusalune isik on tootjate ühendusena toodetest tekkinud jäätmete kokkukorjamise ja

taaskasutamisega seotud kohustused tootjatelt üle võtnud. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati

MTÜ-d Eesti Elektroonikaromu eeltoodud kohustuste täitmata jätmise eest kokku neljas episoodis.

Otsuse järgi ei taganud MTÜ Eesti Elektroonikaromu juhatuse liige A. K., et

1) patarei- ja akujäätmete kogumise määr ületab perioodil 1. jaanuarist 2014 kuni

31. detsembrini 2014 JäätS § 26 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 7. augusti 2008. a

4-16-5811

määruse nr 124 „Patareidest ja akudest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning

taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise

tähtajad“ (edaspidi VVm nr 124) § 6 lg 2 ps 1 sätestatud määra (25%);

2) patarei- ja akujäätmete kogumise määr ületab perioodil 1. jaanuarist 2015 kuni

31. detsembrini 2015 VVm nr 124 § 6 lg 2 ps 1 sätestatud määra (25%);

3) patarei- ja akujäätmete minimaalne ringlusse võtmise osakaal ületab perioodil 1. jaanuarist

2014 kuni 31. detsembrini 2014 VVm nr 124 § 7 lg 1 ps 3 sätestatud sihtarvu (50%);

4) patarei- ja akujäätmete minimaalne ringlusse võtmise osakaal ületab perioodil 1. jaanuarist

2015 kuni 31. detsembrini 2015 VVm nr 124 § 7 lg 1 ps 3 sätestatud sihtarvu (50%).

1.2.

Jättes eeltoodud kohustuste täitmise tagamata, rikkus A. K. JäätS § 26 lgst 1, § 26 lgst 9 ja VVm-

st nr 124 tulenevaid nõudeid. Õiguskuuleka käitumise korral oleks A. K. pidanud tagama, et patarei-

ja akujäätmeid kogutakse kalendriaasta jooksul vähemalt 25% määral ning võetakse ringlusesse

keskmiselt 50 massiprotsendi ulatuses. A. K. pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega on

A. K. tegu koosseisupärane. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

1.3.

A. K. oli MTÜ Eesti Elektroonikaromu ainus juhatuse liige, kes organiseeris

tootjavastutusorganisatsiooni põhitegevusena patareidest ja akudest tekkinud jäätmete kogumist ja

ringlusse võtmist. A. K. pani teo toime juriidilise isiku huvides ning juriidilise isiku õigus- ega

süüvõimet välistavaid asjaolusid ei esine. Seega vastutab MTÜ Eesti Elektroonikaromu

karistusseadustiku (KarS) § 14 lg 1 kohaselt A. K. toimepandud teo eest JäätS § 124 lg 2 järgi.

2. Kohtuvälise menetleja 8. juuli 2016. a otsuse peale esitasid maakohtule kaebuse MTÜ Eesti

Elektroonikaromu kaitsjad vandeadvokaat Martin Triipan ja vandeadvokaadi abi Sandra-Kristin

Noot. Kaitsjad palusid kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

Alternatiivselt palusid kaitsjad kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist isikule mõistetud karistuse

osas.

3. Harju Maakohtu 20. märtsi 2017. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Maakohus lõpetas

väärteomenetluse esimese ja kolmanda episoodi osas väärteo aegumise tõttu ning teise episoodi osas

teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Neljandas episoodis, s.o 2015. a patarei- ja akujäätmete

minimaalse ringlussevõtu sihtarvu täitmata jätmises, ja MTÜ Eesti Elektroonikaromu karistamises

10 000 euro suuruse rahatrahviga, jättis maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja

kaebuse rahuldamata. Kohus ei rahuldanud kaitsjate taotlust tunnistada JäätS § 127 lg 2 p 1

põhiseadusvastaseks. Taotletud kaitsjatasust 2918 eurot luges kohus mõistlikuks ja vajalikuks

948 eurot, millele lisandub käibemaks.

3.1.

Neljanda episoodi kohta märkis maakohus järgmist. Menetlusalune isik, olles JäätS § 26 lgte 1, 8, 9

järgi tootjatelt üle võtnud probleemtootest tekkivate jäätmete taaskasutamise kohustuse, oli

VVm nr 124 § 7 lg 1 p 3 järgi kohustatud võtma ringlusesse aku- ja patareijäätmeid vähemalt 50%

ulatuses. MTÜ Eesti Elektroonikaromu on 2015. aastal jätnud kohustuse täies ulatuses täitmata.

A. K. oli menetlusaluse isiku ainus juhatuse liige ning ta võttis ainuisikuliselt vastu patarei- ja

akujäätmete kogumise ja taaskasutamise otsuseid, seega kuulus kohustuse täitmine A. K.

vastutusalasse. Kuna ringlussevõtu määrad jäeti täitmata menetlusaluse isiku kulude

kokkuhoidmiseks, tegutses A. K. juriidilise isiku huvides. Seega KarS § 14 lgst 1 tulenevalt on

MTÜ Eesti Elektroonikaromu pannud A. K. kaudu toime JäätS § 124 lg 2 objektiivsele koosseisule

vastava teo. Ringlussevõtu määrade täitmata jätmine oli kavatsetud, teos puuduvad õigusvastasust ja

süüd välistavad asjaolud.

2(7)

4-16-5811

3.2.

Kohtuistungil kaitsjate esitatud taotluse tunnistada JäätS § 127 lg 2 p 1 põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks jättis maakohus rahuldamata. PS § 48 lg 4 puudutab vaid nn vabasektori loodud

ühinguid. Kuna MTÜ Eesti Elektroonikaromu võtab ettevõtjatelt raha eest vastutuse üle, s.o osutab

ärilist teenust, on tegemist ärisektorisse kuuluva ühendusega. Seega PS § 48 lg 4 praeguses asjas ei

kohaldu.

3.3.

Menetlusaluse isiku kaitsjatasu 2918 eurot ei pidanud maakohus mõistlikuks. Mõistlikuks tuleb

lugeda kaitsja tunnitasu, mida oleks tavapärasel juhul makstud ühele kaitsjale. Antud juhul kattuvad

vandeadvokaadi osutatud teenused vandeadvokaadi abi osutatud teenustega, kuid n-ö topelttöö ei

ole hüvitatav. Võttes arvesse, et menetluses oli kandev roll just vandeadvokaadi abil, tuleb

mõistlikuks lugeda tema tunnihind, s.o 120 eurot. Arvestades asja mahtu, pidas kohus taotluses

märgitud 21,2 tunnist osutatud õigusabist põhjendatuks ja mõistlikuks 7,9 tundi. Sellest tulenevalt

leidis maakohus, et põhjendatud on kaitsjatasu 948 eurot, millele lisandub käibemaks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu 20. märtsi 2017. a otsuse peale esitasid kassatsiooni MTÜ Eesti Elektroonikaromu

kaitsjad. Kaitsjad taotlevad väärteoasja menetluse lõpetamist ning väärteomenetluse seadustiku

(VTMS) §de 72 ja 83 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles need annavad

mittetulundusühingu väärteoasja arutamise pädevuse kohtuvälisele menetlejale. Alternatiivselt

taotletakse isikule mõistetud karistuse vähendamist. Samuti paluvad kaitsjad hüvitada

menetlusalusele isikule valitud kaitsjatele nii maakohtu kui ka Riigikohtu menetluse eest makstud

tasu täies ulatuses. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgnevad.

4.1.

PS § 48 lg 4 näeb ette, et mittetulundusühingut võib trahvida ainult kohus. Maakohtu seisukoht, et

see põhimõte kehtib vaid teatud tüüpi mittetulundusühingute puhul, on alusetu. Isegi kui PS § 48

lg 4 kohalduks vaid vabasektori mittetulundusühingute puhul, ongi MTÜ Eesti Elektroonikaromu

käsitatav nimetatud ühinguna, kuna tootjate huvides tegutsemise kõrval täidab ta ühiskondlikku ja

keskkonnakaitselist eesmärki.

4.2.

Patarei- ja akujäätmete ringlussevõtu sihtarvude saavutamise kohustus on üksnes MTÜ-l Eesti

Elektroonikaromu, mitte selle juhatuse liikmel A. K-l. Sellest tulenevalt ei vasta A. K. tegu

väärteokoosseisu tunnustele. Kuna ei ole tuvastatud juhatuse liikme koosseisupärast tegu, mida

saaks KarS § 14 lg 1 alusel omistada MTÜ-le Eesti Elektroonikaromu, on menetlusaluse isiku

vastutus välistatud.

4.3.

Menetlusaluse isiku süü on väike ning esinevad karistust kergendavad asjaolud. Ta ei võtnud

jäätmeid ringlusesse, kuna ootas, et koostööpartner saaks jäätmeloa. See võimaldanuks

koostööpartneril objektide ümbertöötlemist Eestis, mis oleks menetlusalusel isikul võimaldanud

vältida jäätmete transporti välismaale. Kuna ohtlike jäätmete transpordiga tekivad täiendavad

keskkonnaohud, soovis isik jäätmeid ajutiselt hoiustades käituda võimalikult keskkonnasõbralikult.

4.4.

Maakohus on ekslikult lugenud menetluskulu osaliselt põhjendamatuks. Kahe kaitsja poolt õigusabi

osutamine on põhjendatud tulenevalt asja keerukusest ning vandeadvokaadi ja vandeadvokaadi abi

patroonisuhtest: abi tegutseb patrooni juhtimisel. Lisaks pole maakohus arvestanud seda, et kaitsjate

vahel oli tööjaotus ning see ei toonud kaasa töö dubleerimist. Maakohtu menetluses kaitsjatele

makstud tasu tuleb tervikuna lugeda põhjendatuks ja menetlusalusele isikule hüvitada.

5. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab kassatsioonivastuses, et maakohtu lahend on põhjendatud ning

tuleb jätta muutmata.

3(7)

4-16-5811

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium lahendab esmalt kassatsioonis esitatud taotluse tunnistada väärteomenetluse seadustik

osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks (I). Seejärel selgitab kolleegium juriidilise isiku

tegevusetusdelikti eest vastutusele võtmise eeldusi ja hindab, kas praeguses asjas on menetlusaluse

isiku käitumise koosseisupärasus tuvastatud nõuetekohaselt (II). Viimasena lahendab kolleegium

menetluskulude hüvitamise küsimuse ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III).

I

7. Kassatsioonis leitakse, et VTMS §d 72 ja 83 on oma koosmõjus vastuolus PS § 48 lgga 4 osas,

milles need annavad mittetulundusühingu väärteoasja arutamise pädevuse kohtuvälisele menetlejale.

Kuigi tegemist on asjasse puutuvate normidega, ei nõustu kolleegium kaitsjate hinnanguga, et

Keskkonnainspektsiooni poolt menetlusalusele isikule rahatrahvi määramine oli põhiseadusvastane.

8. PS § 146 ls 1 kohaselt mõistab õigust kohus. Senises PS § 146 ls 1 tõlgenduspraktikas ei ole siiski

õigusemõistmise funktsiooni viimine kohtusüsteemist väljapoole välistatud, näiteks väärteoasjades

on aktsepteeritud kohtuvälise menetleja instituuti. Karistusotsuse tegemist kohtuvälise menetleja

poolt saab aga lubatavaks pidada vaid juhul, kui kohtuvälise menetleja otsusega karistatud isikule on

tagatud võimalus asja täiemahuliseks lahendamiseks kohtus. Sellest tulenevalt peab ka kohtuvälise

menetleja järel väärteoasja arutama asuv maakohus lahendama asja algusest ja täies ulatuses (de

novo, ab ovo), kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid ja lahendades kõik isiku vastutusele võtmise eelduseks olevad küsimused,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest (vt VTMS § 123 lg 2, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. septembri 2016. a otsus asjas nr 3115616, p 14 ja 29. mai 2017. a otsus asjas nr 3113017, p 7).

Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 tõlgendamisel on asutud

seisukohale, et kuigi väiksemate rikkumiste eest vastutusele võtmise ja karistamise usaldamine

täitevvõimu asutustele ei ole konventsiooniga vastuolus, tuleb rõhutada, et asjaomasel isikul peab olema

võimalus vaidlustada iga tema suhtes tehtud otsus kohtus, mis pakub artikliga 6 ette nähtud tagatisi (vt

nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 1984. a otsus asjas Öztürk vs. Saksamaa, p 56;

23. oktoobri 1995. a otsus asjas Schmautzer vs. Austria, p 36; 23. oktoobri 1995. a otsus asjas

Gradinger vs. Austria, p 44; 4. märtsi 2014. a otsus asjas Grande Stevens jt vs. Itaalia, p 139 ja

9. juuli 2015. a otsus asjas Tolmachev vs. Eesti, p 43).

9. Kolleegiumi hinnangul on PS § 48 lgs 4 kirjeldatud põhimõte, mille kohaselt saab

mittetulundusühingule trahvi määrata vaid kohus, samamahuline PS § 146 ls-s 1 sätestatud

põhimõttega. Seega tuleb ka PS § 48 lgt 4 osas, mis puudutab mittetulundusühingule kohtuvälise

menetleja poolt väärteo toimepanemise eest rahatrahvi määramist, sisustada PS § 146 ls 1 senise

tõlgenduspraktika kontekstis. Järelikult ei ole PS § 48 lg 4 järgi välistatud kohtuvälise menetleja

poolt mittetulundusühingu karistamine väärteo toimepanemise eest rahatrahviga seni, kuni

mittetulundusühingul on võimalik taotleda väärteoasja täiemahulist lahendamist kohtus. Käesolevas

asjas ei ole menetlusaluse isiku ligipääs kohtuvälise menetleja trahviotsustuse kohtulikule

kontrollile olnud takistatud, maakohus on lahendanud väärteoasja täies ulatuses ja isik on saanud

efektiivselt oma õigusi kohtulikult kaitsta. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et asjas ei esine

menetlusaluse isiku põhiõiguste riivet, mis annaks alust kahelda kehtiva regulatsiooni

põhiseaduspärasuses. Lähtudes eeltoodust jätab kolleegium kaitsjate taotluse rahuldamata.

II

4(7)

4-16-5811

10. Asjas on tuvastatud, et MTÜ Eesti Elektroonikaromu juhatuse liige A. K. ei taganud, et

menetlusalune isik täidab 2015. aastal patarei- ja akujäätmete minimaalse ringlusse võtmise

sihtarvu. Sellest tulenevalt süüdistatakse MTÜ-d Eesti Elektroonikaromu JäätS § 124 lg 2 järgi, mis

näeb ette vastutuse jäätmete taaskasutamise nõude täitmata jätmise eest. Seega on tegemist

olukorraga, kus juriidilisele isikule heidetakse ette teatud kohustuste täitmata jätmist, s.o

tegevusetust. Järgnevalt selgitab kolleegium juriidilise isiku tegevusetusdelikti järgi vastutusele

võtmise eeldusi (otsuse p-d 11-12) ja hindab seejärel, kas praeguses asjas on need eeldused täidetud

(otsuse p-d 13–16).

11. KarS § 14 lg 1 sätestab, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on

toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku

huvides. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näeb kõnealune omistamisnorm ette tuletatud

(derivatiivse) vastutuse põhimõtte. See tähendab, et juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi

liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegevuse või tegevusetuse kaudu, sest juriidiline isik kui

õiguslik abstraktsioon saab toimida üksnes füüsilise isiku kaudu. Juriidiline isik vastutab vaid siis,

kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2

lgs 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane

ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud

füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2004. a otsus asjas nr 311704, p 10, 13. novembri 2014. a otsus

asjas nr 3116614, p 6 ja 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3118416, p 27).

12. Kuna tegevusetusdeliktide objektiivne koosseis nõuab muu hulgas tegutsemiskohustuse tuvastamist

ja isikult nõutava teo konstrueerimist, tuleb ka KarS § 14 lgs 1 sätestatud isiku tegevusetuse

koosseisupärasuse hindamisel näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja

seda, milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri

2007. a otsus asjas nr 3118407, p 8; 26. septembri 2008. a otsus asjas nr 3114308, p 9 ja otsus asjas

nr 3118416, p 28). Tuleb aga silmas pidada, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei

saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta

(otsus asjas nr 3118416, p 38 koos edasiste viidetega). Seega juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku

tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult

rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi

õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele

isiklikult (otsus asjas nr 3118416, p 39). Nii on avalikus õiguses norme, mis panevad juhatuse

liikmele kohustuse tegutseda, tagamaks juriidilise isiku teatud kohustuse täitmine. Näiteks tuleneb

selline norm maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lgst 1, mis mh võimaldab karistada MKS § 1531,

§ 154 või KarS § 3891 järgi juhatuse liiget, kes jätab juriidilise isiku maksudeklaratsiooni esitamata,

samuti nõuda juhatuse liikmelt MKS §s 40 või 41 sätestatud alusel vastutusotsusega (MKS § 96)

juriidilise isiku maksuvõla tasumist (otsus asjas nr 3118416, p 39).

13. Seega tuvastamaks, kas MTÜ Eesti Elektroonikaromu vastutab JäätS § 124 lg 2 järgi, tuleb hinnata,

kas tema juhatuse liikme A. K. tegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline ning kas viimane

pani teo toime juriidilise isiku huvides. Kuna isikule heidetakse ette tegevusetust – MTÜ Eesti

Elektroonikaromu poolt 2015. aastal patarei- ja akujäätmete minimaalse ringlusse võtmise osakaalu

sihtarvude täitmise tagamata jätmine –, tuleb süüteo objektiivse koosseisu raames esmalt tuvastada,

kas A. K. oli isiklikult tegutsemiseks kohustatud ning milline oli temalt nõutav tegu.

14. JäätS § 124 lgd 1 ja 2 näevad ette vastutuse tootjale ja turustajale pandud jäätmete taaskasutamise

nõude täitmata jätmise eest. Kohustus tagada patarei- ja akujäätmete ringlussevõtt keskmiselt 50

massiprotsendi ulatuses tuleneb JäätS § 26 lg 8 alusel kehtestatud VVm nr 124 § 7 lg 1 pst 3. Kuigi

5(7)

4-16-5811

jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise nõuete tagamine lasub üldjuhul tootjal (JäätS § 26 lg 1

ls 1), võib selle kohustuse kirjaliku lepinguga anda üle tootjate ühendusele või ühineda tootjate

ühendusega (JäätS § 26 lg 1 ls 2). Tootjate ühendus on MTÜ või muu majanduslikku tulu

mittetaotlev organisatsioon, mille liikmeteks on üksnes tootjad või tootjate ühendused ning mille

üks eesmärk on teatud liiki probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise

korraldamine või finantseerimine (JäätS § 23 lg 3). Kohustuste üleandmisel tootjate ühendusele

vastutab tootjale pandud kohustuste täitmise eest tootjate ühendus, mitte enam tootja (JäätS § 26

lg 9 ls 2).

15. Vaidlust ei ole selle üle, et MTÜ Eesti Elektroonikaromu on tootjate ühendus ja on JäätS § 26 lg 9

ls 2 mõttes üle võtnud tootjate kohustuse tagada patarei- ja akujäätmete ringlussevõtt keskmiselt 50

massiprotsendi ulatuses. Kuna juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustused ei ole

samastatavad, ei saa MTÜ Eesti Elektroonikaromu tegutsemiskohustusest automaatselt järeldada, et

ka tema juhatuse liikmel oli vastav isiklik kohustus, vaid see nõuab eraldi õiguslikku alust (vt otsuse

p 12). JäätS § 23 lg 3 ja § 26 lg 9 ls 2 oma koosmõjus panevad vastava kohustuse vaid juriidilisele

isikule. Samuti ei ole jäätmeseaduses sätet, mis sarnaselt MKS §ga 8 paneks juriidilise isiku

seaduslikule esindajale kohustuse korraldada esindatava kohustuste täitmine. Sellist

karistusõiguslikku vastutust loovat tegutsemiskohustust ei saa üldjuhul tuletada ka ettevõtja üldisest

hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil

tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Kui

seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis

paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku

valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda

analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest.

16. Eeltoodust tulenevalt ei olnud MTÜ Eesti Elektroonikaromu juhatuse liige A. K. kohustatud

isiklikult tagama MTÜ Eesti Elektroonikaromu poolt JäätS § 26 lgst 8, § 26 lg 9 ls-st 2 ja

VVm nr 124 § 7 lg 1 pst 3 tuleneva kohustuse täitmist ja tema käitumist ei saa lugeda

koosseisupäraseks. Kuna teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub koosseisupärasus, s.o

üks deliktistruktuuri elementidest, on juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus välistatud (vt otsuse

p 11). Sellest tulenevalt tuleb MTÜ Eesti Elektroonikaromu suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1

p 1 alusel lõpetada. Sellel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda teisi kassatsioonis esitatud

ja isiku vastutust puudutavaid väiteid.

III

17. Kaitsjad esitasid taotluse hüvitada menetlusaluse isiku kaitsekulud nii maakohtu- kui ka

kassatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt osutasid kaitsjad menetlusalusele isikule maakohtu

menetluses õigusabiteenust 21,2 tundi keskmise tunnihinnaga 137,64 eurot, s.o summas 2918 eurot,

millele lisandub käibemaks. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral

VTMS § 29 lg 1 ps 1 nimetatud alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel

kohalduvad VTMS § 38 lgst 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud

põhimõtted. Kui ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat, arvatakse KrMS § 175 lg 2 alusel

menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale

tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama

kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas

ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise

eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2017. a otsus

asjas nr 3113417, p 11 koos edasiste viidetega). Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb

6(7)

4-16-5811

muu hulgas arvestada osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust,

väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas

nr 3113215, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 311914, p 20).

Kolleegium peab käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot

(mõistliku tunnitasu kohta vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2016. a otsus

asjas nr 3119816, pd 14–16). Pidades silmas põhimõtet, et ka mitme kaitsja korral saab lugeda

mõistlikuks vaid tasu, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande

täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks, ning asjaolu, et neljast väärteoetteheitest kahe osas

lõpetas maakohus väärteomenetluse aegumise tõttu, mida kaitsjad kaebuses ei käsitlenud, peab

kolleegium põhjendatuks õigusabiteenuse osutamist 13 tunni ulatuses. Eelneva valguses loeb

kolleegium maakohtu menetluses mõistlikuks õigusabi osutamise 13 tunni ulatuses tunnihinnaga

120 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o koos käibemaksuga kokku 1872 (13 × 120 × 1,2) eurot.

18. Taotluse kohaselt osutasid kaitsjad menetlusalusele isikule kassatsioonimenetluses õigusabiteenust

17,5 tundi keskmise tunnihinnaga 122,63 eurot, s.o summas 2146 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguse asja kassatsioonimenetluses selliseid õiguslikke küsimusi,

mis õigustaksid suuremat kui eelmises punktis mõistlikuks loetud 120 euro suurust tunnihinda.

Taotluses märgitud toimingud – 14,5 tundi kassatsiooni koostamine ja kokku kolm tundi

kassatsioonimenetluseks ettevalmistumine, sh otsusega tutvumine, suhtlus kaitsealusega – on olnud

vajalikud, kuid kassatsiooni koostamisele kulunud aega ei pea kolleegium mõistlikuks. Nimelt ühtib

kassatsioonis esitatud asjaolude ülevaade valdavas osas juba varasemas kaebuses esitatuga, samuti

kattuvad isikule mõistetud karistuse vaidlustamisel kasutatud argumendid suures osas varasemas

menetluses esitatud seisukohtadega ning VTMS §de 72 ja 83 põhiseaduslikkuse küsimust

puudutavat argumentatsiooni ei pea kolleegium põhjendatuks. Seevastu on kassatsioonis võrreldes

maakohtule esitatud kaebusega täiendatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi puudutavat osa,

tuginedes maakohtu menetluse ajal avaldatud Riigikohtu otsusele asjas nr 3118416. Eelnevat silmas

pidades leiab kolleegium, et kassatsiooni koostamise ajast tuleb põhjendatuks pidada kaheksa tundi.

Sellest tulenevalt loeb kolleegium kassatsioonimenetluses mõistlikuks õigusabi osutamise 11 (8 + 3)

tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o koos käibemaksuga kokku

1584 (11 × 120 × 1,2) eurot. Kokku tuleb seega hüvitada 3456 eurot, mis sisaldab ka käibemaksu.

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 punktist 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 20. märtsi 2017. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse MTÜ Eesti

Elektroonikaromu väärteoasjas jäätmeseaduse § 124 lg 2 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos

väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaitsjate kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)