2-17-101527/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. november 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-101527

Tsiviilasi

Advokaadibüroo TARK OÜ hagi JP vastu

kliendilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 18. augusti 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Advokaadibüroo TARK OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7 140 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Advokaadibüroo TARK OÜ

(registrikood 10223698), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tanel Küün

Kostja (vastustaja): JP (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18. augusti 2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt. Mõista hagejalt Advokaadibüroo Tark OÜ kostja JP kasuks

välja menetluskulude hüvitis 1 440 eurot (sisaldab käibemaksu) ja sellelt summalt

viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

2 (7)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Advokaadibüroo TARK OÜ (hageja) esitas 25.jaanuaril 2017 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse JP-lt (kostja) 3 570 euro ja viivise saamiseks, millele kostja esitas vastuväite. Seejärel

esitas hageja 4. aprillil 2017 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 3 570 eurot ja viivise 3 570 eurot.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 11. aprillil 2012 kliendilepingu (edaspidi „kliendileping“), mille alusel

osutas hageja kostjale õigusteenust;

-

hageja osutas kostjale ajavahemikus 7.–30. jaanuar 2014 õigusteenust 29,75 t hinnaga

100 eurot/tund. Selle eest esitas hageja 31. jaanuaril 2014 kostjale summas 3 570 eurot

arve

nr 1421009

(edaspidi

„vaidlusalune

arve“),

mille

maksetähtaeg

oli

10. veebruar 2014;

-

kostja ei esitanud pretensioone talle osutatud õigusteenuse sisu ega mahu osas, aga

vaatamata meeldetuletustele vaidlusalust arvet ei tasunud;

-

arve on deklareeritud hageja raamatupidamises ja hageja ei ole seda tühistanud;

-

kliendilepingu p 3 alusel on hagejal õigus nõuda tasumisega hilinemise korral kostjalt

viivist 0,1% päevas. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis

4 101,93 eurot, mida hageja vähendas põhinõudeni, st nõuab viivisena 3 570 euro

väljamõistmist;

-

kostjale õigusteenust osutanud vandeadvokaadil Erik Kergandberg ei olnud õigust

õigusteenuse osutamise tingimusi hageja nimel muuta;

-

hageja muudab kliendilepinguid alati kirjalikult, sh on kostjaga kokku lepitud

õigusteenuse osutamise tingimust (tunnihind) muudetud kirjalikult. Kirjaliku vormi

järgimata jätmisel on kliendilepingu muudatus tühine.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

vaidlusalune arve on esitatud toimingute eest, mida hageja tegi kostja huvides seoses

Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi „EIK“) avalduse koostamise ja esitamisega;

-

EIK otsustas 1. märtsil 2016, et kostja avaldust ei võeta menetlusse. Tulenevalt sellest

otsusest ja kostja palvest loobus E. Kergandberg hageja nimel 10. märtsil 2016

vaidlusaluse arve sissenõudmisest. Seega sõlmis E. Kergandberg hageja nimel kostjaga

võlasuhte lõpetamise kokkuleppe või pooled muutsid selles osas kliendilepingut;

-

hageja oli andnud E. Kergandbergile volituse enda esindamiseks kliendisuhtes

õigusteenuse osutamise tingimuste muutmisel. Hageja büroo sisemisest töökorrast

tulenevalt oli advokaatidel õigus muuta õigusteenuse osutamise tingimusi ja lepinguid

lõpetada. Kostja kogu varasem suhtlus hagejaga toimus E. Kergandbergi kaudu. Kostja

ei ole enne käesolevat vaidlust suhelnud mitte ühegi hageja juhatuse liikmega.

E. Kergandberg on kostjale osutatud õigusteenuse tingimusi korduvalt muutnud (hinda

ja tasumise tähtaega) ning hageja on seda aktsepteerinud. Järelikult tekkis kostjal

õigustatud arusaam, et E. Kergandberg tegutses arve tühistamisel hageja volituse

alusel;

-

lisaks tegutses E. Kergandberg arve tühistamisel ja sissenõudmisest loobumisel hageja

juhatuse liikmega kooskõlastatult. E. Kergandberg arutas kostja ettepanekut arve

3 (7)

tühistamise ja sissenõudmisest loobumise kohta 10. märtsil 2016 kostja juhatuse

liikmeks olnud vandeadvokaadi Hannes Vallikiviga, kes pidas büroo vastutulekut

pikaaegsele kliendile põhjendatuks;

-

kuivõrd kostjal puudub arve tasumise kohustus, siis ei ole kostja rahalise kohustuse

täitmisega viivituses ja hageja viivisenõue on alusetu.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 18. augusti 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava summa.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

pooled sõlmisid 11. aprillil 2012 kliendilepingu õigusteenuse osutamiseks, mille lisaks

oli volikiri õigusteenuse osutamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohaselt on see

käsundusleping, mille alusel mh tekkis kostjal hagejale tasu maksmise kohustus;

-

seoses avalduse esitamisega EIK-le osutas hageja büroos töötav vandeadvokaat

E. Kergandberg kostjale õigusteenust 2014. aasta jaanuarist kuni juunini, mille eest

esitati kostjale kolm arvet nr 1421009, 1421081 ja 1421095, neist on käesolevas asjas

esitatud hagi esemeks vaidlusaluse arve nr 1421009 summa;

-

kostja tasus hagejale erinevate õigusteenuste eest üle 100 000 euro;

-

alates 27. oktoobrist 2014 kuni 29. aprillini 2016 esitas hageja kostjale eelnimetatud

arvete tasumiseks mitmeid meeldetuletusi ja pretensioone;

-

EIK otsustas 1. märtsil 2016, et kostja avaldust ei võeta menetlusse;

-

E. Kergandberg lahkus hageja büroost 1. aprillil 2016.

3.2. Maakohus põhjendas otsust järgmiselt.

Esile toodud ja tõendatud asjaolud tuleb kvalifitseerida poolte kokkuleppel võlasuhte

lõpetamiseks. Kooskõlas VÕS § 207 lg-tega 1 ja 2 lõpeb võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik

on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Võlasuhte

lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või

võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. VÕS § 13 kohaselt võib lepingut muuta või lepingu

lõpetada lepingupoolte kokkuleppel. VÕS § 13 lg 2 kohaselt kui leping on lepingupoolte

kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel

järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Kostja sai teda esindanud advokaadi tegevusest aru, et

advokaadil oli õigus lepingut muuta.

Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg-st 4 ei tulene kliendilepingu muutmise või lõpetamise

kirjalikku nõuet, mistõttu ei määra tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 vastava

kokkuleppe vormi.

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja on menetluse käigus oma faktilist ja õiguslikku

positsiooni muutnud. Kostja väitis kogu menetluses, et ta ei pea arveid nr 1421009, 1421081

ja 1421095 tasuma. Kostja kui kliendi jaoks ei oma tähtust, kas arvete tasumise vabastamise

aluseks oli kliendilepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine.

E. Kergandbergil oli volitus nii võlasuhte muutmiseks kui ka lõpetamiseks. Tegemist on

advokaadibüroodes kehtiva tavapärase praktikaga. Korralduslikult on mõeldamatu, et toimivas

büroos, kus on mitmeid advokaate ja neil mitmeid kliente, nõuaks iga kliendilepingu muutmine

või lõpetamine büroo seadusliku esindaja heakskiitu. Isegi, kui selline korraldus oleks büroo

siseselt kehtestatud, siis ei mõjutaks see suhet kliendiga. Seda ei mõjuta ka arve kajastamine

(või kajastamata jätmine) hageja raamatupidamises.

E. Kergandberg teavitas arve sissenõudmisest loobumisest ja selle põhjustest juhatuse liiget

H. Vallikivi. Seega oli tal olemas hageja seadusliku esindaja nõusolek võlasuhte lõpetamiseks.

4 (7)

Kuivõrd hageja põhinõue jääb rahuldamata, siis puudub alus viivisenõude rahuldamiseks.

3.3. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg 1 alusel ning määras, et hagejal tuleb tasuda kostja menetluskulude katteks 3 312 eurot,

samuti sellelt summalt viivist.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks ei täitnud maakohus põhjendamiskohustust ega selgitanud, kuidas ta jõudis

järeldusele, et arve väidetav suuline tühistamine E. Kergandbergi poolt on kostja ja hageja

vahelise võlasuhte lõpetamine. Maakohus arvestas üksnes kostja väiteid ega pööranud

tähelepanu hageja seisukohtadele.

Kostja muutis menetluse kestel vastavalt menetluslikule olukorrale teadlikult oma õiguslikku

positsiooni, mida maakohus otsuses ei käsitlenud ega analüüsinud. Kostja väitis algselt, et

tegemist oli lepingu muutmisega, aga hiljem tugines võlasuhte lõpetamisele.

4.2. Teiseks jõudis maakohus ekslikult arusaamale, et hageja büroos oli kõikidel

vandeadvokaatidel õigus ja volitus õigusteenuste tingimusi kehtestada, muuta või lõpetada.

Kliendid sõlmivad õigusabiteenuse lepingu hagejaga ja advokaadil ei ole kliendi ees rohkem

õigusi ega kohustusi kui õigusteenuse osutamine klientidele.

4.3. Kolmandaks ei nõustu hageja, et kliendilepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine oleks

saanud toimuda ilma kirjalikku vormi järgimata.

Pooled on varasemalt järginud kliendilepingu muutmisel AdvS §55 lg-s 4 sätestatud

kohustuslikku kirjalikku vormi. Selles osas asus maakohus ekslikult seisukohale, et viidatud

sättest ei tulene kliendilepingu muutmise või lõpetamise kirjalikku nõuet. Kui klient ja

advokaadibüroo lepivad kokku teistsugustes tingimustes, kui on kajastatud kliendilepingus, siis

on muudatuse jõustumiseks vajalik see fikseerida kirjalikult ja kooskõlastada hageja

juhatusega. Kliendilepingut ei ole tänaseni lõpetatud.

Maakohus ei põhjendanud, kuidas on arvet võimalik tühistada suulises vormis, kui TsÜS § 77

lg 3, raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p-d 2 ja 5 ning § 7 lg 1 sätestavad täiendavalt arve

tühistamise kirjaliku vormi nõude.

4.4. Neljandaks palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, aga TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus ei ole edukas ja hageja

kannab apellatsioonimenetluse kulud.

7. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja peab hagejale tasuma nende vahel

11. aprillil 2012 sõlmitud kliendilepingu alusel õigusteenuse eest, mida hageja juures

tegutsenud advokaadid osutasid kostjale 7.–30. jaanuar 2014. Vaidlust ei ole selles, et viidatud

teenus mahuga 29,75 t on osutatud ja selle eest oleks poolte vahel varem kokku lepitud

tingimustel kuulunud tasumisel 3 570 eurot ( = 29,75 ×100 + 20% käibemaks). Selles summas

väljastas hageja vaidlusaluse arve, mida kostja ei tasunud.

Kostja keskse vastuväidete kohaselt ei pea ta nõutavat summat tasuma, sest ta leppis teda

esindanud advokaadiga E. Kergandberg kokku tasumiskohustuse puudumises. Vastavat

5 (7)

kokkulepet on kostja menetluse kestel käsitlenud nii kliendilepingu muutmise kui ka võlasuhte

lõpetamisena. Maakohus leidis, et pooled on omavahelise võlasuhte lõpetanud.

8. Ringkonnakohus asub maakohtust erinevale seisukohale kostja vastuväite õiguslikul

kvalifitseerimisel ja muudab selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus sedastas põhjendatult,

et tegemist on õigusliku küsimusega, millele vastamisel kohus ei ole seotud poolte käsitlustega.

Seetõttu ei oma tähtsust, kuidas ja millal kvalifitseeris kostja ise oma keskse vastuväite.

9. Kui pooltel oli lepinguline võlasuhe, mille maakohus õigesti tuvastas, siis sai seda lõpetada

lepingu lõpetamise teel. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingu lõpetada poolte kokkuleppel või

seadusega ettenähtud muul alusel. Vastava kokkuleppe sõlmimisel lõppeb siis ka võlasuhe

(VÕS § 186 p 4).

9.1. Võlasuhte lõpetamise kokkulepe võib VÕS § 207 lg 1 järgi olla sõlmitud seoses

võlausaldaja loobumisega nõudest. Võlasuhte kokkuleppel lõpetamise tagajärjed saabuvad

VÕS § 207 lg 2 alusel ka juhul, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja

tunnistab, et võlasuhet ei ole. Mõlemal viidatud juhul peaks poolte tahe ja eelkõige võlausaldaja

avaldus olema suunatud sellele, et võlasuhtest ei tulene ühtegi nõuet. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1

ning TsÜS § 67 lg-le 1 ja lg 2 kolmandale lausele tähendab see, et lepingu lõpetamiseks peavad

pooled tegema tahteavaldused, millest nähtub tahe leping lõpetada. Mitte igasugune nõudest

loobumine, aga eelkõige nõudest osaline loobumine, ei viita lepingu lõpetamise tahtele.

9.2. Käesoleval juhul oli poolte vahel sõlmitud leping õigusteenuse osutamiseks. Maakohus

tuvastas, et kostja tasus hagejale erinevate õigusteenuste eest üle 100 000 euro, seda asjaolu ei

ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Hagile vastu vaieldes kostja ei väitnud, et tema ja

E. Kergandberg arutasid kliendilepingu lõpetamist. Samuti ei väitnud kostja, et hageja loobus

kõigist oma võimalikest nõuetest, mis võiksid tuleneda kliendilepingust. Pigem väidab kostja,

et pärast EIK vastuse saamist kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta leppis ta

E. Kergandbergiga kokku, et vaidlusalust arvet ei tule tasuda.

9.3. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Kui kumbki pool ei ole toonud esile asjaolusid, mis viitaks kliendilepingu

lõpetamisele, siis puudub alus kvalifitseerida kostja vastuväide võlasuhte lõpetamiseks.

9.4. Eeltoodud kaalutlustel on põhjendatud kaebuse esimene väide, sest maakohus lähtus

ebaõigesti võlasuhte lõpetamisest. See ei toonud aga kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest kostja

vastuväite ja tõendite alusel saab tuvastada poolte tahteavaldused kliendilepingu muutmiseks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul leppisid kostja ja E. Kergandberg hageja nimel kokku selles, et

vaidlusalust arvet ei tule tasuda. Sellega muutsid nad 11. aprillil 2012 sõlmitud kliendilepingut

(tl 25, 34) perioodil 7.–30. jaanuar 2014 osutatud õigusteenuste eest tasumise kohustuse osas.

10.1. Nii E. Kergandberg kui ka H. Vallikivi kinnitasid tunnistajatena, et nad arutasid hageja

nimel vaidlusaluse arve tühistamist 2016. aasta märtsis (tl 113–118). E. Kergandbegi ütluste

kohaselt tuli initsiatiiv kostjalt. Pärast arutamist H. Vallikiviga, kes oli sel ajal hageja juhatuse

liige, teatas E. Kerganberg kostjale arve tühistamisest. Sel viisil vahetasid pooled tahte-

avaldused, mis olid suunatud kliendilepingu muutmisele viisil, et arvet ei tule tasuda.

10.2. E. Kergandbergi 4. mai 2016 e-kirjast nähtub, et vaidlusaluse arve sissenõudmisest

loobumise põhjus oli EIK otsustus, mitte menetleda kostja huvides koostatud ja esitatud kaebust

(tl 56). See on ajaliselt usutav, sest EIK keeldus kaebuse menetlemisest 1. märtsil 2016 (tl 55).

Kuigi vaidlusalune arve kajastas ka muid teenuseid (tl 35) ja EIK kaebusega seondusid

omakorda lisaks teised arved (tl 53–54), siis ei mõjuta see poolte kokkulepet vaidlusaluse arve

tasumiskohustuse puudumise kohta. Samuti ei oma siinjuures tähtsust, kes täpselt ja millises

ulatuses osutasid kostjale vaidlusalusel arvel märgitud teenuseid.

6 (7)

11. Hageja leiab, et advokaat E. Kergandbergil ei olnud volitust hageja nimel lepingut muuta

(kaebuse teine väide, järgnevas p 12) ja lisaks oleks selline muutmine vorminõude järgimata

jätmise tõttu tühine (kolmas väide, järgnevas p 13). Kummagi väitega ringkonnakohus ei

nõustu.

12. E. Kergandberg võis sõlmida hageja nimel kostjaga kokkuleppe, et vaidlusalust arvet ei

tule tasuda.

12.1. Maakohus leidis õigesti, et E. Kergandbergil oli volitus lepingu muutmiseks. Siiski on

õigustatud kaebuse kriitika, et selle järelduse tegemisel ei oleks tohtinud lähtuda advokaadi-

büroode tavapärasest praktikast, sest sellele pooled ei tugine. Vastav osa tuleb maakohtu

põhjendustest välja jätta, aga see ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Muus osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu asjakohaste põhjendustega ega pea neid kordama (TsMS § 654 lg 6).

12.2. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja teise väite edukust takistab TsÜS § 121 lg 2.

Viidatud säte näeb mh ette, et teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses teenuseid

osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste

teenuste osutamiseks. Vaidlust ei ole selles, et E. Kergandberg osutas kostjale õigusteenust

hageja ülesandel. Ringkonnakohtu hinnangul on advokaaditeenuse osutamisega mh hõlmatud

tehingud tasu kokkuleppimisel ja muutmisel, sh tasunõudest loobumisel. Maakohus sedastas

õigesti, et kui advokaat ületab kliendiga tehingute tegemisel tema ja büroo sisesuhtega talle ette

nähtud esindusõigust, siis mõjutab see üksnes sellest sisesuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi.

13. Kliendilepingu muutmise kokkulepe ei ole tühine vorminõude rikkumise tõttu.

13.1. AdvS § 55 lg 4 teine lause sätestab mh, et suulist kliendilepingut advokaadibüroo ja

kliendi vahel ei või sõlmida kliendi esindamiseks kohtus. Vähemalt osa vaidlusaluse arve

toimingutest oli suunatud EIK-le avalduse koostamiseks, st kostja kui kliendi kohtus

esindamiseks. Seega keelab viidatud säte vastava kliendilepingu suuliselt sõlmimise. Kuigi

seadus ei loetle tehingu vorme ammendavalt, siis tuleneb AdvS § 55 ja TsÜS 4. ptk sätetest

nende koosmõjus, et seadusandja soovis kõnealuse suulise lepingu sõlmimise keeluga

kehtestada kirjalikus või elektroonilises vormis lepingu sõlmimise kohustuse.

13.2. TsÜS § 77 lg 3 esimene lause näeb ette, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut

saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

VÕS § 13 lg 2 ei mõjuta lepingu muutmise vorminõudeid seadusega ettenähtud vormi puhul.

Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid kliendilepingu kirjalikult. Eelneva põhjal sätestab

seadus pooltevahelisele kliendilepingu muutmisele vorminõude.

Siiski ei tulene seaduses ette nähtud vorminõue kliendilepingu muutmiseks hageja viidatud RPS

sätetest. RPS § 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk õiguslike aluste loomine ning põhinõuete

kehtestamine rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamise ja

finantsaruandluse korraldamiseks. RPS § 4 näebki ette vastavad põhinõuded ja § 7 sätestab

raamatupidamise algdokumendile esitatavad nõuded. Kõnealuste normide sõnastusest ega

eesmärgist ei tulene, et need võiksid kehtestada vorminõudeid võlaõiguslikele kokkulepetele.

13.3. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral

tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleneb AdvS § 55 lg 4 eesmärgist teisiti. Riigikohus on sedastanud, et töölepingu

vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid

kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (19. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-

08, p 13 teine lõik). Puudub mõistlik põhjus hinnata advokaadibüroo kliendi kasuks tehtud

kliendilepingu muudatuse vorminõude eesmärki teisiti. AdvS § 55 lg 4 eesmärk on tagada

selgus advokaadibüroo kliendisuhetes, mitte aga mõjutada advokaadi ja kliendi vaheliste

kokkulepete kehtivust. Järelikult ei ole eespool p-s 10 tuvastatud kokkulepe TsÜS § 83 lg 1

alusel tühine.

7 (7)

13.4. Kliendilepingu p-s 6 leppisid pooled kokku, et juhinduvad hageja kehtestatud

õigusteenuse osutamise üldtingimustest (tl 92–97). Viidatud üldtingimuste p 2.8 ei välista

kliendilepingu sõlmimist ega muutmist suulises vormis. Samuti ei vasta hageja esile toodud

varasem kliendilepingu muudatus seaduses sätestatud kirjaliku või elektroonilise vormi nõudele

koosmõjus AdvS § 55 lg 4 viimase lausega, sest hinna muutuse kokkuleppe allkirjastamist ei

ole hageja väitnud ega tõendanud. Ka sel alusel ei saa hageja vaidluses kostja vastu edukalt

tugineda väitele, et lepingut oleks tulnud muuta kirjalikult.

14. Kaebuse neljas väide käsitleb menetluskulude jaotust, aga selles tugineb hageja ainult oma

ülejäänud väidetest loodetavale kohtuasja teisiti lahendamisele. Kuna hagi jääb rahuldamata ka

ringkonnakohtu otsuse põhjal, siis ei anna kaebuse neljas väide samuti alust maakohtu otsust

muuta. Menetluskulude kindlaksmääramist ei ole hageja eraldi vaidlustanud.

15. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ja TsMS § 171 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud

ringkonnakohtus. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

16. Maakohus määras hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt, vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 teeb

seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb määrata kindlaks hageja

poolt kostjale hüvitatavate kulude suurus.

16.1. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja esindaja ajakulu apellatsiooni-

menetluses kokku 18,25 t ja õigusabi osutati tasumääraga 170 eurot tunnis, millele lisandub

käibemaks. Selliselt kujunes apellatsioonimenetluse kuludeks kokku 3 774 eurot. Ringkonna-

kohtu hinnangul on neist kuludest põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamine 10 t ulatuses,

mis hõlmab nii kaebusega tutvumist kui ka sellele vastamist ja ülejäänud toiminguid

apellatsioonimenetluses. Vaidlus ei olnud mahukas ega keerukas ja hageja ei toonud kaebuses

esile uusi asjaolusid või vaidluse uusi aspekte. Ringkonnakohus võtab lisaks arvesse, et poolele

hüvitatavad menetluskulud peavad olema mõistlikus proportsioonis vaidlusaluse õigushüvega.

16.2. Maakohus määras kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks 120 eurot

(lisandub käibemaks). Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on see piisav tasumäär, millest lähtuvalt peab

vaidluse teine pool kulud hüvitama.

16.3. Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusteenuse osutamise mahust 10 t, tunnitasust

120 eurot ning kostja kinnitusest, et ta ei saa tagasi õigusabilt tasutud käibemaksu, kujuneb

hüvitatavaks summaks 1 440 eurot ( = 10 × 120 + 20%). Seega rahuldab ringkonnakohus kostja

taotluse kulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

16.4. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja kostja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm