1-17-4924/15 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1174924

Määruse kuupäev

17. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja

Peeter Roosma

Kohtuasi

Kahtlustatava H. K. vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. K. kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur (esindaja Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör

Steven-Hristo Evestus)

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2017. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Arvata menetluskulude hulka H. K. valitud kaitsjale Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses makstud tasu 1115 eurot 40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Prokuratuuri arestimistaotlus

1. Riigiprokuratuur esitas 19. mail 2017 Harju Maakohtule kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 142 lg 1 alusel taotluse arestida karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 6 ja § 832 alusel kuriteoga

saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks H. K. sularaha summas 108 150 eurot. Taotlust

põhjendati järgmiselt.

2. H. K-le esitati kahtlustus KarS § 394 lg 2 p 3 alusel suures ulatuses rahapesu toimepanemises.

Kahtlustuse kohaselt H. K. valdas, kandis üle, kasutas ja muundas vähemalt 1. jaanuarist 2012 kuni

10. juunini 2013 kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara kokku summas 3 557 574,80 eurot,

eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist olemust, tegelikku kasusaajat ning

omandiõigust. Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a otsusega on tuvastatud, et

H. K. on vähemalt ajavahemikul 24. oktoobrist 2011 kuni 11. septembrini 2012 toime pannud

laenuandjakuriteo, mis seisneb selles, et tema tegeles sel perioodil Soomes registreeritud äriühingute

1 Oy, 2 Oy, 3 Oy, 4 Oy, 5 Oy (praegune 6 Oy) ning teises Euroopa majanduspiirkonda kuuluvas

riigis registreeritud firmade 7 OÜ, 5 OÜ, 8 OÜ, 9 Ltd ja/või 10 Ltd juhatuse liikmena või firmade

tegeliku otsustusõiguse omajana ilma nõutava registreeringuta tarbimislaenude ehk nn kiirlaenude

väljastamisega. Kokku laekus Soomes toimepandud laenuandjakuriteo tulemusel 1. jaanuarist 2012

1-17-4924

kuni 10. juunini 2013 H. K. kontrolli all tegutsenud äriühingute Eesti pangakontodele kuritegelikku

tulu summas 3 557 574,80 eurot.

3. Nimetatud rahalisi vahendeid kasutas H. K. nii iseenda kui tema kontrolli all tegutsevate

äriühingute (8 OÜ, 5 OÜ, 11 OÜ, OÜ 7, 12 OÜ, hilisema nimega 13 OÜ, 14 OÜ, 15 OÜ, hilisema

nimega 16 OÜ, 17 OÜ, hilisem 18 OÜ, 10 Ltd, 9 Ltd, 19 OÜ, GP 6 OY, 1 OY) pangakontodel

erinevate majanduslikult põhjendamatute omavaheliste pangaülekannete tegemiseks, mille

eesmärgiks oli nende rahaliste vahendite päritolu ja kasusaaja varjamine. Alates 1. jaanuarist 2012

kuni 10. juunini 2013 on nii H. K. enda kui ka tema kontrolli all tegutsevate äriühingute erinevate

pangakontode vahel teostatud suuremahulisi edasi-tagasi ülekandeid kokku 661 korral ehk enam kui

22 miljoni euro väärtuses.

4. Eelmärgitud isikute grupi pangakontodel oli 1. jaanuarist 2012 kuni 10. juunini 2013 kontoraha,

mis pärines nii legaalsetest kui kuritegelikest allikatest kokku 5 999 323,05 euro väärtuses. Isikute

grupil oli legaalset kontoraha eelmärgitud perioodil 2 441 748,25 euro väärtuses. Kulutusi tuvastati

isikute grupil 4 580 982,86 euro väärtuses ning varasid soetati 1 228 333,34 euro väärtuses. Seega

kasutas isikute grupp igapäevakulutuste tegemiseks ja vara soetamiseks olulises osas kuritegelikust

tegevusest pärit rahalisi vahendeid.

5. Menetluse raames kogutud teave annab aluse seisukohaks, et 2013. aastal läbiotsimistel leitud ja

ära võetud sularaha summas 108 150 eurot kuulub H. K-le. Kõnealune rahasumma oli eelnevalt

arestitud Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a määrusega Euroopa arestimismääruse täitmiseks Soome

kriminaalmenetluses, kuid Soome Vabariigi Helsingi Linnakohus on tühistanud arestimise

konfiskeerimise tagamiseks 22. jaanuari 2016. a otsusega, mis jõustus 11. mail 2017. Vaatamata

sellele tuleb arvestada H. K. legaalsete sissetulekute, kulutuste ja varalise seisu erinevust

1. jaanuarist 2012 kuni 10. juunini 2013 kogusummas 318 364,68 eurot. Sularaha väärtuses

108 150 eurot võib seetõttu pärineda H. K. tuvastamata kuritegude toimepanemisest. Ülejäänud osas

on tehtud isiklikke kulutusi eelduslikult kuritegelike vahendite arvelt, s.o 210 214,68 euro ulatuses.

Vara arestimine on vajalik tagamaks, et kõnealust vara ei kantaks edasi ning oleks tagatud

laiendatud konfiskeerimise võimalikkus.

Maakohtu määrus

6. Harju Maakohtu 25. mai 2017. a määrusega arestiti H. K. vara, s.o sularaha summas

108 150 eurot. Maakohus märkis järgmist.

7. H. K-le KarS § 394 lg 2 p 3 alusel esitatud kahtlustus on põhjendatud. Soome Vabariigi Helsingi

Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a otsusega tuvastati, et H. K. on vähemalt 24. oktoobrist 2011 kuni

11. septembrini 2012 toime pannud laenuandjakuriteo Soome Vabariigi laenuandjate registreerimise

seaduse § 13 järgi. Otsuse kohaselt on H. K. mitmete äriühingute juhatuse liikmena või firmade

tegeliku otsustusõiguse omajana tegelenud tahtlikult kiirlaenude pakkumisega Soome klientidele

ilma registreerimiseta laenuandjate registris. Kiirlaenude andmiseks kasutati 20 Oy ja 21 AB tasulise

tekstisõnumi teenuseid. 20 Oy ja 21 AB kandsid 1. jaanuarist 2012 kuni 10. juunini 2013 H. K.

kontrolli all olevatele 7 OÜle, 8 OÜ-le ja 5 OÜ-le 2 408 284,80 eurot. Samuti nähtub Helsingi

Linnakohtu otsusest, et Soomes ebaseadusliku laenuandmisega teenitud kuritegelik tulu on Soome

äriühingu 2 Oy pangakontodelt 1. jaanuarist 2012 kuni 10. juunini 2013 üle kantud H. K. kontrolli

all olevate äriühingute 12 OÜ, 8 OÜ ja 14 OÜ pangakontodele summas 1 149 290 eurot.

8. H. K. kontrolli all olevate äriühingute pangakontode vaatlusprotokollidest nähtub, et

pangakontode peamiseks sissetulekuks on kuritegelikust tegevusest pärit rahalised vahendid või siis

teistelt H. K. kontrolli all tegutsevate äriühingute pangakontodelt tehtud ülekanded.

2(8)

1-17-4924

1. jaanuarist 2012 kuni 10. juunini 2013 on H. K. enda erinevatel kontodel ja tema kontrolli all

tegutsevate äriühingute kontodel tehtud suuremahulisi edasi-tagasi ülekandeid 661 korral enam kui

22 miljoni euro väärtuses. Vaatlusprotokollides sedastatu annab aluse kahtluseks, et äriühingud

kasutasid oma igapäevaste kulutuste tegemiseks ja vara soetamiseks olulises osas kuritegelikust

tegevusest pärit raha.

9. Kriminaalasjas kogutud teave annab aluse arvata, et arestitud 108 150 eurot kuulub H. K-le ja

võib pärineda kuritegude toimepanemisest. H. K. varalist seisu kajastava vaatlusprotokolli kohaselt

tuvastati tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vahe 1. jaanuarist 2012 kuni 10. juunini

2013 summas 318 364,68 eurot. Seega on sularaha arestimine võimaliku hilisema vara laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks KarS § 832 alusel põhjendatud.

Määruskaebus

10. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse H. K. kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim, kes taotles

maakohtu määruse tühistamist.

Ringkonnakohtu määrus

11. Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2017. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

esitatud määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised.

12. H. K-le KarS § 394 lg 2 p 3 alusel esitatud kahtlustus on põhjendatud. Rahapesukahtlusest

ajendatud menetlustoimingute tegemiseks ei ole nõutav isiku süüditunnistamine eelkuriteos.

Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a otsuse kohaselt mõisteti H. K. õigeks laenuandjakuriteos,

sest see kuritegu oli kohtuotsuse tegemise ajaks aegunud. Samas on otsusega üheselt tuvastatud

kuriteosündmus ehk H. K. ja tema kontrolli all olnud äriühingute laenuandjakuriteo toimepanemine.

13. H. K. suhtes ei toimunud Soomes rahapesuga seotud kriminaalmenetlust, mistõttu ei ole

tegemist ne bis in idem-põhimõtte rikkumisega. Laenuandjakuritegu seisnes Helsingi Linnakohtu

22. jaanuari 2016. a otsuse kohaselt selles, et H. K. kontrolli all olevad firmad andsid tarbijatele ilma

vastava registreeringuta kiirlaene. Eestis toimuva kriminaalmenetluse esemeks on aga rahapesu, s.o

Soomest laenuandjakuriteo tulemusena H. K. kontrolli all olnud firmadele laekunud rahaga

majanduslikult põhjendamatute tehingute tegemine, varjamaks nende rahaliste vahendite

kuritegelikku päritolu. Seda, et rahapesu ja selle eelkuriteo korral ei saa rääkida topeltkaristatavuse

keelu rikkumisest, kinnitab ka Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3113405.

14. Rahapesu kui kuriteo kahtlustust ei väära asjaolu, et Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a

otsuses leiti, et laenuandmiskuriteoga saadud konfiskeerimisele kuuluvat kasu ei ole võimalik

kindlaks teha. Tegemist oli konfiskeerimisküsimuse lahendamisega ja asjaolu, et ei ole täidetud

Soome seadustes ettenähtud konfiskeerimise tingimused, ei tähenda, et puudub kuriteosündmusena

rahapesu eelkuritegu. Lisaks tõdeti Helsingi Linnakohtu kõnealuses otsuses, et rahalised vahendid

on läinud üle H. K. kontrolli all olnud Soome äriühingu (2 Oy) pangakontodelt Soome ja Eesti

äriühingutele. Samuti tegi 20 Oy ülekandeid Eesti äriühingutele.

15. Vaatlusprotokolli kohaselt on 17. jaanuarist kuni 12. aprillini 2012 20 Oy ja 21 AB

pangakontodelt SMS teenustasudena kokku kantud üle 2 384 384,80 euro H. K. kontrolli all

olevatele 7 OÜ-le, 8 OÜ-le ja 5 OÜ-le. Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a otsusega on

tuvastatud, et sel perioodil oli laenuandjakuritegu toime pandud. Samuti nähtub vaatlusprotokollist,

et H. K. kontrolli all olnud 2 Oy kontodelt laekus 4. jaanuarist kuni 20. aprillini 2012. a

319 500 eurot H. K. kontrolli all olevale 8 OÜ-le. Seega tehti kuriteosündmuse ajal vastavaid

3(8)

1-17-4924

ülekandeid vähemalt summas 2 703 884,80 eurot. Eelmärgitud vaatlusprotokollist nähtuvalt

toimusid ka 14. maist 2012 kuni 28. veebruarini 2013 2 Oy pangakontodelt ülekanded H. K.

kontrolli all olevatele äriühingutele, summades 711 000 eurot ja 118 790 eurot.

16. Vaatlusprotokollidest tuleneb, et H. K. ja tema kontrolli all olevate äriühingute vahel on tehtud

suuremahulisi ja tihedaid toiminguid varaga, ja võib eeldada, et neil ei olnud reaalset majanduslikku

sisu. Edasi-tagasi on toimunud ülekandeid kontode vahel 661 korral ja 22 miljoni euro väärtuses.

Olulisi muutusi isikute varalises seisus need kaasa ei toonud. Selgitused olid üldsõnalised (ülekanne,

laen). Majandusliku sisuta ülekannete tegemine H. K. ja tema kontrolli all olevate firmade vahel

võib kujutada varjamis- või moondamistegevust kui KarS § 394 koosseisutegu.

17. Hinnates erinevust H. K. legaalse sissetuleku, varalise seisu ja kulutuste vahel, on kahtlus, et

läbiotsimisel äravõetud sularaha pärineb kuritegevusest. Prokuratuur on näidanud piisavalt

konkreetseid asjaolusid, mis võimaldavad käsitada arestitavat sularaha H. K. varana. Sularaha võeti

ära H. K. valdusest. Kuigi väidetakse, et hoiulaekast äravõetud sularaha puhul on tegemist H. K.

2011. a saadud dividendituluga, nähtub tema 2011. a kuni 15. aprilli 2013. a pangakonto

väljavõttest, et ta ei ole kõnesolevas summas sularaha välja võtnud. Sularaha legaalset päritolu ei

tõenda ka 2011. a lõpus 20 Oy-lt 8 OÜ-le tehtud ülekanne, sest see jääb eelkuriteo toimepanemise

aega. 2400 euro kuulumist A-le ei kinnita asjaolu, et summa oli suurtes kupüürides, sest A

pangakonto väljavõtte kohaselt ei ole ta oma töötasu sellistes summades sularahana välja võtnud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kaitsja määruskaebus

18. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. K. kaitsja vandeadvokaat J. Siim, kes

taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja vara arestimise taotluse rahuldamata jätmist. Kaitsja

seisukohad on järgmised.

19. Eitada tuleb eelkuriteo kui rahapesu koosseisulise tunnuse olemasolu. Ringkonnakohus on

alusetult leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlust kinnitab Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu

22. jaanuari 2016. a otsus. Osutatud kohtuotsusest nähtub, et H. K. mõisteti õigeks kõigis kolmes

talle esitatud süüdistuses: registrikandega seotud kuriteos, turunduskuriteos ja laenuandjakuriteos.

Õigeksmõistev kohtuotsus on jõustunud. Sellega peab kaasnema õiguskindlus ja -rahu. Ne bis in

idem-põhimõttest lähtudes ei ole lubatav Eestis menetletavas rahapesu kriminaalasjas lugeda

eelkuriteoks neid tegusid, mille osas Soome kohus on teinud õigeksmõistva otsuse. Seega ei ole

asjakohane ka viide Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3113405. Vastupidine seisukoht oleks

vastuolus põhiseaduse (PS) § 23 lgga 3 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4.

20. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et ne bis in idem-põhimõte keelab isiku

suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu

faktilisi asjaolusid (vt 10. veebruari 2009. a otsus Sergey Zolotukhin vs Venemaa). KarS § 394 lg 2

ps 3 sätestatud kuriteo toimepanemisest saaks rääkida vaid juhul, kui tuvastatud oleks süüdistatava

poolt laenuandjakuriteo toimepanemine. Kuna välisriigis on tehtud eelkuriteo osas õigeksmõistev

otsus, rikuks H. K. korduvkaristamine ne bis in idem-põhimõtet. Eesti kriminaalmenetlus käsitleb

valdavas osas samu faktilisi asjaolusid, mille osas on Soome kohus teinud H. K. suhtes kõigis

süüdistuspunktides õigeksmõistva otsuse.

21. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt peab õigusrahu ja

kindlus saabuma ka siis, kui isiku suhtes tehakse teises riigis õigeksmõistev kohtuotsus süüstavate

4(8)

1-17-4924

tõendite puudumise või kuriteo aegumise tõttu (otsus asjas nr C467/04). Euroopa Kohus selgitas, et

lepinguosaliste riikide karistusõigussüsteemides valitseb vastastikune usaldus ja iga nimetatud riik

tunnustab teises riigis kehtiva karistusõiguse kohaldamist isegi siis, kui tema enda siseriikliku

õiguse rakendamise tulemuseks oleks teistsugune kohtulahend. Seega on ne bis in idem-põhimõte

kohaldatav ka juhul, kui teise riigi kohus on teinud isiku suhtes õigeksmõistva otsuse kuriteo

aegumise tõttu ja kohtuotsus on jõustunud.

22. Väär on ringkonnakohtu väide, nagu tuleneks Soome kohtuotsusest, et laenuandjakuriteo pani

toime H. K. Kohtuotsuses on kirjas, et seda tegid äriühingud. Süütuse presumptsioonist lähtuvalt ei

ole lubatud kuritegu inkrimineerida sama lahendiga õigeks mõistetud H. K-le. Juriidiline isik on

iseseisev õigussubjekt, keda ei saa samastada selle osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või

juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega. Samuti ei olnud äriühingute laenu andmine iseenesest

ebaseaduslik.

23. Helsingi Linnakohus ei asunud seisukohale, et laenuandjakuriteost oleks tekkinud

konfiskeerimisele kuuluvat majanduslikku kasu. Riigiprokuratuur vabastas 26. septembri 2017. a

määrusega Soome Vabariigi kriminaalasjas Harju Maakohtu 3. juuli 2014. a määrusega asjas

nr 1145649 arestitud sularaha summas 108 500 eurot. Varem on osutatud sularaha arestitud kui

juriidilise isiku vara.

24. Soome kohtuotsuses on märgitud, et kindlat järeldust varade ülemineku kohta H. K. omandisse

tõendite alusel või selle alusel, et H. K-l on nendes äriühingutes olnud otsustusõigus, teha ei ole

võimalik. Kui kuritegeliku tegevuse tulemusena tulu saamine ei ole kindlaks tehtud, ei saa rääkida

ka rahapesu toimepanemisest.

25. Läbiotsimisel äravõetud sularaha 2400 eurot kuulub H. K. xxx A-le. Tegemist on tema töötasuga

7 OÜ-st. 2012. aastal teenis A 25 673,13 eurot, millest osa võttis ta välja sularahas. A pangakonto

väljavõte 7. jaanuarist 2011 kuni 5. märtsini 2013 näitab, et ta on pangakontolt välja võtnud suurema

summa, kui H. K. ja A ühisest elukohast ära võeti.

26. Swedbank AS-i hoiulaekast äravõetud 105 750 eurot on legaalse päritoluga. Tegemist on Soome

äriühingu 20 Oy-lt pärineva rahaga 2011. a oktoobris osutatud sõnumiteenuse eest, mis jääb

väljapoole kahtlustuses märgitud rahapesu toimepanemise aega. Lisaks hoidis H. K. hoiulaekas

dividenditulu.

Prokuröri vastus

27. Juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus palub jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Prokuröri põhjendused on järgmised.

28. Prokuröri hinnangul ei ühti kriminaalmenetlusõiguse üldiste põhimõtetega kaitsja seisukoht, et

Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a otsusel on tõendiväärtus üksnes

resolutiivosa piires. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on muu dokument tõendiks oma terviklikkuses ja

KrMS §s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolusid puudutavas osas. Kohtupraktikas on asutud

seisukohale, et maksumenetluses tehtud maksuotsus või halduskohtu otsus on tõendina kasutatav,

samuti on seda piiratud ulatuses siseriikliku kriminaalasja menetlusdokumendid, sh süüdistusakt,

kohtuotsus ja kohtuistungi protokoll. Ka on kriminaalasja kohtuotsus kasutatav tõendina rahapesu

eelkuriteo tõendamisel.

29. Rahapesukahtluse korral ei ole eelkuriteo tuvastamiseks nõutav süüdimõistmine selles kuriteos.

Piisab üksnes kuriteosündmuse tuvastamisest. Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu

5(8)

1-17-4924

22. jaanuari 2016. a otsusega tuvastati, et H. K. ja tema kontrolli all olnud äriühingud on vähemalt

ajavahemikus 24. oktoobrist 2011 kuni 11. septembrini 2012 toime pannud laenuandjakuriteo.

Rahapesu eelkuriteoks oleva kuriteosündmuse tuvastamise raames ei ole tähtis kuriteo

etteheidetavus konkreetsele füüsilisele või juriidilisele isikule. Menetluse raames tuvastatud

asjaolud on tinginud vara arestimise adressaadi muutumise ja arestitava vara kuuluvuse

ümberhindamise kriminaalmenetluse kestel.

30. Rahapesukuritegu puudutava kriminaalmenetluse raames ei anta hinnangut eelkuriteo

ebaõigussisule ega kohaldata süüdistatava suhtes eelkuriteost tulenevaid karistusõiguslikke

järelmeid, mistõttu ei ole tegemist ne bis in idem-põhimõtte rikkumisega. Isiku karistamine

samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteoga saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest ei

ole välistatud. Kuna määruskaebemenetlus on erikaebemenetlus, mille raames ei toimu

kriminaalasja sisulist lahendamist, ei saa selle raames kujundada seisukohta ka kriminaalmenetlust

(süüdistust) tervikuna puudutavas küsimuses, s.o ne bis in idem-põhimõtte rikkumise osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

31. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust maa- ja ringkonnakohtu

määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtu põhjendused kuriteokahtluse ja vara arestimise aluse

olemasolu kohta on piisavad. Käsitletud on ka kaitsja seisukohti seoses vara kuuluvuse ja legaalse

päritoluga. Vastuseks kaitsja argumentidele selgitab kolleegium järgmist.

32. Põhiseaduse § 23 lgs 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte

(ne bis in idempõhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese

kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang,

on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui

varasem hinnang osutub õiguslikult valeks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a

otsus kriminaalasjas nr 3115615, p 6). Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artiklis 4, Euroopa Liidu õiguse osaks olevas

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 50 ja konventsioonis, millega rakendatakse 14. juunil 1985

Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi vahel sõlmitud

Schengeni lepingut nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (edaspidi: Schengeni

rakenduskonventsioon), täpsemalt selle artiklis 54. Viimane on asjakohane olukorras, kus varasem

kohtuotsus on tehtud teises Euroopa Liidu liikmesriigis.

33. Riigikohus, juhindudes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, on selgitanud, et ne bis in idem-

põhimõte keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb

samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a

otsus kriminaalasjas nr 3115615, p 8; Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. veebruari 2009. a otsus asjas

Sergey Zolotukhin vs. Venemaa). Ka Euroopa Kohus on Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54

tõlgendamisel asunud seisukohale, et ainsaks oluliseks kriteeriumiks on tegude sisulise samasuse

tuvastamine, mida tuleb mõista konkreetselt omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt

lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena. Õiguslike kvalifikatsioonide erinevused

liikmesriikides ei tohi takistada ne bis in idem-põhimõtte kohaldumist (vt Euroopa Kohtu

9. märtsi 2006. a otsus asjas C436/04, Van Esbroeck, pd 31-36).

34. Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a otsusest nähtuvalt tegi prokuratuur

Soomes H. K-le etteheiteid kolmes süüdistuses: 1) 11. aprillist kuni 18. juulini 2011 toime pandud

registri sissekannet puudutavas kuriteos, 2) 1. jaanuarist 2010 kuni 6. juunini 2012 toime pandud

turunduskuriteos ja 3) 24. oktoobrist 2011 kuni 10. juunini 2013 toime pandud laenuandjakuriteos.

Helsingi Linnakohtu selle otsusega mõisteti H. K. kõigis kolmes süüdistuses õigeks. Esimeses

6(8)

1-17-4924

süüdistuses loobus prokuratuur süüdistusest. Teise ja kolmanda süüdistuse sisuks oleva kuriteo (s.o

turunduskuriteo ja laenuandjakuriteo) osas asus Helsingi Linnakohus seisukohale, et need on

aegunud.

35. Kaitsja viitab asjakohaselt Euroopa Kohtu 28. septembri 2006. a otsusele asjas Gasparini jt,

milles kohus käsitles Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem-

põhimõtet. Otsuses selgitati, et põhimõtte eesmärgiks on vältida olukorda, kus isik satub

liikumisvabaduse kasutamisel mitme liikmesriigi territooriumil sama teo toimepanemise eest

korduvalt kohtu alla. Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas tehtud otsus, millega süüdistatav

mõistetakse kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteo aegumise tõttu lõplikult õigeks, tingib ne bis

in idem-põhimõtte kohaldumise (vt otsus asjas nr C467/04, pd 27-28, 33). See tähendab, et H. K.

süüditunnistamine Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a

otsuses käsitletud faktilistest asjaoludest lähtuvalt oleks vastuolus ne bis in idem-põhimõttega.

36. H. K. vara arestimist taotletakse kriminaalmenetluses, milles talle esitati kahtlustus KarS § 394

lg 2 p 3 alusel. Lühidalt kahtlustatakse H. K-d selles, et ta valdas, kandis üle, kasutas ja muundas

1. jaanuarist 2012 kuni 10. juunini 2013 Soomes laenuandjakuriteo tulemusena saadud vara kokku

summas 3 557 574,80 eurot, eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist olemust,

tegelikku kasusaajat ning omandiõigust. Kahtlustuse kohaselt on 1. jaanuarist 2012 kuni

10. juunini 2013 H. K. enda erinevatel kontodel ja tema kontrolli all tegutsevate äriühingute

kontodel teostatud suuremahulisi ja majanduslikult põhjendamatuid edasi-tagasi ülekandeid

661 korral, s.o enam kui 22 miljoni euro väärtuses. Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a otsuses

ei käsitleta H. K-le esitatud kahtlustuse faktilisi asjaolusid seoses Eestis toimunud majanduslikult

põhjendamatute ülekannete tegemisega, mille (väidetavaks) eesmärgiks oli varjata rahaliste

vahendite ebaseaduslikku päritolu. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul praeguses menetlusetapis

tõsikindlalt sedastada ne bis on idem-põhimõtte rikkumist. Vara arestimise menetluses (ja

määruskaebemenetluses) ei toimu kriminaalasja sisulist lahendamist, vaid selle esemeks on

kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimuse lahendamine, täpsemalt kriminaalmenetlust tagava

abinõu kohaldamise otsustamine. Lõplik otsustus selle kohta, kas ja millises ulatuses kattuvad Eestis

läbiviidava kriminaalmenetluse esemeks olevad faktilised asjaolud Helsingi Linnakohtu

22. jaanuari 2016. a õigeksmõistva otsuse aluseks olevate asjaoludega, ning kas tegemist on ne bis

in idem-põhimõtte rikkumisega, tuleb anda H. K. süüküsimuse sisulise arutamise käigus.

37. Kohtupraktikas on selgitatud, et isiku süüditunnistamine KarS § 394 alusel rahapesus eeldab, et

kohus tuvastab kuritegeliku tegevuse (eelkuriteona käsitatava kuriteosündmuse). Eelkuritegu

kujutab endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust

KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. Eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema

süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3119414, p 170).

38. Eeltoodud seisukohti kuriteosündmuse eelkuriteona tuvastamise kohta on rõhutatud aga isiku

süüküsimust lahendades. Vara arestimise menetluses, kui otsustatakse kriminaalmenetluse tagamise

abinõu kohaldamist, peab kohus tuvastama põhjendatud kuriteokahtluse, mis ei kujuta endast isiku

süüküsimuse otsustamist. Kohus ei pea hindama tõendite lubatavust ja vara arestimise taotluses

märgitu tõendatust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava

süüküsimust lahendades. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud kahtlust,

et H. K. on toime pannud rahapesu. Maa- ja ringkonnakohus viitasid vaatlusprotokollidele, millest

nähtub rahaliste vahendite liikumine 4. jaanuarist 2012 kuni 28. veebruarini 2013 Soomes

registreeritud äriühingu 2 Oy pangakontolt 8 OÜ, 12 OÜ ja 14 OÜ pangakontodele summas

1 149 290 eurot. 20 Oy ja 21 AB pangakontodelt, kelle tasulist sõnumiteenust kiirlaenude andmiseks

H. K. kahtlustuse kohaselt kasutas, laekus ajavahemikul 17. jaanuarist kuni 17. maini 2012 7 OÜ

7(8)

1-17-4924

pangakontole 1 535 057,44 eurot, 8 OÜ pangakontole 440 609,32 eurot ja 5 OÜ pangakontole

408 617,38 eurot. Vaatlusprotokollidest nähtub ka kahtlustuses nimetatud äriühingute omavahelisi

suuremahulisi pangakonto ülekandeid. Maa- ja ringkonnakohus osutasid, et H. K. ja tema kontrolli

all olevate äriühingute pangakontode vahel on tehtud edasi-tagasi tehinguid 661 korral, s.o 22

miljoni euro väärtuses. Seejuures ei toonud ülekanded kaasa olulisi muutusi isikute varade seisus.

See annab aluse kahtluseks, et ülekannetel ei olnud tegelikku majanduslikku eesmärki, vaid need

olid suunatud rahaliste vahendite päritolu varjamisele. Kohtupraktikas on aktsepteeritud rahapesu

kriminaalasjades vara arestimist olukorras, kus hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on

piisavalt põhjendatud vaatlusaluste toimingute taustal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3114616, p 9). Kolleegiumi hinnangul võib seda

kõnesolevas asjas jaatada.

39. Küll aga soostub kolleegium kaitsjaga selles, et rahapesu eelkuritegu ei ole tõendatav

õigeksmõistva kohtuotsusega. PS § 22 lgs 1 ja KrMS § 7 lgs 1 sätestatud süütuse presumptsiooni

kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus. Õigeksmõistvas kohtuotsuses, olgu see tehtud tõendite ebapiisavuse, kuriteo aegumise

või mõnel muul põhjusel, ei tehta isikule karistusõiguslikku etteheidet. Vastupidi, õigeksmõistvas

kohtuotsuses süüdistuse sisuks oleva etteheite tegemise võimalust eitatakse. Prokuröri vastuses

viidatud kriminaalasjades on Riigikohus tõepoolest sedastanud, et ühe kriminaalasja

menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina

teises kriminaalasjas – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses – ei ole välistatud. Samas

tõdes kolleegium seejuures, et nende dokumentidega saab tuvastada üksnes erineval ajal antud

ütluste lahknemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 31110007, p 7; 25. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3119807, p 7; 2. detsembri 2011. a

otsus kriminaalasjas nr 3119611, p 7.2). Seega on loetletud menetlusdokumente käsitatud tõenditena

piiratud ulatuses. Kuigi 22. juuni 2015. a otsuses kriminaalasjas nr 3119414 jaatati rahapesu

eelkuriteo osas tuginemist varasemale süüditunnistavale kohtuotsusele (p 170), ei saa seda laiendada

õigeksmõistvale lahendile.

40. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lgst 1 ja § 337 lg 1 pst 1 jätab Riigikohus

Tallinna Ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

41. H. K. kaitsja J. Siim esitas taotluse hüvitada H. K-le Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1115,40 eurot (sh käibemaks 185,90 eurot).

Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt kulus kaitsjal Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse koostamisele 7 tundi 9 minutit. Osutatud õigusteenuse tunnihind on 130 eurot,

millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud summa on KrMS § 175 lg 1 p 1

tähenduses mõistliku suurusega ja seega käsitatav määruskaebemenetluse kuluna. Seega tuleb see

KrMS § 187 lg 2 alusel arvata menetluskulude hulka.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)