2-15-18987/26 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-18987

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Galyna Piatakova hagi Diana Barinova vastu müügihinna

tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Galyna Piatakova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6164 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Galyna Piatakova, esindaja vandeadvokaat Jaak Oja

Kostja Diana Barinova, esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid Osaühingule kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon.

4. Mitte võtta asja juurde Diana Barinova 8. augustil 2017 esitatud seisukohale lisatud

dokumente (sõiduki fotod, väljavõte Maanteeameti e-teenindusest) ja Galyna Piatakova

14. augustil 2017 esitatud seisukohale lisatud dokumenti („Postimehe“ 10. augusti 2017. a

artikkel).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Galyna Piatakova (hageja) esitas 17. detsembril 2015 Harju Maakohtule Diana Barinova (kostja)

vastu hagi, milles palus tuvastada hageja sõiduki Peugeot 207 CC registrimärgiga 477 BLH

(sõiduk) müügilepingust taganemine, mõista kostjalt hageja kasuks välja 6164 eurot 50 senti,

kohustada kostjat hagejalt üle võtma sõiduki ning andma nõusoleku sõiduki omandiõiguse ja

2-15-18987

valduse vastuvõtmiseks või asendada see kohtuotsusega. 4. jaanuaril 2016 täpsustatud nõudes palus

hageja kostjalt välja mõista 6164 eurot 50 senti, sh sõiduki eest tasutud 6000 eurot, Karla Auto

O.K. OÜ-le tehnilise seisukorra ülevaatuse ja ekspertiisi eest tasutud 103 eurot 50 senti ja sõiduki

registreerimisel tasutud riigilõivu 61 eurot. Hageja palus ka hüvitada oma menetluskulud 1052 eurot

55 senti (sh riigilõiv 450 eurot, õigusabikulud 600 eurot ja lepingu ülesütlemise teate saatmise kulu

2 eurot 55 senti).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24. aprillil 2015 müügilepingu, millega hageja ostis

kostjalt sõiduki. Hagejat esindas lepingu sõlmimisel ja sõiduki uue omaniku registrisse kandmisel

tema tütar Natalja Terehhanova, kes tasus lepingu allkirjastamisel kostjale sõiduki eest 6000 eurot.

Hageja sai sõiduki valduse 24. aprillil 2015. Hageja leidis, et kostja varjas pahauskselt sõiduki

defekte ja müüs talle ohtliku sõiduki, mille mootor vajab kapitaalremonti. Sõiduki vastutav kasutaja

N. Terehhanova avastas sõiduki kasutamisel, et mootorist kostub võõras heli ning mõned päevad

hiljem hakkas armatuurlaual põlema õlitaseme märgutuli. 27. aprillil 2015 läks N. Terehhanova

Karla Auto O.K. OÜ remondikeskusesse, kus pärast õlitaseme kontrolli lisati mootorisse tehnilistes

juhistes määratud vajaliku maksimumtasemeni mootoriõli. Kuna 29. mail 2015 süttis sõiduki

armatuurlaual uuesti märgutuli, pöördus N. Terehhanova taas Karla Auto O.K. OÜ

remondikeskusesse automootori tehnilise seisukorra ülevaatuseks. Mootori veaotsingul selgus, et

mootorituli põleb, karteris on õli normi alammääral, nukkvõlli kinnitusraam on keevitatud ja

nukkvõll üle lihvitud. Karla Auto O.K. OÜ 15. juunil 2015 koostatud mootori tehnilise seisukorra

aktis järeldati, et kuna mootoris oli tehtud keevitustöid, on mootoril olnud tõsised rikked.

Keevitamisega parandatud mootori edaspidine kasutamine ei ole lubatud, sest see on tehniliste

parameetrite tõttu ohtlik ja lubamatu. Kirjeldatud seisundis mootoriga sõidukiga edasine sõitmine

võib mootori ja turbo rikkuda.

Kostja kinnitas müügikuulutuses ja lepingu sõlmimisel, et sõiduk on heas tehnilises seisukorras,

ekspluatatsioonikõlbulik, ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid. Kostja käitus pahauskselt.

Sellist riket ei olnud hagejal võimalik tuvastada lepingu sõlmimisele eelnenud sõiduki kontrollis.

Kostja pidi teadma sõiduki puudusest. Tehnilisest passist nähtuvalt võeti sõiduk Eestis esimest

korda arvele 21. märtsil 2014 ning juba 15. aprillil 2014 esitati kostjale sõiduki kapitaalremondi

arve.

Seega toodi sõiduk Eestisse avariilises seisundis või tegi kostja sellega kohe pärast arvele võtmist

avarii. Hageja andis võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 järgi kostjale piisava ja mõistliku tähtaja

mootoriremondi tegemiseks või mootori asendamiseks. Hageja viitas VÕS §-le 116 ning selgitas, et

pöördus pärast sõiduki mootoririkke tuvastamist juristi poole, kes võttis kostjaga telefoni teel kohe

ühendust, et kohtuda ja läbi rääkida probleemi lahendus. Kostja ei soovinud hagejaga kohtuda ega

läbirääkimisi pidada. Sõiduki uus mootor maksaks peaaegu sõiduki müügihinna ning kallis oleks ka

mootori remont, sest vahetada oleks vaja kõik põhilised osad. 23. septembril 2015 saatis hageja

esindaja posti teel tähitud kirjaga kostjale sõiduki müügilepingust taganemise teate, kuid kostja

keeldus seda vastu võtmast. Seejärel helistas hageja esindaja kostjale, kuid kostja keeldus teate

vastuvõtmisest ega olnud müügilepingust taganemisega nõus. Hageja esindaja saatis 3. detsembril

2015 kostja töökohta kulleriga lepingu ülesütlemise teate, kuid kostja keeldus selle vastuvõtmisest.

1. augustil 2016 esitas hageja kohtule Peugeot´ ametliku esindaja akti, mille kohaselt ei vastanud

sõidukile tehtud remont tootjatehase juhenditele ja võib kaasa tuua mootoriploki purunemise.

Ebakvaliteetse remondi tõttu ohustab sõiduk teisi liiklejaid, juhti ja kaasreisijaid.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja väited on tõendamata.

2(9)

2-15-18987

Kostja vastuse kohaselt ei teadnud ta, et sõidukil oleks varjatud puudusi. Hageja sai enne sõiduki

ostmist teada, et mootorikett lagiseb ja klapikambri kaas lekib. Järelikult ei olnud õlileke varjatud

puudus. Sõiduki tehnoülevaatusel ei tuvastatud rikkeid. Hageja ei ole viidanud ega tõendanud, mis

oli lepingust taganemiseks aluse andnud kostja oluline lepingurikkumine. Riiklikult tunnustatud

ekspert Raul Põdersalu tuvastas, et sõiduki mootoril ei olnud ühtegi ohtlikku ega sõiduki kasutamist

takistavat puudust. Kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki, mis ei saanud olla uue sõidukiga

samaväärne. Kostja ei teinud sõiduki mootorile hageja viidatud keevitustöid. Kostja ei vastuta

pärast sõiduki üleandmist tekkinud rikete eest. Asjasse ei puutu väited, nagu võiks ühe detaili

võimaliku purunemisega kaasneda liiklusõnnetus.

3. Harju Maakohus jättis 30. septembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1650 eurot ja viivise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: kostja avaldas

Internetis sõiduki müügikuulutuse, mille kohaselt oli sõiduk heas tehnilises seisundis ja läbipaistva

ajalooga; hageja tegi sõidukile enne ostmist tehnilise kontrolli margiesinduses; sõiduk läbis enne

müüki korralise tehnoülevaatuse; 24. aprillil 2015 sõlmisid hageja ja kostja ostu-müügilepingu,

millega kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki hinnaga 6000 eurot; hageja tasus kostjale sõiduki

müügihinna, sai sõiduki valduse ja registreeris sõiduki Maanteeametis enda nimele. Pooled

vaidlevad selle üle, kas pärast müügilepingu sõlmimist ilmnes sõidukil varjatud puudus, mille eest

kostja vastutas ning mille tõttu oli hageja õigustatud lepingust taganema, nõudma kostjalt lepingu

alusel makstud raha tagastamist ning kahju hüvitamist.

Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et kostja rikkus müügilepingut oluliselt VÕS § 116 lg 2

mõttes ning et esinesid materiaalsed ja formaalsed alused lepingust taganemiseks (VÕS § 118 lg 1,

§ 188 lg 2). Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüs hagejale kasutatud

sõiduki. Maakohus viitas VÕS § 217 lg-le 1, lg 2 p-le 1, § 77 lg-le 1 ning leidis, et kuna

müügilepingus ei lepitud kokku sõiduki kvaliteedis, pidi sõiduk vastama tavapärastele kasutatud

sõidukite nõuetele. Hageja ei saanud eeldada, et ükski sõiduki detail ei ole kulunud ning sõiduk ei

vaja tulevikus remonti. Hageja võis eeldada, et sõiduk on kasutamiskõlbulik, ei ole ohtlik talle või

kaasreisijatele ning et sõidukil ei ole selle kasutamist takistavaid varjatud rikkeid või defekte.

VÕS § 218 lg-te 1 ja 3 kohaselt ei sõltu müüja vastutus sellest, kas või millises osas ta ise teadis

sõiduki puudustest. Sõiduki oluliste ja varjatud defektide eest pidi kostja müüjana vastutama ka siis,

kui ta ise defektidest ei teadnud ega omanud eriteadmisi sõidukite mootorite või nende tehnilise

seisundi kohta. VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest,

kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma.

Maakohus viitas VÕS § 220 lg-le 1, § 222 lg-tele 1 ja 6, § 223 lg-le 1 ja § 116 lg-le 4 ning leidis, et

hageja ei tõendanud olulist lepingurikkumist ega sõidukil selle kasutamist välistavat või sõiduki

juhile, kaasreisijatele või teistele liiklejatele ohtu põhjustavat defekti.

Hageja ei tõendanud, et teatas sõiduki puudusest kostjale mõistliku aja jooksul pärast sellest teada

saamist, ega seda, et andis kostjale mõistliku aja puudustega lepingu eseme parandamiseks või

asendamiseks või et esitas kostjale nõuetekohase lepingust taganemise avalduse. Maakohus selgitas

hagejale 6. juunil 2016 vajadust oma nõuet täiendavalt tõendada ja põhistada. Muu hulgas selgitas

maakohus, et hagejal tuleb põhistada ja tõendada lepingust taganemiseks formaalsete ja

materiaalsete eelduste olemasolu (mh kostjale enne lepingust taganemist kohustuse täitmiseks

täiendava tähtaja andmine; millal hageja sai esimest korda teada väidetavatest sõiduki puudustest ja

kas või millal ta nõudis kostjalt puuduste kõrvaldamist). Hagiavaldusele ei ole lisatud lepingust

taganemise avaldust, vaid on lisatud lepingu ülesütlemise teade Hagejal tuleb tõendada kostja

olulist lepingurikkumist ehk seda, milline oli sõidukil esinenud oluline puudus, mille tõttu ei

3(9)

2-15-18987

vastanud sõiduk lepingule. Vaatamata maakohtu selgitustele ei esitanud hageja kohtule täiendavaid

nõude põhistusi ega tõendeid ei kohtu antud tähtaegadeks ega hiljem. Maakohus leidis, et ühestki

tõendist ei nähtu vaatamata kohtu selgitustele, millal teatas hageja kostjale sõiduki olulisest

puudusest ja millal andis hageja kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ülesütlemise

teatest ei nähtu, kas hageja soovis lepingut üles öelda või sellest taganeda. Teates ei antud kostjale

täiendavat tähtaega ning sealt ei nähtu üheselt sõiduki oluline puudus.

Hageja ei toonud välja ega tõendanud kostja lepingurikkumist ega seda, kuidas pidi kostja väidetav

rikutud lepinguline kohustus kaitsma hagejat talle tekkinud kahju eest ning milline oli põhjuslik

seos kostjale etteheidetava rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Maakohus leidis, et Karla

Auto O.K. OÜ tõendis üksnes viidatakse võimalikule tulevikus tekkivale ja mootorit kahjustavale

olukorrale, mitte ei tuvastatud olulist mootoririket. Viidatud tõendist ei järeldu, et kirjeldatud veaga

sõiduki kasutamine oleks sõidukijuhile või kaasreisijatele ohtlik. Kuna hageja ei pidanud õlileket

lepingust taganemise tinginud varjatud puuduseks, ei ole poolte väited õlilekke või selle

tuvastamise aja kohta olulised. Lisaks ei saanud tegemist olla puudusega, millest hageja ei teadnud

ega pidanudki teadma, sest õlileke tuvastati sõiduki ülevaatusel Peugeot´ esinduses enne lepingu

sõlmimist.

Maakohus osutas, et Auto Forte Tallinn OÜ 7. juuni 2016. a akt (7. juuni 2016. a akt) on kohtule

esitatud ilma allkirjata, mistõttu ei saa kohus veenduda tõendi usaldusväärsuses. Maakohus tuvastas,

et 7. juuni 2016. a akti kohaselt võivad nukkvõlli kulumisjäljed tulevikus kaasa tuua probleeme

mootori õlirõhuga tühikäigu pööretel. 7. juuni 2016. a aktis tuvastati veakood, mis viitas

gaasijaotuse liigsele kulumisele. 7. juuni 2016. a aktis leiti, et tehtud tööd ei vasta tootjatehase

ettekirjutusele ning selliselt remonditud nukkvõlli otsapukk võib kaasa tuua gaasijaotuse

purunemise. Diagnostika veakoodi P0342 korral nägi tootjatehas ette mootori keti, ketitaldade ja

ketipinguti vahetuse. Maakohus leidis, et 7. juuni 2016. a akti alusel ei saa tuvastada, et sõidukil

oleks mõni ohtlik puudus, mis välistaks selle kasutamise. Tõendis viidatud kulumuslikud puudused

ei olnud puudusteks, mida hageja ei saanud kasutatud sõiduki ostmisel eeldada. Diagnostika

veokoodile P0342 ei ole hageja hagiavalduses ega lepingust taganemise või selle ülesütlemise teates

tuginenud. 7. juuni 2016. a aktist võib järeldada üksnes seda, et nukkvõlli otsapukk oli keevitatud

ning selline remontimise viis võib tulevikus kaasa tuua mootori gaasijaoturi purunemise.

Hinnates kogumis kõiki tõendeid (mh Karla Auto O.K. OÜ tõendit, 7. juuni 2016. a akti, hageja

esitatud ajaleheartiklit), luges maakohus usaldusväärseks tõendiks pädeva riiklikult tunnustatud

eksperdi R. Põdersalu arvamuse. R. Põdersalu on teinud põhjaliku sõiduki ülevaatuse, oma

arvamust põhistanud ning lisanud arvamusele selle koostamise aluseks olnud tõendid ja andmed.

Viidatud arvamuse kohaselt ei olnud sõidukil olulist ja varjatud puudust, mis oleks välistanud

sõiduki kasutamise selle ohtlikkuse tõttu juhile, kaasreisijatele, kaasliiklejatele või sõiduki

mootorile. Kuigi nukkvõlli otsapuki keevitamine ei olnud tootjatehase soovitatud remontimise viis,

ei olnud see ebatavaline ega ohtlik. Maakohus leidis, et kuna sõidukil ei esinenud ühtegi ohtlikku ja

selle kasutamist takistavat puudust (mh mootori kasutamist takistavat puudust), puudusid hagejal

materiaalsed alused lepingust taganemiseks, sest kostja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud.

Kuna lepingu oluline rikkumine ei ole tõendatud, ei saa hageja lepingu rikkumisest tulenevaid

kahjunõudeid rahuldada. Lisaks ei ole hageja oma kahjunõuet põhistanud ega tõendanud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks sõiduki müügihind ja tekitatud kahju,

kokku 6164 eurot 50 senti. Muu hulgas leidis hageja, et keevitusega remont oli vajalik avariilise

vigastuse kõrvaldamiseks, mitte mootori pikaajalise tavalise kasutamise tõttu.

4(9)

2-15-18987

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud hageja kanda, rahuldas kostja avalduse ringkonnakohtus kantud menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja ringkonnakohtu

menetlusega seotud menetluskulud 180 eurot ja viivise.

Ringkonnakohus järgis maakohtu otsuse põhjendusi ega pidanud vajalikuks neid korrata

(Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Ringkonnakohus viitas TsMS § 652 lg 1

p-le 1 ning leidis, et maakohtu tuvastatud asjaolud on kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning

tõendite hindamata jätmist või valet hindamist maakohtule ette heita ei saa. Maakohtu otsus vastab

TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus hindas kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja järeldas õigesti, et

tõendatud ei olnud sõiduki lepingutingimustele mittevastavus ega müügilepingu oluline rikkumine.

Maakohus ei kohelnud pooli ebavõrdselt, on analüüsinud mõlema poole tõendeid ning põhjendanud

eelkõige R. Põdersalu arvamusest lähtumist. Maakohus kvalifitseeris nõuded õiguslikult õigesti

ning selgitas hagejale tõendamiskoormust. Hageja väitis esimest korda apellatsioonkaebuses, et

R. Põdersalu arvamus ei ole arvestatav tõend sõiduki ekspluatatsioonikõlblikkuse kohta, kuid ei

esitanud R. Põdersalu arvamusele ühtki konkreetset vastuväidet. Ringkonnakohus ei kahelnud

R. Põdersalu pädevuses ja esitatud arvamuse usaldusväärsuses. R. Põdersalu on arvamust

põhjendanud ja lisanud sellele arvamuse aluseks olevad dokumendid (sh hageja esitatud

dokumendid, nt Karla Auto O.K. OÜ tõend). Arvamuse kujundamisse kaasati ka sõiduki valdaja,

kes sai proovisõidu ajal koos R. Põdersaluga esitada oma selgitusi. R. Põdersalu selgitas, et kuigi

valmistajatehase remonditehnoloogia ei näe ette kinnituspuki purunemise korral nukkvõlli

kinnituspukkide remonti, vaid mootori plokikaane vahetamise, kasutatakse igapäevases praktikas

(eelkõige varuosade kulukuse tõttu) nukkvõlli kinnituspuki taastamist selle remontimise teel,

sh keevitusega. Selle kohta on esitatud ka plokikaante remontimisega alates 1996. aastast tegeleva

Ellips-K OÜ selgitus. Maakohus on R. Põdersalu arvamust teiste tõenditega kogumis hinnates

õigesti järeldanud, et nukkvõlli kinnituspuki taastamine keevitusega on tavapärane ega muuda

sõidukit kasutuskõlbmatuks.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lepingutingimustele mittevastavust tuleb kasutatud asja

puhul jaatada, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei

ole. Toimiku materjalide järgi on sõiduk läbinud põhjaliku remondi, kasutuskõlbulik ja sellel ei

esine puudusi, millest hageja enne lepingu sõlmimist ei teadnud. Mootori nukkvõlli kinnituspukkide

remontimine keevitusega kui Ellips-K OÜ arvamuse järgi tavapärane mootori remontimise viis ei

ole puudus, mida kasutatud sõidukitel tavaliselt esineda ei võiks.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kui sõiduk on kasutuskõlbmatu, on ostjal võimalik lepingust

taganeda. Seejuures ei ole müüja vastutuse puhul oluline, kas müüja ise sõiduki puudusest teadis.

Seetõttu jättis ringkonnakohus maakohtu otsusest välja põhjenduse, et kostja ei teadnud sõiduki

mootori remondist keevitusega. Üldreegli järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest põhimõtteliselt alati, kui lepingutingimusele mittevastavus või selle tekkimise

põhjus eksisteeris müüdud asja juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko ostjale ülemineku hetkel

5(9)

2-15-18987

või tekkis asjale pärast selle ostjale üleandmist müüja kohustuse rikkumise tagajärjel

(VÕS § 218 lg 1). Seega ei ole müüja vastutuse puhul tähendust sellel, kas hageja oleks pidanud

eeldama sõiduki varjatud puudust talle esitatud remondiarve põhjal. Praeguses asjas ei jäetud hagi

rahuldamata põhjusel, et kostja ei teadnud sõiduki mootori remontimise viisist või et hageja oleks

pidanud mootori remonti keevitamisega eeldama. Hagi jäeti rahuldamata, kuna sellisel viisil

remontimine on tavapärane ning sõiduk vastab lepingutingimustele (on sõidukõlbulik ega ole ohtlik

selle kasutajale).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palub hageja maakohtu ja ringkonnakohtu

otsused tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud oluliselt eksinud tõendite hindamisel, ei ole arvestanud

materiaalõiguse normidega ning on sattunud vastuollu Euroopa Liidu sõidukite liiklusohutust

reguleerivate tehniliste normide ja tüübikinnitust reguleerivate direktiivide ja määrustega, samuti

liiklusseaduse § 33 lg 2 p-ga 2 ja § 73 lg-ga 1, majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni

2011. a määrusega nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“.

Kohutud pidasid sõiduki mootorisisest nukkvõlli tugilaagri keevitusega remonti sõiduki normaalse

kulumise tavapäraseks kõrvaldamiseks. Kohtud hindasid valesti tõendeid ning eelistasid

ebakompetentset riikliku eksperdi arvamust. Kohtud hindasid valesti tootjatehase ametliku esindaja

teatist (7. juuni 2016. a akt), mille kohaselt gaasijaotussüsteemi nukkvõlli tugilaagri keevitusega

remonditud mootoriga sõiduki kasutamine on keelatud. Kohtud pidasid usaldusväärseks

R. Põdersalu arvamust, et selline remont on lubatud ja tavapärane, kuna katsesõidul mootoriploki

keevisõmblus veel ei purunenud. Kui tootjatehase esindaja leiab, et selliselt remonditud mootoriga

sõidukit ei tohi ekspluateerida ja see võib olla tarbijale ohtlik, tuleb eelkõige lähtuda tootjatehase

esindaja arvamusest. Kohaliku riiklikult tunnustatud eksperdi arvamus ei ole arvestatav kohtulik

tõend sõiduki ekspluatatsioonikõlblikkuse kohta, kuna ekspert ei ole pädev ümber lükkama

tootjatehase poolt tuvastatud remonditehnoloogiat ega Eesti Vabariigis sõidukile tehase sertifikaadi

alusel antud tüübikinnituse tingimusi. Riiklik ekspert ei saa ilma kompleksekspertiisita ümber lükata

tootjatehase esindaja seisukohta. Maakohus leidis ekslikult, et 7. juuni 2016. a akt viitab tulevikus

tekkida võivale ohule ning on väheusaldusväärne. Karla Auto O.K. OÜ 15. juuni 2015. a

automootori tehnilise seisukorra akti järelduseks oli, et mootori rikke parandamise korral

keevitamisega, ei ole mootori edaspidine kasutamine lubatud. Mootori ekspluatatsioon on tehniliste

parameetrite järgi lubamatu ning ohtlik. Sellises seisukorras mootoriga edasine sõitmine võib

rikkuda nii mootori kui ka turbo. Hageja leiab, et tõendatud on sõiduki kasutuskõlbmatus ning

kostja rikkus oluliselt ostu-müügilepingu tingimusi.

Kohtud leidsid ekslikult, et kuna sõiduki ostmise ajal stendil kontrollimisel mitteavaldunud varjatud

puudus ei olnud lepingu eritingimuseks, ei ole hagejal õigust esitada kasutuses olnud sõiduki kohta

kostjale pretensioone ega sõidukõlbmatu asja ostu-müügilepingust taganeda, sest hageja ei

tõendanud lepingurikkumist. Tegemist ei olnud tavapärase remondi tulemustega. Selline

keevitusega remont oli vajalik avariilise vigastuse kõrvaldamiseks, oli tehtud lubamatul ning

tootjatehase esindaja arvates tehnoloogiat rikkuval viisil, mis võib seada ohtu nii mootori

tehnoseisundi kui ka sellisel viisil remonditud mootoriga sõiduki kasutajate elu ja tervise. Hagejal

oli õigus taganeda lepingust, kuna kostja viis ta eksitusse sõiduki tarvitamiskõlblikkuse osas, mis on

transpordivahendi müügi korral kõige olulisem tingimus. Maakohus leidis ekslikult ja tuvastatud

6(9)

2-15-18987

asjaoludega vastuoluliselt, et hageja oleks pidanud olema müügi hetkel kursis mootori

tehnoloogiliselt ohtlikul viisil tehtud remondiga, et hageja ei ole näidanud põhjuslikku seost

sõidukõlbmatu sõiduki müügi ning tekkinud kahju vahel ja kostja ei vastuta VÕS § 218 lg 4 alusel.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning

kohtute otsused muutmata. Kostja palub jätta kassatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

10. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtu otsus on menetluslike järelduste

osas vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 järgi jättis ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste

(otsuse p 34) kohaselt jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi. Lisaks viitas ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 ning

märkis, et järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Samas aga nähtub

ringkonnakohtu otsusest (otsuse p 40), et ringkonnakohus jättis maakohtu otsusest välja põhjenduse,

et kostja ei teadnud sõiduki mootori remondist keevitusega. Sellisel juhul on tegemist TsMS § 657

lg 1 p-s 21 sätestatud olukorraga, kus ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse

resolutsiooni muutmata.

11. VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest,

kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi

kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 3 kohaselt vastutab müüja ka asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko

üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest

tulenevalt.

12. VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse,

kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde

kuuluvad dokumendid. VÕS § 218 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui

asjal ei ole kokkulepitud omadusi.

Maakohus leidis, et sõiduki müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta.

Ringkonnakohus nõustus TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu vastava seisukohaga. Kolleegium leiab,

et kohtud rikkusid menetlusõiguse norme, kui jõudsid järeldusele, et pooled ei leppinud kokku

sõiduki kvaliteedis. Hageja esitas maakohtus väite, et kostja kinnitas müügikuulutuses ja lepingu

sõlmimisel, et sõiduk on heas tehnilises seisukorras, ekspluatatsioonikõlbulik, ei vaja remonti ega

ole läbi teinud avariid. Nii apellatsioonkaebuses kui ka kassatsioonkaebuses rõhutas hageja, et

keevitusega remont oli vajalik avariilise vigastuse kõrvaldamiseks, mitte mootori pikaajalise tavalise

kasutamise tõttu.

Kohtud rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme, kuna jätsid tähelepanuta hageja väite, et kostja

kinnitas müügikuulutuses ja lepingu sõlmimisel, et sõiduk on heas tehnilises seisukorras,

ekspluatatsioonikõlbulik, ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule

kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei

7(9)

2-15-18987

nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult

kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates

teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu

11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). TsMS § 654 lg 5 esimese lause järgi

peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes,

muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud ja on sellega ka ise oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme.

13. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et sõiduki müügileping ei sisaldanud

kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta, siis pidi sõiduk VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama

tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele. VÕS § 77 lg 1 teise lause kohaselt peab lepingupool

kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga, kui lepingulise kohustuse

täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud,

et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud

kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel

lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis,

kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine.

Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel

(Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12).

Ringkonnakohus on praeguses asjas sõiduki lepingutingimustele vastavuse hindamisel ekslikult

hinnanud parandamise keskmist kvaliteeti, st kas nukkvõlli kinnituspuki taastamine keevitusega on

tavapärane mootori remontimise viis. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et sõiduki

müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta ja sõiduk pidi VÕS § 217 lg 1 ja § 77

lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele, tuleb hinnata, kas selliselt parandatud

sõiduk vastab tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile.

14. Kui ringkonnakohus tuvastab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse, tuleb ringkonnakohtul

kontrollida, kas hageja on lepingust kehtivalt taganenud ja õigustatud nõudma lepingu alusel makstu

tagastamist ja kas täidetud on kahju hüvitamise nõude eeldused.

Muu hulgas peab ostja VÕS § 220 lg 1 esimese lause järgi asja lepingutingimustele mittevastavusest

müüjale teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest

teada sai või pidi teada saama. VÕS § 220 lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale

lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, ei või ostja asja lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski

lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks

tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.

Kuna praeguses asjas leidis maakohus, et tõenditest ei nähtu, millal teatas hageja kostjale sõiduki

olulisest puudusest, siis tuleb ringkonnakohtul muu hulgas kontrollida, kas täidetud on VÕS § 221

lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused. Viidatud sätte järgi võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele

tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest

õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest

või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja

tuginenud asjaolule, et kostja pidi teadma sõiduki puudusest.

8(9)

2-15-18987

15. Kostja on 8. augustil 2017 aastal esitatud seisukohale lisanud tõendid (sõiduki fotod, väljavõtte

Maanteeameti e-teenindusest). Ka hageja on 14. augustil 2017 esitatud seisukohale lisanud tõendi

(„Postimehe“ 10. augusti 2017. a artikli).

TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend

esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Eeltoodu tõttu ei

võta kolleegium viidatud tõendeid toimikusse. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt,

puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.

16. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Jaak Luik

Ants Kull

Malle Seppik

9(9)