3-16-137/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.11.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-137

Haldusasi

Baltic Ground Services EE OÜ kaebus Maksu- ja

Tolliameti 17.12.2015 otsuse tühistamiseks ning

kohustamiseks väljastada aktsiisilao tegevusluba

Menetlusosalised

Kaebaja – Baltic Ground Services EE OÜ, volitatud

esindaja v.adv Helmut Pikmets

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Andreas Aas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.01.2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 31.01.2017 otsus muutmata.

2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt välja Baltic Ground Services EE OÜ (registrikood

12890890) kasuks 2000 (kaks tuhat) eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.12.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-16-137

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) jättis 17.12.2015 otsusega nr 9-14/5073 väljastamata Baltic

Ground Services EE OÜ-le (BGS) aktsiisilao tegevusloa. Otsuse õiguslikuks aluseks on

maksukorralduse seaduse § 46 lg 1 ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse

(ATKEAS) § 34 lg 1 p-d 1 ja 3, § 40 lg 1 p 5 ja lg 2. Otsust põhjendati järgmiselt.

Aktsiisilao tegevusluba taotletakse 30.09.2015 Tallinna Lennujaama ja BGS vahel sõlmitud

lepingus näidatud parkimiskohale aadressil Lennujaama tee 12, Tallinn. Sellel tegevuskohal

hakkab taotluse kohaselt seisma tankurauto Mercedes-Benz, mis tangib õhusõidukeid ainult

lennujaama territooriumil, sellelt väljumata. Tegevuskohas soovitakse hakata kütust vastu

võtma, ladustama ja väljastama tankurautos. Tankurauto seisab tankimiste vahelisel ajal

tegevuskohas ja väljub sealt ainult lennujaama territooriumil olevate õhusõidukite tankimiseks.

Tankurauto täitmiseks kütusega kasutatakse teisi sõidukeid, mis liiguvad ka lennujaamast

väljaspool.

ATKEAS § 34 lg 1 p 1 sätestab, et aktsiisilao territoorium peab olema ümbritsetud püsiva

piirdega. ATKEAS § 34 lg 1 p 3 sätestab, et aktsiisilao sisse- ja väljapääsudele ning mahutitele,

mis asuvad aktsiisilaos, peab olema võimalik paigaldada tollitõkendit. Taotletav tegevuskoht ei

ole ümbritsetud püsiva piirdega ning sellel puuduvad konkreetsed sisse- ja väljapääsud. Samuti

puuduvad kõnealusel parkimisplatsil statsionaarsed mahutid, torustik ja pumpla, mis on kütuse

käitlemiseks vajalikud. Seetõttu puudub maksuhalduril ka võimalus taotletava tegevuskoha

(parkimisplatsi) ning seda ümbritseva piirdeaia tõkendamiseks.

ATKEAS § 38 lg 1 järgi on aktsiisilao tegevusluba konkreetse koha põhine. Nimetatud koht

peab aktsiisilao tegevusloa saamiseks (ATKEAS § 40 lg 1 p 5) vastama ATKEAS §-s 34

sätestatud nõuetele. Samu põhimõtteid sisaldavad ATKEAS § 39 lg 1 p-d 1, 3, 4 ja 6 (aktsiisilao

tegevusloa taotlus sisaldab aktsiisilao aadressi; aktsiisilao asendiplaani; hoonete, ruumide,

rajatiste ja territooriumi omaniku nime ja kinnistusraamatu väljavõtet; aktsiisikauba mahutite

asukohaskeeme ja andmeid mahutite mahu kohta). Sellest järeldub, et ATKEAS käsitab

aktsiisilaona mingil territooriumil paiknevaid hooneid, rajatisi ja ruume, sh mahuteid, olles

seega kohakeskne või lähtudes teatavast konkreetsest geograafilisest kohast, mille vastavusele

on kehtestatud nõuded ATKEAS §-s 34.

BGS taotleb aktsiisilao tegevuskohta küll parkimisplatsile, kuid sisuliselt taotletakse aktsiisilao

tegevusluba tankurautole ehk liikuvale aktsiisilaole. Kõik aktsiisikauba järelevalveks ja

mõõtmiseks vajalik ei toimuks mitte taotletava tegevuskoha ehk parkimisplatsi põhiselt, vaid

oma asukohta muutvas tegevuskohas. Nimetatud asjaolu tähendab, et taotletav aktsiisilao

tegevuskoht ei ole kohakeskne ega vasta ATKEAS §-le 34.

Liikuva aktsiisilao ärimudel tähendab sisuliselt reaalajas oma asukohta muutvat aktsiisiladu,

mis ei taga maksuhaldurile piisavalt usaldusväärset järelevalvet aktsiisiga maksustamata kütust

käitleva isiku tegevuse üle põhjusel, et aktsiisiladu ei ole statsionaarne ning muudab asukohta

koos selles oleva aktsiisivaba kütusega. Kuigi Tallinna Lennujaama territoorium on valvatud,

ei ole füüsiliselt takistatud tankurauto lahkumine lennujaamast (seda võidakse pääslas

fikseerida, kuid mitte takistada või keelata). BGS poolt maksuhaldurile antud ligipääs

tankurauto GPS-seadmete elektrooniliseks jälgimiseks on BGS-l võimalik välja lülitada, ilma

et maksuhaldur seda takistada saaks. Samuti ei ole välistatud, et maksuhalduri poolt ootamatut

kontrolli tehes selgub kohapeal, et tankurauto on koos aktsiisivaba kütusega lahkunud teadmata

suunas ja seda ei ole võimalik üles leida. Eeltoodud asjaolude puhul on tegemist küll riskidega,

mis ei pruugi realiseeruda, aga see ei tähenda, et selliseid riske ei esineks üldse või need poleks

suuremad võrreldes traditsiooniliste (statsionaarset mahutiparki omavate) aktsiisiladudega.

Arvestades riske ja asjaolu, et ATKEAS ei toeta tankurauto aluse territooriumi (parkimisplatsi)

3-16-137

3(11)

või tankurauto enda käsitlemist aktsiisilaona, ei saa maksuhaldur lugeda ilma kindla piirdeta

ning sisse- ja väljapääsudeta parkimisplatsi või oma asukohta muutva tankurauto aktsiisilaoks

sobivaks kohaks ATKEAS § 34 mõistes.

2. Baltic Ground Services EE OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 17.12.2015

otsuse tühistamiseks ja MTA kohustamiseks väljastada BGS-le aktsiisilao tegevusluba.

Aktsiisiladude süsteem on kohakeskne. Arvestades direktiivi 2008/118/EÜ norme ja eesmärke,

ei ole aktsiisiladu tavatähenduses ladu, vaid tegemist on aktsiiside haldamise instituudiga, mille

rakendamise kaudu realiseerub sihtkohamaa põhimõte ja aktsiiside tasumise õigsuse kontroll.

Aktsiisilaole esitatavate nõuete ammendavat normistikku ei sisalda direktiiv ega ATKEAS.

Direktiivi art 16 lg 1 kohaselt peab laopidajal olema asukoha liikmesriigi pädevate asutuste

luba. See luba antakse tingimustel, mida asutustel on õigus kehtestada eesmärgiga ära hoida

võimalikku maksudest kõrvalehoidumist ja muid kuritarvitusi. Teisisõnu peavad nõuded

aktsiisilaole

soodustama

direktiivi

eesmärkide

saavutamist.

Seega

jätab

direktiiv

liikmesriikidele aktsiisilaole tingimuste kehtestamiseks teatud otsustusvabaduse, mis on

piiratud järelevalve ja rikkumiste ärahoidmise vajadusega. Aktsiisialase kontrolli ja seega

aktsiisilaole esitatavate nõuete ulatus sõltub eelkõige aktsiisilao tegevuse iseloomust. Nimelt

näevad nii direktiivi 2008/118/EÜ art 4 kui ka ATKEAS § 2 ette, et aktsiisilao maksurežiimis

on võimalikud erinevad tegevused – aktsiisikauba tootmine, ladustamine, vastuvõtmine või

lähetamine. Tegemist on erinevate tegevustega, millest sõltuvad ka aktsiisilao registreerimisele

esitatavad tingimused. Kui näiteks aktsiisikauba tootmiseks või ladustamiseks võib

aktsiisilaopidajalt nõuda teatud hoonete, ruumide või rajatiste olemasolu aktsiisilaona

registreeritud tegevuskohas, siis aktsiisikauba vastuvõtmisele ja/või lähetamisele orienteerunud

aktsiisilao puhul ei pruugi selline nõue olla eesmärgipärane.

ATKEAS normid ei nimeta konkreetseid tingimusi, millele peab vastama aktsiisiladu. Seadus

ei nõua, et aktsiisilao tegevuskohana registreeritud kohas oleks välja ehitatud teatud

statsionaarsed hooned, ruumid, rajatised või mahutid. ATKEAS §-s 34 sätestatud nõuded on

suunatud sellele, et tagada aktsiisilaona registreeritava koha konkreetne geograafiline kindlaks

määramine, piiritlemine ja kolmandate isikute liigipääsu piiramine, mis on kaebaja tegevuskoha

puhul ka täidetud. Kaebaja taotleb aktsiisilao tegevusluba konkreetsele kohale, planeerides

selles kohas vastu võtta AS Kroodi Terminal aktsiisilaost kaebajale väljastatud lennukikütust

ning väljastada seda lennufirmadele. Erinevalt lennujaama territooriumil juba tegutsevatest

aktsiisilaopidajatest ei planeeri kaebaja muid tegevusi (sh teiste isikute kütuse ladustamist,

kütuse tootmist ja lennuki varustamise käigus kütuse tagasi vastuvõtmist). Maksuhaldur on

aktsepteerinud teiste aktsiisilaopidajate mudelit, mille kohaselt on aktsiisilaona registreeritud

lennujaama territooriumil asuv konkreetne koht ja tankurautod on käsitatavad aktsiisilao

vahenditena. Kaebaja aktsiisilao mudel on põhimõtteliselt sama. Erinevus seisneb vaid selles,

et kaebajal ei ole lennuvälja territooriumi piiratuse tõttu võimalik ehitada statsionaarseid

hooneid ja mahuteid. Samas ei ole need kaebaja planeeritud tegevuse elluviimiseks vajalikud.

Aktsiisilao vahendina kasutatavad tankurautod on varustatud mahutite ja vajalike seadmetega

kütuse käitlemiseks. Kõnesolevatele mahutitele saab paigaldada tõkendid. Vaidlusalusest

otsusest ei selgu, miks ei ole võimalik kontrollida aktsiisilao tegevust, kui seal puudub

statsionaarne mahutipark, kuigi mahutid on maksuhaldurile alati kättesaadavad tegevuskohas

(nagu teiste aktsiisilaopidajate tankurautod). Oluline on see, et tankurauto ei väljuks ilma

maksuhalduri nõusolekuta lennujaama territooriumilt. Kui aktsiisialase järelevalve teostamine

on tagatud, siis moonutaks keeldumine aktsiisilao registreerimisest ausat konkurentsi. MTA

pole selgitanud, milliste eesmärkide saavutamist soodustaks statsionaarse mahutipargi

väljaehitamine, kui aktsiisialase kontrolli teostamine on kaebaja aktsiisilao mudeli puhul

tagatud ja MTA-ga kooskõlastatud.

3-16-137

4(11)

Vaidlusaluse otsuse aluseks on ebaõiged kaalutlused. Kaebaja aktsiisiladu asuks lennujaamas

selleks eraldatud territooriumil (kaebajale võimaldatakse territooriumil ainukasutusõigus).

Nimetatud territoorium on vajadusel võimalik varustada püsiva aia ning sisse- ja

väljapääsudega. Registreerimismenetluses tegevusloale esitatavates tingimustes ei nimetanud

maksuhaldur seda tingimust. Kui MTA oleks seda teinud, oleks see asjaolu maksuhalduriga

registreerimismenetluses kooskõlastatud. MTA nimetatud riskide realiseerumise tõenäosus on

kaebaja puhul sarnane teiste lennujaamas tegutsevate aktsiisilaopidajatega, nagu ka võimalus,

et tankurauto lahkub koos aktsiisivaba kütusega teadmata suunas ja seda ei ole võimalik üles

leida. Kõnealuseid riske on võimalik maandada nii tegevusloa tingimuste kui kaebaja poolt

esitatava aktsiisilaopidaja maksutagatisega. Aktsiisialaste eeskirjade rikkumisega kaasneksid

sanktsioonid (tegevusloa peatamine või kehtetuks tunnistamine). Oluliseks lisatagatiseks on ka

lennujaama turvameetmed ja järelevalveorganite ööpäevaringne kohalolek.

ATKEAS § 31 alusel aktsiisilaopidajalt nõutav tagatis on universaalne ega arvesta aktsiisikauba

spetsiifikaga. Lennukikütuse puhul on tegemist spetsiifilise kaubaga, mille puhul on

maksuriskid võrreldes teiste vedelkütuste liikidega madalamad. Lennukikütuse käitlemine on

seotud konkreetsete ostjatega (rahvusvahelised lennufirmad) ja toimub reeglina kolmandatele

isikutele suletud lennujaama territooriumil. Lennukikütus on ka objektiivsetel põhjustel

vabastatud aktsiisist (ATKEAS § 27 lg 1 p 19). Lennukikütus on maksustatav 0%

käibemaksuga ja lennukikütuse müüjalt ei nõuta kütusemüüja tagatist.

MTA ei arvestanud asjaoluga, et registreerimismenetluses hinnati kaebaja kui aktsiisilaopidaja

usaldusväärsust positiivselt. Selle otsusega (mille alusel arvutatakse välja tagatise summa)

peavad olema hõlmatud igasugused riskid, millega maksuhaldur arvestab tegevusloa

väljastamisel. Seega ei ole kohane viidata vaidlusaluses otsuses riskidele, mis ei võimalda

maksuhalduril registreerida kaebajat aktsiisilaopidajana.

Registreerimismenetluses ja vaidlusaluses otsuses väljendatud maksuhalduri seisukohad

kinnitavad, et maksuhaldur on võimeline tegema aktsiisialast kontrolli kinnisel lennujaama

territooriumil tegutseva kaebaja aktsiisilao üle. Vastustaja väited asukohta muutva aktsiisilao

kohta on eksitavad, kuna aktsiisiladu ei muuda oma asukohta. Asukoha muudab (ja seda ainult

lennujaama kinnise territooriumi piires) vaid aktsiisilao vahendina käsitatav tankurauto.

Aktsiisilao vahendina kasutatava sõiduki asukoha muutmine on vältimatu iga lennujaamas

tegutseva aktsiisilao puhul.

3. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Tootmis- ja laohoonete mõiste direktiivis hõlmab statsionaarseid, maapinnaga püsikindlalt

ühendatud hooneid ja rajatisi koos sinna kuuluvate ning eraldiseisvalt mittetoimivate

seadmetega (nt pumpla, mõõteseadmed jms). Direktiivis kasutatavate mõistete tõlgendamisel

tuleb arvestada ühelt poolt direktiivi üldist eesmärki hoida ära võimalikku maksudest

kõrvalehoidumist ning teiselt poolt asukohta muutva aktsiisilaoga seonduvaid täiendavaid

riske. On ilmselge, et seadusandja ei saanud mööda vaadata täiendavast riskist, mida toob

endaga kaasa asukohta vahetav aktsiisiladu. Seega, kui direktiivi loomisel oleks seadusandja

eesmärgiks olnud laiendada tootmis- ja laohoonete mõistet ka mittestatsionaarsetele

seadmetele, oleks seda sõnaselgelt direktiivis väljendatud, nt erinormide näol.

Direktiiviga on liikmesriikidele antud ulatuslik kaalutlusruum direktiivi üle võtmisel, muu

hulgas aktsiisilao loa andmise tingimuste sätestamisel. Arvestades, et Eestis on suureks ohuks

maksude laekumistele olnud aktsiisidega seotud kuritarvitused, on ATKEAS-s kehtestatud

nõuded aktsiisilaole, sh selle tegevuskohale. Võimalik, et leidub tegevuskohti, kus riskid on

tavapärasest väiksemad, kuid üksikute erandite pärast ei saa seadusandja maksulaekumise

3-16-137

5(11)

tagamiseks paika pandud üldistest põhimõtetest kõrvale kalduda. Puudub piisav avalik huvi ja

sellest tulenev seadusandja kohustus luua iga üksikjuhtumi jaoks erinormistik.

Maksuhalduril puudub kaalutlusõigus ATKEAS § 34 lg-s 1 ja § 39 lg-s 1 toodud mõistete

sisustamiseks. Mõisted „ruumidele“, „püsivale piirdele“, ning „sisse- ja väljapääsudele ning

mahutitele“ on selged. Kaebaja kavandatav tegevuskoht ei ole ümbritsetud püsiva piirdega ega

varustatud sisse- ja väljapääsudega, millele on võimalik paigaldada tollitõkendit, mistõttu ei

vasta see aktsiisilaole kehtestatud nõuetele. Kui tõlgendada ATKEAS nõudeid laiendavalt nagu

soovib kaebaja, võimaldaks see taotleda „liikuva aktsiisilao“ luba ka arvukates asukohtades

väljaspool lennujaama ja seaks ohtu aktsiiside järelevalvesüsteemi efektiivsuse, sest

kuritarvituste risk suureneks märgatavalt. Samuti ei saa sellisel juhul unustada ebavõrdset

kohtlemist, mis saab osaks teistele sarnases olukorras olevatele isikutele, kes on teinud kulutusi

ATKEAS nõuetele vastavate aktsiisiladude rajamisel.

Tõenäosus kaebaja puhul riskide realiseerumiseks ei ole madalam kui traditsiooniliste

aktsiisiladude puhul. Vaatamata lennujaama territooriumi valvamisele, ei ole füüsiliselt

takistatud tankurauto lahkumine lennujaama territooriumilt; maksuhaldurile potentsiaalselt

antav ligipääs tankurauto GPS-seadmetele on võimalik välja lülitada ilma, et maksuhaldur seda

takistada saaks. Seega ei ole välistatud tankurauto lahkumine koos aktsiisivaba kütusega

teadmata suunas.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.01.2017 otsusega kaebuse, tühistas MTA vaidlustatud

otsuse, kohustas vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama ning mõistis MTA-lt kaebaja

kasuks välja menetluskulu katteks 8845 eurot.

Aktsiisilao mõiste on nii direktiivis 2008/118/EÜ (art 4 p 11) kui ka siseriiklikus õiguses

(ATKEAS § 2) avatud kui koht, kus aktsiisilaopidajal on õigus ajutises aktsiisivabastuses toota,

ladustada, vastu võtta ja lähetada aktsiisikaupa. Ebatäpne on MTA seisukoht, et kaebaja taotleb

aktsiisilao tegevuskohta küll parkimisplatsile, kuid sisuliselt taotletakse aktsiisilao tegevusluba

tankurautole ehk liikuvale aktsiisilaole. Kaebaja on taotlenud aktsiisilao tegevusluba siiski

konkreetsele alale lennujaama siseterritooriumil, mis on kaebaja ainukasutuses. Kaebaja soovib

kasutada tankurautol paiknevat mahutit aktsiisilao mahutina, täiendavat statsionaarset mahutit

rajamata. Kaebaja ärimudeli eripäraks on lähenemine, mille kohaselt on tankurauto tsisternil ja

selles paikneval kütusel sõltuvalt tankurauto asukohast erinev õiguslik staatus – kui tankurauto

paikneb aktsiisilao territooriumil, on tegemist aktsiisilao mahutiga ja aktsiisilaos ladustamisega,

kui tankurauto lahkub aktsiisilao territooriumilt, siis on tegemist üleandmisel (vedamisel,

lähetuses) oleva aktsiisikaubaga, mis asub tankurautos kui aktsiisilao vahendis.

Vaidlust ei ole selles, et aktsiisilao valduses oleva kütuse transportimist tankurautoga

väljapoole aktsiisilao territooriumi kasutavad ka teised aktsiisilaod nii lennujaama

territooriumil kui ka väljaspool seda. Lennujaama territooriumil on maksuhaldur aktsepteerinud

sellist transporti kui aktsiisilao vahendi kasutamist. Aktsiisikauba toimetamisel väljapoole

aktsiisiladu on tegemist lähetamisega (ATKEAS § 6).

Olukorras, kus aktsiisilaopidaja soovib tegeleda kütuse vastuvõtmise, hoiustamise ja

lähetamisega mahus, mis vastab ühe tankurauto tsisterni mahule, peaks ta paigaldama

aktsiisilao territooriumile tankurauto tsisterni suurusele vastava statsionaarse mahuti. Kütuse

vastuvõtmisel peaks üleandja pumpama teise aktsiisilao tankurautost kütuse enda

statsionaarsesse mahutisse ja sealt sama koguse kliendile vedamiseks enda tankurautosse.

Tankurautosse jäänud üleandmata kütuse peaks pumpama tagasi statsionaarsesse mahutisse, et

järgmise vajaduse ilmnemisel (järgmisele kliendile vedamiseks) see taaskord tankurautosse

pumbata. Maksuhalduri kaalutlustest ei nähtu alust ja eesmärki, mis põhjendaksid sääraste

ümberpumpamiste vajadust, st miks ei ole aktsepteeritav see, et kütuse saamisel pumbataks see

3-16-137

6(11)

aktsiisilao territooriumil vahepealset statsionaarsesse mahutisse pumpamist vahele jättes ühest

tankurautost otse teise ning aktsiisilao poolt kliendile üleandmata kütust hoiustatakse aktsiisilao

territooriumil paiknevas tankurautos. Aktsiisilao valduses oleva kütuse õigusliku staatuse

(ladustamisel, lähetamisel) aluseks on kanded SADHES programmis (ATKEAS § 45), mitte

kütuse ühest mahutist teise ümberpumpamise fakt.

Vaidlustatud otsuses viidatud õigusnormidest ei tulene selgesõnalist nõuet, et aktsiisilaos

peavad paiknema statsionaarsed seadmed. Õige on maksuhalduri seisukoht, et aktsiisiladude

süsteem on kohakeskne (aktsiisilaoks on konkreetne aiaga piiratud koht), kuid ka kohakesksuse

põhimõttest ega aktsiisiladude süsteemi lähtealustest laiemalt (direktiiv 2008/118/EÜ) ei tulene

absoluutset nõuet, et aktsiisilaos peavad paiknema statsionaarsed seadmed. Direktiivi

2008/118/EÜ sätetest (põhjendused 15, 20 ja 21, art 4 p 11, art-d 15 ja 16) ei tulene

selgesõnaliselt statsionaarsete seadmete aktsiisilaos paiknemise kohustuslikkust. Seega tuleb

hinnata, kas selline kohustus on hõlmatud direktiivi mõne muu sätte või põhimõttega. Seejuures

tuleb tõlgendamisel lähtuda saavutatava tulemuse (direktiivi eesmärgi) kriteeriumist (EL

toimimise lepingu art 288). Kokkuvõtvalt tuleb hinnata, kas liikmesriigil puudub sisuline

pädevus otsustada statsionaarsete seadmete aktsiisilaos paiknemise kohustuslikkuse üle või on

see saavutatava tulemuse vormi ja meetodite valiku küsimus. Viimasel juhul on omakorda

oluline, kas siseriiklik norm (kui see näeb ette statsionaarsete seadmete aktsiisilaos paiknemise

kohustuslikkuse) lähtub saavutatava tulemuse (direktiivi eesmärgi) kriteeriumist (direktiivi art

15 lg 1). Aktsiisiladu on vajalik selleks, et kauba omanik saaks edasi lükata maksukohustust

(seniks, kuni kaup on aktsiisilaos ja liigub EL piires ühest aktsiisilaost teise, rakendatakse ajutist

aktsiisivabastust). Kauba säilimise eest vastutab laopidaja. Direktiivi art 16 lg 1 näeb ette, et

pädeva asutuse luba aktsiisilao avamiseks ja tegevuseks antakse tingimustel, mida asutustel on

õigus kehtestada eesmärgiga ära hoida võimalikku maksudest kõrvalehoidumist ja muid

kuritarvitusi. Nimetatud asjaoludest tuleneb, et aktsiisiladude eesmärgiks on tagada ajutise

aktsiisivabastuse võimalikkus ja lõpptulemusena maksu laekumine, s.o maksudest

kõrvalehoidumiste ja muude kuritarvituste ärahoidmine. Selle peab tagama nii efektiivse

järelevalve normistik kui ka nõuded laopidajale, mis tagavad reaalse vastutuse. Lennukikütus

on vabastatud nii aktsiisist kui käibemaksust ning lennukikütuse müüjalt ei nõuta kütusemüüja

tagatist. Seega tuleb esiteks järeldada, et aktsiisilao tegevusloa kohustuslikkus ei teeni

lennukikütuse puhul klassikalises mõttes aktsiisiladude normistiku eesmärki, s.o aktsiisi

laekumist. Seega tuleb hinnata, millise kuritarvituse ärahoidmisele saab olla suunatud

aktsiisiladude normistik seoses lennukikütusega (kaebaja ärimudeliga). Vaidlustatud otsusest

võib järeldada, et MTA nõue (statsionaarsete seadmete kohustuslikkus) on suunatud ära hoidma

riski, et tankurauto lahkub koos aktsiisivaba kütusega teadmata suunas. Samas ei selgu, milles

seisneb sellisel juhul tekkiv kahju. Isegi kui eeldada auto kadumisega seoses kuritarvituse või

kahju tekkimist, siis ei selgu vaidlustatud otsusest, kuidas statsionaarsete seadmete

kohustuslikkus seda ära hoiaks. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et aktsiisilao valduses

olev kütus võib aktsiisilao territooriumilt tankurautoga (aktsiisilao vahendiga) seaduslikult

lahkuda (ATEKAS § 6, § 45 lg 1). See tähendab, et tankurauto lahkumine aktsiisilao

territooriumilt ja võimalus, et see kaob teadmata suunas, esineb sõltumata sellest, kas

aktsiisilaos on statsionaarsed seadmed või mitte. Aktsiisikauba lähetamisega seotud riske on

suunatud maandama vastutuse normid (ATKEAS § 22 lg 2, § 24 lg 3 p 2).

Statsionaarsete seadmete kohustuslikkust aktsiisilaos ei saa tuletada ka direktiivi 2008/118/EÜ

põhjenduse 15 mõistest „tootmis- ja laohoonetes“. Tallinna Ringkonnakohus on praeguses asjas

01.03.2016 tehtud määruses osundanud, et direktiivi põhjenduses 15 sisalduv tootmis- ja

laohoonete mõiste erinevate keeleversioonide võrdlemisel ei nähtu selgelt, et tegu peab olema

igal juhul hoonega (ingl k production and storage facility, pr k unité de production et de

stockage, sm k tuotanto- ja varastointitilat). Sõltumata sellest, kas mõista kõnealust fraasi

rangelt hoonena või hõlmab see ka mahuteid ja tankimisseadmeid, ei saa teha nimetatud normist

3-16-137

7(11)

järeldust, et hoone ja/või statsionaarsete seadmete olemasolu on aktsiisilao puhul absoluutne

nõue. Nimetatud põhjendus on suunatud pädevate asutuste loaga tegutsevate ladude süsteemi

säilitamise vajalikkuse rõhutamisele. Aktsiisiladude puhul võib küll hoonete ja statsionaarsete

seadmete olemasolu pidada tavapäraseks, kuid direktiivi põhjendus 15 ei ole selliseks normiks,

mis näeb ette hoone ja/või statsionaarsete seadmete kohustuslikkuse, võimaldamata arvestada

konkreetse laopidaja tegevuse iseloomu. Lähtuvalt direktiivi art 16 lg-st 1 peab erinevate

piirangute vajalikkust hindama maksudest kõrvalehoidumise ja muude kuritarvituste riski

kaudu.

Aktsiisilao tegevusloa andmisest keeldumise alusena ei ole vaidlustatud otsuses tuginetud

ATKEAS § 34 lg 1 p-le 2, mis seab aktsiisilao tegevuskoha nõudeks tegevuskohana

kasutatavate ruumide eraldatuse teiste isikute ja muudest mitteärilisel eesmärgil kasutatavatest

ruumidest. Ka otsuse põhjendustes ei ole tehtud etteheidet selles osas, et kaebaja planeeritava

aktsiisilao territooriumile ei ole kavandatud hooneid ega ruume. Seega ei ole maksuhaldur

näinud siseriiklikus normistikus seost hoone ja statsionaarsete seadmete vahel ega pidanud loa

andmise tingimuseks hoone olemasolu kohustuslikkust.

Ka direktiivi art 4 p-s 11 defineeritud maksulao mõistest ei saa järeldada, et statsionaarsete

seadmete kohustuslikkus aktsiisilaos on aktsiisilao tegevusloa väljastamise vältimatu eeldus.

Säärast nõuet ei nähtu ka muudest direktiivi põhimõtetest ega artiklitest. Seega ei tulene

direktiivist 2008/118/EÜ liikmesriigile kohustust seada aktsiisilao tegevusloa väljastamise

vältimatuks eelduseks statsionaarsete seadmete olemasolu aktsiisilaos. Sellist normi ei sisalda

selgesõnaliselt ka ATKEAS. Eelnevast ei saa teha järeldust, et statsionaarsete seadmete nõue

ei võiks ühelgi või ka enamikel juhtudel olla põhjendatud. Samas võimaldab aktsiisiladude

normistik maksuhaldurile selles osas teatava kaalutlusruumi, sõltuvalt konkreetse üksikjuhtumi

asjaoludest. Sellisteks asjaoludeks võivad näiteks olla planeeritava tegevuse maht ja iseloom

(s.o milliseid tegevusi ja millise aktsiisikaubaga planeeritakse). Samuti võib olulist kaalu omada

asjaolu, et planeeritava aktsiisilao tegevus toimub lennuväljal, mille osas kehtivad olulised eri-

ja turvanõuded (lennundusseaduse 6. ptk). Direktiiv 2008/118/EÜ on piisavalt selge selles osas,

et ei näe liikmesriikidele ette absoluutset kohustust seada aktsiisilao tegevusloa eelduseks

statsionaarsete seadmete paiknemist aktsiisilaos. Seega puudub alus ja vajadus küsida Euroopa

Kohtult eelotsust.

Kui statsionaarsete seadmete kohustuslikkus tuleneb maksuhalduri hinnangul maksudest

kõrvalehoidumise ja muude kuritarvituste ärahoidmise eesmärgist (direktiivi art 16 lg 1), tuleb

seda aktsiisilao tegevusloa andmisest keeldumise otsuses vastavalt põhjendada. Praegusel juhul

selline põhjendus puudub – võimalus, et tankurauto koos kütusega lahkub aktsiisilaost teadmata

suunas, eksisteerib sõltumata sellest, kas aktsiisilaos on olemas statsionaarsed seadmed või

mitte – ning vastustaja ei ole seda ka kohtumenetluse käigus veenvalt põhjendanud.

MTA on oma otsuses lisaks statsionaarsete seadmete puudumise etteheitele toonud esile ka

asjaolu, et taotletav tegevuskoht ei ole ümbritsetud püsiva piirdega ning sellel puuduvad

konkreetsed sisse- ja väljapääsud (ATKEAS § 34 lg 1 p 1). Kaebaja on kinnitanud, et tal on

planeeritava aktsiisilao territooriumi ainukasutusõigus ning nimetatud territoorium on

vajadusel võimalik varustada püsiva aiaga ning sisse- ja väljapääsudega. Usutav on kaebaja

väide, et vaidlustatud otsusele eelnenud suhtluses maksuhalduriga ei tõusetunud aktsiisilao

tegevusloa andmise määrava tingimusena küsimus, kas kõnealune territoorium on võimalik

varustada püsiva aia ning sisse- ja väljapääsudega. Seega on MTA jätnud olulise asjaolu välja

selgitamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-137

8(11)

5. Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja tegevusmudeli juures „sõidab laovaru ringi“. Seega ei oma enam tähtsust, kas ladu ise

on piiritletud mingi kindla kohaga, sest kaebaja ei töötle ega valda aktsiisikaupa maksulaos.

Isegi kui jaatada halduskohtu seisukohta, et direktiivist ei tule absoluutset nõuet, et aktsiisilaos

peavad paiknema statsionaarsed seadmed, ei tähenda see automaatselt, et direktiivi kohaselt on

mittestatsionaarne laovaru lubatud. MTA-le ei ole äratuntav iseseisev maksurisk, kui näiteks

kütuse koguse mõõteseadmed ja/või pumbad eraldiseisvalt on lihtsasti teisaldatavad, liikuvad.

Maksuriski objektiks on eelkõige aktsiisikaup, mitte seadmed. Seega on MTA jaoks jätkuvalt

probleemiks asjaolu, et laovaru ise on liikuv. See tähendab, et igal ajahetkel ei ole jälgitav, kus,

millal ja kuidas toimub selle käitlemine. Vaatamata kaebaja lubadustele aidata igakülgselt kaasa

järelevalve teostamisele, on liikuva laovaru näol tegemist täiendava riskiga. Seega eksisteerib

reaalne oht, et teatud tingimustel on kaebaja tegevuse üle järelevalve teostamine raskendatud.

See omakorda ei vasta direktiivi eesmärgile, et pädevatel asutustel peab olema võimalus jälgida

aktsiisikauba liikumist ning teostada järelevalvet. Kui transpordivahendid lugeda aktsiisilaoks,

siis kaotaksid paljud direktiivi sätted mõtte. Direktiivis sätestatakse, kellele võib kaupa lähetada

ilma aktsiisita (ajutises aktsiisivabastuses). Kui kõik transpordivahendid (koos määratletud

parkimiskohaga) registreeruksid potentsiaalse aktsiisilaona, siis liiguksid kaubavood paljuski

väljaspool direktiivi normistikku. Samuti jääks arusaamatuks saatelehe nõude täitmise moment,

sest kauba veol on nõutav saateleht, aga kas liikuva aktsiisilao puhul on tegemist kauba veoga

– kaup asub laos.

Maksuhalduril on kaalutlusruum, kas luba väljastada või mitte. Kaalumisel peab maksuhaldur

muu hulgas arvestama ATKEAS § 34 lg-s 1 sätestatud tingimusi ning kontrollima, kas

aktsiisilao tegevuskohale esitatud nõuded on täidetud. ATKEAS ei sätesta, kas ja millisel

määral võib maksuhaldur kaalumisel kõrvale kalduda ATKEAS sätetest, mis reguleerivad

aktsiisilao tegevuskohale esitatavaid nõudeid. Rahandusministeerium on samuti seisukohal, et

need normid ei ole ette nähtud võimaldama „liikuvat“ aktsiisilao mudelit. Direktiiv annab

liikmesriikidele laiaulatusliku õiguse kehtestada aktsiisikauba käitlemise tingimused, mida

järgides on ATKEAS-s kehtestatud asukohapõhise aktsiisilao normistik. Kuna kaebaja

taotluses kirjeldatud tegevuskoht ja -mudel ei vasta sellele, on MTA seadust kohaldanud õigesti

ning vaidlustatud otsus on õiguspärane.

Halduskohus jättis arvestamata sellega, et lennukikütuse maksuvabastus on tingimuslik: alles

pärast aktsiisilaost ärilist lendu tegevale lennukile kütuse tankimist on see aktsiisivaba ning

vastutus läheb aktsiisilaopidajalt üle lennuki käitajale. Lennukikütus ei ole aktsiisivaba kohe

pärast seda, kui see on toodetud. Seega esineb alati väärkasutamise risk, sest seda kütust on

võimalik kasutada aktsiisiga maksustaval otstarbel, nt mootorikütusena (segatuna).

6. Baltic Ground Services EE OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Ebaõige on vastustaja seisukoht, et ATKEAS võimaldab registreerida vaid statsionaarsete

seadmetega aktsiisilao. Üheski ATKEAS normis ei ole kasutatud mõisteid „hoone“, „ruum“ ja

„rajatis“ ettekirjutavas vormis. Vastustaja tõlgendus on jäik ja piirab aktsiisilaosüsteemi

rakendamist olukordades, kus statsionaarsed seadmed ei kuulu aktsiisilao kontseptsiooni ega

ole põhjendatud selle tegevuse mahu ja iseloomuga. EL tasandil ühtlustatud ja ATKEAS-ga

kehtestatud tänapäevane järelevalve süsteem ei eelda seda, et liikmesriigi maksuhaldur teostab

järelevalvet aktsiisikauba liikumise ja aktsiiside tasumise üle, jälgides kütuse liikumist

voolikust tsisterni või kuidagi muul moel viibides füüsiliselt aktsiisilaos. Maksuhaldur ei näe

probleemi selles, et ka statsionaarsete seadmetega varustatud aktsiisilaod kasutavad kütuse

3-16-137

9(11)

lennukiteni transportimiseks tankurautosid. MTA seisukohtadest ei nähtu, millistel tingimustel

on järelevalve raskendatud.

Vastustaja oletus, et lennukikütust on võimalik kasutada mootorikütusena, ei ole eluliselt

usutav. Kuna lennukikütus on oluliselt kallim kui sõiduautodes kasutatavad kütused, pole

majanduslikult otstarbekas müüa seda sõiduautos kütusena kasutamiseks. Maksuriski

realiseerumise tõenäosus ei oleks kaebaja ärimudeli puhul suurem kui statsionaarsete

seadmetega varustatud aktsiisilao puhul.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Täiendavalt märgib

ringkonnakohus järgmist.

8. Vaidlust ei ole selles, et aktsiisiladu peab asuma konkreetselt piiritletud alal ning

sõiduvahendit ei saa registreerida aktsiisilaona. Kaebaja tahab aktsiisiladu registreerida

konkreetsele parkimisalale lennujaama territooriumil, kus puuduvad mahutid ja muud

statsionaarsed rajatised ning kütust hoitakse tankurautos. Vastustaja on seisukohal, et kütuse

laovaru ei saa olla „liikuv“ ehk paikneda sõiduvahendis.

9. Nagu halduskohus õigesti märkis, on direktiiviga 2008/118/EÜ kehtestatud aktsiisilao

normistiku eesmärgiks tagada ajutise aktsiisivabastuse võimalikkus ning maksu laekumine,

hoides ära maksudest kõrvalehoidumist ja muid kuritarvitusi. Direktiivi art 4 p-s 11 on

sätestatud maksulao mõiste, kuid pole täpsustatud, millistele tingimustele see peaks vastama.

Direktiivi 2008/118/EÜ põhjenduse 15 eestikeelses versioonis räägitakse küll tootmis- ja

laohoonetest, kuid direktiivi teistes keeleversioonides (sh inglise, prantsuse, saksa, itaalia,

hispaania ja soome) kasutatud sõnad on laiema tähendusega kui „hoone“. Seega ei ole

põhjendusest 15 alust järeldada, et maksuladu (aktsiisiladu) peaks asuma hoones. Tulenevalt

viidatud direktiivi art 4 p-st 11 ei ole maksuladu ainult selline koht, kus toodetakse ja

töödeldakse aktsiisikaupa, vaid võib olla ka selline koht, kus toimub näiteks ainult aktsiisikauba

valdamine, vastuvõtmine ja lähetamine. Viimati nimetatud tegevusteks piisab laohoonest või

muust ladustamisalast. Art 4 p-st 11 ega ka direktiivi muudest sätetest ei tulene otseselt nõuet,

et aktsiisikaupa peaks maksulaos hoidma vaid statsionaarsetes mahutites. Aktsiisikauba

hoiustamine, vastuvõtmine ja lähetamine ei eelda tingimata selliste rajatiste olemasolu.

Ringkonnakohtu hinnangul on piisavalt selge, et direktiiv ei välista maksulaona registreerimast

piiratud ala, millel ei paikne mahuteid, pumplat ega torustikke, vaid aktsiisikaupa hoitakse

näiteks sõiduvahendis. Määrava tähtsusega ei ole mitte see, kuidas ja milliste vahenditega

toimub kütuse hoiustamine aktsiisilaos, vaid see, et vastava tegevuse üle oleks võimalik

tõhusalt järelevalvet teostada. Seda, millised on konkreetse aktsiisilao puhul peamised riskid,

saab kõige paremini hinnata liikmesriigi pädev asutus.

10. ATKEAS §-s 2 on aktsiisilao mõiste sisustatud sarnaselt direktiivis 2008/118/EÜ antud

maksulao mõistega. Direktiivi art 4 p-st 11 ning artiklitest 15 ja 16 järeldub, et täpsemad nõuded

maksulaole kooskõlas direktiivi eesmärkidega kehtestab liikmesriik. ATKEAS § 34 lg-st 1

tuleneb, et aktsiisilao territooriumi kasutamise ainuõigus peab olema aktsiisilaopidajal

maakasutusõigust kinnitava dokumendi alusel; aktsiisilao territoorium peab olema ümbritsetud

püsiva piirdega; aktsiisilaona kasutatavad ruumid peavad olema eraldatud teiste isikute ja

muudest mitteärilisel eesmärgil kasutatavatest ruumidest ning aktsiisilao sisse- ja

3-16-137

10(11)

väljapääsudele ning mahutitele, mis asuvad aktsiisilaos või registreeritud kaubasaaja

tegevuskohas, peab olema võimalik paigaldada tollitõkendit. Eelnevast tulenevalt peab

aktsiisilao territoorium olema ümbritsevast selgelt eraldatud, et igal ajal oleks täpselt

määratletav, milline kogus kütust on aktsiisilaos ja milline on näiteks lähetamisel. ATKEAS §

34 lg-s 1 väljenduvad kohakesksuse põhimõttest lähtuvad nõuded aitavad tagada aktsiisikauba

üle järelevalve teostamist ja kuritarvituste vältimist ning on seega üldjoontes kooskõlas

direktiivi eesmärkidega. Ringkonnakohus leiab, et ATKEAS-st ei tulene üheselt, et aktsiisiladu

peab asuma hoones ning aktsiisikaupa saab aktsiisilaos hoida vaid statsionaarsetes mahutites.

ATKEAS § 34 lg 1 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul kui aktsiisiladu asub hoones, siis

peavad aktsiisilaona kasutatavad ruumid olema eraldatud muu isiku kasutuses või muul

otstarbel kasutatavatest ruumidest, mitte aga kohustusliku tingimusena, et aktsiisiladu saab

asuda vaid siseruumides. Ka ATKEAS § 39 lg-st 1 ei saa sellist järeldust teha. Sisse- ja

väljapääsud (ATKEAS § 34 lg 1 p 3) saavad olla ka muul piiratud alal.

11. Toimikust nähtub, et kaebaja on sõlminud AS-ga Tallinna Lennujaam kontsessioonilepingu

(tl 23-27p, tõlge tl 90p-98), mille alusel eraldatakse kaebajale lennujaama kinnisel territooriumil

kütuseautode parkimiseks üks parkimiskoht (lepingu p 4.3). Kaebaja väitel ei tõstatanud

maksuhaldur registreerimismenetluses parkimiskoha aiaga piiramise küsimust, mistõttu ei

olnud ta loa taotlemise ajal seda teinud. Kaebaja on aga kinnitanud, et kõnealust ala on võimalik

ümbritseda püsiva piirdega, millel on sisse- ja väljapääs, ning tankurauto mahutitele on

võimalik paigaldada lao asukohas tõkendid. Vastustaja ei ole nendele kaebaja väidetele vastu

vaielnud. ATKEAS § 34 lg 1 p-st 2 tuleneva nõude mittetäitmisele maksuhaldur vaidlustatud

otsuses ei tuginenud ega ole seda teinud ka kohtumenetluses, vaid on aktsepteerinud võimalust,

et aktsiisiladu ei asu hoones ning aktsiisilao pidamisel kasutatavad kontoriruumid asuvad sellest

eraldi (halduskohtu 22.09.2016 istungi helisalvestis kl 10:16:00). Seega on praegusel juhul

vähemalt teoreetiliselt võimalik täita ATKEAS § 34 lg-st 1 tulenevad nõuded.

12. Kaebaja ärimudeli puhul seisneb peamine erinevus n-ö traditsioonilistest aktsiisiladudest

selles, et kui tankurauto siirdub kliendile kütust kätte toimetama, väljub koos sellega ka kogu

kütuse laovaru aktsiisilao alalt. Vastustaja näeb siin probleemi selles, et igal ajahetkel ei ole

jälgitav kus, millal ja kuidas toimub kütuse käitlemine. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja

taotletava aktsiisilao mudeli puhul oleks järelevalve tegemine keerulisem või kuritarvituste oht

suurem kui traditsiooniliste aktsiisiladude puhul, kus samamoodi toimetatakse kütus lennukini

tankurautoga. Nii ühel kui teisel juhul toimub saatelehtede täitmine ning on tagatud kauba

liikumise jälgimine siseriiklike aktsiisikauba saatedokumentide haldamise elektroonilise

süsteemi (SADHES) kaudu. Kuna aktsiisilattu vastu võetud ja õhusõidukile üle antud kütuse

kogus fikseeritakse, on nende andmete põhjal arvutatav kütuse jääk ehk laovaru. Siinjuures on

oluline, et kaebaja saaks korraga käidelda suhteliselt väikest kogust kütust (s.o tankurauto

tsisterni mahtuv kütus) ning see tegevus toimuks lennujaama territooriumil piiratud

juurdepääsuga alal, mistõttu pole põhjust rääkida suurest kuritarvituste ohust. Asjaolu, et

laovaru liigub lähetatava kaubaga kaasa, ei tekita iseenesest täiendavat kuritarvituste riski – ka

statsionaarsete mahutite olemasolul võib tankurautosse pärast lennuki tankimist jääda kütust,

mille ta võib lennujaama territooriumilt ära vedada. Selline tegevus on lennujaama territooriumi

turvatust arvestades aga alati tuvastatav. Tankurauto liikumise jälgimiseks lennujaamas saab

kasutada GPS-süsteemi. Nagu halduskohus on selgitanud, on maksuhalduril võimalik riskide

maandamiseks kehtestada loas lisatingimused. Samuti peab kaebaja tasuma tagatise, mille

määramisel arvestatakse tema kui maksukohustuslase usaldusväärsust.

13. Vastustaja hinnangul on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et lennukikütuse aktsiisi-

ja käibemaksuvabastus on tingimuslik – aktsiisivaba on kütus alles pärast ärilist lendu tegevale

lennukile tankimist. Seetõttu ei saa vastustaja arvates välistada lennukikütuse kasutamist

otstarbel, millega kaasneks aktsiisi tasumine. Kaebaja on asjakohaselt viidanud asjaolule, et

3-16-137

11(11)

lennukikütus on ka ilma maksudeta oluliselt kallim kui bensiini või diislikütuse hind koos

maksudega, mistõttu oleks vähetõenäoline selle edasimüümine kasutamiseks mootorikütusena

maanteesõidukites kas puhtal kujul või segatuna bensiinile või diislikütusele.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud vastustaja. Kaebaja taotleb teises

astmes menetluskulude hüvitamist summas 3559,20 eurot (sh käibemaks 593,20 eurot). Kulud

on kantud (maksekorraldus tl 193). Arve spetsifikatsioonilt nähtub, et teenust on osutanud

vandeadvokaadid H. Pikmets (tunnitasu 160 eurot) ja S. Jegorov (tunnitasu 140 eurot) kokku

20 h 20 min ulatuses. Erinevalt halduskohtust ei näe ringkonnakohus põhjust mitte arvestada

kaebaja menetluskuluna S. Jegorovi, keda pole kaebaja nimel esitatud menetlusdokumentides

kaebaja volitatud esindajaks nimetatud, poolt osutatud õigusteenuse kulusid. Ringkonnakohus

on oma varasemas praktikas leidnud, et põhjendatud ei ole jätta kohtumenetluses esindamise

kuludena välja mõistmata selliseid kulusid, mis on otseselt seotud esindaja poolt kohtule

esitatud dokumentide ettevalmistamisega. Advokaadibüroo teise advokaadi või juristi poolt

tehtud töö on sellisel juhul omistatav esindajale, kes lõppastmes esindatava nimel vastavad

dokumendid kohtule esitas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2013 määrus haldusasjas nr 3-

13-699 (p 12) ja 07.04.2015 määrus haldusasjas nr 3-13-1612 (p 13)). Küll aga leiab

ringkonnakohus, et arvestades apellatsioonkaebuse vähest mahukust ning seda, et vastustaja on

jäänud halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, on õigusteenuse osutamisele kulutatud aeg

ülemäärane. Seetõttu vähendab ringkonnakohus HKMS § 109 lg 6 alusel kaebaja teise astme

menetluskulusid ning mõistab MTA-lt BGS-i kasuks välja 2000 eurot (sh käibemaks).

(allkirjastatud digitaalselt)