2-16-5564/52 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2165564

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Seesam Insurance AS hagi Magnus Halliku vastu

kindlustushüvitise 6541 euro 40 sendi tagasinõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Magnus Halliku kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7229 eurot 72 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Seesam Insurance AS

Kostja Magnus Hallik, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margus Sorga

Asja läbivaatamise kuupäev

23. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 2165564,

arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Riigikohtus Magnus Halliku kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Seesam Insurance AS (hageja) esitas 7. aprillil 2016 Harju Maakohtule hagi Magnus Halliku

(kostja) vastu kindlustushüvitise 6541 euro 40 sendi tagasinõudes. Lisaks palus hageja kostjalt välja

mõista sissenõutavaks muutunud viivise 162 eurot 72 senti ning viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lgs 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse täieliku

tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõitis alkoholijoobes kostja kolmandale isikule kuuluva autoga 6. detsembril

2014 Tallinnas Paldiski mnt 48a maja juures vastu trollibussi kontaktliini masti. Hageja

kindlustusandjana maksis masti omanikule Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsile kostja tekitatud

kahju eest hüvitisena 6541 eurot 40 senti. Hageja esitas kostja vastu väljamakstud kahjuhüvitise

2-16-5564

tagasinõude. Hageja maksmisotsuse aluseks oli Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi maksenõue ja

kahju suurust tõendav hinnakalkulatsioon, mis oli koostatud sarnaste kahjustustega masti remondi

kohta. Hageja tellis kahjustatud masti kohta täiendava hinnapakkumise, mille kohaselt oli uue masti

ja selle püstitamise kulu 9024 eurot. Hageja pidas põhjendatuks lähtuda Tallinna Linnatranspordi

Aktsiaseltsi esitatud nõudest. Kuna kostja kahjustatud mast oli kinnisasja oluliseks osaks, siis masti

asendamise eelduseks ei olnud kahjustatud asja hävimine VÕS § 132 lg 1 mõttes, vaid kinnisasja

kahjustuste likvideerimine VÕS § 132 lg 3 järgi. Kui kostja leiab, et masti ei olnud vaja asendada ja

kahjustatud isikule väljamakstud hüvitis ületab tegelikult tekitatud kahju, on tõendamiskoormis

kostjal. Kostja ei ole tõendanud, et kahjustatud mast vajas juba enne liiklusõnnetust remonti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et hageja oli põhjendamatult hüvitanud Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsile masti

asendamise kulu. Tegelikult võis olla vajalik vaid masti parandamine. Puuduvad tõendid selle kohta,

et masti kahjustamine liiklusõnnetuse tagajärjel oli sedavõrd ulatuslik, et vajalik oli mast asendada

uue mastiga. Hageja nõue on vastuolus VÕS §ga 132, mistõttu ei saa vastavas ulatuses olla hagejal

ka tagasinõuet kostja vastu. Kostja juhitud sõidukilt löögi saanud mast oli 2016. a mais endiselt

kasutuses ehk mast ei ole hävinud. Hageja saab regressinõude korras nõuda üksnes masti

parandamise mõistlike kulude hüvitamist. Kahju kannatanud isiku kalkulatsioon ei olnud

objektiivne. Hageja keeldus kostjale vahendamast kahju hüvitamisega seotud infot, samuti ei teinud

hageja kindlaks, milline oli masti seisund enne liiklusõnnetust ning kas seda oli vaja juba siis

parandada. Mast oli juba enne kindlustusjuhtumit halvas seisukorras. Asjas ei ole tähtsust sellel, kas

mast oli kinnisasja oluline osa või mitte. Oluline on tuvastada, millises ulatuses sai mast kahjustada,

kas mast loetakse hävinuks või kahjustatuks ning millised olid masti asendamise või parandamise

kulud. Masti väljavahetamise kulu suurus oli arvestatud teise kahjustada saanud masti vahetamise

kulude alusel, kuid need olukorrad ei olnud sarnased, sest kostja sõidukilt löögi saanud mastil ei

olnud tänavavalgustuslampi. Kostja tellitud asjatundja hinnangu kohaselt oli masti

taastamismaksumus 704 eurot 88 senti ja masti asendamise maksumus 2605 eurot 14 senti.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2016 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja

kindlustushüvitise 6541 eurot 40 senti, viivise hagi esitamise hetkeks 162 eurot 72 senti ning

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 475 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt, kui lugeda mastile tekitatud kahjustusi ainult esteetilist laadi

kahjustusteks, siis tähendab kahju hüvitamine sellise olukorra taastamist, kus mast on sirge. Maaga

püsivalt ühendatud masti puhul tähendab ka kõvera masti asendamine sirge mastiga asja taastamist

VÕS § 132 lg 3 mõttes, mitte hävinud asja asendamist VÕS § 132 lg 1 mõttes. Asja hävimine on

üldjuhul võimalik vallasasja puhul. Asendusmasti paigaldamise kulu oli õigustatud. Hageja nõuet ei

välista asjaolu, et vaidlusalune mast ei olnud kohtuistungi toimumise ajaks veel vahetatud. Sellise

spetsiifilise töö korral nagu trolli kontaktliini masti taastamise materjalide ja montaažitööde

maksumuse kindlaksmääramine, võib aluseks võtta analoogiliste juhtumite remondikalkulatsioone.

Kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et masti oleks saanud remontida odavamalt. Samuti ei ole

tõendatud, et mast oli kahjustatud juba enne liiklusõnnetust.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

2(7)

2-16-5564

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. mai 2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu- ja apellatsiooniastme menetluskulud jättis kohus kostja

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei anna kostja väited alust järeldada, et kahju

hüvitamise eeldused olid täitmata. Kuna tegemist oli asja kahjustamisega, siis tuleb kahju suuruse

kindlaksmääramisel lähtuda VÕS §st 132. Kahjuhüvitis pidi katma VÕS § 132 lg 3 järgi asja

taastamise kulud. Kuna mast on kinnisasja oluline osa, siis ei ole võimalik seda asendada nagu

vallasasja. Uue posti paigaldamine ei tähenda kahjustatud asja asendamist, vaid endise olukorra

taastamist. Hageja peab esile tooma asjaolud, millel tema nõue põhineb, ja neid asjaolusid

tõendama. Kui kostja esitab hageja väidetele vastuväite ning vaidleb vastu hageja tõenditele, peab

kostja tõendama oma vastuväiteid. Seega pidi kostja tõendama, et kontaktliini masti kahjustused

olid sellised, mida oleks saanud kõrvaldada uut masti paigaldamata. Samuti pidi kostja tõendama, et

mast oli juba enne avariid deformeerunud. Kahju ulatuse kohta on kostja asjatundja leidnud, et

tegemist on esteetilist laadi vigastustega, kuid sellise arvamuseni jõudmine ei ole arvamuse järgi

kontrollitav. Puuduvad arvestused posti püsimise ja metalli deformatsioonist tingitud võimaliku

posti tugevuse vähenemise kohta. Linnaruumis asuvad esemed, sh trolliliini kontaktmastid, peavad

ka esteetilised välja nägema. Paljasõnaliseks on jäänud ka kostja väide, et masti on võimalik

parandada. See, et kostja väidetud viisil masti parandamine võib olla tehniliselt võimalik, ei tähenda,

et seda oleks kostja osutatud viisil ka põhjendatud ja otstarbekas teha. Ka varem on analoogsete

kahjujuhtumite korral mastide vahetamist vajalikuks peetud. Asjaolu, et posti ei ole vahetatud, ei

tähenda, et kahju ei ole tekkinud. Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole see, et

kahjustused oleksid hüvitamise ajaks kõrvaldatud.

Kostja esitatud Hannes Halliku arvamus ei anna alust tuvastada, et hüvitise summa võiks olla

väiksem. Asjatundja on hinnangu alguses lahti öelnud igasugusest vastutusest dokumendis esitatud

informatsiooni täpsuse ja täielikkuse eest. Arvamusest ei tulene, millest lähtudes on arvamuse andja

tuletanud töö mahu ja hinnad. Lisaks ei ole arvamuse andnud isik esile toonud, milline on tema

erialane kogemus trolliliinide taristu ehituse ja remondiga. Seega ei anna kostja esitatud tõend alust

teha maakohtust erinevat järeldust, et kahju hüvitamiseks tehtavad kulud on väiksemad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud valesti jaotanud tõendamiskoormise. Kohtute

otsustest ei selgu, milliste hageja tõendite alusel tuvastati masti kahjustuste ulatus, st miks

VÕS § 132 lg 3 alusel oli õigustatud uue masti paigaldamisega seotud kulu väljamõistmine. Hageja

oleks pidanud esitama tõendid masti tegelike vigastuste kohta ja et need vigastused tekitas kostja.

Sellises olukorras ei pidanud kostja esitama enne ühtki tõendit, kuni hageja on oma tõendid

esitanud. Kohtud ei ole arvestanud ka sellega, et alates liiklusõnnetuse toimumisest detsembris 2014

kuni hagi esitamiseni aprillis 2016 võis mast kahjustusi juurde saada.

Kohus pidi asja lahendamisel kohaldama VÕS § 132 lgt 3 ja kontrollima, kas on täidetud kahju

hüvitamise eeldused. Otsustest ei selgu, millised olid masti vigastused kostja tegevuse tulemusena,

ning sellest lähtuvalt, milline kahjusumma on VÕS § 132 lg 3 kohaselt põhjendatud. Kohtud

3(7)

2-16-5564

tuvastasid vaid selle, et mast on kõver, millest tuletati vajadus mast asendada. Kohtud on jätnud

tähelepanuta selle, et hinnakalkulatsiooni saab koostada vaid masti tegelikke kahjustusi teades.

Kõnealust masti ei ole üle vaadatud.

Kohtud on jätnud välja selgitamata, kas kõnealune mast asub kinnisasjal, st kas mast on kinnisasja

oluline osa või mitte. Selle kohta hageja tõendeid ei esitanud. Samas ei tulene VÕS § 132 lgst 3, et

masti vigastuste korral tuleb uus mast paigaldada ainuüksi seetõttu, et see on kinnisasja oluline osa.

Kostja arvates on VÕS § 132 lg 3 kohaselt oluline välja selgitada, millisel määral mast – isegi kui ta

oleks kinnistu oluline osa – tegelikult kahjustada sai. Isegi juhul kui mastialune maatükk oli kantud

kinnistusraamatusse, oleksid kohtud pidanud lähtuma VÕS § 132 lg 3 regulatsioonist ja tagama

ainult asja parandamise mõistlike kulude väljamõistmise. See tähendab, et kui masti ei olnud vaja

liiklusõnnetuse tõttu tegelikult välja vahetada, siis mõistlike kulude hüvitamise piirang peab tagama,

et uue masti paigaldamise kulusid ei saa kostjalt välja mõista.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse

õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole

kassatsioonimenetluses vaidlustanud:

•

6. detsembril 2014 sõitis kostja kolmandale isikule kuuluva autoga vastu Tallinnas

Paldiski mnt 48a maja juures asuvat trollibussi kontaktliini masti;

•

kostja oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel joobeseisundis;

•

kostja juhitud sõidukiga kahju tekitamisest tulenev tsiviilvastutus oli kohustusliku

liikluskindlustuse korras kindlustatud hageja juures;

•

masti omanik Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts esitas hagejale kahju hüvitamise nõude

6541 eurot 40 senti, mille hageja kindlustusandajana välja maksis;

•

hageja esitas kostjale tagasinõude, mida kostja ei ole tasunud.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et esines kindlustusjuhtum liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 8

lg 1 mõttes, kostja vastutab liiklusõnnetuse ning masti omanikule tekitatud kahju eest, hageja on

põhjendatult kindlustushüvitise LKindlS § 23 alusel välja maksnud ning hagejal on LKindlS § 53

lg 1 p 4 alusel tagasinõue kostja vastu, kuivõrd kostja juhtis sõidukit joobeseisundis. Pooled

vaidlevad üksnes kahjuhüvitise suuruse üle. Hageja on esitanud nõude masti väljavahetamise kulude

hüvitamiseks. Kostja leiab, et masti oli võimalik parandada, mistõttu ei ole selle väljavahetamise

kulude hüvitamise nõue põhjendatud ning kahju oli oluliselt väiksem. Kostja arvates ei ole masti

omanikule tekkinud kahju tõendatud ja hageja on põhjendamatult hüvitanud masti asendamise kulu

6541 eurot 40 senti.

11. Kui kindlustusandja on kannatanud isikule kahju hüvitanud ning kindlustusandjal on

LKindlS § 53 lg 1 p 4 alusel tagasinõue sõidukijuhi vastu, on tegemist nõude üleminekuga seaduse

alusel (VÕS § 173 lg 3 p 4) kannatanult kindlustusandjale. Seega on Tallinna Linnatranspordi

Aktsiaseltsi kahju hüvitamise nõue läinud seaduse alusel üle hagejale. Seaduse alusel nõude

üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut (VÕS § 173 lg 2). VÕS § 171

kohaselt on võlgnikul õigus esitada uue võlausaldaja vastu kõik need vastuväited, mis tal olid senise

võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võib kostja esitada hageja vastu kõik vastuväited,

4(7)

2-16-5564

mis ta oleks saanud esitada ka kahju kannatanud isiku vastu. Sealjuures võib kostja ka hageja vastu

esitada vastuväited, et kahju suurus on tõendamata või tekkinud kahju oli väiksem.

12. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kahjuhüvitise nõude rahuldamise eelduseks ei ole see, et

kahju kannatanud isik oleks masti parandanud või asendanud, st kannatanud isik oleks nõudes

esitatud kulud juba kandnud.

Kahju hüvitamise põhimõtetest (nt VÕS §st 127) ega VÕS §st 132 ei tulene, et kahjustatud isik peab

kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti taastama ning üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus

sõltuda sellest, kuidas kindlustusvõtja hüvitist kasutab. Asja kahjustamise korral saab kannatanu

nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel

korda teinud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 32113905, p 12; 24. septembri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3217507, p 13; 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215511, p 14;

13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32112411, p 16).

13. Materiaalõiguslikult on vaidluse lahendamiseks keskne küsimus, milliste kulude hüvitamist

võimaldab VÕS § 132 nõuda, kui kahjustatud on kontaktliini masti.

Kohtud rahuldasid hagi VÕS § 132 lgle 3 tuginedes. Maakohus leidis, et maaga püsivalt ühendatud

masti puhul tähendab ka kõvera masti asendamine sirge mastiga asja taastamist (parandamist)

VÕS § 132 lg 3 mõttes, mitte hävinud asja asemel uue soetamist VÕS § 132 lg 1 mõttes. Maakohtu

arvates on parandamiskuludena õigustatud asendusmasti paigaldamise kulu, kuna asendusmasti

paigaldamisega jääb objekt samaks ja välja vahetatakse vaid selle kahjustatud osa. Asja hävimine on

üldjuhul võimalik vallasasja puhul (maakohtu otsuse p 12). Ringkonnakohus nõustus maakohtuga

(ringkonnakohtu otsuse p 27).

14. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab

kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui

asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist

vastavalt VÕS § 132 lgle 1.

Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (vt Riigikohtu 25. veebruari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 15). VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara

koosseisu säilimist. Järelikult lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel

eelkõige vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. VÕS § 132 lg 3

kohaselt on õigus nõuda kahjuhüvitisena eelkõige asja, nt kinnisasja parandamise mõistlikke kulusid

(kinnistu oluliseks osaks oleva ehitise endise olukorra taastamise kulud) ja selle kõrval kinnisasja

võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamist (Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 32112108, pd 15–16; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32111308, p 14).

Kohtud on tuvastatud asjaoludel põhjendatult leidnud, et maaga püsivalt ühendatud kontaktliini

mast on kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 mõttes. Maaga

püsivalt ühendatud asja (TsÜS § 54 lg 1) kahjustamise korral on kahjustatud kinnisasja (vt ehitise

kohta Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 15; 8. detsembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 32111308, p 14). Seega ei nõustu kolleegium kostja väitega, et masti asendamise

puhul on tegemist sisuliselt asendamisega VÕS § 132 lg 1 mõttes.

5(7)

2-16-5564

15. Kostja on kassatsioonimenetluses seadnud kahtluse alla selle, kas kinnisasi, millega kahjustatud

kontaktliin on ühendatud, kuulub kahju kannatanud isikule. Kostja arvates oleks pidanud kinnisasja

kuuluvust tõendama hageja. Toimikust aga ei nähtu, et kostja oleks varem, sh apellatsioonkaebuses,

vaidlustanud seda, et kahjustada sai Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsile kuuluv asi. Seega ei ole

kolleegiumil alust järeldada, et ringkonnakohus oleks asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4). Kolleegium lähtub asja lahendamisel sellest, et

kahjustada sai kannatanud isikule kuulunud kinnisasja oluline osa.

Lisaks ei ole küsimus sellest, kas kahjustada sai just kinnisasja oluline osa, ka praeguse asja

lahendamise seisukohalt keskse tähendusega, kuivõrd hageja ei ole nõudnud kinnisasja väärtuse

vähenemise hüvitamist.

16. Kuivõrd praegusel juhul kahjustas kostja kinnisasja, võib põhimõtteliselt nõustuda, et ka uue

posti paigaldamine on VÕS § 132 lg 3 mõttes asja parandamine. Samas on asja parandamiseks

VÕS § 132 lg 3 mõttes ka teisi viise, kui masti tervikuna asendamine. Sealhulgas on võimalik

kahjustatud masti ka remontida või asendada see kasutatud mastiga, kui see on tehniliselt võimalik.

Lisaks ei tohi kahju hüvitamise viis VÕS § 132 lg 3 järgi sattuda vastuollu kahju hüvitamise

eesmärgiga (vt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 17).

17. VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid.

Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu

25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32112108, p 18). Tulenevalt TsMS § 230 lgst 1 lasub

esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita

ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate

asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu 6. veebruari

2008. a otsus tsiviilasjas nr 32113707, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud

olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele

vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid

kinnitavaid tõendeid (Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215511, p 13).

Hageja peab tõendama, millised on parandamise mõistlikud kulud VÕS § 132 lg 3 mõttes ehk

millised kulutused on vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks. Kolleegiumi arvates

võib hageja kulude tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid

hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb hagejal siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel

juhul ning et tema viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus,

võrreldavad.

18. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja kassatsioonkaebuse väited alust järeldada, et kohtud

oleksid tõendamiskoormise jagamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme oluliselt

rikkunud. Kostja kohustus oli tõendada, et kinnisasja parandamise mõistlikud kulud olid väiksemad.

Kohtud ei pidanud võimalikuks lugeda kostja väiteid tõendatuks.

19. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hageja ei

ole esitanud andmeid hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kohta, siis menetluskulude rahalist

suurust kohus kindlaks ei määra.

20. Kuna kolleegium jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

6(7)

2-16-5564

Peeter Jerofejev

Villu Kõve

Jaak Luik

7(7)