1-16-6657/26 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

13. november 2017

Kohtuasja number

1-17-3799

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi

Kriminaalasi Raul Issaku süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja

8 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 11. juuli 2017. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Raul Issaku kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav

Raul Issak (isikukood 38907076514; elukoht XXXX

Prokuratuur

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Terje Aleksašin

Kannatanu

A.D.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 11. juuli 2017. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar apellatsioonimenetluses Raul Issakule osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot, sh

käibemaks 32 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Raul Issakult Eesti Vabariigi

kasuks välja 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot. See menetluskulu tuleb tasuda

makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse

kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

2(11)

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg

peatub

riigi

õigusabi

taotluse

esitamisega.

Sellisel

juhul

hakkab

kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest

kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks

mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Raul Issak anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi

alljärgneva teo toimepanemises. Täpselt tuvastamata ajal vahemikus 1.–4. detsembrini 2014

tungis R. Issak koos M.V. , V.M. ja Ä.O. sisse Võru maakonnas Vastseliina vallas X. külas

asuvasse A.D. ehitusjärgus elamusse. Sealt võttis süüdistatav ebaseadusliku omastamise

eesmärgil

ära

pakki

kivivilla

Paroc

väärtusega

585 eurot, 29 rulli klaasvilla Isover väärtusega 696 eurot ja kasti kruvidega väärtusega 30 eurot.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Tartu Maakohtu 11. juuli 2017. a otsusega tunnistati R. Issak KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi

süüdi 29 paki kivivilla Paroc ja 29 rulli klaasivilla Isover varguses, kuid mõisteti õigeks kasti

kruvide varguses. Kohus karistas R. Issakut 4-kuulise vangistusega, mis KarS § 69 lg-te 1 ja 3

alusel asendati 120 tunni üldkasuliku tööga, allutades R. Issaku ühtlasi KarS § 75 lg-s 1 ette nähtud

kontrollnõuetele. Sama kohtuotsusega rahuldati osaliselt A.D. tsiviilhagi, kuid selles osas pole

maakohtu otsust apelleeritud.

(b) Põhjendused

3. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et süüdistatav R. Issak ja (teises kriminaalasjas

kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud tunnistajad) Ä.O. , M.V. ning V.M. sõitsid süüdistuses

märgitud ajal X külla A.D. ehitusjärgus maja juurde, sisenesid läbi lahtise ukseava majja ning

tassisid majast välja kahte sorti soojustusvilla, mille nad sõiduautol järel olnud haagisega maja

juurest minema viisid. See vill toimetati Võru linna ühte garaaži. Süüdistatava ja tunnistajate Ä.O.

, V.M. ja M.V. i ütlused kattuvad ka selles, et kui majast vill ära toodi, oli väljas pime, maja juures

valgustust ei olnud ning valgustamiseks kasutati taskulampi. Ka on nende ütlused kooskõlas selles

osas, et villa majast käru peale tassiti koos ning villa võeti kaasa nii palju kui käru peale mahtus.

4. R. Issaku väitel ei pannud ta aga vargust toime tahtlikult.

5. Süüdistatava ja tunnistajate Ä.O. ning V.M. ütlused ühelt poolt ning tunnistaja M.V. i ütlused

teiselt poolt lahknevad asjaolus, kas teised isikud peale M.V. olid teadlikud, et tegemist on

vargusega. Süüdistatav ja tunnistajad Ä.O. ning V.M. eitasid kohtuistungil, et sündmuskohale

minnes ja seal tegutsedes oleks kõigil olnud ühine kavatsus vargus toime panna. M.V. aga

3(11)

kinnitab, et varguse toimepanemisest olid juba sündmuskohale minnes teadlikud kõik

kaasatulijad.

6. Süüdistatava ütluste kohaselt tahtis M.V. objektilt, kus ta töötas, villa ära viia. Muidu ei saavat

muid asju edasi teha. M.V. ütles, et ülemus lubas või käskis tal villa ära viia. Ise

M.V. seda teha ei saanud, kuna tal ei olnud kärukonksu. Kui süüdistatav küsis M.V. lt, miks just

õhtul on vaja vill ära viia, siis M.V. ütles, et tal ei ole päeval aega. Süüdistatav küsis M.V. lt, kas

viimane tahab vargile minna, kuid M.V. eitas seda.

7. Tunnistaja Ä.O. kinnitusel ütles M.V. , et tal on vaja kedagi rooli, et käiksime tema töö juures

mingil objektil, kust on vaja mingid asjad ära tuua. Tunnistaja V.M. ütluste kohaselt tuli M.V. R.

Issaku juurde ja kutsus neid appi. Esialgu rääkis M.V. R. Issakuga, pärast kutsus neid ka appi,

kuna M.V. i tööobjektil on vill, mis jääb seal jalgu.

8. M.V. i ütluste kohaselt sõitsid nad R. Issakuga nädal aega enne varguse toimepanemist ühest

majast mööda. Nad käisid mõlemad majas sees vaatamas. Majas olid villapakid. Enne vargust tal

ostjat ei olnud. Kui läksid villapakke ära tooma, ütlesid teistele ka, et lähevad vargile.

Kohtuistungil avaldati kaitsja taotlusel M.V. i ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 289 lg 1 alusel kaks lauset M.V. i kohtueelses

menetluses antud ütlustest: 1) „Ilmselt oli siis kas Issakul või V.M. olemas inimene, kes tahtis

villa osta ja mina teadsin, kust saame seda varastada“ ja 2) „Raul Issak olin sealt majapidamisest

varem mööda sõitnud ja sellest oli meil juttu, et sealt võib varastada“. Seega on tunnistaja M.V.

andnud kohtuistungil ja kohtueelses menetluses erinevaid ütlusi asjaolu kohta, kas M.V. üksi

teadis,

et

kannatanu

majast

saab

villa

varastada,

või

teadsid

seda

M.V. ja R. Issak mõlemad. Arvestades asjaolu, et kolm isikut (R. Issak, V.M. ja

Ä.O. ) on kohtuistungil kategooriliselt eitanud võimaliku varguse toimepanemise jutukstulekut

sündmuskohale sõitmise ajal, on nende isikute ütlustega ümber lükatud tunnistaja M.V. i

kohtuistungil avaldatu, et villa ära tooma minnes oli kõigi juuresolekul juttu vargile minekust.

Erinevalt kohtus väidetust on tunnistaja M.V. kohtueelses menetluses vähemalt ühel korral

kinnitanud, et tema üksi teadis, kust saab villa varastada. See vastuolu äratab kahtlust M.V. i

kohtuistungil avaldatus, et seda asjaolu teadsid juba varem M.V. ja R. Issak mõlemad. Kuna M.V.

ei ole menetluse käigus andnud ühesuguseid ütlusi, ei tõenda tema ütlused usaldusväärselt asjaolu,

et varguse toimepanemine oli R. Issakul ja M.V. il juba varem ühiselt kavandatud.

9. Süüdistatava ja tunnistajate ütlused kattuvad selles, et sündmuskohale sõideti õhtusel pimedal ajal.

Tegemist oli ehitusjärgus majaga, mis asus nii süüdistatava kui tunnistajate jaoks võõral

kinnisasjal ja ka majas olnud vill oli neile võõras. Süüdistatava ja tunnistaja ning ka kannatanu

ütlused kattuvad selles, et autoga (millega vill ära viidi) maja ette ei sõidetud, vaid auto jäeti majast

kaugemale. Seda, et transpordivahendi jäljed olid majast eemal metsateel, mitte vahetult maja

kõrval, tõendavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ja kannatanu ütlused. Kahetsusväärselt pole

sündmuskoha vaatluse käigus mõõdetud ühtegi vahemaad ja kaardimaterjalil puudub ka

mõõtkava, mistõttu on kohtul raske hinnata erinevate isikute väiteid majast eemalolevate

sõidukijälgede kauguse kohta majast. Erinevad isikud on jälgede kauguseks hinnanud

25–150 meetrit (süüdistatav 25 m, tunnistajad M.V. ja V.M. 50 m ning kannatanu 150 m). Kuid

vaatamata sündmuskoha vaatlusprotokolli puudustele, võimaldab selles kajastatu (eelkõige kaart

3, foto 1) asuda seisukohale, et sõiduk oli majast ilmselgelt kaugemal kui süüdistatava väidetud

25 m. Samas kinnitab foto 6, et mingeid ilmselgeid takistusi (pinnase ebatasus, kivid vms) vahetult

maja juurde sõiduks ei olnud.

10. Tunnistaja V.M. kinnitusel ei tekkinud tal kahtlust, et tegemist oleks vargusega. Kohapeal sellest

juttu ei olnud. M.V. ütles, et on sel objektil ehitustöid teinud ja vill jääb objektil jalgu, selle peab

4(11)

ära viima. Tunnistaja Ä.O. ütluste kohaselt sai ta kohale jõudes aru, et asi pole seaduslik, kuna

oli õhtu ja ehitusjärgus maja. M.V. jäi kindlaks, et tal on töö juurest vaja need villad ära viia.

Mingit juttu vargusest ei olnud. Kas R. Issak teadis, milleks maja juurde mindi, tunnistaja Ä.O.

öelda ei osanud. Süüdistatava kinnitusel tekkis tal kohapeal kahtlus, et tegemist võib olla

vargusega, kuna minek oli õhtul, kuid M.V. kinnitas, et kõik on õige. Kui süüdistatav oleks

teadnud, et tegemist on vargusega, siis poleks ta midagi kaasa võtnud ega kaasa läinudki.

11. Just väline teopilt osutab, et kõik sündmuskohal viibivad isikud, sh süüdistatav pidid vähemalt

võimalikuks pidama, et tegemist on vargusega. Ehitusvilla mindi ära tooma hilisõhtusel pimedal

ajal, maja juures valgustus puudus, tegutseti taskulambi valguses ning auto koos käruga jäeti

majast eemale metsateele, kuigi autoga olnuks võimalik ka vahetult maja juurde sõita. Arvestades

ära viidud villa märkimisväärset kogust, puudub mõistlik põhjendus, miks oli vaja seda tassida

majast tunduvalt eemale. Süüdistatav ja tunnistaja Ä.O. on ise kinnitanud, et neile tundus asi

kahtlane, kuid väidetavalt M.V. kinnitas, et kõik on õige. Isegi kui M.V. avaldas teistele, et tal

on ehitusobjektiga mingi töine seos, siis ei saanud selline selgitus olla veenev.

12. Kohtu hinnangul pani R. Issak villa varguse toime kaudse tahtlusega. Kannatanu majas asunud

ehitusvilla ära viies süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks, et ta paneb koos teiste isikutega

toime varguse, ja möönis seda.

13. Vargus pandi toime grupis ja sissetungimisega.

14. Tunnistaja M.V. on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses vastukäivaid ütlusi selle kohta, kes

ehitusvilla maha müüs ja kes kellele raha andis. Ütluste erinevust M.V. kohtuistungil selgitada ei

osanud. Samas on nii süüdistatav kui ka teised tunnistajad kinnitanud, et nemad villa edasisest

saatusest midagi ei tea. Süüdistatava ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlusi kogumis hinnates

saab lugeda tõendatuks, et kannatanu majast ära toodud ehitusvilla realiseeris hiljem

M.V. . Pole usaldusväärselt tõendatud, et teised villa toomises osalenud isikud oleksid villa eest

raha saanud. See ei välista nende käitumises varguse koosseisu. Viimase täitmiseks ei pidanud

süüdistatav võtma villa endale, vaid võiski selle kaasa võtta kolmandale isikule, sh kaastäideviijale

andmiseks.

15. Kasti kruvide vargus ei ole kohtus uuritud tõenditega usaldusväärselt tõendamist leidnud. Seetõttu

tuleb süüdistatav selles osas õigeks mõista.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

R. Issaku kaitsja apellatsioon

16. Tartu Maakohtu 11. juuli 2017. a otsuse peale esitas apellatsiooni R. Issaku kaitsja vandeadvokaat

Ahto Sirendi, kes taotleb vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist.

17. Kaitsja nõustub maakohtuga selles, et R. Issak pani toime varguse objektiivsele koosseisule

vastava teo, kuid tema hinnangul on väär ja põhistamata kohtu järeldus, et süüdistataval oli

varguse toimepanemise suhtes ka kaudne tahtlus.

18. Ainukene R. Issaku tahtlusele viitav tõend on tunnistaja M.V. i ütlused, millised maakohus luges

aga põhjendatult ebausaldusväärseteks. Sellele vaatamata tuvastas kohus R. Issaku tahtluse,

tuginedes vaid välisele teopildile. Samuti ei ole kohus arvestanud, et M.V. i ütlused on tahtlikult

R. Issakut süüstavad. Selle põhjus on M.V. i soov vähendada tema vastu esitatud tsiviilnõudeid.

M.V. i ütlused tulnuks tervikuna tõendikogumist välja jätta.

5(11)

19. Maakohus käsitles välist teopilti liiga kitsalt ja tegi süüstavad järeldused suhteliselt kõrvaliste ja

juhuslike asjaolude pinnalt.

20. Midagi ei saa järeldada, sellest, et tegu leidis aset pimedal ajal. Eestis loojub päike detsembri

esimesel nädalal kella 15.30 paiku, isegi keskmine tööpäev ei lõpe valgel ajal. R. Issaku ütluste

kohaselt põhjendas M.V. õhtust minekut sellega, et päeval ei ole tal aega, ta on tööl.

21. Tegu valitses algusest lõpuni M.V. . Tema algatusel ja kutsumisel mindi talle appi, tema juhatuse

kohaselt sõideti kohale, tema ütlemise peale jättis R. Issak auto seisma täpselt sellesse kohta, kuhu

M.V. osutas. Jääb arusaamatuks, kuidas saab auto majast kaugemale jätmises süüdistada R.

Issakut, kui tegu valitses täielikult M.V. . R. Issaku ütluste kohaselt tekkis tal kohapeal korraks

kahtlus, et asi ei ole õige ja ta avaldas seda ka M.V. ile. Viimane hajutas ta kahtlused. Seda, et

M.V. oskab väga veenvalt rääkida tõendab kujukalt tõsiasi, et isegi prokurör pidas

kohtuvaidlustes

tema

ütlusi

usaldusväärseteks,

kuigi

need

olid

vastuolus

nii

M.V. i enda ütlustega kui ka kõigi teiste ütlustega.

22. R. Issaku ütlusi, et ta ei oleks varguses osalenud, kui oleks kahtlustanud, et tegu on vargusega, ei

ole kriminaalasjas ühegi tõendiga ümber lükatud. R. Issakut ei ole varguse eest karistatud, mis

lisab tema ütlustele usaldusväärsust. Ühelegi tõendile tuginevalt ei saa väita, et R. Issak pidas

võimalikuks, et ta paneb koos teistega toime varguse, ja möönis seda.

23. R. Issaku teoeelne ega -järgne käitumine ei osuta sellele, et pidas võimalikuks ja möönis varguse

toimepanemist. Tal puudus varguse kohta eelnev informatsioon, teojärgselt polnud tal aga seost

varguse läbi saadu realiseerimise ja sellest saaduga. Puuduvad tõendid, et keegi peale M.V. i oleks

vargusest mingit kasu saanud. R. Issakul puudus igasugune isiklik huvitatus.

24. R. Issak tegutses koosseisueksimuses KarS § 17 lg 1 tähenduses. M.V. veenis teda end villa

äratoomisel aitama ja süüdistatav uskus M.V. i väga suure sisendusjõuga esinemist. See välistas

varguse võimalikuks pidamise, ükski tõend ei osuta selle möönmisele.

Prokuratuuri apellatsioonivastus

25. Prokuratuur palub apellatsioonivastuses jätta Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

26. Prokuratuuri hinnangul on kohus põhjendatult leidnud, et süüdistatava tahtlus on tõendatud

eelkõige välisele teopildile tuginedes. Oma seisukohti on kohus piisavalt põhjalikult

motiveerinud.

27. Süüdistatava jaoks oli soojustusmaterjal võõras vara, samuti puudus tal alus arvata, et see vara

kuulub M.V. ile. Oma sõnul rahuldus ta M.V. i paljasõnalise kinnitusega, et kõik on õige ja

järeldas sellest, et nende tegevus on seaduslik. Selline järeldus peab isiku üldist elukogemust ja

teospetsiifikat arvestades olema adekvaatne, mida see välist teopilti arvestades ei olnud.

28. M.V. on kogu aeg kinnitanud, et R. Issak ja teised temaga kaasas olnud isikud said aru, et tegemist

on vargusega ning ta pole neile kunagi väitnud, et see soojustusmaterjal on ehitusobjektilt üle

jäänud ja talle lubatud. See väide pole ka eluliselt usutav. Selline suur kogus soojustusmaterjali ei

saa väikese ehitusjärgus maja puhul olla ülejääk ning ükski tööandja ei anna materjali lihtsalt

niisama oma töötajale. Lisaks jäeti osa klaasvilla rulle hoolimatult tee äärde maha.

29. Kohtulikul uurimisel ei ilmnenud ühtegi põhjust, miks M.V. peaks R. Issakut aluseta süüstama.

M.V. on süüdi mõistetud arvukates kuriteoepisoodides, tema vastu on esitatud nõudeid

6(11)

mitmekümne tuhande euro väärtuses. See, kas kannatanu tsiviilhagi summas 1281 eurot

mõistetakse välja kolmelt või neljalt isikult, ei ole M.V. i jaoks määrava tähtsusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

30. KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi on karistatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud grupi poolt ja sissetungimisega.

31. Varguse objektiivne koosseis koosneb seega võõra (1) vallasasja (2) äravõtmisest ehk senise

valduse murdmisest ja uue kehtestamisest (3). Valduse murdmine eeldab seejuures mh senise

valdaja nõusoleku puudumist valduse üleminekuks. Varguse subjektiivne koosseis nõuab

toimepanijalt kõigi nende objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes tahtlust

(KarS § 15 lg 1) vähemalt kaudse tahtluse (KarS § 16 lg 4) tasemel. Lisaks peab toimepanijal

olema võõra vallasasja omastamise eesmärk. Vargus on kärbitud tagajärjedelikt, st omastamine

kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on

seega süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnus. Omastamine kui senise valdaja kestev

ilmajätmine asjast ja asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest

kavatsetust – sellele viitab KarS § 199 lg-s 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil".

(Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-81-06, p 19 ja

2. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-141-04, p-d 10.1–10.2.) Seejuures hõlmab omastamise

eesmärk KarS § 199 mõttes ka eesmärki pöörata asi kolmanda isiku (kelleks võib olla ka varguse

kaastäideviija) kasuks. Varguse koosseis ei eelda, et toimepanija sooviks varastatud asja endale

jätta või saada vargusest muul moel isiklikku kasu.

32. Maakohus tuvastas, et R. Issak koos M.V. i, V.M. ja Ä.O. ga sõitis millalgi ajavahemikus 1.–4.

detsembrini 2014 Vastseliina Vallas X külas asuva A.D. ehitusjärgus elamu juurde. See toimus

hilisõhtusel ajal pimedas. Isikud sisenesid lahtise ukseava majja, tassisid majast välja kokku 58

pakki kaht sorti A.D. le kuuluvat ehitusvilla, mille nad sõiduauto järel olnud haagisega maja

juurest minema viisid. Ehitusvill viidi Võrus asuvasse garaaži, mida kasutas M.V. , kes müüs

ehitusvilla maha.

33. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et eelmises punktis kirjeldatud teoga murdis

R. Issak kannatanu nõusolekuta tema valduse A.D. le kuulunud (ja seega R. Issaku jaoks

võõrastele) vallasasjadele (ehitusvilla pakkidele); kehtestas ehitusvilla kannatanu kinnisasjalt ära

viies sellele uue valduse ja pööras ära võetud ehitusvilla M.V. i kui kolmanda isiku kasuks. R.

Issak pani sellise teo toime grupis koos teiste kaastäideviijatega ja ehitusvilla äravõtmiseks tungiti

ka A.D. loata sisse tema majja. Järelikult vastab R. Issaku käitumine KarS § 199 lg 2 p-des 7 ja

8 ette nähtud kuriteo objektiivsele koosseisule.

34. Ka apellant ei vaidlusta eeltoodud järeldust ei faktilisest ega õiguslikust küljest, kuid leiab, et

R. Issakut ei saa siiski süüdi tunnistada, kuna süüdistatav ei tegutsenud vargust toime pannes

tahtlikult. Kaitsja hinnangul ei pidanud R. Issak võimalikuks, et ta paneb koos teistega toime

varguse ega möönnud seda.

35. Kolleegium märgib esmalt, et rääkides tahtluse puudumisest „varguse suhtes“, kirjeldab kaitsja

vaidlusaluse tahtluse eset liiga üldiselt ja ebatäpselt. Maakohtus esitatud kaitseversioonist ja ka

apellatsiooni põhjendustest nähtuvalt ei väida süüdistatav ega kaitsja tegelikult seda, et R. Issakul

puudus tahtlus kõigi varguse objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes.

Nii ei sea apellant kahtluse alla seda, et R. Issak tassis ehitusvilla pakke tahtlikult. R. Issak teadis,

et tema tegevuse tulemusel jääb ehitusvilla senine valdaja oma valdusest ilma ja valdus läheb üle

M.V. ile. Samuti teadis R. Issak, et ehitusjärgus elamu ega selles olnud ehitusvill ei kuulu (või

7(11)

vähemalt ei kuulunud varem) talle ega ühelegi tema kaaslasele, sh M.V. ile. R. Issaku eksimus,

millele kaitseversioon tugineb, puudutab vaid asjaolu, kas M.V. il oli ehitusvilla senise valdaja

(M.V.

i

„ülemuse“)

nõusolek

selle

ehitusmaterjali

elamust

äraviimiseks

ja

M.V. i valdusse andmiseks. Nimelt uskus R. Issak kaitseversiooni kohaselt M.V. i selgitust, mille

kohaselt töötas M.V. kõnealuse elamu ehitusel ja ülemus olla tal käskinud või lubanud villa ära

viia, kuna muidu ei saavat muid asju edasi teha (vt ka R. Issaku ütlused – KoTo, tl 93).

Ringkonnakohus nendib, et kui R. Issak tõepoolest arvas, et ehitusvilla senine valdaja soovib, et

M.V. ehitusvilla ära viib, siis polnud R. Issakul valduse murdmise tahtlust ja tema karistamine

KarS § 199 järgi on välistatud.

36. Maakohus tuvastas ehitusvilla pakkide kannatanu elamust äraviimise välisele teopildile tuginedes,

et kõik sündmuskohal viibinud isikud – ka R. Issak – pidid vähemalt võimalikuks pidama, et

tegemist on vargusega (vt käesoleva otsuse punktid 9 ja 11). Kaitsja maakohtu sellise seisukohaga

ei nõustu, leides, et R. Issaku tahtlust ei kinnita ükski tõend, kuna ainukese R. Issaku teo

tahtlikkusele viitava tõendi – M.V. i ütlused – tunnistas maakohus põhjendatult

ebausaldusväärseks.

37. Ringkonnakohus

ei

nõustu

apellandi

arvamusega,

et

M.V.

i

vähemalt

osaliselt

ebausaldusväärseteks osutunud ütlused on ainukene R. Issaku tahtlust kinnitav tõend. R. Issaku

teo-aegset ettekujutust selle kohta, kas ehitusvilla äraviimiseks on selle senise valdaja nõusolek

või mitte, kajastavad – küll kaudselt, aga see-eest kõnekalt – põhiliselt hoopis tõendid, millest

nähtuvad villapakkide sündmuskohalt äraviimise välised asjaolud. Siinkohal tuleb silmas pidada,

et kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-111-16, p 13; 2. juuni

2015. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 9 ja 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17).

Ühtlasi puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks isegi ainuüksi kaudsete tõendite alusel

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 67). Muu

hulgas varguste puhul on sageli tegemist olukorraga, kus ühtegi otsest tõendit toimepanija tahtluse

kohta ei ole (nt võtab keegi selvekaupluse riiulilt asju, peidab need enda riiete alla ja väljub poest

asjade eest tasumata, keeldudes hiljem oma teo kohta ütlusi andmast – ka sellises olukorras on

inimese tahtlus tuvastatav vaid objektiivse teopildi alusel).

38. Seda, et R. Issak ehitusvilla pakke elamust (selle juurest) järelhaagisesse viies ja nendega ära

sõites vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et selliseks tegevuseks pole ehitusvilla senise

valdaja nõusolekut, kinnitab ringkonnakohtu arvates järgnev.

39. Nagu maakohus süüdistatava enda ja mitme tunnistaja ütluste alusel tuvastas, läks süüdistatav

koos kaaslastega Võrust Tabinasse ehitusvilla ära tooma hilisõhtusel ajal. Tunnistaja Ä.O. sõnul

võidi Võrust lahkuda umbes kella üheksa või poole kümne paiku õhtul (KoTo, tl 82 pöördel).

Eraldivõetuna ei oleks osutatud fakt kuigivõrd kaalukas, kuid see riimub kõnekalt veelgi

tähelepanuväärsema asjaoluga, et A.D. kinnisasjale jõudes ei sõidetud järelhaagisega, kuhu hakati

elamust villapakke tassima, mitte elamu juurde, vaid sõiduk pargiti majast logistilisest aspektist

ebamõistlikult kaugele. 4. detsembril 2014 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollis (KoTo, tl

19 jj) olevatelt fotodelt nähtub, et süüdistatava ja tema kaaslaste kasutatud transpordivahendi

jäljed olid metsateel, mis ristus A.D. majast mööduva teega tükk maad enne A.D. maja juurde

viinud sissesõiduteed (vt KoTo, tl 20–22). Osutatud faktid – ehitusvilla transportimise kellaaeg ja

transpordivahendi jätmine majast eemale metsateele – viitavad koostoimes süüdistatava ja tema

kaaslaste arusaamale, et neil on vaja oma tegevust varjata. See omakorda osutab muu hulgas R.

Issaku arusaamisele oma tegevuse ebaseaduslikkusest, konkreetsemalt sellest, et M.V. i väidetel

enda õiguse kohta ehitusvill ära viia, pole tõepõhja. Kolleegium selgitab sellise järelduseni

jõudmist järgmiselt.

8(11)

40. Esiteks, nagu maakohuski tuvastas, ei nähtu vaatlusprotokollist mingit füüsilist või muud takistust,

mis võinuks tingida selle, et süüdistatav ja ta kaaslased ei sõitnud autoga maja juurde, vaid jätsid

selle elamust ehitusvilla transportimise seisukohalt ebamugavalt kaugele. Ka R. Issak ise ei

osanud kohtus sellist käitumist usutavalt selgitada. Andes auto ja maja vahemaa kohta ütlusi

(„võib-olla 25 m maja uksest“), mis vaatlusprotokolliga ilmselgelt ei riimu, möönis R. Issak siiski,

et päris maja juurde ei sõidetud. Samas märkis R. Issak, et ta ei tea, miks nii toimiti ja viitas

M.V. i juhistele (KoTo, tl 93). Kolleegium märgib, et majale oli hea juurdepääs ja kui tegemist

olnuks seadusliku transporditööga, nagu süüdistatav seda enda väitel uskus, tulnuks auto

ratsionaalse töökorralduse tagamiseks parkida maja juurde. Sellisel juhul jäänuks süüdistataval ja

tema kaaslastel ära hulk lisatööd. Kümned suuremõõtmelised ehitusvilla pakid saanuks asetada

kohe maja juures järelhaagisesse, selle asemel, et tassida neid pimedas käsitsi tükk maad metsa

jäetud autoni. See, et kauba transpordivahendile laadimisel ei ole otstarbekas jätta

transpordivahendit laaditavast kaubast kuigivõrd kaugele, on lihtsasti mõistetav igaühele ja seega

võib välistada võimaluse, et süüdistatav koos kaaslastega lihtsalt ei tulnud selle peale. Selleks, et

süüdistatav ja tema kaaslased olid valmis kasutama ehitusvilla järelhaagisesse laadimiseks

sedavõrd koormavat lahendust, pidi olema mingi hea põhjus. Selle põhjusena on raske näha

midagi muud peale soovi oma tegevust varjata. Varjamise – ja seega oma tegevuse

ebaseaduslikkuse teadvustamise – kasuks räägib seegi, et autot ei jäetud mitte lihtsalt majast

eemale teele, vaid see pargiti metsateele, kus see jäi vähemalt osaliselt puude varju.

41. On võimalik, et sel ajal, kui süüdistatav ja tema kaaslased jõudsid sündmuskohale ning M.V.

käskis sõidukit juhtinud R. Issakul parkida auto metsateele, ei saanud R. Issak tõepoolest veel aru,

et M.V. i selline juhtnöör viitab toimuva ebaseaduslikkusele. Hiljemalt aga siis, kui ehitusvilla

pakke hakati käsitsi tükk maad eemale auto juurde vedama – selle asemel, et auto koos haagisega

hea juurdepääsetavusega maja lähedale sõidutada – pidi R. Issakus tekkima arusaam, et toimuv

pole seaduslik: minimaalselt pidi ta võimalikuks pidama ja möönma, et M.V. il ei ole ehitusvilla

äraviimiseks õigust (ehk senise valdaja nõusolekut). Vaadeldaval juhul oli laaditava kauba

(ehitusvilla) ladustamiskoha (elamu) ja transpordivahendi vahemaa niivõrd suur ja samas

seletamatu, et sedavõrd kummaline töökorraldus lihtsalt ei saanud jätta osalejates toimuva

seaduslikkuse osas kahtlusi äratamata. Nagu nähtub R. Issaku eelnevalt viidatud ütlustest, polnud

talle teada ühtegi põhjust, miks autoga maja juurde ei sõidetud. Seega on välistatud ka võimalus,

et M.V. esitas R. Issakule mingi näiliselt usutava selgituse auto ebaloogilise parkimiskoha kohta

ja andis R. Issakule aluse uskuda, et tegemist pole vargusega.

42. Apellant märgib, et R. Issak jättis auto täpselt sinna, kuhu M.V. osutas, ja väljendab arusaamatust,

kuidas saab auto majast kaugemale jätmises süüdistada R. Issakut, kui tegu valitses täielikult M.V.

. Ringkonnakohtu hinnangul on see praeguse vaidluse seisukohalt asjakohatu argument. R.

Issakule ei heidetagi ette seda, et ta parkis auto majast kaugemale. Oluline on hoopis see, et auto

(haagise) ja elamu vahemaa, mis oli tehtava töö seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik ja seletamatu,

pidi (koostoimes toimuva hilise kellaajaga) tekitama ehitusvilla tassivas R. Issakus arusaama, et

neid villapakke ei viida ära seaduslikult. Selline arusaam pidi R. Issakus tekkima ka juhul, kui

M.V. polnud eelnevalt vargusest midagi rääkinud ja kinnitas isegi kohapeal, et tal on õigus

ehitusvill ära viia.

43. Tegelikult ei eita R. Issak ka ise, et tal tekkis sündmuskohal – ja tegelikult juba enne seda –

toimuva seaduslikkuse osas kahtlusi. Vastates maakohtu istungil kaitsja küsimusele, kas talle ei

tundunud imelik, et ta läheb õhtul kellegagi objekti pealt villa ära viima, märkis R. Issak, et kui ta

küsis M.V. lt, kas tahad vargile minna, vastas viimane ei-ei, nalja teed või (KoTo, tl 93). See

vestlus leidis aset R. Issaku juures enne seda, kui Tabinasse sõitma hakati. Sündmuskohal tekkis

R. Issakul tema enda kinnitusel veelkord kahtlus, et tegemist võib olla vargusega, ja ta küsis üle,

9(11)

„kas on ikka kindlasti õige“, mille peale M.V. olevat vastanud „jaa-jaa, kõik on õige (KoTo, tl 93

pöördel). Ehkki R. Issaku väitel piisas talle M.V. i kinnitusest, et asi on õige (KoTo, tl 94),

kinnitavad süüdistatava kohtus antud ütlused koostoimes eelnevalt käsitletud tõenditega

villapakkide äraviimise väliste asjaolude kohta, et R. Issak koos teistega villarulle haagisesse

tassides ja neid hiljem kinnisasjalt ära sõidutades vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et M.V.

il pole õigust ehitusvilla ära viia. Kaudselt kinnitavad seda, et R. Issak pidi toimuva

ebaseaduslikkusest aru saama, ka villarullide äraviimises osalenud tunnistaja Ä.O. ütlused, mille

kohaselt M.V. küll eitas vargust, kuid kohapeale jõudes sai tunnistaja aru, et asi pole seaduslik

(KoTo, tl 82 pöördel). Tunnistaja ütlustest nähtuvalt kujundas tema sellise arusaama just toimuva

väline pilt – õhtune aeg, ehitusjärgus maja (KoTo, tl 83 pöördel). Need samad asjaolud olid

kohapeal näha ka R. Issakule.

44. Sündmuskohal aset leidva kõrval pidi R. Issaku arusaamist toimuva seaduslikkusest mõjutama ka

M.V. i võrdlemisi ebatavaline põhjendus ehitusvilla äraviimise põhjuste kohta. Ühtlasi nõustub

kolleegium prokuratuuri apellatsioonivastuses märgituga, mille kohaselt ei saa sedavõrd suur

kogus soojustusmaterjali (kokku 58 rulli ehitusvilla) olla väikese ehitusjärgus maja puhul ülejääk

ning tööandja ei anna üle jäävat materjali tavaliselt lihtsalt niisama oma töötajale. Lisaks jäeti osa

klaasvilla rulle hoolimatult tee äärde maha. Vaatlusprotokolli kohaselt oli 4. detsembri 2014. a

päeval (pärast varguse avastamist) ehitusvilla äravedamiseks kasutatud sõiduki parkimiskoha

vastas maas kuus tervet rulli Isoveri ehitusvilla (KoTo, tl 21). Ringkonnakohus leiab, et seadusliku

valdaja puhul olnuks äärmiselt veider jätta villarulle sedasi üldkasutatava tee äärde lageda taeva

alla vedelema. Olukorras, kus need haagisesse ei mahtunud, võinuks rullid jätta elamusse. Küll

võib haagisesse mittemahtunud rullide sellist hooletusse jätmist uskuda varguse toimepanijalt. R.

Issak pidi sündmuskohal rullide mahajätmist nägema ja seegi pidi talle indikeerima, et see, milles

ta osaleb, pole õiguspärane transporditöö.

45. On võimalik, et süüdistuses kirjeldatud tegu toime pannes R. Issak ei teadnud tõepoolest kindlalt,

et M.V. l pole ehitusvilla äraviimiseks senise valdaja nõusolekut. Selline kindel teadmine pole aga

varguse subjektiivse koosseisu täitmiseks tingimata nõutav. Senise valduse murdmise

(sh valdaja nõusoleku puudumise) suhtes peab toimepanijal olema vähemalt kaudne tahtlus

(vt ka käesoleva otsuse punkt 31).

46. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist:

intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk

koosseisuasjaolude tahtmisest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-13-07, p 12). Intellektuaalsest küljest eeldab kaudne tahtlus süüteokoosseisule vastava

asjaolu võimalikuks pidamist ehk minimaalselt selle võimalikkuse teadvustamist (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-20-04, p 8 ja 13. aprilli 2009. a otsus

asjas nr 3-1-1-20-09, p 9.2). Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse

külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust

ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse

puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise

võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse

tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse.

Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse

korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema

isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei

realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et

see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast

10(11)

juhuslikkusest. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-79-15, p 6.) Eelmärgitu kehtib lisaks koosseisulisele tagajärjele ka süüteokoosseisu

teistele tunnustele vastavate asjaolude kohta.

47. Käesoleva otsuse punktides 39–44 käsitletud tõendid, sh R. Issaku enda ütlused kinnitavad, et

süüdistatav pidas ehitusvilla rulle transportides vähemalt võimalikuks, et M.V. il pole ehitusvilla

äraviimiseks õigust (senise valdaja nõusolekut). Sellest hoolimata nõustus R. Issak alustama ja/või

jätkama ehitusvilla rullide majast haagisesse tassimist ja osalema nende Võrru sõidutamises, ehkki

polnud ühtegi asjaolu, mis lubanuks tal mõistlikult uskuda, et M.V. il ikkagi on luba vill ära viia.

Järelikult R. Issak ka möönis ehitusvilla äraviimist valdaja tahte vastaselt. Arvestades ehitusvilla

äravedamise asjaolusid (hilisõhtune või isegi öine aeg, auto ja haagise kaugus elamust, M.V. i

versiooni ebatavalisus), ei saa M.V. i paljasõnalist kinnitust toimuva seaduslikkuse kohta pidada

selliseks asjaoluks, mis andnuks R. Issakule aluse tõsimeelselt loota toimuva seaduslikkust. Ehkki

R. Issak ei pruukinud olla toimuva ebaseaduslikkuses kindel, suhtus ta sellesse ükskõikselt,

soostudes osalema ehitusvilla äravõtmises ja -viimises olenemata selle õiguspärasusest ja kiites

nii võõra valduse murdmise heaks (seda mööndes).

48. Maakohus tuvastas, et R. Issak võttis ehitusvilla selleks, et anda see M.V. ile (nii tegelikkuses

toimitigi). Osutatud asjaolu ei vaidlusta ka apellant. Seega on süüdistatava käitumises kindlaks

tehtud ka võõra ehitusvilla ebaseadusliku omastamise (M.V. i kasuks pööramise) eesmärk kui

varguse subjektiivse koosseisu tunnus (vt ka käesoleva otsuse punkt 31). Asjaolu, et R. Issak ei

soovinud ega saanud vargusest isiklikku kasu, ei välista tema käsitamist varguse kaastäideviijana.

49. Need samad tõendid ja põhjendused, mis annavad aluse järeldada, et R. Issakul oli vähemalt

kaudne tahtlus võõra valduse murdmise suhtes, kinnitavad ka tema kaudset tahtlust sissetungimise

(KarS § 199 lg 2 p 8) suhtes. Maakohtu tuvastatud ja apellandi poolt vaidlustamata faktid

võimaldavad järeldada, et R. Issaku tahtlus hõlmas (kavatsetuse vormis) ka teo toimepanemist

grupis (KarS § 199 lg 1 p-s 7).

50. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et R. Issaku käitumine vastab lisaks KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja

8 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivsele koosseisule (mida apellatsioonis ei vaidlustata) ka

sama kuriteo subjektiivsele koosseisule. Kolleegium jõudis sellise järelduseni, tuginemata

seejuures tunnistaja M.V. i ebausaldusväärsetele ütlustele.

51. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 11. juuli 2017. a otsuse muutmata ja R. Issaku kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

52. R.

Issaku kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks R. Issakule

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsuse ja istungiprotokolliga tutvumiseks neli pooltundi, kohtupraktika ja teoreetilise kirjandusega

tutvumiseks kaks pooltundi ning apellatsiooni koostamiseks ja esitamiseks kuus pooltundi. Selle

eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar 240 eurot, millele lisandub käibemaks

48 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10, § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja

taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. RÕS § 22 lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima advokaadi

esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-61-12, p 15). Arvestades menetletavas asjas esitatud apellatsiooni

põhjenduste mahtu ja õigusliku argumentatsiooni kvaliteeti, samuti vaidlusaluse küsimuse

keerukuse astet, loeb kolleegium RÕS § 22 lg 7 alusel kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks

kuue pooltunni asemel neli pooltundi. Samuti ei nähtu apellatsioonist, et see puudutaks sellist

õiguslikku mateeriat, mille käsitlemine väljuks advokaadist kaitsjalt eeldatavate õigusteadmiste

11(11)

piiridest ja mille puhul saaks pidada põhjendatuks õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga tutvumise

eraldi tasustamist. Ühtlasi pole apellatsioonis ühtegi viidet kirjandusele ega varasemale

kohtupraktikale. Seetõttu ei pea kolleegium ka põhjendatuks riigi õigusabi tasu maksmist kahe

pooltunni eest, mis kaitsjal väidetavalt kulus õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga tutvumisele.

Kokkuvõttes saab R. Issakule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise põhjendatud

ajakuluks lugeda kaheksa pooltundi, millele vastav riigi õigusabi tasu on 160 eurot. Kuna

õigusteenust osutanud advokaadibüroo pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub nimetatud

summale käibemaks 32 eurot. Kokku on riigi õigusabi tasu suurus 192 eurot.

53. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis

nimetatud summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese

lause alusel R. Issakult riigi kasuks välja mõista.

Juhan Sarv

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

(allkirjastatud digitaalselt)