1-17-8052/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-8052

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

13. november 2017. a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-17-8052

Kohtukoosseis

Sten Lind, Meelika Aava ja Ivi Kesküla

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. septembri 2017. a määrus, millega

tunnistati lubatavaks Kristjan Talve (Talv) suhtes Soome

Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsuse

täitmine Eesti Vabariigis

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Kristjan Talve (ik 38403014934) kaitsja

vandeadvokaadi abi Toomas Metsma, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22. septembri 2017. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta läbi vaatamata menetluskulude riigi kanda jätmise taotlus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Süüdimõistetu

saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeerium edastas 28.08.2017 Harju Maakohtule menetlemiseks Soome Vabariigi

Kriminaalsanktsioonide Ametist saabunud tunnistuse Kristjan Talve suhtes tehtud Soome

Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 kohtuotsuse nr 16/113606 tunnustamiseks ja

K. Talve ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eestis.

K. Talv on Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsusega süüdi mõistetud raskes

narkokuriteos, mis seisnes vähemalt kahe kilogrammi amfetamiini ebaseaduslikult oma

1-17-8052

valduses hoidmises. K. Talve karistati toimepandud kuriteo eest 4 aasta ja 10 kuu pikkuse

vangistusega.

Vahi all on K. Talv viibinud alates 10.02.2015.

Vabadusekaotuse tunnistuse kohaselt saab K. Talvel karistus kantud 05.12.2019. Soome

Vabariigi õiguse kohaselt on K. Talvel õigus ennetähtaegsele või tingimisi vabastamisele, kui

tal on kantud kaks kolmandikku karistusest, s.o 27.04.2018.

Maakohtu seisukoht

2. Harju Maakohus tunnistas 22.09.2017 määrusega KrMS § 48911 lg 1 p-i 1 alusel lubatavaks

K. Talve suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsuse nr

16/113606 täitmise Eesti Vabariigis ning määras K. Talve Eestis ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks 4 aastat ja 10 kuud. Karistuse kandmise aja algust arvestati K. Talve

kinnipidamisest, s.o 10.02.2015.

KrMS § 50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine

lubatud juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi õiguse kohaselt.

Eestile esitatud vabadusekaotuse tunnistuse kohaselt mõisteti K. Talv süüdi narkootiliste

ainete salakaubaveos, mis on kuritegu ka Eestis ja kvalifitseeritav KarS § 184 lg 2 p-i 2 järgi.

Selle kuriteo eest võib karistuseks mõista kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Kuna K.

Talve on Helsingi apellatsioonikohtu otsusega karistatud 4 aasta ja 10 kuu pikkuse

vangistusega, ei ületa see Eestis sama kuriteo eest mõistetavat karistuse maksimaalmäära ja

see ei kuulu muutmisele.

Maakohus märkis, et kohtule esitatud materjalide kohaselt on K. Talv enda Eestisse

ületoomise vastu. KrMS § 50838 lg 1 kohaselt süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse

tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetu on

KrMS

§

50836

lg-s 1 nimetatud isik. Maakohus leidis, et K. Talv vastab KrMS § 50836 lg 1 p-s 2 sätestatud

tingimustele, kuna ta on Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti

Vabariigis, kuid ta on taotletavast riigist välja saadetud. Soome Immigratsiooniameti

01.10.2015 otsuse kohaselt on K. Talve Soome Vabariigist välja saadetud ja talle on

väljastatud 11-aastane sisenemiskeeld Soome (ajavahemikuks 01.10.2015-01.10.2026).

Maakohus selgitas, et Eesti ei saa kohtuotsuse tunnustamise menetluses teha ettekirjutusi

taotleva riigi menetlusseaduste muutmise osas või muuta teise riigi pädeva õigusasutuse poolt

tehtud ja jõustunud kohtuotsuse sisu, mistõttu ei pidanud maakohus võimalikuks kontrollida

süüdimõistetu isiku väiteid menetlusnormide rikkumise osas Soome Vabariigis.

Edasikaebeõigus oli isikule tagatud.

Seoses ennetähtaegse vabanemise võimalusega Soomes, märkis maakohus, et ka Eestis on

süüdimõistetul õigus taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Karistuse kandmiselt

vabanemine ei ole sel juhul automaatne nagu näeb ette Soome Vabariigi seadusandlus, kuid

on teatud tingimuste täitmisel võimalik.

Määruskaebus

1-17-8052

3. Harju Maakohtu 22.09.2017 määrusele esitas määruskaebuse süüdimõistetu K. Talve kaitsja

Toomas Metsma. Kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja Soome Vabariigi Helsingi

apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsuse nr 16/113606 tunnustamata jätmist.

Kaitsja leiab, et Soome kohtutes on toimunud olulised kriminaalmenetlusõiguse normide

rikkumised, mis on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. Nimelt on kohus rikkunud

kaitseõigust, jättes süüdimõistetule ja tema kaitsjale andmata võimaluse esineda sõnavõtuga ja

selgitada oma seisukohti või katkestades nende esitust. Samuti takistas kohus kaitsjal

menetluses taotluste esitamist ning esitatud taotlused on ühegi sisulise põhjenduseta loetud

mittevajalikeks ja tagastatud või jäetud tähelepanuta. Nendele rikkumistele on kaitsja Soome

kohtumenetluses juhtinud kohtu tähelepanu nii suuliselt istungitel kui edasikaebuses, kuid

need on jäetud arvestamata.

K. Talve kaitsja on seisukohal, et tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mida tuleb

kohtuotsuse tunnustamise käigus hinnata. Seejuures ei ole tegemist süüdimõistetu süü

tuvastamise, vaid hinnanguga välisriigi kohtuotsuse seaduslikkusele.

Kaitsja leiab, et vastavalt KrMS § 4899 lg-le 2 oleks maakohus pidanud välisriigis toimunud

kohtumenetluse seaduslikkuse kontrollimiseks taotlema lisateavet. Seda tegemata jättes on

maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-i 7, p-i 12 ja lg-t 2.

Välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel ei või kohus kaitsja hinnangul piirduda pelgalt taotluse

formaalse kontrollimisega ning isegi kui taotlus vastab nõuetele, on seadusandja KrMS §

48911 lg 1 p-s 2 ette näinud võimaluse välisriigi kohtuotsuse täitmist mitte lubada. Üheks

mittetunnustamise aluseks on olulised rikkumised välisriigi kohtumenetluses, sh kaitseõiguse

rikkumine. KrMS § 477 lg 1 p-i 4 kohaselt ei tohi lisaks KrMS § 436 lg 1 p-s 2 sätestatule

taotletavat riiki abistada, kui ilmneb, et süüdistatavale pole tagatud kaitseõigust või

kriminaalmenetlus ei ole toimunud talle arusaadavas keeles ja on toimunud menetlusnormide

rikkumised. Kaitsja leiab, et seega peab kohtu kontroll välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel

olema sisuline. Kaitseõiguse rikkumine on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega ning Eestis

tooks selline rikkumine kaasa kohtulahendi tühistamise. Välisriigi kohtuotsuse tunnustamata

jätmiseks KrMS § 48911 lg 1 p-i 2 järgi ei pea kohus asuma ise tuvastama kohtuotsuse aluseks

olevaid asjaolusid, kui on ilmne, et välisriigi kohtumenetlus ise ei ole olnud õiguspärane.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ameti taotlus

tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on taotlust lahendades olnud pealiskaudne, mistõttu kestab

K. Talve õiguste rikkumine edasi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole.

5. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus nõuetekohaselt hinnanud, kas esineb

KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus. Kaitsja leiab, et Helsinki

apellatsioonikohtu otsuse tunnustamisest oleks pidanud keelduma KrMS § 436 lg 1 p-i 2 ja

1-17-8052

§ 477 lg 1 p-i 4 alusel, kuna K. Talve süüdimõistmiseni viinud kohtumenetluses rikuti K.

Talve kaitseõigust. Nimetatud sätetega pidi kohus arvestama tulenevalt KrMS § 4896 lg-st 3.

Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel võimalik keelduda

konfiskeerimistunnistuse täitmisest, kui välisriigis toimunud kriminaalmenetluses on toimitud

viisil, mis selgelt ei vasta Eesti Vabariigis kriminaalmenetluses kehtivale standardile.

KrMS § 477 lg 1 p 4 ei tähenda ringkonnakohtu arusaama kohaselt, et välistatud oleks

välisriigi otsuse tunnustamine igasuguse kaitseõiguse rikkumise tuvastamise korral.

Kaitseõigsue tagamata jätmisest saab rääkida vaid juhul, kui isikul puudus üldse võimalus end

kaitsta või oli see oluliselt piiratud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja toonud maakohtus toimunud menetluses ega

määruskaebuses välja asjaolusid, mis annaks alust kahtluseks, et välisriigis toimunud

kriminaalmenetluses oleks toimitud viisil, mis selgelt ei vasta Eesti Vabariigis

kriminaalmenetluses kehtivale standardile. Samuti ei nähtu kaitsja väidetest, et K. Talve

kaitseõigust oleks rikutud. Seetõttu on põhjendamatu kaitsja väide, et maakohus on

õigusabitaotluse lahendamisse suhtunud pealiskaudselt.

6. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kaitsja oleks maakohtus üldse viidanud mõnele

konkreetsele menetluslikule minetusele, mille tõttu ei tohiks Soome Vabariigis tehtud

kohtuotsust tunnustada. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on kaitsja vaid üldsõnaliselt

väitnud: „Peaksin märkima, et ma olen seotud oma kaitsealuse positsiooniga, minu

kaitsealune vaidleb sellele taotlusele vastu. Ta on leidnud, et on rikutud menetlusnorme, nii

kohtulikul eeluurimisel kui tema süüdimõistmisel, ta leiab, et EV kohus peaks seda

kontrollima“ (tl. 70). Ringkonnakohus on seisukohal, et nii deklaratiivse avalduse alusel ei

pea kohtul tekkima kahtlust, et Soome Vabariigis toimunud kriminaalmenetlus selgelt ei vasta

Eesti Vabariigis kriminaalmenetluses kehtivale standardile. Seetõttu ei tekkinud kohtul ka

kohustust nõuda KrMS § 4899 lg-s 2 sätestatud korras lisateavet.

7. Alles määruskaebuses on kaitsja täpsustanud, et Soome Vabariigis toimunud

kriminaalmenetluses rikuti K. Talve kaitseõigust. Määruskaebuse kohaselt seisnes rikkumine

selles, et süüdistatavale ja tema kaitsjale ei antud võimalust esineda sõnavõttudega, neil

takistati taotluste esitamist takistamises esitamist ning esitatud taotlused on ühegi sisulise

põhjenduseta loetud mittevajalikeks ja tagastatud või jäetud tähelepanuta.

Need väited on endiselt üldsõnalised. Kaitsja ei ole märkinud, milliseid taotlusi ei olnud

K. Talvel ja tema kaitsjal võimalik esitada ega seda, kas neid taotlusi ei võimaldatud esitada

üldse või konkreetses menetluse faasis.

Sama ebamäärane on väide, et süüdistataval ja tema kaitsjal ei võimaldatud esineda

sõnavõttudega.

Määruskaebuses ei ole ka argumente, miks kaitsja leiab, et Soome kohtu tegevus ei vasta

selgelt Eesti Vabariigis kriminaalmenetluses kehtivale standardile.

On ilmne, et isiku õigus end kaitsta ja kohtu kohustus pooled ära kuulata ei tähenda

süüdistatava ega tema kaitsja täielikku vabadust esitada menetluses taotlusi ja saada sõna. Ka

Eesti menetlusõigus reguleerib seda, millal on kohtumenetluse pooltel õigus saada sõna, ning

ka Eestis on kohtul õigus seada piirid taotluste esitamisele (vt nt Riigikohtu 18.06.2010 otsus

1-17-8052

kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, p 46). Ühtlasi rõhutab ringkonnakohus, et välisriigi otsuse

tunnustamine ei eelda seda, et välisriigi menetlus oleks toimunud kooskõlas Eesti

kriminaalmenetluse sätetega. Oluline on see, et isikule on tagatud menetluslikud õigused

rahvusvaheliselt tunnustatud tasandil. Eelkõige tähendab see, et tunnustada ei võiks otsust,

milleni viinud menetluses on ilmselgelt rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni nõudeid

õiglasele menetlusele. Selliseid rikkumisi kaitsja välja toonud ei ole.

8. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus, millega tunnustati Soome

Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 04.04.2016 otsust nr 16/113606, on seaduslik ja

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et otsuse täitmisest keeldumiseks

puuduvad nii KrMS §-s 50835, kui KrMS §-s 436 ja §-s 477 sätestatud asjaolud.

Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ja K. Talve kaitsja advokaadi T. Metsma määruskaebuse

rahuldamata.

9. Menetluskulude riigi kanda jätmise taotluse jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. Tegemist

on tühja taotlusega, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik lahendada, sest ringkonnakohtul

puuduvad andmed määruskaebemenetluses tekkinud kulude kohta.

(allkirjastatud digitaalselt)