2-17-4994/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. november 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-4994

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 21. septembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

765 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja CC

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta YY apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 21. septembri 2017 otsus ja saata asi uueks menetlemiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni p 1) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

2 (4)

1. XX (laps, kohtumenetluses hageja) esitas CC (ema) vahendusel 29. märtsil 2017 Pärnu

Maakohtule hagi YY (isa, kohtumenetluses kostja) vastu elatise väljamõistmiseks.

Hageja palus kostjalt välja mõista igakuine elatis alates 20. märtsist 2017 seaduses sätestatud

miinimummääras.

Hageja väitel:

 kostja vabatahtlikult hageja ülalpidamiskohustust ei täida;

 hageja vajadused ühe kuu kohta on kokku 313,25 eurot, sh:

o eluasemekulu 25 eurot;

o kulutused toidule 75 eurot;

o kulutused transpordile 20 eurot;

o kulutused tervishoiule 20 eurot;

o kulutused hügieenitarvetele 35 eurot;

o kulutused riietele ja jalanõudele 75 eurot;

o lasteaiamaks 63,25 eurot.

2. Kostja tunnistas, et on nõus hagejat toetama, kuid seda oma võimaluste piires. Kostja

sissetulek on 500 eurot kuus ja tal pole võimalik miinimummääras elatist maksta.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 21. septembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis välja

kostjalt hageja ülalpidamiseks igakuuliselt elatise 235 eurot, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 20. märtsist 2017 kuni hageja

täisealiseks saamiseni 1. veebruaril 2033.

Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 99 lg-tele 1 ja 2, §-le 101 ning

Riigikohtu 26. juuni 2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13 p-le 15. Hageja nõue elatise

väljamõistmiseks on õiguslikult põhjendatud. Kostja ei ole lapse vajadusi vaidlustanud. Samuti

ei ole vaidlust selles, et lapse vanemad elavad eraldi ja hageja elukohaks on ema elukoht. Seega

on kostja alaealise lapse vanemana kohustatud andma talle ülalpidamist. Alaealine laps

omakorda on õigustatud saama oma isalt elatist.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas maakohtu vaidlustatud otsuse peale 26. oktoobril 2017 apellatsioonkaebuse,

milles palub maakohtu otsuse tühistada väljamõistetud elatise suuruse osas. Kostja peab

põhjendatuks elatist 150 eurot kuus.

Kostja majanduslik olukord ei võimalda tal maksta hagejale elatist miinimummääras, sh tuleb

arvestada kostja kohustusi teise alaealise lapse ees.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega ning leiab, et kaebus

tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel

üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse

normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi

saadetakse läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 657 lg 1

p 3 alusel, sest ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Kaebus rahuldatakse osaliselt.

6. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab

kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus

perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

3 (4)

TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal

algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente

oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet

kolmandatelt isikutelt.

7. Lapse ülalpidamisasjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisa-

tõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09,

p 11). Praegusel juhul maakohus selgitamiskohustust ei täitnud ega teinud ettepanekuid

tõendite esitamiseks. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks

olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud.

Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude

kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Kui hageja on

hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi

puudust selgitada ja anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu

16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11).

Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema

vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse

esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid (vt eespool p 6 ja Riigikohtu 13. aprilli 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

8. Maakohus lähtus põhjendamatult kitsalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatust ega arvestanud hagis

esitatud asjaolusid. Kohus jättis tähelepanuta, et hagiavalduse järgi on hageja vajadused

313 eurot kuus, mistõttu ei ole aru saada, millistel asjaoludel nõuab ta kostjalt 235 euro

(miinimumelatis) maksmist. Kui vanemad peavad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdses

ulatuses, siis eeldab miinimummääras elatise väljamõistmine lapse vajadusi summas 470 eurot

kuus. Miinimumelatisele vastavate kulude tõendamise kohustusest vabastamise ei tähenda, et

kui hageja toob esile sellest väiksemad kulud, siis saaks kohus välja mõista esile toodud

kuludest ja vanema kohustuse ulatusest suurema elatise.

Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st

arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ja teise vanema vastava kohustuse

ulatust (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Eelduslikult

peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib

vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3).

Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada vanemate sissetulek, millest nad saavad

katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud

vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund

tuvastada võimalikult täpselt (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17,

p 21.2, ja selles viidatud 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16).

Arvestades eelnevat tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel seoses esitatud hagiga tuvastada

hageja vanemate varaline seisund ning hinnata, kas esineb alus ülalpidamiskohustuse täitmise

võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks, st kas on põhjendatud panna kostjale kohustus katta

hageja vajadusi suuremas osas kui pool.

9. Kostja avaldas, et ei ole võimeline nõutud elatist maksma oma majandusliku olukorra tõttu.

Maakohus jättis kostja väited tähelepanuta ega selgitanud välja, mis on selle aluseks olevad

asjaolud. Apellatsioonkaebuses tugines kostja sellele, et tal on kohustus üleval pidada ka teist

alaealist last. Ka selle asjaolu oleks maakohus pidanud välja selgitama juba eelmenetluses.

PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määra mh olukorras, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS

§ 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps,

4 (4)

saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb

vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on

kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste

vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal

vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende

emade panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-

16, p 12). Arvestades eelnevat tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel ka tuvastada kostja

teise lapse vajadused ja nende rahuldamise võimalused (mh teise lapse ema võimalused).

10. Maakohus ei eristanud hageja nõuet perioodi eest enne hagi esitamist ja alates hagi

esitamisest. PKS § 108 järgi on enne hagi esitamist möödunud aja eest hagejal küll

ülalpidamiskohustuse nõue kuni aasta ulatuses, aga selle nõude rahuldamise eeldused võivad

olla erinevad. Ka vaidluse seda aspekti peab maakohus pooltega arutama. Üldjuhul on

otstarbekas mõista elatis välja kindla summana kohtulahendi tegemise aja seisuga ja

edasiulatuvalt perioodiliselt. Selleks tuleb välja selgitada menetluse kestel tasutud elatise

summa.

11. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses

täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; samuti 23. septembri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

87-14, p 42). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.

12. Ringkonnakohus selgitab pooltele, et ka kohtumenetluse ajal tuleb kostjal maksta elatist

hageja ülalpidamiseks. Kaebuse kohaselt on kostja nõus maksma 150 eurot kuus, st vähemalt

selles summas tuleb elatist ka maksta ja sellest kohut mõistlikult teavitada. Kui kostja ei täida

menetluse ajal lapse ülalpidamise kohustust, siis on hagejal õigus taotleda hagi tagamise korras

kostja kohustamist mõistlikus ulatuses elatismaksete tegemiseks.

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm