3-13-481/177 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.11.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-13-481

Haldusasi

Edelaraudtee AS kaebus Edelaraudtee AS ja Eesti

Vabariigi

vahel

04.06.2009

sõlmitud

raudtee

reisijateveo

avaliku

teenindamise

lepingu

ennetähtaegsest

lõpetamisest

tuleneva

kahju

hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Edelaraudtee AS, volitatud esindajad v.adv

Mariana Hagström ja adv Iivi Otto

Vastustaja

–

Eesti

Vabariik

(Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu), volitatud

esindajad Ivar Siska, Mario Lambing, Indrek

Laineveer ja Ain Tatter

Kolmas isik – AS Eesti Liinirongid, volitatud esindaja

v.adv Alar Urm

Kaasatud haldusorgan – Tehnilise Järelevalve Amet,

volitatud esindaja Margit Tammistu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.12.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Edelaraudtee

AS

ning

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Rahuldada Edelaraudtee AS apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.12.2016 otsus haldusasjas nr 3-13-481.

4. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Edelaraudtee AS kaebus osaliselt ning mõista

Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) 04.06.2009

sõlmitud

raudtee

reisijateveo

avaliku

teenindamise

lepingu

ennetähtaegsest

ülesütlemisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena välja 2 202 473,98 eurot (kaks

3-13-481

2(20)

miljonit kakssada kaks tuhat nelisada seitsekümmend kolm eurot 98 senti) ja saamata

jäänud tulu hüvitisena 560 745,41 eurot (viissada kuuskümmend tuhat seitsesada

nelikümmend viis eurot 41 senti).

5. Mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu)

Edelaraudtee AS kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 08.10.2013 kuni Edelaraudtee AS-le tekitatud kahju hüvitamiseni.

6. Mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu)

Edelaraudtee AS kasuks välja menetluskulud 66 515 eurot (kuuskümmend kuus tuhat

viissada viisteist eurot). Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

kaudu) ja AS Eesti Liinirongid menetluskulud jätta nende endi kanda.

7. Kõrvaldada kaasatud haldusorgan Tehnilise Järelevalve Amet menetlusest.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2017, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik ja Edelaraudtee AS sõlmisid 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku

teenindamise lepingu reisijateveo teenuse tellimiseks, finantseerimiseks ja osutamiseks

raudteeinfrastruktuuril perioodil 2010-2014.

2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) esitas 13.11.2012 Elektriraudtee

AS-le e-kirjaga võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 tuginedes teate nr 7-8/09-01161/007

lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 01.01.2014. Ülesütlemisteates selgitati, et

18.06.2009 kuulutas Elektriraudtee AS riigihangete seaduse mõistes iseseisva hankijana

välja rahvusvahelise riigihanke „Elektri- ja diiselrongide ost“, mille tingimuste kohaselt oli

esimeses etapis hangitavate diiselrongide (10 diiselrongi) hanke viimane tähtaeg 58

3-13-481

3(20)

kalendrikuud pärast lepingu sõlmimist, st hanke võitja peab viimase diiselrongi üle andma

hiljemalt 01.01.2015. Mainitud tähtaja määramise eelduseks oli ka potentsiaalsetelt

pakkujatelt saadud eelinfo uute diiselrongide tarnevõimaluste osas. Samas selgusid rongide

täpsemad tarneajad siiski alles hankemenetluse tulemusena – parima pakkumise teinud

osaleja pakkus diiselveeremi tarnetingimusi ajalise varuga. Tootja (Stadler Bussnang AG)

on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama vajaliku koguse uute diiselrongidega, et võtta

Edelaraudtee AS tänane lepingu alusel teenindatav maht üle alates 01.01.2014.

3. Edelaraudtee AS teatas 12.12.2012 kirjaga nr U-10/344-3, et nende arvates ei ole

ülesütlemisteade kehtiv ning ei oma õiguslikke tagajärgi, mistõttu Edelaraudtee AS jätkab

lepingu

täitmist.

MKM-i

31.01.2013

vastuses

nr

7-8/09-01161/010

selgitati

ülesütlemisteate kehtivust ning Edelaraudtee AS kohustust seda järgida.

4. Edelaraudtee AS esitas 04.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja 09.05.2013

kaebuse täienduse, milles palus MKM-i ülesütlemisteade ja vastus tühistada ning juhul kui

kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, siis kaebetähtaeg ennistada. Kaebaja

selgitas, et kuigi tema hinnangul on tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, on vastustaja

31.01.2013 vastuses väitnud, et tegemist on halduslepinguga. Kuna esineb kahtlus, kas

tegemist on avalikõigusliku suhtega, peab kaebaja vajalikuks oma õiguste kaitsmiseks

halduskohtule kaebuse esitamist. Ülesütlemisteade ja 31.01.2013 vastus ei ole haldusaktid,

vaid tsiviilõigusnormide alusel hindamisele kuuluvad tahteavaldused, mille õiguslike

tagajärgede kõrvaldamiseks ei ole vajalik tühistamiskaebuse esitamine. Ülesütlemisteade

ja vastus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õigusvastased vastavalt haldusmenetluse

seaduse (HMS) §-le 54. Järgitud ei ole menetlus- ega vorminõudeid ning puudub

ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht vastavalt HMS § 102 lg-le 2 või muu

mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks vastavalt VÕS § 196 lg-le 1. Leping

ise ei sisalda eraldiseisvat ülesütlemise alust. Lepingu lõpetamisel esinevad

diskretsioonivead ning rikutud on õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige õiguskindluse printsiipi

ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

Kohus saab ülesütlemisteate õiguslike tagajärgede olemasolule (või puudumisele) anda

hinnangu kohustamisnõude lahendamise raames. Kuna kaebuse eesmärgiks on saavutada poolte

vahel 04.06.2009 sõlmitud lepingu täitmine vastustaja poolt kuni 2014. a lõpuni, muudab

kaebaja kaebuse eset nii, et kaebaja põhinõudeks on lepingu täitmiseks kohustamise nõue.

Keelamisnõude esitab kaebaja täiendava nõudena, kuna on piisav alus eeldada, et vastustaja

sõlmib avaliku teenindamise otselepingu Elektriraudtee AS-ga, millega annab juba 2014. a osas

vaidlusaluse teenuse osutamise õiguse ilma konkurssi korraldamata üle riigile kuuluvale

äriühingule. Kaebaja esitab ülesütlemisteate ja vastuse õigusvastasuse tuvastamise nõude

juhuks, kui kohus ei nõustu sellega, et ülesütlemisteate näol on tegemist tsiviilõigusliku

tahteavaldusega ja leiab, et ülesütlemisteade on toiming. Tuvastamisnõudele alternatiivsena

esitab kaebaja tühistamisnõude vaid juhuks, kui kohus vaatamata ülaltoodule leiab, et

ülesütlemisteade (või vastus) on haldusakt.

5. Tallinna Halduskohus jättis 26.06.2013 määrusega tühistamiskaebuse HKMS § 151 lg 2

p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus nõustus kaebajaga, et ülesütlemisteade ei ole haldusakt,

vaid tsiviilõigusnormidest lähtuvalt tehtud tahteavaldus, mille õiguslike tagajärgede

kõrvaldamiseks ei ole vaja esitada tühistamiskaebust. Ülesütlemisteate kehtivust või

õiguslike tagajärgede puudumist saab kohus hinnata kohustamisnõude lahendamise

raames. Kohus jättis kohustamiskaebuse kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas menetluse

3-13-481

4(20)

kohustamisnõudes. Kaebus on esitatud kohustamiskaebusele ettenähtud kaebetähtaega

oluliselt ületades. Kohus leidis, et kuna kaebaja on kohustamiskaebuse esitanud tähtaja

rikkumisega ja kaebetähtaja ennistamiseks alus puudub, tuleb keelamiskaebus jätta läbi

vaatamata. Kohus jättis esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise pikendamata ja ülejäänud

osas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et kuna kohustamiskaebus on

esitatud olulise hilinemisega ja kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu ning keelamiskaebuse

puhul ei ole eeltoodust lähtuvalt täidetud menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, siis

puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei too kaasa

vahetuid õiguslikke tagajärgi, mistõttu puudub ka vajadus kohtumenetluse ajal kaebaja

õiguste tagamiseks esialgse õiguskaitse korras.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2013 määrusega tühistati Tallinna Halduskohtu

26.06.2013 määrus tühistamiskaebuse läbi vaatamata jätmise osas ja tehti selles osas uus

määrus, millega jäeti Edelaraudtee AS tühistamiskaebuse kaebetähtaeg ennistamata ja lõpetati

tühistamiskaebuse osas menetlus. Muus osas jäeti määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu

26.06.2013 määrus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud määrus jõustus Riigikohtu

20.11.2013 määrusega, millega jäeti Edelaraudtee AS-i määruskaebus menetlusse võtmata.

7. Edelaraudtee AS esitas 08.10.2013 ja 10.12.2013 Tallinna Halduskohtule kahjunõude

vastustajalt kahjuhüvitise 4 468 108 eurot ja VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras viivise

väljamõistmiseks. Kaebaja palus käsitada kahjunõuet põhinõudena ning esitas

tuvastamisnõuetena

taotlused

teha

kindlaks

ülesütlemisavalduse

tühisus

või

ülesütlemisavalduse õigusvastasus ning MKM-i 19.11.2012 kirja nr 7-8/12-00697/007

õigusvastasus. Edelaraudtee AS loobus 04.04.2014 tuvastamisnõuetest.

8. AS Edelaraudtee esitas 15.10.2014 kaebuse tervikteksti, paludes mõista riigilt (MKM-i

kaudu) tema kasuks välja kahjuhüvitis 3 921 121 eurot (sh otsene varaline kahju 2 247 842

eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot) ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

alates

08.10.2013 kuni hüvitisenõude kohase täitmiseni. Kaebaja tõstis 16.11.2015 kahjunõude

suuruse 4 177 953 eurole, sh otsene varaline kahju 2 504 674 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673

279 eurot.

9. Kahjunõude suuruse väljaselgitamiseks määras halduskohus 14.05.2015 ja 18.06.2015

määrustega ekspertiisi. Riiklikult tunnustatud finantsekspert Urmas Võimre esitas

ekspertarvamuse halduskohtule 18.09.2015 ja parandas selles ilmnenud vea 29.06.2016.

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 01.12.2016 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest

lõpetamisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena 2 147 138,70 eurot.

Lepingut on võimalik ühepoolselt ennetähtaegselt lõpetada. Lepingu ülesütlemise alusena on

selgelt märgitud VÕS § 196 lg 1. Seda on kinnitanud ka ringkonnakohus. Poolel on õigus

VÕS § 196 lg 1 kohaselt leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt igasugusel mõjuval

põhjusel, mis objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist näitab, et lepingut lõpetada

soovivalt poolelt ei saa mõistlikult nõuda, et ta lepingut ettenähtud ajani või korralise

ülesütlemiseni jätkaks. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise õigusele ei ole lepingus seatud

piirangut ühe lepingupoole kahjuks. Samuti ei sisaldu lepingus kokkulepet, millega

ebamõistlikult piirataks poole vastutust.

3-13-481

5(20)

Kaebaja on asunud seisukohale, et riigi kavatsus sõlmida otseleping Elektriraudtee AS-ga juba

2014. a-l ei saa olla mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemiseks, sest tegemist on otseselt

õigusvastase tegevusega. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-2-14, et Elektriraudtee AS-ga

sõlmitud otseleping on õiguspärane. Seega on ekslik väide riigi otseselt õigusvastase tegevuse

kohta.

Mõjuvad

põhjused

lepingu

ennetähtaegseks

lõpetamiseks

on

märgitud

ülesütlemisavalduse p 2 alap-des 2.1-2.8. Ülesütlemisavalduse p-s 2 on selgitatud, et lepingu

ülesütlemise mõjuv põhjus hõlmab mitut asjaolu. Arvestama peab nende kumulatiivse toimega.

Vastustaja on selgitanud, millistest eeldustest lähtuvalt sõlmiti Edelaraudtee AS-ga leping

viieks aastaks, samuti diiselrongide hankega seonduvalt arvesse võetud asjaolusid.

Ülesütlemisavalduses on välja toodud ka uue veeremi eelistena vana ees selle turvalisus ja

teenuse kättesaadavus, samuti maanteetranspordiga võrreldes konkurentsivõime oluline

suurenemine, sealjuures uuest ja säästlikust tehnoloogiast tulenevalt olulisel määral

opereerimiskulude vähenemine. Kaebaja juhatuse liige on 26.01.2009 kirjas MKM-le, s.o juba

enne lepingu sõlmimist, leidnud, et „Edelaraudtee AS poolt lepingu täitmiseks kasutatav veerem

on suures osas amortiseerunud ja oma eluea lõpusirgel“. Sellest kirjast ilmneb kaebaja

teadlikkus uue veeremi soetamise möödapääsmatusest.

Ülesütlemisavalduse p-s 2.8 on lisaks põhjendustele, miks otsustati anda kogu uus veerem

täielikult riigile kuuluva Elektriraudtee AS-i kasutusse ja sõlmida viimasega otseleping

avalikku konkurssi korraldamata, esitatud kaalutlused, miks ainult üheks aastaks kaebaja juures

uute rongide opereerimisvõimekuse loomist ei saa pidada mõistlikuks. MKM pädeva

ametiasutusena

on

tahet

avaliku

teenindamise

lepingu

sõlmimiseks

väljendanud

ülesütlemisavalduses. Küsimust, kas ilma konkurssi korraldamata uute rongide Elektriraudtee

AS-le

opereerida

andmine

vaidlusalustel

liinidel

oli

vastuolus

raudteeseadusega,

ühistranspordiseadusega ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega nr 1370/2007, ei

pidanud halduskohus käesolevas asjas vajalikuks üksikasjalikumalt analüüsida.

Ülesütlemisavalduses ei ole lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õigusliku alusena viidatud

lepingu p-le 6.1 ega ka HMS § 102 lg-le 2. Võimalus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

järeldub mh lepingu p-st 6.1, milles sätestatakse ülesütlemise õiguslikud tagajärjed. Seega viide

lepingu p-le 6.1 ei ole tehtud mitte viitena iseseisvale õiguslikule alusele lepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks, vaid selles punktis on sätestatud tagajärjed juhuks, kui üks lepingupool ütleb

lepingu erakorraliselt üles ja ülesütlemise põhjuseks ei ole oluline lepingu rikkumine teise

lepingupoole poolt.

Kaebaja oli juba pakkumust tehes ja lepingueelsetes läbirääkimistes arvestanud võimalusega

lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks ning pooled on kaebaja selle eelduse fikseerinud

lepingu p-s 6.1. Lepingu erakorralise ülesütlemise alusena ei ole väidetud ega märgitud

ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise ohtu HMS § 102 lg 2 tähenduses. Seetõttu

puudub vajadus anda õiguslikku hinnangut kaebaja seisukohtadele, miks kaebaja arvates selline

ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht puudub. Kuna leping lõpetati HMS § 102

lg 1 ja VÕS § 196 lg 1 alusel, ei kohaldu HMS § 102 lg-d 2 ja 3 ning kahju hüvitamist tuleb

nõuda lähtuvalt VÕS-st.

Kaebaja väitel pidid enamus asjaoludest (veeremi vanus ja uute rongide saabumine ning

paralleelse opereerimise lisakulud) olema vastustajale teada juba lepingu sõlmimisel. Puudub

igasugune alus väita, et vastustaja oli juba 2009. a. kaebajaga lepingut sõlmides teadlik sellest,

et leping kuulub ennetähtaegselt ülesütlemisele. Kuivõrd lepingu p-s 6.1 on selgesõnaliselt

sätestatud, et pooled on kohustatud hüvitama teisele poolele lepingu ennetähtaegsest

3-13-481

6(20)

ülesütlemisest põhjustatud otsese varalise kahju, siis on sellega selgelt piiritletud lepingu

ennetähtaegse ülesütlemisega kaasneva vastutuse ulatus. Lisaks p-s 6.1 kokkulepitule puudus

vajadus täiendavalt lepingusse märkida, et hüvitatakse ainult otsene varaline kahju või et

saamata jäänud tulu ei hüvitata. Seega on lepinguga välistatud saamata jäänud tulu hüvitamine

lepingu ülesütlemisel muul põhjusel kui teise poole oluline lepingu rikkumine.

Nõustuda ei saa kaebuses väidetuga, mille kohaselt on riik MKM-i kaudu tunnustanud lepingu

p-st 6.1 tulenevat kohustust otsese varalise kahju hüvitamiseks. Õige on, et MKM on lisaks

otsese varalise kahju nõudele väljendanud valmisolekut hüvitada kaebajale ka saamata jääv tulu

(2014. a. arvestuslik kasum 2 489 000 krooni, s.o 159 075 eurot). Seda on MKM-i

03.06.2013 menetlusdokumendi p-i 3.3 kohaselt tehtud 15.04.2013 poolte läbirääkimistel

lepingu kokkuleppel lõpetamiseks. Vastustaja tahe saavutada lepingu kokkuleppel lõpetamine

ja selleks kaebajale ka täiendavate, kaebajale soodsate lahenduste pakkumine, sealhulgas

2014. a arvestusliku kasumi summas saamata jääva tulu hüvitamiseks, oli vastustaja pakutud

alternatiivne lahendus lepingu erakorralisele ülesütlemisele. See ei anna kaebajale saamata

jäänud tulu nõudeõigust lepingu p-i 6.1 alusel olukorras, kus leping on VÕS § 196 lg 1 alusel

vastustaja poolt ennetähtaegselt üles öeldud.

Edelaraudtee AS-ga on sõlmitud lepingu juurde ja lepingu muudatustena Tartu-Valga ja Valga-

Koidula liinide ning Tartu-Koidula liinil Orava-Koidula lõigu osas iga-aastased lepingud.

Lepingut ei ole aga muudetud selliselt, et selle p 2.1 ja lisas 5 fikseeritud viieaastane tellimus

hõlmaks ka käsitletavaid liine. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et 2014. aastaks oli riik nende

liinide osas esitanud kaebajale tellimuse ja sõlminud kaebajaga avaliku teenindamise lepingu.

Lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei puudutanud neid liine ning nende osas ei saa kaebaja

lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenevalt esitada kahju hüvitamise nõuet. Lepingu

ennetähtaegse ülesütlemisega kaebajale põhjustatud tõendatud otsese varalise kahju määramisel

on põhjendatud lähtuda kohtu tellitud eksperthinnangust. Selle järgi põhjustati kaebajale otsest

varalist kahju 2 285 547,70 eurot. Sellest kuuluvad maha arvamisele õigusabi ja ekspertide

teenustega seotud kulud 51 409,64 eurot. Samuti on ekspert selgitanud kohtuistungil seoses

varuosadega, et see, kui suur osa varuosadest arvata kahjusummasse, on meetodi valiku

küsimus. Arvestades 2010-2013 keskmist varuosade tarbimist ja varuosade hindamist, on

varuosadega seotud kulu 116 219 eurot. Seega on tõendatud otseseks varaliseks kahjuks, mis

kuulub vastustajalt väljamõistmisele, 2 147 138,70 eurot. Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata

(VÕS § 113 lg 4).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. MKM palub 02.01.2017 apellatsioonkaebuses ja 08.02.2017 ning 23.10.2017

seisukohtades vähendada halduskohtu välja mõistetud otsese varalise kahju hüvitise suurust.

Lepingu lõpetamine oli proportsionaalne meede. Eksitav ja väär on Edelaraudtee AS väide

justkui MKM kinnitab, et ülesütlemisavaldus on tehtud HMS § 102 lg 2 alusel. Samuti on

eksitav Edelaraudtee viide 23.01.2015 istungiprotokollile, sest protokollis seletab MKM-i

esindaja ülesütlemise põhjuseid, aga ei kinnita Edelaraudtee AS esitatud väidet. Lepingu

ennetähtaegne lõpetamine ei puudutanud Tartu-Valga liini, Valga-Koidula liini ja TartuKoidula

liinil Orava–Koidula lõiku. Nimetatud liinide teenindamise kohustus ei sisaldunud

põhilepingus, neid telliti ühe aasta kaupa lepingu lisade alusel ning MKM-l oli igal aastal

võimalus nimetatud liinide tellimisest loobuda.

3-13-481

7(20)

MKM pakkus Edelaraudtee AS-le võimalust läbi rääkida lepingu jätkamise üle vähendatud

mahus või arutada muid võimalusi koostöö jätkamiseks (Ain Tatteri 21.06.2012 e-kiri

Edelaraudtee AS-le), kuid Edelaraudtee AS keeldus üheselt, nõudes lepingu jätkamist täies

ulatuses (Edelaraudtee AS kiri 03.08.2012 nr Ü-10/344). Määruse 1370/2007 art 1 lõikest 1

nähtuvalt võivad pädevad asutused kooskõlas ühenduse õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku

reisijateveo valdkonda, et tagada selliste üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas

mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseadustega

reguleeritud teenused. Avaliku huvi selgeks väljenduseks on kasvõi fakt, et sõitjate (st avaliku

teenuse kasutajate) arv uute rongide kasutusele võtmisel kasvas hüppeliselt ning see on

kasvanud seniajani.

Otsese kahju suuruseks hindas kohus 2 846 292,11 eurot, mille arvutamisel võttis aluseks

29.06.2016 täiendava kohtuliku ekspertiisi aruande. Kohus lahutas sellest saamata jäänud tulu

560 745,41 eurot. MKM juhib tähelepanu, et halduskohus tegi arvutamisel ühe euro suuruse

arvutusvea, õige tulem on 2 285 546,70 eurot (2 846 292,11–560 745,41). Veelgi enam, kui

MKM-i arvutused annavad otsese kahju suuruseks 2 146 751,72 eurot, siis kohtuotsuse p-s 49

ja kohtuotsuse resolutsioonis on selleks 2 147 138,70 eurot. Erinevus, mille ulatuses ei ole

kohtuotsuses toodud otsese kahju suurus jälgitav, on 386,98 eurot.

Halduskohus oleks pidanud andma kohtuotsuses hinnangu MKM-i korduvalt viidatud,

põhjendatud ja tõendatud otsese kahju vähendamise asjaoludele. MKM leiab jätkuvalt, et

kohtuotsuses leitud otsese kahju summast tuleks lahutada täiendavalt maha Edelaraudtee AS-i:

- töötajate koondamisega viivitamisest tulenevad kulud;

- üüri ja rendiga seotud kulud;

- 2015. a kindlustuskulude hüvitamine;

- liisinglepingute 2015. a intressikulud ning liisinglepingute muutmisest tulenevad kulud;

- kontsernikonto intresside hüvitamine;

- varuosade müügiga seotud kulud;

- renditud veeremi väärtuse mittearvestamisest ja veeremi müügiga arvestamata jätmisest

tekkinud kuluhinnangu moonutustega seotud kulud.

MKM teavitas Edelaraudtee AS-i lepingu ülesütlemisest 13.11.2012 ehk enam kui aasta enne

lepingu lõppemist. Seetõttu oli töötajate koondamisest teavitamisega viivitamine tingitud

Edelaraudtee AS-i tegevusetusest, mitte aga MKM-i süül. MKM ei peaks seda kulu hüvitama.

Edelaraudtee AS oli igati teadlik lepingu lõpetamisest, tegi sellest lähtuvalt juba varasemalt

mitmesuguseid toiminguid, kuid jättis tegemata äritegevust mõjutavad ja võimalikku kahju

vähendavad otsesed tegevused, sh töötajate õigeaegne koondamisest teavitamine. Ka enne

viidatud kohtumääruse lahendi kättesaamist oli Edelaraudtee AS-l võimalik töötajaid

õigeaegselt koondamisest teavitada ning neile soodsa lahendi saamisel koondamine tühistada.

Sarnaselt töötajate koondamisest teavitamisega viivitamisega jättis Edelaraudtee AS

õigeaegselt teavitamata üüri- ja rendilepingute 010805 EDR RW ning RW-010805/MJY

lõpetamise vajadusest. Avaldus saadeti 04.12.2013. Edelaraudtee AS on oma majandusaasta

aruannetes kinnitanud, et „ettevõtte kõiki sõlmitud rendilepinguid on võimalik katkestada ilma

täiendavate oluliste kuludeta“.

Edelaraudtee AS antud selgitustest ilmneb, et lepinguga oli kaetud teenuseid, mida avaliku

teenindamise lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud võimalik üldse osutadagi ja seetõttu ei saanud

ka väljamõistetavaid kulusid tekkida. Üürileping 010805 EDR RW sisaldas muuhulgas

3-13-481

8(20)

turvangukulusid (sh konduktorite vastuvõtt perroonidel ja saatmine konduktorikassani), Balti

Jaama diktor-teadustajate ja infopunkti töö ning infotabloode hoolduse ja remondi kulusid,

reisijate kahjukindlustuse kulusid, mida aga seoses avaliku teenindamise lepingu lõpetamisega

ei olnud vaja enam teha. Seega toob Edelaraudtee AS ise välja, et kahjunõue on teenuste eest,

mida tal tegelikult ei olnud võimalik pärast lepingu lõpetamist osutada.

Teise rendilepingu puhul (RW-010805/MJY) kinnitab Edelaraudtee AS, et osa renditud

ruumidest oli vastavalt MKM-i infole tõesti juba enne avaliku teenindamise lepingu lõpetamist

välja renditud teisele kasutajale. Edelaraudtee AS poolt üüritud pinnal või pinnal, mille kulusid

kattis Edelaraudtee AS, tegutseb juba 2013. a novembrist kauplus Selver. Uue rentnikuga

lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk viis kuud enne Edelaraudtee ASi poolt

üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei jäänud üürileandjal Edelaraudtee AS-i

lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras) saamata.

Kuna eelnimetatud kahjud tekkisid osaliselt Edelaraudtee AS-ist tulenevatel asjaoludel, mille

eest ta vastutab, siis vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid

kahju tekkimist. Seda sätet kohaldatakse ka juhul, kui Edelaraudtee AS jättis tegemata toimingu,

mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg-d

1 ja 2).

2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest mitte ükski liisinglepingutest,

mille tõttu sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne 2015. a-t. Kindlustuskulu

oleks tekkinud 2015. a-l, sõltumata avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest.

Seetõttu ei ole põhjendatud ka 2015. a kindlustuskulude katmine.

Kuna liisinglepingud oleksid lõppenud alles 2015. a-l, poleks Edelaraudtee AS pidanud neid

kulusid kandma ka juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud. Seetõttu ei ole põhjendatud ka 2015.

a intressikulude katmine, sest need oleksid kaebajale tekkinud sõltumata lepingu ülesütlemisest.

Põhjendatud pole ka liisinglepingute muudatustega seotud kulude katmine.

Kontsernikonto intresside puhul sai Edelaraudtee AS kontsernikonto vahendite kasutada

andmisest suuremat tulu kui pidi ise maksma nende kasutamise eest, seega ei ole kontsernikonto

intressikulu hüvitamine põhjendatud. Edelaraudtee AS on jätnud oma selgitustes mainimata, et

intressikulu ja -tulu ei teki mitte ühe konkreetse hetke seisuga, vaid antud juhul kogu 2014. a

nõuete ja kohustuste põhjal.

Edelaraudtee kontsernikonto kohustuste ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu 2014. a

majandusaasta aruandes kajastatud hetkeseis erines oluliselt tavapärasest olukorrast aasta

jooksul. Edelaraudtee AS-i pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli kokkuvõttes kontsernikonto

koondsaldo positiivne, mistõttu teenis Edelaraudtee AS rohkem intressitulu kui pidi ise

intressikuluna maksma.

Varuosade müügiga tegeleva töötaja puhul on Edelaraudtee AS välja toonud, et lepingu

jätkumisel 2014. a-l ei oleks vaja olnud varuosasid müüa. Samas oli varuosade jääk nii suur, et

seda poleks ka lepingu jätkudes ära kasutatud, mistõttu oleks varuosade müügiga seotud kulud

tekkinud sõltumata avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisest. Varuosade eeldatav kulu 2014.

a-l ei saa ületada varasemate aastate varuosade keskmist tarbimist. Sellest järeldub, et ka lepingu

jätkumisel 2014. a-l oleks Edelaraudtee AS-l olnud vaja realiseerida üleliigseid varuosasid ja

kulud oleksid tekkinud Edelaraudtee AS-l sõltumata lepingu ülesütlemisest. Ekspertiisis

käsitleti väljarenditud veeremit samaväärsena lepingu täitmiseks kasutatud veeremiga, kuid

tegelikult oli väljarenditud veeremi koosseis teistsugune, samuti nende kulubaas (välja renditi

3-13-481

9(20)

kõrgema väärtusega ja kõrgemate kuludega veeremit). Sellest tulenevalt saadi ekspertiisis

tulemus, mis ülehindas lepingu täitmisega seotud kulusid. See puudutas amortisatsioonikulusid,

liisingu ja kindlustuse kulusid, varuosadega seotud kulusid ning sisuteede ja valvega seotud

kulusid. Samuti jäi eksperthinnangus parandamata viga, mis tulenes nelja vaguni müügiga

mittearvestamisest. Antud vea olemasolu tunnistas ekspert 05.04.2016 kohtuistungil, kuid

vaatamata eksimuse tunnistamisele ei tehtud täiendatud ekspertiisis vajalikku parandust. Neist

põhjustest tingituna on kahju hinnatud tegelikust suuremaks ning väljamõistetud kahjust tuleks

antud moonutused eemaldada.

Otsese kahju suurus ei olnud teada ja selle väljaselgitamiseks tõendite esitamata jätmine on

käsitletav Edelaraudtee AS-lt tuleneva takistusena. Seega on Edelaraudtee AS võlausaldajana

olnud viivituses ja halduskohus on õigesti lahendanud viivisenõude. Kui halduskohus oleks

lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest, oleks korrektne MKM-lt Edelaraudtee AS-le välja

mõistetav menetluskulu kokku 2959,80 eurot (sh riigilõiv 765 eurot), mitte 27 765 eurot nagu

leidis kohus.

12. Edelaraudtee AS palub 02.01.2017 apellatsioonkaebuses ja 08.02.2017 ning 16.10.2017

seisukohtades tühistada halduskohtu 01.12.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada

Edelaraudtee AS-i kaebus kogu ulatuses ja mõista riigilt tema kasuks täiendavalt välja kahju

hüvitis 2 028 606,30 eurot ning viivisevõlgnevus VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

kahjuhüvitisnõudest alates 08.10.2013 kuni kahjuhüvitisnõude kohase täitmiseni.

Halduskohus on ülesütlemisavalduse ja MKM-i 31.01.2013 vastuse ebaõige hindamise

tulemusena asunud ebaõigele seisukohale nagu poleks vastustaja lepingut üles öelnud HMS §

102 lg 2 alusel, vaid VÕS § 196 lg 1 alusel. Halduskohus on seetõttu ebaõigesti jätnud asjas

kohaldamata HMS § 102 lg-d 2 ja 3. See, et vastustaja ütles lepingu üles just avalikele huvidele

tuginevalt, tuleneb ühemõtteliselt nii ülesütlemisavaldusest endast kui ka MKM-i 31.01.2013

vastusest. Halduskohus on ülesütlemisavaldust ja MKM-i 31.01.2013 vastust ebaõigesti

hinnates asunud vaidlustatud otsuses aga ebaõigele seisukohale nagu oleks vastustaja

ülesütlemisavalduses viidanud HMS § 102 lg-le 2 üksnes näitlikustamaks seadusandja poolt

avaliku huvi olulisust. Vastustaja on esimese astme kohtu menetluses omaks võtnud ja vaidlust

pole, et tegelikult puudus oht ülekaaluka avaliku huvi raskeks kahjustamiseks, mis oleks andnud

vastustajale õiguse leping HMS § 102 lg 2 alusel ennetähtaegselt üles öelda.

Lepingu p-des 8.5, 8.6 ja 8.9 on lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused ammendavalt kokku

lepitud. Kuigi vastustaja on ülesütlemisavalduses viidanud ka VÕS § 196 lg-le 1, ei ole

vastustajal lepingu p-st 8.9 tuleneva eriregulatsiooni tõttu võimalik VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes

lepingut ennetähtaegselt üles öelda. Seega puudus vastustajal õigus tugineda ülesütlemisel VÕS

§ 196 lg-le 1, sest pooled on lepingus ülesütlemise aluseid kokkuleppeliselt kitsendanud. Kuna

ülesütlemisavalduses ei ole esile toodud ning faktiliselt ka ei esinenud ühtegi lepingu p-s 8.9

nimetatud lepingu ülesütlemise alust, ei olnud vastustajal alust lepingu ennetähtaegseks

ülesütlemiseks. Seega ei toimunud ülesütlemine õiguspäraselt.

Halduskohus on ebaõigesti jätnud asjas kohaldamata HMS § 102 lg 3 ja § 105 lg 1. Halduskohus

on ebaõigesti hinnanud lepingu p-i 6.1, asudes väärale seisukohale nagu oleksid pooled lepingu

p-s 6.1 leppinud kokku seadusega ettenähtud hüvitamiskohustuse kitsendamises.

Kuigi kaebaja on seisukohtadel, et vastustaja ei saanud lepingu p-st 8.9 tulenevate piirangute

tõttu üldse lepingut üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel mõjuvale põhjusele tuginedes (v.a oluline

rikkumine) ning vastustaja ütles lepingu üles HMS § 102 lg 2 alusel ja põhistas ülesütlemist

väidetavate avalike huvidega, osundab kaebaja juhuks, kui ringkonnakohus kaebaja eeltoodud

3-13-481

10(20)

seisukohtadega ei nõustu, et halduskohus on vaidlustatud otsuses asunud ebaõigele seisukohale

nagu oleksid ülesütlemisavalduse p-des 2.1-2.8 viidatud asjaolud ajas kumuleerunult mõjuvaks

põhjuseks, mis andis vastustajale õiguse lepingu ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 alusel. Ka on

halduskohus ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 196 lg-t 3.

Asjaolu, et uuel veeremil võib olla vanema veeremi ees eeliseid, ei oma lepingu lõpetamise

seisukohast mingit tähendust, kuna lepingu täitmise võimalikkus ja lepingu lõpetamise õigus ei

sõltu veeremi vanusest ega uue veeremi võimalikust hankimisest. Vaidlustatud otsuses jättis

halduskohus kaebaja eeltoodud väited täielikult tähelepanuta ning isegi ei põhjendanud, miks

ta nendega ei arvesta. Vaidlustatud otsuses on halduskohus üksnes osundanud, et veeremi vanus

ja koosseis polnud teadmata ka kaebajale, kuid vaidlustatud otsusest jääb arusaamatuks, kuidas

see kaebaja teadmine sai halduskohtu arvates anda vastustajale õiguse leping ennetähtaegselt

üles öelda. Seega on halduskohus rikkunud ka HKMS § 157 lg-st 1 ja §-st 165 tulenevat

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Nagu kaebaja eelnevalt selgitas, siis pooled arvestasid

juba lepingu sõlmimisel veeremi vanusega ja kaebaja planeeris lepingu täitmiseks

kapitaalremondi. Pooled arvestasid sellega, et kogu lepingu perioodil on võimalik kaebaja

veeremiga teenust osutada ning seejärel võetakse kasutusele uued rongid.

Rongide tarneaeg oli täielikult riigi mõjusfääris olev küsimus ega olnud vastustaja jaoks

ettenägematu asjaolu. Pealegi on halduskohus jätnud tähelepanuta, et ülesütlemisavalduse p-s

2 on vastustaja ise sisuliselt möönnud, et lepingu ennetähtaegse ülesütlemise põhjus johtub

vastustajast endast. Halduskohtu menetlusastmes kaebaja rõhutas ja rõhutab ka siinkohal, et

avaliku teenuse osutamist ei oleks lepingu jätkamise korral lõpetatud, mistõttu ei oleks saanud

mingil juhul kahjustatud ega ohustatud elutähtsa teenuse katkematu tagamine.

Ülesütlemisavalduses esitatud põhjendus kaebaja ja AS Eesti Liinirongid samadel liinidel

samaaegse opereerimise negatiivsete mõjude kohta põhineb stsenaariumil, mille realiseerimine

on selgelt vaid riigi (vastustaja) enda mõjualas. Samaaegselt kahe teenusepakkuja käest teenuse

ostmisega on mõistetavalt ka kulud suuremad, kuid nende kulude teke sõltub siiski vaid riigi

vastavast otsusest alustada uute diiselrongide kasutamist juba 2014. a-l. Seega ei olnud

nimetatud kulud riigile vältimatud, vaid nende kulude teke sõltub otseselt riigi enda tegevusest,

mistõttu selliseid kulusid ei saa mõjuva põhjusena arvesse võtta. Halduskohus jättis kaebaja

eeltoodud väited täielikult tähelepanuta ning HKMS § 157 lg 1 ja § 165 rikkumisega

vaidlustatud otsuses isegi ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta.

Halduskohus on vaidlustatud otsuses jätnud sisuliselt hindamata ülesütlemisavalduse kui

haldusakti vastavuse HMS § 54 sätestatud nõuetele ning jätnud HKMS § 157 lg 1 ja § 165

rikkumisega tähelepanuta kaebaja seonduvad väited. Ülesütlemisavaldus on haldusaktina

formaalselt õigusvastane. Ülesütlemisavaldust tehes ei ole MKM järginud ka õiguse

üldpõhimõtteid. Lisaks sisulistele minetustele õigusliku aluse puudumise osas esinevad

ülesütlemisavalduse kui haldusakti puhul olulised diskretsioonivead ning MKM ei ole

kaalutlusõigust teostanud HMS § 4 kohaselt. Sellist iseseisvat avalikku huvi, et reisijad saaksid

kokkulepitust aasta varem sõita vanade diiselrongide asemel uutega, ei eksisteeri. Ka usalduse

kaitse ja hea halduse põhimõtetega ei ole mingil juhul kooskõlas olukord, kus riik põhjendab

lepingu ennetähtaegset ülesütlemist enda tegevusest tulenevate probleemidega ning seda

olukorras, kus mistahes kahjulikud tagajärjed oleksid õiguspärasel viisil välditavad. Samuti

leiab Edelaraudtee AS, et tegemist on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kuna riik on

alusetult eelistanud riigile kuuluvat ettevõtet eraettevõttele ning andnud opereerimise õiguse

alusetult üle AS-ile Eesti Liinirongid.

3-13-481

11(20)

Halduskohus on põhjendamatult mitte nõustunud kaebaja väitega, et riik on MKM-i kaudu

tunnustanud lepingu p-st 6.1 tulenevat kohustust otsese varalise kahju hüvitamiseks. HKMS §

157 lg 1 rikkumisega on vaidlustatud halduskohtu otsus ka vastuoluline, sest selle p 48 esimeses

lõigus on halduskohus leidnud, et MKM ei ole otsese varalise kahju hüvitamise kohustust

eitanud.

Halduskohus on osade tõendite ebaõige hindamise ja osade tõendite arvestamata jätmise ning

oluliste asjaolude välja selgitamata jätmise tulemusena vaidlustatud otsuses vääralt leidnud, et

lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei puuduta Tartu-Valga liini, Valga-Koidula liini ja

TartuKoidula liinil Orava–Koidula lõiku ning et nende täiendavate liinide osas ei saa kaebaja

lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenevalt esitada kahjuhüvitise nõuet.

Halduskohus on ebaõigesti hinnanud ekspert UV eksperthinnangut ainuõigeks tõendiks.

Lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva kahjuhüvitise nõude tõendamiseks kaebaja

esitatud tõendid jättis halduskohus tähelepanuta. Korrektselt arvestatuna on kaebajal tekkinud

otsese varalise kahju suurus 2 502 466 eurot.

Vaidlustatud otsus on ebaseaduslik ka osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja

nõude vastustajalt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 08.10.2013

kuni hüvitisenõude kohase täitmiseni. Halduskohus on jätnud kaebaja poolt esitatud tõendid

HKMS § 61 lg 1 ja § 62 lg 5 rikkumisega arvestamata ning on ebaõigesti tõlgendanud ja

kohaldanud VÕS § 113 lg-t 4 ja § 119 lg-t 1. Samuti pole halduskohus viidanud ühelegi

vastustaja väidetud tõendile. See on vastuolus kohtuotsuse põhjendamise kohustusega.

Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja menetluskulud osaliselt vastustajalt välja mõistmata ning

ebaõigesti mõistis kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kuigi haldusasjas praeguseks lahendamata vaidlusküsimused on peamiselt reguleeritud

tsiviilõiguslike normidega, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamiseks on

HKMS § 4 lg 1 järgi pädev halduskohus. Haldusasja senises menetluses on kinnitust leidnud,

et 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise leping reisijateveo teenuse tellimiseks,

finantseerimiseks ja osutamiseks raudteeinfrastruktuuril perioodil 2010-2014 oli haldusleping

(vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2013 määrus nr 3-13-481, p-d 28–29). Halduslepingust

tulenevad vaidlused alluvad halduskohtule, kui seadusega või halduslepinguga ei ole sätestatud

teistsugust kohtualluvust (Riigikohtu 27.04.2004 määrus nr 3-2-1-49-04, p 17; vt ka HKMS §

6 lg 1). Praegusel juhul ei nähtunud lepingust selgelt poolte tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping,

mistõttu tuli halduskoostöö seaduse § 3 lg 4 järgi eeldada, et tegemist on avalik-õiguslikke

suhteid reguleeriva lepinguga. Vastupidine seisukoht kahjustaks õiguskaitse efektiivsust, sest

õigusharude läbipõimumise tõttu peaks isik vaidluse lahendamiseks pöörduma mitme kohtu

poole (Riigikohtu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p 16).

14. Vaidlusaluse lepingu p 8.9 sätestas: „Lepingut saab ennetähtaegselt lõpetada üksnes

Poolte kirjalikul kokkuleppel Lepingust ja seadusest tulenevate erisustega, v.a juhul kui

esinevad „Võlaõigusseaduses“ sätestatud olulised Lepingu rikkumised ühe või teise Poole poolt

või p-des 8.5 või 8.6 toodud asjaolud.“ HMS § 102 lg 1 järgi muudetakse ja lõpetatakse

halduslepingut tsiviilseadustes sätestatud korras. Kaebaja leiab, et lepingu ülesütlemine toimus

HMS § 102 lg 2 alusel, mille järgi võib haldusorgan halduslepingut ühepoolselt muuta või

3-13-481

12(20)

halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket

kahjustamist. Sellisel juhul peab haldusorgan HMS § 102 lg 3 järgi halduslepingu muutmist või

lõpetamist põhjendama ning hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise kahju.

MKM ütles lepingu üles, tuginedes selgelt VÕS § 196 lg-le 1 ja vaidlusaluse lepingu p-le 6.1,

mille järgi peab lepingu ülesütlemisel hüvitama teisele poolele otsese kahju. Ülesütlemisteate

p-s 1 nimetatud lepingu erakorralise ülesütlemise õiguslike aluste seas ei ole MKM viidanud

HMS § 102 lg-le 2. MKM viitas sellele lepingu erakorralise ülesütlemise teates siiski hiljem,

tuues selle välja kui ühe üldise aluse halduslepingute ühepoolseks muutmiseks või lõpetamiseks

avalikule huvile tuginedes. MKM andis oma 31.01.2013 vastuses Edelarudtee AS-le mõista, et

see norm on asjakohane ka vaidlusaluse lepingu ülesütlemise õiguspärasuse seisukohast. Isegi

kui pidada HMS § 102 lg-t 2 selle vaidluse seisukohast asjassepuutuvaks normiks, ei nähtu, et

praegusel juhul oleks ülekaalukas avalik huvi saanud raskelt kahjustatud, kui kaebaja oleks

reisijateveoga jätkanud aasta pikemalt, s.t riigiga sõlmitud lepingu lõppemiseni 2014. a lõpus.

HMS § 102 lg 2 alusel lepingu ülesütlemine eeldab ennekõike ülekaaluka avaliku huvi raske

kahjustamise ohu tuvastamist ja selle ohu vältimise võimaluste väljaselgitamist ning lepingu

ülesütlemise vajaduse tuvastamisel teisele lepingupoolele vastavate põhjenduste esitamist (vt

Riigikohtu 23.04.2007 otsus nr 3-3-1-13-07, p 8). Ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustumine

võib aset leida näiteks juhul, kui kaebaja veerem oleks selle halva tehnilise seisu tõttu olnud

ohuks reisijate tervisele ja elule. Selliseid ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustumise ohu

ilminguid kaebaja veeremist ei nähtu. Eeltoodust lähtuvalt kohaldub praegusel juhul lepingu

ülesütlemisele HMS § 102 lg 1 ja võlaõigusseadus.

15. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus on haldusasja senises menetluses leidnud, et

lepingu ülesütlemise õiguslik alus oli VÕS § 196 koostoimes lepingu p-ga 8.9. Halduskohus on

viidanud ka lepingu p-le 6.1 kui lepingu ülesütlemise õiguslikule alusele. VÕS § 196 lg 1

sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega

järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud

tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Praegusel juhul on

selgelt täidetud ülesütlemise formaalsed eeldused, sh ülesütlemisavalduse esitamine VÕS § 195

lg 1 järgi lepingu teisele poolele. Lepingu ülesütlemise sisulise õiguspärasuse hindamiseks tuleb

ringkonnakohtul välja selgitada, kas praegusel juhul oli riigil mõjuv põhjus kaebajaga sõlmitud

kestvuslepingu ülesütlemiseks, st kas riigilt ei võinud kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi

arvestades mõistlikult nõuda lepingute jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani.

16. Ringkonnakohtule nähtub ülesütlemisavalduse p-st 2, et vastustaja on mõjuvate

põhjustena lepingu ülesütlemiseks nimetanud järgmisi asjaolusid:

- Edelaraudtee AS-i veerem on suures osas amortiseerunud, mistõttu oli avaliku liiniveo

diiselrongidega jätkamiseks uue veeremi soetamise vajadus möödapääsmatu;

- arvestades mh potentsiaalsetelt pakkujatelt saadud eelinfot uute diiselrongide

tarnevõimaluste kohta, koostati hange uue veeremi soetamiseks eeldusel, et hanke võitja

peab viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 01.01.2015, kuid tegelikult osutus rongide

tarne võimalikuks varem;

- vajadus tagada uue veeremi soetamisega elutähtsa teenuse katkematus;

- raudtee reisijateveo konkurentsivõime suurenemine maanteetranspordiga võrreldes;

- uue veeremi kasutamisel olulisel määral vähenevad opereerimiskulud;

3-13-481

13(20)

- arvestades kvaliteedi tõusu ja opereerimiskulude langust, oli mõistlik võtta uus veerem

kasutusele kohe, kui tootja selle Elektriraudtee AS-i kasutusse andis ja vajalikud veeremi

testimised olid teostatud, sest vastasel juhul oleksid jäänud uued rongid aastaks kasutult

seisma ning teenust oleks osutatud tehniliselt vananenud veeremiga;

- kui 2014. a-l peaks paralleelselt Elektriraudtee AS-ga teostama vanade diiselrongidega

reisijatevedu ka Edelaraudtee AS, tooks selline olukord aasta vältel kaasa topeltkoormuse

riigieelarvele, rongiliikluse mahu, mis ületab enamikel liinidel nõudlust, vajaduse üleval

hoida suure remondi-, hooldus- ja kütusekuluga veeremit;

- uute diiselrongide andmisel Edelaraudtee AS-le lepingu teenindamiseks ainult viimasel

lepingu aastal kaasneks ebamõistlik lisakulu pooltele ja Elektriraudtee AS-le.

17. Vastustaja ei ole ära näidanud selliseid kaebajast tulenevaid kaalutlusi lepingu

ülesütlemiseks, millega vastustaja poleks saanud arvestada juba lepingut sõlmides. Vastustaja

nimetatud väited lepingu ülesütlemise mõistlikkuse kohta taanduvad sisuliselt ühele põhjusele.

Selleks on lepingu ülesütlemise otstarbekus olukorras, kus liinidel oli vana veerem, mis oli

võimalik asendada uue veeremiga oodatust varem. Ühestki vastustaja nimetatud põhjendusest

ei tulene, et tegelik mõjuv põhjus kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli tingitud

kaebajast. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et selline mõjuv põhjus sai tuleneda p-s

16 nimetatud asjaolude kumulatiivsest toimest. Veeremi vanuse ja tehnilise seisukorraga ning

muude p-s 16 vastustaja märgitud asjaoludega arvestati juba lepingu sõlmimisel. Need asjaolud

ei muutunud vahepealsel ajal olulisel määral ega saanud seega anda lepingu ülesütlemiseks

sellist põhjust, mis oleks tulenenud kaebaja vahepealsest käitumisest lepingupoolena.

18. Kaaludes lepingupoolte huve, ei nähtu ringkonnakohtule, et lepingu üles öelnud

vastustaja huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui

kaebaja huvid lepingu ülesütlemisel. Ilmselgelt esines kaalukas avalik huvi lepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks ja sellega kaasnevaks vana veeremi asendamiseks uuega. Samas

ei saa avaliku võimu kandjat, kes on osapooleks halduslepingus, millele kohaldatakse olulisel

määral tsiviilõiguse norme, seada sellisesse eelisseisundisse, et aktsepteerida kestvuslepingu

erakorralist ülesütlemist, tuginedes ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale

avalikule huvile.

19. Erakorralistel asjaoludel võib kestvuslepingu erakorraliselt üles öelda ka mõjuval

põhjusel, mis on tingitud lepingut ülesütlevast poolest endast. Sellisel juhul võib aga lepingut

ülesütleva poole käitumine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud

poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus (vt Riigikohtu 09.03.2006 otsus nr 3-2-1-2-06, p 18

ja 17.12.2007 otsus nr 3-2-1-114-07, p 11). Erialakirjanduses on leitud, et missugune see mõjuv

põhjus on, on jäetud igal konkreetsel juhul seaduse rakendaja otsustada ja eri lepingute puhul

saab see olla erinev (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi (koost). Võlaõigusseadus I: Üldosa

(§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: 2006, lk 660). Ringkonnakohtu hinnangul ei

esinenud praegu selliseid erakorralisi asjaolusid, mis välistaksid vastustajast tingitud põhjusel

lepingu ülesütlemise õigusvastasuse. Lepingupooleks olnud avaliku võimu kandja soov leping

erakorraliselt üles öelda tulenes eeskätt avalikust huvist. Ringkonnakohus leiab, et üksnes

avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile tuginedes ja otstarbekuse

kaalutlusel kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine toimus lepingu olulise rikkumise teel.

Vastustaja on lõpetanud lepingu ülesütlemisega, leides selle sarnaselt halduskohtuga olevat

põhjendatud ja õiguspärane mh ülekaalukat avalikku huvi arvestades.

3-13-481

14(20)

20. Reisijateveo avaliku teenindamise lepingu p 6.1 järgi tuli lepingut ennetähtaegselt

lõpetanud poolel muul juhul kui lepingu olulisel rikkumisel hüvitada teisele poolele lepingu

lõpetamisega tekitatud tõendatud otsene kahju. Halduskohus mõistis seetõttu kaebaja kasuks

välja vaid otsese varalise kahju hüvitise, mitte aga saamata jäänud tulu. Kuna ringkonnakohus

leidis, et leping öeldi üles olulise rikkumisega, kuulub kaebajale tekkinud kahju hüvitamisele

ka saamata jäänud tulu osas.

21. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju ainult juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg. Kuna ringkonnakohus tuvastas lepingu rikkumise, tuleb järgnevalt seega kindlaks teha

põhjusliku seose olemasolu või puudumine kaebajal tekkinud kahju ja lepingu rikkumise vahel.

Kaebaja jaoks seisnes lepingu erakorralise ülesütlemise kahjulik tagajärg selles, et ta pidi

lõpetama reisijateveo asjassepuutuvatel liinidel aasta varem kui kokku lepitud. Sellest tulenes

kaebajale nii otsest varalist kahju kui ka saamata jäänud tulu, mille mõlema suuruse üle pooled

praeguses haldusasjas vaidlevad. Selge on, et ilma lepingu erakorralise ülesütlemiseta ei oleks

sellist kahjulikku tagajärge kaebaja jaoks saabunud.

22. Kaebaja leiab, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine puudutab ka Tartu-Valga liini,

ValgaKoidula liini ja Tartu-Koidula liinil Orava–Koidula lõiku ning et nendegi liinide osas saab

ta

esitada

lepingu

ennetähtaegsest

ülesütlemisest

tulenevalt

kahjuhüvitise

nõude.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna nende liinide osas on sõlmitud Edelaraudtee

AS-ga eraldi iga-aastased lepingud, ei saa lepingu ennetähtaegne lõpetamine puudutada neid

liine. Vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et nende liinide osas ei saa nõuda lepingu

ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu põhjendusi. Vastuseks kaebaja

apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus, et 18.01.2011 lisaga täiendati

reisijateveo avaliku teenindamise lepingut küll p-ga 5.11 Tartu-Valga liini osas, kuid sellega

nähti ette nimetatud liinil reisijateveo korraldamise kohustus vaid 2011. aastal. Nimetatud

lepingu punkti täiendati ka 2012. a jaanuaris ja 2012. a detsembris sõlmitud reisijateveo lepingu

muutmise lepingutes, millega nähti ette kaebajale õigus ja kohustus nimetatud liinil reisijaid

vedada ka 2012. ja 2013. a-l, kuid lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei saanud sellise kohustuse

ajalise piiritletuse tõttu kaebajale kahju tekitada 2014. a osas. 2014. aastaks ei olnud sellist

lepingut kaebajaga sõlmitud. Sama puudutab poolte vahel 2012. a jaanuaris ja detsembris

sõlmitud lepinguid, millega täiendati reisijateveo avaliku teenindamise muutmise lepingut nii

2012. kui ka 2013. a osas selliselt, et nähti uues p-s 5.12 ette kohustus korraldada reisijatevedu

ka Orava-Koidula liinil ja Valga-Koidula liinil. 23. Põhjendamatu on kaebaja väide, et

halduskohus pidas ainuõigeks tõendiks ekspert UV eksperthinnangut ja jättis tähelepanuta

lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva kahjuhüvitise nõude tõendamiseks kaebaja

esitatud tõendid. HKMS § 61 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud

jõudu. Halduskohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.

Halduskohus on selgitanud, et peab UV eksperthinnangut veenvamaks tõendiks mh põhjusel,

et tellitud teiste hinnangute puhul on tuginetud kaebaja esitatud andmetele eeldusel, et need on

tõesed ja nende tegelikkusele vastavust kontrollitud ei ole (halduskohtu otsuse p 49). Kaebaja

esitatud hinnangud temale tekkinud kahju suuruse kohta on halduskohus seadnud kahtluse alla,

pidades nende objektiivsust ja usaldusväärsust küsitavaks. Halduskohus on piisavalt

põhjendanud, miks ta lähtub kaebajale tekkinud kahju hindamisel kohtu tellitud

eksperthinnangust.

3-13-481

15(20)

24. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et otsese varalise kahju

suuruse määramisel tuleb aluseks võtta riiklikult tunnustatud eksperdi UV hinnang, mille järgi

ulatub see summa 2 285 546,70 euroni.

25. Vastustaja hinnangul tuleb otsesest varalisest kahjust maha arvata töötajate

koondamisest teavitamisega viivitamise kulud, sest ta teavitas kaebajat lepingu ülesütlemisest

enam kui aasta enne lepingu lõppemist ja viivitus tulenes seega üksnes kaebaja tegevusetusest.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu ja peab põhjendatuks kaebaja väiteid, et kuna ta

vaidlustas lepingu ülesütlemise teate, sai talle alles 15.11.2013 kohtumäärusest haldusasjas nr

3-13-1934 lõplikult selgeks, et ta ei saa teenust edasi osutada.

26. Vastustaja hinnangul tuleb otsesest varalisest kahjust maha arvata ka üüri- ja rendiga

seotud kulusid, sest kaebaja jättis õigeaegselt teavitamata kuni 2014. a lõpuni sõlmitud üüri- ja

rendilepingute lõpetamise vajadusest ning saatis sellise avalduse alles 04.12.2013. Kaebaja on

selgitanud, et tegemist on tähtajaliste kestvuslepingutega, mida ei saanud korraliselt üles öelda

ning tal puudus mõjuv põhjus ka VÕS § 313 või VÕS § 196 järgi erakorraliseks ülesütlemiseks,

mistõttu ta oli kohustatud tasuma üürimakseid kuni mitteeluruumide üürilepingu lõpuni ning

reisivaksali kasutamise lepingu puhul samuti tasuma lepingujärgseid makseid kokkulepitud

perioodi lõpuni. Lepingu RW-010805/MJY alusel rentis kaebaja üldpinda 318,1 m2 ja

vastustaja viidatud ruum, kus asus tegutsema Selveri kauplus, moodustab sellest vaid väikese

osa (53,5 m2). Kuigi kaebaja ütles nimetatud üürilepingud 04.12.2013 avaldusega alates

01.01.2014 üles, esitas üürileandja kaebajale 01.04.2014 kahjunõude, sest kaebajal puudus

mõjuv põhjus nende lepingute ülesütlemiseks. Kaebajal tuli hüvitada rendimaksed

rendiperioodi lõpuni. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda selles küsimuses riiklikult

tunnustatud eksperdist erinevale seisukohale ja leiab, et asjassepuutuvad üüri- ja rendiga seotud

kulud on käsitatavad otsese varalise kahjuna.

27. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et 2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole

põhjendatud. Reisijateveo avaliku teenindamise leping oli sõlmitud 2014. a lõpuni. Seega

puudub otsene seos 2015. a kindluskulude hüvitamise ja lepingu ülesütlemise vahel. Pooled

vaidlevad 2015. a kindlustuskulu suuruse üle: vastustaja peab selleks UV ekspertarvamuse

alusel 14 769,26 eurot, samas kui kaebaja sama dokumendi põhjal 10 181,52 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et UV ekspertarvamuse pinnalt otseseks varaliseks kahjuks arvestatud

2 285 546,70 eurost tuleb kindlustuskulude asjus maha arvata 10 181,52 eurot. Seda põhjusel,

et nimetatud otsese varalise kahju kogusumma arvutamisel võttis UV kindlustuskulude

määramisel arvesse kulusid 31.08.2015 seisuga ehk seitse kuud 2015. a poliisist ja üks kuu

2014. a poliisist (vt ekspertarvamuse lk 38). Arvestuslikult olid 2015. a kindlustuskulud kokku

15 194,04 eurot, kuid ekspertavamuse avaldamise seisuga oli tegemist prognoosotsusega,

mistõttu seda otsese varalise kahju kogusummasse (2 285 546,70 eurot) ei arvestatud, vaid

aluseks võeti tegelikult kantud kindlustuskulud 10 181,52 eurot (ekspertarvamuse lk 64).

28. Vastustaja leiab, et kuna liisinglepingud oleksid lõppenud alles 2015. a-l, oleks kaebaja

pidanud neid kulusid kandma ka juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud. Seetõttu ei ole

põhjendatud vastustaja hinnangul 2015. a intressikulude katmine ja liisinglepingute

muudatustega seotud kulude katmine. Kaebaja hinnangul tuleb liisinguintresse ja

liisinglepingute muutmisega kaasnenud kulusid käsitleda eraldi. Kõik liisinglepingute

muudatused, millele UV viitas, olid kaebaja hinnangul seotud liisinglepingute muutmise

vajadusega lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevalt. Kokku on liisinguintresside ja

liisinglepingute muudatuste kulud 23 213,53 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendatuks

3-13-481

16(20)

kaebaja väidet, et 2014. a-l lepingu täitmisest saadud kasumi arvelt oleks liisingulepingud

tähtaegselt lõpetatud ja täiendavaid intressi- ning lepingumuudatuste kulusid ei oleks

kaasnenud. Ekspert UV hinnangul oli 2014. a-l ja 2015. a-l liisingulepingutega seotud kulu

kokku 26 275,28 eurot, millest 24 025,28 eurot oli seotud intressidega ja 2 250 eurot

lepingumuudatuste tasudega. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda selles küsimuses, nagu ka

kontsernikonto intresside hüvitamise asjus, riiklikult tunnustatud eksperdist erinevale

seisukohale ja leiab, et asjassepuutuvate intressikulude ning lepingumuudatuste tasud on

käsitatavad otsese varalise kahjuna.

29. UV eksperthinnangu järgi hõlmas kaebaja otsene varaline kahju varuosade müügiga

tegelenud töötajale 17 kuu vältel (alates jaanuarist 2014) makstud palka 21 481,56 eurot.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks vastustaja seisukohta, et varuosade jääk oli nii suur, et seda

poleks ka lepingu jätkudes ära kasutatud, mistõttu oleksid varuosade müügiga seotud kulud

tekkinud sõltumata avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisest. Vastupidist ei ole ka kaebaja

ära näidanud. Seetõttu ei loe ringkonnakohus varuosade müügiga seonduvat kulu 21 481,56

eurot otsese varalise kahju hulka.

30. Vastustaja väidab lisaks, et ekspertiisis käsitleti väljarenditud veeremit samaväärsena

lepingu täitmiseks kasutatud veeremiga, kuid tegelikult oli väljarenditud veeremi koosseis

teistsugune, samuti nende kulubaas, mistõttu saadi ekspertiisis tulemus, mis ülehindas lepingu

täitmisega seotud kulusid. Arvestades eeskätt p-s 23 esitatud kaalutlusi, ei näe ringkonnakohus

põhjust asuda selles küsimuses riiklikult tunnustatud eksperdist erinevale seisukohale.

31. UV eksperdiaruanne hõlmas otsese varalise kahju seas ka esimese astme kohtu

menetluses perioodil 01.01.2014–31.07.2015 kantud õigusabikulusid 46 849,64 eurot ja samal

ajal kantud eksperdikulusid 4 560 eurot, kokku 51 409,64 euro ulatuses. Kuna menetluskulude

väljamõistmise lahendab ringkonnakohus HKMS §-de 108 ja 109 alusel, ei loe ringkonnakohus

eelnimetatud kulu (51 409,64 eurot) otsese varalise kahju hulka.

32. UV ekspertarvamuses otseseks varaliseks kahjuks arvestatud 2 285 546,70 eurost tuleb

seega maha arvata 2015. a kindlustuluskulud 10 181,52 eurot ja varuosade müügiga seonduv

kulu 21 481,56 eurot ning õigusabi- ja eksperdikulud 51 409,64 eurot, kokku 83

072,72 eurot. See tähendab, et kaebajale hüvitatavaks otseseks varaliseks kahjuks on 2 202

473,98 eurot.

33. Otsesele varalisele kahjule tuleb liita kaebajal lepingu ülesütlemisest tulenevalt saamata

jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt

asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju

hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu

saamise võimaluse kaotamises. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja saamata jäänud tulu eest

kahjuhüvitise saamiseks tõendanud mh, et tal oli kavatsus ja võimalus 2014. a-l reisijateveo eest

tulu saada (vt Riigikohtu 14.10.2014 otsus nr 3-2-1-84-14, p 18) ja et vastustaja poolt lepingu

ülesütlemine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Samas

on saamata jäänud tulu suuruse väljaselgitamine prognoosotsus ja sõltub sellest, millist meetodit

selleks kasutatakse. Seda kinnitab, et halduskohtu valitud riiklikult tunnustatud eksperdi

hinnang saamata jäänud tulu suurusele erines oluliselt kaebaja palgatud ekspertide arvamusest.

Kaebaja hinnangul tuleb temale hüvitada saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot. Riiklikult

tunnustatud eksperdi UV 29.06.2016 täiendava kohtuliku ekspertiisi aruande järgi oli kaebajal

2014. a-l lepingu ülesütlemisest tingitud saamata jäänud tulu suurus 560 745,41 eurot

3-13-481

17(20)

(täiendatud ekspertarvamuse lk 12). Selle hinnangu andmisel võttis ekspert aluseks riigipoolse

dotatsiooni, piletimüügi tulude ning muude tulude prognoosi 2014. a-ks ja eksperdi hinnangu

puhaskasumimarginaalile (ekspertarvamuse lk 58). Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda selles

küsimuses riiklikult tunnustatud eksperdist erinevale seisukohale.

34. Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja

üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist (Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19;

14.04.2014 otsus nr 3-2-1-26-14, p 12 ja 21.10.2015 otsus nr 3-2-1-66-15, p 19). VÕS §

113 lg 2 järgi arvestatakse mh kahju hüvitamise nõude puhul võlgnetavalt rahalt viivist alates

ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei

ole kindlaks määratud. Kaebaja taotleb viivist alates 08.10.2013 kahjunõude esitamisest

Tallinna Halduskohtule. Selle nõude suurus oli 4 468 108 eurot ja sellele lisandus

viivisevõlgnevus VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kaebaja muutis kahjunõude suurust

halduskohtule 15.10.2014

esitatud

menetlusdokumendis ja

lõpuks 16.05.2016

menetlusdokumendis, milles palus tema kasuks välja mõista 4 175 745 eurot (otsene varaline

kahju 2 502 466 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot). Kaebaja palub välja mõista

viivisevõlgnevus VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hüvitisnõudest alates 08.10.2013 kuni

hüvitisnõude kohase täitmiseni.

35. Ringkonnakohus leiab, et alates 08.10.2013 kahjunõude esitamisest oli nõude suurus

esialgselt kindlaks määratud ja vastustajale teatavaks tehtud. Asjaolu, et otsese varalise

kahju ja saamata jäänud tulu tegelik suurus on ebaselge ja olnud üheks peamiseks

vaidlusesemeks nii poolte kompromissläbirääkimistel kui ka praeguses haldusasjas, ei

välista ringkonnakohtu hinnangul vastustaja viivitusse sattumist (vt ka Riigikohtu

17.11.2004 otsus nr 3-2-1-131-04, p 21).

36. Halduskohus leidis, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, sest kaebaja ei esitanud

vastustajale tõendeid lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega põhjustatud otsese varalise

kahju kohta. Seetõttu oli kaebaja halduskohtu hinnangul VÕS § 119 lg 1 mõttes

vastuvõtuviivituses, sest vastustaja ei saanud täita oma kohustust kaebajast tuleneva asjaolu

tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline järeldus põhjendatud. Nagu eelnevalt

hinnatud, määras kaebaja kahjunõude esialgse suuruse kindlaks halduskohtule 08.10.2013

esitatud menetlusdokumendis. 09.07.2013 esitatud kompromissiettepaneku lisaks olnud AS

PricewaterhouseCoopers Advisors koostatud kahjuaruanne (milles leiti kaebajale tekkinud

kahju suuruseks 4 975 507 eurot) ja riiklikult tunnustatud eksperdi J. Järve (Centar)

02.10.2013 aruanne (milles leiti kahju suurus olevat 4 468 108 eurot, millele lisandus

reisijaveo konkursi korraldamata jätmisest tingitud kahju kuni 154 235 eurot) on koos

kohtule haldusasja menetluse käigus esitatud tõenditega piisavaks, et mitte pidada kaebaja

väiteid temale tekkinud varalise kahju kohta paljasõnalisteks, vaid tõenditega põhistatuks.

Kaebaja ei olnud ringkonnakohtu hinnangul vastuvõtuviivituses. Vastustajal oli võimalik

kaebaja esitatud tõendite pinnalt kaebajale tekkinud kahju hüvitada. Selleks pidasid pooled

enne kohtusse pöördumist ka kompromissläbirääkimisi.

37. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul ei kuulu viivisevõlgnevuse suuruse määramisel

kohaldamisele reisijateveo avaliku teenindamise lepingu p 6.2, sest see reguleerib viivise

määramist juhul, kui vastustaja ei ole tasunud kaebajale igakuiselt reisijateveo teenuse

3-13-481

18(20)

osutamise eest maksmisele kuuluvat summat hiljemalt vastavale kuule järgneva kuu 10.

kuupäevaks. VÕS § 94 lg-s 1 viidatud Euroopa Keskpanga intressimääraks on alates

01.07.2016 olnud 0,00%. Sellele lisandub viivise määra arvutamisel VÕS § 113 lg 1 järgi

kaheksa protsenti aastas. Ringkonnakohus leiab, et vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja

mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kahjunõude esitamisest

08.10.2013 kuni kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseni. Viivisevõlgnevust tuleb arvutada

käesolevas asjas jõustunud kohtuotsusega kindlaks määratud kaebajale tekitatud kahju

summalt.

38. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 108 lg 8 järgi

hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

39. Halduskohtus on kaebaja taotlenud vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas

115 515, 35 eurot (esindajakulu 71 625,35 eurot, riigilõivud 840 eurot ja asja läbivaatamise

kulud, s.o dokumentaalsete tõendite saamise kulud ja ekspertiisikulu, 43 050 eurot). Kulude

kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et dokumentaalsete tõendite

saamiseks on põhjendatud vaid ekspertiisikulu ja kuna kumbki pooltest tasus ette

ekspertiisikulu 21 000 eurot, kuulub kaebaja kantud 21 000 eurot vastustajalt väljamõistmisele.

Ringkonnakohus leiab, et praeguses haldusasjas tuleb lugeda põhjendatuks hüvitamiskaebuselt

ning viivisenõudelt tasutud riigilõiv 765 eurot. Ülejäänud esimese astme kohtus tasutud

riigilõive 75 euro ulatuses ei pea ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga põhjendatuks välja

mõista ning need kantakse riigituludesse.

40. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Praegusel juhul on ringkonnakohus

teinud otsuse kaebaja kasuks ja mõistnud välja hüvitise nii otsese varalise kahju kui ka saamata

jäänud tulu eest, samuti nendega seonduva viivise. Kaebaja taotletud kahjuhüvitis oli aga

ringkonnakohtu poolt väljamõistetust oluliselt suurem. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist 4 177

953 euro ulatuses, sh otsene varaline kahju 2 504 674 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279

eurot. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt välja otsese varalise kahju hüvitisena 2 202 473,98

eurot ja saamata jäänud tulu hüvitisena 560 745,41 ehk kokku 2 814 629,03 eurot. Kui

kohaldada üksnes HKMS § 108 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse reeglit selliselt, et võtta

arvesse kaebaja taotletud kahjuhüvitise ja tegelikult ringkonnakohtu väljamõistetud hüvitise

suurusi, tuleks kaebaja esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikulusid hüvitada ligi

50 000 euro ulatuses. Ringkonnakohus peab seda ülepaisutatuks. Arvestades mh asja keerukust

ja

läbitöötamist

vajavate

materjalide

mahukust,

kohtumenetluse

pikka

kestust,

tõendamisesemesse kuuluvate ajaolude erakordselt suurt mahtu ja jõupingutusi tõendamisel,

olid ringkonnakohtu hinnangul kaebaja põhjendatud menetluskulud esimese astme kohtus 35

000 eurot, millele lisaks tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja tasutud riigilõiv 765 eurot ja

ekspertiisikulu 21 000 eurot (kokku 56 765 eurot, koos käibemaksuga).

41. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes on oluliselt väiksemad kui esimese astme

kohtus. Kaebaja taotleb vastustajalt tema kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud

3-13-481

19(20)

lepinguliste esindajate kulu 21 916,74 eurot ja riigilõivu 750 eurot (kokku 22 666,74 eurot).

Ringkonnakohus peab nii suurt esindajakulu apellatsiooniastmes toimunud menetlust

arvestades ilmselgelt ülepaisutatuks. Menetlusosalised on apellatsiooniastmes olulisel määral

korranud varasemaid seisukohti. Ringkonnakohus peab põhjendatuks lepinguliste esindajate

kulu apellatsioonimenetluses 9000 euro ulatuses ja riigilõivu, seega kokku 9750 eurot. HKMS

§ 108 lg 1 alusel tuleb jätta vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud nende endi

kanda.

42. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja rahuldab osaliselt kaebaja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse

ja teeb asjas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks avaliku teenindamise

lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena välja 2 202

473,98 eurot ja saamata jäänud tulu hüvitisena 560 745,41 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates kahjunõude esitamisest 08.10.2013 kuni Edelaraudtee AS-

le tekitatud kahju hüvitamiseni, arvutades viivisevõlgnevust käesolevas asjas jõustunud

kohtuotsusega määratud kaebajale tekitatud kahju summalt.

43. Menetluse kassatsiooniastmes võimalikku jätkumist silmas pidades kõrvaldab

ringkonnakohus menetlusest Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA). TJA oli käesolevasse

menetlusse kaasatud 14.06.2013 kohtumäärusega vastustaja taotlusel, et anda selgitusi ja

tehnilist teavet eeskätt uue ning vana veeremi omaduste kohta. TJA andis selgitused 20.06.2013,

11.07.2013 ja 20.02.2014 kohtuvastustes. TJA leidis 31.01.2017 seisukohas, et ei ole pädev

andma seisukohti apellatsioonkaebusele. Sellest tulenevalt ei oma TJA kaasatud haldusorganina

enam käesoleva vaidlusega puutumust ja ringkonnakohus rahuldab HKMS 27 lg 1 p 4 alusel

TJA esitatud menetlusest kõrvaldamise taotluse.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

Monika Laatsit

Virgo Saarmets

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 14.06.2019 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2017. a otsus saamata jäänud tulu

osas, otsese varalise kahju osas, millega vastustajalt mõisteti välja hüvitis 1 640 932 eurot

ületavas osas, viivise osas ning menetluskulu osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

3. Jätta kaebus rahuldamata saamata jäänud tulu ja töötajate koondamisest teavitamisega

viivitamise kulude osas.

4. Saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks üüri-, rendi- ja

liisingukulude, kontsernikonto intresside ning välja renditud veeremiga seotud kulude,

samuti viivise osas.

3-13-481

20(20)