1-15-10119/80 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

11510119

Otsuse kuupäev

9. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Jana Oja süüdistuses KarS § 114 lg 1 pde 1, 3 ja

6; § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 3) ja § 199

lg 2 p 9 ning Toomas Sultsi süüdistuses KarS § 114 lg 1 pde 1,

3 ja 6 ning § 199 lg 2 pde 4 ja 5 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Anneli Lumiste, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Jana Oja kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, Toomas Sultsi

kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. september 2017, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Jana Oja kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, Toomas Sultsi

kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok ja Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsus osas, millega

1.1. Jana Oja mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 113 lg 1 ja KarS § 22 lg 3 – § 25 lg 2 –

§ 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning moodustati KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus;

1.2. Toomas Sults mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 113 lg 1 ja KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1

pde 3 ja 6 järgi ning moodustati KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Jana Oja kasuks välja 300 (kolmsada) eurot (sh käibemaks

50 eurot) kassatsioonimenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasu katteks.

1-15-10119

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jana Oja ja Toomas Sults anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 pde 1,

3 ja 6 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises järgmistel asjaoludel. 24. juunil 2015

ajavahemikul kell 21.00–24.00 lõi J. Oja A elukohas armukadeduse motiivil A-d rusikaga näkku,

surus ta diivanile ja kägistas teda. Samal ajal seisis T. Sults vahetult kannatanut kägistava J. Oja

kõrval, ulatas talle lämmatamiseks kasutatud esemeid ja nõudis korteris viibinud A. pojalt B-lt

abi kutsumise vältimiseks, et see annaks ära oma mobiiltelefoni või võtaks selle lahti. J. Oja

kägistas A-d kätega ja kannatanu kaelas olnud ketiga, kasutades seda linguna. Lisaks

kägistamisele lämmatas J. Oja A-d riideesemetega ja padjaga, mille ulatas talle T. Sults.

Kannatanu surma põhjustas mehaaniline lämbus linguga ja kätega kägistamise tagajärjel. Pärast

A. tapmist süütas T. Sults kannatanu surnukeha all oleva riide, mille tagajärjel tekkisid

surnukehale surmajärgsed naha põletus-leekkahjustused. Kirjeldatud viisil käitudes väljendasid

J. Oja ja T. Sults põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja -keha suhtes. Et varjata A.

tapmist, kihutas J. Oja T. Sultsi tapma B-d. Sellest ajendatuna lõi T. Sults B-d põlvega näkku ja

jalaga pähe. Seepeale ulatas J. Oja talle noa, millega T. Sults ründas B-d. Kannatanul õnnestus

noalöökide eest kõrvale põigelda ning ta sai lüüa T. Sultsi enda tagataskus olnud noaga. Seetõttu

jäi T. Sultsil B tapmine lõpule viimata.

2. Lisaks süüdistati J. Oja KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 3) ja KarS § 199

lg 2 p 9 järgi ning T. Sultsi KarS § 199 lg 2 pde 4 ja 5 järgi. Süüdistuse selles osas

kassatsioonimenetlust ei toimu.

1. Harju Maakohtu 26. juuli 2016. a otsusega tunnistati J. Oja süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja teda

karistati vangistusega 12 aastat. J. Oja tunnistati süüdi ka KarS § 22 lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1

pde 3 ja 6 järgi ning talle kohaldati karistuseks vangistust 14 aastat. Samuti tunnistati ta süüdi

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, mille eest karistati teda vangistusega 5 kuud. J. Oja mõisteti õigeks

KarS § 114 lg 1 p 1 ja KarS § 22 lg 2 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning KarS § 121

(alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 3) järgi. KarS § 63 lg 2 alusel suurendati J. Ojale

mõistetavatest karistustest raskeimat üksikkaristust ja kohaldati liitkaristust 15 aastat vangistust.

Maakohus tunnistas T. Sultsi süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja karistas teda vangistusega 10 aastat

ja 6 kuud. Samuti mõisteti T. Sults süüdi KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning talle

kohaldati karistuseks vangistust 15 aastat. T. Sults tunnistati süüdi ka KarS § 199 lg 2 pde 4 ja 5

järgi ning teda karistati vangistusega 9 kuud. Süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõisteti

T. Sults õigeks. KarS § 63 lg 2 alusel luges maakohus T. Sultsile mõistetud kergemad karistused

kaetuks raskemaga ja moodustas liitkaristuseks vangistuse 15 aastat. Kohus oli järgmistel

seisukohtadel.

1.1.

J. Oja ja T. Sults tegutsesid A. tapmisel kaastäideviijatena. Ilma T. Sultsita ei oleks J. Oja

kannatanut tapnud. T. Sults andis J. Ojale esemed A. lämmatamiseks, võimendas enda

kohaloluga J. Oja ähvardusi A. suunal ja takistas B-l sündmuste käiku sekkumast.

1.2.

A. tapmine ja B tapmise katse on vaadeldav ühe jätkuva teona, kuid need käitumisaktid tuleb

kvalifitseerida eraldi. Ühe isiku tapmist ja teise isiku tapmise katset ei saa kvalifitseerida

lõpuleviidud tapmisena kahe isiku suhtes KarS § 114 lg 1 p 3 järgi. Sellest lähtuvalt tuleb J. Oja

ja T. Sults mõista A. tapmise eest süüdi KarS § 113 lg 1 järgi. Kuna T. Sults tahtis B A. tapmise

varjamiseks tappa, kuid see jäi lõpule viimata, sest B suutis end kaitsta, tuleb T. Sultsi

kirjeldatud käitumine kvalifitseerida KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi. Ehkki J. Oja

2(12)

1-15-10119

soovis, et T. Sults tapaks B, ei olnud ta selle teo kaastäideviija, kuna ta ulatas T. Sultsile üksnes

noa teo toimepanemiseks. Seega oli J. Oja kaasaaitaja ja vastutab KarS § 22 lg 3 – § 25 lg 2 –

§ 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et J. Oja kihutas T. Sultsi

tapma B-d.

1.3.

J. Oja ja T. Sultsi süüdistatakse muu hulgas ka A. tapmises julmal viisil KarS § 114 lg 1 p 1

järgi. Maakohtu hinnangul on julmusena kõnealuse sätte mõttes käsitatav tapetud kannatanu

surnukeha hävitamine või muul viisil rüvetamine, kuid seda vaid juhul, kui selle teo eesmärgiks

ei ole kuriteo varjamine. A. surnukeha süütamise eesmärk ei olnud laiba hävitamine, vaid tema

tapmise varjamine. Seega ei vastuta süüdistatavad KarS § 114 lg 1 p 1 järgi.

1.4.

J. Ojale mõistetavat karistust raskendab KarS § 58 p 1 alusel süüteo toimepanemine madalal

motiivil, milleks kohus luges armukadeduse.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Anneli Lumiste, J. Oja kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar ning T. Sults ja tema kaitsja

vandeadvokaat Aivar Ennok. Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistuses

kirjeldatud tegude ümberkvalifitseerimist KarS § 114 lg 1 pde 1, 3 ja 6 järgi ning uue karistuse

mõistmist. Kaitsja S. Sillar taotles J. Ojale kergema karistuse mõistmist. T. Sults palus mõista

end osaliselt õigeks, samuti leidis süüdistatav, et maakohus ei arvestanud õigesti karistusaja

hulka eelvangistuses viibitud aega. T. Sultsi kaitsja taotles kaitsealuse osalist õigeksmõistmist ja

temale kergema karistuse mõistmist.

1. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Ojale

KarS § 113 lg 1 ja KarS § 22 lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi mõistetud karistuste

ning KarS § 63 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse ja ärakantava karistuse osas ning T. Sultsile

KarS § 113 lg 1 ja KarS §de 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi mõistetud karistuste ning

KarS § 63 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse ja temalt õigusabikulu summas 1 464 euro ja

menetluskulude kogusummas 3 073,38 euro väljamõistmise osas. Tühistatud osas tegi

ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis J. Ojale KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 113 lg 1 ja

KarS § 22 lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi karistuseks 14 aastat vangistust.

KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus 14 aastat 5 kuud vangistust. T. Sultsile

mõisteti KarS § 113 lg 1 ja KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi karistuseks 15 aastat

vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel loeti KarS § 199 lg 2 pde 4 ja 5 järgi mõistetud

kergem karistus 9 kuud vangistust kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks moodustati 15 aastat

vangistust. Prokuröri, T. Sultsi ja tema kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata, J. Oja kaitsja

apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

1.1.

Maakohus on süüaluste käitumisaktid tuvastanud ja kvalifitseerinud õigesti. Ühe isiku

tapmist ja teise isiku tapmise katset ei saa kvalifitseerida lõpuleviidud süüteona KarS § 114 lg 1

p 3 järgi. Korrektne ei ole ka J. Oja ja T. Sultsi käitumise kvalifitseerimine vaid kahe isiku

tapmise katsena, kuna see ei peegelda toimunut adekvaatselt, sest A. tapeti.

1.2.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et A. tapmine julmal viisil ei ole tuvastatud.

Kohus möönis, et tapmise julm viis võib väljenduda ka surnukeha süütamises kannatanu

lähedase juuresolekul, kuid seda asjaolu ei ole süüdistuses kajastatud ning kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 268 lgte 1 ja 5 kohaselt ei saa see järelikult olla kohtuliku arutelu esemeks.

3(12)

1-15-10119

1.3.

J. Ojale ja T. Sultsile omistatavad tapmisteod ei moodusta reaalkogumit, vaid ideaalkogumi

KarS § 63 lg 1 järgi. A. tapmine ja B tapmise katse pandi toime ühise tahtlusega ning mõlema

kannatanu vastu suunatud ründed olid ka ajalis-ruumiliselt omavahel seotud.

1.4.

J. Oja ei pannud kuritegu toime madalal motiivil. Armukadedus ei ole alati üldinimlikult

hukkamõistetav ja seda ei saa käsitada madala motiivina KarS § 58 p 1 mõttes.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris prokurör, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori seisukohad on

järgmised.

2.1.

Maa- ja ringkonnakohus on J. Oja ja T. Sultsi tegude kvalifitseerimisel kohaldanud valesti

materiaalõigust. A. tapmises ja B tapmise katses puudub kogum karistusõiguslikus mõttes.

Süüdistatavad tapsid A. kaastäideviijatena ja tegid sealsamas kõik endast oleneva, et tappa ka

pealtnägija B. KarS §st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe

süüteo toimepanemiseks (Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 31110612,

p 23). Karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt neeldub katsetegu lõpuleviidud

teos. Kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul jääb üks tapmistest katsestaadiumisse,

tuleb tegu tervikuna subsumeerida kahe inimese tapmisena KarS § 114 lg 1 p 3 järgi.

2.2.

Kassaator ei nõustu kohtutega selleski, et A. surnukeha süütamine oli toime pandud üksnes

kuriteo varjamise eesmärgil ja hõlmatud tapmisteoga. Tapmisele järgnevat surnukeha süütamist

tuleb käsitada julmal viisil tapmisena. Samuti avaldus A. tapmise julm viis selles, et tapmine ja

seejärel surnukeha süütamine pandi toime tema poja juuresolekul. Ringkonnakohus on ekslikult

leidnud, et seda asjaolu ei ole süüdistuses kajastatud, mistõttu ei saa sellele tugineda. Kassaatori

hinnangul on süüdistuses ära näidatud, et tapmine toimus B juuresolekul.

2.3.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust raskendava asjaoluna

KarS § 58 p 1 alusel armukadeduse motiivi ja leidis ekslikult, et see ei ole üldinimlikult

hukkamõistetav. Kassaatori hinnangul ei ole ka KarS § 58 ps 1 nimetatud omakasu motiiv

iseenesest madal motiiv, kuid kõnealusel motiivil kuriteo toimepanemine on seda kahtlemata.

Lisaks on kassaator seisukohal, et ringkonnakohus ei mõistnud J. Ojale ja T. Sultsile nende süüle

vastavat karistust.

3. Kassatsioonivastuses palub J. Oja kaitsja S. Sillar jätta kassatsioon rahuldamata. Kaitsja ei

nõustu kassaatoriga J. Oja tegude kvalifikatsiooni osas. Samuti leiab kaitsja, et J. Ojale ei ole

mõistetud leebet karistust ning armukadeduse motiivi ei ole alust lugeda muuks madalaks

motiiviks KarS § 58 p 1 mõttes.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas prokuröri kassatsiooni kolmeliikmelises kohtukoosseisus

läbi 26. aprillil 2017. Kriminaalasja läbivaatamisel ilmnes, et vajalikuks võib osutuda

kriminaalkolleegiumi varasema kohtupraktika muutmine. Seetõttu anti kriminaalasi 26. mai

2017. a määrusega KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisule.

4(12)

1-15-10119

5. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsioonis esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. J. Oja

istungil esindanud kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja T. Sultsi kaitsja palusid jätta

kassatsiooni rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohus võtab esmalt seisukoha kassaatori väite kohta, et A. tapmisele järgnenud surnukeha

süütamises väljendus tapmise toimepanemise julm viis, mis tuleb kvalifitseerida KarS § 114 lg 1

p 1 järgi (I). Seejärel selgitab kriminaalkolleegium, kas A. tapmist tema lähedase B juuresolekul

võib olla alust käsitada julmal või piinaval viisil tapmisena KarS § 114 lg 1 p 1 mõttes (II).

Otsuse III osas annab kolleegium hinnangu J. Ojale ja T. Sultsile etteheidetavate tegude

lõppkvalifikatsiooni kohta, selgitades kõigepealt, et A. tapmine ja B tapmise katse on õiguslikus

mõttes käsitatavad ühe teona (A), käsitledes seejärel küsimust, kuidas kvalifitseerida

süüdistatavate kahe inimese tapmisele suunatud tegu, mille puhul üks tapmistest viidi lõpule,

kuid teine jäi katsestaadiumi (B). Edasi peatub kriminaalkolleegium kassaatori etteheitel, et

ringkonnakohus jättis J. Oja karistust raskendava asjaoluna põhjendamatult arvestamata

armukadeduse kui muu madala motiivi KarS § 58 p 1 tähenduses (IV). Viimaks võtab

kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise

taotluse (V).

I

7. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohus veatult tuvastanud J. Oja ja T. Sultsi

süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud, mis puudutavad A. tapmist ja sellele vahetult

järgnenud B tapmise katset. Muu hulgas näitasid kohtud ära, et pärast A. tapmist otsustasid

J. Oja ja T. Sults tapmise varjamiseks panna tema surnukeha põlema, mida T. Sults ka tegi.

Kõnealust süütamist on prokurör lugenud süüdistusaktis ja ka kohtumenetluses julmaks viisiks

mõrvakoosseisu tunnusena KarS § 114 lg 1 p 1 alt 2 mõttes. Maakohus märkis, et julma viisina

on küll käsitatav laiba hävitamine vms viisil rüvetamine, kuid seda vaid juhul, kui selle eesmärk

ei ole eelnevalt toimepandud tapmisteo varjamine. Kuna A. surnukeha süüdati aga just seepärast,

et varjata tema eelnevat tapmist, ei saanud maakohtu hinnangul J. Ojale ja T. Sultsile omistada

A. tapmist julmal viisil. Ringkonnakohus jagas neid maakohtu seisukohti, aga leidis muu hulgas,

et A. surnukeha süütamises ei väljendunud J. Oja ja T. Sultsi eriline viha või põlgus tema vastu,

mis samuti välistab A. tapmisteo lugemise julmal viisil toimepanduks. Kolleegium prokuröri ja

kohtute sellise käsitlusega ei nõustu, märkides järgmist.

8. KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal

viisil. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et julm viis tapmise kvalifitseeriva

koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa

toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline

tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje

põhjustanud teoga. Kolleegium möönab, et tapmisele järgnevas surnukeha põletamises,

tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda küll teo toimepanija eriliselt

kalestunud meelelaad vms, kuid neil tegudel puudub vahetu seos kannatanu surma

põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba

lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis

tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema

suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast

inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. Neil põhjustel on prokurör ja kohtud

5(12)

1-15-10119

leidnud ekslikult, et julm teoviis võib muu hulgas väljenduda ka toimepanija käitumises tapmise

järel.

9. Eelmises punktis märgitut arvestades on seega ainetu maa- ja ringkonnakohtu arutelu selle üle,

kas J. Oja ja T. Sults süütasid A. surnukeha tema tapmise varjamise eesmärgil. Süüdistatavate

käitumist ei saaks kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 1 alt 2 järgi ka siis, kui tõdeda, et surnukeha

ei süüdatud mitte tapmisteo varjamiseks, vaid näiteks erilise viha või põlguse motiivil, millele

on otsuses viidanud ringkonnakohus. Nagu öeldud, peab julm teoviis iseloomustama surma

põhjustanud tapmistegu ning juba lõpuleviidud tapmistegu ei saa nii-öelda tagantjärele muutuda

julmaks. Kolleegium selgitab, et maa- ja ringkonnakohtu otsuses sisalduv käsitlus ei oleks

ühildatav ka kehtiva arusaamaga teokoosseisu objektiivse ja subjektiivse koosseisu

samaaegsusest. Nimelt on kohtupraktikas korduvalt sedastatud, et toimepanija tahtlus

süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada

rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari

2017. a otsus asjas nr 31111116, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud

psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3113412, p 12.2). Eelöeldust ei saa siiski

järeldada, nagu võiks julmast teoviisist rääkida juhul, kui plaan keha tapmise järel tükeldada,

põletada või muul viisil rüvetada oli täideviijal olemas juba enne tapmisteo toimepanemist.

Kolleegium kordab, et kui julmus ei iseloomusta surma põhjustanud tapmistegu, on isiku

käitumise kvalifitseerimine KarS § 114 lg 1 p 1 alt 2 järgi välistatud.

II

10. Maakohtu otsust julma teoviisi puudutavate motiivide osas vaidlustades on prokurör võtnud

apellatsioonkaebuses ka seisukoha, et A. tapmise julm teoviis väljendus selle toimepanemises

tema poja B juuresolekul, sidudes sel viisil julmuse tapmisteoga. Ringkonnakohus nõustus

prokuröriga küll selles, et kannatanu lähedase juuresolekul toime pandud tapmist võib käsitada

julmana, kuid leidis samas, et praegusel juhul ei ole seda asjaolu süüdistuses ära toodud.

Kassatsioonis on prokurör jätkuvalt seisukohal, et süüdistusest tuleneb A. tapmine B

juuresolekul ja ringkonnakohus on jätnud selle asjaolu põhjendamatult hindamata. Kolleegiumi

hinnangul väärivad need kassatsiooniväited tähelepanu.

11. Osutatud väidete hindamiseks vajab kõigepealt lahendamist küsimus, kas tapmist lähedase

juuresolekul saab käsitada julmal või hoopis piinaval viisil tapmisena KarS § 114 lg 1 p 1

mõttes. Selleks vaeb kolleegium esmalt ühetaolise kohtupraktika kujundamiseks, kuidas

sisustada julma ja piinavat teoviisi nimetatud sättes sisalduvate tunnustena.

12. Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo

objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha

juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja

erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule

põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2015. a otsus asjas nr 311115, p 8.3 ja 14. veebruari 2007. a

otsus asjas nr 31111406, p 8.3).

13. Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes

vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see

võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes

(nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on

6(12)

1-15-10119

toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu

elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga.

14. Ka piinav teoviis on normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt

julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete

üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või

kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 1997. a otsus asjas nr 3113197). Tapmine on piinaval viisil

toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt

valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes

üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine

vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde

võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see

tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 31111406, p 8.1).

15. Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt

füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka

varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka

julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt otsus asjas nr 3113197),

mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. novembri 1996. a otsus asjas nr 31112596), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid

elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 1997. a

otsus asjas nr 31110697) ning korduvad kirvelöögid (vt otsus asjas nr 311115). Seega võivad

piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa

samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada.

16. Eeltoodu alusel ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime

pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult

pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime

lähedase juuresolekul. Kolleegium märgib aga, et see sõltub igal üksikjuhul kuriteo

toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist

lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama,

kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja

kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt

sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast

tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või

suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus

paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne

lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo

toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab.

17. Eelnevast tulenevalt võib arutatavas kriminaalasjas olla alust rääkida julmal viisil toimepandud

tapmisest. Järgnevalt hindab kolleegium aga seda, kas ringkonnakohus oleks väljunud

süüdistuse piiridest, kui ta oleks omistanud J. Ojale ja T. Sultsile A. tapmise julmal viisil

seepärast, et tapmine pandi toime A. poja B juuresolekul. Ringkonnakohus leidis, et süüdistusest

ei nähtu asjaolusid, mille alusel hinnata, kas A. tapmist B juuresolekul võib lugeda tapmiseks

julmal viisil. Kolleegium seda seisukohta ei jaga.

7(12)

1-15-10119

18. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene

lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele,

mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid

süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3115916, p 21.) Erinevalt

süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele

antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus

kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud

õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast

sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a

otsus asjas nr 3111216, p 10.)

19. Prokuratuur ei ole J. Ojale ja T. Sultsile selgesõnaliselt esitanud süüdistust selles, et A. tapmises

tema poja B juuresolekul väljendus tapmisteo piinav või julm viis. Samuti ei ole süüdistust selles

osas täiendatud. Kolleegiumi hinnangul tuleneb süüdistusest aga üheselt, et sündmuskohal

viibinud B nägi oma ema tapmist pealt. Nimelt on süüdistusaktis kirjas, et „[s]amal ajal, et

tagada tapmise lõpuleviimine ja see, et korteris viibinud kannatanu poeg B ei sekkuks või ei

kutsuks abi, seisis T. Sults vahetult kannatanut kägistava J. Oja kõrval, ulatas talle kägistamiseks

ja lämmatamiseks esemeid ja nõudis korteris viibinud kannatanu pojalt mobiiltelefoni

äraandmist või selle lahtivõtmist, et seda ei saaks kasutada abi kutsumiseks [---]“ (kd 3, tl 8 jj).

Eelnevast nähtuvalt kajastub süüdistuse tekstis faktiline asjaolu, et B viibis A. tapmise juures,

ühtlasi on kohtud selle asjaolu kohtulikul uurimisel ka tuvastanud. Seepärast saab kõnealusele

asjaolule KrMS § 268 lg 6 alusel anda õigusliku hinnangu, ilma et kohus väljuks kohtuliku

arutamise piiridest.

20. Olgugi et süüdistuses ei ole A. tapmist B juuresolekul loetud piinaval või julmal viisil toime

pandud tapmiseks, on prokurör siiski apellatsioonis käsitanud A. tapmist julmana muu hulgas ka

selle asjaolu tõttu. Kolleegium märgib, et süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo

kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3114608, p 36), kui seda on taotletud.

Kuna kuriteo kvalifikatsiooni muutmist taotles prokurör apellatsioonis, oli süüdistatavatel ja

kaitsjatel võimalus kooskõlas KrMS § 268 lõikega 6 esitada apellatsioonile vastuväiteid seal

väljapakutud õiguskäsitluse ning sellest johtuva kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Sellises

situatsioonis ei ole tegemist nn üllatusliku olukorraga, mille keelatusele on senises

kohtupraktikas korduvalt viidatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus

asjas nr 3115313, p 10). Järelikult võis ringkonnakohus arutataval juhul prokuröri apellatsiooni

alusel muuta (sh täiendada) kuriteo kvalifikatsiooni ja seeläbi ka raskendada süüdistatavate

olukorda.

21. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus leidnud ekslikult, et süüdistuses pole ära toodud asjaolu,

mille alusel hinnata, kas A. tapmist B juuresolekul saab lugeda tapmise toimepanemiseks julmal

viisil. Jättes kõnealusele asjaolule materiaalõigusliku hinnangu andmata, rikkus ringkonnakohus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob KrMS § 362 p 2 alusel

kaasa kasseeritud kohtuotsuse tühistamise. Kassatsioonimenetluses ei ole seda viga KrMS § 341

lg 3 mõttes võimalik kõrvaldada, kuna otsustamaks, kas A. tapmist tema poja B juuresolekul

saab lugeda julmal viisil toime pandud tapmiseks, on vaja hinnata faktilisi asjaolusid, mida

Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha ei või. Seepärast saadab kolleegium kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

8(12)

1-15-10119

III

(A)

22. Prokuratuur on lähtunud J. Ojale ja T. Sultsile süüks arvatavate tegude kvalifitseerimisel sellest,

et A. tapmist ja sellele järgnenud B tapmise katset tuleb õiguslikus mõttes käsitada ühe teona.

Samuti on ka maa- ja ringkonnakohus asunud seisukohale, et need käitumisaktid on teo

toimepanemise asjaolusid arvestades vaadeldavad ühe teona. Viidates kohtupraktikale, on

kohtuotsustes seejuures märgitud, et kui kaks inimest tapetakse sama konflikti käigus, saab

rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist ja seega samaaegsest tapmisest. Sel juhul ei ole oluline,

kas süüdistatava(te)l on kannatanute tapmiseks tahtlus samas vormis või kas tapmistel on sama

motiiv. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3111311, pd 7.1

ja 7.4.)

23. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on

tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on

ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule

objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et

õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod

kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.

(Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus asjas nr 311616, p 31.) Ehkki A.

tapmistegu (kägistamine) ja B tapmisele suunatud tegu (noaga löömine), mis jäi katsestaadiumi,

olid faktiliselt eristatud, tuvastasid kohtud, et J. Oja ja T. Sults tapsid esmalt A. ning mõni hetk

hiljem ründas T. Sults J. Ojalt saadud noaga A. tapmist pealt näinud B-d, et ka tema tappa. Juba

A. tapmise ajal takistas T. Sults B-l korterist lahkumast ja abi kutsumast. Seejuures arutasid

J. Oja ja T. Sults B tapmist kohe pärast A. tapmist. Kolleegium nõustub kohtute ja prokuröriga,

et kirjeldatud käitumine on õiguslikus mõttes vaadeldav ühe teona, mille puhul A. tapmine

kasvas üle B tapmisele suunatud teoks. Seega moodustavad süüdistuses nimetatud käitumisaktid

õiguslikus mõttes terviku.

24. A. kägistamine ja B noaga löömine olid suunatud kannatanute tapmisele. Kuigi seadusandja on

otsustanud mõrva (KarS § 114) sätestada kvalifitseeritud tapmisena eriosa eraldi paragrahvis (vt

ka käesoleva otsuse p 32), on eelkirjeldatud teod toime pandud sama süüteokoosseisu (tapmine)

raames. KarS §st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo

toimepanemiseks (vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 31110612, p 23).

Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või

mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3118011, p 11 koos viitega). Seega tuleb ka neil põhjustel

käsitada J. Oja ja T. Sultsi käitumist A. tapmisel ja B tapmise katsel ühe (kuri)teo

toimepanemisena.

25. Ühtlasi märgib kolleegium, et süüdistuse kohaselt ei olnud J. Oja B tapmisele suunatud teo

toimepanemisel täideviija, vaid T. Sultsi kihutaja. Maakohus leidis aga, et J. Oja pani toime

kaasaaitamisteo KarS § 22 lg 3 mõttes, mitte kihutamise. Seepärast kvalifitseeris kohus J. Oja

kõnealuse teo KarS § 22 lg 3 – § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi. Niisuguse

kvalifikatsiooniga nõustus ka ringkonnakohus. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga

osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3112211, p 14). See tähendab,

et J. Oja teo kvalifitseerimisel neelab temale omistatav A. tapmine kui täideviimistegu B

9(12)

1-15-10119

tapmisele suunatud kaasaaitamisteo. Seetõttu ei ole korrektne J. Oja puhul nende käitumisaktide

eraldi kvalifitseerimine.

(B)

26. Kriminaalasja keskne vaidlusküsimus on see, kuidas kvalifitseerida J. Oja ja T. Sultsi kahe

inimese tapmisele suunatud tegu, mille puhul üks osategu viidi lõpule, kuid teine jäi

katsestaadiumi. Maakohus kvalifitseeris J. Oja käitumise KarS § 113 lg 1 ja KarS § 22 lg 3 –

§ 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning T. Sultsi käitumise KarS § 113 lg 1 ja KarS § 25 lg 2

– § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi. Kohus moodustas kummagi süüdistatava teo lõppkvalifitseerimisel

reaalkogumi ja mõistis sellest lähtuvalt karistused. Ringkonnakohus ei muutnud kõnealuseid

kvalifikatsioone, ent moodustas erinevalt maakohtust süütegude ideaalkogumi. Kassaator on

seevastu seisukohal, et kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul jääb üks tapmistest

katsestaadiumisse, tuleb selline tegu tervikuna subsumeerida kahe inimese tapmisena

KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kui lõpuleviidud tegu. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et

maa- ja ringkonnakohus on J. Oja ja T. Sultsi käitumise kvalifitseerimisel kohaldanud valesti

materiaalõigust, kuid leiab samas, et kassatsioonis süüdistatavate teo lõppkvalifikatsioonile

antud hinnang on põhjendatud üksnes osaliselt.

27. Kohtud tuginesid J. Oja ja T. Sultsi teo kvalifitseerimisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. oktoobri 1998. a otsusele asjas nr 31110698, järgides seal väljendatud seisukohta, et sama

teo raames ühe inimese lõpuleviidud tapmise ja teise tapmise katse puhul peegeldab

süüdistatavate toimepandut õiguslikult adekvaatselt nende käitumise kvalifitseerimine

eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese

tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi). Kolleegium peab alljärgnevatel põhjustel

vajalikuks varasemat praktikat muuta.

28. KarS § 114 lg 1 pd 1–8, mille realiseerituse korral on alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid

juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel:

a)

lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse

küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda);

b)

lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia

alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses

röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise

hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning

lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8).

29. Kolleegium leiab, et juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või

enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe

või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu

saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida

alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise

korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või

enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte

üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu

surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm.

30. Eelnevast järeldub muu hulgas, et kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul

saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui

realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses

10(12)

1-15-10119

(KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe

inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena

(KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle

ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lgga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 –

§ 114 lg 1 pga 3.

31. Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et

tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad

tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub

üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele

KarS § 114 lg 1 pdes 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul

tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava

tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb siinkohal

varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta

mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub

vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lgle 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2009. a otsus asjas nr 3113609, p 13.3).

32. Seega on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud J. Oja ja T. Sultsi teo kvalifitseerimisel valesti

materiaalõigust. Riigikohus tühistab kõnealuses osas KrMS § 362 p 1 alusel üksnes

ringkonnakohtu otsuse, arvestades käesolevas otsuses nimetatud muid vigu, mis toovad kaasa

selle kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise apellatsioonikohtule uueks arutamiseks.

Süüdistatavate käitumise lõppkvalifikatsioon sõltub sellest, kas A. tapmist saab käsitada julmal

viisil toime pandud tapmisena KarS § 114 lg 1 p 1 alt 2 järgi. Juhul, kui ringkonnakohus

tuvastab kriminaalasja uuel arutamisel, et J. Oja ja T. Sults panid A. tapmise toime julmal viisil,

tuleb süüdistatavate käitumine A. tapmisel ja B tapmise katsel kvalifitseerida KarS § 114 lg 1

pde 1, 3 ja 6 järgi ja mõista sellest lähtuvalt neile ka karistus. Juhul, kui A. tapmises ei sedastata

kõnealust mõrvatunnust, on süüdistatavate tegu kvalifitseeritav KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3

ja 6 järgi.

IV

33. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et J. Oja tappis A. armukadeduse motiivil, kuid

lahendamist vajab küsimus, kas see motiiv on käsitatav muu madala motiivina KarS § 58 p 1

mõttes, mis raskendab süüdistatava karistust. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel

armukadeduse motiivi karistust raskendava asjaoluna. Seevastu ringkonnakohus märkis, et

J. Oja karistust ei raskenda A. tapmine armukadeduse motiivil, kuna see motiiv ei ole alati

üldinimlikult hukkamõistetav. Kassaator ringkonnakohtuga ei nõustu ja leiab, et ka KarS § 58

ps 1 nimetatud omakasu motiiv ei ole üldinimlikult hukkamõistetav, kuid sellel motiivil kuriteo

toimepanemine on seda kaheldamatult ja seepärast tuleb ka armukadeduse motiivil kuriteo

sooritamist käsitada karistust raskendava asjaoluna sama sätte mõttes.

34. KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv.

Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et

karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana

kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine

madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on niiöelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu

antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo

toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo

toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust,

11(12)

1-15-10119

mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, s.t mingi

taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. märtsi 2005. a otsus asjas nr 31114104, p 10.2).

35. Kuigi võib nõustuda ringkonnakohtu tõdemusega, et armukadedus ei ole alati üldinimlikult

hukkamõistetav, tuleb samas märkida, et kohus on seejuures jätnud selgitamata, miks praegusel

juhul ei saa J. Oja armukadeduse motiivi käsitada teo toimepanemise asjaolusid arvestades

madalana KarS § 58 p 1 mõttes. Tõdedes üldsõnaliselt, et armukadedus ei ole alati üldinimlikult

hukkamõistetav, ei ole ringkonnakohus sisuliselt lahendanud küsimust J. Oja tegu toime panema

ajendanud armukadeduse motiivi hukkamõistetavuse kohta. Sellisel viisil toimides rikkus kohus

KrMS § 3051

lgs 1

sätestatud

põhjendamiskohustust,

mida

tuleb

käsitada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja mis toob samuti kaasa

ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

V

36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pdest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsuse osas,

millega J. Oja mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 113 lg 1 ja KarS § 22 lg 3 – § 25 lg 2 –

§ 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi ning T. Sults mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 113 lg 1 ja

KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 pde 3 ja 6 järgi. Samuti tühistab kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse J. Ojale ja T. Sultsile mõistetud liitkaristuse osas. Tühistatud osas saadab

kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

37. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 ps 6 nimetatud lahendi, jäävad kassatsioonimenetluse

kulud KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. J. Oja

kaitsja S. Sillar on Riigikohtule esitanud taotluse kassatsioonivastuse esitamise eest valitud

kaitsja õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 300 eurot, sh käibemaks. Taotlusele lisatud arve

kohaselt kulutas kaitsja õigusabi osutamisele, sh prokuröri kassatsiooniga tutvumisele ja

kassatsioonivastuse koostamisele, 2,5 tundi. Õigusteenuse tunnihinnaks oli 100 eurot, millele

lisandus käibemaks. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja nimetatud toimingud J. Oja kaitsmiseks

vajalikud ja nende tegemise eest taotletav summa põhjendatud.

38. Kassatsioonivastusele lisatud taotluses palub J. Oja kaitsja S. Sillar mõista eelmises punktis

nimetatud menetluskulu välja õigusabi tasu kandnud C kasuks. Kolleegium on varasemas

praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise

korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti

ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3115416, p 36). See

tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu

tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. Riigikohtule ei ole esitatud

J. Oja taotlust täita menetluskulude hüvitamise nõue C pangakontole (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3116214, p 19). Sellest tulenevalt

mõistab Riigikohus kindlaksmääratud kulu välja riigilt J. Oja kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma

12(12)