3-17-1474/10 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg

ja koht

9. november 2017, Jõhvi

Kohtuasja number

3-17-1474

Kohtuasi

OÜ Alavest (pankrotis) pankrotihalduri

kaebus Maksu- ja Tolliameti 26.06.2017

maksuotsuse nr 12.2-3/039344-3

tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja: OÜ Alavest (pankrotis), esindaja

Tarmo Villman

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet, esindaja

Jane Perv

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Alavest (pankrotis) kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.12.2017.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle

lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27.06.2017 on Maksu- ja Tolliamet (edaspidi vastustaja) koostanud maksuotsuse nr

12.2-3/039244-3, (tl 9-14), millega nõuti OÜ-lt Alavest (pankrotis) (edaspidi kaebaja) tagasi

3921,29 euro suurust ettemaksukontole täidetud tagastusnõuet. Otsust põhjendati väitega,

et kaebajal puudus alus deklareerida 2014 juuni käibedeklaratsioonil OÜ Narsil 04.06.2014

krediidiarvel nr PV1 näidatud käibemaksu.

Veel on kohtutoimiku juurde esitatud kokku 36-l lehel olev maksutoimik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 14.07.2017 koostatud kaebuses (tl 2-7) palus kaebaja, et kohus tühistaks tema suhtes

27.06.2017 tehtud maksuotsuse nr 12.2-3/039244-3. Kaebuse väidetel on maksuhaldur

tõendite hindamisel tehtud minetuste tõttu jõudnud valedele järeldustele, asjaolude kohta

on olemas dokumentatsioon ning kõik tuvastatud ja välja toodud asjaolud kinnitavad

selgelt, et tegelikult toimus OÜ Narsil poolt hinna alandamise nõude esitamine ja selle

tunnustamine. Vastavaid seisukohti põhjendas kaebaja viidetega nimetatud äriühingu poolt

talle esitatud avaldustele ning tsiviilasjade nr 2-09-23848 ja 2-14-22803 dokumentidele.

Kokkuvõtvalt märkis ta, et tehingu faktilistest asjaoludest tulenevalt tekkis tal käibemaksu

tagasi saamise õigus ehk maksude enammakse, sest tulenevalt KMS § 29 lg-st 7 pole

krediitarve esitamine ja/või käibedeklaratsioonis andmete esitamine seotud nõuete faktilise

täitmisega.

16.10.2017 täienduses (tl 26-28) rõhutas kaebaja, et maakohus kohaldas tsiviilasjas nr 2-

09-23848 VÕS § 112 ehk rahuldas hinna alandamise nõude ja ringkonnakohus ei muutnud

tema põhjendusi. Veel leidis ta, et vastustaja on käibemaksust loobumise nõuet välja tuues

tuginenud asjaolule, mida maksuotsuses esitatud pole. Ühtlasi esitas ta ka taotluse

riigilõivu tasumisega kantud 117, 64 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 18-20) peeti vaidlustatud maksuotsust igati

õiguspäraseks ning paluti kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta.

Vastuseks sellele selgitati nii krediitarve esitamise õiguse kui kaebaja ja OÜ Narsil vahel

sõlmitud töövõtulepingu täitmisega seonduvat ning märgiti tsiviilasjadele nr 2-09-23848 ja

2-14-22803 osundades, et OÜ Narsil taotles sisuliselt otsese varalise kahju ehk

puudustest tingitud tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist, Tartu

Ringkonnakohus luges tema nõude tunnustatuks ja kaebaja on ka ise nõuet just sellisena

käsitlenud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas on vaja lahendada küsimus, kas vaidluse põhjustanud

käibemaksusumma saab tuleneda hinna alandamise nõudest ning maksuotsuses välja

toodu alusel polnud võimalik järeldada, et kaebaja ettemaksukontole täidetud

tagastusnõue oli alusetult deklareeritud.

5. Kohtutoimikusse esitatud dokumentidest nähtub, et 13.04.2007 on OÜ Narsil esitanud

OÜ-le Alavest kaubanduskeskuse ehitamiseks 10.10.2003 sõlmitud töövõtulepingutele

toetudes avalduse palvega alandada 10.08.2004 esitatud arvel nr 68 olevat

lepingujärgsete tööde hinda, kuna need olid katuse osas teostatud ebakvaliteetselt.

Kohtute infosüsteemi andmetest nähtuva kohaselt kuulutati 20.10.2008 tsiviilasjas nr 2-08-

23039 tehtud otsusega välja OÜ Alavest pankrot. Pankrotimenetluses tunnustamist

taotletavate nõuete hulgas oli ka eelnimetatud arvel kajastatud ehitustööde mittekohase

täitmisega seotud OÜ Narsil nõue. 18.11.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-23848

tunnustas Viru Maakohus OÜ Narsil nõuet kaebaja vastu teise rahuldamisjärgu nõudena.

03.12.2012 kohtuotsusega muutis Tartu Ringkonnakohus hageja taotlusel eelnimetatud

otsusega tunnustatud summa suurust tunnustades 25 706,20 euro suurust nõuet ja

määratles otsuse punktis 12 nõude VÕS § 115 alusel esitatud puudustest tingitud varalise

kahju hüvitamise nõudena. Seda, et tegemist oli just kahju hüvitamise mitte hinna

alandamise nõude ja selle tunnustamisega, möönis tsiviilasjas nr 2-14-22803 Tartu

Ringkonnakohtus 17.06.2016 koostatud kohtumääruse punktis 2 märgitu kohaselt kaebaja

ka ise. Määruse punktis 9 aga märkis ringkonnakohus selgelt, et eelnevalt käsitletud

tsiviilasja aluseks oli kahju hüvitamise nõue. Kuna kaebaja pole kumbagi käsitletud

ringkonnakohtu lahenditest vaidlustanud ja need on jõustunud, jääb arusaamatuks tema

väide, et OÜ Alavest vastu pole esitatud kahju hüvitamise nõuet. Ilmselt on tal siinkohal

tähelepanuta jäänud, et nii maksutoimikus sisalduvast vastavast hagiavaldusest kui

maakohtu otsuse asjaolude ja nõuete kirjeldust käsitlevast osast nähtuvalt tugines

tsiviilasjas nr 2-09-23848 esitatud nõue lisaks VÕS §-le 112 ja § 189 lg-le 1 alternatiivselt

veel ka VÕS §-le 115 ja § 128 lg-le 3 ning oli määratletud kui ebakvaliteetselt tehtud

töödest tuleneva hüvitise tunnustamise nõue. Samasugune määratlus sisaldub ka

nimetatud kohtuotsuse põhjendavas osas. Maakohus on selles küll muuhulgas avanud

hinna alandamist käsitleva VÕS § 112 sisu ja viidanud ka vastava sooviga avalduse

olemasolule, kuid on märkinud ära üksnes töövõtulepingust tuleneva nõude põhjendatud

suuruse ilma, et oleks omalt poolt määratlenud selle konkreetse õigusliku aluse või

käsitlenud VÕS § 115 sisu, mis pidi olema tegelikuks aluseks ebakvaliteetsete töödega

tekitatud kahju hüvitamisel. Asjaolu, et ringkonnakohus tõi oma otsuses välja käsitletud

nõude selge õigusliku aluse ilma maakohtu otsuse põhjendusi muutmata või täiendamata

pole üksi piisav, et lugeda poolte vahelise vaidluse ja seega ka tunnustatud nõude sisuks

VÕS § 112 rajanev hinna alandamise nõue.

6. Maksuotsuses on selle tegemise õigusliku alusena viidatud KMS § 29 lg-le 1 ja lg 3 p-le

1. Esimesena nimetatu järgi on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv

käibemaksusumma maksustamisperioodil sama seaduse § 3 lg-s 4 ja lg 6 p-des 5-6

nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud

maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud tehingute või toimingute või

välisriigis toimuva ettevõtluse tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama

maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Teine määratleb sisendkäibemaksu mõiste

sätestades, et selleks on muuhulgas teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud

kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Lisaks on ära märgitud KMS § 29 lg

7, milline näeb ette, et kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta esitatud

arve või esitab hinna vähendamise tõttu krediidiarve pärast kauba või teenuse käibe

tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, peavad nii müüja kui

ostja kajastamas sellest tulenevad muudatused arve tühistamise või krediidiarve esitamise

maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. Veel on olemas viide arve

mõistet ja sellele esitatavaid nõudeid käsitlevatele KMS § 37 lg-le 4 ja lg 7 p-le 5 ning on

leitud, et kuna OÜ Narsil on esitanud kahju hüvitamise nõude ja tehingu asjaolud pole

muutunud, ei saa antud olukorras pidada krediidiarvet PV 1 selle esitamise tingimuste

mittetäitmise tõttu nõuetekohaseks, mistõttu puudus ka õigus kajastada sellel olevat

käibemaksu käibedeklaratsioonil.

7. Vaidlusaluse maksuotsuse andmise õigusliku alusena viidatud MKS § 92 lg 1 p 3

kohaselt peab maksuhaldur määrama maksukohustuse suuruse, kui maksukohustuslane

on esitanud valeandmeid, mille tagajärjel on tema poolt arvutatud või tema esitatud

andmete alusel arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma suurem maksuseaduse

kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. MKS § 59 lg-s 1 sätestatu kohaselt on

maksumenetluse tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt

endalt, kolmandalt isikult, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuselt saadud teave ja

dokumendid. MKS § 11 lg-st 2 tulenevalt saab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel

otsustada, milliseid tõendeid on tal konkreetses asjas vajalik koguda ning otsustada

maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse,

toimingute liigi ja ulatuse üle. Maksukohustuslasele ega ühelegi muule isikule pole

seaduseandja ette näinud õigust otsustada selle üle, millised toimingud või tõendid on

konkreetses maksuasjas asjakohased ja vajalikud ning millised seda pole. Kaalutlusõiguse

alusel langetatava otsustuse puhul on ka kohtuliku kontrollimise võimalused piiratud.

HKMS § 158 lg 3 tulenevalt saab kohus uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti või

toimingu õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse

üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus

tal puudub. Antud juhul heidab kaebaja vastustajale küll ette minetust tõendite hindamisel

ja valedele järeldustele jõudmist, kuid kohtule esitatu sellist arvamust ei kinnita ning

puuduvad ka viited õiguse üldiste põhimõtete rikkumise kohta maksumenetluse

läbiviimisel.

8. HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda

vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta

nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Vaidlustatud

maksuotsus on MKS §-st 46 niisugusele haldusaktile tulenevate nõuetega igati kooskõlas.

Selles on olemas piisava ulatusega põhjendused nii maksu määramise põhjuste kui

maksusumma arvutamise aluste ja metoodika suhtes ning kaebaja pole otsuses esitatud

arvutuste õigsust kahtluse alla seadnud. Seega puuduvad alused maksuotsuse

põhjenduste ja järeldustega mittenõustumiseks, mistõttu ei pea kohus neid kõiki üle

kordama ning saab piirduda ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud.

9. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt

tasutud 117,64 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja

oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Seega puuduvad antud

asjas hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane