3-17-874/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

9. november 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-874

Haldusasi

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse

kaebus Eesti Vabariigi poolt 1197 mündi ja skulptuuri

„Võidukaaregrupp“ suhtes omandiõiguse teostamise

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti

Kogudus, volitatud esindajad v.adv Heidi Rajamäe-

Parik ja v.adv Jüri Leppik

Vastustaja – Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi

kaudu),

volitatud

esindajad

v.adv

Veikko

Puolakainen ja v.adv Urmas Volens

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2017. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse määruskaebus rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-874 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus esitas 26.04.2017 Tallinna

Halduskohtule kaebuse (täiendatud 12.06.2017), milles palus tuvastada Eesti Vabariigi poolt

1197 mündi, mis on määratletud Villu Kadaka ja Kaire Toomingu 2012. a arheoloogilise

aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel

2010‒2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1‒1197, suhtes

omandiõiguse teostamise õigusvastasus; ning tuvastada, Eesti Vabariigi poolt Kolgata grupi

ehk ametliku nimega Võidukaaregrupi [Skulptuur "Võidukaaregrupp", 1370.‒1380. a-d (puit,

polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel

Johannese kujud] suhtes omandiõiguse teostamise õigusvastasus. Kaebaja esitas 12.06.2017

3-17-874

2(6)

kaebuse täienduses alternatiivsed nõuded: tuvastada, et 1197 mündi ja skulptuuri

„Võidukaaregrupp“ suhtes riigi omandiõiguse teostamine, st omandi manifesteerimine,

valdamine, kasutamine ja käsutamine kui haldustoiming on õigusvastane ning tuvastada riigi

omandi tekkimise aluste ja eelduste puudumine 1197 mündile ja skulptuurile

„Võidukaaregrupp“; alternatiivselt tuvastada, et puuduvad muinsuskaitseseaduse (MuKS) §

30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud riigi omandi tekkimise alused ja eeldused 1197 mündile ja

„Võidukaaregrupile“.

Kaebaja on esitanud kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 6 alusel,

mille kohaselt võib kaebusega nõuda avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu

kindlakstegemist. Vaidlust pole selles, et MuKS § 30 lg 1 kohaldamine pole haldusakt, ilmselt

ka toiming. Antud säte annab kultuuriväärtusega leiu definitsiooni. MuKS § 30 lg 2 sätestab,

et kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Seega räägib nimetatud paragrahv haldusmenetlusest

– kultuuriväärtuse tuvastamisest. Vastustaja teostab praegusel juhul MuKS § 30 lg-te 1 ja 2

alusel avalikku võimu vara suhtes. Oluline on, et riigi poolt avaliku võimu teostamata jätmisel

kuuluks omand kellelegi teisele. Seadusandja eesmärk ja tahe on olnud reguleerida

kultuuriväärtusega leid koos riigi omandi kehtimisega seaduse tasemel tuvastatava faktina,

mis toob kaasa laiema kaebeõiguse (tuvastamiskaebus).

MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 nimetatud alused omandiõiguse tekkeks on olemuslikult ainuomased

avalikule võimule. Ainult riik saab kasutada neid aluseid, mitte eraisik. Eraisik ei saaks olla

riigiga

samas

rollis.

Kuni

01.06.2011

sisaldus

kultuuriväärtusega

leiu

mõiste

asjaõigusseaduses (AÕS) ning see tühistati kui ebasobiv AÕS-sse, sest kuulub avaliku õiguse

valdkonda. Praegune vaidlus võrsub avalik-õiguslikust suhtest.

2. Tallinna Halduskohus võttis 16.05.2017 määrusega kaebuse menetlusse.

3. Eesti Vabariik palus 26.05.2017 ja 28.06.2017 seisukohtades jätta EELK Risti

Koguduse kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel

läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata.

Vaidluse sisuks on omandiõiguse teostamine. Omandiõiguse teostamisega seotud küsimused

ja vaidlused omandi kuuluvuse üle on olemuslikult tsiviilõiguslikud ega kuulu halduskohtu,

vaid tsiviilkohtu pädevusse. Omandiõiguse teostamine on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-

st 32 tulenev eraõiguslikul alusel põhinev tegevus, mille käigus ei teosta haldusorgan

riigivõimu volitusi. Vaidlust vara omandiõiguse üle ei muuda avalik-õiguslikuks pelgalt fakt,

et vaidluse üks osapool on Eesti Vabariik. Kaebaja ajab segamini seadusjärgse omandiõiguse

tekkimise aluse (MuKS § 30 lg 2) ja hilisema omandiõiguse teostamise, mis ei ole

samastatavad. MuKS § 30 lg 1 annab kultuuriväärtusega leiu definitsiooni. MuKS § 30 lg 2

sätestab, et kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Seega on tegemist omandiõiguse tekkimise

(otse seadusest tuleneva) alusega. Samas MuKS § 30 lg-d 1 ja 2 ei reguleeri omandiõiguse

teostamisega seotud küsimusi, mida reguleerib AÕS. Omandiõiguse teostamine kui kestev

protsess on olemuselt eraõiguslik sõltumata omandiõiguse tekkimise alusest. Kaebaja

omandiõigust ei rikuta, sest vara omanik on Eesti Vabariik, kelle omand on tekkinut seaduse

alusel. PS § 32 kaitseb eeskätt olemasolevat vara, mitte lootust või võimalust vara saada.

Asjakohatu on kaebaja arutelu sellest, miks viidi varasemalt AÕS §-s 105 sisaldunud peitvara

regulatsioon üle MuKS-sse. See, et omand on tekkinud MuKS § 30 alusel, ei muuda vaidlust

avalik-õiguslikuks.

Omandiõiguse teostamine ei ole toiming HKMS tähenduses, vaid asjaõiguslik positsioon, mis

ei ole halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Omandiõigust varale ei teostada avalik-õiguslikus

suhtes, vaid eraõiguslikel alustel. Sellisel tegevusel puudub regulatiivne toime. Omandi

teostamine ei ole ka faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6 mõttes, mille tuvastamist oleks

3-17-874

3(6)

võimalik või vajalik taotleda, sest ei ole vaidlust selles, et omandiõigust teostab praegu

vastustaja. AÕS-s kasutatakse terminit „omand“ õigussuhte tähenduses, st omandiõigus ei ole

faktiline asjaolu, vaid õiguste kogum. Asjaõiguslik positsioon ja õiguste kogumi omamine ei

ole toiming ega ka faktiline asjaolu HKMS § 6 lg ja § 37 lg 2 p 6 tähenduses. Kaebuse

eesmärgi saavutamine ei ole võimalik.

Isegi kui omandiõiguse teostamine oleks halduskohtus vaidlustatav toiming, siis ei ole

kaebaja

selgitanud

oma

tuvastushuvi

toimingu

iseseisva

vaidlustamise

suhtes.

Tuvastuskaebuse esitamine on piiratud üksnes juhtudega, kui õiguste kaitseks ei leidu muid

tõhusamaid vahendeid. Riigi omandis oleva vara suhtes omandiõiguse teostamine ei saa ka

põhimõtteliselt ühelegi kolmandale isikule kahju tekitada. Raske on leida omandõiguse

õigusvastasuse tuvastamise nõude kaebaja huve teenivat rehabiliteerivat või preventiivset

eesmärki. Mingil juhul ei ole isiku tuvastushuviks lihtne huvi veenduda toimingu

õigusvastasuses. Lisaks on menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine ilma lõpliku haldusakti

või toimingu vaidlustamiseta pigem erandlik (HKMS § 45 lg 3). Ühtki haldusakti või halduse

toimingut vaidlustatud ei ole.

Kaebaja teine alternatiivne nõue (tuvastada, et puuduvad MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

riigi omandi tekkimise alused ja eeldused 1197 mündi ja skulptuuri „Võidukaaregrupp“

suhtes), on ebaselge ja põhjendamatu. See, kas esinevad MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

omandi tekkimise alused ja eeldused, on sisulise menetluse küsimus. Kaebusega ei ole

võimalik nõuda ühe või teise seadusesätte kohaldamist või mittekohaldamist. Lisaks ei

lahenda alternatiivne nõue selliselt formuleeritud kujul halduskohtu pädevuse küsimust.

Halduskohtu pädevuse seisukohast ei oma tähendust kaebaja seisukoht selles osas, miks ta

esitas kohtule tuvastamiskaebuse. Asjaolu, et puudub eraldi vaidlustatav haldusakt, ei

tähenda, et tuvastamiskaebuse esitamine oleks lubatav. Kaebaja ei ole oma tuvastushuvi

piisavalt põhjendanud ja tuvastuskaebuse eeldused ei ole täidetud.

4. Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2017 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja §

121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata, tagastas kaebaja poolt tasutud riigilõivu summas 30 eurot

ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Vaidlused omandiõiguse kuuluvuse/teostamise üle on oma sisult tsiviilõiguslikud.

Omandiõiguse olemasolu või puudumise tuvastamiseks tuleb esitada tuvastushagi

maakohtusse vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg-le 1. Halduskohtul

puudub pädevus tsiviilõiguslike vaidluste lahendamiseks.

MuKS § 30 lg 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. MuKS § 30 ei reguleeri

omandiõiguse teostamisega seotud küsimusi, mida reguleerib AÕS. AÕS § 68 lg 3 sätestab, et

omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Omandiõiguse teostamine kui kestev protsess

on oma olemuselt eraõiguslik sõltumata omandiõiguse tekkimise alusest ehk siis sõltumata

sellest, kas omandiõigus on tekkinud avalik-õiguslikul või eraõiguslikul alusel. Omandiõigust

varale ei teostata avalik-õiguslikus suhtes, vaid üksnes eraõiguslikel alustel. Omandiõiguse

teostamine ei ole avaliku võimu teostamine ega vasta ka avalik-õigusliku suhte tunnustele.

Seetõttu ei allu kaebuse lahendamine halduskohtu kontrollile. Kui kaebaja peab vastustaja

omandis

olevat

vara

enda

omaks,

siis

tuleb

see

omandivaidlus

lahendada

tsiviilkohtumenetluses.

5. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus esitas halduskohtu määruse peale

04.10.2017 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 20.10.2017 põhjendatuks

määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3-17-874

4(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus palub määruskaebuses tühistada

Tallinna Halduskohtu 19.09.2017 määrus.

Tuvastamiskaebus

avalik-õiguslikus

suhtes

tähtsust

omava

faktilise

asjaolu

kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p 6) on kaebaja õiguste kaitsmiseks sobiv, vajalik ja

piisav, sest lõpetab kaebaja vara suhtes riigi poolt MuKS § 30 lg-te 1 ja 2 kohaldamise. Kui

riigi poolt MuKS § 30 lg 1 alusel omandiõiguse teostamine on õigusvastane, siis järeldub

sellest kaebaja omand. Halduskohtul on pädevus otsustada mistahes asja lahendamiseks

olulised tsiviilõiguslikud küsimused, nagu küsimus, kas MuKS § 30 lg-te 1 ja 2 eelduste

puudumisel järeldub või ei järeldu kaebaja omand. Riigikohtu praktika kohaselt ei loeta

tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamist halduskohtu poolt tsiviilõigusliku vaidluse lahendamiseks

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-59-02, p 9).

Vastustaja on HKMS § 37 lg 2 p-s 6 nimetatud „faktilist asjaolu“ käsitlenud liiga kitsalt,

piiritledes faktiliste asjaoludena vaid midagi käega katsutavat, omaksvõetut või silmaga

nähtavat. Omandiõiguse kuuluvus on faktiline asjaolu. Riigi väidetav omandiõigus põhineb

MuKS § 30 lg-tel 1 ja 2. Poolte vahel on vaidlus, kas selles avalik-õiguslikus normis

sätestatud eeldused on täidetud või mitte. See nõuab muu hulgas sisulist hinnangut esemete

kultuuriväärtusele, mis on haldusõiguslik küsimus ega kuulu tsiviilkohtu pädevusse.

Kuna riik arvab omandiõiguse tekkinud olevat avaliku õiguse alusel, siis on selle tekkimise

õiguspärasus hinnatav halduskohtus ning samuti saab vaidlustada sellega lahutamatult seotud

omandi teostamise, mis ongi omandikuuluvuse väljendus ajas. Ebaõige on vastustaja

seisukoht, et kaebaja omandiõigust ei rikuta, sest vara omanik on Eesti Vabariik, kelle omand

on tekkinud otse seaduse alusel. Kaebaja omandiõigus põhineb tsiviilõigusele, riigi

omandiõigus aga avalikule õigusele. Kui riigil puudub avalik-õiguslikust regulatsioonist

tulenev omandiõigus, taandub vallasasjade omand vältimatult kaebajale. Seega on kaebaja

õiguste riive ilmne ja tal on õigus kaebuse esitamiseks.

MuKS § 30 lg 2 räägib kultuuriväärtuse tuvastamisest täitevvõimu poolt, st riigi

omandikuuluvus pole automaatne, vaid hinnanguline. Riik teostab MuKS § 30 lg 1

kohaldamisega vara suhtes avalikku võimu. Oluline on, et riigi poolt avaliku võimu

teostamata jätmisel kuuluks omand kellelegi teisele. Arusaam, et igasugune omandiõiguse

vaidluse lahendamine on automaatselt tsiviilkohtu pädevuses, ei põhine seadusel. Asjaolu, et

seadus ei näe ette muinsuskaitsekaalutlustel omandikuuluvuse määratlemisel mingit

vaidlustatavat haldusakti, ei saa piirata kaebaja halduskohtusse pöördumise õigust olukorras,

kus omandi riive on teostatud avaliku võimu poolt avaliku õiguse alusel. Riigikohtu praktika

kohaselt (lahend nr 3-3-4-1-11, p 7) tuleb maa- ja halduskohtu pädevuse piiritlemisel

selgitada, kas vaidlus on võrsunud eraõigussuhtest või avalik-õiguslikust suhtest. Seega tuleb

vaadata, milliste asjaolude ja õiguslike küsimuste üle on poolte vahel vaidlus.

7. Eesti Vabariik palub 18.10.2017 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja

halduskohtu määrus muutmata.

Esitatud kujul ei ole kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Omandiõiguse kuuluvuse

ja teostamise vaidlus on olemuselt tsiviilõiguslik küsimus. Omandiõiguse teostamine kui

kestev protsess ei ole põhimõtteliselt toiming ega muu faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6

tähenduses, mis oleks halduskohtus iseseisvalt tuvastuskaebusega vaidlustatav. Muid nõudeid

kaebaja esitanud ei ole. Praegusel juhul on tegemist eraõiguslikust, mitte avalik-õiguslikust

suhtest tekkinud vaidlusega. Määrav on kaebaja ja vastustaja vahelise õigussuhte sisu ja

iseloom (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 12). Kaebaja

3-17-874

5(6)

on sisuliselt seadnud kahtluse alla vara omandi kuuluvuse, leides, et vara tegelik omanik on

kaebaja. Kaebaja leiab, et riik teostab MuKS § 30 lg-te 1 ja 2 alusel avalikku võimu vara

suhtes. Kaebaja ajab segamini seadusjärgse omandiõiguse tekkimise aluse (MuKS § 30 lg 2)

ja hilisema omandiõiguse teostamise. MuKS § 30 lg-d 1 ja 2 ei reguleeri omandiõiguse

teostamisega seotud küsimusi. Neid küsimusi reguleerib AÕS. Omandiõiguse teostamine kui

kestev protsess on olemuselt eraõiguslik sõltumata omandiõiguse tekkimise alusest.

Õiguslikult võimalik ei ole püstitada eeldust, et kui vara omanikuks ei ole riik, siis järeldub

sellest automaatselt, et vara omanik on kaebaja. Vara omanikuks on täna riik. Kui kaebaja

sellega ei nõustu, tuleb tal vastava nõudega pöörduda maakohtusse.

Omandiõiguse teostamine vara omaniku poolt ei ole haldusorgani toiming. Omandiõigust

varale ei teostata avalik-õiguslikus suhtes, vaid eraõiguslikel alustel. Omandiõiguse

teostamine ei ole avaliku võimu teostamine ega vasta avalik-õigusliku suhte tunnustele.

Omandiõiguse teostamist ei reguleeri avaliku õiguse normid, vaid eraõiguse normid.

Omandiõiguse teostamisel ei teostata riigivõimu volitusi. Omandiõiguse teostamisel

konkreetse vara suhtes puudub regulatiivne toime. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-

4-1-11 ei ole asjakohane. Selles lahendis ei vaidlustatud vara kuuluvust, tegemist oli

riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahjunõudega, mitte omandiõiguse teostamise

õigusvastasuse tuvastusnõudega. Praegusel juhul on vastustaja omandiõigus tekkinud otse

seadusest tulenevast alusest ning vaidlus vara omandiõiguse üle tuleb lahendada tsiviilkorras.

Omandiõiguse teostamine omaniku poolt ei saa objektiivselt olla õigusvastane. Kaebaja aga

nõuab just omandiõiguse teostamise õigusvastasuse tuvastamist, jättes välja toomata, milles

seisneb omandiõiguse teostamise õigusvastasus.

Oluline ei ole mitte regulatsiooni paiknemine ühes või teises seaduses, vaid asja sisu. Kui

kaebaja peab vastustaja omandis olevat vara enda omandiks ja tahab seda endale saada, siis

vastav vaidlus on eraõiguslikust suhtest tulenev vaidlus. Tegemist ei ole pelgalt fakti

tuvastamise küsimusega. MuKS on küll avalik-õigusliku iseloomuga seadus, kuid ei käsitle

omandiõiguse teostamisega seonduvaid küsimusi. Omandiõiguse teostamist reguleerivad

AÕS sätted. Omandiõigust varale tuleb vaidluse korral tõendada tsiviilkohtus.

Omandi teostamine ei ole muu faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6 mõttes, mille tuvastamist

oleks võimalik halduskohtus taotleda. AÕS-s kasutatakse terminit „omand“ õigussuhte

tähenduses, st omandiõigus ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguste kogum. Kaebaja ei ole

vaatamata kohtu antud võimalusele oma kaebust muutnud. Kaebaja jäi tuvastuskaebuse

juurde, muutes üksnes nõude sõnastust. Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole praegusel juhul

lubatav. Kaebaja ei ole esile toonud, miks on kaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik.

Isegi kui kaebaja oleks põhjendatud huvi ära näidanud, siis omandiõiguse teostamine ei ole

toiming HKMS mõttes ega toiminguna halduskohtus vaidlustatav. HKMS § 45 lg 3 kohaselt

on menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine ilma lõpliku haldusakti või lõpliku toimingu

vaidlustamiseta erandlik. Ühtki haldusakti või toimingut vaidlustatud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse muutmiseks alust ei ole.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ja

tagastanud kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel.

9. Kaebaja on esitanud halduskohtule järgnevad taotlused: tuvastada 1197 mündi ja

skulptuuri „Võidukaaregrupp“ suhtes Eesti Vabariigi poolt omandiõiguse teostamise

õigusvastasus; alternatiivselt tuvastada, et Eesti Vabariigi poolt 1197 mündi ja skulptuuri

„Võidukaaregrupp“ suhtes omandiõiguse teostamine, st omandi manifesteerimine, valdamine,

kasutamine ja käsutamine kui haldustoiming on õigusvastane ning tuvastada, et puuduvad

3-17-874

6(6)

MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud riigi omandi tekkimise alused ja eeldused nimetatud

vallasasjadele. Kaebusest ja selle täiendusest ning halduskohtus toimunud eelistungi

protokollist nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks tuvastada riigi omandiõiguse teostamise

õigusvastasus ja alternatiivselt riigi omandiõiguse aluste puudumine. Kaebaja on seisukohal,

et vaidlusaluse vallasvara omanikuks on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus,

mitte Eesti Vabariik. Seega on kaebaja peamiseks eesmärgiks üheselt tuvastada, kellele

kuulub ülalnimetatud vallasasjade omandiõigus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja

vastustaja seisukohaga, et tegemist on vaidlusega omandiõiguse üle. Vaidlus omandiõiguse

üle on tsiviilõiguslik vaidlus, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

10. Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12; tsiviilkolleegiumi

05.06.2007 määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Riigikohus on leidnud, et kui avaliku võimu

kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt,

samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks

kvalifitseerimise kasuks. Sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni

avalik-õiguslikuga (Riigikohtu erikogu 18.11.2013 määrus asjas nr 3-2-4-1-13, p 8;

Riigikohtu 20.12.2010 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 11). Avalik-õiguslik suhe on õigussuhe,

mida reguleerivad esmajoones avaliku õiguse normid. MuKS § 30 lg 1 sätestab

kultuuriväärtusega leiu definitsiooni. MuKS § 30 lg 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid

riigile ning MuKS § 30 lg-s 1 nimetatud asja leidja või valdaja peab lubama asja

kultuuriväärtuse tuvastamist Muinsuskaitseameti poolt. Kuigi MuKS § 30 lg 2 räägib

haldusmenetlusest leiu kultuuriväärtuse tuvastamiseks, ei ole selle haldusmenetluse

tulemusena riigi poolt omandatud vallasvara suhtes omandiõiguse teostamine avalik-õiguslik

suhe ja sellega ei kaasne riigivõimu volitusi. Vaatamata MuKS avalik-õiguslikule iseloomule

ei käsitle MuKS omandiõiguse teostamisega seotud küsimusi, mida reguleerib kehtivas

õiguses AÕS. Omandiõiguse kuuluvus ja selle teostamine on eraõiguslik suhe sõltumata

sellest, et vara omanikuks on hetkel Eesti Vabariik. Omandiõigusega seotud vaidlustes on

osapooled võrdsel positsioonil.

11. Kuivõrd omandiõiguse teostamine on eraõiguslik suhe, siis ei saa selle raames tuvastatav

asjaolu (kaebaja poolt taotletav MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud omandi tekkimise aluste

puudumine) olla avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6

tähenduses. Ringkonnakohus selgitab, et kaebajal on võimalik omandiõiguse kuuluvuse üle

vaidluse lahendamiseks pöörduda maakohtusse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud

korras (TsMS § 368 lg 1). Seejuures on tsiviilkohtumenetluse raames maakohtul võimalik

tuvastada ka riigil MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud riigi omandi tekkimise aluste ja eelduste

puudumine vaidlusaluste vallasasjade suhtes.

12. Eelneva põhjal jääb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse määruskaebus

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.09.2017 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)