1-17-9350/3 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

8. november 2017

Kohtuasja number

1-17-9350

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

H.K. kuriteoteate ajendil kriminaalmenetluse alustamata jätmise

vaidlustamine

Vaidlustatud määrus

Riigiprokuratuuri

6. septembri

2017.

a

määrus

nr RP-6-8/17/417-(1) (kriminaalmenetluse mittealustamise

number 17210000038)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.K. esindaja vandeadvokaat Sirje Must, süüdistus-

kohustuskaebus

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Riigiprokuratuuri 6. septembri 2017. a määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

2. Muus osas jätta Riigiprokuratuuri määrus muutmata.

3. H.K. esindaja süüdistuskohustuskaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta läbi vaatamata süüdistuskohustuskaebuses esitatud taotlus keelata Lõuna

Ringkonnaprokuratuuril kasutada kriminaalasjas nr 16221000054 H.K. süüstamiseks

ebaseaduslikult kogutud tõendeid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kuriteoteade

1. H.K.

esitas

6. juulil

2017

kuriteoteate

(kuriteokaebuse)

Keskkriminaalpolitsei

korruptsioonikuritegude büroo uurija H.S. kohta.

2. Kuriteoteate kohaselt toimetatakse selle teate esitaja suhtes kriminaalmenetlust, kus talle on

esitatud süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 3001 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises.

Kriminaaltoimikuga tutvudes tekkis H. K kahtlus, et kriminaalasja menetlenud uurija

H.S. on tõendeid kogudes pannud toime KarS §-des 315 ja 280 ette nähtud kuriteod.

2(13)

3. Võimalikku KarS § 280 järgi kvalifitseeritavat kuritegu nägi avaldaja selles, et H.S. koostas 2.

mail 2016 kriminaalmenetluse alustamise teatise, kus märgiti, et H.K. on pannud toime

toimingupiirangu rikkumise. Selleks ajaks oli toimunud vaid üks H.K. seotud küsimust käsitlev

Ülenurme vallavalitsuse istung, kus H.K. end taandas. Seega koostas H.S. valel põhineva

dokumendi, mida kasutati edasiste menetlustoimingute põhistamisel.

4. Kahtlust, et H.S. võib olla toime pannud KarS § 315 järgi kvalifitseeritava kuriteo, põhjendas

H.K. kokkuvõtlikult järgmiselt. Esiteks sisaldab 2. mai 2016. a kriminaalmenetluse alustamise

teatis selliseid notariaaltehingute sisu kohta käivaid ja notari ametisaladuse hoidmise kohustusega

kaetud andmeid, millest H.S. ei oleks tohtinud enne kriminaalmenetluse alustamist seaduslikul

teel teada saada. Teiseks sisaldavad kriminaalasja materjalid tõendeid, mis on saadud A.M.

nimelise isiku saadetud ja vastu võetud e-kirjadest. Mitmed asjaolud viitavad sellele, et A.M.

nimel on kirju saatnud kriminaalasja menetlenud ametnik H.S. . Seega on tegemist KrMS §-s 1269

nimetatud politseiagendi kasutamisega. Samas on prokuratuur kuriteokaebuse esitajale teatanud,

et kõnealuses kriminaalasjas pole politseiagenti kasutatud. Seega on politseiagenti kasutatud

jälitustoimingu loata ehk H.S. või keegi teine on teinud ebaseadusliku jälitustoimingu.

Kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine

5. Politsei- ja Piirivalveamet teatas 12. juulil 2017 H.K. le, et tema kuriteoteate alusel

kriminaalmenetlust ei alustata, kuna puudub kriminaalmenetluse alus.

6. Uurimisasutus märkis, et kriminaalmenetluse alustamise teatises toodud andmed on kogutud

seaduslikult ja need ei põhine valel. Korruptsioonivastase seaduse (KvS) § 6 lg 2 kohaselt on

uurimisasutus kohustatud tagama korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsuse.

7. Samuti ei ole alust H.K. kahtlusel, et menetleja tegi jälitustoiminguid ebaseaduslikult.

H.K. suhtes toimetatud kriminaalmenetluses on kõik jälitustoimingud tehtud seaduslikult,

politseiagenti ei ole selles menetluses kasutatud.

Kaebus ringkonnaprokuratuurile

8. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustas ringkonnaprokuratuuris H.K. , kes palus

tuvastada politseiametniku võimaliku ebaseadusliku tegevuse ja anda sellele karistusõiguslik

hinnang. Kaebaja leidis, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole tema väiteid sisuliselt kontrollinud.

Ringkonnaprokuratuuri määrus

9. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 10. augusti 2017. a määrusega jäeti H.K. kaebus rahuldamata.

10. Seoses kaebaja kahtlusega, et politseiametnikud kasutasid jälitustoimingu loata politseiagenti,

kirjutades A.M. nimel kirja Ülenurme vallavalitsusele, märkis prokuratuur järgmist.

KrMS § 1269 kohaselt on politseiagent isik, kes muudetud identiteeti kasutades kogub sama

seadustiku § 1262 lõike 1 punktides 1, 3 või 4 nimetatud alusel teavet. Järelikult on

politseiagendiga tegemist juhul, kui 1) muudetakse kellegi identiteeti ning 2) see muudetud

identiteediga isik kogub teavet kuriteo kohta. Antud juhul on 17. juunil 2016 Ülenurme vallale

ning vallaametnikule Tiit Lukasele saadetud e-kiri, millele on kirjutatud alla A.M. . Ülenurme

Vallavalitsus on saadud kirjale vastanud. Vallavalitsuse ehitusnõunikult saadud kirjale on saaja

kirjutanud 29. juunil 2016 vastuse ning saatnud samadele adressaatidele veel teise kirja 7. juulil

2016. Ükski kõnealustest kirjadest ei ole adresseeritud H.K. le, nende kirjade sisuks on

rahulolematus ühe detailplaneeringuga, kuna kirja kirjuta arvates on see detailplaneering

3(13)

vastuolus Ülenurme valla üldplaneeringuga. Kirjad on allkirjastamata, st kirju saatnud isik ei ole

kinnitanud, kes ta tegelikult on. Ka juhul kui eeltoodud kirjad on Ülenurme vallavalitsusele

saatnud keegi, kelle nimi ei ole tegelikult A.M. , ei saa sellist tegevust lugeda politseiagendi

kasutamiseks, isegi kui saatja näol oleks tegemist politseiametnikuga. Identiteedi muutmiseks ei

saa pidada kõigest suvalise nime all e-posti aadressi loomist ning e-kirjale nime trükkimist.

Identiteedi muutmine hõlmab endast mitmesuguste õiguslikku kaalu omavate tegevuste kogumit,

mille eesmärgiks on näiliselt luua uus isik. Kõnealused tegevused hõlmavad muuhulgas isikut

tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete konstrueerimist (nn legendi loomist

konkreetse isiku mineviku, elukäigu, hariduse, töökoha jms kohta), legendi toetavate fiktiivsete

dokumentide (sünnitunnistus, pass, ID-kaart, diplomid, ametitunnistus, erinevad lepingud jne)

genereerimist, digitaalseks identifitseerimiseks vajalike lahenduste seadistamist ja palju muud.

Muudetud identiteediga isik on füüsiliselt eksisteeriv inimene – konkreetne ametnik, kes pärast

identiteedi muutmist evib õiguslikus plaanis igakülgselt tegelikule isikule omaseid tunnuseid ja

atribuute, mis aga on tegelikult fiktiivsed. Väljamõeldud nime kasutamine õiguslikku

identifitseerimist mittevajava meilikonto loomisel ja e-kirja saatmisel ei ole ligilähedaseltki

käsitletavad identiteedi muutmisena KrMS § 1269 mõttes. Lisaks omab KrMS § 1269 kontekstis

tähtsust ka muudetud identiteeti kasutava isiku eesmärgipärane tegevus, milleks on kuriteo

toimepanemise kohta teabe kogumine. A.M. nimelt Ülenurme vallavalitsusele saadetud kirjade

sisust nähtuvalt ei ole neis tehtud kellelegi mingeid ettepanekuid ega tõendiallikate

värbamiskatseid, ei ole esitatud tõendamisesemesse kuuluvaid küsimusi ega mainitud

konkreetseid isikuid,

vaid on lihtsalt juhitud tähelepanu võimalikele vastuoludele

detailplaneeringu ja üldplaneeringu vahel. Seega isegi juhul, kui kirjade kirjutaja oleks politseinik,

ei vastaks tema tegevus politseiagendi mõistele. Kriminaalasja materjalidest ja ka kaebaja enda

selgitustest nähtuvalt ei ole vallavalitsuses käinud isik, kes oleks end esitlenud A.M. na. Selline

tegelik või muudetud identiteediga isik ei ole kohtunud H.K. ega teiste vallavalitsuse liikmete või

muude asjaga puutumust omavate isikutega, ei ole esitanud H.K. le küsimusi süüdistuses

kirjeldatud asjaolude kohta ega taotlenud juurdepääsu temaga seonduvatele dokumentidele või

ruumidele.

11. Ringkonnaprokuratuur ei pidanud põhjendatuks ka kahtlust, et kriminaalmenetluse alustamise

teatises esitati valeandmeid. Prokuratuur märkis, et uurimistoiminguid H.K. suhtes ei viidud läbi

pelgalt H.S. poolt koostatud kriminaalmenetluse alustamise teatises toodud informatsiooni põhjal.

H.K. ei ole kuriteoteates ega kaebuses väitnud, et kriminaalmenetluse alustamise teatises toodud

faktilised asjaolud ei vasta tõele. Ta ei nõustu ainult uurija poolt antud hinnanguga kuriteo

toimepanemise kohta. Uurimistoimingute läbiviimise aluseks oli põhjendatud kahtlus, et H.K.

võib olla rikkunud toimingupiirangut ja pannud sellega toime kuriteo. Sellise põhjendatud

kahtluse olemasolu on kontrollinud ka kohus enne jälitustoimingute tegemiseks loa andmist.

Seega oli olemas alus kriminaalmenetluse alustamiseks ja uurimistoimingute tegemiseks ning

H.S. ei ole valeandmeid esitanud.

Kaebus Riigiprokuratuurile

12. H.K. esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes

kriminaalmenetluse alustamist KarS § 315 tunnustel.

13. H.K. väljendas jätkuvalt kahtlust, et tema suhtes toimetatud kriminaalmenetluses kasutati tõendite

kogumiseks KrMS §-s 1269 nimetatud politseiagenti, ehkki selleks polnud prokuratuuri kirjalikku

luba. Kirjade saatmine A.M. nimel oli politseiametniku provokatiivne tegevus, millega koguti

ainukesed tõendid kogu jälitustegevuse kestel. Kuna varasemad jälitustoimingud ei kinnitanud

H.K. hinnangul seda, et ta rikuks toimingupiirangut, saatsid politseiametnikud 17. juunil 2017

tema provotseerimiseks A.M. nimel detailplaneeringut puudutava kirja. Euroopa Inimõiguste

4(13)

Kohtu praktika kohaselt muudab politsei-poolse provokatsiooniga saadud tõendi võtmine

kohtuasja juurde menetluse ebaõiglaseks ja isiku süüditunnistamine provokatsiooni tulemusel on

vastuolus avaliku huviga. Detailplaneeringu kohta arvamuse avaldamise varjus soovis enda isikut

varjanud politseiametnik tegelikult koguda H.K. suhtes toimuvas kriminaalmenetluses tõendeid.

Selline

tõendite

kogumine

vastab

KarS

§

lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnustele.

14. Politseiametnike tegevuse hindamisel ei ole tähtsust asjaolul, et A.M. nimel kirjutatud kirjad

polnud adresseeritud H.K. le. Jälitustoiminguid on võimalik teha ka kolmandate isikute suhtes.

H.K. märkis, et kuna temale heidetakse ette A.M. le vastuskirja koostamisel osalemist ja

ehitusnõuniku mõjutamist kirjale vastamisel, on selge, et kui kiri saadeti politseiametniku poolt,

siis A.M. soovis saada teada, kes osalevad tema poolt tõstatud küsimuse lahendamisel.

Politseiametnik teadis, et vajalikke tõendeid H.K. süüstamiseks on võimalik saada ka juhul, kui

saata A.M. nimel kirjad kolmandale isikule, sest vallavalitsusele saadetavad kirjad jõuavad ka

H.K. ni. Ei ole vahet, kellele kirjad saadeti, oluline on kirjade saatmise eesmärk – tõendite

kogumine. A.M. nimel kirjade saatmine tagas uurimisasutusele tõendid, mis võimaldasid teha

uusi jälitustoiminguid ja koguda kuriteo tehiolude kohta täiendavat teavet. Kuna politseiametnik

provotseeris A.M. nimel kirja saates vallavalitsust selle kirjaga tegelema ja kogus nii

kriminaalmenetluses tõendeid, oli tegemist politseiagendi kasutamisega.

15. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei ole väljamõeldud nime kasutamine,

identifitseerimist mittevajava e-posti konto loomine ja sellelt e-kirja saatmine käsitatav identiteedi

muutmisena KrMS § 1269 mõttes. Näiteks kriminaalasjas nr 1-11-13899 kasutati pedofiilia-

juhtumi menetlemisel politseiagenti MSN-i konto loomiseks ja sellelt kirjavahetuse pidamiseks.

Kriminaalasjas nr 1-11-13096 kasutati politseiagenti selleks, et viimane osaleks vestluses interneti

jututoas, s.o tegevuses, mis eelduslikult toimub üksnes varjunime all. Praegusel juhul tekitati kirja

adressaadile üheselt mulje, et kirja saatjaks on reaalselt eksisteeriv inimene, kelle tegelik nimi on

A.M. .

16. Asjakohatu on prokuratuuri argument, et A.M. nimeline isik ei käinud Ülenurme vallavalitsuses

kohal. Politseiagendi mõiste ei eelda, et isik käiks reaalselt kusagil kohal. Politseiagent võib

esineda üksnes virtuaalselt, mida kinnitab ka eelnevalt viidatud kohtupraktika.

17. Identiteedi muutmine ei eelda alati väga põhjalikku ja töömahukat legendi loomist, nagu leidis

prokuratuur. See on võimalik ka lihtsamal moel, nagu juhtus kõnealuses kriminaalmenetluses. Ka

ainuüksi võõra nime all esinemine on käsitatav identiteedi muutmisena KrMS § 1269 mõttes.

Kirjade saatmine A.M. nimelt toimus kriminaalmenetluses tõendite kogumise eesmärgil.

Riigiprokuratuuri määrus

18. Riigiprokuratuuri 6. septembri 2017. a määrusega jäeti H.K. taotlus rahuldamata.

19. Määruses märgiti, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuri seisukohad politseiagendi rakendamise osas

on kooskõlas Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei saa suvalise nime all e-posti

aadressi loomist ning e-kirjale nime trükkimist pidada identiteedi muutmiseks KrMS § 1269

mõttes. Riigiprokuratuur kordas käesoleva määruse punktis 10 refereeritud ringkonnaprokuratuuri

selgitust politseiagendi mõiste kohta ja väljendas sellega nõustumist.

20. Lisaks märkis Riigiprokuratuur, et e-kirjaga ametiasutuse poole pöördumine on igaühe õigus. On

üldteada, et elektroonilised kanalid võimaldavad mistahes isikul lihtsate vahenditega anonüümset

suhtlemist, sh vale nime all esinemist ja e-kirjade saatmist. A.M. nime all e-kirju saatnud isik ei

5(13)

ole ennast identifitseerida võimaldavaid andmeid esitanud ning Ülenurme vallavalitsus ei ole

A.M. lt taolisi andmeid ka küsinud. Nagu kaebaja kuriteoteates väitis, elab Eestis kokku

32 A.M. nimelist isikut. Identiteet on andmete kogum, mis võimaldab isikut identifitseerida ehk

tuvastada tema samasus konkreetse indiviidiga. Seni, kuni isik ei ole esitanud teda identifitseerida

võimaldavaid andmeid, sh andmeid, mille abil on e-kirja saatja seostatav konkreetse indiviidiga

(nt dokumendi allkirjastamine, isikukoodi märkimine, andmete avaldamine oma elu- või töökoha

kohta, foto edastamine, isiklik kohaletulek jms), ei ole isiku identiteeti muudetud. Antud juhul ei

ole e-kirja saatja esitanud andmeid, mis võimaldaksid teda samastada konkreetse indiviidiga.

Seetõttu

on

välistatud

võimalus,

et

tegemist

on

politseiagendiga

KrMS § 1269 lg 1 mõttes. Seega isegi juhul, kui A.M. nime all tegutses politseiametnik, ei ole

võimalik sedastada identiteedi muutmist KrMS § 1269 mõttes. Seetõttu pole vaja käsitleda

kaebuses tõstatatud küsimust, kas Ülenurme vallavalitsuse üldmeilile saadetud e-kirja näol oli

tegemist H.K. suhtes teostatud ebaseadusliku jälitustegevusega ja kas e-kirja saatmine oli kantud

eesmärgist koguda H.K. suhtes tõendeid. Tegemist ei ole KarS § 315 järgi kvalifitseeritava

ebaseadusliku jälitustegevusega.

Kaebus ringkonnakohtule

21. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse H.K. esindaja

vandeadvokaat Sirje Must, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri

kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks. Lisaks palutakse kaebuses keelata Lõuna

Ringkonnaprokuratuuril kasutada kriminaalasjas 16221000054 ebaseaduslikult kogutud tõendeid

H.K. süüstamiseks.

22. Kaebuse esitaja jääb H.K. kaebustes väljendatud seisukohtade juurde, märkides lisaks järgmist.

23. Riigiprokuratuur ei ole piisavalt analüüsinud H.K. väiteid võimaliku provokatsiooni kohta ega

vastanud mitmele olulisele H.K. kaebuse väitele. Muu hulgas jättis Riigiprokuratuur tähelepanuta

H.K. viidatud kohtupraktika, millest nähtuvalt on käsitatud politseiagendina ka isikuid, kelle

puhul ei ole toimunud isikuandmete konstrueerimist ja kelle puhul ei saa rääkida prokuratuuri

poolt käesolevas asjas politseiagendile esitatud tingimuste täidetusest.

24. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, et seni, kuni isik ei ole esitanud teda identifitseerida

võimaldavaid andmeid, sh andmeid, mille abil on e-kirja saatja seostatav konkreetse indiviidiga,

ei ole isiku identiteeti muudetud. Eluliselt ei ole usutav, et kohaliku omavalitsuse poole pöörduv

isik avaldaks enne probleemi esitamist enda mineviku, hariduse, isikukoodi, perekonna ja töökoha

kohta käivad andmed. Samuti ei ole nõutav, et haldusorgani poole pöörduv isik allkirjastaks

pöördumise digitaalselt. Sellest tulenevalt ei ole Riigiprokuratuuri vastused põhjendatud.

Ülenurme vallavalitsusel ei tekkinud kahtlust, et A.M. nimelist isikut, kes vallavalitsusele kirju

saatis, ei ole olemas. Arvestades, et kirjadele allakirjutanu kasutas oma ees- ja perekonnanime,

võis järeldada, et tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga. A.M. puhul ei ole tegemist suvalise

nime ja e-posti aadressiga, vaid see on valitud eesmärgiga koguda tõendeid.

25. Riigikohus on asjas nr 3-1-2-3-17 leidnud, et ainuüksi vale nime all esinemine on teise isiku

identiteedi kasutamine. Seega ei saa nõustuda prokuratuuri seisukohaga, et kellegi nime

kasutamine ei ole teise isiku identiteedi kasutamine. A.M. e-posti aadress, milles kasutatakse isiku

ees- ja perekonnanime, on identiteedi tuvastamiseks piisav.

26. H.K. suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on rikutud tema kaitseõigust. H. Kaitsja taotles

korduvalt A.M. isiku kindlakstegemist ja tema ülekuulamist kohtus. Seda taotlust ei rahuldatud,

kuna prokuröri sõnade kohaselt ei olnud võimalik A.M. nimelist isikut identifitseerida. Kuna

6(13)

A.M. ei ole võimalik üle kuulata, tuleb A.M. saadetud kirjad lugeda kohtukõlbmatuks tõendiks.

Õiguslikke tagajärgi ei saa olla kirjal, millel puudub tegelik adressaat. Kui antud e-kirjad on

saadetud politseiametniku poolt, milleks puudus vastav jälitustoimingu luba, ei ole samuti

kirjavahetust võimalik liigitada lubatavate tõendite hulka.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. H.K. esindaja vaidlustab kriminaalmenetluse alustamata jätmist üksnes osas, mis puudutab

väidetavat ebaseaduslikku jälitustegevust (KarS § 315). Seetõttu peatubki ringkonnakohus

järgnevalt üksnes sellel kuriteokahtlusel ega käsitle H.K. kuriteoteates esitatud taotlust alustada

kriminaalmenetlust ka KarS § 280 tunnustel.

28. H.K. (ringkonnakohtus tema esindaja) ja prokuratuur vaidlevad põhiliselt politseiagendi mõiste

sisustamise üle.

29. KrMS § 1269 lg 1 kohaselt on politseiagent sama seaduse tähenduses isik, kes muudetud identiteeti

kasutades kogub KrMS § 1262 lg 1 p-des 1, 3 või 4 nimetatud alusel teavet.

30. H.K. leiab, et kui uurimisasutuse ametnik loob välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja

saadab sellelt kontolt välja mõeldud nime alt kellelegi e-kirja eesmärgiga koguda

kriminaalmenetluses vajalikku tõendusteavet, on tegemist politseiagendi kasutamisega.

H.K. arvates toimis uurimisasutuse ametnik tema suhtes toimetatud kriminaalmenetluses just

eelkirjeldatud viisil, omamata selleks aga KrMS § 1269 lg 2 kohaselt nõutavat jälitustoimingu

luba. Seepärast kahtlustab kaebaja uurimisasutuse ametnikku ebaseaduslikus jälitustegevuses

(KarS § 315 lg 1). (Vt lähemalt käesoleva määruse punktid 4, 13–17 ja 22–26.)

31. Prokuratuur ei kinnita ega lükka ümber H.K. kahtlust, et uurimisasutuse ametnik pidas

kriminaalmenetluslikel eesmärkidel Ülenurme vallavalitsusega e-kirjavahetust välja mõeldud

isiku – A.M. – nime alt. Samas leiab prokuratuur, et sellise tegevuse näol ei ole tegemist

politseiagendi kasutamisega, sest viimane eeldab isiku identiteedi muutmist. Identiteedi

muutmiseks ei saa aga prokuratuuri hinnangul pidada kõigest suvalise nime all e-posti aadressi

loomist ning e-kirjale nime trükkimist. Identiteedi muutmine hõlmab endast mitmesuguste

õiguslikku kaalu omavate tegevuste kogumit, mille eesmärgiks on näiliselt luua uus isik.

(Vt lähemalt käesoleva määruse punktid 10 ja 19–20.)

32. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb KrMS § 1269 lg 1 tõlgendamisel lähtuda eesmärgist, mille

saavutamiseks on seadusandja käsitanud politseiagendi kasutamist jälitustoiminguna, allutades

selle kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 31 sätestatud jälitustoimingu tegemise üldistele

eeldustele ja piirangutele (sh KrMS § 1261 lg-s 2 ette nähtud nn ultima ratio põhimõttele), ning

näinud

ette,

et

politseiagendi

kasutamiseks

on

nõutav

prokuratuuri

kirjalik

luba

(KrMS § 1269 lg 2).

33. Üldjuhul teeb uurimisasutus või prokuratuur kriminaalasja kohtueelses menetluses tõendusteabe

kogumiseks menetlustoiminguid, sh suhtleb teiste isikutega enda nimel. See tähendab, et

kriminaalmenetluse käigus menetlejaga suhtlev isik teab, kellega ja millisel eesmärgil ta infot

vahetab, oskab hinnata teise poole käitumise motiive, suhtluse võimalikke otseseid ja kaudseid

tagajärgi enda jaoks jne. KrMS §-s 1269 ette nähtud politseiagendi regulatsiooni (peamine) mõte

ongi näha ette (üks) erand kõnealusest üldreeglist. Politseiagendiga suheldes ei tea teine osapool,

et ta suhtleb tegelikult kriminaalasja menetlejaga, kelle eesmärk on tõendusteabe kogumine

kuriteo kohta. Järelikult ei ole tal ka võimalik sellega oma käitumist kujundades arvestada. Põhjus,

miks seadus käsitab politseiagendi kasutamist jälitustoiminguna, allutades kõnealuse

7(13)

uurimistoimingu kriminaalmenetluse seadustiku peatükist 31 tulenevatele tingimustele, peitubki

ringkonnakohtu arvates seadusandja soovis piirata kriminaalasja menetleja sellist suhtlust, mis

jätab teise osapoole eest varju, et see, kellega ta suhtleb, on tegelikult kriminaalmenetlust toimetav

riik. Samas ei ole politseiagendi kasutamiseks kehtestatud tingimused võrreldes mitme teise

jälitustoiminguga kuigivõrd ranged, sest politseiagendi kasutamiseks piisab prokuratuuri loast,

mis on võimalik anda korraga tervelt kuueks kuuks.

34. Eeltoodust tulenevalt on KrMS § 1269 lg-s 1 kasutatud mõiste „muudetud identiteet“ sisustamise

raskuspunkt mitte uue (välja mõeldud) identiteedi loomisel, vaid tegeliku identiteedi varjamisel.

Kõnealune säte peab silmas olukordi, kus riigi agent tegutseb oma tegelikku tausta ja eesmärke

varjates, jättes kuriteo kohta tõendusteavet kogudes suhtluspartnerile mulje, et temaga ei suhtle

mitte kriminaalmenetlust toimetav riigivõim, vaid keegi teine. Mingi uue (välja mõeldud)

identiteedi loomine on tavaliselt üksnes selle eesmärgi – tegeliku identiteedi varjamise – vahend.

Teisisõnu ei ole KrMS § 1269 eesmärk kitsendada riigi võimalusi luua kellelegi ebaõige

ettekujutus sellest, et eksisteerib mõni sellise nime, eluloo jmt identiteeti määravate tunnustega

isik, keda tegelikult olemas ei ole (s.o kelle identiteet on välja mõeldud). Taolisel piirangul poleks

põhiõiguste kaitse seisukohalt erilist väärtust, sest pelgalt võltsidentiteedi uskumine iseenesest

tavaliselt kedagi kuigivõrd ei kahjusta. Politseiagendi kasutamine on jälitustoiming põhjusel, et

seada piirangud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele sellise suhtlusega, mille puhul

teine osapool ei tea, et ta suhtleb kuritegu uuriva riigivõimuga ega saa käitumisalternatiivide

valikul selle faktiga arvestada.

35. Eelnevat silmas pidades ei ole isiku politseiagendiks kvalifitseerimisel määrava tähtsusega,

kuivõrd põhjalik legend tema kohta välja mõeldakse, kas tema etendatavale fiktsioonile

väljastatakse dokumendid ja kui suured on muud jõupingutused, mida kriminaalasja menetleja on

teinud selleks, et luua isikule tema tegeliku identiteedi varjamiseks uus võltsidentiteet.

Kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose varjamiseks vajalikuks identiteedimuudatuseks võib

mõnikord piisata ka väga vähesest. Identiteedi muutmiseks tehtavate toimingute sisu ja hulk

oleneb kriminaalasja isepärast ning menetlustaktikalistest kaalutlustest. Nii võib politseiagendina

KrMS § 1269 lg 1 mõttes olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat

elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et

konkreetse valenime all tegutseva politseiagendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik

suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes

virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel.

36. Seega ei eelda kriminaalmenetluses kuriteo kohta teavet koguva isiku käsitamine politseiagendina

seda, et tema identiteedi muutmiseks oleks tehtud nii paljut, nagu leidis prokuratuur käesoleva

määruse punktides 10, 19 ja 20 refereeritud seisukohavõtus. Prokuratuur tõlgendas politseiagendi

mõistet väga kitsalt. Sellise käsitluse puhul muutuks KrMS § 1269 kohaldamisala põhjendamatult

ahtaks ja eesmärk, mille saavutamiseks on politseiagendi kasutamisel nõutav jälitustoimingute

tegemisele kehtestatud reeglite järgimine, jääks täitmata.

37. Lisaks leiab ringkonnakohus sedagi, et KrMS § 1269 lg-s 1 nimetatud teabe kogumine

KrMS § 1262 lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega. Politseiagendi

kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas

suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude

menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõpp-eesmärk peab olema

kuriteo kohta tõendusteabe saamine.

38. Ringkonnakohus leiab, et politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui

kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja

8(13)

juures, kes ei tuvasta kliendi isikusamasust, välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab

sellelt kontolt e-kirja, mille lõpp-eesmärk on menetletava kuriteo kohta otseselt või kaudselt

tõendusteavet hankida. Kirjeldatud situatsioonis suhtleb kriminaalasja menetleja (riik) teise

isikuga oma tegelikku identiteeti (ja motiive) varjates ning teeb seda kuriteo kohta tõendusteabe

kogumiseks. Järelikult vastab tema tegevus KrMS § 1269 lg-s 1 nimetatud politseiagendi

kasutamise tunnustele.

39. Seejuures pole tähtsust, et kõnealuse e-posti konto loomine välja mõeldud isikuandmeid kasutades

on lihtne ja et põhimõtteliselt võib igaüks arvestada sellega, et nii e-kirja sisust kui ka

metaandmetest nähtuv kirja saatja nimi ei pruugi olla õige. Suur osa isikutevahelisest (sh

elektroonilisest) igapäevasuhtlusest toimub n-ö usalduspõhimõttel nii, et sellega ei kaasne

suhtluspartnerite isikusamasuse tõendamist. Üldjuhul võib igaüks eeldada, et tema suhtluspartner

kannab nime, mida ta väidab end kandvat, ja selle väite kontrollimise vajadus tekib vaid teatud

situatsioonides, mis seonduvad eeskätt kaalukamate õigustoimingute tegemisega. Märgitu kehtib

sageli ka kodanike suhtluses ametiasutustega. Näiteks piisab avaliku teabe seaduse § 14 lg 1

kohaselt teabenõude esitamisel sellest, kui teabenõudja esitab teabenõudes teabevaldajale suuliselt

või kirjalikult oma ees- ja perekonnanime; teabenõudja isikusamasuse tuvastamine on sama

paragrahvi teise lõike kohaselt tarvilik vaid siis, kui isik taotleb teavet, milles sisalduvad tema või

kolmandate isikute juurdepääsupiiranguga isikuandmed.

40. Niisamuti pole e-kirja saatja identiteedi muudetuks lugemise seisukohalt iseenesest määrav

prokuratuuri poolt oluliseks peetud asjaolu, kas e-kiri on allkirjastatud või mitte. Kirja – olgu siis

elektroonilise või paberil – saajal on üldjuhul õigus eeldada, et kirja on talle saatnud isik, kes on

kirjas saatjana märgitud, isegi kui kirjal pole digitaalset või omakäelist allkirja. Allkirjastamata

dokumentidel on tihtipeale õiguslik tähendus, samuti on usaldus selliste dokumentide õigsuse

suhtes mõnikord kaitstud isegi karistusõiguslikult. Nii lubab seadus teha tehinguid mh kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 79), kusjuures mõnd liiki

lepingute puhul on tegemist minimaalselt nõutava vormiga (vt nt võlaõigusseaduse § 418 lg 1).

Samuti on kohtupraktikas leitud, et KarS § 345 lg 1 mõttes võltsitud dokumendina on käsitatav ka

selline dokument, millel pole väljaandja allkirja, kuid mille väljaandja on tuletatav dokumendi

sisust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 16).

Seega ei saa väita, et olukorras, kus kirjas on märgitud saatja nimi, kuid puudub allkiri, tuleks

saajal lähtuda sellest, et kirja saatja võib olla ükskõik kes (sh kriminaalmenetlust toimetav

riigiametnik).

41. Kokkuvõttes pole võimalik nõustuda prokuratuuri arvamusega, nagu tähendaks valenime alt

allkirjastamata e-kirja saatmise lihtsus seda, et sellise kirja saajal pole alust uskuda kirjas märgitud

saatja nime õigsust ja et see omakorda välistab võimaluse käsitada kirja saatja nime muutmist

identiteedi muutmisena KrMS § 1269 lg 1 tähenduses. Ebaõige nime kasutamine võib olla

käsitatav identiteedi muutmisena KrMS § 1269 lg 1 mõttes ka juhul, kui see toimub olukorras, kus

isikusamasust ei tuvastata, ja isegi siis, kui nime kasutamisega ei kaasne allkirja andmist.

42. Sellele, et ka prokuratuur ise on mõnikord tõlgendanud politseiagendi mõistet avaramalt kui

käesolevas asjas, osutab Riigi Teataja kohtulahendite andmebaas. Seal on mitu sellist maakohtu

otsust, millest järeldub, et kohtueelses menetluses käsitati politseiagendina isikuid, kes osalesid

ilmse varjunime all nt internetifoorumites toimunud suhtluses. Lisaks H.K. viidatud kohtuasjadele

(vt

käesoleva

määruse

punkt

15),

tunnistas

ka

Viru

Maakohus

oma

10. aprilli 2015. a otsusega asjas nr 1-15-1081 süüdi mehe, kes ahvatles internetikeskonnas ja

Skype-vahendusel seksuaalselt tema arvates 12-aastast tüdrukut kasutajanimega „Milashka2“,

kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna isik, keda süüdistatav teadis 12-aastase Milanana oli

jälitustoimingu raames tegutsev politseiagent. Ka kriminaalasjas nr 1-11-14440, milles Harju

9(13)

Maakohus tegi otsuse 21. veebruaril 2012, seisnes politseiagendi tegevus kohtuotsusest nähtuvalt

selles, et ta esines internetikeskkonnas ja MSN Messengeri vahendusel alaealise tüdrukuna, keda

süüdistatav seksuaalselt ahvatles. Sarnaselt kasutati politseiagenti Pärnu Maakohtu 28. augusti

2012. a otsusega päädinud kriminaalasjas nr 1-12-8137 selleks, et ta esineks internetikeskkonnas

asuvas jututoas 10–11 aastase alaealisena, keda süüdistatav seksuaalselt ahvatles. Osutatud

näidetes ei avaldanud politseiagent isegi oma väidetavat pärisnime ja tema roll piirdus vaid

elektroonilise suhtlusega. Samade kriteeriumide rakendamisel tuleks politseiagendina käsitada ka

uurimisasutuse ametnikku, kes peab tõendusteabe kogumiseks välja mõeldud nime alt

e-kirjavahetust.

43. Tuleb veelkord rõhutada, et politseiagendi mõiste seisukohalt on esmatähtis just tegeliku

identiteedi (kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose) varjamine, mitte varjamiseks kasutatava

võltsidentiteedi usutavaks muutmine. Viimane on oluline jälitustoimingu õnnestumiseks. Seega

käsitamaks isikut politseiagendina, pole määravat tähtsust sellel, kas tema suhtluspartner usub, et

talle on esitatud õiged isikuandmed. Oluline on see, et suhtluspartner jäetakse teadmatusse sellest,

et temaga suhtleb kriminaalmenetlust toimetava riigi esindaja.

44. Riigiprokuratuur märkis muu hulgas, et identiteet on andmete kogum, mis võimaldab isikut

identifitseerida ehk tuvastada tema samasus konkreetse indiviidiga. Seni, kuni isik ei ole esitanud

teda identifitseerida võimaldavaid andmeid, sh andmeid, mille abil on e-kirja saatja seostatav

konkreetse indiviidiga (nt dokumendi allkirjastamine, isikukoodi märkimine, andmete avaldamine

oma elu- või töökoha kohta, foto edastamine, isiklik kohaletulek jms), ei ole isiku identiteeti

prokuratuuri arvates muudetud. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Esmalt tuleb silmas

pidada, et sageli (enamasti) ei esine politseiagent mitte mõne teise reaalselt eksisteeriva, vaid

sootuks välja mõeldud inimesena. Sellisel juhul ei võimalda politseiagendi kasutatava legendi

tarbeks välja mõeldud isikuandmed – olgu need nii üksikasjalikud kui tahes – samastada teda mitte

ühegi tegelikult olemas oleva inimesega. Samas pole üheski õigustloovas aktis kehtestatud mingit

miinimumlävendit selle kohta, kui palju ja milliseid isikuandmeid tuleb konstrueerida selleks, et

oleks võimalik rääkida uuest – näiliselt eksisteerivast – identiteedist KrMS § 1269 lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus ei leia seadusest tulenevat alust prokuratuuri arvamusele, mille kohaselt ei piisa

identiteedi muutmiseks KrMS § 1269 lg 1 mõttes pelgalt sellest, et isik peab e-kirjavahetust välja

mõeldud nime alt, samas kui isiku identiteet on muudetud näiteks siis, kui ta allkirjastab

dokumendi, märgib isikukoodi, avaldab andmeid oma elu- või töökoha kohta, edastab foto, ilmub

isiklikult kohale vms. Nagu eelnevalt märgitud, oleneb politseiagendi identiteedi muutmiseks

vajalike toimingute sisu ja ulatus kriminaalasja isepärast ja menetlustaktikalistest kaalutlustest.

Otsustav on politseiagendina tegutseva isiku tegeliku identiteedi varjamine.

45. Juhul kui asuda prokuratuuriga nõustuvalt seisukohale, et kriminaalasja menetleva uurimisasutuse

ametniku poolt valenime alt e-kirjade saatmine, kogumaks kuriteo kohta tõendeid (või loomaks

eeldusi tõendite kogumiseks) ei ole politseiagendi kasutamine, tekib küsimus, millise

kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetlustoiminguna tuleb uurimisasutuse sellist

tegevust käsitada. Ringkonnakohtu arvates ei vasta kõnealune tõendite kogumise viis ühegi teise

kriminaalmenetluse seadustikuga lubatud menetlustoimingu tunnustele. Siinkohal tuleb silmas

pidada, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse

ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluse toimingute tegemine on

käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema

protsessuaalne pädevus (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07,

p-d 18–19; kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-7-06, p 8.2 ja 14. oktoobri

2013. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 6). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlust toimetades – nii

nagu avalikus-õiguses üldiselt – lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“.

10(13)

Seega ei tohi kriminaalmenetluse käigus koguda tõendeid viisil, mis ei vasta ühegi seaduses ette

nähtud

menetlustoimingu

tunnustele.

Praeguse

vaidluse

kontekstis

on

asjakohatu

Riigiprokuratuuri viide, et e-kirjaga ametiasutuse poole pöördumine on igaühe õigus.

Kriminaalasja menetleja (riigivõim) ei saa kriminaalmenetlus-toimingu õigusliku alusena

tugineda üksikisiku põhiseadusest või seadusest tulenevatele õigustele, vaid üksnes sellele

pädevusele, mille seadus annab talle spetsiaalselt kriminaalmenetluse toimetamiseks

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-63-16, p 15).

Üksikisiku õigused ei laiene kriminaalmenetlust toimetavale riigivõimule ja ametiisikud, kelle

kaudu riik kriminaalmenetlust toimetab, ei saa neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi

kasutada selleks, et avardada oma ametialase pädevuse raame.

46. Prokuratuuri tõlgendus KrMS § 1269 lg-le 1 jätab ühtlasi vastuseta küsimuse, milline on see

identiteet, mida kasutab uurimisasutuse ametnik, kui ta peab kriminaalmenetluses tõendite

kogumiseks väljamõeldud nime all kirjavahetust. Ühelt poolt eitab prokuratuur küll identiteedi

muutmist, teisalt oleks ilmselt siiski raske väita – ja seda pole prokuratuur vähemalt otsesõnu ka

teinud –, et kõneksolev tegevus leiab aset jätkuvalt uurimisasutuse ametniku päris identiteeti

kasutades.

47. Nagu märgitud, ei välista isiku lugemist politseiagendiks seegi, kui tema tegevus ei ole suunatud

mitte tõendusteabe vahetule fikseerimisele, vaid hoopis näiteks muude tõendite kogumiseks

täiendavate võimaluste otsimisele ja selleks eelduste loomisele, sh nt nn operatiivinfo hankimisele

või teatud tingimustel ka tõendusteabe tekkimise „katalüseerimisele“. Seega võib isik olla

käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita

kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme asjaolusid, ega taotle vahetut

juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele (vt käesoleva määruse punkt

10). Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõppeesmärk oleks tõendusteabe kogumine kuriteo

kohta. Menetletavas asjas viitab vähemalt kaudselt võimalusele, et A.M. nimel Ülenurme

vallavalitsusele e-kirjade saatmine oli suunatud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele, ka

tõik, et nii kõnealused kirjad kui ka nendega vahetult seotud teave ja dokumendid kajastuvad

H.K. suhtes koostatud süüdistusaktis nii süüdistuse sisus kui ka tõendite loetelus.

48. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et juhul kui eeldada H.K. kuriteoteates ja hilisemates

kaebustes kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust, on A.M. nime alt Ülenurme vallavalitsusele e-

kirju saatnud politseiametniku (või politseiametnike) tegevus tõenäoliselt õiguslikult käsitatav

KrMS §-s 1269 ette nähtud jälitustoiminguna (politseiagendi kasutamisena). Vähemalt ei veena

ringkonnakohut ükski prokuratuuri argument selle kohta, miks pole kuriteoteates kirjeldatu näol

tegemist politseiagendi kasutamisega.

49. Nagu märgitud, pole Riigiprokuratuur ega Lõuna Ringkonnaprokuratuur oma määruses

kinnitanud ega ümber lükanud H.K. kahtlust, et A.M. nime all kirjutas Ülenurme vallavalitsusele

kriminaalmenetluse käigus uurimisasutuse ametnik. H.K. kaebustes esile toodud asjaolud

muudavad sellise versiooni küllaltki usutavaks.

50. Politsei- ja Piirivalveamet märkis kuriteoteatele vastates, et H.K. suhtes toimetatud

kriminaalmenetluses politseiagenti ei kasutatud (vt käesoleva määruse punkt 7), mis eelduslikult

tähendab ka seda, et politseiagendi kasutamiseks polnud KrMS § 1269 lg 2 kohaselt nõutavat

prokuratuuri kirjalikku jälitustoimingu luba. Sisuliselt kinnitab politseiagendi kasutamise loa

puudumist ka ringkonna- ja Riigiprokuratuuri määruses märgitu. Jälitustegevuseks pädeva isiku

poolt jälitustoimingu tegemine ilma seaduses ette nähtud jälitustoimingu loata on käsitatav

ebaseadusliku jälitustoiminguna KarS § 315 lg 1 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai

11(13)

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-33-16, p 19). Seega vastab kuriteoteates väidetud politseiametniku

tegevus KarS § 315 lg-s 1 ette nähtud kuriteo objektiivsele koosseisule.

51. Miski kuriteoteates ega prokuratuuri määrustes märgitust ei viita võimalusele, et väidetavalt

A.M. nimel Ülenurme vallavalitsusele e-kirju saatnud politseiametnik ei olnud teadlik mõnest

sellisest faktilisest asjaolust, mis on eelduseks, subsumeerimaks tema tegu KarS § 315 lg 1

blanketse koosseisutunnuse „ebaseaduslik jälitustoiming“ alla. Seega puudub kriminaalmenetluse

alustamata jätmise põhjendatust hinnates alus eeldada, et jälitustoimingu tegija ei täitnud

KarS § 315 lg-s 1 ette nähtud kuriteo subjektiivset koosseisu. Ühtlasi pole viiteid õigusvastasust

välistavate asjaolude kohta.

52. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse

tühistamiseks ei ole alust. Ehkki prokuratuuri põhjendused H.K. kuriteoteate alusel

KarS § 315 lg 1 tunnustel kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta pole nõustumisväärsed,

on õige prokuratuuri lõppjäreldus, et käesoleval juhul puudub kriminaalmenetluse alus. Nimelt

viitavad kaasuse asjaolud ilmselgelt sellele, et juhul, kui Ülenurme vallavalitsusega pidas A.M.

nime alt kirjavahetust uurimisasutuse ametnik, ei saanud ta aru, et tema selline tegevus on

õiguslikult hinnatav kui tegutsemine politseiagendina ja eeldab seetõttu jälitustoimingu loa

olemasolu. Ringkonnakohtu arvates oli see eksimus uurija jaoks ka vältimatu.

53. KarS § 39 lg 1 sätestab, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus

on temale vältimatu. Riigikohus on selgitanud, et küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub

keelueksimuse puhul alati ehk tuleb teha kindlaks, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda

ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05, p 8). Eeskätt peab hindama,

kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 14).

54. Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt juhtumile, mida Riigikohus käsitles 30. mai 2016. a otsuses

asjas nr 3-1-1-33-16, on ka praegu tegemist erandliku olukorraga, mistõttu ei saaks isegi

H.K. kuriteoteates märgitud asjaolude tõeks osutumise korral väärast õiguslikust arusaamast

lähtunud politseiametnikule tema tegu (KarS § 315) KarS § 39 lg-st 1 tulenevalt ette heita.

55. Alustuseks tuleb tõdeda, et politseiagendi mõiste pole seaduses defineeritud sedavõrd täpselt, et

selle pinnalt saaks pidada täiesti ilmseks ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas aluseks võetud

tõlgendust, mille kohaselt on kriminaalmenetluse käigus tõendusteabe kogumiseks võõra nime alt

e-kirjade saatmine käsitatav KrMS § 1269 lg 1 mõttes politseiagendi kasutamisena. Riigikohtu

praktikat kõnealuses küsimuses ei ole. H.K. kaebuses ja ka käesolevas määruses viidatud

maakohtute lahendid, millest nähtub politseiagendi kasutamine anonüümseks suhtlemiseks

internetikeskkondades

või

elektroonilistes

suhtlusprogrammides,

on

tehtud

enamasti

kokkuleppemenetluses ja üheski nendest asjadest ei käsitlenud kohus politseiagendi mõistet.

Pealegi on kõnealuste lahendite arv kokkuvõttes siiski võrdlemisi väike ja ebarepresentatiivne.

Mis puudutab nende kohtuasjade asjaoludest peegelduvat prokuratuuri praktikat, siis väärib

märkimist, et ühtegi kõnealust asja ei saatnud kohtusse Lõuna Ringkonnaprokuratuur ega

Riigiprokuratuur.

56. Veelgi olulisem on aga see, et käesolevas asjas tehtud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ja

Riigiprokuratuuri määrustest nähtub prokuratuuri selge – ja võimalik, et juba mõnda aega tagasi

valitsevaks kujunenud – seisukoht, mille kohaselt ei ole sellistel asjaoludel, mida kirjeldatakse

H.K. kuriteoteates, tegemist politseiagendi kasutamisega. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib

kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Arvestades

12(13)

käesolevas asjas väljendatud prokuratuuri seisukohti ja samuti prokuratuuri rolli kohtueelse

menetluse juhina, ei pea ringkonnakohus kuigivõrd tõenäoliseks, et juhul, kui uurija saatis

A.M. nime alt Ülenurme vallavalitsusele e-kirju, tegi ta seda prokuratuuri teadmata. Järelikult

tugines uurija tõenäoliselt prokuratuuri seisukohale, et selliseks tegevuseks ei ole jälitustoimingu

luba nõutav. Olukorras, kus uurimisasutuse ametnik eksib menetlustoimingut tehes kehtiva õiguse

vastu, kuid tema eksimus põhineb prokuratuuri seadusetõlgendusel, on uurija õiguslik eksimus

üldjuhul KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu. Tavaliselt – ehkki sellest reeglist on ka erandeid – võib

uurimisasutuse ametnik usaldada prokuratuuri seadusetõlgendust ega pea seda järgides kartma, et

kui prokuratuuri seisukoht hiljem kohtus kinnitust ei leia võib teda tabada kriminaalkaristus.

57. Isegi kui lähtuda sellest, et uurimisasutuse ametnik tegutses A.M. nimel Ülenurme

vallavalitsusele e-kirju saates prokuratuuri informeerimata, saab tema eeldatavat teadmatust

jälitustoimingu loa vajalikkusest pidada KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatuks. Olukorras, kus nii

Lõuna Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur jõudsid praeguses süüdistuskohustus-

menetluses KrMS § 1269 lg-t 1 analüüsides järeldusele, et vaidlusaluses situatsioonis polnud

tegemist politseiagendi kasutamisega, ei saa uurimisasutuse ametnikult eeldada, et ta pidanuks

menetlustoimingut

tehes

olema

prokuratuurist

targem

ning

jõudma

teistsuguse

tõlgendustulemuseni (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a otsus asjas

nr 3-1-1-33-16, p 22.1).

58. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et isegi kui eeldada H.K. kuriteoteates kirjeldatud faktiliste

asjaolude õigsust, ei ole Ülenurme vallavalitsusega A.M. nime all e-kirjavahetust pidanud

uurimisasutuse ametniku (ametnike) käitumises KarS § 315 lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnuseid

(KarS § 2 lg 2), mistõttu puudub kriminaalmenetluse alus (KrMS § 194 lg 2) ja kriminaalmenetlus

tuleb jätta KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel alustamata.

59. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et juhul, kui praeguse juhtumi asjaoludel eitada

keelueksimust või selle vältimatust, tõusetuks suure tõenäosusega küsimus KarS § 315 lg 1

põhiseaduspärasusest. Nimelt on väga kaheldav, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab

pidada olukorda, kus kriminaalasja menetlevat ametnikku, kes ei käitu pahauskselt, ähvardab

kriminaalkaristus pelgalt selle eest, et ta tõlgendab n-ö mõistlikes piirides valesti tema

toimetatavat menetlustoimingut reguleerivat normi. Paraku võib KarS § 315 teatud juhtudel sellise

tulemuseni viia, sest osutatud sättes ette nähtud kuriteokoosseis on äärmiselt avar, tunnistades

sisuliselt piiranguteta kuriteoks iga ebaseadusliku jälitustoimingu. Kuna käesolevas asjas langeb

kriminaalmenetluse alustamise vajadus eeldatava vältimatu keelueksimuse tõttu ära, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks KarS § 315 põhiseaduslikkusel (ja selle hindamise võimalustel

süüdistuskohustusmenetluses) lähemalt peatuda.

60. KrMS § 208 ei reguleeri, kuidas toimib kohus siis, kui ta leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks

ei ole alust, kuid samas on Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse põhjendused ekslikud ja

süüdistuskohustuskaebuse argumendid osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohus peab sellises

olukorras õigeks kohaldada analoogia korras KrMS § 337 lg 1 p 3, mis annab talle pädevuse muuta

ringkonnakohtus vaidlustatud lahendi põhiosa. Kaudselt räägib selle kasuks ka KrMS § 208 lg 8,

mille kohaselt on ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks

prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud. Järelikult peab ringkonnakohtul

olema süüdistuskohustusmenetluses ka Riigiprokuratuuri määruse põhistuste korrigeerimise

pädevus.

61. Niisiis jätab Tartu Ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 6. septembri 2017. a määruse resolutiivosa

KrMS § 208 lg 5 p-st 1 juhindudes muutmata, kuid muudab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel

Riigiprokuratuuri määruse põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhiosale. Kuna H.K. esindaja

13(13)

tugines Riigiprokuratuuri määruse põhjenduste vigadele, mille ringkonnakohus ka tuvastas, tuleb

süüdistuskohustuskaebus osaliselt rahuldada, ehkki taotlus Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja

kohustada

prokuratuuri

kriminaalmenetlust

alustama

jääb

tagajärjetuks

(vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15, p 96 ja

resolutiivosa punktid 1–3).

62. Lisaks Riigiprokuratuuri määruse tühistamisele ja prokuratuuri kriminaalmenetluse alustamiseks

kohustamisele taotleb H.K. esindaja veel seda, et ringkonnakohus keelaks Lõuna

Ringkonnaprokuratuuril kasutada väidetavalt ebaseaduslikult kogutud tõendeid (A.M. saadetud

e-kirju) kriminaalasjas nr 16221000054 H.K. süüstamiseks (vt käesoleva määruse punktid 21 ja

26). Ringkonnakohus märgib, et H.K. esindaja selline taotlus on ilmselgelt lubamatu. KrMS §

208 ei anna ringkonnakohtule pädevust teha süüdistuskohustusmenetluses eelotsustus selle kohta,

milline on (teises kriminaalasjas) isiku süüküsimuse lahendamisel lubatavate tõendite ring.

Praeguses menetluses saab ringkonnakohus hinnata vaid H.K. kuriteoteate alusel

kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust. Seda, kas üks või teine tõend on lubatav

H.K. le esitatud süüdistuse tõendamisel, saab otsustada seda kriminaalasja lahendav kohus.

Seejuures ei ole käesolevas määruses väljendatud ringkonnakohtu seisukohad – sh need, mis

puudutavad KrMS § 1269 lg 1 tõlgendamist – H.K. kriminaalasja lahendavale kohtule siduvad.

Samuti ei pea neid seisukohti H.K. t süüdistades järgima prokuratuur. Tulenevalt KrMS § 208 lg-

st 8 on käesolevas määruses esitatud ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja

kohaldamiseks prokuratuurile kohustuslikud üksnes kõnealuses kriminaalmenetluses ehk H.K.

kuriteoteate lahendamisel (ja olnuksid kohustuslikud selle kuriteoteate ajendil toimetatavas

kriminaalmenetluses, kui kriminaalmenetlust tulnuks alustada). Eeltoodud põhjustel leiab

ringkonnakohus, et H.K. esindaja süüdistuskohustuskaebuses esitatud taotlusel H.K.

kriminaalasjas osade tõendite kasutamise keelamiseks pole menetlusõiguslikku alust, kuna

esindaja taotleb sellega ringkonnakohtult pädevusvälise lahendi tegemist. Kuna menetleja ei saa

sisuliselt läbi vaadata taotlust või kaebust, millel puudub menetlusõiguslik alus (vrd ka nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 12), tuleb

H.K. esindaja kõnealune taotlus jätta läbi vaatamata.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)