2-14-7285/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Mati Maksing, Liili Lauri

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.11.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-7285

Tsiviilasi

Vändra valla hagi PR vastu 43 796,54 euro nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 08.05.2017 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

31 732,61 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

PR apellatsioonkaebus

Hageja/vastustaja: Vändra vald (vallavalitsuse kaudu)

(registrikood: 75010890), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Urmas Arumäe

Kostja/apellant:

PR

(isikukood:

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Istungi toimumise aeg

Istungil osalenud isikud

11.10.2017

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe ja

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 08.05.2017 otsus tühistada osaliselt hagi rahuldamises üle

30 509,56 euro, menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise

osas. Muutmata jätta otsus 30 509,56 euro väljamõistmise kohta.

2. PR apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon:

3.1. Rahuldada Vändra valla hagi PR vastu osaliselt.

2(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

3.2. Välja mõista PR-lt Vändra valla kasuks 30 509,56 eurot.

3.3. Praeguse apellatsioonimenetluse kulud jätta PR kanda. Vändra vald

menetluskulude hüvitamist ei soovi.

3.4. Ülejäänud menetluskuludest jätta 30,34% Vändra valla ja 69,66% PR kanda.

3.5. Välja mõista PR-lt Vändra valla kasuks menetluskulud 1505,91 eurot. Alates

menetluskulude suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb

PR-l tasuda Vändra vallale hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu,

mille

tegemiseks

ta

menetlusabi

taotleb.

Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200

eurot.

Nõue ja senine menetluse käik

1. 18.02.2014 esitas Vändra vald (hageja) hagi PR ja AL vastu kahju hüvitamiseks ja

alternatiivselt alusetust rikastumisest tulenevalt summas 43 796,54 eurot. 13.10.2014

eelistungil loobus hageja nõudest AL vastu ja selles osas on menetlus lõpetatud.

2. 20.05.2015 vaheotsusega jättis maakohus aegumise tõttu rahuldamata Vändra valla

hagi PR vastu alusetult saadud (TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 järgi) 43 796,54 euro

nõudes. Maakohus jättis rahuldamata kostja PR taotluse aegumise kohaldamiseks

Vändra valla hagis PR vastu kahju (TsÜS § 150 lg 2 järgi) 43 796,54 eurot hüvitamise

nõudes ja jätkas selles osas menetlust.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.12.2015 otsusega Pärnu Maakohtu 20.05.2015

vaheotsuse muutmata. Riigikohus jättis 28.03.2016 kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

Nõude aluseks olevad asjaolud

4. Kostja oli Vändra vallavanem 05.11.2002 kuni 01.11.2005, 01.11.2005 kuni

06.11.2009 ja 06.11.2009 kuni 04.12.2013. Vallavanemana töötamise ajal 13.01.2005

kuni 05.12.2009 põhjustas kostja hagejale ebaseaduslike tehingutega kahju 43 796,54

eurot. Samadel asjaoludel kui käesolevas tsiviilhagis on kostja kriminaalasjas nr 1-13-

7409 tehtud otsusega süüdi mõistetud. Kriminaalasjas pannakse kostjale süüks, et ta

pikema aja jooksul lõi olukorra ja kasutas skeeme, mille tulemusena ebaseaduslike

haldusaktide abil omastas ta hagejalt vahendeid, millega maksti kinni kostja liisitud

3(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

autode (maasturite) liisingumaksed. Vajadust kostja liisitud autode kasutamiseks

hagejal ei olnud, kuna vallavanema kasutuses oli sõiduauto VW Bora ja hiljem VW

Passat. Tegemist ei olnud vajalike kuludega. Kostja oli teadlik, kuidas on autode

olukord vallas ja millised on seaduslikud protseduurid autode soetamiseks ja

kasutamiseks. Kasutades ära volikogu vähest teadlikkust, pani kostja volikogu tegema

küsitava õigusliku jõuga otsuseid, mille alusel vald maksaks kinni vallavanema

eraomandisse läbi liisingu soetatavad sõiduautod. Valla poolt kostja kontole makstud

summad kanti pearaamatupidaja poolt lihtsalt majanduskulusse, ehkki selleks

seaduslik alus puudus. Kostja sai tulu, kuid makse ei maksnud. Poolte vahel sõlmitud

kasutuslepingud on tühised, neid ei ole hageja poolt heaks kiidetud, muud õigussuhet

poolte vahel ei olnud, mistõttu oli hagejale kahju tekitatud ning kostja oli hageja arvel

rikastunud.

5. Kostja kriminaalmenetluses tuvastatud õigusvastase ning süülise käitumisega

põhjustas hageja kahju, olles hageja arvel rikastunud. Sellisel juhul peab VÕS § 1043

järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja)

kahju hüvitama. Kostja on käitunud õigusvastaselt ja on kahju tekkimises süüdi.

Hagejale on tekkinud kahju ning kahju tekitaja (kostja) on kannatanu (hageja) arvel

rikastunud.

Kostja vastuväited

6. Kostja leidis, et hagi rahuldamiseks tuleb maakohtul tuvastada TsÜS § 150 lg 2

sätestatud eeldused: 1) kas kohustatud isik on käitunud õigusvastaselt ja on selles

süüdi; 2) kas kannatanule on tekkinud kahju; 3) kas kahju tekitaja on kannatanu arvel

rikastunud.

7. Vastuseks hageja väitele, et kostja ei esitanud tasaarvestamise avaldust ega tõendanud

kulusid, mis peaks olema aktsepteeritavad hageja kuludena, teatas kostja, et alates

25.03.2014 on ta nendele kuludele osundanud kui kasule, mida tuleks kahju summast

maha arvata VÕS § 127 lg 5 alusel.

8. Hageja põhiliseks seisukohaks hagis oli asjaolu, et vallal ei olnud kostja maastureid

vaja, sest vallal oli sõiduk VW Bora ja hiljem VW Passat, mis olid mõeldud

vallavanema ametisõitudeks. Kostja selgitas, et eeltoodud autod olid ette nähtud kõigi

valla ametnike poolt kasutamiseks, mistõttu ei olnud need piisavad. Kuni 2005. aasta

alguseni oli vallavanem (kostja) kasutanud ametisõitudeks oma isiklikku autot Audi

A6, mille eest alates 2002 maksis hageja kostjale hüvitise 5 000 krooni kuus. Seda

tõendab Vändra Vallavolikogu 18.11.2002 otsus nr 34 ja valla arengu- ja

eelarvekomisjoni istungi 12.01.2005 protokoll, milles on fikseeritud finantsjuht Kaie

Rätsepa selgitus nimetatud hüvitise maksmise kohta. VW Bora liisiti valla poolt

29.09.2004, kuid hüvitist maksti edasi kuni 2005 alguseni, kuna vallavanem jätkas

isikliku sõiduki kasutamist.

9. 2005. aasta jaanuaris otsustas volikogu võtta kasutusse kostja liisitud uue sõiduki (VW

Touareg), kuid käsitleda seda raamatupidamislikus mõttes enda omandina, et

vähendada riigile makstavaid makse. VW Bora ei olnud soetatud vallavanema

ametisõitudeks, vaid vallavalitsuse teiste ametnike ja töötajate tarvis. Samal eesmärgil

liisiti 07.03.2008 VW Passat. Kui jaanuaris 2010 lõpetati valla poolt kostjaga sõlmitud

4(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

kasutusleping kostja Audi Q7 osas, jätkas kostja ametisõite VW Passati ja oma

isikliku sõidukiga, mille eest vald samuti maksis kostjale hüvitist. See asjaolu tõendab

vallavanemale sõiduki kasutusse võtmise vajaduse, mis realiseerus 14.03.2013, kui

hageja liisis sõiduki Hyundai i40, registreerimismärk XXXXXX, millega praegune

vallavanem sõidab tänaseni. Et vallavanemad kasutavad oma ülesannete täitmiseks

oma isiklikku sõidukit, on tavapärane ning hageja väide, et vallal polnud kostja

sõidukit vaja, on kohtumenetluse lõppstaadiumis välja otsitud asjakohatu argument.

Hageja tahe võtta kasutusse kostja liisitud sõiduk oli selgelt väljendatud vallavolikogu

18.01.2005 otsuses nr 1 (18.02.2014 hagi lisa 14, kostja 26.05.2016 lisa 3). Istungi

protokolli järgi ettekande sel teemal tegi volikogu esimees IT ning selgitusi andis

kostja. Meelevaldne on teha järeldus, et kostja oma selgitustega mõjutas talle sobiva

otsuse tegemist. Otsuse tegemisel oli volikogu liikmetel teada ka valla arengu- ja

eelarvekomisjoni seisukoht. Sama otsusega volitati vallavalitsust vormistama

vajalikud lepingud. Kui volikogu oleks soovinud täpsemalt kehtestada kasutusse

võtmise tingimusi, oleks volikogu seda oma otsuses märkinud. Volikogu otsus kehtis

kuni 2010. aasta jaanuarini. Seega ei olnud õige hageja seisukoht, et nimetatud

volikogu otsusega ei loodud õiguslikku alust kostja sõiduauto kasutusse võtmiseks.

Kuna volikogu volitas vallavalitsust sõiduki kasutusse võtmisega tegelema, ja olukord

oli sama ka 2008. aastal, otsustas vallavalitsus ise 2008 kostja uue liisitud sõiduki

kasutusse vormistada. Vallavalitsuse korraldus kehtis samuti kuni 2010. Hageja tahe

kasutada kostja sõidukeid ajavahemikul 2005–2009 väljendus iga aasta valla aruannete

kinnitamisel, milles olid kostja sõidukitega seotud kulud lahti kirjutatud. Hageja

vastuväited kostja sõidukite kasutusse võtmisele esitati alles 2014.

10. Hageja väited olid paljasõnalised ja tõendamata. Kostja arvates olukorras, kus kostja

sõidukite reaalne kasutamine hageja huvides on toimunud, ei saa rääkida kahju

tekitamisest ega kahju ulatusest hagetavas summas. Juhul kui kohus leiab, et hagejale

on kostja tegevusega kahju tekitatud, tuleb võimalikust kahjusummast maha arvata

kasu, mida hageja sai ja hageja poolt säästetud kulud.

11. Kuni 2005. aastani kasutas hageja kostja sõidukit ja maksis kostjale kokkuleppel 5 000

krooni (319,56 eurot) kuus. Kui hageja oleks jätkanud hüvitise maksmisega samas

ulatuses, siis oleks hageja pidanud kostjale maksma vaidlusaluse perioodi, s.t 58 kuu

eest kokku 18 534,38 eurot. Samas ei saa eeldada, et hüvitise suurus oleks muutumatu

5 aasta jooksul (kallines kütus, hooldus).

12. Kostja leidis, et võimalikust kahjusummast tuleks 100% maha arvata kütuse kulu (+

kütusekaardi hooldustasu) kogu perioodi eest summas 191 609,86 krooni (12 246,10

eurot). Kostja sõidud olid tehtud hageja huvides. Hageja ei tõendanud, et vallavanema

ülesannete täitmisel kasutatud valla muu sõiduki puhul kütusekulu oleks väiksem.

Samuti tuleks 100% maha arvata hooldus- ja remondikulud (varuosad, materjalid,

autopesu ja muu korrashoid) kogu perioodi eest summas 101 235,34 krooni (6 470,11

eurot, võrreldes VW Bora ja VW Passati kogu kuluga 75 981 krooni/4 856 eurot on

vaid ca 25% suurem). Valla ülesannete täitmiseks sõiduki korrashoid oli vajalik. Maha

arvamisele kuuluvad ka kohustusliku liikluskindlustusmaksed kogu perioodi eest

5 146 krooni (328,89 eurot), sest ilma liikluskindlustuseta ei ole võimalik sõita ja

vallavanema ülesandeid täita. Lisaks tuleks maha arvata 100% kostja poolt hagejale

5(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

makstud hüvitis valla sõiduki kasutamise eest isiklikeks sõitudeks kogu perioodi eest

summas 109 844 krooni (7 020 eurot). Kui hageja võttis kasutusse kostja sõiduki, siis

peab vaid hageja kostjale maksma, mitte vastupidi. Võimalikust kahjusummast tuleks

maha arvata valla poolt liisinguandjale topelt makstud arve (Suve Auto AS 14.08.2007

arve nr 264005664) summas 2 252 krooni (143,93 eurot), kuna nimetatud summa

tagastas kostja hagejale 21.12.2011. Kokku tuleks võimalikust kahjusummast maha

arvata 27 109,03 eurot. Kahju hüvitamise eesmärgiks ja tagajärjeks ei saa olla

kannatanu rikastumine.

13. Kostja esitas kahju hüvitamise vähendamise taotluse VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi.

Vallavolikogu kinnitas igal aastal ajavahemikul 2005–2009 valla majandusaasta

aruandeid, millega kiitis heaks kostja sõidukite kasutamise kulutusi ja sõidukite

kasutamise jätkamist. Aastaaruandeid olid enne kinnitamist volikogus volikogu

liikmetele tutvustatud. Nimetatud otsustest nähtub, et enne volikogu liikmeid tutvus

aastaaruannetega volikogu revisjonikomisjon ja samuti kiitis need heaks, vastasel

juhul ei oleks volikogu neid aruandeid kinnitanud. See tähendab, et volikogu liikmete

võimuses oli kahju tekkimist peatada ja vältida. Volikogu liikmetel on õigus tutvuda

vallavalitsuse dokumentidega ja esitada volikogu istungile päevakorra küsimused, mh

seoses ka sõidukite kasutamisega. Volikogu liikmed ei ole seda ajavahemikul 2005–

2009 teinud ja lasksid väidetaval kahjul suureneda, kinnitades aastaaruandeid ja

eelarveid, mis sisaldasid kulutusi kostja sõidukitele. Sellest tulenevalt taotles kostja

võimaliku kahjuhüvitise vähendamist kuni 0 euroni.

14. Kahju tekitaja ei pea hüvitama kahju ulatuses, milles kannatanu on oma kulusid

säästnud. Valla arengu- ja eelarve komisjoni 12.01.2005 koosolekul põhjendas

vallavalitsuse finantsjuht KR kostja sõiduki kasutusse võtmist riiklike maksude

vähendamisega, mis oleks vallale olnud kasulik. Vähenenud erisoodustusmaksu arvel

säästis hageja oma kulusid kokku vähemalt 97 962 krooni (6 260,91 eurot, 2005. aasta

maksude järgi 3 189 – 1 500 = 1 689 x 58 kuud). Kostja taotles hageja poolt säästetud

kulude võrra võimalikku kahjuhüvitist vähendada või hüvitisest maha arvata.

15. Kostja esitas taotluse kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaks määramiseks. Kostja

töötasu on praegu 504,43 eurot ning tal on võimalik maksta 300 eurot igal kuul.

Esimese astme kohtu otsus

16. Pärnu Maakohus rahuldas 08.05.2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

välja 31 732,61 eurot. Maakohus jättis 27,55% hageja menetluskuludest hageja enda

kanda ja 72,45% kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 796,43 eurot

ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

17. Kostja oli lepingute sõlmimise ajal (13.01.2005 ja 24.03.2008) Vändra vallavanem.

Vallavanemana oli ta samal ajal ka ametiisik vastavalt korruptsioonivastase seaduse

(KVS) § 4 lg 2 p-le 15. Lepingud sõlmisid kostja eraisikuna ja TH Vändra

Vallavalitsuse esindajana kui vallavanema asendaja. KVS § 24 lg 1 kohaselt

ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga

või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Samuti ei või ta volitada oma alluvaid tegema

vastavaid tehinguid tema asemel. TH oli 25.08.2003 jõustunud vallavolikogu otsusega

6(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

kinnitatud vallavanema asetäitjaks, kellel Vändra vallavanema statuudi p 12 alusel oli

õigus asendada vallavanemat tema äraolekul. Kuna vallavanem ei olnud lepingute

sõlmimiste ajal ära ehk tema asendamise alus tehingu sõlmimisel asetäitja poolt

puudus, sai asetäitja vallavalitsuse nimel lepinguid sõlmida vaid vallavanema volituse

alusel. Seega TH ei saanud olla lepingute sõlmimise ajal vallavanema asendaja.

18. KVS § 6 lg 3 järgi ametiisik, kellel on korruptsiooniohtlikke suhteid, peab

informeerima sellest asutuse juhti või ametikohale valimise õigusega organit, taotledes

vastavate otsuste vastuvõtmise ja tehingute sõlmimise õiguse andmist teisele

ametiisikule. Seega oleks pidanud PR informeerima keelatud tehingu tegemise

vajadusest Vändra Vallavolikogu, kes oleks saanud määrata PR-le ühekordse tehingu

tegemiseks asendaja. PR Vändra Vallavolikogu keelatud tehingu tegemise vajadusest

KVS mõttes ei informeerinud, kuna nimetatu ei nähtu kohtule esitatud volikogu

otsustest.

19. Tehingute tegemise ajal kehtinud redaktsioonis KVS § 24 lg 4 järgi on KVS § 24 lg 1

sätestatud keeldu rikkudes tehtud tehing tühine. Maakohus leidis, et 13.01.2005 PR ja

valla vahel sõlmitud sõiduauto kasutusvalduse leping ja 24.03.2008 sõlmitud vara

kasutamise leping on tühised tehingud KVS § 24 lg 4 järgi.

20. Volikogu ei andnud TH-le tehingute sõlmimiseks õigust. Sellised volikogu otsused

puuduvad mõlema tehingu puhul. Vändra Vallavolikogu 18.01.2005 otsus nr.1 ei anna

TH-le õigust tehingu sõlmimiseks. Samuti on tegemist hilisema kuupäevaga otsusega

s.t. tehing oli eelnevalt juba tehtud. Otsusest ei nähtu kellele kuuluva ja millise sõiduki

kasutusvaldusse võtmisega nõustuti ja millistel tingimustel ning mis väärtuses

kohustusi vallale võeti. Tegemist ei olnud PR-le kuuluva isikliku sõiduautoga, kuna

isikliku sõiduki pealt ei kuuluks tasumisele liisingumaksed. Samuti ei saanud

18.01.2005 otsus olla aluseks 24.03.2008 lepingu sõlmimiseks, kuna selle lepingu

asjaolusid volikogule otsustamiseks ei esitatud. Vald ei saanud etteulatuvalt otsustada

sõlmitavat tehingut, mille kohta 2005. aastal andmed puudusid.

21. Vändra Vallavalitsus 24.03.2008 korraldusega nr.82 otsustas võtta valla valdusse ja

kasutusse maastur Audi Q7 reg.märgiga XXXXXX ning sõlmida vara tasuta

kasutamise leping ja kinnitada Vändra Vallavalitsuse kommunaalasutuse juhataja TH

valla esindajaks lepingu sõlmimisel. Korralduse on allkirjastanud TH ja vallasekretär

AL (IV toimik lk 22). TH-l puudus pädevus allkirjastada vallavalitsuse korraldust

vallavanema asemel, kuna vallavanem ei olnud ära ja vallavolikogu ei olnud tehingu

tegemist otsustanud. Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 3 järgi haldusakt on tühine,

kui seda ei ole andnud pädev organ. HMS § 63 lg 1 järgi tühine haldusakt on kehtetu

algusest peale. See, et TH oli 19.08.2003 vallavolikogu otsusega kinnitatud

vallavanema asetäitjaks, kellel Vändra vallavanema statuudi p 12 alusel oli õigus

asendada vallavanemat tema äraolekul, ei andnud talle õigust vallavanemaga

eelpoolnimetatud lepingute sõlmimisek. Vallavanem ei olnud tehingute sõlmimise ajal

ära ja täitis ise vallavanemana oma tööülesandeid. 2008. aastal kehtinud Vändra

Vallavolikogu 21.03.2006 määrus nr.5 Vändra valla põhimääruse § 8 järgi lepingute

sõlmimisel esindab valda vallavanem või tema asendaja. Põhimääruse § 23 lg 4 järgi

vallavanemat asendab tema äraolekul vallavalitsuse liige, kelle nimetab iga kord

asendajaks vallavanem oma käskkirjaga (I toimik lk 47–51). Kostjal vallavanemana

7(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

puudus õigus volitada TH vastavat lepingut endaga sõlmima. Sellist volitust ei ole

andnud ka Vändra Vallavolikogu. Sellise lepingu sõlmimisele ei kohaldunud TH-le

Vändra Vallavolikogu 19.08.2003 otsusega antud volitus, mille kohaselt TH määrati

PR asetäitjaks.

22. 13.01.2005 ja 24.03.2008 sõlmitud lepingud on tühised TsÜS § 129 lg 1 alusel, kuna

TH-l puudusid volitused lepingute sõlmimiseks vallavalitsuse nimel. Vaidlusaluste

tehingute sõlmimise sai otsustada vallavalikogu, kuid mõlema tehingu puhul vastavad

volikogu otsused puuduvad. TsÜS § 129 lg 1 järgi teise isiku nimel esindusõiguseta

tehtud mitmepoolne tehing on tühine, v.a. juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta

isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Esindusõiguseta esindaja on isik, kes teeb

tehingu teise isiku nimel ega oma kas üldse esindusõigust või ületab tehingu tegemisel

esindusõiguse piire.

23. Kui kohus asub seisukohale, et sõidukite kasutuslepingud on tühised, tuleb tuvastada,

kas tehing vastas mõne teise tehingu tunnustele. Kostja arvates vastasid 13.01.2005 ja

24.03.2008 sõlmitud sõiduki kasutusvalduse leping ja tasuta kasutamise leping

tavalise asja kasutuslepingu tunnustele. Maakohus leidis, et vaidlusalused lepingud ei

vasta mõne muu lepingu tunnustele, mis ei oleks tühised. Sõlmitud lepingud on igal

juhul tühised nii KVS § 24 lg 4 kui ka TsÜS § 129 lg 1 järgi.

24. TsÜS § 129 lg 3 kohaselt, kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata või

esindusõigust ületades, võib tehingu teine pool teha isikule, kelle nimel tehing tehti,

ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku

tegijale. Kriminaalasjas 1-13-7408 10.04.2014 tehtud jõustunud otsusega ei leidnud

tuvastamist, et volikogu oleks tagant järele 13.01.2005 ja 24.03.2008 sõlmitud

lepingud heaks kiitnud. Heakskiiduna ei saa käsitleda Vändra Vallavolikogu

18.01.2005 otsust nr.1, kuna otsusest ei nähtu, kellele kuuluva ja millise sõiduki

kasutusvaldusse võtmisega nõustuti ja millistel tingimusetel. Maakohus kuulas

kriminaalasjas tunnistajana üle vallavolikogu liikmed, kes kinnitasid, et arutati

vallavanemale isikliku sõiduauto kasutamise eest kompensatsiooni maksmise

küsimust, mitte aga juba sõlmitud lepingut. Kohtus tunnistusi andnud vallavalikogu

liikmed tõendasid, et arutelu oli üldsõnaline, mingeid arvestusi nemad ei näinud ja nad

arvasid, et jutt on kütusekulu kompenseerimisest. Enamjaolt tunnistajad kinnitasid, et

jutt oli vallavanemale kompensatsiooni maksmisest isikliku autoga töösõitude

tegemise eest 2 000 krooni kuus ja nad said aru, et auto omanik on PR. Seega

maakohus leidis, et PR ütlused, et volikogu otsustas hüvitada liisinguga seotud

kulutused, olid teiste tõenditega ümber lükatud. Samuti kriminaalasjas leidis kohtus

tõendamist, et vallavolikogu liikmeid ei informeeritud vallavanema autole tehtavate

kulutuste osas. Kuna kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et volikogule ei esitatud

otsustamiseks kõiki vajalikke andmeid lepingute kohta siis ei saa lugeda, et volikogu

on lepingud heaks kiitnud 15.02.2005 otsusega nr 3, millega kinnitati valla 2005. aasta

eelarve (IV toimik lk 31–36) või volikogu 21.03.2006 määrusega nr 3, millega

otsustati kinnitada Vändra valla 2006. aasta eelarve (IV toimik lk 4) või volikogu

20.02.2007 määrusega nr 5, millega kinnitati Vändra valla 2007. aasta eelarve (IV

toimik lk 43) või 19.05.2008. määrusega nr 12, millega otsustati kinnitada Vändra

valla 2008. aasta eelarve. Eelarvest ei nähtu, mis liiki kulud konkreetselt kinnitati.

8(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

Samuti Vändra valla 2008. aasta eelarve võeti vastu 19.02.2008 s.o. ajal, mil kostja

Audi Q7 ei olnud veel liisinud (IV toimik lk 48–51).

25. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus tuvastas jõustunud vaheotsusega

20.05.2015, et Vändra valla nõue PR vastu on aegunud TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028

järgi (alusetu rikastumine) ja aegunud ei ole kahju hüvitamise nõue TsÜS § 150 lg 2

alusel. Muul alusel kahju nõue on aegunud.

26. TsÜS § 150 lg 2 järgi, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul

seoses kahju tekitamisega rikastunud, on ta pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud

aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete

järgi. TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava

nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks

on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui

õigusvastaselt kahju hüvitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle

eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega s.t. kohustatud isik

peab (erinevalt alusetust rikastumisest tulenevatest nõuetest) üldjuhul olema käitunud

õigusvastaselt ja olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju (VÕS § 1043).

Seega tuleb esmalt nõue kindlaks teha üldiste deliktiõiguslike sätete järgi. Muu hulgas

tuleb kindlaks teha, kas kannatanu on saanud kahju. Lisaks tuleb tuvastada VÕS §-de

1037–1039 järgi, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud.

27. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik

(kahju tekitaja) peab kahju hüvitamata, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab

kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 järgi

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati muu hulgas 1) kannatanu omandi või

sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega; 2) seadusest tulenevat kohustust

rikkuva käitumisega; 3) heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

28. Aastatel 2005 kuni 2009 tehti kostja poolt Vändra vallavalitsusele esitatud arvetega

seoses kostja isiklikule arveldusarvele nr 1107337905 Vändra Vallavalitsuse

arveldusarvelt nr 10902015352006 kokku 117 väljamakset kogusummas 675 667,47

krooni (43 183,02 eurot, II toimik lk 31–156). Samuti on kostja kasutanud Vändra

Vallavalitsuse krediitkaarte nr 4277243605876659 ja nr 4277243607577412 talle

esitatud arvete tasumiseks perioodil 24.09.2008 – 14.10.2009 kokku summas 9 599,40

krooni (613,51 eurot, II toimik lk 38, 166–170, 178–179). Antud tsiviilasjas esitas

hageja nõude kostja vastu kokku summas 685 266,87 krooni (43 796,54 eurot). Kõik

maksed, mida PR sai tema poolt vallavalitsusele esitatud dokumentide alusel, olid

saadud ebaseaduslikult ja olid tema poolt omastatud. Kriminaalasjas leidis maakohus,

et kostja pani kuriteo toime otsese tahtlusega.

29. Kostja pani toime õigusvastase teo kriminaalkorras karistatava teo, mille tagajärjel

tekkis hagejale kahju 43 183,02 eurot ja kostja on kahju tekitamises süüdi. Tegemist

on nii seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega kui ka heade kommete

vastase tahtliku käitumisega. Ilma õigusliku aluseta hageja rahaliste vahendite

omastamisega on hagejale tekkinud kahju ja kostja väited, et kahju ei ole tekkinud, ei

olnud millegagi põhjendatud.

9(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

30. Kostja õigusvastase tegevuse tulemusel andis ta valla kasutusse ilma hageja

nõusolekuta sõidukid ning hageja hüvitas kostjale kõik sõidukite kulutused. Tehingute

tühisuse tuvastamisel käsitles maakohus hageja nõusolekute puudumist. Kostja omand

suurenes hageja poolt tehtud rahalistest ülekannetest ja hageja rahaliste vahendite

kasutamisest (krediitkaartide kasutamine). Kostja sai ilma õigusliku aluseta enda

kasutusse kostja rahalisi vahendeid kokku summas 43 796,54 eurot. See, et hagejal

saadud rahalised vahendid ei ole alles või et ta need ära kulutas, ei tähenda, et kostja ei

oleks alusetult rikastunud. Seega maakohus leidis, et kostja oli hagejale kahju

tekitanud ja samaaegselt alusetult rikastunud.

31. Kostja väitel tuli kahjusummast maha arvata järgmine kasu, mida hageja sai:

 kuni 2005. aastani kasutas hageja kostja sõidukit ja maksis kostjale kokkuleppel

5 000 krooni (319,56 eurot) kuus. Kui hageja oleks jätkanud hüvitise maksmisega

siis oleks ta pidanud vaidlusaluse perioodi eest kostjale tasuma 18 534,38 eurot.

 Võrreldes hageja kasutuses olevate sõidukite VW Bora ja VW Passat kasutustasu

ja kostja sõidukite VW Touareg ja Audi Q7 kasutustasu, on vahe 17%. Alates

2013. aastast on hageja poolt vallavanemale liisitud sõiduki Hyundai i40

liisingumakseteks 2 814 eurot aastas, mis oleks teinud 58 kuu eest kokku 13 601

eurot, mis on vaid 3 300 eurot kostja sõiduki kasutamisest soodsam. Seega võib

lugeda mõistlikuks kasutustasuks valla sõidukite kasutustasu.

 100% kütusekulu + kütusekaardi hooldustasu kogu perioodi eest kokku

191 609,86 krooni (12 246,10 eurot). Kostja sõidud olid tehtud hageja huvides ja

kütust kulus nii palju kui vaja oli.

 100% hooldus ja remondikulud kogu perioodi eest summas 101 235,34 krooni

(6 470,11 eurot). Valla ülesannete täitmiseks sõiduki korrashoid oli vajalik ja

hageja ei tõendanud, milliseid kulutusi ta vajalikuks ei lugenud.

 100% liikluskindlustusmakse kogu perioodi eest summas 5 146 krooni (328,89

eurot), sest ilma liikluskindlustuseta ei ole võimalik sõita ja vallavanema

ülesandeid täita.

 100% hagejale tasutud hüvitis valla sõiduki kasutamise eest isiklikeks sõitudeks

kogu perioodi eest summas 109 844 krooni (7 020 eurot).

 valla poolt liisinguandjale topelt makstud arve ( Suve Auto AS 14.08.2007 arve nr

264005664) summas 2 252 krooni (143,93 eurot).

32. Maakohus leidis, et kahjuhüvitisest ei saa kasuna maha arvata hüvitist, mida hageja

maksis kostjale kokkuleppel kuni aastani 2005 kostja sõiduki kasutamise eest. Aastatel

2005–2009 vastavat kasutust poolte vahel kokku ei lepitud. Kostja väited, et vallale oli

vajalik veel üks sõiduk, mille oleks pidanud liisima, olid paljasõnalised ja ei olnud

millegagi tõendatud. Valla kasutuses olid sõidukid Volkswagen Bora ja Volkswagen

Passat. Samuti kahjusummast ei ole põhjendatud maha arvata sõidukite Volkswagen

Touareg ja Audi Q7 liikluskindlustusmakset ja hooldust ning remondikulude makseid,

kuna hageja ei pea õigusliku aluseta hüvitama kostja poolt endale liisitud sõidukite

makseid. Kostja ise kasutas liisitud sõidukeid, s.h. isiklikeks sõitudeks.

33. Kostja esindaja võttis kohtuistungil õigeks, et kahjust tuleb maha arvata kostjale topelt

makstud Suve Auto AS arve nr 264005664. summas 2 252 krooni, mille kostja Vändra

10(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

vallale 21.12.2011 tagasi maksis (II toimik lk 34, IV toimik lk 119–121, 134). Seega

143,93 eurot tuli kahjuhüvitisest maha arvata.

34. Kahjusummast tuleb maha arvata kostja poolt hagejale tasutud hüvitis sõidukite

kasutamise eest kokku summas 16 500 + 18 000 + 18 000 + 23 000 + 34 344 =

109 844 krooni (7 020 eurot, IV toimik lk 26,27). Maakohus võttis arvesse kostja

poolt esitatud tõendid, s.o. valla finantsjuhi koostatud tabel 1 tagasimaksete kohta ja

Vändra valla 2009. aasta majandusaasta aruande (III toimik lk 162, IV toimik lk. 26).

Kuna 13.01.2005 ja 24.03.2008 sõlmitud lepingud on tühised ja hageja nõusolek

sõidukite kasutusse võtmiseks puudus, siis puudus alus ka vallal saada makseid PR-lt

sõidukite isiklikeks sõitudeks kasutamise eest ja vald sai nimetatud maksetega

alusetult kasu.

35. Kostja poolt liisitud sõidukitega teostas kostja osaliselt töösõite hageja huvides, kuid

täpset arvestust selle üle ei peetud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et kütust on

kasutatud nii hageja sõitudeks kui ka kostja erasõitudeks, kuid hageja ei osanud öelda

mis ulatuses (IV toimik lk 134). Kohtuistungil leidis kostja, et kütusekulu, mis jääb

tema kanda võiks olla 28%, kuna nädalas on 5 tööpäeva ja 2 puhkepäeva. Kuna

mõlemad pooled kinnitasid, et hageja poolt kostjale tasutud kütust kasutati nii hageja

sõitudeks kui ka kostja sõitudeks, siis kahjuhüvitisest tuli kasuna osaliselt maha arvata

kütusekulu. Tegemist on hageja poolt kütusele säästetud kuludega. Maakohus

arvestas, et nädalas on 5 tööpäeva x 8 tundi ja 2 puhkepäeva. Seega nädala sees oli

võimalik sõidukit kasutada hageja huvides 2/3 ulatuses ja 1/3 väljaspool tööaega

kostja huvides ning nädalavahetusel 100% kostja sõitudeks. Tõenäoliselt iga päev ei

olnud vajalik teha sõite ja kasutada selleks kütust hageja huvides. 1 kuu aastas oli

kostjal puhkus, mil ta tööl ei käinud ning aastas on ka riigipühad, mil on puhkepäev.

Sõidukite kasutamine toimus perioodil märts 2005 – detsember 2009 s.o. 58 kuud – 5

kuud (5 aasta puhkus) = 53 kuud. Maakohus hindas kahjust võimalikku mahaarvatavat

kasu siseveendumuse järgi ja analoogia alusel TsMS § 233 lg-ga 1 ja VÕS § 127 lg-ga

6 ning leidis, et kahjuhüvitisest tuli hageja kasuna maha arvata ca 40% kütusekulu +

kütusekaardi hooldustasust (12 246,10 eurot, millest 40% on 4 898,44 eurot) kokku

ümardatuna 4 900 eurot (92,45 eurot kuus).

36. VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi kahjuhüvitise vähendamiseks puudus alus. Kahju tekkis

kostja enda õigusvastase tegevuse tulemusel. See, et volikogu kinnitas perioodil 2005–

2009 majandusaasta aruanded, ei tähenda, et kahju tekkis hagejast tulenevatel

põhjustel. Vändra Vallavolikogu revisjonikomisjon arutas 12.01.2010 koosolekul

Vändra Vallavolikogu 18.01.2005 otsuse „Isikliku sõiduauto kasutusvaldusesse

võtmine“ kehtetuks tunnistamist ja sellega seonduvat (III toimik lk 110). Komisjoni

istungil Andres Sõnajalg avaldas oma seisukoha, et vallavolikogu 18.01.2005 otsus ja

eelpoolnimetatud otsuste alusel sõlmitud lepingud on tühised. Vändra Vallavolikogu

revisjonikomisjon otsustas pöörduda hinnangu saamiseks eksperdi poole (III toimik lk

110).

37. Kostja leidis, et kahju tekitaja ei pea hüvitama kahju ulatuses, milles kannatanu on

oma kulusid säästnud. Maakohtu arvates ei ole kostja tõendanud, et erisoodustusmaks

oleks vähenenud. Sõidukeid ei saanud vormistada „valla omandisse“. Vaidlusaluste

sõidukite omanik ei olnud kostja. Valla maksude vähendamine kostja ebaseadusliku

11(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

tegevuse (tühiste tehingute sõlmimine) tulemusel ei ole põhjendatud, seadusega

kooskõlas ega kooskõlas ka seaduses sätestatud kahjuhüvitise vähendamise

põhimõttega.

38. Kokkuvõtvalt tuleb kahjusummast maha arvata järgnev kasu 143,93 + 7 020 + 4 900 =

12 063,93 eurot. Seega oli kahjunõue põhjendatud (43 796,54 – 12 063,93) summas

31 732,61 eurot.

39. Otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramine kostja poolt taotletud kujul ei olnud

põhjendatud. Olenemata kostja sissetulekute suurusest on kostjal piisavalt vara, et

kohtuotsust kohe täita. Vastavalt kinnistusraamatu andmebaasile kuulub kostjale 8

kinnistut. Arvestades kahjuhüvitise suurust toimuks tasumine 500 eurot kuus

ebamõistlikult pika aja jooksul, mis on hagejale ülemäära koormav.

40. Maakohus jättis menetluskulud 27,55% hageja kanda ja 72,45% kostja kanda.

41. Hageja palus menetluskulude nimekirja kohaselt välja mõista kostjalt hageja kasuks

menetluskulud koos käibemaksuga summas 6 630,30 eurot, millest õigusabikulud

moodustavad 5 730,30 eurot ja riigilõivud 900 eurot.

42. Põhjendatud ajakulu materjalidega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja

hagiavalduse koostamiseks ning kliendile tutvumiseks saatmiseks ja kohtule

esitamiseks oli 7 tundi ja hagiavalduse projekti täiendamine hagi tagamise taotlusega

(2,5 lehel) 1 tund 30 minutit. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hagi lisade

paberkandjal kohtule esitamiseks kulunud aega. Nimetatud toiming ei nõua juriidilisi

teadmisi ja toimingu saaks teha hageja ise. Samuti ei võta toiming aega 25 minutit.

Maakohtule ei olnud arusaadav, mida tähendas kohtule selgituste andmine tagatise

osas ja selles osas ei olnud õigusabikulu põhjendatud. Kohtumääruse kättesaamine,

määrusega tutvumine (hagi tagamise määrus 2,5 lehel) ja kliendile info edastamine oli

maakohtu hinnangul põhjendatud kokku 30 minuti ulatuses. Põhjendatud ajakulu

haginõude täiendavaks analüüsiks ja kliendiga nõupidamiseks ning ringkonnakohtu

kriminaalasja otsuse kohtule saatmiseks oli 1 tund, istungiks ettevalmistuseks 1 tund,

kohtu korraldaval eelistungil osalemiseks 1 tund ja 30 minutit. 03.11.2014 esitas

hageja kohtule hagi täpsustatud teksti koos lisadega, kuna kohus tegi eelistungil

hagejale ettepaneku esitada täpsustatud hagi koos kahju arvestusega. Hagi täpsustuse

põhjendatud aja kuluks luges maakohus 2 tundi ja 45 minutit. Kohtuotsusega

tutvumisele haldusasjas 3-14-50833 kulunud aeg ei ole kantud seoses käesoleva

kohtuasjaga vaid vallasekretäri kaebuse kohtuasjaga. Käesolevas asjas ei ole

08.02.2016 hageja kaebust ringkonnakohtule esitanud, seega ei ole tegemist

põhjendatud kuluga. Maakohus leidis, et põhjendatud ajakulu kostja 26.05.2016

menetlusdokumendiga tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja hageja seisukoha

koostamiseks kokku oli 2 tundi. 29.05.2016 kostja taotlusega tutvumiseks ja vastuse

koostamiseks luges maakohus põhjendatud ajaks 1 tund ja 10 minutit. Esitatud

hagiavalduse tervikteksti (sisuliselt 4,5 lehel) koostamise kulu oli põhjendatud 3 tundi.

Arves nr 0227-0045 näidatud ajakulu 1 tund ja 15 minutit oli põhjendatud. Arves nr

0321-0059 luges maakohus põhjendatuks ajakulu istungiks ettevalmistamiseks 35

minutit ja kohtuistungil osalemiseks 2 tundi ning transpordikulu kohtuistungile – 280

km x 0,3 + käibemaks = 100,80 eurot. Põhjendatud oli arvestada transpordikulu 0,3

eurot iga läbitud kilomeetri kohta.

12(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

43. Maakohus luges hageja vajalikeks ja põhjendatud kuludeks kokku riigilõivud 900

eurot + õigusabikulud 1 275 + 75+ 937,50 + 475 + 396 + 165+ 341 = 3 664,50 eurot +

esindaja transpordikulu 100,80 eurot = 4 665,30 eurot.

44. Kostja palus menetluskulude nimekirja kohaselt välja mõista hagejalt kostja kasuks

menetluskulud summas 7 260 eurot (õigusabikulud 6 372 eurot ja riigilõiv 600 eurot).

45. Maakohus leidis, et arves 108 on põhjendatud kulu kokku 10 tunni ulatuses 1 440

eurot

(koos

käibemaksuga).

Arvestades

esitatud

hagi,

selle

täiendust

ja

dokumentaalseid tõendeid ning kostja poolt esitatud vastuseid, siis täpsustatud hagiga

tutvumise ja täiendava vastuse ning vaheotuse taotlemise kulu kokku 2 tunni ulatuses

ei olnud põhjendatud. Arves nr 044 ei olnud põhjendatud ajakulu hageja vastuse ja

tõenditega tutvumisele ja analüüsimisele 1 tunni ulatuses ning 11 03.2015 seisukoha

koostamisele 0,5 tunni ulatuses. Põhjendatud ja vajalik kulu oli kokku 5,5 tundi. Piisav

aeg vaheotsusega tutvumiseks ja analüüsimiseks oli 1 tund ning apellatsioonkaebuse

koostamiseks (sisuliselt 4 lk) 3 tundi. Seega oli põhjendatud ja vajalik ajakulu arve nr

045 alusel 4 tundi. Arvestades Tallinna Ringkonnakohtu otsuse pikkust ja

kassatsioonkaebuse pikkust (sisuliselt 3 lk), oli arve nr 006 põhjendatud ja vajalik

ajakulu kokku 3,5 tundi. Arvestades kostja 26.05.2016 seisukoha pikkust, oli arves nr

061 näidatud ajakulust põhjendatud 5 tundi. Arves nr 020 oli põhjendatud ja vajalik

ajakulu hagiavalduse terviktekstiga tutvumiseks (pikkus 4,5 lk) ja vastuse

koostamiseks

ning

seisukoha

esitamiseks

tundi,

kompromissettepaneku

koostamiseks 0,75 tundi, kokku 4,75 tundi. Arves nr 032 oli tegemist vajaliku ja

põhjendatud kuluga, arvestades kohtuistungi kestust 2 tundi ja 20 minutit. Seega

põhjendatud ajakulu istungiks ettevalmistuseks ja kohtuistungil osalemiseks oli 3

tundi.

46. Maakohus luges kostja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks kokku riigilõiv

600 eurot + õigusabikulud 5 148 eurot (1 440 + 792 + 576 + 504 + 720 + 684 + 432) =

5 748 eurot.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

47. 07.06.2017 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Pärnu Maakohtu

08.05.2017 otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt summas 31 732,61

eurot ja menetluskulude jaotuse ning rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

48. Maakohus

kohaldas

ebaõigesti materiaalõigust, eelkõige tehingute tühisuse

tuvastamise osas. Maakohus rikkus menetlusõigusnormi kogutud tõendite hindamisel

ning üllatusliku järelduse tegemisel. Maakohtu otsuses on eelistatud kostjat

süüdimõistvat kohtuotsust kriminaalasjas teistele tõenditele.

49. Maakohus leidis oma otsuses, et 13.01.2005 kostja ja hageja vahel sõlmitud sõiduauto

kasutusvalduse leping ja 24.03.2008 sõlmitud vara kasutamise lepingud on tühised

tehingud KVS § 24 lg 4 järgi. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg 3, kui tugines

lepingute tühisuse tuvastamisel eelkõige kohtuotsusele kriminaalasjas 1-13-7408,

kuigi istungitel ei arutatud lepingute tühisust.

50. Maakohtu järeldus, et vaidlusaluste tehingute sõlmimise sai otsustada vallavolikogu,

kuid mõlema tehingu puhul vastavad volikogu otsused puuduvad, on ebaõige.

Maakohus andis kuni jaanuarini 2010 kehtinud volikogu 18.01.2005 otsusele ebaõige

13(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

hinnangu. Kostja vallavanemana informeeris vallavolikogu 18.01.2005 istungil

tehingu tegemise vajadusest ning volikogu otsustas, et kostja sõiduk tuleb

kasutusvaldusesse võtta ja otsuse p-s 2 volitas vallavalitsust vormistama lepingud.

Maakohus märkis, et vallavolikogu 18.01.2005 otsus on tehtud hilisema kuupäevaga,

kui sõlmiti esimene leping, kuid ei põhjendanud, kuidas see asjaolu teeb tehingu

tühiseks. Kuna maakohus ei arutanud tühisuse küsimusi menetluseosalistega, ei

saanud kostja selgitada, et lepingule märgitud kuupäev 13.01.2005 ei ole sõlmimise

vaid koostamise kuupäev ja hilisema kuupäevaga volikogu otsusega kiideti tehing

heaks. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 nõudeid, kui ei arvestanud otsust tehes

asjaoluga, et 13.01.2005 sõlmitud leping hakkas faktiliselt kehtima valla suhtes

05.03.2005, kui esitati esimene arve vallale. Selleks ajaks oli volikogu poolt vastu

võetud 2005. aasta eelarve, milles oli kostja sõidukile tehtavate kuludega arvestatud ja

neid planeeritud. Maakohus oleks volikogu otsust pidanud hindama kogumis teiste

tõenditega, eelkõige koos valla arengu- ja eelarvekomisjoni 12.01.2005 istungi

protokolliga. Istungil kaalus komisjon sõiduki kasutusse võtmist selle tõttu, et uue

kostja poolt liisitava auto kasutamise tingimused, s.t kõikide maksude maksmine (sh

liisingumaksed) valla poolt oli vallale kasulikum. Komisjoni protokollis märgitud

planeeritavate kulude summa 93 634 krooni aastas sisaldas liisingu-, kindlustus-,

kütuse ja muid makseid. Komisjoni otsusele on viidatud ka volikogu 18.01.2005

otsuses. Kuna kulutuste prognoositav summa oli teada, siis on ebaõige maakohtu

järeldus, et volikogul ei olnud varalise kohustuse suurust teada.

51. Apellant ei nõustu maakohtuga, et TH-l puudus õigus allkirjastada 24.03.2008

korraldus nr 82, millega otsustati võtta kasutusele kostja auto. Maakohus ei hinnanud

kostja väidet, et korraldust nr 82 ei võtnud vastu TH, vaid otsus võeti vastu kolme

vallavalitsuse liikme poolt (MH, KR ja TH). TH vaid vormistas otsuse kirjalikult.

Korraldus nr 82 kehtis kuni selle kehtetuks tunnistamiseni 19.01.2010. Kehtetuks

tunnistamine ei toimunud tagasiulatuvalt. Korralduse nr 82-ga 3 kinnitati TH valla

esindajaks lepingu sõlmimisel. Kuna korraldus oli kehtiv haldusakt, siis TH-l oli õigus

24.03.2008 kasutuslepingule alla kirjutada.

52. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg 2, mille järgi ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks

kindlaksmääratud jõudu. Maakohus tugines tühisuse küsimuses Pärnu Maakohtu

10.04.2015 otsusele kriminaalasjas ning jättis tähelepanuta ja hindamata käesolevas

tsiviilasjas kostja argumendid.

53. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et eelarvete kinnitamisega ei antud

tehingutele heakskiitu. 13.01.2005 leping kiideti TsÜS § 129 lg 1 järgi heaks Vändra

vallavolikogu 18.01.2005 otsusega nr 1, millega otsustati võtta kostjalt sõiduk

kasutusse ja 15.02.2005 otsusega nr 3, millega otsustati kinnitada 2005. aasta valla

eelarve (milles olid mh ette nähtud summad kostja sõiduki kasutamisega seotud

kulude katmiseks). Sellele eelnes vallavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni

12.01.2005 otsus, kus määrati, millised sõiduki kasutamisega seotud kulud valla

eelarvest kaetakse. Tegelikult tehtud kulutuste ehk kasutuslepingu kehtimise heakskiit

toimus iga majandusaasta aruande kinnitamisel.

54. 24.03.2008 leping kiideti heaks Vändra vallavolikogu 19.02.2008 määrusega nr 2

(hagiavalduse lisa 17), millega otsustati kinnitada 2008. aasta valla eelarve, milles olid

14(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

mh ette nähtud summad kostja sõiduki kasutamisega seotud kulude katmiseks, ning

volikogu 19.05.2009 määrusega nr 12, millega kinnitati valla 2008. majandusaasta

aruanne, sh ka kostja sõidukile (osaliselt ka eelmisele sõidukile) tehtud kulutused.

Tegelikult tehtud kulutuste ehk kasutuslepingu kehtimise heakskiit toimus 2008. ja

2009. majandusaasta aruande kinnitamisel.

55. Volikogu otsustes tugineti ka revisjonikomisjoni järeldustele. Enne aastaaruannete

kinnitamist volikogus tutvustati neid volikogu liikmetele ja revisjonikomisjon kiitis

aruanded heaks. Vallavolikogu tegevus seoses kostja sõidukite kasutusse võtmisega

oli järjekindel: esialgu arutelu vastavas volikogu komisjonis, seejärel volikogu otsus

sõiduki kasutusse võtmise kohta, volikogu otsused vastavate kulutuste planeerimise

kohta majandusaasta alguses ja tehtud kulutuste kinnitamine (arvestades ka

revisjonikomisjoni arvamust) majandusaasta lõppedes ning aruannete esitamine

rahandusministeeriumile. Vallavolikogu käitumisest nähtub selgelt, et volikogu oli

kostjale tehtud väljamaksetega nõus ja mõlemad lepingud muutusid kehtivaks

heakskiiduga. Maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, et heakskiit toimus kord aastas

valla majandusaasta aruande kinnitamisega.

56. Maakohus ei tohtinud tugineda kriminaalasjas tehtud otsuses sisalduvatele õiguslikele

hinnangutele ega tugineda kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajate ütlustele, kuna

nende ütlusi ei ole tsiviilasja arutamisel uuritud. Hageja soovis nimetatud kohtulahendi

esitamisega käesolevas tsiviilasjas tõendada vaid kostja õigusvastast käitumist

(mõisteti süüdi) ja kahjusummat (omastamise summa). Hageja ei ole tunnistajate

ütlustele osundanud ega soovinud nendega midagi tõendada. Maakohus on siin

väljunud asja arutamise piiridest, asudes ise teises kohtulahendis kogutud tõendeid

hindama, pooltega arutamata, millega rikkus TsMS § 436 lg 3 ja 4.

57. Lisaks ei ole maakohus andnud hinnangut kostja väitele, et kui sõiduki

kasutuslepingud olid tühised, tuli kohtul tuvastada, kas tühine tehing vastas mõne teise

tehingu tunnustele. Maakohus on piirdunud ühe deklareeriva lausega, et vaidlusalused

lepingud ei vasta mõne muu lepingu tunnustele, mis ei ole tühised.

58. Maakohus on ebaõigesti jätnud kahjuhüvitisest maha arvamata kokkuhoitud kulutused.

59. Kuni 2005. aasta alguseni oli vallavanem kasutanud ametisõitudeks oma isiklikku

autot Audi A6, mille eest alates 2002. aastast maksis hageja kostjale hüvitise 5 000

krooni kuus. Sõiduk Volkswagen Bora liisiti valla poolt 29.09.2004, kuid hüvitist

vallavanemale maksti edasi, kuna vallavanem jätkas isikliku sõiduki kasutamist.

Vallavolikogu 18.01.2005 otsusega nr 1 otsustati võtta kasutusse kostja liisitud uus

sõiduk (Volkswagen Touareg). Volkswagen Bora oli samal ajal olemas. Seega on

tõendatud, et sõiduk Volkswagen Bora ei olnud soetatud vallavanema ametisõitudeks,

vaid vallavalitsuse teiste ametnike ja töötajate tarvis. Samal eesmärgil liisiti

07.03.2008 Volkswagen Passat, mille sissemakseks anti väljaostetud Volkswagen

Bora. Perioodil 2006–2009 oli valla huvides sõiduki kasutamine vallavanema poolt

väga aktiivne, sest avanesid erinevad Euroopa Liidu fondid ja tuli ajada asju nii Pärnus

kui Tallinnas. Seda ei saanud teha valla autoga, mida oli igapäevaselt vaja ka muude

valla ülesannete täitmiseks teiste ametnike poolt. Tegemist ei olnud vallavanema

tavapäraste ülesannetega ja asjaajamine vajas sõiduki kasutamist tavalisest suuremas

ulatuses. Hageja ei ole nendele faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ning maakohus

15(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

ei saanud neid asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid hinnata teisiti, kui hindas neid

kostja. Kuna kostja sõiduki kasutusele võtmine oli vajalik, pidi maakohus otsustama,

milline oli sõiduki kasutustasu perioodil 2005–2009 olukorras, kus tasu ei olnud

kokku lepitud. Apellant on seisukohal, et kasutustasu suurust tuleb leida teisel viisil,

kui arvas maakohus, lähtudes VÕS § 28 lg 2 põhimõtetest (nt mõistlik hind).

Maakohus on õigesti siinkohal märkinud, et perioodiks 2005–2009 ei olnud valla ja

kostja vahel hüvitise summa kokku lepitud. Samas perioodil 2002-2005 alguseni on

hageja kasutanud kostja sõiduki oma huvides ja maksis kostjale kokkuleppel 5 000

krooni, (319,56 eurot) kuus. Kui hageja oleks jätkanud hüvitise maksmisega samas

ulatuses, siis oleks hageja pidanud kostjale maksma vaidlusaluse perioodi, st 58 kuu

eest kokku 18 534,38 eurot. Samas ei saa eeldada, et hüvitise suurus oleks muutumatu

5 aasta jooksul (kallines kütus, hooldus). Hageja ei vaielnud sellistele kostja väidetele

ja arvutustele vastu, hageja ainus seisukoht oli, et kostja sõidukit ei olnud vallale üldse

vaja olnud.

60. Kohtuotsuse kohaselt tuleb kahju summast hageja kasuna maha arvata ca 40%

kütusekulu + kütusekaardi hooldustasust, kokku 12 246,10 krooni (4 900 eurot). Seega

luges maakohus kostja kasutatud kütusekuluks 60%. Apellant maakohtuga ei nõustu.

Hageja ei ole kostja väidetele seoses kütusekuluga vastuväidet esitanud ei kirjalikult

ega kohtuistungil. Seega oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel lähtuma kostja

positsioonist ning mitte hindama olukorda omal algatusel. Maakohtu arvestused on

üllatuslikud, oluliselt erinevad kostja poolt pakutust, oma arvestusi ei ole maakohus

pooltega arutanud. Kohtu arvestustes puudub ka mõistlik loogika. 20.03.2017

kohtuistungil kostja möönis, et mahaarvatav kütusekulu ei pruugi olla 100%, kuna ta

on teinud ka isiklikke sõite, ja pakkus, et kostja osa oleks 28% ja hageja kasust

mahaarvatav summa oleks 72% kogu kütusekulust, s.o 8 817 eurot. Hageja ei ole

kostja proportsioonile vastu vaielnud.

61. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud kahju summast maha arvata kostja

tasutud sõidukite liikluskindlustusmakseid ning hooldus-ja remondikulu, kuna ei pea

õigusliku aluseta hüvitama kostja poolt endale liisitud sõidukite makseid. Kostja ise

kasutas liisitud sõidukeid, sh isiklikeks sõitudeks. Maakohtu järeldus selles osas on

eelkõige vastuoluline, sest sõidukite kütusekulu on maakohus hageja ja kostja vahel

ära jaganud. Kuna sõidukit kasutati nii valla kui kostja isiklikes huvides, tuli ka

kasutamisega seotud kulud jagada samal põhimõttel nagu kütusekulu, ehk hageja

kanda jätta 72% kuludest, s.o hooldus-ja remondikulud summas 4 658,48 eurot

(6 470,11 x 72%) ja liikluskindlustus summas 236 eurot (328,89 x 72%).

62. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kahju tekkis osaliselt hagejast tulenevatel

asjaoludel. Maakohtu arvates tekkis kahju kostja enda õigusvastase tegevuse tulemusel

ning asjaolu, et vallavolikogu on igal aastal kinnitanud valla majandusaasta aruandeid,

mis sisaldasid sõidukitele tehtud kulutusi, ei tähenda vastupidist. Apellant leiab, et

kahju tekitaja õigusvastane tegevus ei välista seda, et kannatanu võis kahju tekitamist

oma tegevuse või tegevusetusega soodustada. Volikogu ja revisjonikomisjoni

hilisemad (2010. aasta jaanuarikuu) toimingud ei muuda volikogu 2005.–2009.

majandusaasta aruandeid ja revisjonikomisjoni heakskiitvaid arvamusi kehtetuks.

Volikogu on igal aastal ajavahemikul 2005–2009 valla majandusaasta aruandeid

16(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

kinnitanud ja seega heaks kiitnud ka kostja sõidukite kasutamise kulutused ja sõidukite

kasutamise jätkamise. Aastaaruanded olid enne kinnitamist volikogus volikogu

liikmetele tutvustatud/väljastatud. Alates 01.01.2006 kehtinud KOKS § 391 lg 2 järgi

kinnitab volikogu majandusaasta aruande hiljemalt järgneva aasta 30. juuniks,

kuulates ära revisjonikomisjoni arvamuse. See tähendab, et volikogu liikmete

võimuses oli kahju tekkimist peatada ja kahju suurenemist vältida. Kui volikogu oleks

2006. aastal 2005. majandusaasta aruannet kinnitades pööranud tähelepanu kostja

sõidukile planeeritud ja tehtud kulutustele (sh selgelt märgitud liisingumaksed,

kindlustus, kütus), millele ta 2010. aastal hakkas vastu vaidlema, ei oleks 2006–2009

neid kulutusi (39 115 eurot) planeeritud ega kantud. Selletõttu oleks tulnud hageja

võimalikku kahju hüvitamist vähendada.

63. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hüvitist ei saa vähendada kokkuhoitud

erisoodustusmaksu võrra. Valla arengu- ja eelarvekomisjoni 12.01.2005 koosolekul

põhjendas vallavalitsuse finantsjuht KR vallavanema sõiduki kasutusse võtmist

riiklike maksude vähendamisega, mis oleks vallale olnud kasulik. Komisjoni

protokollist nähtub järgmine arvestus: kui maksta vallavanemale edasi hüvitist, siis

selle pealt oleks maksud 3 189 krooni kuus, kui aga vormistada sõiduk valla

„omandisse“ ja vallavanem hakkab maksma vallale, siis oleks erisoodustusmaksu

summa 50% väiksem (1 500 krooni). Selline arvestus erisoodustusmaksu osas kehtiski

ajavahemikul 2005–2009, mille tõttu hageja vähenenud erisoodustusmaksu arvel on

oma kulusid säästnud summas kokku vähemalt 97 962 krooni, ehk 6 260,91 eurot.

Hageja ei vaielnud kostja väidetele vastu, seega ei pidanud kostja oma väiteid

tõendama ja maakohus pidi lähtuma kostja väidetust. Ebaõige on maakohtu järeldus, et

sõidukeid ei saanud „valla omandisse“ vormistada raamatupidamislikult. „Valla

omandisse“ väljendi kasutamine valla komisjonis oli jutumärkides, mis tähendas, et

omandiõigust sõidukitele vallale üle ei lähe, kuid raamatupidamislikult on võimalik

pidada sõidukeid valla omaks ja arvestada maksud, mis seonduvad valla enda

sõidukitega, mitte kostjale makstava hüvitise pealt. Kostja väited ei ole tõendamata.

Kostja on viidanud volikogu arengu- ja eelarvekomisjoni 12.01.2005 protokollile,

milles kõik need arvestused/põhjendused seisnevad. Erisoodustusmaksu maksmine ei

olnud seotud tühiste lepingutega, sest sõlmiti kasutus-, mitte omandamislepingud.

Hageja ei ole kohtule avaldanud, et selliselt maksud ka maksti. Kostja taotles

vähendada kahjuhüvitis säästetud maksude summa, 6 260,91 euro võrra.

64. Apellant ei nõustunud maakohtu menetluskulude rahaliselt kindlaks määratud

summadega. Apellant leiab, et kõik hageja menetluskulud ei olnud ajakulu ja töömahu

seisukohalt vajalikud ega põhjendatud ning ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja

menetluskulusid tuli vähendada. Apellandi arvates olid vastustaja õigusabikulud

vajalikud summas 2689,50 eurot ja kostja õigusabikulud 5724 eurot.

Vastus apellatsioonkaebusele

65. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda.

Ringkonnakohtu istung

17(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

66. Ringkonnakohtu 11.10.2017 istungil leppisid pooled kokku, et kütusekulu ja

kütusekaardi hooldustasu osas tuleb hüvitatavast kahjust maha arvata 6123,05 eurot,

see on 50% vastavast kulust.

Ringkonnakohtu seisukoht

67. Ringkonnakohus, ära kuulanud pooled ja tutvunud apellatsioonkaebusega ning

tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 657

lg 1 p 2 järgi väljamõistetava summa suuruse osas seetõttu, et ringkonnakohtu istungil

leppisid pooled kokku, et hüvitatavast kahjust tuleb maha arvata maakohtu poolt

tuvastatust 1223,05 euro võrra rohkem. Eeltoodu tõttu tuleb tühistada ka

menetluskulude jaotus ja väljamõistetavate menetluskulude suurus. Ülejäänud osas ei

anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna

ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi

ringkonnakohtu otsuses maakohtu otsuse põhjendusi ei korrata.

68. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS §

651 lg 1 järgi osas, milles maakohus hagi rahuldas. Osas, milles hagi rahuldamata

jäeti, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

69. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud

asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus

faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole

tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et

maakohtu

järeldused

oleksid

ebaõiged.

Maakohus

on

õigesti

kohaldanud

materiaalõigust ja tuvastanud, et kostja on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju ja

on seoses kahju tekitamisega hageja arvel rikastunud. Järgnevalt vastab kolleegium

apellatsioonkaebuse väidetele.

70. Apellant on apellatsioonkaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud vastuväiteid

hagile, millele maakohus on otsuses põhjalikult vastanud. Kuna kolleegium nõustub

maakohtu järeldustega, siis kolleegium ei pea vajalikuks korduvatele väidetele vastata.

71. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohtu järeldus pooltevaheliste tehingute

tühisuse kohta tuli talle üllatusena. Tehingute tühisusele on hageja tuginenud

03.11.2014 esitatud hagiavalduse tekstis (II toimik lk 2-29) ja esitanud ka asjaolud,

millest tulenevalt on tehingud tühised. Kostja on hageja väidetele 26.05.2016

menetlusdokumendis (V toimik lk 6-15) vastu vaielnud. Kuna pooled olid oma väited

ja vastuväited kirjalikult esitanud, siis ei olnud vajalik maakohtul neid asjaolusid

eraldi veel kohtuistungil arutada. Tehingute tühisuse tuvastamisel on maakohus kõiki

kostja väiteid nii tehingute kehtivuse kui ka nende hilisema heakskiitmise kohta

kohtuotsuses põhjalikult käsitlenud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks apellandi

maakohtule esitatud vastuväidetega kattuvaid väiteid enam hinnata. Apellandi väitest

puutuvalt hageja vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse nr 82 (I toimik lk 71)

18(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

vastuvõtmisega kollektiivne organi poolt, ei saa teha järeldust, et korraldus oli kehtiv.

Korraldusele on alla kirjutanud TH, kellel vastavad volitused puudusid.

72. Väite, et 13.01.2005 leping sõlmiti tegelikult hiljem ja 13.01.2005 on dokumendi

koostamise kuupäev, on apellant esmakordselt esitanud apellatsioonkaebuses. Samuti

on eksitav väide, et leping hakkas kehtima alles 05.03.2005 esimese arve esitamisega.

13.01.2005 lepingu tekstist kokkulepet, et leping hakkaks hiljem kehtima, ei tulene.

73. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti, eelistades

10.04.2015 Pärnu Maakohtu otsust kriminaalasjas nr 1-13-7408 (III toimik lk 7-31)

teistele tõenditele. TsMS § 272 lg 2 järgi on kohtulahend teises kohtuasjas

dokumentaalne tõend. Maakohus on lugenud 10.04.2015 otsusega tõendatuks selle, et

18.01.2005 vallavolikogu otsuse vastuvõtmisel volikogu liikmed ei kiitnud heaks

mitte kostja poolt liisitud auto hageja kasutusse võtmist, vaid volikogu liikmed said

aru, et otsustati kostjale isikliku auto kasutamise eest kompensatsiooni maksmine.

Maakohus ei tuginenud järeldust tehes, mitte kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate

ütlustele, vaid 10.04.2015 kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele. Maakohus on

vaidlustatud otsuses seda hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi koos teiste tõenditega ja

kujundanud siseveendumuse kohaselt oma järeldused.

74. Maakohus leidis õigesti, et kostja poolt liisitud autode hageja kasutusse andmiseks

sõlmitud tehingud olid tühised ja need ei vastanud mingi muu kehtiva tehingu

tunnustele.

Kostja

on

vastavad

väited

esitanud

maakohtule

26.05.2016

menetlusdokumendis, leides, et sõlmitud lepingud võivad vastata tavalise

kasutuslepingu ehk siis üüri- või rendilepingu tunnustele (VÕS § 339 või § 271).

Kolleegiumi arvates välistaks ka väidetavate üüri- või rendilepingu kehtivuse selle

sõlminud isikul esindusõiguse puudumine (TsÜS § 129 lg 1) ja vastuolu KVS § 24 lg-

ga 1.

75. Kostja on küll väitnud, et hageja sõiduautod VW Bora ja VW Passat olid soetatud

teiste vallaametnike kasutamiseks, kuid väited on jäänud paljasõnaliseks. Kostja oma

väiteid tõendanud ei ole.

76. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud VÕS

§ 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest tehtavad mahaarvamised ja apellatsioonkaebuse väited

ei anna ka selles osas alust maakohtu otsust muuta, väljaarvatud kütusekulu ja

kütusekaardi teenindustasu osas, milles pooled ringkonnakohtu istungil kokku

leppisid. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune

kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt

säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju

hüvitamise eesmärgiga.

77. Apellandi väidetel on hageja säästnud isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni,

mida oleks tulnud kostjale maksta, kui ta oleks jätkanud isikliku sõiduauto kasutamist

ametisõitudeks viisil, nagu see oli toimunud kuni 2005. aastani. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et pärast

hageja poolt VW Bora soetamist septembris 2004 oleks olnud vajadus kostja isikliku

sõiduki kasutamiseks tavapäraste tööülesannete täitmisel. See, et vaidlusalusel

perioodil toimus vallas mitme objekti ehitamine või remontimine, ei tähenda, et

vallavanem isiklikult pidi tegema seoses sellega enam ametisõite. Asjaolust, et kuni

19(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

2004. aasta lõpuni tegelikult maksti kostjale igakuiselt kompensatsiooni 5000 krooni

kuus, ei saa teha vastupidist järeldust.

78. Kindlustusmaksete ja hooldus- ning remondikulude summas 6470,11 eurot

mahaarvamise osas on maakohus leidnud, et nimetatud kulud on kostja teinud tema

enda poolt liisitud autodele, mistõttu pole alust neid kahjuhüvitisest maha arvata.

Kohustus neid kulusid teha tulenes kostja ja liisinguandja vahelisest lepingust.

Kolleegium leiab, et kostja poolt oma kohustuste täitmiseks tehtud kulusid ei saa maha

arvata VÕS § 127 lg 5 järgi kahju hüvitisest, kuna nimetatud kulusid ei ole hageja

säästnud.

79. Kuna ringkonnakohtu istungil leppisid pooled kokku, et kostja kantud kütusekulu ja

kütusekaardi hooldustasu tuleb 50% ulatuses kahjuhüvitisest maha arvata, siis lähtub

kolleegium kokkulepitust ja arvestab lisaks maakohtu poolt mahaarvatud 4900 eurole

täiendavalt maha 1223,05 eurot. Kokku tuleb seega kütusekulu ja kütusekaardi

hooldustasu osas maha arvata kahjuhüvitisest 6123,05 eurot, s.o 50% 12 246,10

eurost. Arvestades eeltoodut tuleb maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise summa

tühistada ja välja mõista 30 509,56 eurot (31 732,61-1223,05).

80. Kolleegiumi arvates on maakohus kohaldanud õigesti VÕS § 139 lg-d 1 ja 2. Kostja

poolt esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et kahju oleks tekkinud hagejast

tulenevatel asjaoludel. Volikogu poolt majandusaasta aruannete kinnitamine ja

revisjonikomisjoni poolt nende heakskiitmine, ei ole asjaoludeks, mis annaksid alust

kahjuhüvitist vähendada. Maakohtu sellekohane järeldus on õige ja kolleegium seda ei

korda. Samuti ei anna väited väidetavate riiklike maksude kokkuhoidmise kohta alust

teha järeldust, et kahjuhüvitist tuleks vähendada. Seadusega vastuolus olevate

tehingutega väidetav maksude kokkuhoidmine ei ole kooskõlas kahjuhüvitise

vähendamise üldiste põhimõtetega. Lisaks ei ole kostja ka tõendanud, kas tegelikult

riiklikke makse kokku hoiti või mitte.

81. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse väljamõistetava hüvitise summa osas

ja mõistab välja 30 509,56 eurot, siis kuulub muutmisele ka menetluskulude jaotus.

Maakohtu, eelneva ringkonnakohtu ja kassatsioonimenetlusega seostud kuludest tuleb

30,34% jätta hageja ja 69,66% kostja kanda.

82. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega maakohtu poolt menetluskulude suuruse

ebaõige kindlaksmääramise kohta. TsMS § 175 lg 1 järgi kuuluvad hüvitamisele

vajalikud ja põhjendatud kulud lepingulisele esindajale. Maakohus ei ole ületanud

menetluskulude suuruse määramisel diskretsioonipiire ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud. Apellatsioonkaebuse väidetest ei saa järeldada, et maakohus oleks

hinnanud poolte lepinguliste esindajate mõnda konkreetset menetlustoimingut

ebaõigesti. Hageja lepingulise esindaja kütusekulu osas nõustub kolleegium

maakohtuga, et kulu võib arvestada analoogia alusel riigi õigusabi andmisel

arvestatava transpordikuluga.

83. Kuna maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse muutmiseks

apellatsioonkaebuse väited alust ei anna, siis määrab ringkonnakohus menetluskulude

rahalise suuruse, arvestades, et hagejal olid vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

4665,30 eurot ja kostjal 5748 eurot. Hageja peab tasuma kostja menetluskuludest

30,34%, mis on 1743,94 eurot (5748 x 30,34%). Kostja peab tasuma hagejale 69,66%,

20(20)

Tsiviilasi nr: 2-14-7285

mis on 3249,85 eurot (4665,30 x 69,66%). Kolleegium tasaarvestab hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud ja mõistab välja kostjalt hageja kasuks 1505,91 eurot, millelt

tuleb hageja nõudel välja mõista alates lahendi jõustumisest viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

84. Käesoleva apellatsioonkaebusega seondavad menetluskulud jätab kolleegium TsMS §

171 lg 1 järgi apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldati marginaalses määras

ja ainult selle tõttu, et vastustaja nõustus apellandi väidetega osaliselt ja pooled

saavutasid ringkonnakohtu istungil osaliselt asjaolude osas kokkuleppe. Vastustaja

taotlust menetluskulude hüvitamiseks ei esitanud ja selgitas ringkonnakohtu istungil,

et ta ei soovi menetluskulude hüvitamist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Liili Lauri

Mati Maksing