1-16-9964/36 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1-16-9964

Otsuse kuupäev

3. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi K.Z-i süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.Z-i (K.Z) kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

4. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2017. a otsuse põhiosa, asendades otsuse p-s 4.5 toodud õiguslikud

põhistused hädakaitset puudutavas osas käesoleva otsuse p-des 18-23 toodud põhistustega. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. K.Z-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaare kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo CLARUS K.Z-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu suuruseks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see

menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31. jaanuari 2017. a otsusega mõisteti K.Z süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi ja teda

karistati rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses, s.o 1170 eurot, mis jäeti KarS § 73 alusel üheaastase katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata.

1.1. K.Z tunnistati süüdi järgnevas. Kaupluse turvatöötaja K.Z kahtlustas kannatanu J. M-i põhjendamatult varguse

toimepanemises. Süüdistatav pidas kannatanu kinni ja nõudis, et ta tuleks temaga turvaruumi. Kui viimane sellest keeldus,

püüdis K.Z teda turvaruumi toimetada ning lõi vastupanu osutavale kannatanule pea ja käega näo piirkonda. Kuigi K.Z

arvas, et ta peab kinni varguse toimepannud isikut, s.o ta kujutas ette tegutsemist hädakaitseseisundis KarS § 31 lg 1 mõttes,

ületas ta ettekujutatavale hädakaitseseisundile vastavaid hädakaitse piire. K.Z-i kaitsetegevus pidanuks sellises olukorras

seisnema vara omaniku omandiõiguse rikkumise takistamises ja vajadusel isiku kinnipidamises.

1.2. J. M-i tsiviilhagi 10 000 euro mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jättis maakohus rahuldamata. Maakohus leidis, et

teadmine, et süüdistatav on kuriteos süüdi mõistetud ja talle on kohaldatud karistust, on kannatanule piisav hüvitis

üleelamiste heastamiseks.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.Z-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonis leiti, et teo toimepanemine ei ole tõendatud ja

isegi kui see tõendatuks lugeda, ei ületanud süüdistatav hädakaitse piire.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2017. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgnevad.

3.1. Maakohus on teo toimepanemise lugenud põhjendatult tõendatuks. J. M-i ütlused on kooskõlas kaupluse turvakaamera

salvestisega, millelt nähtub, et süüdistatav teeb tema suunas järsu pealiigutuse. Isiku läbivaatuse protokoll ja erakorralise

meditsiini osakonna patsiendikaart kajastavad vigastusi kannatanu näol.

3.2. Apellatsioonikohtu hinnangul ei analüüsinud maakohus aga piisavalt hädakaitse piiride ületamise subjektiivset külge.

Selline rikkumine on ringkonnakohtus kõrvaldatav. Kannatanu õigusvastane rünne seisnes tegevusetuses, s.t ta avaldas

vastupanu turvaruumi kaasaminemise suhtes. Nimetatud ründe vastu saab end kaitsta tegutsemiseks kohustatud isiku

sundimisega nõutavale teole, s.o kannatanu sundimisega turvaruumi minema. Pea- ja käelöögid ei vastanud ilmselgelt ründe

ohtlikkusele ja olid sooritatud otsese tahtlusega. Seega ületas süüdistatav hädakaitse piire.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.Z-i kaitsja S. Reinsaar, kes taotleb kohtuotsuste tühistamist ja

kaitsealuse õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgnevad.

4.1. Tegemist on sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus süüdimõistev kohtuotsus tugineb vaid kannatanu ütlustele. Seejuures on

kannatanu andnud tsiviilhagi osas ebaloogilisi ja segaseid selgitusi, mille maakohus luges ebausaldusväärseteks. Seega

tulnuks kannatanu ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta.

4.2. Seisukoht, et õigusvastane rünne seisnes turvaruumi kaasaminemise nõude täitmata jätmises, on ekslik. Tuvastatud on,

et süüdistatava arvates takistas ta varguse toimepannud isikut. Süüdistataval kui kaupluse turvatöötajal oli õigus ja kohustus

astuda samme varga kinnipidamiseks. Tegemist on KarS § 31 lg-s 1 kirjeldatud lubatavuseksimusega.

4.3. Hädakaitse piiride ületamise küsimuse lahendamisel on põhjendamatult jäetud tähelepanuta apellatsioonis viidatud

asjaolu, et turvakaamera videost tulenevalt osutab kannatanu turvaruumi kutse saamisel süüdistatavale aktiivset ja füüsilist

jõudu sisaldavat vastupanu. Otsuses esitatud seisukoht, et süüdistataval oli võimalik õigushüve kaitsta kannatanu

sundimisega nõutavale teole, ei ole asjakohane. Kohus ei ole ära näidanud säästvamat vahendit ega hinnanud, kas

süüdistatav tundis sellise vahendi kasutamise võimaluse ära ka teo toimepanemise ajal. Samuti ei tulene otsusest, mille

alusel kohus sedastas, et süüdistatav ületas hädakaitsepiire otsese tahtlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium hindab esmalt, kas süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemine on loetud tõendatuks

menetlusseadustikus ettenähtud korras (I). Seejärel peatub kolleegium küsimusel, kas see tegu on õigusvastane. Selleks

kujundab kolleegium esmalt seisukoha küsimuses, kas süüdistatava esitatud turvaruumi kaasaminemise nõude täitmata

jätmine on käsitatav õigusvastase ründena (II). Teiseks selgitab kolleegium KarS § 31 lg 1 kohaldamise eeldusi ning

hindab, kas praeguses asjas on tegemist KarS § 31 lg-s 1 kirjeldatud juhtumiga (III). Viimasena lahendab kolleegium

menetluskulude küsimuse ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (IV).

I

6. Kassaator leiab, et koosseisupärase teo toimepanemine on loetud tõendatuks sõna-sõna-vastu-olukorras, tuginedes vaid

kannatanu ütlustele. Kolleegium kaitsja etteheitega ei nõustu ja selgitab, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine ka vaid

ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri

2017. a otsus nr 1-15-10967/38, p 6, 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 10 koos edasiste viidetega).

Praegusel juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole. Nimelt on kohtud koosseisupärase teo toimepanemise tõendatuks

lugemisel tuginenud veel turvakaamera salvestisele, Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna

patsiendikaardile ja isiku läbivaatuse protokollile.

7. Seoses kaitsja väitega, et kuna kannatanu ütlused loeti tsiviilhagi osas ebausaldusväärseks, tulnuks kannatanu ütlused

tervikuna tõendikogumist välja jätta, märgib kolleegium järgmist. Asja arutamisel leidis kannatanu, et tsiviilhagis nõutud

hüvitis on sümboolne summa tema üleelamiste eest, millest poole moodustab tema varguses süüdilavastamise katse ning

teise poole üleelamised seoses tekitatud tervisekahjustusega. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning jõudnud

järeldusele, et isiku varguses süüdilavastamise tahe ei leidnud tõendamist. Samuti on maakohus asunud seisukohale, et

tekitatud tervisekahjustus (marrastused) ei ole sedavõrd oluline, et see oleks kaasa toonud rahalist kompenseerimist

nõudvaid üleelamisi. Järelikult on maakohus jätnud tsiviilhagi rahuldamata teistel argumentidel kui kannatanu ütluste

ebausaldusväärsus. Sellest tulenevalt on alusetu kaitsja seisukoht, et kannatanu ütlused tulnuks tervikuna kõrvale jätta.

Kokkuvõtvalt on kolleegiumi hinnangul teo tõendatuse hindamisel kohtute siseveendumuse kujunemine jälgitav ning

kassatsiooni väited ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

II

8. Kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud õigusvastase ründe. Ringkonnakohtu lahendis

märgitakse, et K.Z tegutses hädakaitseseisundis ning õigusvastase ründena on käsitatav tegevusetus: kannatanu ei täitnud

süüdistatava esitatud nõuet minna temaga kaasa kaupluse turvaruumi ja avaldas vastupanu, kui süüdistatav püüdis teda

sinna toimetada. Järgnevalt hindab kolleegium, kas kohtute tuvastatud asjaolud annavad alust rääkida J. M-i õigusvastasest

ründest.

9. Hädakaitse (KarS § 28 lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist

(hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10).

Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet,

millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes

sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Seega vastamaks küsimusele, kas see, et turvatöötaja nõuet

minna temaga kaasa kaupluse turvaruumi ei täidetud, on käsitatav õigusvastase ründena, tuleb tuvastada, kas isik on

kohustatud sellist nõuet täitma. Isikul on selline kohustus juhul, kui turvatöötajal on õigus vastavat nõuet esitada.

10. Turvatöötaja õigused on sätestatud turvaseaduse (TurvaS) §-s 32, mille esimese lõike teise punkti kohaselt on

turvatöötajal õigus valvataval objektil kinni pidada süüteos kahtlustatav isik. Analoogselt kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 217 lg-s 2 sätestatuga saab süüteos kahtlustatavast isikust TurvaS § 32 lg 1 p 2 mõttes rääkida eeskätt juhul, kui

isikut on piisav alus kahtlustada süüteo toimepanemises, näiteks kui isik on tabatud süüteo toimepanemiselt või vahetult

pärast seda, kui süüteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui süüteo toimepanijale või süüteojäljed viitavad temale

kui süüteo toimepannud isikule. Seega on turvatöötajal TurvaS § 32 lg 1 p 2 alusel õigus kinni pidada isik, keda on piisav

alus kahtlustada süüteo toimepanemises.

11. Turvaettevõtja üks põhiülesanne on hoida ära valveobjekti vastu toimepandav või valveobjekti ohustav õigusrikkumine

või tõkestada seda, et tagada valveobjekti puutumatus (TurvaS § 14 p 2). Kuna isiku põhiõigusi saab piirata vaid mahus,

mis on vajalik legitiimse eesmärgi saavutamiseks, tähendab isiku kinnipidamine turvaseaduse mõttes tema

vabaduspõhiõiguse piiramist sellisel viisil ja ulatuses, mis on minimaalselt vajalik valvataval objektil toimepandava

õigusrikkumise ärahoidmiseks või tõkestamiseks. Üldjuhul piirdub turvatöötaja õigus süüteo toimepanemises kahtlustatava

isiku kinnipidamisel tema kinnipidamise kohalt lahkumise takistamises politsei saabumiseni. Isiku kinnipidamisel on

turvatöötajal samuti õigus teostada turvakontroll tagamaks, et kinnipeetu valduses ei ole esemeid ega aineid, millega ta võib

ohustada ennast või teisi (TurvaS § 32 lg 1 p 4). Arvestades kinnipeetu käitumist, reaalset ohtu või toimepandud teo laadi,

on turvatöötajal muu hulgas õigus toimetada süüteo toimepanemises kahtlustatav politseisse (TurvaS § 32 lg 2 p 3). Samuti

on turvatöötajal õigus - pidades sealjuures silmas, et sellega ei kaasneks kinnipeetava isiku põhiõiguste ebaproportsionaalset

riivet - kasutada relvi (nt kumminuia) ja erivahendeid (TurvaS §-d 37-42). Nii näeb näiteks TurvaS § 40 lg 4 ette, et kui

isiku kinnipidamisel on alust arvata, et ta võib põgeneda või rünnata turvatöötajat või ohustada teisi isikuid või ennast, võib

turvatöötaja kasutada käeraudu.

12. Loetletud õiguste kõrval ei näe turvaseadus aga ette turvatöötaja õigust toimetada kinnipeetud isik turvaruumi ega

õigust kohustada kinnipeetut turvaruumi minema. Turvatöötaja sellist õigust võib siiski jaatada erandlikel juhtudel, mil

näiteks juhtumi asjaoludest tulenevalt ei suuda kinnipeetava põhiõigusi vähem riivavad meetmed tagada turvatöötaja või

kolmandate isikute ohutust (nt kinnipeetu agressiivsus, karjumine, püüd kahjustada vara vms). Samuti märgib kolleegium,

et kuigi turvatöötajal on isiku kinnipidamisel õigus teostada isiku turvakontroll ohtlike esemete tuvastamiseks (TurvaS § 32

lg 1 p 4), ei ole turvatöötajal õigust isikut läbi otsida eesmärgiga leida näiteks varastatud esemeid. Sellest hoolimata võib

turvatöötaja teha kinnipeetule ettepaneku turvaruumi minemiseks või asjade läbiotsimisega nõustumiseks. Kinnipeetud isik

ei ole kohustatud sellise ettepanekuga nõustuma. Küll aga võib kinnipeetud isik sellise ettepanekuga nõustuda

vabatahtlikult, kuna turvatöötajaga koostöö tegemisel - näiteks turvaruumi minemise ettepanekuga nõustumisel - võib olla

võimalik vahejuhtum lahendada ta privaatsuspõhiõigust oluliselt vähem riivaval viisil ning ajasäästlikumalt. Näiteks pole

välistatud, et koostöö tulemusena tuvastab turvatöötaja, et süüteokahtlus oli alusetu, ning vajadus politsei kaasamiseks

langeb ära.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et üldjuhul ei ole turvatöötajal valvataval objektil süüteos kahtlustatava

kinnipidamisel õigust nõuda viimaselt turvaruumi minemist. Praeguses asjas ei ole tuvastatud ka selliseid asjaolusid, mis

andnuks erandkorras aluse sellise nõude esitamiseks. Seega ei olnud kannatanu kohustatud süüdistatava nõuet täitma ning

selle täitmata jätmine, nagu ka allumatus turvaruumi toimetamisele, ei ole käsitatav õigusvastase ründena. Sellest tulenevalt

ei saa rääkida ka K.Z-i viibimisest hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses.

III

14. Järgnevalt hindab kolleegium kassatsiooniväidet, mille kohaselt peab süüdistatava käitumise õigusvastasuse hindamisel

tuginema KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse reeglile. Seda on maakohus ka teinud, tuvastades, et K.Z arvas

ekslikult, et kannatanu on toime pannud varguse, s.o vahetu õigusvastase ründe. Kolleegium märgib, et kui tahtliku

koosseisupärase teo õigusvastasuse analüüsil ilmneb, et isik ei viibinud hädakaitseseisundis, kuid ekslikult arvas, et

hädakaitseseisundile vastavad asjaolud siiski esinevad, tuleb kontrollida KarS § 31 lg 1 kohaldatavust. Järgnevalt selgitabki

kolleegium KarS § 31 lg 1 kohaldamise eeldusi ja selle õiguslikke tagajärgi (otsuse p-d 15-17) ning hindab seejärel, kas

praeguses asjas on KarS § 31 lg 1 kohaldatav (otsuse p-d 18-23).

15. KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette

asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt

ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu.

16. Hädakaitse kontekstis saab KarS § 31 lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude

kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik

kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka

KarS § 31 lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv

ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku

kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (KarS § 28 lg 2). Kui aga isik ületab ka tema poolt

ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel

juhul KarS § 31 lg 1 ei kohaldu. Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus

peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse

teostamisele esitatavad üldnõuded (nende kohta vt lähemalt nt otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10 koos viidetega varasemale

praktikale). Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas

olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet.

17. Juhul, kui ekslikult ettekujutatud õigusvastase ründe tõrjumisel jääb isiku kaitsetegevus hädakaitse piiridesse, ei tähenda

see tingimata, et ta vabaneb vastutusest täielikult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-

1-108-13, p 19). KarS § 31 lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik

seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab

ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (KarS § 2 lg 2).

18. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et süüdistatav arvas ekslikult, et kannatanu on kauplusest toime pannud

varguse, s.o vahetu õigusvastase ründe. Seega kujutas süüdistatav endale ekslikult ette asjaolusid, mis nende tegelikkusele

vastavuse korral looksid hädakaitseseisundi KarS § 31 lg 1 ja § 28 lg 1 mõttes. Ettekujutatava asjaolu valguses asus

süüdistatav teostama kaitsetegevust. Süüdistatav esitas kolmanda isiku (kaupluse) õigushüve rikkumise lõpetamiseks

esmase kaitsetegevusena kannatanule nõude turvaruumi tulemiseks. Kannatanu keeldumisel püüdis süüdistatav teda

turvaruumi toimetada. Kuna kannatanu osutas vastupanu, lõi süüdistatav talle käe ja peaga näo piirkonda, tekitades

tervisekahjustuse. Järgnevalt tuleb hinnata, kas see valitud kaitsetegevus oli süüdistatava poolt ettekujutatava asjaolu, s.o

varguse toimepanemise takistamise valguses sobiv ja säästvaim.

19. Kaitsetegevus on sobiv, kui see tõrjub ründe lõplikult. Kuna varguse toimepannud isiku füüsilise jõu abil turvaruumi

toimetamine lõpetaks vargusest tuleneva ohu kolmanda isiku omandiõigusele, on kaitsetegevus ex ante-vaatepunktist

objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast sobiv.

20. Kaitsetegevuse säästvuse nõue eeldab, et kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta

valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 10, 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Kaitsja ei pea aga üle võtma

ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist (otsus asjas nr 3-1-1-111-

04, p 14). Turvaseadusest tulenevalt on turvatöötaja üldjuhul õigustatud süüteo toimepanemises kahtlustatava isiku

kinnipidamisel piirama üksnes tema õigust lahkuda kinnipidamise kohast politsei saabumiseni (vt otsuse p-d 10-12).

Praeguses asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks eelkirjeldatud tegevuse lugeda ebakindlaks ja mis

tingiksid vajaduse rakendada intensiivsemat kaitsetegevust (vt otsuse p 13). Süüdistatava kaitsetegevus, mis seisnes

kaupluses kinnipeetud kannatanule käe ja peaga näo piirkonda löömises olukorras, kus viimane endast ohtu ei kujutanud,

on ka ettekujutatava varguse takistamise valguses käsitatav kannatanule ilmselgelt liigse kahju põhjustamisena. Seega ei ole

tegemist säästvaima kaitsetegevusega ning objektiivselt on süüdistatav ületanud hädakaitse piire.

21. Lisaks sellele, et hädakaitse piire on objektiivselt ületatud, tuleb KarS § 28 lg 2 mõttes hädakaitse piiride ületamise

sedastamiseks tuvastada ka otsene tahtlus või kavatsetus hädakaitse piiride ületamise osas. Sarnaselt süüteokoosseisu

subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlakstegemisel võimalik eeskätt tugineda

objektiivsetele asjaoludele nagu näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg, koht ning

muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavad tegurid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-108-10, p 10). Praeguses asjas pidas süüdistatav kannatanu kinni vahetult pärast kaupluse kassas ostude eest

tasumist, turvakaamera vaatlusväljas. Kuigi ümbruses viibisid ka kassapidajad ja teised kauplusekülastajad, ei ole asjas

tuvastatud, et oleks esinenud oht süüdistatava või kolmandate isikute tervisele, ega seda, et oleks esinenud põgenemise oht.

Lüües kinnipeetud isikut käe ja peaga näo piirkonda olukorras, kus selle jaoks puudus igasugune (sh ettekujutatav) vajadus,

on ilmne, et süüdistatav vähemalt teadis ja möönis, et põhjustab kannatanule ilmselgelt liigset, hädakaitsepiire ületavat

kahju. Seega tegutses süüdistatav hädakaitse piire ületades vähemalt otsese tahtlusega.

22. Järelikult on K.Z ka ettekujutatud asjaolude valguses ületanud hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes. Kuna ka

süüdistatava ettekujutatud asjaolud ei välistaks teo õigusvastasust, siis KarS § 31 lg 1 ei kohaldu.

23. Asjas ei ole tuvastatud ka teisi õigusvastasust välistavaid asjaolusid, mistõttu nõustub kolleegium kohtute

lõppjäreldusega, et süüdistatava tegu tuleb lugeda õigusvastaseks.

IV

24. K.Z-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse tasu määramiseks kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Kaitsja

palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo CLARUS riigi õigusabi tasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks kolm tundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud

toiming riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja selle tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse

§ 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord

ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot, sh

käibemaks 24 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 361 lg 1 p 3 kohaselt jääb kõnealune tasu menetluskuluna riigi kanda.

25. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 9. mai 2017. a otsuse põhiosa, asendades selle p-s 4.5 toodud õiguslikud põhistused hädakaitset

puudutavas osas käesoleva otsuse p-des 18-23 toodud põhistustega. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)