2-15-6473/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Mati Maksing, Liili Lauri

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.11.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-6473

Tsiviilasi

Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo

hagi KOMPANIJA AVOTINI SIA vastu rahalise

kohustuse täitmise ja tagatiste andmise tagasivõitmiseks

ning alternatiivselt tehingu tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.01.2017 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

595 497,65 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

KOMPANIJA AVOTINI SIA apellatsioonkaebus

Hageja/vastustaja:

Metexcom

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur

Indrek

Lepsoo,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Magnus Braun

Kostja/apellant:

KOMPANIJA

AVOTINI

SIA

(registrikood:

40003077493),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Denis Piskunov, vandeadvokaadi abi Sille

Lehtsaar

Istungi toimumise aeg

Istungil osalenud isikud

11.10.2017

Hageja esindaja vandeadvokaat Magnus Braun ja kostja

esindajad vandeadvokaat Denis Piskunov ja advokaat Sille

Lehtsaar

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 26.01.2017 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas

nõuded 09.09.2014 ja 01.10.2014 Metexcom OÜ (pankrotis) ja KOMPANIJA

2(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

AVOTINI SIA vahel sõlmitud kommertspandilepingute tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks ja tuvastas KOMPANIJA AVOTINI SIA kohustuse

nõusoleku andmiseks kommertspandiregistris vastavate kannete kustutamiseks

(kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1, 7-10) ning menetluskulude jaotuse ja rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 11-12).

2. Tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse

staadiumis.

3. Jätta muutmata Harju Maakohtu 27.01.2017 otsus osas, milles maakohus

tunnistas kehtetuks Metexcom OÜ (pankrotis) poolt KOMPANIJA AVOTINI

SIA-le 02.09.2014 kohustuse täitmise summas 102 777,77 eurot ning mõistis

102 777,77 eurot ja viivised välja Metexcom OÜ (pankrotis) kasuks (kohtuotsuse

resolutsiooni p-d 2-6).

4. KOMPANIJA AVOTINI SIA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Metexcom OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotihaldur esitas 28.04.2015 hagi

KOMPANIJA AVOTINI SIA vastu rahalise kohustuse täitmise ja tahteavalduse

asendamiseks

kohtuotsusega

kommertspandiregistrisse

kantud

kommertspandi

kustutamiseks. Alternatiivselt esitas hageja hagi 12.08.2013 võlgniku ja kostja

vahelise

tehingu

tühisuse

tuvastamiseks

ja

tühise

tehingu

alusel

tasutu

väljamõistmiseks ja viivise saamiseks.

2. Maakohtu 19.11.2014 määrusega nimetati Metexcom OÜ (pankrotis) ajutiseks

halduriks MM. Hageja pankrot kuulutati välja 09.01.2015. Pankroti väljakuulutamisel

oli vastavalt pankrotimäärusele võlgnikul kohustusi summas 1 159 949,63 eurot.

3. 12.08.2013 sõlmisid võlgnik ja kostja lepingu (raamleping), mille kohaselt kostja

müüs võlgnikule metalli. 01.09.2014 seisuga oli võlgniku põhivõlgnevus 483 959,74

eurot. Võlgnik tasus 02.09.2014 kostjale 102 777,77 eurot viivise nõude katteks.

09.09.2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kommertspandi seadmise lepingu (edaspidi:

pandileping I), mille alusel seati võlgniku varale kostja kasuks kommertspant 500 000

eurot. Pandilepingu I punkti 2.2. kohaselt on pandiga pandisumma ulatuses tagatud

kostja kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid raamlepingust ja selle võimalikest

lisadest. 01.10.2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kommertspandi seadmise lepingu

(edaspidi: pandileping II), mille kohaselt seati kostja kasuks võlgniku varale

3(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

kommertspant 350 000 eurot. Pandilepingu II punkti 2.2. kohaselt on pandiga

pandisumma ulatuses tagatud kostja kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid

raamlepingust ja selle võimalikest lisadest. Pandilepingu I alusel kanti kommertspant

registrisse 11.09.2014 ning pandilepingu II alusel 07.10.2014.

4. Kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 mõistes, kuna alates 25.07.2013

kuulub kostjale 50% võlgniku osakapitalist. PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse

võlgniku lähikondse teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohustus täideti

02.09.2014, s.o vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist. 02.09.2014

tehtud sooritusega eelistas hageja üht (lähikondsest) võlausaldajat teistele, sest tasus

olemasoleva rahaga üksnes ühe võlausaldaja nõudeid, muutes sellega võimatuks teiste

võlausaldajate nõuete proportsionaalse rahuldamise pankrotimenetluses. Kuna kõik

võlgniku käibevahendid kanti kostjale (ja Avotini Estonia OÜ-le) lõpetas SEB Pank

AS hagejaga arvelduskrediidilepingu, mille tagajärjel saabus võlgniku alaline

maksejõuetus.

5. Haldur esitas kostjale nõude 102 777,77 euro tagastamiseks 07.04.2015. Kooskõlas

VÕS § 113 lg-ga 2 arvestas haldur 102 777,77 eurolt VÕS § 113 lg 1 järgset viivist

alates 07.04.2015 kuni 27.04.2015. Hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis on 453,35 eurot. Haldur taotleb TsMS § 367 alusel ka pärast hagi esitamist

sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

(hagi esitamise ajal 8,05% aastas).

6. Kommertspandilepingute puhul on tegemist pandiesemega (KomPS § 2 lg 1), millest

pandilepingute

kehtima

jäämisel

saaks

kostja

nõue

rahuldatud

võlgniku

pankrotimenetluses vähemalt 85% (PankrS § 153 lg 2). Pandilepingute kehtetuks

tunnistamisel kaotab kostja eesõigusnõude ning laekunud ja tulevikus laekuv raha on

võimalik jaotada võlausaldajate vahel võrdeliselt nende kaitstud nõuete suurusega.

Pandilepingute kehtimisel teised võlgniku võlausaldajad debitoorsete laekumiste arvelt

rahuldust ei saa, mistõttu kahjustavad pandilepingud võlausaldajate huve.

7. Pandilepingu I alusel kanti kommertspant registrisse 11.09.2014 ehk vähem kui kolm

kuud enne ajutise halduri nimetamist (19.11.2014). Pandilepingu II alusel kanti

kommertspant registrisse 07.10.2014 ehk vähem kui kaks kuud enne ajutise halduri

nimetamist (19.11.2014). Pandilepingute p-dest 2.2 nähtuvalt tagati pandiga

raamlepingust tulenevaid kohustusi. 01.09.2014 seisuga on võlgniku raamatupidaja

kinnitanud, et võlgnik võlgneb kostjale 483 993 eurot. Nii pandilepingu I kui ka

pandilepingu II sõlmimisel tagati seega eelnevalt tekkinud kohustusi. Raamlepingust

tagatise andmise kohustust ei tulene.

8. Hageja arvates on raamleping võltsitud, s.t sõlmitud mitte 12.08.2013, vaid oluliselt

hiljem (oktoobris-novembris 2014) ning selle eesmärgiks oli tagantjärele leppida

kokku 0,5% viivisemääras, mis võimaldaks tekitada võlgniku vastu ülisuuri

viivisenõudeid, mille katteks võõrandati lähikondsetele kogu võlgniku vara ning kanti

üle kõik vabad rahalised vahendid. Kuivõrd võlgniku raamatupidaja kinnitusel kostjal

01.09.2014 seisuga viivisenõue puudus ning kostja oli 01.09.2014 saldokinnituses

kinnitanud sama, ei ole viivisekokkuleppe olemasolu enne 01.09.2014 eluliselt usutav.

Kostja poolt võlgnikule esitatud arvel ei nähtu 0,5% (ega ka muud) viivisemäära.

4(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

9. Raamlepingu ja selles sisalduva viivise tasumise kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks oli

viivisenõude fabritseerimine, et põhinõuet vähendamata kanda võlgniku rahalised

vahendid lähikondseile ning võõrandada neile võlgnikule kuuluv vara, kahjustades

seeläbi võlgniku võlausaldajate huve.

Kostja vastuväited

10. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tarnis võlgnikule ajavahemikul 13.01.2014 kuni

18.07.2014 metallitooteid, mille eest võlgnik ei tasunud. 2014. aasta vältel tasus

võlgnik samas teistele tarnijatele. Seega eelistas võlgnik pikemat aega teisi

võlausaldajaid kostjale. Kõnealust asjaolu tõendas kostja eelkõige Metexcom OÜ

(pankrotis) juhatuse liikmelt DS-lt 10.09.2014 saadud väljavõttega võlgniku

raamatupidamisest, millest järeldus, et võlgnikul ei olnud 02.09.2014 praktiliselt

täitmata kohustusi muude tarnijate suhtes, samas on ligikaudu aasta vältel täitmata

kohustusi kostja ees.

11. 2014. aasta augustist oktoobrini (k.a) toimus veel endiselt võlgniku majandustegevus.

Nimelt tegi võlgniku juhatuse liige DS sel perioodil LHV pangakontolt makseid

kolmandatele isikutele ca 150 000 euro ulatuses (sh ka pärast 02.09.2014), samuti tegi

DS endiselt tehinguid ning võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu.

12. Võlgnik jäi SEB Pank AS poolt 20.11.2013 sõlmitud arvelduslaenulepinguga

võimaldatud arvelduskrediidist ilma oma juhatuse liikme DS tehtud tehingute tõttu.

SEB Pank AS 10.09.2014 ja 06.10.2014 teated tõendavad, et pank peatas ja seejärel

lõpetas arvelduslaenulepingu tulenevalt juhatuse liikme DS poolt võlgniku arvelt laenu

andmisega endaga seotud 1 Trest OÜ-le ning laenu võtmisega endaga seotud

äriühingult SteelWeb OÜ.

13. Võlgniku maksejõuetuse tekkimise võis põhjustada võlgniku juhatuse liige DS, kes

sõlmis teadlikult mitmed võlgnikku kahjustavad müügilepingud, mille puhul pidi talle

olema selge, et võlgniku ees kohustusi ei täideta. Sellised tehingud on sõlmitud

äriühingutega Ferus OOO, Sarapa OY ja Salisburg SIA. OÜ Metexcom (pankrotis)

pankrotihaldur esitas nende tehingutega tekitatud kahju välja nõudmiseks DS vastu

hagi 426 262,14 euro saamiseks (tsiviilasi 2-15-8274).

14. 13.04.2015

pankrotihalduri

koostatud

nimekirja

kohaselt

on

võlgniku

pankrotimenetluses nõudeid tunnustatud 237 366,43 euro ulatuses, samas on pooleli

mitu nõuete tunnustamise kohtuvaidlust. Kostja vaidleb hagejaga kostja viiviste nõude

tunnustamise üle tsiviilasjas nr 2-15-7170.

15. Teised võlgniku kohustused olid 02.09.2014 seisuga võlgniku majandustegevuse

seisukohalt kostja nõudega võrreldes vähem olulised. Kuna kostja ootas võlgniku

poolt võlgnevuse tasumist pikka aega, siis oli kostja valmis pöörduma võlgniku vastu

kohtusse ning taotlema võlgniku vara arestimist. Võlgniku majandustegevuse

jätkamise seisukohast oli tähtsaim teha suurimale võlausaldajale võlgnevuse katteks

osaline makse ning anda ülejäänud võlgnevuse täitmiseks tagatis. Tagatise andmisega

(kommertspandi seadmisega) sai võlgnik suure nõudega võlausaldaja võla

sissenõudmist edasi lükata, et leida võimalusi ning saada täiendavat aega võlgnevuse

likvideerimiseks ja ettevõtte tegevuse jätkamiseks. Pooled saavutasid kokkuleppe,

mille kohaselt nõustus kostja lükkama kogu võla sissenõudmise mõnevõrra edasi

5(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

tingimusel, et võlgnik teeb esimese sammu võlgnevuse osaliseks likvideerimiseks ning

annab ülejäänud võlgnevuse tasumise tagamiseks kostjale tagatise.

16. Hageja nõue rahalise kohustuse tagasivõitmiseks ning sellega seotud nõuded ei kuulu

täies ulatuses rahuldamisele tulenevalt ka sellest, et rahalise kohustuse täitmisega ei

kahjustatud võlausaldajate huve, kostjat ei eelistatud teistele võlausaldajatele ning

kohustuse täitmine ei tinginud võlgniku maksejõetust. Kostja esiletoodud asjaoludest

järeldub üheselt, et kostjale viiviste tasumine oli võlgniku majandustegevuse jätkamise

seisukohalt elulise tähtsusega samm. Lisaks ei olnud õige hageja väide, et huvide

kahjustamisega on tegemist, kui võlgnik ei saanud vara eest reaalset vastusooritust.

Kostja esiletoodud asjaoludele tuginedes oli 02.09.2014 seisuga võlgnikul piisavalt

vara – metall laos ca 1 000 000 euro väärtuses, raha LHV kontol, nõuded ostjate vastu

summas 577 931,23 eurot ja arvelduskrediit. Eelnevast tulenevalt oli selge, et viivise

maksmise kohustuse osalise täitmisega ei muutunud teiste võlausaldajate nõuete

rahuldamine võimatuks.

17. Asjakohatu oli hageja seisukoht, mille kohaselt võrdsustatakse viivise nõude tasumine

tehinguga, millel puudub reaalne vastusooritus. Viivisenõude aluseks on tehing,

millest tulenevaid kohustusi võlgnik ei täitnud. Viivise sätestamise eesmärgiks

lepingus on hüvitada lepingu poolele lepingu rikkumisest tulenev kahju ja sundida

lepingu pooli kokkuleppest kinni pidama. Paljasõnaline ning tõendamata oli hageja

seisukoht, et tegemist on fiktiivse viivisenõudega. Viiviste nõude põhjendatus leiab

kinnituse tsiviilasjas nr 2-15-7170 tehtava otsusega. Hageja ei ole esitanud ei antud

asjas ega asjas nr 2-15-7170 ühtegi tõendit, mis viivistenõude fiktiivsust tõendaks.

18. Lisaks väitis hageja, et kuna kostja on võlgniku lähikondne, siis eeldatakse kostja

teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ainuüksi asjaolu, et makse tehti

lähikondsele, ei anna alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Kostja

sai võlgniku maksejõuetusest teada novembrikuus.

19. Paljasõnaline ning tõendamata oli hageja väide, justkui on võlgnik viivise makse

tegemisega kostjale tinginud SEB Pank AS poolt võlgnikuga arvelduskrediidilepingu

lõpetamise, mille tagajärjel saabus võlgnikul alalise iseloomuga maksejõuetus. Kostja

poolt eelnimetatud asjaolud kinnitavad selgelt, et võlgniku pankroti põhjustasid

võlgniku juhatuse liikme DS tahtlikult võlgnikku kahjustavad tehingud.

20. Hageja nõue tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna

pandilepingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve, tagatis seati mh tulevikus

tekkivate kohustuste tagamiseks. Võlgnik ei olnud tagatise andmise ajal maksejõetu ja

kostja ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku väidetavast maksejõuetusest.

Kommertspant seati omandireservatsiooni asendamiseks.

21. Vastavalt kommertspandi seaduse § 2 lg 3 p-le 1 ei ulatu kommertspant kassas või

krediidiasutuses olevale rahale (st pangakontodel asuvale rahale). Ehkki võlgniku

pankrotipesas oli raha ning võimalikke nõudeid ostjate vastu, siis ei ulatu nendele

kostja kasuks seatud kommertspandid raamlepingust tulenevate nõuete täitmise

tagamiseks. Arvestades, et võlgniku pankrotihalduril ei ole kavatsust võlgniku poolt

tehtud metalli müügitehinguid ka tagasi võita, siis jääb võlgniku kogu varaks kontol

olev ja võib-olla tulevikus laekuv raha. Kuna sellele varale kostja kommertspant ei

ulatu, siis on vaidlus kommertspantide tagasivõitmise üle tarbetu. Võlgniku

6(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

vallasvarale kostja kasuks seatud kommertspandid on 3. ja 4. järgu pandid. Nendest

eespool paiknevad veel kaks SEB Pank AS kasuks seatud kommertspanti

kogusummas 970 000 eurot (I jrk 130 000 eurot, II jrk 840 000 eurot). Seega isegi

juhul, kui tõlgendada kommertspandi ulatust nii, et see laieneb ka võlgniku nõuetele,

siis võidab kogu pankrotivarasse laekuva raha SEB Pank AS, mitte kostja. Arvestades,

et mõlemad kommertspandi seadmise lepingud tagasid mh tulevikus tekkivaid

viivisenõudeid, ei ole täidetud PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, mille

kohaselt peab tagatis olema seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks.

22. Kommertspandi seadmise ajal ei olnud võlgnik maksejõetu. Kostja ei teadnud ega

pidanudki teadma võlgniku väidetavast maksejõuetusest tagatise saamisel. Ferus

OOO, Sarapa OY ja Salisburg SIA olematu maksevõime selgus 2014. aasta

novembris. Võlgniku laovarude väärtuseks kostjale teadaolevalt oli toona ca

1 000 000 eurot. DS kinnitas kostjale 10.09.2014 toimunud koosolekul, et 15 päeva

jooksul pidi ostjatelt laekuma 577 931,23 eurost vähemalt 290 000 eurot. Lisaks

avaldas DS, et kauba müük OÜ-le Eurodirect summas 83 866,53 eurot maksetähtajaga

11.11.2014 on kindlustatud. Kommertspandi seadmisel ei olnud kostjale teadaolevalt

SEB Pank AS arvelduskrediit lõpetatud.

23. Ebaõige oli hageja väide, mille kohaselt on raamleping võltsitud. Hageja ei ole

esitanud ühtegi tõendit, mis seda seisukohta kinnitaks.

24. Põhjendamatud olid hageja väited, mille kohaselt isegi juhul, kui raamleping oleks

sõlmitud 12.08.2013, oleks see vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel

tühine. Kostja rõhutas, et tavapärase äritegevuse raames on praktikas levinud

kokkulepe makse hilinemise eest viivise tasumise kohta, sh seadusjärgsest määrast

suuremas määras.

Esimese astme kohtu otsus

25. 26.01.2017 otsusega rahuldas maakohus Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri

Indrek Lepsoo hagi KOMPANIJA AVOTINI SIA vastu rahalise kohustuse täitmise ja

tagatiste andmise tagasivõitmiseks.

26. Maakohus tunnistas kehtetuks 02.09.2014 Metexcom OÜ (pankrotis) teostatud

rahalise kohustuse täitmise KOMPANIJA AVOTINI SIA-le summas 102 777,77 eurot

ning mõistis KOMPANIJA AVOTINI SIA-lt Metexcom OÜ (pankrotis) kasuks välja

102 777,77 eurot ja seisuga 27.04.2015 sissenõutavaks muutunud viivise 453 eurot

ning 25.04.2015–26.01.2017 eest viivise 14 454,99 eurot. Alates 27.01.2017 kuni

kohustuse täitmiseni peab KOMPANIJA AVOTINI SIA maksma viivist põhinõudelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

27. Maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks Metexcom OÜ (pankrotis) ja

KOMPANIJA

AVOTINI

SIA

vahel

09.09.2014

ja

01.10.2014

sõlmitud

kommertspandi seadmise lepingud ning avaldused kommertspandi registreerimiseks,

mille alusel kanti kommertspandiregistrisse kolmandale ja neljandale järjekohale

KOMPANIJA AVOTINI SIA kasuks kommertspandid summas 500 000 eurot ja

350 000 eurot. Maakohus kohustas KOMPANIJA AVOTINI SIA-t andma

notariaalselt kinnitatud nõusolekud kommertspantide kustutamiseks.

7(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

28. Maakohus mõistis KOMPANIJA AVOTINI SIA-lt välja Metexcom OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Indrek Lepsoo kasuks menetluskulud 5 698 eurot ning viivise

menetluskulude hüvitamiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

29. Harju Maakohtu 19.11.2014 määrusega nimetati võlgniku ajutine pankrotihaldur (I kd

tl 18) ja 09.01.2015 määrusega kuulutati välja pankrot ning pankrotihalduriks nimetati

MM (I kd tl 21). 11.01.2016 vabastas kohus MM pankrotihalduri kohustustest ning

nimetas pankrotihalduriks Indrek Lepsoo.

30. Alates 25.07.2013 kuulus kostjale 50% võlgniku 10 000 euro suurusest osakapitalist.

Ülejäänud 50 % osakapitalist kuulub SteelWeb OÜ-le (I kd tl 27). Kostja esitas

19.01.2015 pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille kohaselt on võlausaldajal võlgniku

vastu nõue summas 786 864,55 eurot (sh põhinõue summas 393 812,56 eurot ja

viivistenõue summas 393 051,99 eurot), mis tuleneb võlausaldaja ja võlgniku vahel

12.08.2013 sõlmitud kaupade müügilepingust nr 13/08/12-1 (I kd tl 30–35, 36).

31. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-

114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud

enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 113 lg

1 p 2 järgi kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui

kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine

toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat

teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja

teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

32. Võlgniku juhatuse liikme PR poolt 02.09.2014 võlgniku arvelduskontolt teostatud

rahalise kohustuse täitmine kostjale summas 102 777,77 eurot kuulub PankrS § 113 lg

1 p-s 2 sätestatust tulenevalt tagasivõitmisele, kuna rahalise kohustuse täitmine oli

tehtud kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, sellega kahjustati võlgniku

võlausaldajate huve ja kostjat kui lähikondset eelistati teistele võlausaldajatele.

Rahalise kohustuse täitmine tingis võlgniku maksejõuetuse ning kostja teadis seda.

33. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma

õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi, isegi

kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse

kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Üldjuhul saab võlausaldajate huvide

teadlikku kahjustamist eeldada, kui võlgnik oli teadlik oma maksejõuetuse

saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise

(Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08). Oluline ei ole, et

võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks

eesmärgiks, võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust

tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu

sõlmimise ajal äratuntav (Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12).

Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib

tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist

võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12).

8(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

34. Vaatamata kostja poolt käesolevas menetluses väidetule, et kostjale viiviste tasumine

oli võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt elulise tähtsusega samm (I kd tl

176), oli tegemist kostja eelistamisega, kuna täitmata jäeti kohustused, mis olid

võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohast vähemalt sama olulised. Pankroti

väljakuulutamisel oli võlgnikul kohustusi 1 159 949,63 eurot (I kd tl 22).

35. Võlgnikule tarnis majandustegevuse seisukohalt olulist galvaniseeritud terast Roba

Metals B.V., kellele olid võlgnikul tasumata perioodil 25.07.2014 kuni 15.09.2014

väljastatud arved summas 178 636,85 eurot (II kd tl 89, 142). Eeltoodust nähtub, et

võlgnikul oli mitmeid majandustegevuse seisukohast olulisi kohustusi. Kostja

eelistamine sellises olukorras oli põhjendamatu ning kostjale rahalise kohustuse

täitmist tuleb lugeda teisi võlausaldajaid kahjustavaks. Viiviste tasumine ei saanud olla

majandustegevuse jätkamiseks eluliselt tähtis juba seetõttu, et just lähikondsetele

maksete tegemise (sh 02.09.2014. a maksete) tõttu lõpetas AS SEB Pank

arvelduslaenulepingu (I kd tl 42–43). Ajutine haldur MM ning vandeaudiitor PP on

tuvastanud, et arvelduslaenulepingu peatamine oli püsiva maksejõuetuse tekkimise

peamiseks põhjuseks (II kd tl 23).

36. Kostja hinnangul ei olnud võlgnik vaidlusaluse makse tegemisel maksejõuetu ja 2014.

aasta augustist oktoobrini (k.a) toimus veel endiselt majandustegevus. Maakohus

kostjaga ei nõustunud. AS Ruukki Products ja Roba Metals B.V. nõudeavaldustest

nähtub, et tegelikkuses ei suutnud võlgnik 2014 augustis enam oma kohustusi

nõuetekohaselt täita (II kd tl 150–151). SEB Pank AS 10.09.2014 teatest nähtub, et

05.09.2014 kohtumisel võlgniku juhatuse liikmed teavitasid panka omavahelisest tülist

ning vastastikusest usalduse kaotusest. See andis pangale alust arvata, et ettevõtte

majanduslik olukord võib halveneda sedavõrd, et arvelduslaenu lepingu nõuetekohane

täitmine pole tulevikus võimalik. Pank peatas alates 05.09.2014 arvelduslaenu

lepingust tuleneva laenulimiidi kasutamise õiguse (I kd tl 43). Eeltoodust nähtus, et

võlgnik ei saanud arvestada enam olulises ulatuses käibevahenditega. Ajutise halduri

aruande kohaselt oli võlgniku pangakonto jääk SEB Pank AS-s 11 701,85 eurot ja AS-

s LHV Pank 5 407,19 eurot, varasid summas 756 371 eurot ning nõudeõigusi summas

571 494,05. Kostja ise on käesolevas menetluses võlgniku nõudeõigusi väärtusetuteks

pidanud, kuivõrd need on tekkinud juhatuse liikme DS poolt tehtud tehingutest

Venemaa äriühinguga Ferus OOO, Sarapa OY-ga, Eurodirect OÜ-ga ja Läti äriühingu

Salisburg SIA-ga. Halduri poolt tellitud vandeaudiitor PP aruande kohaselt on nende

äriühingute puhul selge, et nad oma kohustusi ei täida (I kd tl 119–120, II kd tl 24,

197). Halduri aruande kohaselt on halduril õnnestunud võlgniku võlglastelt sisse

nõuda üksnes 96 108,76 eurot (II kd 24). Võlgnikul puudus ka kostja poolt nimetatud

ulatuses laojääk, kuivõrd lisaks 02.09.2014 maksetele võõrandas võlgnik 02.09.2014

oma lähikondsele Avotini Estonia OÜ-le 248 751,06 euro ulatuses metalli. Avotini

Estonia OÜ tasus metalli eest kostjalt omandatud viivisenõudega (I kd tl 13, 37, II kd

tl 84). Juhatuse liikme DS kinnitusel jäi alates 16.09.2014 Avotini Estonia OÜ

valdusesse kogu võlgniku vara, mis asus aadressil Vana-Narva mnt 21 Maardu linnas

(I kd tl 47–48). Haldur on tuvastanud, et 2014. aasta oktoobri alguses võõrandati kogu

võlgniku laos olnud metall võlgniku lähikondsetele (II kd tl 18). Eeltoodust nähtus

maakohtu hinnangul, et juhatuse liikmete vahelise konflikti tekkimisel ning

9(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

makseraskuste ilmnemisel 2014. aasta augustis-septembris ei olnud juhatuse liikmete

prioriteediks tegutseda võlgniku majanduslikes huvides ning rahuldada võlausaldajate

nõudeid, vaid tegutseda võlgnikust vara väljaviimisel üksnes endaga seotud

äriühingute huvides.

37. PankrS § 113 lg 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku

maksejõuetusest teadis. Kostja väitis, et sai maksejõuetusest teadlikuks 2014. aasta

novembris, mil selgus, et juhatuse liikme DS teostatud tehingutest raha ei laeku (I kd tl

175, II kd tl 197). Maakohus kostja väiteid veenvaks ei pidanud. Võlgnikule kuulub

sajaprotsendiliselt Avotini Estonia OÜ ja võlgniku juhatuse liige PR on Avotini

Estonia OÜ juhatuse liige ning kostja kommertsdirektor (II kd tl 27). 18.07.2014

omandas võlgnik Avotini Estonia OÜ ettevõtte (II kd tl 95–101). Eeltoodust nähtus, et

02.09.2014 rahalise kohustuse täitmisel oli kostja võlgniku lähikondsena teadlik

võlgniku halvast majanduslikust olukorrast ning asjaolust, et pärast 02.09.2014 makse

teostamist, ei olnud võlgnikul piisavalt vara tema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks

ning maksega kahjustati võlausaldajate huve.

38. PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama tehingu alusel saadu koos viljade ja

muu kasuga pankrotivarasse ning lg 11 järgi §-s 119 tehingu tagasivõitmise

tagajärgede kohta sätestatut

kohaldatakse

ka vastavalt kohustuse täitmise

tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Eeltoodust tulenevalt oli kostja kohustatud

tagastama Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotivarasse 102 777,77 eurot.

39. PankrS § 114 lg 1 p 2 tunnistab kohus tagatise andmise kehtetuks, kui tagatis anti kuue

kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse

tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks

kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja

teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Tagasivõitmise üldiseks eelduseks

on PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. Kostja on võlgniku

lähikondne. PankrS § 110 lg-st 3 tulenevalt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et

ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Käesoleval

juhul on kommertspandi seadmise lepingud sõlmitud 09.09.2014 ja 01.10.2014, mis

on vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist. Vastavalt pandilepingute p-

le 2.2 tagati kommertspandiga 12.08.2013 lepingust tulenevaid kohustusi kostja ees.

Kohtule esitati võlgniku raamatupidaja kinnitus, mille kohaselt võlgnes võlgnik

01.09.2014 seisuga kostjale 483 993 eurot (I kd tl 39–40). Kostja nõudeavalduse p 2.3

kohaselt: „12.09.2014 toimus põhivõlgnevuse osaline vähendamine kreeditarvete ning

ostuarvete osas. Selle tulemusena moodustas põhivõlg seisuga 10.10.2014 452 726,76

eurot. Perioodil 03.09.2014 kuni 10.10.2014 arvestati lepingujärgseid viiviseid

summas 87 425,10 eurot.“ Nõudeavalduse p 2.5 kohaselt: „27.10.2014 toimus

põhivõla vähendamine kreeditarvete 14 alusel summas 58 914,20 eurot. Seega oli

seisuga 09.01.2015 põhivõlgnevus summas 393 812,56 eurot. Perioodil 11.10.2014

kuni 09.01.2015 lisandusid viivised summas 184 356,61 eurot. Seega oli seisuga

09.01.2015 viiviste võlgnevus kokku summas 393 05199 eurot.“(I kd tl 37). Maakohtu

hinnangul nähtus nõudeavaldusest ja pandilepingutest, et tagati juba tekkinud

kohustusi. 12.08.2013 lepingust tagatise andmise kohustust ei tulene (I kd tl 30–35).

10(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

Kostja selgitusi selle kohta, nagu oleks pandilepingutega tagatud tulevikus tekkivad

kohustused, maakohus veenvaks ei pidanud. Pandilepingute p 2.2. kohaselt on tagatud

kõik pandipidaja nõuded pantija vastu, mis tulenevad 12.08.2013 sõlmitud lepingust

nr 13/08/12-1 ning just samal alusel esitas kostja nõudeavalduse ning pidas oma juba

tekkinud nõuet PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudeks (I kd 36–37).

Maakohtu hinnangul oli seega täidetud PankrS § 114 lg 1 p 2 kohaldamise eeldus, s.t.

tagati juba tekkinud kohustusi ning võlgnikul puudus kohustus anda kostjale tagatis.

40. Pandilepingute sõlmimise tõttu vähenes võlgniku võlausaldajate võimalus saada

pankrotivara arvelt enda nõuetele rahuldust. Kostja võlgniku lähikondsena oli teadlik,

et juba 2014. aasta augustikuust alates ei suutnud võlgnik oma võlausaldajate nõudeid

rahuldada ning pandilepingute sõlmimise ajaks oli PR teostanud 02.09.2014 ülekanded

lähikondsetele ning AS SEB Pank peatanud alates 05.09.2014 ka arvelduslaenu

laenulimiidi kasutamise (I kd tl 43), seega oli PR-le ning seeläbi ka kostjale üheselt

selge võlgniku maksejõuetuse saabumine ning võlausaldajate huvide kahjustamine.

Eeltoodust tulenevalt tunnistas maakohus tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja

kostja vahel 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandi seadmise lepingud ja

nende registreerimise avaldused ning tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek

kommertspantide kustutamiseks.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

41. 27.02.2016 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu

26.01.2017 otsuse täies ulatuses. Apellant palus jätta hagi rahuldamata või

alternatiivselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

42. Maakohus

tuvastas

ebaõigesti, et

rahalise kohustuse täitmisega kahjustati

võlausaldajate huve, jättes arvestamata, et võlausaldajate huvide kahjustumist tuleb

hinnata vaid objektiivselt rahalise kohustuse täitmise aja seisuga valitsenud asjaolusid

(eelkõige võlgniku varalist seisu) arvestades.

43. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et rahalise kohustuse täitmisega eelistati apellanti

teistele võlausaldajatele. Maakohus tuvastas tõendite puudumise olukorras alusetult

võlgniku maksejõuetuse rahalise kohustuse täitmise hetkel või makse tagajärjel

võlgniku maksejõuetuks muutumise ja et tagatiste saaja (st apellant) teadis või pidi

võlgniku maksejõuetusest teadma ning et tagatised seati juba tekkinud kohustuste

tagamiseks ning võlgnik ei olnud tagatiste andmiseks kohustatud.

44. Maakohus hindas ebaõigesti SEB Pank AS laenulepingu lõpetamise asjaolusid.

Maakohus ei pööranud tähelepanu faktile, et panga teadetest ei tulene, et

arvelduslaenuleping lõpetati apellandile tehtud makse pärast. Ülekanded apellandile

on välja toodud vaid asjaoluna, mis on pangale teatavaks saanud, kuid mitte

arvelduskrediidi peatamise põhjusena. Maakohus jättis 22.09.2016 määrusega

apellandi tõendite kogumise taotluse arvelduskrediidilepingu väljanõudmiseks

rahuldamata ning seega ei tuvastanud kohus kohaselt arvelduskrediidilepingu

tingimusi, millest oleks võimalik olnud rikkumise juhud välja lugeda.

45. Maakohus oleks pidanud sedastama, et vastustajal on täielikult tõendamata väide, nagu

oleks vaidlusalune ülekanne põhjustanud võlgniku maksejõuetuse. Tõendamata on ka

väide, et arvelduslaenulepingu peatamine põhjustas võlgniku maksejõuetuse.

11(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

Vastustaja ei ole oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit esitanud. Maakohus on

selles osas rajanud otsuse oletustele, mitte tõenditele.

46. Lisaks laenulimiidi kasutamise võimalusele oli võlgnikul raha pangakontodel, sh AS-s

LHV Pank. Kõnealust väidet soovis apellant tõendada võlgniku AS-s LHV Pank

avatud

arvelduskonto

väljavõttega.

Maakohus

jättis

22.09.2016

määrusega

rahuldamata apellandi taotluse nõuda AS-lt LHV Pank välja võlgniku arvelduskonto

väljavõte perioodil 01.01.2014–09.01.2015.

47. Maakohus ei arvestanud võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel asjaolu, et

võlgnikul oli makse tegemise seisuga märkimisväärne laovaru, mille arvelt oleks teiste

võlausaldajate nõudeid saanud samuti rahuldada. Juhul, kui kohus oleks vastavat

asjaolu arvestanud, siis oleks kohus pidanud sedastama, et võlausaldajate huve

02.09.2014 maksega ei kahjustatud. Maakohus pidanuks võlgniku varalise seisukorra

kohta olemasolevaid tõendeid hindama 02.09.2014 seisuga. Hageja pidanuks

tõendama, et makse tegemise hetkel oli võlgnik varatu või muutus selleks konkreetse

makse tegemise tagajärjel.

48. Maakohus lähtus eelistamise hindamisel vääralt võrdlusaluseks olevate teiste

võlausaldajate määratlemisel võlausaldajate nimekirjast pankroti väljakuulutamise

seisuga. Kohus oleks pidanud arvestama 02.09.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud

teiste võlausaldajate nõudeid, mida on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud.

02.09.2014 seisuga puudusid võlgnikul teiste isikute ees sissenõutavaks muutunud

kohustused.

49. Maakohus on teinud vea faktide tuvastamisel, mis on viinud kohtu väärale

lõppjäreldusele makse tagasivõitmise teise eelduse (PankrS § 113 lg 1 p 2) esinemise

tuvastamisel. Nimelt ülekande tegemise ajal 02.09.2014 ei olnud Ruukki ega Roba

nõuded veel sissenõutavaks muutunud. Ruukki arvetest nähtub, et tasumise tähtajad

olid 07.09.2014, 11.09.2014, 12.09.2014, 13.09.2014 ja 17.09.2014 – seega kõik

maksetähtajad saabusid alles pärast makse tegemise kuupäeva (02.09.2014). Kostjat ei

ole makse tegemisega kuidagi eelistatult koheldud, kuna teiste võlausaldajate nõuded

ei olnud 02.09.2014 seisuga veel sissenõutavaks muutunud. Lisaks eelnevale on

maakohus jätnud tähelepanuta fakti, et kostja nõue võlgniku vastu põhineb tarnetel,

mis on tehtud tunduvalt varem kui Ruukki või Roba tarned võlgnikule (vt hagi lisa 5 –

kostja nõudeavaldus). Kostja tarnis võlgnikule ajavahemikul 13.01.2014 – 18.07.2014

metalltooted, mille eest võlgnik ostuhinda ei tasunud, kuid Ruukki ja Roba tarned

toimusid alles juulis ja augustis 2014. Maakohus on jätnud arvestamata ka asjaolu, et

Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2016 otsusega rahuldati kohtuasjas nr 2-15-7033

Roba Metals B.V. nõude tunnustamise hagi vaid 10% ulatuses. Otsusest nähtuvalt on

maakohus vastavad andmed võtnud võlgniku nõuete kaitsmise protokollist. Vastustaja

esitas menetluses tõendeid võlgniku teiste võlausaldajate eelistamise osas seejuures

vaid Roba ning Ruukki kohta. Maakohus on tuginenud väidetele, andmetele ning

tõenditele, mida käesoleva tsiviilasja raames pooled esitanud ei ole ning rikkunud

TsMS § 5 lg-s 2 sätestatud võistleva menetluse põhimõtet.

50. Maakohus pidanuks kostja eelistamise hindamisel lähtuma 02.09.2014 seisuga

sissenõutavaks muutunud teiste võlausaldajate nõuetest ning võtma sh arvesse, et

EMTA nõue tekkis alles 2015. aastal. Apellandile teise tsiviilasja materjalidest

12(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

teadaolevalt tarnis U.S. Steel Kosice võlgnikule 23.09–13.10.2014 kokku 151 850 kg

kuumtsingitud metallplaate rullis. Kõik nimetatud arvetest tulenevad nõuded muutusid

sissenõutavaks ajavahemikus 23.10.2014–12.11.2014. Seega on U.S. Steel Kosice

nõue PankrS § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud eelduse hindamise seisukohalt asjasse

puutumatu. Fehn Schiffahrts GmbH nõude olemasolu osas oli apellandile teadaolevalt

vaidlus kuni see 20.07.2015 Hamburgis MV FEHN CALAIS vahekohtu lahendiga

lahendati. Seega ei olnud 02.09.2014 seisuga võimalik vastavat nõuet võlgniku

kohustusena arvestada ning tagasivõitmise eelduse seisukohast on viide nimetatud

nõudele asjasse puutumatu. Samuti mõisteti vahekohtu lahendiga võlgnikult välja

25 000 eurot, mitte summa 55 109,80 eurot nagu maakohus ebaõigesti on viidanud.

51. Maakohus

jättis

22.09.2016

määrusega

rahuldamata

kostja

taotluse

PR

ülekuulamiseks, millega kostja soovis makse tegemisega seotud asjaolusid tõendada.

Olukorras, kus on käimas vaidlus makse aluseks olevate asjaolude ja põhjenduste üle,

on vältimatult vajalik kuulata üle isik, kes ülekande tegi ja lepingu võlgniku nimel

sõlmis. Üle kuulamata jätmine päädis poolte selgelt ebavõrdse kohtlemisega. Hagejal

võimaldati menetluse kestel esitada korduvalt tõendeid olulise hilinemisega, kostjal ei

võimaldatud aga enda väiteid tõendada.

52. Ebaõige ning põhjendamata on maakohtu järeldus, mille kohaselt olid Ruukki ja Roba

metallitarned võlgnikule vähemalt sama olulised. Kostja on olnud võlgniku

tegutsemise ajaloos nii tarnitud metalli mahtude kui summa poolest Avotini Estonia

OÜ kõrval teisel kohal võlgniku suurima metalli tarnijana ning vastava metalli

ümbertöötlus

ning

edasimüük

moodustas

seejuures

lõviosa

võlgniku

majandustegevusest. Lisaks kehtis võlgnevusele apellandi ees oluliselt suurem

viivisemäär (0,5% päevas) kui võlgnevusele Ruukki (0,07% päevas) või Roba

(seadusjärgne viivis) ees, mistõttu oli suurema viivisemääraga võlgnevuse täitmine

kostja ees teistega võrreldes selgelt prioriteetsem.

53. Maakohus tuvastas ebaõigesti teise alternatiivse tagasivõitmise eelduse (PankrS § 113

lg 1 p 2), mille kohaselt oli võlgnik makse tegemise ajal maksejõuetu ja kostja teadis

või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

54. Esmalt tuvastas maakohus alusetult võlgniku maksejõuetuse oletustel ning tulevikus

juhtunud sündmustele tuginedes, mitte 02.09.2014 seisuga valitsenud asjaolude

pinnalt. Maakohtu hinnangul nähtub sellest, et 05.09.2014 kohtumisel SEB Pank AS-

ga teavitasid võlgniku juhatuse liikmed omavahelistest lahkhelidest panka ja pank

lõpetas võlgnikule antud arvelduslaenu andmise, et võlgnik ei saanud arvestada enam

olulises ulatuses käibevahenditega. Maakohus jättis arvestamata, et arvelduslaenu

lõpetamisest teatas pank alles 10.09.2014, seega ajaliselt hiljem, kui vaidlusalune

makse teostati. Lisaks on kohus alusetult põhjendanud võlgniku maksejõuetuse

tuvastamist makse tegemise ajal väära järeldusega, justkui on kostja ise võlgniku

nõudeõigusi summas 571 494,05 eurot käesolevas menetluses väärtusetuteks pidanud.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et apellant on varasemalt menetluses juhtinud

tähelepanu faktile, et DS poolt tehtud tehingutest olid rahad alati laekunud ja kuni

01.09.2014 oli võlgniku lootusetute nõuete mahuks 3 500 eurot.

55. Maakohus on tõenditele tuginemata teinud järelduse, mille kohaselt oli võlgniku

juhatuse liige PR-le juba makse tegemise ajal, s.t 02.09.2014 teada, et teise juhatuse

13(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

liikme tehingutest rahad ei laeku ning võlgniku nõudeõigused on realiseerimatud.

Kohus viitab otsuses audiitor PP aruandele, mille kohaselt on selge, et Sarapa OY,

Salisbur SIA ja Ferus OOO oma kohustusi võlgniku ees ei täida. Audiitori aruanne on

koostatud tagantjärele tarkusena, millest võlgniku juhatuse liige PR ega kostja ei

saanud 02.09.2014 teadlikud olla.

56. Kohtu poolt viidatud oktoobri 2014 alguses võlgniku tehtud muud tehingud ei oma

vaidlusaluse makse tagasivõitmise seisukohast tähtsust. Oluline on, et hageja viitas

08.11.2016 menetlusdokumendis vandeaudiitor PP aruandele, milles hindas

vandeaudiitor võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks 06.10.2014. Seega

võlgnik ei olnud 02.09.2014 seisuga maksejõuetu. Maakohus pidanuks seejuures

arvestama, et pankrotihaldur on ettekandes välja toonud, et maksejõuetuse tekkimise

põhjuseks on DS juhtimisvead ning haldur on esitanud hagi juhatuse liikme DS vastu.

Tähtsust ei ole maakohtu poolt viidatud asjaolul, et Tallinna Ringkonnakohus on

tsiviilasjas 2-15-7166 leidnud, et PR poolt 02.09.2014 teostatud maksed halvendasid

oluliselt võlgniku maksevõimet ning viivisenõude (osalisel) rahuldamisel on PR

eelistanud Avotini Estonia OÜ huve võlgniku huvidele.

57. Maakohus pidanuks hindama tagatiste tagasivõitmise eelduste täidetust pandilepingute

osas eraldiseisvalt. Maakohus on jätnud arvestamata võimaluse, et isegi kui

01.10.2014 pandilepingu II sõlmimise hetkel olid tagasivõitmise eeldused kohtu

hinnangul täidetud, siis ei pruukinud need eeldused olla täidetud 09.09.2014

pandilepingu I sõlmimise hetkel. Maakohus on jätnud arvestamata asjaolud, et

võlgnikul oli 09.09.2014 seisuga piisavalt vara, mille arvelt teiste võlausaldajate

nõudeid täita. Ka 01.10.2014 oli seisuga oli võlgnikul piisavalt vara, mille arvelt teiste

võlausaldajate nõudeid täita.

58. 12.08.2013 raamlepingu p-st 4.8. nähtub, et võlgnikule müüdud kauba omandiõigus

läheb võlgnikule üle kauba maksumuse täielikul tasumisel. Kuna võlgnik kostjale

ajavahemikul 13.01.2014 kuni 18.07.2014 tarnitud metallitoodete ostuhinda ei

tasunud, siis seni pidi omandireservatsioon kostja ostuhinna tasumise nõuet tagama.

Lepingus kostja kasuks sätestatud omandireservatsiooni teostamine oli reaalselt

võimatu ja pooled leppisid kokku, et võlgnik annab apellandile uue tagatise

kommertspandi seadmisega. Vastavatele asjaoludele juhtis kostja kohtu tähelepanu

14.12.2016 toimunud istungil, kuid maakohus on jätnud vastavad asjaolud otsuses

käsitlemata ning arvestamata. Maakohus viitab küll vaidlustatud otsuses, et apellant on

pandilepingute sõlmimisega saanud endale PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud

eesõigusnõude, mistõttu on vähenenud teiste võlgniku võlausaldajate võimalus saada

pankrotivara arvelt enda nõuetele rahuldust, kuid see ei sea apellanti võrreldes

omandireservatsiooniga kuidagi paremasse positsiooni. Seega on alusetu kohtu

seisukoht, mille kohaselt kommertspandi seadmisega on apellant saanud teiste

võlausaldajate huve kahjustava eesõigusnõude.

59. Maakohus on ebaõigesti järeldanud et, pandilepingutega ei ole tagatud tulevikus

lepingust tekkivad kohustused (viivised). Nimelt sätestab pandilepingute II p 2.2, et

kommertspandiga tagati lepingust tulenevaid kohustusi kostja ees. AÕS § 279 lg 4

kohaselt on pandiga tagatud ka kõrvalnõuded. Seega on kohus jätnud õigustamatult

arvestamata, et seaduse järgi on tagatisega „vaikimisi“ kaetud ka viivisenõuded, mis

14(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

oma olemusest tulenevalt tekivadki tulevikus. Kuna vastavad lepingust tulenevad

nõuded tekkisid tulevikus, siis ei ole tagatise tagasivõitmise teine eeldus täidetud.

60. Maakohus tuvastas ebaõigesti teise alternatiivse tagatiste tagasivõitmise eelduse

(PankrS § 114 lg 1 p 2) täidetuse, leides et võlgnik oli 09.09.2014 ning 01.10.2014

kommertspantide seadmise ajal maksejõuetu ja apellant teadis või pidi võlgniku

maksejõuetusest teadma. Maakohus jättis pandilepingute tagasivõitmise eelduste

hindamisel arvestamata, et käesolevas asjas on vastustajal täielikult tõendamata

võlgniku maksejõuetuse saabumise hetk ning asjaolu, et võlgnik oli pandilepingute

sõlmimise hetkel 09.09.2014 ning 01.10.2014 võimetu (st varatu) teiste võlausaldajate

nõudeid täitma. Maakohus on alusetult põhjendanud võlgniku maksejõuetuse

tuvastamist väitega, et võlgnikul puudus kostja poolt nimetatud laojääk, kuna

pankrotihaldur on tuvastanud, et 2014. aasta oktoobri alguses võõrandati kogu

võlgniku laos olnud metall võlgniku lähikondsetele. Maakohus jättis arvestamata

tehingute ajalise järgnevuse. Pandilepingutega antud tagatise tagasivõitmise käesoleva

eelduse tuvastamise kontekstis loeb ainult fakt, kas võlgnik oli 09.09.2014 või

01.10.2014 seisuga maksejõuetu. Vastavalt PP läbiviidud revisjonile hindas

vandeaudiitor võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks 06.10.2014. Seega ei

olnud võlgnik 09.09.2014 ega 01.10.2014 seisuga maksejõuetu. Kuna vastustaja ei ole

tõendanud võlgniku varatust enne tagatiste andmist või samal aja, siis on hagi selgelt

tõendamata. Toodud fakt välistab üheselt hagi rahuldamise.

Vastus apellatsioonkaebusele

61. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

62. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate

tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi seoses

menetlusõiguse normide olulise rikkumisega osaliselt tühistada osas, milles maakohus

tunnistas kommertspandilepingud kehtetuks ja tuvastas kostja kohustuse anda

nõusolek kommertspandiregistris kande kustutamiseks. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi

saata maakohtule uueks menetlemiseks. Osas, milles maakohus tunnistas rahalise

kohustuse 102 777,77 eurot täitmise kehtetuks, ei anna apellatsioonkaebuse väited

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Seoses tsiviilasja saatmisega osaliselt

maakohtule uueks arutamiseks tuleb menetluskulud jagada ja nende rahaline suurus

kindlaks määrata tehtavas lahendis maakohtul.

63. TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest

olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese

astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist

ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. PankrS § 109 lg 1, § 114 lg 1 p 2

ja § 118 lg 1 järgi tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks tuleb hagejal esitada

kohtule hagi nõudega kommertspandilepingute kehtetuks tunnistamiseks. Tagatise

andmise kehtetus ei ole tuvastatav asjaoluna, millele tuginedes saab kohustata kostjat

andma nõusoleku kommertspandiregistris kannete kustutamiseks, vaid tagatise

15(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

andmise kehtetuks tunnistamiseks tuleb esitada kohtule vastav nõue. TsMS § 363 lg 1

p 1 järgi peab hagiavalduses olema esile toodud hageja selgelt väljendatud nõue ja p 2

järgi hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hageja esitas hagiavalduses ja sellele

järgnevates menetlusdokumentides nõuded tuvastada kostja kohustus anda nõusolekud

11.09.2014 ja 07.10.2014 kommertspandiregistrisse kantud kommertspantide

kustutamiseks, kuid nõuet kommertspandilepingute kehtetuks tunnistamiseks hageja

esitanud ei ole, kuigi nõude aluseks olevad asjaolud on hagiavalduses esitatud.

Maakohus on aga vaatamata sellele, et nõuet esitatud ei olnud, tunnistanud otsuses

tagasivõitmise

korras

kehtetuks

09.09.2014

ja

01.10.2014

sõlmitud

kommertspandilepingud ja avaldused kommertspantide registreerimiseks. Kolleegium

leiab, et maakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS §-le 439, kuna kohus peab

lahendama ainult esitatud nõuded ja kohtul ei ole endal võimalik tekitada otsuses

nõuet, mida hageja ei ole esitanud. Eeltoodu on aluseks, et maakohtu otsus tühistada

osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja

vahel 09.09.2014 ja 01.10.2014 sõlmitud kommertspandilepingud ja avaldused

kommertspantide registreerimiseks. Eeltoodud osas maakohtu otsuse tühistamise tõttu

tuleb tühistada otsus ka osas, milles maakohus tuvastanud kostja kohustuse anda

nõusolekud kommertspandiregistris vastavate kannete kustutamiseks.

64. Kolleegium saadab tühistatud osas tsiviilasja maakohtule uueks menetlemiseks

eelmenetluse staadiumis. Maakohus ei ole kommertspandilepingute tagasivõitmise

nõuete osas läbi viinud kohaselt eelmenetlust. TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi selgitab

kohus eelmenetluses eelkõige välja hageja nõuded. Saades menetlusse hagi, mille

eesmärgiks asjaoludest ja nõudest nähtuvalt, on tunnistada kommertspandilepingud

tagasivõitmise korras kehtetuks, peab maakohus poolele selgitama nõude eseme

puudulikkust ja andma tähtaja nõude täpsustamiseks. Maakohus ei ole seda teinud ja

on hakanud omaalgatuslikult lahendama nõudeid tehingute kehtetuks tunnistamiseks,

s.t hakanud lahendama nõudeid, mida kohtule esitatud ei ole. Maakohtul tuleb asja

uuel läbivaatamisel anda esmalt hagejale tähtaeg oma nõude täpsustamiseks ja alles

seejärel on võimalik otsustada, kas nõue kuulub rahuldamisele või mitte. Kolleegium

märgib, et kommertspandi registreerimise avalduse tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks puudub vajadus ja ka seaduslik alus. Juhul kui tagatise andmine ehk

siis leping kommertspandi seadmiseks tunnistatakse kehtetuks, siis see on aluseks

kostja kohustusele anda tahteavaldus kommertspandiregistris vastavate kannete

kustutamiseks.

65. Järgnevalt analüüsib kolleegium apellandi väiteid puutuvalt 02.09.2014 toimunud

kohustuse täitmisega, milleks oli võlgniku poolt kostjale viivise 102 777,77 eurot

tasumine, tagasivõitmisega. Hageja esitas maakohtule nõude võlgniku poolt kostjale

02.09.2014 makstud viivise 102 777,77 eurot tagasivõitmiseks pankrotivarasse ja

alternatiivselt palus hageja tuvastada võlgniku ja kostja vahel 12.08.2013 sõlmitud

raamalepingu tühisus ja mõista kostjalt võlgniku kasuks välja alusetult tühise tehingu

järgi saadud 102 777,77 eurot. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et esimese

alternatiivina soovis ta tagasivõitmise nõude rahuldamist ja kui seda ei rahuldata, siis

alusetult saadu tagastamist. Sellisel viisil on maakohus ka nõudeid lahendanud ja

16(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

tuvastades, et esimesena esitatud alternatiivne nõue kuulub rahuldamisele, siis teist

nõuet maakohus ei lahendanud.

66. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti PankrS § 109 lg 1, § 113 lg 1 p 2 ja lg 2 ning

§ 119 lg 1 järgi tunnistanud võlgniku poolt kohustuse täitmise (viivise tasumise)

kehtetuks ja mõistnud tasutu välja pankrotivarasse. Kuna kolleegium kohustuse

täitmise tagasivõitmise osas nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654

lg 6 järgi kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei korda.

67. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega selle kohta, et PankrS § 109 lg-s 1 toodud

tagasivõitmise eeldus oli täitmata. Maakohus on õigesti viidanud sellele, et kui

kohustust täites pidi võlgnik aru saama sellest, et kohustuse täitmine võib lähitulevikus

põhjustada võlgniku maksejõuetuse ja võlausaldajate kahjustamise, siis on tegemist

võlausaldajate huvisid kahjustava tehinguga. Kolleegiumi arvates ei ole määrava

tähtsusega see, kas 02.09.2014 seisuga olid teiste võlausaldajate nõuded muutunud

sissenõutavaks, vaid see, et kohustuse täitmise järgselt ei olnud võimalik pärast

tagasinõutava kohustuse täitmist sissenõutavaks muutunud nõudeid täita. Nii on

maakohus õigesti tuginenud võlgniku poolt AS-le Ruukki Products müüdud kauba

eest tasumata jätmisele. See, et AS Ruukki Products nõue muutus sissenõutavaks

pärast 02.09.2014, ei anna alust järelduseks, et võlausaldajate huve ei kahjustatud. AS

Ruukki Products 08.08.2014 arve alusel tuli võlgnikul tasuda 07.09.2014 37 180,80

eurot ja 12.08.2014 arve alusel 11.09.2014 34 790 eurot, 13.08.2014 arve alusel

34 808,06 eurot, 14.08.2014 arve alusel 13.09.2014 33 724,80 eurot ja 18.08.2014

arve alusel 17.09.2014 39 655,99 eurot (II kd 152-156). 02.09.2014 kostjale viivise

tasumisel pidi olema võlgnikule teada, et kohe muutuvad sissenõutavaks AS Ruukki

Products nõuded ja viivise tasumise järel ei jätkunud võlgnikul selleks enam

vahendeid, millele viitab mh ka see, et võlgnik jättis AS-le Ruukki Products tasumata.

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et AS Ruukki Products ei olnud kostjaga võrreldes

võlgnikule oluline lepingupartner. Arvestades 2014 augustikuu osalist käivet, ei ole

selliseks järelduseks alust. AS Ruukki Products nõue on Harju Maakohtu 22.06.2015

kompromissi kinnitamise määruse kohaselt tunnustatud summas 162 475,93 eurot.

Samuti jäid võlgnikul vahetult pärast kostjale kohustuse täitmist tasumata nõuded

Roba Metals B.V.-le, kelle nõue pankrotimenetluses on samuti tunnustatud, ja teistele

võlausaldajatele.

68. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega ka puutuvalt PankrS § 113 lg 1 p-s 2

toodud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduste esinemisega. Vaidlust ei

ole, et võlgnik tasus kostjale viivise kolme kuu jooksul enne ajutise halduri

nimetamist. Kostja eelistamist teistele võlausaldajatele saab järeldada eelmises lõigus

toodust. Juhul, kui kohe pärast kohustuse täitmist muutuvad sissenõutavaks teiste

võlausaldajate nõuded, mis jäävad tagasivõitmise esemeks oleva kohustuse täitmise

tõttu täitmata, on järeldatav, et üht võlausaldajat on teistele eelistatud.

69. Maakohus on tuvastanud, et 02.09.2014 makse tegemine oli ka üheks põhjuseks, miks

AS SEB Pank peatas 10.09.2014 võlgnikuga sõlmitud arvelduskrediidilepingu alates

05.09.2014 (Id tl 42-43). See, et arvelduskrediidilepingu peatamise põhiliseks

põhjuseks olid juhatuse liikme DS poolt sõlmitud laenulepingud, ei tähenda, et

kostjale tehtud makse ei mõjutanud panga otsust. Arvelduskrediidilepingu peatamisel

17(17)

Tsiviilasi nr: 2-15-6473

on pank soovinud võlgnikult selgitust nii DS poolt antud laenude kui ka 02.09.2014

tehtud maksete kohta. 06.10.2014 arvelduskrediidilepingu erakorralise ülesütlemise

teate kohaselt (I kd tl 205) on lepingu ülesütlemise põhjuseks pangale teatavaks

saanud asjaolud, mis seavad tõsise kahtluse alla võlgniku suutlikkuse krediiti tagasi

maksta ehk siis võlgniku maksevõime. Arvelduskrediidilepingu peatamise ja hilisema

ülesütlemise tõttu ei olnud võlgnik suuteline majandustegevust jätkama. Seega oli

02.09.2014 kostjale kohustuse täitmisel oluline mõju püsiva maksejõuetuse

tekkimisele. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus oleks pidanud AS-lt SEB

Pank välja nõudma krediidilepingu. Kuna krediidilepingu ülesütlemise põhjused on

esitatud 10.09.2014 AS SEB Pank teates (I kd tl 42), siis lepingu väljanõudmise

taotluse on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata. Käesoleva menetluse esemeks

ei ole tuvastada, millise arvelduskrediidilepingu tingimuse rikkumise tõttu täpselt

leping peatati ja hiljem üles öeldi.

70. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka puutuvalt võlgniku maksejõuetust.

Apellant on rõhutanud, et võlgnik ei olnud 02.09.2014 püsivalt maksejõuetu.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hinnates võlgniku tegevust kostjale ja

Avotini Estonia OÜ-le maksete tegemisel ning DS poolt laenude andmisel, mis tingis

arvelduskrediidilepingu peatamise, olukorras, kus olid muutumas sissenõutavaks

võlausaldajate nõuded, ei olnud võlgniku äritegevus osanikevaheliste vastuolude tõttu

jätkusuutlik ja püsiva maksejõuetuse tekkimine lähiajal pidi olema ette nähtav.

Maakohus on õigesti hinnanud võlgniku varanduslikku seisu ja leidnud, et kostja

väited võlgniku laojäägi ja nõuete kohta ei anna alust järeldada võlgniku

maksejõulisust. Laojäägi on võlgnik võõrandanud Avotini Estonia OÜ-le, saamata

selle eest vastusooritust ja võlgniku nõuded oma lepingupartnerite vastu on osutunud

väheväärtuslikeks.

71. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2

järgi, kuna kostjale kuulub 50% hageja osadest. PankrS § 113 lg 2 järgi võlgniku

lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Kolleegiumi

arvates ei saa apellatsioonkaebuse väidete põhjal järeldada, et kostja ei olnud teadlik

makse tegemisel võlgniku maksevõimest. Võlgniku juhatuse liige PR on kostja

tegevdirektor ja Avotini Estonia OÜ, mis on võlgniku tütarettevõte, juhatuse liige.

Seega oli ta teadlik võlgniku maksevõimest ja nõuetest võlgniku vastu ning pidi aru

saama tagajärgedest võlgniku majandustegevusele. Kuna septembris 2014 toimusid

võlgniku maksejõuetuse põhjustanud tehingud ja PR oli sellel ajal võlgniku juhatuse

liige, siis ei ole usutav apellandi väide, et kostja sai võlgniku maksejõuetusest teada

alles novembri alguses 2014.

72. Arvestades eeltoodut ei anna apellandi väited alust maakohtu otsust tühistada

02.09.2014 kostjale toimunud kohustuse täitmise tagasivõitmise osas.

73. Seoses kohtuotsuse osalise tühistamisega tuleb menetluskulud jaotada ja nende

rahaline suurus kindlaks määrata maakohtul tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Liili Lauri

Mati Maksing