3-16-974/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-974

Haldusasi

AN kaebus Tallinna Vangla 10.03.2016 käskkirja nr 5-

1/456 ning Tallinna Vangla 20.04.2016 vaideotsuse nr

5-15/16/159-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AN

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli

Lubja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23. jaanuari 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AN apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AN apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23. jaanuari

2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-974 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. AN

riigilõiv jätta riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-974

2(6)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla esimese üksuse valvuri ET 10.03.2016 ettekande kohaselt kuulis ta kella

15.05 ajal sektsioonis 1-5 lõhkumise hääli. Sektsiooni ukse avamise järel nägi ta koridoris

seisvaid kinnipeetavaid, kes kõik ütlesid, et üks kinnipeetav lõhkus nii kambri kui sektsiooni

1-5 vara. Ametnik nägi, et sektsiooni 1-5 seinal olev televiisor oli viltu. Esimese üksuse

valvuri SO 10.03.2016 ettekandes kirjeldatakse samuti, et kinnipeetavad seisid umbes kella 15

ajal 1-5 sektsioonis rivis ja ütlesid, et üks kinnipeetav lõhkus vangla vara, sh televiisori.

Kinnipeetavad osutasid kambri nr 216 poole, kus viibis AN. Üksuse juht KV tuvastas

sektsiooni 1-5 kaamerate videosalvestiste vaatamisel, et AN väljub kell 15:06:17 kambrist

216, raudtoru käes, esimese videokaamera suunas ning lõhub selle mõned sekundid hiljem.

Pärast esimese videokaamera lõhkumist liigub ta teise kaamera suunas ning lõhub selle

15:06:34. Kaameraid ei saanud pärast lõhkumist enam visuaalseks järelevalveks kasutada.

2. Tallinna

Vangla

kohaldas

10.03.2016

käskkirjaga

nr

5-1/456

AN

suhtes

vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid: piiras tema

vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelas tegeleda kehakultuuriga (spordisaali

kasutamise) ning ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse. Käskkirja kohaselt on tõendatud,

et AN lõhkus ära sektsiooni 1-5 mõlemad videokaamerad, mida kasutatakse sektsiooni

järelevalveks. On ka kahtlus, et sama isik lõhkus ära koridoris asuva televiisori, kambri 216

akna ning veetorustiku. AN suhtes on vaja kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, et

selgitada välja täpsemad asjaolud, vähendada võimalusi vangla vara lõhkuda ning ohtu teistele

isikutele. Videosalvestis ja valvurite ettekanded kinnitavad, et AN hoidmine avatud

sektsioonis võib ohustada vangla vara, teiste isikute elu ja tervist ning nõnda ka vangla üldist

julgeolekut. Fakt, et AN käis sektsioonis ringi, raudtoru käes, osutab sellele, et ta oli ärritunud

ning välistatud ei ole, et taolises seisundis võib ta füüsiliselt rünnata kas kaaskinnipeetavaid

või vangla ametnikke. Intsidendis küll keegi viga ei saanud, ent täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka ennetavalt. AN suhtes kohaldatavad meetmed aitavad

vähendada samalaadsete intsidentide esinemise tõenäosust, piirata AN kokkupuudet teiste

isikutega ja vähendada ohtu vangla julgeolekule. Lukustatud kambris viibivaid kinnipeetavaid

saab vangla efektiivsemalt valvata kui avatud sektsioonis, mistõttu on see vangla julgeoleku

üldisest seisukohast oluline meede.

3. AN esitas 10.03.2016 käskkirja nr 5-1/456 peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis

20.04.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/159-2 rahuldamata. Olukorras, kus kinnipeetava

tegevus võib olla füüsiliselt ohtlik teisele inimesele või vangla varale, ei ole oluline, kas

kinnipeetav on tutvunud vangla kodukorraga või mitte. Kinnipeetava selline tegevus on

üldiseks julgeolekuohuks. Kodukorraga tutvumata jätmine ei ole aluseks Tallinna Vangla

10.03.2016 käskkirja nr 5-1/456 tühistamisele.

4. AN esitas 19.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 10.03.2016

käskkirja nr 5-1/456 ning 20.04.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/159-2 tühistamiseks.

Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla käskkirja ja vaideotsusega. Vangla valetab ülbelt ja

provotseeris intsidenti. Kaebaja oli vanglasse saabudes mittesuitsetaja, kuid ta paigutati

kambrisse üheskoos suitsetajatega. Elukambris viibis viis isikut. Kaebaja esitas vanglale

3-16-974

3(6)

taotluse enda ümberpaigutamiseks teise elukambrisse, kus oleks isiku kohta piisavalt

põrandapinda ja kus ei oleks suitsetajaid. Kambris tekkis julgeolekuoht, kuna kaks isikut

rääkisid vene keelt ja norisid tüli. Kaebaja teavitas sellest vanglat, kuid sellele ei reageeritud.

Jalutamas käidi 15 m2 suuruses jalutusboksis kümnekesi segamini suitsetajad ja

mittesuitsetajad. Vastavasisuline kaebus on vanglale esitatud. Elukambris suitsetati, mistõttu

seati ohtu kaebaja elu ja tervis. Kaebaja avaldustele ei reageeritud. Kaebaja oli sunnitud

tegutsema, et väljapääsmatust olukorrast pääseda. Kaebaja paigutati ligikaudu 2,5 nädalaks

jälgimiskambrisse nr 122. Kambri tingimused olid jubedad: seal leidus verd, uriini ja rooja,

tualetil puudus piire või sein. Avati õiguskantsleri kirju, seal ei olnud võimalust helistada, ei

lastud sporti teha ega jalutada. Kaebajale ei anta paberit ja pastakat. Videos on vanglat

süüstavad asjaolud. Seal on näha, kuidas kaebaja rääkis julgeolekutöötajate ja üksuse juhi K.

Veervaldiga enne, kui ta paigutati kambrisse nr 215.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja

põhjustas

oma

tegevusega

julgeolekuohu,

mistõttu

oli

täiendavate

julgeolekuabinõude viivitamatu kohaldamine põhjendatud (vt ka Riigikohtu 02.06.2010 otsus

nr 3-3-1-33-10; 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10). Kaebaja oli agressiivne ning kahjustas

ulatuslikult vangla vara, mistõttu oli Tallinna Vangla kohustatud rakendama tema suhtes

täiendavaid julgeolekuabinõusid. Asjaolusid kinnitavad vanglaametnike ettekanded ning

videosalvestis. Kaebaja lõhkus vara teadlikult, leides, et ainult nii on tal võimalik saada

paigutatud teise elukambrisse. Arvestades, et kaebaja lõhkus elusektsioonis asuvad

videokaamerad, on vanglal võimatu seal viibivate kinnipeetavate üle järelevalvet teostada.

Samal ajal on vangla kohustatud tagama nii seal viibivate kinnipeetavate kui ametnike

turvalisuse ja vara. Valimatult vanglale kuuluvat vara lõhkuv kinnipeetav kujutab ohtu nii

teistele vanglas viibivatele isikutele kui vanglale, muu hulgas avaldatakse taolise käitumisega

negatiivset mõju kaaskinnipeetavatele.

Kuna vanglal on lukustatud kambrites viibivaid kinnipeetavaid kergem valvata kui avatud

elusektsioonis viibivaid kinnipeetavaid, on täiendavate julgeolekuabinõudega võimalik

vähendada konfliktolukordade ja distsipliinirikkumiste tekkimist ning tagada üldine julgeolek.

Sel põhjusel oli põhjendatud kaebaja paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse nr 215.

Kaebaja lukustamine oli vajalik, et välistada lõhkumise ja korrarikkumiste jätkumine ning

tagada vangla julgeolek. Kaebaja jätkas kambris nr 215 lõhkumist, mistõttu paigutati ta

jälgimiskambrisse nr 122.

Kaebaja suhtes rakendatavad täiendavad julgeolekuabinõud ei ole ebaproportsionaalsed

võrreldes tema teoga. Kaebaja pidas vara kahjustamist õigustatuks, et saada teise kambrisse

ümberpaigutatud. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda vanglasisest

ümberpaigutamist. Vangla direktor vaatab vastava avalduse läbi ning hindab, kas esinevad

alused vanglasiseseks ümberpaigutamiseks. Kaebaja ei olnud esitanud ühtegi avaldust

vanglasiseseks ümberpaigutamiseks, millest saaks järeldada, et tema ümberpaigutamine oleks

põhjendatud.

Puudub alus kahelda vaideotsuse õiguspärasuses, kuna kaebaja ei ole ei vaides ega kaebuses

toonud välja asjaolusid, mis viitaksid 10.03.2016 käskkirja õigusvastasusele.

6. Tallinna Halduskohus jättis 23.01.2017 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

1) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 2). Kohus otsustas

tagastada AN-le 12.02.2016 taotluse mitte paigutada teda ühte kambrisse koos suitsetajatega

(tl 40), Tallinna Vangla 04.05.2016 vastuse kaebaja märgukirjale (tl 41), 03.03.2016 taotluse

võimaldada pesta rohkem kui kord nädalas ja paigaldada kambrisse soe vesi (tl 42, 55),

03.03.2016 taotluse kanda kaebaja mittesuitsetajate nimekirja ning võimaldada jalutamist

3-16-974

4(6)

jalutusboksis, kus ei suitsetata (tl 43), Justiitsministeeriumi 29.03.2016 kaebaja pöördumise

edastamise (tl 44), 14.03.2016 õiguskantslerile saadetud pöördumise (tl 45–47p), 14.04.2016

Justiitsministeeriumile esitatud taotluse kaebuste ja taotluste edastamiseks Tallinna Vanglale

(tl 48), Justiitsministeeriumi 26.04.2016 vastuse kaebaja taotlusele (tl 49), 13.03.2016

pöördumise õiguskantslerile (tl 50), 20.03.2016 pöördumise õiguskantslerile (tl 51),

Justiitsministeeriumile esitatud 14.04.2016 kuriteoteate (tl 52), Tallinna Vangla 11.05.2016

vastused kaebaja pöördumistele (tl 53–54) (resolutsiooni p 3). Kohus jättis läbi vaatamata AN

taotluse 05.10.2016 avaldusele “vastuväide ja tõendid” lisatud dokumentidest (nimetatud

resolutsiooni p-s 3) koopia saamiseks (resolutsiooni p 4).

Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada, kui on põhjendatud kahtlus, et õigushüve

kahjustatakse. Seejuures ei pea õigushüve kahjustamine olema kindel, vaid tõenäoline.

Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas piisava põhjalikkusega näidanud, milles seisnes

põhjendatud kahtlus, et kaebaja kahjustab õigushüve, s.o ohustab teiste kinnipeetavate ja

vangla üldist julgeolekut. Põhjendatud kahtlust õigushüve kahjustamisele tõendavad ET ja SO

ettekanded ning videosalvestis. Vastustaja on käskkirjas viidanud ka kahtlusele, et kaebaja

lõhkus koridoris asuva televiisori, kambri nr 216 akna ja veetorustiku. Neid kahtlusi ei ole

käskkirjas piisavalt põhjendatud. Ettekannetes kajastuv kaebajast lähtuv oht vangla varale on

kaudne. Ka ei ole televiisori, kambri nr 216 akna ja veetorustiku lõhkumist seostatud ohuga

teiste kinnipeetavate või vangla julgeolekule. Samas ei ole kahtlust, et kaamerate lõhkumine

ohustab vangla julgeolekut, kuna nii muutub võimatuks korraldada sektsiooni järelevalvet.

Raudtoruga ringiliikuv kinnipeetav võib kujutada ohtu ka teistele kinnipeetavatele, kuna

selline käitumine on omane ärritunud inimesele. Sellisel juhul ei ole välistatud, et isik võib

rünnata vangla ametnikke või kaaskinnipeetavaid. Kaebaja käitumine näitab, et ta on oma

eesmärgi saavutamiseks – saada ümber paigutatud teise kambrisse – kõigeks valmis, sh

seadma ohtu ka üldise vangla julgeoleku. Kaamerate lõhkumisest tulenev oht julgeolekule on

piisav, et kaaluda täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamist.

VangS § 69 lg-s 1 sätestatakse ammendavalt õigushüved, mille kahjustamise ohu korral tuleb

täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Nõnda ei ole vangla vara lõhkumine iseenesest

eraldiseisev alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, v.a vangistust reguleerivate

õigusaktide süstemaatilisel rikkumisel. Ühekordse rikkumise puhul tuleb vanglal näidata,

kuidas ohustab vara lõhkumine teiste kinnipeetavate ja vangla julgeolekut. Kuigi vastustaja ei

ole piisava põhjalikkusega näidanud, et kaebajast lähtus oht teistele kinnipeetavatele ja vangla

julgeolekule televiisori, kambri nr 216 akna ja veetorustiku lõhkumisel, oli juba kaamerate

lõhkumise näol tegemist teoga, milles realiseerus põhjendatud kahtlus vangla üldisele

julgeolekule. Käskkirjas ei ole küll konkreetse julgeolekuabinõu valikut põhjendatud, kuid on

arusaadav, et kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõud piiravad tema liikumist ja

suhtlemist sektsioonis ja spordisaalis, misjärel peaks omakorda vähenema temast tulenev

julgeolekuoht. Käskkirjas ei ole ka selgelt välja toodud kaalutlused, miks pidas vangla

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õigustest

suuremale liikumis- ja suhtlemisvabadusele, kuid puudused kaalutluste äramärkimisel ei

muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Vastustaja on leidnud, et

kaebajast lähtus oht vangla julgeolekule ning et kaebaja eraldamata jätmisel võib ta toime

panna uusi õigusrikkumisi. Arvestades, et kaebaja on lõhkunud sektsiooni videokaamerad, ei

saa vangla hinnangut pidada põhjendamatuks. Ei saa ka väita, et leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine oleks aidanud vastustaja eesmärki paremini saavutada.

Veelgi enam, asja materjalidest nähtub, et kaebaja võis osaleda kambri nr 215 akna

lõhkumises ja kambri uputamises, mis toimusid mõlemad pärast seda, kui kaebaja oli

kaamerad lõhkunud (Tallinna Vangla 07.09.2016 vastus kaebusele, lisa 5, tl 30). Käskkirja

andmise ajal ei olnud lahendatud ka kaebaja taotlust vanglasiseseks ümberpaigutamiseks.

3-16-974

5(6)

Käskkirjas on põhjendatud julgeolekuabinõude eesmärki: minimeerida võimalust, et kaebaja

paneb toime sarnaseid intsidente. Ei saa eitada, et rakendatud meetmed on julgeolekuohu ja

uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks sobivad ja vajalikud. Arvestada tuleb ka

sellega, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ajutiselt (VangS § 69 lg 3).

Praegusel juhul ei ole kaebaja õiguste riive suurema kaaluga kui vajadus tagada vangla

julgeolek ja vältida sarnaseid intsidente, mistõttu ei ole käskkirjas sellekohaste kaalutluste

puudumine otsustav. Haldusakti kaalutlused peavad olema piisavad, et õiguste piiramine oleks

kontrollitav ning haldusorgan ei kohaldaks täiendavaid julgeolekuabinõusid kergekäeliselt ega

meelevaldselt. Praegusel juhul on käskkirja kaalutlused piisavad. Arvestada tuleb ka sellega,

et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete

kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal.

Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud ühtegi vastuväidet, mis seaks käskkirja

õiguspärasuse kahtluse alla. Kaebaja väited vangla valetamise ja provotseerimise kohta on

paljasõnalised. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda vanglasisest

ümberpaigutamist. Seadusega on vanglale antud kaalutlusõigus otsustada, kas paigutada

kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega ning üldjuhul ka see, kellega

koos, välja arvatud VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibi juhud. VangS § 67 p-de

1 ja 4 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning suhtuma

heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja

olmeruumid. Kaebaja vaidemenetluses esitatud väide, et talle ei ole tutvustatud vangla

kodukorda, ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. VangS kehtib kõigis Eesti

Vabariigi kinnipidamisasutustes. Seetõttu ei ole asjas tähendust sellel, kas kaebajale on

tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte või Tallinna Vangla kodukorda. Kaebaja teos –

raudtoruga vehkimine – sisalduv julgeolekuoht pidi olema talle äratuntav ka kodukorra

tutvustamiseta. Oma teguviisi õigustamine tõendab, et kinnipeetaval on raskusi vanglasisese

distsipliiniga. Sellises olukorras on tä idetud VangS § 69 lg 1 kohaldamise nõuded.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes Tallinna Vangla 10.03.2016

käskkirjaga nr 5-1/456 oli õiguspärane. Julgeolekuabinõu kestus peab olema siiski

proportsionaalne abinõu kohaldamise alusega. Vaidlustatud käskkirja resolutsiooni p 2

kohaselt tuli üksusel kolme kuu möödudes otsustada täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise otstarbekuse üle. Selline ajavahemik ei ole vastuolus VangS § 69 lg-ga 3. Asja

materjalide kohaselt kohaldati kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid kuni 28.03.2016, mil ta

etapeeriti Tartu Vanglasse. Kaebaja ei ole menetluse kestel väitnud, et julgeolekuabinõusid

oleks kohaldatud liiga kaua, või väitnud, et nende kohaldamise alus langes varem ära.

Vaideotsuse tühistamist saab halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda HMS § 87 lg-s 2

sätestatud alustel. Kaebaja eesmärgiks on vabaneda 10.03.2016 käskkirjast nr 5-1/456.

Praegusel juhul ei ole vaideotsuse tegemine takistanud kaebajal oma õiguste kaitseks kohtusse

pöörduda või riivanud tema õigusi eraldiseisvalt. Seega ei ole vaideotsuse vaidlustamine

lubatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. AN palub 30.01.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.01.2017

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Vaidlustatud haldusaktid on napisõnalised, põhistamata ja ebaseaduslikud. Vangla ise

provotseeris toimunut. Halduskohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme ja

3-16-974

6(6)

materiaalõigust. Kaebaja palub kontrollida põhiseaduspärasust ja taotleb Euroopa Kohtult

eelotsuse küsimist.

8. Tallinna Vangla palub 02.03.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja jääb varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde.

Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õiguspärane, kohus on analüüsinud kõiki kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise aluseks olevaid asjaolusid. Küll ei nõustu

vastustaja halduskohtu järeldusega, mille kohaselt puudus piisav alus seostamaks kaebajat

kambrisisustuse rikkumise ja uputuse tekitamisega. Videosalvestis, millelt nähtub, et kaebaja

kasutab lõhkumiseks raudtoru, tõendab, et kaebaja oli agressiivselt meelestatud ning omas

tahet hävitada vangla vara. Raudtoru pärines kambris paikneva veetorustiku lõhkumisest,

mille tagajärjel tekkis ka uputus. Seega on kaebaja tegevus seostatav kambrisisustuse

lõhkumise ja uputuse põhjustamisega. Kuna vangla tegevus täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel on olnud kehtiva õigusega kooskõlas, ei saa esineda põhiseadusega vastuolus

olevat tegevust, mida oleks põhjendatud täiendavalt kontrollida. Ühtegi õiguslikku küsimust

Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise osas, mis nõuaks eelotsusemenetluse algatamist, ei esine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Tallinna Vangla 10.03.2016 käskkiri on seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Akt on antud

VangS § 69 lg 1 alusel, mis sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja

nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Olukorras, kus

kinnipeetav lõhub raudtoruga kaks turvakaamerat, liigub toruga ärritunud olekus ringi ning

esineb kahtlus, et ta on lõhkunud ka kambri sisustust ja torustikku, on VangS § 69 lg 1

kohaldamise aluste esinemine (oht teistele isikutele ja vangla julgeolekule ning võimaliku

raske õigusrikkumise ärahoidmine) ilmselgelt täidetud ning seda sõltumata sellest, kas

kambrisisustuse rikkumine ja uputuse tekitamine kaebaja poolt oli korralduse andmise ajaks

leidnud tõendamist või millised asjaolud olid kaebajas esile kutsunud ärritatud oleku (väidetav

vanglapoolne provokatsioon). Niisiis oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine õiguspärane ja põhjendatud.

11. Kuna apellatsioonkaebuses on täiesti põhistamata taotlused põhiseaduspärasuse

kontrolliks ja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, jätab ringkonnakohus need tähelepanuta.

12. Eelneva põhjal jääb AN apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

AN

on

olnud

vabastatud

riigilõivu

tasumise

kohustusest,

mistõttu

jääb

tema

apellatsioonimenetluse riigilõiv riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Kaebaja võimalikud muud

menetluskulud jäävad kaebaja kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja võimalikud

menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)