3-17-1181/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(12)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1181

Haldusasi

Auracom OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 28.02.2017

maksuotsuse nr 12.2-3/036554-28 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Auracom OÜ, esindaja vandeadvokaat Ilmar

Straus

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Miiko Vainer

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 28.09.2017

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27.11.2017.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 28.02.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/036554-28

Auracom OÜ-d tasuma maksusumma 61 562,31 eurot.

Maksuhaldur tuvastas, et Auracom OÜ ei soetanud perioodil oktoober 2015 kuni jaanuar 2016

OÜ-delt PP Trade ja TuMaster metsamaterjali ega metsa väljaveo ja ülestöötamise teenust. PP

Trade OÜ arve nr 84015 puhul oli tegelikuks müüjaks S.T., kes ei olnud

käibemaksukohustuslane, ja ülejäänud juhtudel tundmatu kolmas isik, kelle puhul ei ole teada,

kas tegemist oli käibemaksukohustuslasega. Auracom OÜ teadis, et arvetel märgitud

äriühingud ei ole tegelikuks müüjaks, seetõttu puudub Auracom OÜ-l õigus OÜ-de PP Trade

ja TuMaster arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. OÜ-de PP Trade ja TuMaster arvete

alusel Verstmein OÜ-le ja R.T.le tehtud väljamaksed tuleb sõltuvalt hindamise võimalikkusest

ja tulemusest kas täies ulatuses või osaliselt lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks ja

maksustada tulumaksuga.

2. Auracom OÜ esitas maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis 02.05.2017 vaideotsusega

nr 6-1/3683-2 rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Auracom OÜ esitas 01.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse 28.02.2017 maksuotsuse

tühistamiseks.

2(12)

Maksuhaldur ei ole maksu määramiseks olulisi asjaolusid välja selgitanud ja kogutud tõendeid

õigesti hinnanud. Maksuhaldur on jätnud põhjendamatult arvestamata kõik tehingute kohta

vormistatud dokumendid (arved ja nende eest tasumine; metsateatised, lepingud, üleandmise-

vastuvõtmise aktid jms) ja tehingu poolte kinnitused tehingute toimumise kohta, väites

üldsõnaliselt, et dokumendid ja seletused ei ole usaldusväärsed. Seejuures peab maksuhaldur

seletusi ebausaldusväärseks vaid osas, milles need MTA versiooniga ei haaku. See ei ole

kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nt otsus 3-3-1-81-12, p 16). S.T.ele esitas MTA

äratundmiseks 14 aastat vana foto kaebaja juhatuse liikmest I.U.ist, millelt S.T. ilmselgelt ei

osanud I.U.i ära tunda. Kaebaja esitas maksumenetluses I.U.i uuema foto, kuid maksuhaldur ei

näidanud seda S.T.ele ega ka teistele seletust andnud isikutele ning jättis rahuldamata taotluse

seletuse andnud isikute vastandamiseks I.U.iga. Maksuotsuses ei ole kaebaja eriarvamuses

esitatud väidetele sisuliselt vastatud. Maksuhaldur on kahelnud P.P. allkirja ehtsuses seda

kuidagi põhjendamata või ekspertiisi tellimata. PP Trade OÜ ja TuMaster OÜ ei ole küll

esitanud metsateatisi, kuid see on vaid informatiivse tähendusega dokument ning praktikas

deklareeritaksegi tehingud tihtipeale vaid käibemaksudeklaratsioonil.

Ebaõige on MTA väide, et PP Trade OÜ-l ja TuMaster OÜ-l puudus majandustegevus. MTA

on

seda

järeldanud

vaid

majandusaasta

aruannete

esitamata

jätmisest

ja

käibemaksukohustuslaste

registrist

kustutamisest.

Tehingupartneri

juhatuse

liikme

hoolsuskohustuse

mittetäitmist

ei

saa

ette

heita

kaebajale.

PP

Trade

OÜ

käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise otsus ei puuduta ettevõtlusega tegelemist

kaebajaga tehingute tegemise ajal. TuMaster OÜ kustutati registrist ilma, et kontrolli alustamist

puudutav korraldus oleks talle kätte toimetatud. Kaebajal õnnestus hankida PP Trade OÜ arve

Invester OÜ-le, mis kinnitab majandustegevuse olemasolu. TuMaster OÜ majandustegevust

kinnitab ka asjaolu, et kaebaja soetas temalt 02.10.2015 arve alusel raieõigust ja seda tehingut

ei ole maksuhaldur kahtluse alla seadnud. Kaebajal puudub teave, kuhu liikus edasi PP Trade

OÜ ja TuMaster OÜ arvete alusel kolmandate isikute arvetele kantud raha ning kaebajal puudub

raha edasise liikumisega igasugune seos. MTA järeldused ei kinnita vastupidist.

Kontrollakti ja maksuotsuse õiguslikud alused ei kattu. Näiliku tehingu maksustamise eeldused

ei ole täidetud, sest poolte tahet ei ole välja selgitatud. Maksuotsust on põhjendatud asjaoludega,

mis ei oma näiliku tehingu hindamisel tähtsust. Sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine

viib topeltmaksustamiseni, sest maksuhaldur on aktsepteerinud PP Trade OÜ ja TuMaster OÜ

käibemaksudeklaratsioonid nimetatud tehingutelt. MTA on aktsepteerinud ka tehinguid,

millega kaebaja müüs PP Trade OÜ-lt ja TuMaster OÜ-lt saadud metsamaterjali edasi

kolmandatele isikutele, kuid jättis need deklaratsioonid maksu määramisel arvestamata.

Tulumaksu määramine on õigusvastane, sest nõuetekohased algdokumendid on olemas ja

väljamaksed on seotud kaebaja ettevõtlusega. Kaebaja ei ole teinud varjatud väljamakseid ega

raha ettevõtlusest varjatult välja viinud.

4. Maksu- ja Tolliamet palus 03.07.2017 vastuses kaebus rahuldamata jätta, jäädes

kontrollaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde.

Maksuotsuse faktiline alus on teadlikult kauba ja teenuse soetamise kajastamine

maksuarvestuses mittetegelikult müüjalt sisendkäibemaksu alusetult tagasisaamiseks (KMS §

29 lg 1 ja § 31 lg 1) ning mittenõuetekohase algdokumendi puudumine, mille tõttu on arvete

alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud (TuMS § 51 lg 2 p 3). Maksumenetluses

kogutud tõendeid tuleb hinnata kogumis ning maksu määramiseks piisab põhjendatud kahtluse

(elulise usutavuse) äranäitamisest. Kaebaja püüd näidata end heauskse ostjana on

maksukontrollis ümber lükatud. Kaebajal tuleb nüüd põhjendada, et maks on määratud valesti.

KOHTU PÕHJENDUSED

3(12)

5. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja soetas PP Trade OÜ ja TuMaster OÜ arvetel märgitud

kaubad ja teenused nimetatud äriühingutelt või oli tegelikuks müüjaks ühel juhul füüsiline isik

(S.T.), kes ei olnud käibemaksukohustuslane, ja ülejäänud juhtudel tundmatu kolmas isik, kelle

puhul ei saa eeldada käibemaksukohustuslaseks olemist, ning kaebaja oli sellest teadlik.

Eeltoodust sõltub nii kaebaja õigus PP Trade OÜ ja TuMaster OÜ arvete alusel

sisendkäibemaksu maha arvata, kui ka see, kas ja millises ulatuses saab pidada nimetatud arvete

alusel tehtud väljamakseid seotuks kaebaja ettevõtlusega.

6. Kaebajale

käibemaksu

määramise

õiguslikud

alused

on

maksuotsuse

kohaselt

käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1, § 31 lg 1 ja § 37 lg 7 p 2.

7. KMS § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma

maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või

toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti

ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva

ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või

teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on

sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud

kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 sätestab, et teiselt

maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks

maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Muu hulgas tuleb arvele märkida

maksukohustuslase nimi, aadress ja maksukohustuslasena registreerimise number, kauba või

teenuse nimetus või kirjeldus ja kauba kogus või teenuse maht (KMS § 37 lg 7 p-d 2, 5, 6).

8. Eeltoodust tulenevalt, samuti Riigikohtu väljakujunenud praktikat arvestades (nt otsused nr

3-3-1-81-12, p 11; 3-3-1-49-13, p 14-15; 3-3-1-57-13, p 11-13; 3-3-1-51-15, p 11) on

sisendkäibemaksu mahaarvamise üks eeldus tehingu tegelik toimumine arvel märgitud poolte

vahel. Riigikohus on selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus kauba olemasolu üle puudub ja kaup on

reaalselt olemas, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt,

kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus

piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (otsus nr 3-3-1-32-09, p 10). Olukorras,

kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud

dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust

vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata

tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu (otsus

nr 3-3-1-32-09, p 12). Maksukohustuslase teadmist sellest, et arvel märgitud müüja ei olnud

tegelik müüja, saab Riigikohtu praktika kohaselt järeldada ka maksumenetluses tuvastatud

asjaolude ja kaudsete tõendite kogumist, sest maksukohustuslaste subjektiivsete kaalutluste

väljaselgitamine pole sageli võimalik (otsus nr 3-3-1-74-09, p 9 ja seal viidatud lahendid).

9. Lisaks tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget, sest KMS § 31 lg 1 seab

sisendkäibemaksu mahaarvamisele vormilise eelduse, kuid MKS § 83 lg 4 mõjutab

maksukohustust sisuliselt (vt Riigikohtu otsus nr 3-14-53226, p 12). MKS § 83 lg 4 kohaselt ei

võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu

varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. MKS § 83 lõige

4 kohaldub näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele.

Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult

kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega (vt

Riigikohtu otsus nr 3-14-53226, p 13).

10. Tulumaks määrati kaebajale tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3,

raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 alusel.

4(12)

11. TuMS § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud

kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50.

TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab, et ettevõtlusega mitteseotud kulu lg 1 tähenduses on väljamaksed,

mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud

nõuetele vastav algdokument. Tehingute tegemise ajal kehtinud RPS § 7 lg 1 p-de 3 ja 5 kohaselt

tuli arvele märkida tehingu majanduslik sisu ja tehingu osapooled. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et

maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad

asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud

tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude

tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada.

12. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-67-08, et TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 eesmärgiks on

välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu äriühingust raha väljaviimine. Seetõttu

maksustatakse tulumaksuga kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub

raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.

Ettevõtlustulust võib maha arvata ainult dokumentaalselt tõendatud kulusid (p 12 ja 16).

Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-83-13, et TuMS § 51 lg 2 p 3 on kohaldatav muu hulgas

juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja

näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus

algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud

või mitte (p 19). Riigikohus viitas otsuses nr 3-3-1-54-13 oma varasemale praktikale, mille

kohaselt olukorras, kus kaup on maksukohustuslasel olemas, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole

kaupa saadud arvetel märgitud äriühingutelt ning maksukohustuslane pidi seda teadma, võib

maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma MKS § 94 sätestatud korras hindamise

teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja vajalik (p 22). Hindamisega

seonduvalt selgitas Riigikohus otsuses nr 3-3-1-60-11, et kui äriühing on soetanud kaupa isikult,

kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on

siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui palju pidi

äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on

vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing ei ole seda

kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui

äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest

väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga. Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud

teenuse eest, kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav,

siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses

maksustada. Arvestada tuleb, et ettevõtlusest välja viidud raha võidi kasutada vaidlusaluse

teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna

äriühingu raamatupidamises kajastatud kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja

(p 33).

13. Tsiteeritud norme ja nende kohaldamise praktikat tuleb arvestada ka käesoleva asja

lahendamisel.

Tehingud PP Trade OÜ-ga

14. MKS § 82 sätestab, et maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu

määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase

raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Seega

eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Kui maksuhalduril tekib

kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub maksuhaldur täiendavaid tõendeid.

Tulenevalt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku

olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Kontrolli tulemusena võib selguda, et

5(12)

tehingute kohta koostatud dokumendid ei kajasta tegelikku olukorda. Sellist järeldust peab

maksuhaldur põhjendama.

15. Kaebaja kajastas kontrolliperioodil (oktoober 2015 – jaanuar 2016) oma sisendkäibemaksu

arvestuses kaheksat PP Trade OÜ arvet, mille sisu on metsamaterjali soetamine Väljaste,

Paemurru, Tiiupõlma, Reinu-Jüri ja Karjatse kinnistult ning metsa lõikus ja väljavedu Saage ja

Paemurru kinnistult (vt tabel 1, 30.11.2016 kontrollakti lk 2; arved I kd, tl 164-171).

Metsamaterjali soetamise kohta koostasid PP Trade OÜ ja kaebaja üleandmise-vastuvõtmise

aktid või lepingud, millele on arvetel viidatud, ning maksutoimikus on ka PP Trade OÜ ja

kinnistu omanike vahelised kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingud (I kd, tl 176-177,

II kd, tl 19-23). Metsa lõikuse ja väljaveo teenuse arvetel ei ole ühelegi aktile ega lepingule

viidatud, kuid maksutoimikus on leping, millega kaebaja omandas TuMaster OÜ-lt Saage

kinnistu kasvava metsa raieõiguse (II kd, tl 89). Kõik PP Trade OÜ arved on tasutud Verstmein

OÜ arvelduskontole (tabel 2, 30.11.2016 kontrollakti lk 2-3; arvelduskonto II kd, tl 31). Kaebaja

juhatuse liige I.U. kinnitas maksumenetluses, et tehingud toimusid arvetel näidatud isikuga

(18.04.2016 seletus; II kd, tl 1-3). Sama kinnitas PP Trade OÜ juhatuse liige P.P. (19.05.2016

seletus; II kd, tl 4-6) ja kontrolliperioodil äriühingu osanikuks saanud ja selle volitatud esindajaks

olnud P. P. (28.07.2016 seletus; II kd, tl 7-8). Hoolimata tehingute kohta vormistatud

dokumentidest ja tehingu poolte kinnitustest asus maksuhaldur seisukohale (vt 30.11.2016

kontrollakti p 1.1.2, 02.01.2017 kontrollakt ja maksuotsuse p 2.1), et PP Trade OÜ ei olnud

arvetel näidatud kauba ja teenuse müüjaks, sest PP Trade OÜ-l puudus kontrolliperioodil

tavapärane majandustegevus ning tehingu kohta koostatud dokumendid ja poolte seletused ei

olnud usaldusväärsed. S.T.e seletused kinnitasid maksuhalduri arvates, et kaebaja soetas S.T.elt

Tiiupõlma kinnistult kasvava metsa raieõiguse, mitte puitu PP Trade OÜ vahendusel, ning

ülejäänud juhtudel on müüjaks tundmatu kolmas isik. Kaebaja teadmist sellest, et arvetele oli

märgitud vale müüja, järeldas maksuhaldur lisaks eeltoodule asjaolust, et I.U. ja P.P. on

varasemalt tuttavad, ilmselt oli I.U. seotud ka P. P.ga, ning kauba ja teenuste eest Verstmein OÜ-

le tasutud raha kasutati kaebajaga seotud äriühingute huvides.

16. Kohus leiab, et maksuhaldur on maksuotsuses (p 2.1), sh selle lahutamatuks osaks olevates

kontrollaktides, ja vaideotsuses (p 13-23) piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja ja PP Trade

OÜ vahelised tehingud ei toimunud arvetel märgitud viisil ning kaebaja teadis sellest. Kohus

nõustub maksuotsuse ja vaideotsuse põhjendustega ning HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes neid

kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist.

17. Kuigi ükski MTA tuvastatud asjaolu või järeldus eraldi võetuna ei ole maksu määramiseks

piisav, on maksuhaldur hinnanud tõendeid kogumis ja teinud ka oma järeldused tõendite kogumi

pinnalt. Seejuures tuleb arvestada, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise konspiratiivse

iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada otseseid tõendeid sellise

rikkumise kohta, seetõttu piisab maksu määramiseks mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse

ja mis on eluliselt usutav (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-13, p 13). Kui maksuhaldur on

maksuotsuses

välja

toonud

põhjendatud

kahtluse,

läheb

tõendamiskoormus

üle

maksukohustuslasele (MKS § 150). Seejuures, kui maks on määratud tõendite kogumile

tuginedes, siis ei piisa selle ümberlükkamiseks iga üksiku asjaolu olulisuse kahtluse alla

seadmisest, vaid maksukohustuslane peab esitama eluliselt usutava versiooni koos asjakohaste

tõenditega, mis selgitaksid maksuhalduri välja toodud ebakõlasid ja muudaksid usutavaks

tehingu toimumise raamatupidamisdokumentidel kajastatud viisil. Vajadusel peab kaebaja

esitama veenva põhjenduse ka selle kohta, miks ta tuleb uue versiooni ja tõenditega välja alles

kohtumenetluses (MKS § 102 lg 1 p 2).

18. Kaebaja vaidleb vastu MTA järeldusele, et PP Trade OÜ-l puudus majandustegevus.

6(12)

MTA järeldas PP Trade OÜ-l tavapärase majandustegevuse puudumist kontrolliperioodil

järgmistest asjaoludest (30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.1 ja maksuotsuse p 2.1.2.1 a): 2015. a

septembris lõpetati kõik töölepingud (töötamise registri väljavõte I kd, tl 181); äriühingul on

esitamata 2014. a ja 2015. a majandusaasta aruanded; perioodi 01.01.2016-31.03.2016

ettevõtlusega tegelemise kontrollis ei esitanud äriühing tõendeid ega selgitusi ettevõtluse

olemasolu kohta, mille tõttu kustutati äriühing alates 07.04.2016 käibemaksukohustuslaste

registrist (korraldus ja otsus I kd, tl 182-184); äriühingul on maksuvõlg, mida ei soovitud

vähendada.

Kohus leiab, et PP Trade OÜ-l võis küll enne 2015. a oktoobrit olla majandustegevus, kuid seda

ei ole maksuhaldur kontrollinud ja seda ei kontrolli praegu ka kohus. Seega ei ole määravat

tähtsust enne kontrolliperioodi toimunud tehingute kohta esitatud tõenditel. PP Trade OÜ võis

teha ka kontrolliperioodil mingeid tehinguid kolmandate isikutega ja esitada selle kohta

maksudeklaratsioone, kuid nende tehingute sisu ei ole maksuhaldur samuti kontrollinud ning

nende suhtes ei saa ka kohus seetõttu sisulist seisukohta võtta. Kohus märgib vaid, et ainuüksi

maksuvõla olemasolu ei viita tavapärase majandustegevuse olemasolule, sest praktikas on

tavapärane, et näiteks maksupettuses osalev variühing deklareerib tehingutelt käibemaksu, kuid

jätab selle tasumata, mille tõttu tekib tal maksuvõlg. Tuleb ka arvestada, et maksuotsuses ei olegi

väidetud, et PP Trade OÜ näol oli tegemist täiesti „tühjalt seisva“ äriühinguga, vaid maksuhalduri

väide puudutas tavapärase majandustegevuse (vrd KMS § 2 lg-s 2 sätestatud ettevõtluse mõiste)

puudumist. Kaebajale käibemaksu määramise faktiliseks aluseks ei ole ka kaebaja teadmine oma

tehingupartneri tegeliku majandustegevuse puudumisest, vaid see on ainult üks mitmest

maksumenetluses tuvastatud asjaolust. Seega ei anna maksuotsuse tühistamiseks alust pelgalt

see, kui mingisugune tegevus PP Trade OÜ-s kontrolliperioodil siiski toimus.

P.P. seletas 19.05.2016 maksuhaldurile, et 2015. a suvel tekkisid äriühingul makseraskused ja

2015. a novembris võõrandas ta võlgades äriühingu P.P.le. Maksuotsuse väidet, et PP Trade OÜ

ei soovinud kontrolliperioodil oma maksuvõlga vähendada, kinnitab asjaolu, et kaebaja tasus PP

Trade OÜ arvete alusel P. P.ga seotud Verstmein OÜ, mitte PP Trade OÜ arvelduskontole, kuna

PP Trade OÜ arvelduskontod olid arestitud. Selline käitumine ei ole iseloomulik tavapärast

majandustegevust omavale äriühingule, kellelt võiks pigem oodata koostööd maksuhalduriga

maksuvõlgade ajatamiseks vms.

Kaebaja märgib õigesti, et tavapärase majandustegevuse olemasoluks ei ole tingimata vaja

töötajate olemasolu. On siiski märkimisväärne, et PP Trade OÜ lõpetas kõik töölepingud

30.09.2015, kuid P.P. või P. P. ei osanud maksuhaldurile nimetada ühtki allhankijat, kes oleksid

tegelenud 2015. a novembris ja detsembris kaebajale väidetavalt osutatud puidu raie ja väljaveo

teenuse osutamisega (vt vastavalt 19.05.2016 ja 28.07.2016 seletused). Kui puuduvad tõendid

selle kohta, et keegi PP Trade OÜ-s reaalselt raietööd tegi või seda teenust PP Trade OÜ-le

allhankena osutas, on kaheldav ka see, et kaebaja sai PP Trade OÜ-lt puidu raie ja väljaveo

teenust soetada. Seega püüdsid PP Trade OÜ esindajad jätta maksuhaldurile mulje

majandustegevusest, mida aga tegelikult tõenäoliselt ei toimunud.

PP Trade OÜ suhtes läbi viidud ettevõtlusega tegelemise kontrolli periood hõlmab tõepoolest

kaebaja kontrollimenetlusest ainult ühe kuu – 2016. a jaanuari. Samas toimusid 2016. a jaanuaris

PP Trade OÜ ja kaebaja vahel kaks puidu müügi tehingut, mille arvete summa (62 382 eurot) on

kokku ca kolmandik kõigist kontrolliperioodi tehingute arvete summast (203 905,52).

Kontrolliperioodi arvete eest tasumine toimus samuti suuremas osas alles 2016. a jaanuaris ja

veebruaris ning P. P. 28.07.2016 seletuse kohaselt jõudis Verstmein OÜ arvelduskontole kantud

raha PP Trade OÜ-ni tagasi. Seega jääb märkimisväärne osa kaebajaga tehtud tehingutest ja

sellega seotud raha liikumisest aega, mil maksuhaldur tuvastas PP Trade OÜ-l ettevõtluse

puudumise. Kuigi PP Trade OÜ on käibemaksukohustuslaste registrist tõepoolest kustutatud

formaalsetel põhjustel (äriühing ei esitanud teavet ja dokumente ettevõtlusega tegelemise kohta),

7(12)

viitab PP Trade OÜ ükskõiksus registrist kustutamise suhtes ühe asjaoluna siiski tavapärase

majandustegevuse puudumisele. Ettevõtlusega tegeleva äriühingu jaoks on registreering üldjuhul

oluline, kuna annab tema tehingupartnerile kindluse, et käibemaksukohustuslaste registrisse

kantud äriühingust müüja esitatud arve alusel saab ostja sisendkäibemaksu maha arvata. Kui

arvestada veel, et kaebaja ja PP Trade OÜ esindajate seletuste kohaselt toimusid kõik

kontrolliperioodi tehingud põhimõtteliselt samamoodi, ei ole asjakohatu laiendada PP Trade OÜ

ettevõtlusega tegelemise kontrollis tehtud järeldusi ka kaebajaga 2015. a oktoobrist detsembrini

tehtud tehingutele. Samamoodi saab muude kogutud tõendite valguses PP Trade OÜ tegevuse

kohta järeldusi teha asjaolust, et äriühing ei olnud mitme aasta jooksul esitanud majandusaasta

aruandeid, mis on seadusest tulenev kohustus ja mida tavapärast majandustegevust omavad

äriühingud enamasti ka teevad.

Kohus märgib veel, et pelgalt kaebajaga tehtud tehingutega seonduvate dokumentide

vormistamine ei kujuta endast tavapärast majandustegevust, kui maksuhaldur kahtleb

põhjendatult nende tehingute tegelikus toimumises. Kohus viitab ka asjaolule, et PP Trade OÜ

on küll deklareerinud kaebajaga tehtud tehingud, kuid jätnud deklareeritud käibemaksu riigile

tasumata.

Seega kokkuvõttes kinnitavad kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud kogumis maksuhalduri

kahtlust, et maksuotsusega hõlmatud perioodil puudus PP Trade OÜ-l tavapärane

majandustegevus, ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väited ei ole seda kahtlust veenvalt

ümber lükanud.

19. Kaebaja väitel peab maksuhaldur tehingu poolte maksumenetluses antud seletusi

ebausaldusväärseks vaid osas, milles see tema versiooniga ei haaku.

Kohus märgib alustuseks, et maksuhaldur ei ole metsamaterjali müügi tehingutele hinnangut

andes kahtluse alla seadnud kauba (metsamaterjali) olemasolu, vaid üksnes selle tegeliku müüja,

seetõttu on arusaadav, miks mõne isiku seletus on teatud osas loetud usaldusväärseks ja teatud

osas mitte.

Maksuhaldur pidas I.U.i, P.P. ja P. P. seletusi ebausaldusväärseks ennekõike osas, mis puudutab

metsamaterjali mõõtmist ja üleandmist (30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.1 c, maksuotsuse p

2.1.2.1 c; vt ka 18.04.2016, 19.05.2016 ja 28.07.2016 seletused). Täpsemalt viitas maksuhaldur

tehingu poolte selgitustele, mille kohaselt käidi enne kauba vastuvõtmist seda metsa ääres käsitsi

mõõtmas, mõõtmislehtede alusel koostas I.U. üleandmise-vastuvõtmise akti, mille alusel PP

Trade OÜ koostas arve. MTA tuvastas, et aktidelt ja lepingutelt nähtuvad üleantava puidu

kogused ühtivad täpselt metsateatistel märgitud hinnanguliste kogustega. Kohus jagab

maksuhalduri seisukohta, et pole eluliselt usutav, et igal kinnistul puidu koguseid käsitsi mõõtes

saadi täpselt metsateatistel hinnanguliselt märgitud kogus, ning pigem on usutav, et puidu

kogused märgitigi metsateatiste, mitte tegelike mõõtmistulemuste alusel. Kui aga õige on kaebaja

väide, et paberipuu kogust mõõdetakse praktikas auto koormas ja palke mõõteliinil, puudub

mõistlik selgitus, miks vaidlusaluste tehingute puhul eirati tavapärast praktikat ja mõõdeti

metsamaterjali kogust käsitsi.

MTA märkis veel, et P.P. ega P. P. ei osanud öelda, kes tegeles kaebajale edasi müüdud puidu

raiega ning teenuse soetamist ei nähtunud ka PP Trade OÜ käibedeklaratsioonidelt (30.11.2016

kontrollakti p 1.1.2.1. d, maksuotsuse p 2.1.2.1 d). Seega on usutav, et PP Trade OÜ tegelikult

seda teenust allhankena ei soetanud, mis omakorda seab kahtluse alla, et ta sai kaebajale

metsamaterjali müüa.

MTA luges tehingu poolte seletustega seoses tähenduslikuks ka selle, et P.P. oskas

maksuhaldurile nimetada vaid ühe kinnistu viiest, millelt väidetavalt oli pärit PP Trade OÜ poolt

kaebajale edasi müüdud metsamaterjal (30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.1 e, maksuotsuse p

8(12)

2.1.2.1 e; 19.05.2016 seletus). On selge, et inimeste mälu võib olla erinev. Samas on kinnistu

omanikega sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepingutel P.P. nimi; P.P. kinnitusel käis ta

kinnistutel käsitsi puidu koguseid mõõtmas; kaebajaga tehtud tehingutest oli seletuste andmise

ajaks möödunud ainult ca pool aastat ja kontrolliperioodil ei olnud PP Trade OÜ tehingute arv

maksuhalduri väitel kuigi suur – need asjaolud kogumis lubavad arvata, et mittemäletamine ei

olnud tingitud unustamisest, vaid asjaolust, et erinevalt maksuhaldurile väidetust ei olnud P.P.

tehingute asjaoludega täpsemalt kursis, sest tehingud ei toimunud sellisel viisil, nagu püüti

näidata.

Mis puudutab kaebajale raieteenuse osutamist PP Trade OÜ poolt, siis pidas maksuhaldur P.P.

kinnitust teenuse osutamise kohta ebausaldusväärseks põhjusel, et P.P. ei mäletanud, kellelt ta

raieteenust sisse ostis, et seda kaebajale edasi müüa, ning millisel kinnistul raieteenust osutati

(30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.4 b; 19.05.2016 seletus). P. P. kinnitust kaebajale raieteenuse

osutamise kohta pidas maksuhaldur ebausaldusväärseks põhjusel, et ta ei mäletanud teenuse

osutamise aega ega kinnistuid, kus raieteenust osutati (30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.4 c;

28.07.2016 seletus).

Eeltoodut arvestades on maksuhaldur õigesti leidnud, et tehingu poolte kinnitused tehingute

toimumise kohta ei ole usaldusväärsed. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitatud tõendeid, mis

nimetatud vastuolud veenvalt kõrvaldaks.

20. Kaebaja väitel on maksuhaldur paljasõnaliselt pidanud tehingute kohta vormistatud

dokumente ebausaldusväärseks.

Maksuhaldur pidas PP Trade OÜ arvetel viidatud puidu üleandmise-vastuvõtmise akte ja

lepinguid ebausaldusväärseks eeskätt põhjusel, et neist ei nähtu üle antud puidu täpsem liik ja

sortiment, kuigi puidu hind varieerub sõltuvalt puuliigist ja sortimendist ning selle märkimine

lepingus või aktis on metsaseaduse § 37 lg 3 kohaselt kohustuslik. MTA märkis ka, et kaebaja

poolt soetatud puidu edasimüügil vormistatud dokumentidest nähtusid samuti puidu kogused

puuliigi ja sortimendi lõikes (30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.1 b, maksuotsuse p 2.1.2.1 b).

Kohus ei pea usutavaks, et puidu liigi ja sortimendi mittemärkimine (st seaduse eiramine) ongi

praktikas tavapärane – kaebaja on seda väites viidanud üldsõnaliselt metsaspetsialistide

soovitustele, kuid ei ole esitanud ühtki tõendit sellise praktika ja spetsialistide soovituste kohta.

Maksuhaldur on välja toonud vastuolud ka dokumentides, mis puudutavad metsa raie ja väljaveo

teenuse osutamist Paemurru ja Saage kinnistul (30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.4 a ja 1.1.2.5 a,

maksuotsuse p 2.1.2.4). Maksuhaldur tuvastas, et PP Trade OÜ 17.12.2015 arvele Paemurru

kinnistu raietööde kohta ei ole märgitud teenuse osutamise perioodi ning puudub mõistlik

selgitus, miks arve väljastati alles detsembris, kuigi lepingu nr 11/15 ja kinnistu omaniku H. K.

seletuse järgi tehti Paemurru kinnistul raietöid, sh koguti kokku raiejäätmed ja tugevdati

kokkuveoteed, kaks nädalat 2015. a oktoobris. Lisaks ei klapi omavahel arve selgitusse määratud

raie kogus (800 tm) puidu kogusega, mida kaebaja on Paemurru kinnistult oma klientidele edasi

müünud (1115,677 tm). Kohus nõustub maksuhalduriga, et 300 tm ulatuses raie toimumine

väljaspool kontrolliperioodi, mille kohta esitas PP Trade OÜ arve väidetavalt alles 29.02.2016,

ei ole usutav, sest kaebaja on Paemurru kinnistult saadud metsamaterjali edasi müünud juba

2015. a oktoobris ja novembris. Ka Saage kinnistut puudutavale 30.11.2015 arvele ei ole

märgitud teenuse osutamise perioodi, samuti ei ole selle arvega seonduvalt vormistatud lepingut

ega üleandmise-vastuvõtmise akti. PP Trade OÜ arvele märgitud kogus (694 tm) on suurem

puidu kogusest, mille kaebaja müüs Saage kinnistult oma klientidele edasi (485 tm) ning kaebaja

ei ole selle põhjuste kohta veenvat selgitust andnud. Seda, et osa küttepuidu metsa alla kuivama

jätmine ei ole usutav, on maksuotsuses piisavalt põhjendatud.

Seega ei ole maksuhalduri väited paljasõnalised ja vastuolud dokumentides kinnitavad ühe

asjaoluna kogumist kahtlust, et PP Trade OÜ ei olnud tegelik kauba ja teenuse müüja.

9(12)

21. Kaebaja heidab ette, et maksuhaldur esitas S.T.ele äratundmiseks 14 aasta taguse foto I.U.ist.

Maksuotsuse põhjenduste kohaselt ei soetanud kaebaja Tiiupõlma kinnistult pärit puitu PP Trade

OÜ arve alusel, vaid soetas ise kasvava metsa raieõiguse otse kinnistu omanikult S.T.elt

(30.11.2016 kontrollakti p 1.1.2.2, maksuotsuse p 2.1.2.2). Kuigi S.T.e esitatud dokumentide

kohaselt võõrandas ta Tiiupõlma kinnistu raieõiguse PP Trade OÜ-le, selgitas S.T. 04.08.2016

(II kd, tl 66) maksuhaldurile, et pidi algselt raieõiguse müüma Auracom OÜ-le, kuid hiljem

märgiti lepingusse teise äriühingu nimi. S. T. väitel esindas Auracom OÜ-d P., kuid talle

äratundmiseks esitatud fotodelt tundis ta isikuna, kellega suhtles, ära kaebaja juhatuse liikme

I.U.i. Kohus möönab, et 14 aasta jooksul võib inimene mõnevõrra muutuda, kuid protokollist ei

saa järeldada, et S.T.el oleks olnud I.U.i äratundmisel erilisi kõhklusi. Kohus märgib, et ka

näiteks B-kategooria juhiluba väljastatakse 10 aastaks, st mõnel juhul on seal isikust enam kui

10 aasta tagune pilt, kuid seda tunnustatakse sellegipoolest isikut tõendava dokumendina (vt

isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 ja § 4 ning liiklusseaduse § 97 lg 7). Arvestada

tuleb ka seda, et kuigi S.T.ega suhtles väidetavalt P. ja raieõiguse võõrandamise lepingul on P.P.

nimi, olid S.T.e jaoks äratundmiseks esitatud fotodelt võõrad nii P.P. kui ka P. P. Vaidlust ei ole

selle üle, et S.T. ei kontrollinud raieõiguse ostja esindaja isikusamasust, seega ei saanud ta täpselt

teada, kellega ta suhtles. Kui lisada siia muud maksumenetluses tuvastatud asjaolud (sh PP Trade

OÜ-l tavapärase majandustegevuse puudumine kontrolliperioodil; tehingu poolte vastuolulised

selgitused; tehingu kohta vormistatud dokumentide ebausaldusväärsus), on kahtlus, et PP Trade

OÜ oli tehingute ahelasse lisatud vaid näiliselt, et anda kaebajale õigus sisendkäibemaksu maha

arvata, ning tegelikult soetas S.T.elt raieõiguse kaebaja, mitte PP Trade OÜ, piisavalt

põhjendatud hoolimata sellest, et I.U.ist tehtud ja S.T.ele äratundmiseks esitatud foto oli tehtud

14 aastat tagasi.

22. Kaebaja arvates ei saa omistada tähtsust asjaolule, et PP Trade OÜ ei esitanud metsateatisi,

sest sellel ei ole õiguslikku tähendust ja praktikas seda tihtipeale ei esitatagi.

Metsaseaduse § 38 lg 1 kohaselt on raieõiguse või metsamaterjali müüja ja raieõiguse või

metsamaterjali ostja kohustatud esitama Maksu- ja Tolliametile müüdud või ostetud raieõiguse

või metsamaterjali kohta valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud vormi kohase teatise.

Teatist ei pea esitama, kui ostetakse või müüakse kuni 20 tihumeetrit metsamaterjali aastas.

Seega oli metsateatise esitamine PP Trade OÜ seadusest tulenev kohustus, mille täitmata

jätmisest saab ühe asjaoluna kogumist teha järeldusi kaebajaga tehtud tehingute toimumise kohta.

Tõendamata on kaebaja väide, et praktikas seda nõuet sageli ei järgita.

23. Kaebaja väitel puudub tal teadmine PP Trade OÜ arvete alusel Verstmein OÜ-le kantud raha

edasisest liikumisest.

Maksumenetluses tuvastati, et Verstmein OÜ arvelduskontole kantud raha kasutati kaebaja

huvides (30.11.2017 kontrollakti p 1.1.2.6 b, maksuotsuse p 2.1.2.6 b). Sellest, kogumis muude

tõenditega, järeldas maksuhaldur kaebaja teadmist sellest, et PP Trade OÜ ei olnud arvele

märgitud kauba ja teenuste tegelik müüja. Arvete alusel tasutud raha kasutamisega seonduvalt

on maksuhaldur täpsemalt tuvastanud, et osa Verstmein OÜ-le kantud rahast on sularahas välja

võetud (15 000 eurot) ning osa rahast on edasi kantud kasutatud riiete hulgimüügi ja antiigi

müügiga tegelevatele välisriigi äriühingutele (191 348 eurot). P.P. 28.07.2016 seletuse kohaselt

tasuti sularahas raieteenuse osutamise eest, kuid kohus leidis juba eespool, et väited raieteenuse

soetamise kohta on ebausaldusväärsed. Ülejäänud rahaga täideti P.P. sõnul PP Trade OÜ

varasemaid kohustusi kasutatud riiete importimise eest, sh märkis P.P., et võlad tekkisidki

kasutatud riietega seonduvalt. Samas PP Trade OÜ juhatuse liige P.P. ei maininud 19.05.2016

seletuses äriühingu tegevusala kirjeldades, et PP Trade OÜ oleks kasutatud riietega tegelenud,

vaid nimetas tegevusaladena metsandust ja ehitust ning märkis, et maksuraskused tekkisid ilmselt

2015. aasta suvel seoses puidu müügiga Soome. Maksuhaldur on tuvastanud ka selle, et PP Trade

10(12)

OÜ käibedeklaratsioonidest ei nähtu nii suures summas ühendusesisest soetust. Kaebajaga

seotud äriühing Westland Trade OÜ aga, kes tegeleb riiete müügiga, on soetanud

ühendusesiseselt kaupu samadelt äriühingutelt, kellele Verstmein OÜ on raha kandnud. Kui

lisada siia juurde, et I.U. oli varasemast tuttav P.P.ga ning et kaebaja esitas koos 20.12.2016

eriarvamusega mitmeid P.P. ja temaga seotud äriühingute majandustegevust puudutavaid

dokumente, mis viitab seotusele ka P.P.ga (vt 30.11.2017 kontrollakti p 1.1.2.6 b ja maksuotsuse

p 2.1.2.6; eriarvamus koos lisadega I kd, tl 15-45), saab maksuhalduri kahtlust pidada

põhjendatuks. Kui aga raha jõudis kokkuvõttes kaebajaga seotud äriühinguni, on eluliselt usutav

ka see, et kaebaja oli oma juhatuse liikme kaudu teadlik raha liikumisest ning seega kogumis

muude asjaoludega ka sellest, et PP Trade OÜ arvetele ei ole märgitud tegelik müüja.

24. Maksuotsuses ei ole viidatud MKS § 83 lg-le 4, kuid maksuhalduri põhjendustest järeldub,

et maksuhaldur peab kaebaja ja PP Trade OÜ vahelisi tehinguid näilikuks, s.o tehingut nimetatud

äriühingute vahel pole toimunud ning pooled on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end

seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Näiliku tehingu saab maksuarvestusest

kõrvale jätta MKS § 83 lg 4 alusel. MKS § 83 lg-le 4 viitamata jätmise näol on praegusel juhul

tegemist vaid vormiveaga, mis ei ole mõjutanud asja lõpptulemust ega toonud kaasa ebaõiget

maksustamist (haldusmenetluse seaduse § 58).

25. Kaebaja väide, et käibemaksu määramine toob kaasa topeltmaksustamise, ei ole samuti

põhjendatud. Esiteks kajastas kaebaja teadlikult tegelikult mittetoimunud tehinguid oma

maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana ning see on käsitatav pahauskse

käitumisena, mis eespool viidatud kohtupraktika kohaselt välistab kaebaja õiguse PP Trade OÜ

arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Teiseks saab 30.11.2016 kontrollaktist (p 1.2.2.3)

ja maksuotsusest (p 2.2.2.3) järeldada, et PP Trade OÜ on kaebajatega tehtud tehingutelt küll

käibemaksu deklareerinud, kuid ei ole seda riigile tasunud, seega faktilist topeltmaksustamist

käesolevas asjas ei ole. Kohus märgib siiski, et näiliku tehingu puhul on lepingupooltel jätkuvalt

õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal

tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-46-11,

p 21).

26. Seega kokkuvõttes on kaebajale käibemaks määratud õiguspäraselt.

27. Tulumaks on kaebajale PP Trade OÜ arvete alusel Verstmein OÜ-le tehtud väljamaksetelt

määratud TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel põhjusel, et vaidlusaluste tehingute aluseks olevad

arved ei vasta algdokumendile esitatavatele nõuetele, sest neil pole märgitud tegelik müüja ja

kaebaja teadis sellest. Maksuhaldur on tulumaksuga maksustatava summa leidnud kolmel

erineval viisil (vt 30.11.2016 kontrollakti p 1.1.3.2, 02.01.2017 kontrollakt, maksuotsuse p

2.1.3.2). Arvete nr 85015 ja 87015 alusel tehtud väljamaksed (metsa lõikus ja väljavedu Saage

ja Paemurru kinnistutelt) on tulumaksuga maksustatud täies ulatuses, sest arvele märgitud

ebaõige müüja tõttu puudub väljamakse kohta nõuetele vastav algdokument. MTA väitel ei olnud

võimalik hinnata, millises mahus ja kelle poolt tegelikkuses metsa lõikuse ja väljaveo teenust

osutati, sh ei saanud välistada, et töid teostas kaebaja ise või tegi seda füüsiline isik. Arve nr

84015 alusel tehtud väljamaksed (puidu soetamine Tiiupõlma kinnistult) on tulumaksuga

maksustatud osaliselt – kuna kaebaja ei soetanud puitu PP Trade OÜ-lt, vaid kasvava metsa

raieõiguse S.T.elt, on maksustatavast summast maha arvatud S.T.ele raieõiguse eest tasutud 2000

eurot ja muus osas on väljamakse maksustatud tulumaksuga, sest väljamakse kohta puudub

nõuetele vastav algdokument. MTA selgitas, et kontrolli käigus ei õnnestunud tuvastada, kes ja

millise hinnaga sellel kinnistul tegelikult metsa raiet ja väljavedu teostas, sh ei ole välistatud, et

töid teostas kaebaja ise või tegi seda füüsiline isik. Ülejäänud osas (metsamaterjali soetamise

arved 82015, 86015, 88015, 89015, 83015) luges maksuhaldur väljamaksed ettevõtlusega

mitteseotuks käibemaksu ulatuses, sest tundmatu kolmandast isikust müüja puhul ei saanud olla

kindel, et tegemist oli käibemaksukohustuslasega.

11(12)

28. Kaebaja vastuväited tulumaksu määramisele seonduvad eeskätt sellega, kas tehingud on

toimunud arvetel näidatud viisil ja kaebaja teadis sellest, ning neile väidetele on kohus eespool

juba vastanud. Ülejäänud osas on tulumaksu määramine kooskõlas TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ja

selle kohaldamise kohtupraktikaga, millest kohus andis ülevaate eespool. Seetõttu nõustub kohus

ka tulumaksu määramise osas maksuotsuse ja vaideotsuse põhjendustega neid üle kordamata

(HKMS § 165 lg 2).

29. Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust maksuotsuse tühistamiseks PP Trade OÜ-ga tehtud

tehinguid puudutavas osas.

Tehingud TuMaster OÜ-ga

30. Kaebaja kajastas kontrolliperioodil oma sisendkäibemaksu arvestuses TuMaster OÜ

01.10.2015 arvet, mille sisuks oli metsamaterjali soetamine Jaagupere/Juuru kinnistult (vt tabel

3, 30.11.2016 kontrollakti lk 12; arve II kd, tl 44). Arvele lisaks on koostatud üleandmise-

vastuvõtmise akt, mis omakorda viitab TuMaster OÜ ja kinnistu omaniku I. H. vahelisele

raieõiguse müügi lepingule (II kd, tl 45-46). Arve eest on 2015. a oktoobris ja novembris tasutud

R.T. arvelduskontole (vt tabel 4, 30.11.2016 kontrollakti lk 12; arvelduskonto II kd, tl 56-57).

Kaebaja juhatuse liige I.U. kinnitas maksumenetluses, et tehingud toimusid arvetel näidatud

isikuga (18.04.2016 seletus; II kd, tl 1-3). Sama kinnitas ka TuMaster OÜ juhatuse liige R.T.

(11.11.2016 seletus; II kd, tl 47). Eeltoodule vaatamata asus maksuhaldur seisukohale (vt

30.11.2016 kontrollakti p 1.2.2, maksuotsuse p 2.2), et TuMaster OÜ ei olnud arvetel näidatud

kauba müüjaks, sest TuMaster OÜ-l puudus kontrolliperioodil tavapärane majandustegevus ning

tehingu kohta koostatud dokumendid ja tehingu osaliste seletused ei olnud usaldusväärsed.

Kaebaja teadmist sellest, et arvele oli märgitud vale müüja, järeldas maksuhaldur lisaks

eeltoodule asjaolust, et arved tasuti R.T. kui füüsilise isiku arvelduskontole ja raha kasutati

kaebajaga seotud äriühingu huvides.

31. Kohus leiab, et maksuhaldur on maksuotsuses (p 2.2), sh selle lahutamatuks osaks olevas

kontrollaktis, ja vaideotsuses (p 13-23) piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja ja TuMaster

OÜ vaheline metsamaterjali müügi tehing ei toimunud arvetel märgitud viisil ning kaebaja teadis

sellest. Kohus nõustub ka selle tehingu osas maksuotsuse ja vaideotsuse põhjendustega ning

HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes neid kõiki ei korda, samuti ei korda kohus põhjendusi ja selgitusi,

mis on eespool esitatud PP Trade OÜ tehingutega seonduvalt ja on asjakohased ka TuMaster OÜ

tehingute puhul. Kaebusele vastuseks märgib kohus järgmist.

32. Kaebaja vaidleb vastu maksuhalduri järeldusele, et TuMaster OÜ-l puudus majandustegevus.

TuMaster OÜ tavapärase majandustegevuse puudumist kontrolliperioodil järeldas maksuhaldur

järgmistest asjaoludest (30.11.2016 kontrollakti p 1.2.2.1 g ja maksuotsuse p 2.2.2.1 g): äriühing

ei esitanud majandusaasta aruandeid, mille tõttu on talle tehtud äriregistrist kustutamise hoiatus;

äriühingul puuduvad töötajad (II kd, tl 55); äriühingul on maksuvõlg, mille tasumisest ta hoiab

kõrvale; maksuhaldur kontrollis äriühingu ettevõtlusega tegelemist perioodil juuli kuni oktoober

2015 ja kuna äriühing tõendeid ei esitanud, siis kustutas äriühingu 28.10.2015

käibemaksukohustuslaste registrist (II kd, tl 53).

Mis puudutab TuMaster OÜ käibemaksukohustuslaste registrist kustutamist, siis 28.10.2015

otsuse (II kd, tl 54) andmete põhjal ei ole õige kaebaja väide, et maksuhaldur ei toimetanud

TuMaster OÜ-le enne registrist kustamise otsuse tegemist kätte 21.10.2015 korraldust teabe ja

tõendite esitamiseks. 28.10.2015 otsuse kohaselt tegi MTA 21.10.2015 korralduse TuMaster

OÜ-le kättesaadavaks e-maksuameti kaudu ja saatis ka tähtkirjaga TuMaster OÜ äriregistrisse

kantud aadressile, kuhu jäeti 22.10.2015 teade tähtkirja saabumise kohta. MKS § 531 lg 4 lause

2 kohaselt loetakse juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud

dokument kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või

12(12)

jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. TuMaster OÜ pidi MTA 21.10.2015 korralduse täitma

27.10.2015, kuid ei teinud seda ega taotlenud ka tähtaja pikendamist. TuMaster OÜ ettevõtlusega

tegelemise kontrolli periood hõlmas ka kaebajaga tehtud tehingute aega.

Dokumentide kohaselt tegi kaebaja 02.10.2015 TuMaster OÜ-ga veel ühe tehingu (raieõiguse

soetamine Saage kinnistult, 02.10.2015 arve nr 2015/110 ja sellega seonduv raieõiguse

müügileping nr 09-15; II kd, tl 89). Selle tehinguga seonduvalt ei ole kaebajale täiendavalt makse

määratud ja kuna see tehing ei ole vaidluse esemeks, ei saa ka kohus käesolevas asjas nimetatud

tehingule sisulist hinnangut anda. Seda tehingut ja selle kohta vormistatud dokumente saab siiski

käsitada kui tõendit, millega kaebaja soovib kinnitada oma väidet TuMaster OÜ

majandustegevuse olemasolust. Kohus leiab, et pelgalt selle ühe tehingu olemasolu ei lükka siiski

maksuhalduri kahtlust veenvalt ümber. Ka see raieõiguse müügi tehing jääb perioodi, mille puhul

TuMaster OÜ ei tõendanud oma ettevõtlusega tegelemist ja mille tulemusena kustutati äriühing

käibemaksukohustuslaste registrist. Samuti tuleneb R.T. 11.11.2016 seletusest (II kd, tl 47-48),

et tehing tehti kuupäeval, kui R.T. võõrandas TuMaster OÜ, olles vahetult enne võõrandamist

kirjutanud äriühingule kuulunud kinnistu enda nimele, ning ka raieõiguse müügist saadud raha

tasus kaebaja R.T., mitte äriühingu arvele. Seega kokkuvõttes jääb püsima kahtlus, et kaebajaga

tehtud tehingute ajal ei tegelenud TuMaster OÜ enam tavapärase majandustegevusega.

Kas ja milliseid järeldusi saab kaebaja maksumenetluses teha tema tehingupartneri võimalikust

majandustegevusest enne kaebajaga tehingute tegemise perioodi, maksuvõla olemasolust ja

maksuvõlgade tasumisest kõrvalehoidumisest sellega, et arved tasutakse kolmanda isiku

arvelduskontole, samuti majandusaasta aruannete esitamata jätmisest, on lisaks maksuotsuse ja

vaideotsuse põhjendustele vastavalt asjakohased ka eespool PP Trade OÜ suhtes tehtud

põhimõttelised järeldused, mida kohus siinkohal üle ei korda.

33. Tulumaks on kaebajale TuMaster OÜ arvete alusel R.T.le tehtud väljamaksetelt määratud

TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel põhjusel, et arved ei vasta algdokumendile esitatavatele

nõuetele, sest neil pole märgitud tegelik müüja ja kaebaja teadis sellest. Maksuhaldur luges

väljamaksed ettevõtlusega mitteseotuks käibemaksu ulatuses, sest tundmatu kolmandast isikust

müüja puhul ei saanud olla kindel, et tegemist oli käibemaksukohustuslasega. Kohus nõustub

tulumaksu määramise osas 30.11.2016 kontrollakti p 1.2.3.2 ja maksuotsuse p 2.2.3.2

põhjendustega ning HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes neid ei korda.

34. Seega ei anna kaebuse väited alust maksuotsuse tühistamiseks ka TuMaster OÜ-ga tehtud

tehingute osas.

Kokkuvõte

35. Kõike eeltoodut kokku võttes tuleb kaebus jätta täielikult rahuldamata.

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega

jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit