3-16-320/57 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-320

Haldusasi

Elering AS kaebus Konkurentsiameti 13.01.2016 otsuse

nr 7.3-3/16-001 ja Konkurentsiameti 01.02.2016

ettekirjutuse nr 7.3-5/16-002 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Elering AS, volitatud esindaja adv Mikk Põld

Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindajad

Marek Piiroja, Margus Kasepalu ja Priit Mändmaa

Kolmandad isikud –

OÜ Oisu Biogaas, volitatud esindaja Priit Lepasepp

Imavere Energia OÜ, volitatud esindaja v.adv Elmer

Muna

Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Kaili Muru-Mölder

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Elering

AS

ja

Imavere

Energia

OÜ

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

23. oktoobri 2017. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Elering AS ja Imavere Energia OÜ apellatsioonkaebused rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-320 muutmata.

2. Mõista Elering AS-ilt välja OÜ Oisu Biogaas kasuks apellatsiooniastme

menetluskulu 2800 (kaks tuhat kaheksasada) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-16-320

2(16)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elektrilevi OÜ (endine Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ; edaspidi Elektrilevi) esitas

27.04.2011 OÜ-le Oisu Biogaas (edaspidi Oisu Biogaas) bioenergia koostootmisjaama

võrguga ühendamiseks liitumislepingu pakkumise nr 182824 (I kd, tl 212). Oisu Biogaas ja

Elektrilevi allkirjastasid pakkumise lisas 1 (I kd, tl 212p–213p) sisaldunud liitumislepingu

27.06.2011. Selle lepingu täitmiseks sõlmisid Elering AS (põhivõrgu ettevõte; edaspidi

Elering) ja Elektrilevi (jaotusvõrgu ettevõte) 18.07.2011 liitumislepingu PVFIN-112-157 (II

kd, tl 241-246).

2. Tulenevalt Eleringi 11.03.2011 antud tingimuslikust kooskõlastusest tuli Elektrilevil

koostootmisjaama liitumiseks muuta tarbimistingimusi Imavere 110/15kV alajaamas.

Liitumislepingu tehniliste tingimuste (lisa 2, I kd, tl 214-215) kohaselt pidi Elering

projekteerima ja teostama liitumistasu eest Imavere alajaamas vastavad põhivõrguga

liitumiseks vajalikud tööd. Liitumislepingu lisaks oleva kalkulatsiooni (I kd, tl 221p) kohaselt

tuli liitujal (Oisu Biogaas) nende tööde eest tasuda liitumistasu 229 931 eurot.

3. Elering ja Imavere Energia OÜ (edaspidi Imavere Energia) sõlmisid 17.12.2012

liitumislepingu nr 1.1-4/12/385, mille esemeks oli Imavere Energia koostootmisjaama

ühendamine kaebaja ülekandevõrguga Imavere alajaamas võimsusega 7 MW. Liitumistasu

suurus oli 720 731 eurot.

4. Elering korraldas 17.08.2012 Imavere alajaama liitumistööde (so nii Oisu Biogaasi kui

Imavere Energia koostootmisjaamade liitumiste) teostamiseks lihthanke (I hange; nr 136553; I

kd, tl 126), eesmärgiga jagada liitumiseks tehtavad kulud liitujate vahel. Imavere Energia ei

nõustunud hanke tulemustega. Elering teavitas Imavere Energiat viimasega sõlmitud

liitumislepingu ülesütlemisest (11.02.2013) ning tühistas esimese lihthanke ehitustööde

teostamiseks.

5. Elering korraldas 15.05.2014 uue lihthanke (II hange; nr 152408; I kd, tl 127) Imavere

alajaamas ehitustööde teostamiseks olukorras, kus Oisu Biogaas oli ainus liituja. Elering

teavitas 23.07.2014 Oisu Biogaasi, et liitumistasu suureneb 37 728 euro võrra. Elektrilevi

teavitas 28.10.2014 Oisu Biogaasi, et tema liitumistasu suureneb 14 414,67 euro võrra, kuna

lisandunud on nõue ehitada tuletõrje veevõtukoht (hilisemate korrigeeritud arvutuste kohaselt

12 757 eurot). Lõplikuks Oisu Biogaasi liitumistasu suuruseks on kujunenud 269 536 eurot, st

võrreldes 25.06.2011 liitumislepingu sõlmimise ajaga 39 605 euro võrra rohkem. Oisu

Biogaas on tasunud ca 80% kogu liitumistasust (kaebuse esitamise ajaks).

3-16-320

3(16)

6. Elering sõlmis Imavere Energiaga 11.11.2014 uue liitumislepingu (III kd, tl 170-178; lisad

tl 178p-234) Imavere Energia koostootmisjaama, võimsusega 9,998 MW, ühendamiseks

Eleringi ülekandevõrguga Imavere alajaamas. Lepingu kohaselt oli liitumistasu suuruseks 410

340 eurot.

7. Oisu Biogaas esitas 01.04.2015 Konkurentsiametile kaebuse elektrituruseaduse (ELTS) §

99 lg 1 alusel Elektrilevi ja Eleringi tegevuse peale, kuna Oisu Biogaasil puudub kindlus

selles, et liitumistasu suurenemine on tingitud vaid põhjendatud ja vajalikest kuludest, mis on

seotud Oisu Biogaasi koostootmisjaama tootjaliitumisega Imavere alajaamas (I kd, tl 118–

123). Konkurentsiameti algatatud menetluses esitasid korduvalt oma seisukohad ja vastasid

Konkurentsiameti järelepärimistele Elering, Oisu Biogaas, Imavere Elekter ja Elektrilevi.

8. Elering kehtestas uue „Elering AS liitumistasu ja tarbimis- või tootmistingimuste

muutmise tasu arvestamise metoodika“ (edaspidi metoodika), mille Konkurentsiamet oma

26.06.2015 otsusega nr 7.1-14/15-011 kooskõlastas (I kd, tl 14–15).

9. Konkurentsiamet esitas 01.12.2015 oma seisukohad kaebuse lahenduse kohta (I kd, tl 24–

25), andes menetlusosalistele võimaluse seisukohti avaldada.

10. Konkurentsiamet rahuldas 13.01.2016 otsusega nr 7.3-3/16-001 (I kd, tl 26–35) Oisu

Biogaasi kaebuse osas, mis puudutab ELTS-st lähtuvalt liitumistasu määramist ning tegi

Eleringile ettekirjutuse Oisu Biogaasi liitumistasu metoodika p-ga 2.2 vastavusse viimiseks.

Muus osas jättis Konkurentsiamet kaebuse rahuldamata. Konkurentsiamet leidis, et Oisu

Biogaasi ja Imavere Energia liitumise puhul on tegemist samaaegse tootjate liitumisega

metoodika p 2.2.2 mõistes järgmistel põhjustel: 1) nii Oisu Biogaasi kui ka Imavere Energia

võrguga liitmiseks oli vajalik Imavere alajaama ehitus; 2) Eleringi poolt Imavere Energiale

liitumispakkumise tegemise ajal (16.10.2014) ega ka liitumislepingu sõlmimise ajal

(11.11.2014) ei olnud Imavere alajaam valmis ehitatud ning pingestatud; 3) Oisu Biogaas ei

olnud Eleringi poolt Imavere Energiale liitumislepingu pakkumise tegemise aja seisuga

tasunud liitumistasu kolmandat osamakset.

Liitumispunktiks on vaid konkreetne ühenduskoht võrguga ning Oisu Biogaasi puhul on

selleks C1T 110 kV lahtri kommertsmõõtepunkti kliendi trafopoolsed klemmid.

Liitumispunktina ei saa käsitada elektripaigaldisi, mida kasutavad ka teised tarbijad või saaks

kasutada teised perspektiivsed tarbijad võrguühenduse kasutamiseks. Kulutused selliste

elektripaigaldiste rajamiseks on käsitatavad võrgutugevduskuluna. Võrgutugevduskuluna on

käsitatavad kõik need kulud, mille arvelt rajatakse või arendatakse võrku. Võrk on

elektripaigaldis või selle osa, mis on ette nähtud elektrienergia edastamiseks tarbija või tootja

liitumispunktini (ELTS § 3 p 29). Elektripaigaldis on elektrienergia tootmiseks, edastamiseks,

muundamiseks, mõõtmiseks, müügiks või tarbimiseks kasutatavate seadmete, juhtide ja

tarvikute paigaldatud talitluslik kogum.

Elering on oma 08.05.2015 ning 12.10.2015 vastuses kinnitanud, et pidas I hanke järel kulude

jaotamist Oisu Biogaasi ja Imavere Energia vahel põhjendatuks mahus, mis puudutas 110 kV

liinide releekaitse- ja automaatikaseadmete, omatarbesüsteemide ning juhtimishoone

ehitamist. Samuti on pidanud Elering põhjendatuks Päästeameti tuletõrje veemahuti rajamise

nõudega seotud tingimuste täitmisega seonduvate kulude jagamist samaaegsete liitujate vahel.

Peale Imavere Energia esimese liitumislepingu lõpetamist ja teistkordse liitumislepingu

sõlmimist ei ole Elering proportsionaalselt võrgutugevduskulusid samaaegsete liitujate vahel

jaganud, rikkudes seeläbi metoodika p-s 2.2 sätestatud põhimõtteid. Oisu Biogaasi

liitumistasus sisalduvad kulud, mille arvelt ehitatakse elektripaigaldisi, mida kasutavad ka

teised samaaegsed liitujad, ning mis tuleb liitujate vahel vastavalt metoodikale

proportsionaalselt jagada. Metoodikas on sätestatud mehhanism võrgutugevduskulude

3-16-320

4(16)

proportsionaalseks jagamiseks (p 2.2.3). Kuna Elering on liitumistasude arvutamisel eksinud

metoodikas sätestatud kulude jagamise põhimõtete vastu, ei ole otstarbekas liitumistasu

käsitleda konkreetsete kuluelementide kaupa.

11. Konkurentsiamet tegi 01.02.2016 ettekirjutuse nr 7.3-5/16-002 (I kd, tl 36–46), millega

kohustas Eleringi lõpetama rikkumine ning viima Oisu Biogaasi võrguga ühendamiseks

ülekandevõrgus vajalike tööde eest võetav liitumistasu vastavusse metoodika p-ga 2.2 ja

seeläbi viima Eleringi tegevus nimetatud liitumistasu määramisel kooskõlla ELTS § 71 lg-ga

2 ja ELTS § 73 lg-ga 3.

12. Elering AS esitas 12.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 20.05.2016 ja

29.07.2016) Konkurentsiameti 13.01.2016 otsuse nr 7.3-3/16-001 ja 01.02.2016 ettekirjutuse

nr

7.3-5/16-002

tühistamiseks.

Metoodika

kehtestamise

ja

selles

sätestatule

tähenduse/tõlgenduse andmise õigus on võrguettevõtjal, mitte Konkurentsiametil (ELTS § 71

lg 2, 73 lg-d 1 ja 2). Konkurentsiametil on õigus otsustada, kas metoodika kooskõlastada või

mitte ning teostada metoodika järgimise ja selle seadusele vastavuse üle järelevalvet ELTS §

93 alusel, mitte hakata metoodikas sätestatut ise tõlgendama ja seeläbi anda metoodikale uus

sisu.

Kaebaja tegevus on olnud metoodika p-ga 2.2 kooskõlas ning otsusest ja ettekirjutusest ei

tulene arusaadavalt, kuidas seda veel kooskõlla viia, st rikutud on põhjendamiskohustust.

Kulude jaotumise läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise tagas Konkurentsiamet metoodika

kooskõlastamisega ja see on kõigile asjaosalistele võrdselt siduv.

Konkurentsiamet on määratlenud ebaõigesti mõiste „võrgutugevduskulu“. Seisukoht, et kõik,

mis ei ole liitumispunkti väljaehitus, kuigi on sellega seotud, on võrgutugevdus, on otseses

vastuolus metoodikaga (p 2.2.1 ls 1). Ebaselgelt on sisustatud liitumispunkti ja selle ehitustöid

erinevate liitujate puhul erinevalt. Täiesti käsitlemata on võrguarvutuste tähendus, mis määrab

võrgutugevduskulud (metoodika p 2.2.1 ls 2). Mõiste „võrgutugevduskulud“ sisustamisel on

kaebajal võrguettevõtjana kaalutlusõigus (metoodika p 2.2.4). Konkurentsiamet on

määratlenud terminit „võrgutugevduskulu“ läbivalt n-ö ülejäägi meetodil. Termini

„võrgutugevduskulu“ sisu on termini sõnastusest tulenevalt sellised kulud, mis on vajalikud

olemasoleva võrgu tugevdamiseks, st, et võrgus puudub vajalik edastamisvõimsus ning

kaebaja peab seetõttu tegema võrgu tugevdamiseks investeeringuid. Võrku tuleb käsitada juba

olemasoleva võrgu raames, mitte võrguna, mida liitujate huvides juurde ehitatakse.

Konkurentsiamet on asunud ise võrgutugevduskulusid sisustama. Kulud ei muutu

võrgutugevduskuludeks üksnes seetõttu, et need asuvad liitumispunktist põhivõrgu poole või

seetõttu, et need võimaldavad uutele liitujatele elektrienergia edastamise võrgus.

Väär on järeldus, et kuna Oisu Biogaasi liitumistasus sisalduvad kulud, mille arvelt ehitatakse

elektripaigaldisi, mida kasutavad mõlemad liitujad, tuleb vastavad ühised kulud liitujate vahel

proportsionaalselt jagada. Väär on ka järeldus, nagu oleks liituja liitumisel alati tegemist

võrgutugevdusega. Metoodika p-d 2.2, 2.2.1 ja 2.2.2 näevad ette tingimused, mis peavad

olema täidetud, et rääkida võrgutugevduskuludest. Konkurentsiamet on ühelt poolt

võrgutugevduskulu

väga

konkreetselt

sisustanud,

kuid

jätnud

konkreetses

asjas

kulukomponentide käsitluse haldusaktist välja. Liitujate vahel saavad proportsionaalselt

jaotamisele

kuuluda

üksnes

sellised

kulud,

mis

tõepoolest

on

käsitatavad

võrgutugevduskuludena.

Võrguarvutusi teostab kaebaja. Alajaama piires kannab liituja liitumisest tulenevad

põhjendatud kulud (liituja lahtri ehitamine, latistuse laiendamine, lisaseadmete paigaldamine,

hoone ja omatarbe laiendamine). Kui ülekoormused on põhjustatud mitme liituja koosmõjust,

lasuvad võrgutugevduste kulud sellel liitujal, kes esitas liitumistaotluse, mis põhjustab

3-16-320

5(16)

ülekoormuse (ELTS § 65 lg 3 p 4). Seejuures ei tohi tekkida vastuolu metoodika p-s 2

kirjeldatud põhimõtetega.

Oisu Biogaasi liitumine ei tekitanud võrgus teostatud võrguarvutuste kohaselt ülekoormust,

mistõttu ei olnud vajalik võrku tugevdada ja seeläbi kanda võrgutugevduskulusid ning puudus

alus ELTS § 65 lg 3 p 4 alusel keelduda võrguteenuse osutamisest. Kaebaja ei nõustu aga

Oisu Biogaasi väitega, et ajutise liitumise rajamisega olid kõik normaalseks ja tõrgeteta tööks

vajalikud põhivõrgu elektripaigaldised juba olemas. ELTS § 38 lg-te 1 ja 2 ning ELTS § 39 lg

1 p 1 kohaselt lasub kaebajal ehk põhivõrguettevõtjal kohustus tagada igal ajahetkel süsteemi

varustuskindlus ja bilanss kooskõlas Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määrusega nr 184

kehtestatud võrgueeskirjaga (VE) ning selleks on kaebajal õigus otsustada tehniliste

lahenduste põhimõtete üle.

Konkurentsiameti tõlgendus liitumispunkti osas, pidades seda vaid geograafiliseks asukohaks,

on liiga kitsas. VE § 33 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et liituja peab tasuma kõik tema liitumisega

otseselt seonduvad põhjendatud kulud, v.a arenduskulud. Võrguettevõtja ei võta liitujalt tasu

liitumispunkti võimaldamise eest, vaid liituja võrguga ühendamise eest.

Liitumistasu suuruse arvutamise kord on sätestatud metoodikas, mille p 1.1 sätestab

liitumistasu komponendid mh juhuks, kui toimub liituja ühendamine võrguga. Kui liituja

tarbeks on vaja tagada liitumisvõimsus, siis selleks tehtavad tööd kuuluvad liitumistasu hulka

(projekteeritavate ning ehitatavate elektripaigaldise rajamise kulu ehk ehitustööde ja

seonduvate tööde maksumus), mis sisaldab tarbimis- või tootmisvõimsuse ühendamiseks või

olemasolevate tarbimis- või tootmistingimuste muutmiseks vajalikke ning põhjendatud

kulusid (p 1.2.1; täpsemad kululiigid p-d 1.2.11‒1.2.1.7). Ilma Elektrilevi liitumiseta (Oisu

Biogaasi koostootmisjaama liitumiseks) Imavere alajaamas ei oleks kaebaja seal ühtegi

ehitustööd (sh rekonstrueerimistööd) teostanud. Seega on kõik Imavere alajaama

ümberehitustööd vajalikud Elektrilevi liitumise (Oisu Biogaasi koostootmisjaama liitumise)

võimaldamiseks. Jagamisele kuuluvad ainult võrgutugevduskulud, mitte konkreetse liituja

liitumiskulud.

Liitumistaotluse menetlemisel saab kaebaja lähtuda ainult temale nimetatud ajahetkel teada

olevatest asjaoludest, loobumist ja hilisemat liitumise soovi ei saa ette näha. I ja II hanke

korraldamise asjaolud ei olnud samad. Esimese hanke korraldas kaebaja mõlema tootja

liitumiseks vajalikeks ehitustöödeks, et kulud ei jääks ainult ühe liituja kanda. Tegemist oli

mõlema liituja liitumiseks vajalike kuludega. Kulusid polnud teostatavate tööde kaupa eraldi

määratletud, kuna liitumistasu maksumus on liituja jaoks üks koondsumma. Kui Imavere

Energia ei oleks ka I hanke ajal liituja olnud, oleksid Oisu Biogaasi liitumistasus sisalduvad

kulud olnud kohe sellised nagu lõpuks (Oisu Biogaas olnuks ainus liituja). Imavere Energia

loobumisel ei olnud enam võimalik liitumise kulutusi kahe liituja vahel jagada. Oisu Biogaasi

(suurenenud) liitumistasu ei sisaldanud kulutusi, mida kaebaja oleks saanud jätta tegemata

pärast Imavere Energia poolt liitumislepingu ülesütlemist. Kaebajal puudus võimalus lisada

juba käimasolevate liitumiste raames teostatavaid töid tulevikus planeeritavate liitumiste

kuludesse.

Tegemist ei ole võrgutugevduskuludega, kuna võrguettevõtjal puudus vajadus võrku

tugevdada. Liitumistasu kalkulatsioonis sisaldusid üksnes konkreetse liituja võrguga

ühendamiseks vajalikud otsesed ja põhjendatud kulud, mitte võrgutugevduskulud, ning

Imavere alajaamas ei planeeritud mingeid võrgutugevdusi, ei ole tehtud võrgutugevdustöid

ega rajatud võrgutugevdusobjektiks olevat elektripaigaldist.

13. Konkurentsiamet palus jätta kaebuse rahuldamata. ELTS § 71 lg 2 ja § 73 lg 1

koosmõjust tulenevalt on kaebajal kohustus arvutada võrguga ühendamise eest võetav

3-16-320

6(16)

võrgutasu kooskõlas metoodikas sätestatud põhimõtetega. ELTS kohaselt kooskõlastab

Konkurentsiamet liitumistasu arvutamise metoodika. Metoodika kehtestamine läbi metoodika

alusel arvutatud liitumistasu on võrguettevõtja õigus ja kohustus. Võrguettevõtja peab enne

metoodika kehtestamist selle Konkurentsiametiga kooskõlastama. Kooskõlastamisel arvestab

amet muu hulgas ELTS §-des 40, 44, 59,71 ja 72 sätestatut ning võrguettevõtja asjakohaseid

tüüptingimusi. Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe on tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu

eesmärgiga. Seega on ilmne, et võrgutasu võrguga ühendamise eest, mis ei ole kooskõlas

Konkurentsiametiga kooskõlastatud liitumistasu arvutamise metoodikaga, on samamoodi

tühine.

Konkurentsiameti kontrollipädevus liitumistasu osas on sätestatud ELTS § 93 lg 6 p-s 14.

Vastustaja saab metoodika tõlgendamisel lähtuda vaid ELTS-s sätestatud põhimõtetest, sh

ELTS § 71 lg-st 2 ja § 73 lg-st 1. Konkurentsiamet on otsuse ja ettekirjutuse tegemisel

lähtunud metoodika sõnastusest ja ELTS terminitest ega saanud luua „uut“ metoodikat või

asunud metoodika mõisteid vastuoluliselt määratlema.

Kuna kaebaja on jätnud metoodikas sätestatud nõuded täitmata, on ta rikkunud ETLS § 71 lg

2 ja § 73 lg 1 koosmõjust tulenevat kohustust arvutada võrguga ühendamise eest võetav

võrgutasu kooskõlas metoodikaga. Tegemist on üheaegsete liitumistega ning Oisu Biogaasi

liitmiseks

ülekandevõrgus

teostatavate

tööde

osas

sisalduvad

liitumistasus

ka

võrgutugevduskulud.

Vastustaja

ei

ole

võrgutugevduskulu

määratlemisel

rikkunud

kaalutlusõigust ega jätnud välja selgitamata olulisi asjaolusid. Vastustaja ei ole otsuses ega

ettekirjutuses väljendanud, et võrgutugevduskulude näol on tegemist kuludega, mis ei ole

konkreetse liituja liitumiseks tarvilikud kulud. Kulud, mis ei ole konkreetse liituja liitumiseks

tarvilikud kulud, ei ole käsitatavad põhjendatud kuludena ning neid ei tohiks VE § 33 lg-te 1

ja 3 kohaselt liitumistasusse üldse lisada.

Vastustaja tõi kaebajale 01.12.2015 saadetud kirjas välja, et konkreetsed kulud

elektripaigaldiste ehitamiseks, mis on vajalikud mõlema liituja tarvis, tuleb jagada

proportsionaalselt,

lähtudes

metoodikast

ning

lisaks

tuleb

jagada

ka

vastavate

elektripaigaldiste ehitamisega otseselt seonduvad muud kulud (so metoodika p-des

1.2.1.1‒1.2.1.7 nimetatud kulud) samaaegsete liitujate vahel. Võrguarvutuste näol on tegemist

toiminguga, millega sisuliselt pannakse paika võrgu konfiguratsioon ja tehnilised parameetrid.

VE § 32 lg 5 kohaselt määrab võrguga ühendamise korral võrgu konfiguratsiooni ja tehnilised

parameetrid võrguettevõtja. Konkurentsiamet ei ole teinud kaebajale ettekirjutust kulude

liitumistasust välja võtmiseks, vaid metoodika p 2.2 kohaseks kulude jagamiseks.

Liitumispunktina ei saa käsitada elektripaigaldisi, vaid liitumispunkt on elektripaigaldise

täpselt määratletud ühenduskoht võrguga. Oisu Biogaasi liitumise tarvis on liitumispunktiks

Imavere alajaama C1T 110 kV lahtri kommertsmõõtepunkti kliendi trafopoolsed klemmid.

Otsuses ja ettekirjutuses on välja toodud faktilised ja õiguslikud alused, millest vastustaja on

lähtunud, kirjalikud põhjendused ja selgitused. Haldusaktide resolutsioonid on selged ja

üheselt mõistetavad. Kaebaja ettepanekud liitumislepingu muutmiseks viitavad, et ta on otsust

ja ettekirjutust mõistnud ning astunud samme nende täitmiseks.

14. OÜ Oisu Biogaas palus jätta kaebuse rahuldamata. Oisu Biogaasi liitumistasu

võrgutugevduskulu osa on kümme korda suurem kui Imavere Energia liitumistasu

võrgutugevduskulu osa. Kaebaja on käitunud Oisu Biogaasi suhtes ebaõiglaselt ning on

rikkunud ELTS § 1 lg-tes 1 ja 2 ning § 71 lg-s 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

3-16-320

7(16)

Oisu Biogaasi ja Elektrilevi vahel sõlmitud liitumislepingu nr 182824 kohaselt kohustuvad

Elektrilevi ja Elering teavitama teineteist viivitamatult kõigist asjaoludest, mis võivad

mõjutada prognoositud liitumistasu suurust. Seda ei tehtud, mistõttu rikuti koostöö ja

läbipaistvuse põhimõtet.

Imavere alajaamaga liitumise menetluses puudub Oisu Biogaasil võimalus mõjutada

liitumislepingu tingimusi. Oisu Biogaasil ei olnud võimalik liitumislepingut sõlmida ilma

Eleringi kooskõlastuseta (VE § 16 lg 1). Oisu Biogaas ei kahtlustanud liitumislepingut

allkirjastades, et sellega rikutakse tema õigusi. Oisu Biogaas sai määrava tähtsusega

asjaoludest teada ainult tänu Konkurentsiametile kaebuse esitamisele haldusmenetluses.

Elering korraldas II hanke olukorras, kus Oisu Biogaas ja Imavere Energia olid samaaegsed

liitujad. Eleringil oli võimalus ja kohustus jagada ehitustööde maksumus samaaegsete liitujate

vahel. Elering pidi olema teadlik Imavere Energia soovist Imavere alajaamaga uuesti liituda.

Imavere Energia esitas uue liitumistaotluse Imavere alajaamaga liitumiseks 22.07.2014, s.o

üks kuu enne II hanke hankelepingu allkirjastamist. Liitumistaotluse esitamise ajahetk

kinnitab, et Oisu Biogaasi ja Imavere Energia puhul on tegemist samaaegsete liitujatega.

Elering oleks pidanud arvestama tegeliku olukorraga, asuma läbirääkimistesse Oisu Biogaasi

ja Elektrileviga, hanke tühistama ning hankelepingut mitte allkirjastama. Vale on Eleringi

väide, et Oisu Biogaasi liitumistasu suurenemine tulenes sellest, et tööde maksumus oli

prognoositust kõrgem, ning asjaolust, et Imavere Energia ütles liitumislepingu üles. Oisu

Biogaasi liitumistasu suurenemine oli tingitud Eleringi pahatahtlikust käitumisest.

Oisu Biogaasil tuleb Imavere alajaamaga liitumise menetluses põhjendamatult kanda

võrgutugevduskulusid,

juba

I

hanke

korraldamise

ajal

puudus

vajadus

võrgutugevduskuludeks. Oisu Biogaas on olnud kolm aastat ohutult ja häireteta võrku

ühendatud. Oisu Biogaasi koostootmisjaama normaalseks ja tõrgeteta tööks vajalikud

põhivõrgu elektripaigaldised olid faktiliselt olemas juba enne I hanke korraldamist. Eleringi-

poolne rikkumine liitumistasu määramisel toimus juba I hanke ajal.

Elering oleks pidanud pärast Imavere Energia poolt liitumislepingu ülesütlemist kontrollima,

kas kõik planeeritud tööd on vajalikud olukorras, kus Imavere alajaamaga liitub läbi

Elektrilevi jaotusvõrgu vaid Oisu Biogaas. Elering nendib kaebuses sõnaselgelt, et Oisu

Biogaasi liitumine ei tekitanud võrgus ülekoormust, mistõttu ei olnud vajalik võrku tugevdada

ja seeläbi kanda võrgutugevduskulusid. Hoolimata sellest tuleb Oisu Biogaasil praegu

faktiliselt võrgutugevduskulusid kanda.

Konkurentsiamet ei ole sekkunud Eleringi diskretsiooniruumi konkreetsete kulukomponentide

jagamisel liitujate vahel. Konkurentsiamet on mõistet „liitumispunkt“ õigesti sisustanud.

Juhul, kui liituja tootmisseadme elektrivõrku ühendamine põhjustaks võrgu ülekoormuse,

tuleb võrguettevõtjal teha võrgutugevduskulusid. Sellises olukorras tuleb liitujal tasuda enda

tootmisseadme ja liitumispunkti vaheliste kaablite või liinide rajamise kulud (s.o võrguga

ühendamise kulud), liitumispunkti väljaehitamise kulud ning liitumispunktist võrgu poole

jäävad võrgutugevduskulud. Liitumispunkti asukoht on määratletud Eleringi ja Elektrilevi

vahel sõlmitud liitumislepinguga. Liitumispunkt asub tavapäraselt trafo kliendipoolsetel

klemmidel ning klemmid ise kuuluvad võrguettevõtjale.

Konkurentsiamet on õigesti tuvastanud, et Oisu Biogaas ja Imavere Energia on samaaegsed

liitujad, mistõttu tuleb võrgutugevduskulusid kanda mõlemal liitujal ning proportsionaalselt

nende liitumisvõimsusega. Oisu Biogaasi liitumistasu kalkulatsioon ei sisalda üksnes Oisu

Biogaasi Imavere alajaamaga ühendamiseks vajalikke kulusid ja on seetõttu vastuolus

metoodika punktiga 2.2, VE § 33 lg-ga 1, ELTS § 1 lg-tega 1 ja 2 ning § 71 lg-ga 3.

3-16-320

8(16)

Elering on samas olukorras olevaid liitujaid ebavõrdselt kohelnud. Kuigi asjaolud on hangete

puhul samad, jagas Elering I hanke puhul kulud samaaegsete liitujate, s.o Oisu Biogaasi ja

Imavere Energia vahel ära. Seevastu II hanke puhul jättis Elering kulud ainult Oisu Biogaasi

kanda.

Konkurentsiametil on õigus anda suuniseid metoodika tõlgendamiseks ja rakendamiseks, ta ei

ole metoodikale andnud uut tähendust.

15. Imavere Energia OÜ palus kaebuse rahuldada. Kolmanda isiku kahe liitumistaotluse

vahel on suur erinevus, tegemist on erinevatel äriplaanidel tugineva liitumisega.

Konkurentsiameti õigus ja kohustus teostada riiklikku järelevalvet annab talle õiguse

metoodikat mitte kooskõlastada või nõuda Eleringilt metoodika muutmist, kuid ei anna talle

õigust ise metoodikat muuta või kohustada Eleringi metoodika tõlgendamiseks teatud moel.

Imavere

Energia

2014.

a

liitumisleping

ei

sisalda

liitumistasu

kalkulatsioonis

võrgutugevduskulu. Samaaegse liitumise definitsiooni on võimalik kohaldada vaid juhul, kui

on täidetud metoodika p-s 2.2 sätestatud eeldus. Seega on p 2.2.2 kohaldamise ja

võrgutugevduskulude jagamise imperatiivseks eelduseks tulenevalt p-st 2.2 kahe või enama

samaaegse liituja olemasolu ja võrgutugevduskulu sisaldumine kõigi kahe või enama liituja

liitumistasu kalkulatsioonis. Imavere Energia ja Oisu Biogaas pole metoodika p 2.2.2 mõttes

samaaegsed liitujad. Imavere ajajaamas ei tehtud võrgutugevdustöid ega rajatud

võrgutugevdusobjektiks olevat elektripaigaldist. Seega, hoolimata juba metoodika p-de 2.2 ja

2.2.2 eelduste mittetäitmisest pole täidetud ka p-st 2.2.2.1 tulenev eeldus. Konkurentsiameti

arusaam võrgutugevduskulude olemusest on ekslik. Väär on lähenemine, et sisuliselt oleks iga

liitumistasu alati võrdsustatud võrgutugevduskuluga.

16. Elektrilevi OÜ ei soovinud vaidluse sisu osas seisukohti esitada, vaid selgitas, et

Elektrilevi ja Eleringi vahel on 18.07.2011 sõlmitud liitumisleping PVFIN-112-157 selleks, et

Oisu Biogaas saaks võrguga ühendatud. Vastavalt liitumislepingu lisale nr 1 muudetakse

tarbimistingimusi Imavere 110/15 kV alajaamas seoses 1,2 MW koostootmisjaama liitumisega

kliendi Elektrilevi 15 kV alajaama. Liitumislepingu p 3.1 kohaselt on Elektrilevi kohustatud

tasuma võrguettevõtjale liitumistasu arvetel märgitud maksetähtpäevadeks. P 3.3 kohaselt

tasub Elektrilevi Eleringile liitumise eest liitumistasu, mis peab katma kõik võrguettevõtja

poolt liitumiseks tehtud tegelikud kulutused. Liitumistasu prognoositud eeldatav suurus on

sätestatud lepingu lisas nr 2 toodud kalkulatsioonis. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku

leppinud, et nimetatud liitumistasu suurus on poolte prognoos ning liitumistasu tegelik täpne

suurus selgub lepingu täitmise käigus.

17. Tallinna Halduskohus jättis 18.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata, mõistis Elering

AS-lt OÜ Oisu Biogaas kasuks välja menetluskulud 3584 eurot ning jättis ülejäänud osas

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Konkurentsiamet on 26.06.2015 otsusega nr 7.1-14/15-011 kooskõlastanud Eleringi

metoodika. Kaebaja ning Oisu Biogaasi ja Imavere Energia (esimese) liitumislepingute

sõlmimise ajal kehtis Eleringi liitumistasu arvutamise metoodika, mis oli Konkurentsiameti

poolt kooskõlastatud 13.12.2011 otsusega nr 7.1-14/11-001 (I kd, tl 206-207). Sätted, mis

puudutavad samaaegset liitumist, võrgutugevduskulu mõistet ning nimetatud kulude

proportsionaalset jagamist samaaegsete liitujate vahel, on mõlemas metoodikas identsed.

Vastustajal pole metoodika iseseisva muutmise pädevust, õigusega kooskõlas mitteolevat

metoodikat on Konkurentsiametil võimalus kooskõlastamata jätta (ELTS § 73 lg 2; Riigikohtu

19.11.2012 otsus nr 3-3-1-42-13).

3-16-320

9(16)

Konkurentsiametile esitatud kaebuse eesmärgipärane lahendamine hõlmab ka sisulist

hinnangut metoodika järgimisele, mille koostamise ja kohaldamise pädevus on küll

võrguettevõtjal endal. Vastustaja ei ole sekkunud kaebaja otsustuspädevusse metoodika

loomisel ja kohaldamisel, vaid tõlgendab metoodika (järelevalvemenetluses esemeks olevate

sätete) sisu kehtiva õiguse alusel. Vastustaja järelevalvepädevuse teostamine ei ole võimalik

ilma metoodika asjakohaste punktide sisu avamata. Vastustajal on pädevus hinnata, kas

võrguettevõtja tegevus on metoodika sätetega kookõlas.

Metoodika p 2.2 kohaldamise eelduseks on, et tegemist oleks samaaegsete liitujatega.

Samaaegse liitumise mõiste määratlemisel tuleb lähtuda metoodika p-st 2.2.2. ja

võrgutugevduskulude mõiste avamisel metoodika p-st 2.2.1. Kohus ei nõustu kaebaja ja

Imavere Energia (kohtuistungil esitatud) seisukohaga, et vastustaja on eksinud metoodika p-de

2.2 ja 2.2.2. kohaldamisel üld- ja erinormi kohaldamise reegli vastu, st põhjendamatult asunud

sisustama võrgutugevduskulu mõistet. Metoodika p 2.2 kohaldamine on võimalik järgmiste

eelduste täitmisel: samaaegne liitumine, võrgutugevduskulude esinemine ning need sisalduvad

kõigi liitujate liitumistasu kalkulatsioonis. Seega ei ole metoodika p 2.2 kohaldamine võimalik

ilma selle alapunktide poole pöördumata, et esmalt välja selgitada, kas tegemist on samaaegse

liitumisega.

Imavere Energia on rõhutanud, et tema kahe erineva liitumistaotluse (2011 ja 2014) vahel on

suur erinevus, tegemist on erinevatel äriplaanidel tugineva liitumisega. Kohtu hinnangul ei saa

metoodika järgimine või mittejärgimine tuleneda sellest, milliste kaalutluste või eesmärkidega

mõni liituja liitumist soovib, sh tema äriplaanist. Metoodikat tuleb kohaldada ühtviisi kõikide

liitujate suhtes, kui nad vastavad metoodikas sätestatud kriteeriumidele (ELTS § 1 lg 2 ja § 71

lg 3). Ainuüksi kolmanda isiku eesmärk liitumiseks ei anna alust välistada tema puhul

samaaegne liitumine, kui muus osas on eeldused täidetud. Haldusasja dokumentidest nähtuv

kronoloogia viitab sellele, et II hanke raames ehitustööde lepingu sõlmimise ajaks

(22.08.2016) ei saanud kaebajale teadmata olla Imavere Energia soov liituda, kuigi mõnevõrra

teistsugustel tingimustel (suurema võimsusega). Kaebaja on Imavere Energiale teinud

liitumispakkumise vähem kui kahe kuu pärast II hanke raames ehitustöödeks lepingu

sõlmimisest ning sealt edasi vähem kui kuu möödudes on sõlmitud liitumisleping.

Metoodika p 2.2 kohaldamiseks on määrav võrgutugevduskulude sisaldumine samaaegsete

liitujate liitumistasu koosseisus. Võrgutugevduskulude mõiste määratleb metoodika p 2.2.1,

milles räägitakse „liitumispunkti ehitamisest“. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et

liitumispunkt „lepitakse kokku“, kulud liitumisel tehakse „võrguühenduse loomiseks“. ELTS

§ 3 p 15 kohaselt on liitumispunkt turuosalise elektripaigaldise täpselt määratletud

ühenduskoht võrguga, st seadus ei määratle liitumispunkti mingi elektripaigaldise või –

seadmena, vaid kokkuleppelise ühenduskohana. VE § 34 lg 4 kohaselt asub põhivõrguga

liitumise korral liitumispunkt alajaama seadmes. Vastavalt ELTS § 3 p-le 32 on võrguühendus

elektriline ühendus võrgu ja muu elektripaigaldise vahel. Vastavalt ELTS § 3 p-le 9 on

elektripaigaldis elektrienergia tootmiseks, edastamiseks, muundamiseks, mõõtmiseks,

müügiks või tarbimiseks kasutatavate seadmete, juhtide ja tarvikute paigaldatud talitluslik

kogum. ELTS § 3 p 29 kohaselt on võrk elektripaigaldis või selle osa, mis on ette nähtud

elektrienergia edastamiseks tarbija või tootja liitumispunktini.

Kohus nõustub vastustaja ja Oisu Biogaasi seisukohaga liitumispunkti mõiste osas ning sellest

lähtuva

võrgutugevduskulude

määratlusega.

Kuigi

metoodika

kasutab

sõnastust

„liitumispunkti ehitus“, on kaebaja varasemalt kasutanud liitumispunkti määratlust vastavalt

ELTS § 3 p 15 järgi. Näiteks 02.08.2011 Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ-ga (nüüd Elektrilevi)

sõlmitud lepingus PFIN-112-157 (p 2.1.7). Liitumispunkti valmisolekuks võrguga

ühendamiseks võib olla vajalik teostada täiendavaid töid (metoodikas nimetatud

3-16-320

10(16)

„liitumispunkti ehitus“). Praeguse juhtumi jaoks konkreetsemalt on liitumispunkti asukohana

liitumislepingu PVFIN-112-157 lisa 1 p 4 määratud võrguettevõtja Imavere 110/15 kV

alajaamas trafo C1T 110 kV lahtri kommertsmõõtepunkti kliendi trafopoolsed klemmid (II kd,

tl 246p). Vastustaja on otsuse p-s 4.2.5 põhjendatult leidnud, et liitumispunkti näol on

tegemist konkreetselt paika pandud punktiga, mida käsitatakse ühenduskohana võrguga ning

liitumispunktina ei saa käsitada elektripaigaldisi, mida kasutavad või saaksid kasutada teised

perspektiivsed tarbijad võrguühenduse kasutamiseks. Seega on vastustaja liitumispunkti

määratlenud kooskõlas kehtiva õigusega, arvestades kaebaja ja Elektrilevi vahel sõlmitud

lepingut.

Oisu Biogaasi liitumistasu sisaldas võrgutugevduskulu. Kaebaja on seisukohal, et

võrgutugevduskulud tasub esimene liituja, kelle liitumine tekitab ülekoormuse. Kohus ei

nõustu kaebajaga, et selline järeldus tuleneb ELTS § 65 lg 3 p-st 4. Kui võrgutugevduskulu

jääks igal juhul esimese liituja kanda, kelle puhul ülekoormuse probleem ilmneb, kaotaks

eesmärgi metoodikas esitatud võrgutugevduskulude jagamise regulatsioon.

Kaebaja on ka ise vastuoluliselt suhtunud võrgutugevduskulude määratlemisse. Kuigi kaebaja

on seisukohal, et võrgutugevduskulude järele polegi vajadust olnud, on ta teisalt siiski pidanud

võimalikuks nende jagamist liitujate vahel esimese hanke kontekstis, et need ei jääks ühe

liituja kanda. Sellest järeldub, et kaebaja on võrgutugevduskulusid pidanud vajalikuks kahe

liitujaga liitumise puhul. Kohtu hinnangul tuleneb kaebaja seisukoht, et juba I hanke

korraldamise ajal polnudki vajadust võrgutugevduskulude järele, sellest, kuidas kaebaja

(erinevalt vastustajast) võrgutugevduskulu määratleb.

Liitumistasu lõplik suurus ja selle jaotumine erinevate liitujate vahel jääb lõplikult kaebaja

enda otsustada vaidlustatud ettekirjutuse täitmisel. Ka ettekirjutuse sõnastus näeb ette

liitumistasu vastavusse viimise metoodika p-ga 2.2, ELTS § 71 lg-ga 2 ning § 73 lg-ga 1.

Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuse ega ettekirjutusega kohustanud kaebajat mingeid kulusid

liitumistasust välja arvama, vaid neid metoodika p 2.2 kohaselt jagama.

Vastustaja on rõhutanud seoses vaidlustatud aktide selguse ja täidetavusega, et vaidlustatud

haldusaktidest arusaamisele viitavad kaebaja 02.03.2016 ettepanek kolmandatele isikutele

liitumislepingu muutmiseks ja tasude ümberarvutamiseks selliselt, et Elektrilevi liitumistasu

väheneb ja Imavere Energia liitumistasu suureneb (II kd, tl 12; IV kd, tl 52-55), millest

nähtub, et kaebaja saab aru, kuidas otsust ja ettekirjutust täita ning on selleks samme astunud.

Kohus nõustub selle seisukohaga. Haldusakte ei tee ebaselgeks asjaolu, et menetlusosalised on

erineval seisukohal kohaldatavate mõistete ja põhimõtete kohaldamisel. Vaidlustatud aktide

resolutsioonide täidetuse osas tuleb arvestada vastustaja volituste piire ja aluseks oleva

õigusliku regulatsioon eripära. Kuna kaebajale on võrguettevõtjana jäetud küllaldane

autonoomia metoodika piires arvutusteks ja kulude jagamiseks, mida kaebaja on ise

järjekindlalt ka rõhutanud, ei saa vastustaja kohustada kaebajat kulude jagamiseks

konkreetseid summasid välja tuues.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

18. Imavere Energia OÜ palub 16.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 18.10.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Menetluskulud palub apellant jätta Konkurentsiameti kanda.

ELTS § 93 lg-st 1 tulenev Konkurentsiameti õigus ja kohustus teostada riiklikku järelevalvet

annab talle õiguse metoodikat mitte kooskõlastada või nõuda Eleringilt metoodika muutmist,

kuid ei anna talle õigust ise metoodikat muuta või kohustada Eleringi metoodika

3-16-320

11(16)

tõlgendamiseks teatud moel. Kohus on jätnud arvestamata, et Konkurentsiametil ega kohtul ei

ole õigust asuda Oisu Biogaasi seisukohtade ja jooniste alusel analüüsima, kuidas peaks

võrgutugevduskulude termin olema metoodikas sätestatud ja kuidas oleks kulusid liitujate

vahel õiglane jagada. Konkurentsiamet on otsuse ja ettekirjutuse tegemisel ületanud seadusest

tuleneva pädevuse piire, mistõttu on otsus ja ettekirjutus tühised.

Metoodika p 2.2 (üldnormi) alusel p 2.2.2 (erinormi) kohaldamise ja võrgutugevduskulude

jagamise imperatiivseks eelduseks on: 1) kahe või enama samaaegse liituja olemasolu ja; 2)

võrgutugevduskulu sisaldumine kõigi kahe või enama liituja liitumistasu kalkulatsioonis.

Erinormi kohaldamiseks puudub alus olukorras, kus üldnormist tulenevad eeldused ei ole

täidetud. Imavere Energia 2014 liitumislepingu liitumistasu kalkulatsioon ei sisalda

võrgutugevduskulu. Sellega on välistatud metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2 kohaldumine Imavere

Energia ja Oisu Biogaasi olukorrale Imavere alajaamas.

Kohus on vääralt järeldanud, et Oisu Biogaas ja Imavere Energia on samaaegsed liitujad

metoodika mõistes. Metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2 kohaselt loetakse pooleliolevaks

liitumisprotsessiks liitumist kuni võrgutugevduskulu objektiks olev elektripaigaldis on valmis

ehitatud ning pingestatud. Imavere alajaamas ei ole tehtud võrgutugevdustöid ega rajatud

võrgutugevdusobjektiks olevat elektripaigaldist. Seega on välistatud, et kolmandad isikud

võiksid olla samaaegsed liitujad metoodika mõistes.

Kohus on eksinud võrgutugevduskulude mõiste sisustamisel. Võrgutugevduskulud saavad olla

seotud üksnes juba olemasoleva põhivõrgu tugevdamise, muutmise ja täiendamisega.

Liitumiseks

vajaliku

uue

elektripaigaldise

ehitamisega

kaasnevad

kulud

ei

ole

võrgutugevduskulud. Võrgutugevduskulud tehakse olemasolevale põhivõrgule juhul, kui

võrguarvutused näitavad selle vajalikkust. Metoodika ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt

oleks kõik kulud, mis ei seondu konkreetse ühenduskoha (klemmide) ehitusega,

võrgutugevduskulud.

Kui Oisu Biogaasi kaebuse alusel kohaldataks metoodikat tema suhtes tulenevalt

Konkurentsiameti otsusest ja ettekirjutusest seniselt erinevalt, siis tooks see kaasa

läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise, kuna Oisu Biogaas saaks

metoodikast mittetuleneva eelise võrreldes kõigi teiste liitujatega. See oleks vastuolus ELTS-

st tulenevate põhimõtetega ja lubamatu. Otsuse ja ettekirjutusega pannakse Elering olukorda,

kus ta on sunnitud kohaldama metoodikat Oisu Biogaasi suhtes erinevalt teistest liitujatest.

19. Elering AS palub 17.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

18.10.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Menetluskulud palub

kaebaja jätta vastustaja kanda.

Vastustaja ega kohus ei ole võrgutugevduskulude olemasolu ja nende jagamise kohustuse

hindamisel lähtunud metoodika p 2.2 eeldustest. Praegu on vaidluse all võrgutugevduskulude

jagamise küsimus II hanke alusel. See, mis toimus I hanke järgselt, ei oma tähendust. I hanke

järgselt toimunud kulude jagamine liitujate vahel toimus nende endi nõusolekul. Sellest, et

kulud jaotati liitujate vahel, ei saa aga teha järeldust, et tegemist oli automaatselt

võrgutugevduskuludega, mille määratlemine toimub ikkagi metoodika alusel. Antud juhul

jagatavad kulud ei olnud võrgutugevduskulud, kuna võrguarvutused ei näidanud vajadust

võrgutugevduskulusid kanda. Seega ei olnud metoodika p 2.2 eeldused täidetud.

Võrgutugevduskulu peab metoodikast lähtuvalt sisaldama endas sellised kulud, mis on

vajalikud olemasoleva võrgu tugevdamiseks, st et võrgus puudub vajalik edastamisvõimsus.

Kaebaja saab hanke korraldamisel lähtuda talle teadaolevatest liitumistaotlustest ja tasutud

esimestest osamaksetest, mitte spekulatsioonidest. II hanke korraldamise ajaks ei olnud

3-16-320

12(16)

Imavere Energia oma liitumislepingu järgset esimest osamakset veel tasunud. Seega ei saanud

kaebaja Imavere Energiaga arvestada.

Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus, kinnitades võrgutugevdustasude sisaldumist Oisu Biogaasi

liitumistasus, oleks enne kontrollinud võrgutugevduskulude määratlemise eelduseid, mis

sisalduvad

metoodika

p-s

2.2.1.

Kohus

on

täielikult

arvestamata

jätnud,

et

võrgutugevduskulud esinevad üksnes siis, kui võrguarvutused näitavad nende vajalikkust.

Otsuses ei ole arvestatud metoodikast tuleneva eeldusega, et võrgutugevduskulude jagamiseks

peavad

need

sisalduma

ka

Imavere

Energia

liitumistasus.

Üksnes

sellest,

et

võrgutugevduskulud sisalduvad ühe liituja liitumistasus, ei piisa metoodika kohaselt selleks, et

neid saaks jagada. Metoodikat tuleb kohaldada ühtemoodi kõikide liitujate suhtes, sõltumata

sellest, milline on liituja taotletav liitumisvõimsus. Liitumisvõimsuste erinevus iseenesest ei

too kaasa ega tekita võrgutugevduskulude olemasolu ja nende jagamise kohustust.

Kohus pole kontrollinud kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite

järgimist vastustaja poolt, rikkudes sellega HKMS § 158 lg-t 3. Metoodika kontrollimine, st

vastustajal lasuv järelevalveõigus ja –kohustus ei ole sama, mis õigus ja kohustus metoodikat

kohaldada, sisustada ja tõlgendada. Vastustaja tõlgendus metoodikast tooks kaasa olukorra,

kus sisuliselt iga liitumistasu oleks alati võrdsustatud võrgutugevdamise kuluga. Vastustajal ei

ole pädevust hakata metoodikat tõlgendamise ja sisustamise kaudu muutma, et see õigusega

kooskõlla viia. Selliselt sekkub vastustaja kaebaja otsustuspädevusse, ületades oma volituste

piire.

20. Konkurentsiamet palub 22.12.2016 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebused

rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Metoodika kehtestamisel tuleb lähtuda

selle sõnastusest ning kui tekib vajadus metoodika tõlgendamiseks, tuleb seda teha vaid

ELTS-s sätestatud põhimõtetest lähtudes. Konkurentsiamet on sellest põhimõttest lähtunud

ega ole loonud uut metoodikat või asunud selle mõisteid vastuoluliselt sisustama. Vastustaja

järelevalvepädevuse teostamine ei ole võimalik ilma metoodika asjakohaste punktide sisu

avamata. Vastustajal on pädevus hinnata, kas võrguettevõtja tegevus on metoodika sätetega

kooskõlas. Vastasel korral kujuneks võrguettevõtja autonoomne valdkond, mille osas

vastustaja ei saaks teiste turuosaliste õiguste kaitseks sisulist järelevalvet teostada.

Halduskohus on õigesti leidnud, et Imavere Energia ja Oisu Biogaasi puhul on tegemist

samaaegsete liitumistega. Metoodika p 2.2.2 kohaselt peetakse samaaegse liitumise all silmas

olukorda, kus liitumislepingu pakkumise esitamisel selgub, et liituja liitumiseks on vaja

kasutada juba eelnevalt teiste liitujate pooleliolevates liitumisprotsessides valmis ehitatavaid

või planeeritavaid võrgutugevdusi. Elering peab samaaegsete liitujate võrgutugevduskulusid

liitujate vahel proportsionaalselt jagama. Eleringi tegevus, kus liitumisega seotud kulud

jäetaks vaid Oisu Biogaasi kanda, ei ole kooskõlas ELTS § 71 lg-s 3 sätestatud nõudega.

Halduskohus on võrgutugevduskulude mõiste õigesti sisustanud. Võrgutugevduskuludena on

käsitatavad kõik need kulud, mille arvelt rajatakse või arendatakse võrku. Võrguarvutuste näol

on tegemist toiminguga, millega sisuliselt pannakse paika võrgu konfiguratsioon ja tehnilised

parameetrid. VE § 32 lg 5 kohaselt määrab võrguga ühendamise korral võrgu konfiguratsiooni

ja tehnilised parameetrid võrguettevõtja. Konkurentsiamet ei teinud kaebajale ettekirjutust

mitte seetõttu, et kaebaja on võrgu konfiguratsiooni või tehniliste parameetrite osas eksinud,

vaid seetõttu, et Elering jättis võrgutugevduskulud üheaegsete liitujate vahel vastavalt

metoodikale jagamata, rikkudes metoodika p-s 2.2 sätestatud põhimõtteid. Kaebaja on

võrgutugevduskulude osas andnud vastuolulisi ja eksitavaid selgitusi. Kaebaja ei ole

metoodikast või ELTS-s toodud alustest lähtudes suutnud põhjendada asjaolu, miks ta pidas I

hanke puhul vajalikuks kulude jaotamist, II hanke puhul aga mitte.

3-16-320

13(16)

Halduskohus on õigesti leidnud, et võrguarvutuste tegemine ei olnud vastustaja, samuti mitte

Oisu Biogaasi või Imavere Energia ülesandeks järelevalve teostamisel. Vastav kohustus on

kaebajal. Kui kaebaja on I ja II hanget silmas pidades jätnud võrguarvutused tegemata või ta

ei suuda nende tegemist tõendada, ei saa ta sellest tulenevalt panna vastutust või delegeerida

tõendamiskoormust kellelegi teisele. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebaja väide, et

metoodika p-s 2.2 sätestatud eeldused ei olnud täidetud. Oisu Biogaasi ega Imavere Energia

liitumistasu ei sisaldanud võrgutugevduskulusid, kuna võrguarvutused ei näidanud vajadust

võrgutugevduskulusid kanda.

Kohtuotsuse järel tekkinud olukord ei ole vastuolus läbipaistvuse ja liitujate võrdse

kohtlemise põhimõttega. Metoodika kooskõlastamisega on muu hulgas tagatud ELTS § 71 lg-

s 3 sätestatud võrgutasude kehtestamise aluseks olevad läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise

põhimõtted, millest tulenevalt oleks kaebaja pidanud Oisu Biogaasi ja Imavere Energiat

käsitama samaaegsete liitujatena ning liitumistasu arvutamisel lähtuma metoodikast. Kuna

Elering seda ei teinud, on ta samas olukorras olevaid liitujaid kohelnud ebavõrdselt. Kuna

Elering jättis metoodikas sätestatud nõuded täitmata, on ta rikkunud ELTS § 71 lg 2 ja § 73 lg

1 koosmõjust tulenevat kohustust arvutada võrguga ühendamise eest võetav võrgutasu

kooskõlas metoodika põhimõtetega.

Konkurentsiamet ei ole kaalutlusõigust valesti teostanud ja kohus on seda piisavalt

kontrollinud. Otsuses ja ettekirjutuses on välja toodud faktilised ja õiguslikud alused, millest

vastustaja lähtunud on ning põhjendused ja selgitused. Haldusaktide resolutsioonid on selged

ja üheselt mõistetavad.

21. OÜ Oisu Biogaas vaidleb 21.12.2016 kirjalikus vastuses (täiendatud 13.03.2017)

apellatsioonkaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata, jäädes varem esitatud

seisukohtade juurde. Elektrilevi edastas 27.02.2017 Oisu Biogaasile arve Elektrilevi ja Oisu

Biogaasi vahel 27.06.2011 sõlmitud liitumislepingu kolmanda osamakse teise etapi eest

summas 39 699,11 eurot tasumiseks. Arvet esitades on Elektrilevi käitunud pahatahtlikult, sest

arve on esitatud olukorras, kus Konkurentsiamet on leidnud, et liitumisleping ei ole

metoodikaga kooskõlas ning halduskohus ei ole Konkurentsiameti otsuse ega ettekirjutuse

kehtivust peatanud. Seni, kuni asjas puudub lõplik lahend, puudub Elektrilevil õiguslik alus

arve esitamiseks.

22. Elektrilevi AS oma kirjalikku seisukohta apellatsioonkaebustele ei esitanud.

23. Imavere Energia OÜ esitas 15.10.2017 seisukoha OÜ Oisu Biogaas ja Konkurentsiameti

vastustele. Metoodika p-dest 2.2 ja 2.2.1 tuleneb, et kõigepealt on võrguarvutuste abil vajalik

tuvastada, kas konkreetsel juhul on võrgutugevduskulud olemas ja alles seejärel saab asuda

analüüsima,

kas

esineb

alus

võrgutugevduskulude

jagamiseks

liitujate

vahel.

Võrgutugevduskulud on sõltumatud liitujatest, taotletavast liitumisvõimsusest ja liitumise

samaaegsusest. Metoodikast ei tulene, et võrgutugevduskulude määramise aluseks võiks olla

mis tahes muu asjaolu kui võrguarvutused. Elering on selgitanud, et võrguarvutused ei

näidanud, et olemasolevat põhivõrku oleks liitumiseks olnud vaja tugevdada. Vastav

kalkulatsioon ei ole säilinud ning Eleringil ei ole ka seadusest tulenevat kohustust säilitada

võrguarvutusi. HKMS § 59 lg 4 ei ole praegusel juhul kohaldatav, sest kohus ei ole

kohustanud Eleringi võrguarvutusi esitama ning Elering ei ole neid esitanud mõjuval põhjusel

– vastavat tõendit ei eksisteeri. Kuna võrgutugevdustöid metoodika tähenduses ei ole Imavere

alajaamas tehtud, siis ei ole ka kulusid, mida liitujate vahel saaks jaotada.

3-16-320

14(16)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

24. Eleringi ja Imavere Energia apellatsioonkaebused on alusetud ja jäävad rahuldamata

(HMKS § 200 p 1). Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või

tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib

neid ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata HKMS § 201 lg 4 alusel. Et

Eleringi

ja

Imavere

Energia

apellatsioonkaebuste

põhjendused

kattuvad,

vastab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetele ühiselt.

25. Apellatsiooniastmes käib jätkuvalt vaidlus võrgutugevduskulude mõiste sisustamise üle.

Ringkonnakohus leiab, et õige on olnud Konkurentsiameti ja halduskohtu laiem käsitlus, mille

kohaselt on võrgutugevduskuludena käsitatavad kõik need kulud, mille arvelt rajatakse või

arendatakse võrku, mitte üksnes võrguarvutustel tugineva ja juba olemasoleva põhivõrgu

tugevdamise, muutmise ja täiendamisega seotud kulud, nagu ekslikult leiavad Elering ja

Imavere Energia.

Metoodika p 2.2. kohaselt juhul, kui kahe või enama liituja samaaegsel liitumisel sisalduvad

kõigi liitujate liitumistasu kalkulatsioonis võrgutugevduskulud, jagatakse võrgutugevduskulud

liitujate vahel proportsionaalselt käesolevas punktis sätestatud korras ja tingimustel. Vastavalt

metoodika p-le 2.2.1 peetakse võrgutugevduskulude all silmas kulusid elektripaigaldistele,

mis on vajalikud kliendi poolt soovitava võrguühenduse loomiseks, kuid ei ole seotud

liitumispunkti ehitusega. Võrgutugevduskulude määramiseks vajalike võrguarvutuste

tegemisel võetakse arvesse need põhivõrguga liitumiseks esitatud liitumistaotlused, mis on

esitatud mitte hiljem kui liituja enda liitumistaotlus. Kohtumenetluses on vaidluse all olnud

küsimus, kas Imavere Energia ja Oisu Biogaasi liitumisel esinevad võrgutugevduskulud, mis

tuleks liitujate vahel jagada, ja mis ulatuses on tegemist liitumispunkti ehitamise kuluga.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb metoodika p-s 2.2.1 kasutatud mõiste „liitumispunkti

ehitamine“ sisustamisel lähtuda ELTS § 3 p-st 15, mille kohaselt on liitumispunkt turuosalise

elektripaigaldise täpselt määratletud ühenduskoht võrguga. VE § 34 lg 4 kohaselt asub

põhivõrguga liitumise korral liitumispunkt alajaama seadmes. Seega tuleb nõustuda

vastustajaga, et ei ELTS ega VE määratle liitumispunkti mingi elektripaigaldise või -

seadmena, vaid kokkuleppelise ühenduskohana ning puudub mõistlik põhjus asuda metoodika

sisustamisel ELTS-st ja VE-st erinevale seisukohale. Kui elektripaigaldist hakkavad kasutama

mitu liitujat, on sellise elektripaigaldise rajamise kulud ja ka muud liitujate jaoks vajalikud

kulud võrguühenduse loomiseks võrgutugevduskulud ja need tuleb jagada samaaegsete

liitujate vahel. Kõik tööd, mis tehakse liitumispunktist põhivõrgu poole, on käsitatavad võrgu

arendamise või rajamisena ning vastavad kulud on seega võrgutugevduskulud. Õige on

vastustaja ja halduskohtu osutus, et kuigi kaebaja on seisukohal, et võrgutugevduskulude

järele polegi vajadust olnud, on ta siiski pidanud võimalikuks nende jagamist liitujate vahel

hanke I kontekstis. Viidatud osutus ei ole asjakohatu, nagu väidab apellatsioonkaebuses

Elering, vaid näitab Eleringi ebajärjekindlust metoodika sisustamisel. Asjakohatuks saab

pidada hoopis Imavere Energia poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidet, mille kohaselt on

metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2 kohaldamine võimatu seetõttu, et Imavere Energia 2014. a

liitumistasu

kalkulatsioonis

ei

sisaldunud

võrgutugevduskulusid.

Liitumistasu

kalkulatsioonidelt ei nähtu tõepoolest kulurida „võrgutugevduskulu“, sest ka kalkulatsioonid

on Eleringi poolt koostatud metoodika mõistet „võrgutugevduskulu“ vääralt sisustades.

26. Konkurentsiamet ei ole metoodikat Eleringist erinevalt tõlgendades ületanud oma

pädevust. Elering on põhivõrguettevõtjana isikuks, kellel on liitumistasu metoodika

koostamise pädevus ja kohustus esitada see kooskõlastamiseks Konkurentsiametile (ELTS §

73 lg 1, § 71 lg 1 p-d 1 ja 2). Vaidlust pole selles, et vastustaja on kinnitanud nii hetkel

kehtiva kui ka vaidlusaluse liitumistasu määramise ajal kehtinud metoodika. Konkurentsiamet

3-16-320

15(16)

ja Elering kinnitasid halduskohtu istungil, et metoodika kooskõlastamisele sellises sõnastuses

pole eelnenud vaidlust, nagu pole varasemalt vaieldud ka sarnase liitumise üle. Niisiis ei

olnud Konkurentsiametile metoodikat kooskõlastades teada Eleringi tõlgendus metoodika

vaidlusalustele sätetele ning Konkurentsiamet sai metoodikat kooskõlastades lähtuda sellest

nii, nagu tema seda mõistis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 23.4 ja 23.5

väljendatud seisukohtadega, mille kohaselt hõlmab Konkurentsiametile esitatud kaebuse

eesmärgipärane lahendamine ka sisulise hinnangu andmist metoodika järgimisele ning

Konkurentsiameti järelevalvepädevuse teostamine ei ole võimalik metoodika asjakohaste

punktide sisu avamata – Konkurentsiametil on pädevus hinnata, kas võrguettevõtja tegevus on

metoodika sätetega kooskõlas.

27. Eleringi ja Imavere Energia tuginemine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele

metoodika vaidlusalustele punktidele teistsuguse tõlgenduse andmisel, kui seda on teinud

Elering, on väär. Iseenesest on õige, et metoodikat tuleb kohaldada kõigi turuosaliste suhtes

ühtemoodi, kuid võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saa nõuda väärpraktika

jätkamist. Ehk teisisõnu puudub Imavere Energial subjektiivne õigus nõuda Eleringi poolt

metoodikale antud liigkitsast tõlgendusest tuleneva väärpraktika jätkamist võrdse kohtlemise

tagamiseks. Konkurentsiameti tõlgendus metoodikale on olnud õiguspärane ning sellest

juhindudes tuleb Eleringil võrdselt kohelda ka kõiki turuosalisi.

28. Õige on Konkurentsiameti ja halduskohtu järeldus, et Oisu Biogaasi ja Imavere Energia

näol oli tegemist samaaegsete liitujatega metoodika tähenduses. Metoodika p 2.2.2 kohaselt

peetakse samaaegse liitumise all silmas olukorda, kus liitumislepingu pakkumise esitamisel

selgub, et liituja liitumiseks on vaja kasutada juba eelnevalt teiste liitujate pooleli olevates

liitumisprotsessides valmis ehitatavaid või planeeritavaid võrgutugevdusi. Käesoleva

alapunkti mõistes loetakse pooleliolevaks liitumisprotsessiks liitumist kuni kõigi järgmiste

tingimuste täitmiseni: 2.2.2.1 ‒ võrgutugevduskulu objektiks olev elektripaigaldis on valmis

ehitatud ning pingestatud; 2.2.2.2 ‒ eelnev liituja on tasunud liitumistasu kolmanda osamakse.

Konkurentsiamet on vaidlusaluse otsuse p-s 4.2.4 põhjendatult tuvastanud, et Oisu Biogaasi ja

Imavere Energia liitumise puhul on tegemist samaaegse liitumisega, sest nii Oisu Biogaasi kui

ka Imavere Energia võrguga liitmiseks oli vajalik Imavere alajaama ehitus; Eleringi poolt

Imavere Energiale liitumispakkumise tegemise ajal 16.10.2014 ega ka liitumislepingu

sõlmimise ajal 11.11.2014 ei olnud Imavere alajaam valmis ehitatud ega pingestatud; ning

Oisu Biogaas ei olnud Eleringi poolt Imavere Energiale liitumislepingu pakkumise tegemise

aja seisuga tasunud liitumistasu kolmandat osamakset.

Asjas esitatud kronoloogiast nähtub, et Oisu Biogaasi võrku ühendamiseks sõlmisid

Elektrilevi ja Elering 02.08.2011 liitumislepingu PVFIN-112-157 (II kd, tl 241–246), mille

kohaselt pidi Elering projekteerima ja teostama Imavere alajaamas põhivõrguga liitumiseks

vajalikud tööd (lepingu nr 18284 tehnilised tingimused, I kd, tl 214-215). Selleks korraldas

Elering hanke I ning liitujateks olid nii Oisu Biogaas kui ka Imavere Energia. Seejärel loobus

Imavere Energia esialgsest liitumistaotlusest ning Elering korraldas hanke II. Hanke II

tulemusel sõlmis Elering 22.08.2014 töövõtulepingu Empower AS-ga. Elering tegi Imavere

Energiale uue liitumispakkumise 16.10.2014 ning sõlmis liitumislepingu 11.11.2014 (III kd, tl

170-234). Vaidlus puudub selles, et Imavere Energia taganes 2012. a-l lepingust tingimustega

mittenõustumise tõttu ning 2014. a leping osutus talle soodsamaks. Eelnevast nähtuvalt tegi

Elering Imavere Energiale liitumispakkumise vähem kui kaks kuud pärast II hanke raames

ehitustöödeks lepingu sõlmimist ning sealt edasi vähem kui kuu möödudes sõlmis

liitumislepingu. Selles kontekstis ei ole asjakohane Eleringi väide, et II hanke korraldamisel ei

saanud ta veel teada Imavere Energia liitumist 2014. a sügisel. Metoodika p 2.2.2 tähenduses

ei ole oluline, mida Elering Imavere Energia võimaliku liitumise kohta 2014. a augustis

3-16-320

16(16)

töövõtulepingut sõlmides teadis või oleks pidanud teadma, sest samaaegse liitumise

tuvastamiseks on metoodika p 2.2.2 ja selle alapunktide alusel vajalik kindlaks teha teise

liituja pooleliolev liitumisprotsess. Vaidlust ei saa olla selles, et Eleringi poolt Imavere

Energiale uue liitumispakkumise esitamise ajal 16.10.2014 ei olnud Oisu Biogaasi liitumine

metoodika p 2.2.2 ja selle alapunktide tähenduses lõpuni viidud. Järelikult oli tegemist

samaaegse liitumisega ning Oisu Biogaasi liitumistasu suurust on võimalik korrigeerida

metoodika p 2.2 alusel.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kuna Eleringi ja Imavere Energia apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad

rahuldamata ka nende taotlused menetluskulude väljamõistmiseks Konkurentsiametilt

(Imavere Energia on olnud kohtumenetluses kolmas isik kaebaja ehk Eleringi poolel). Nende

menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Vastustaja ei taotle menetluskulude väljamõistmist ega ole esitanud kulude kandmise kohta

dokumente, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

109 lg 1 ls 4). Samuti ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ega dokumente

esitanud Elektrilevi.

Kolmas isik Oisu Biogaas esitas kohtuistungil taotluse menetluskulude väljamõistmiseks

summas 4200 eurot, mille kohta on esitatud kulude nimekiri ja kandmist tõendavad

dokumendid (V kd, tl 41‒47).

Tuginedes HKMS § 108 lg-le 8 ja § 109 lg-le 6 lahendab kohus kolmanda isiku Oisu Biogaasi

(kolmas isik vastustaja poolel) taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Kolmas isik on

esitanud õigeaegselt taotluse kulude väljamõistmiseks ja tõendid kulude koosseisu ning

kandmise kohta. Kohtule on esitatud OÜ Oisu Biogaas ja Nelja Energia AS õigusabilepingu

lisa nr 1, mille kohaselt on Priit Lepasepp OÜ Oisu Biogaas esindajaks praeguses vaidluses

(IV kd, tl 138–139) ning samast nähtub, et tunnitasu on 100 eurot, millele lisandub

käibemaks. Oisu Biogaasi esindaja on viidatud menetluskulu dokumentidel näidanud kulu

õigusabile apellatsioonimenetluses 35 tundi, mida ringkonnakohus ei pea põhjendatuks.

Esimese astme kohtumenetluses on halduskohus pidanud põhjendatud ja vajalikuks

õigusabikuluks

terve

menetluse

peale

kokku

3564

eurot.

Reeglina

ei

tohi

apellatsioonimenetluse õigusabikulud olla suuremad kui esimeses astmes. Võttes arvesse, et

apellatsioonimenetluses ei esitatud uusi väiteid ega tõendeid, mida ei oleks juba käsitletud

halduskohtus,

ning

kohtuasi

on

ajendatud

Oisu

Biogaasi

esitatud

kaebusest

Konkurentsiametile

(mistõttu

on

nii

faktiline

kui

ka

õiguslik

materjal

juba

järelevalvemenetluses käsitlemist leidnud), ei saa osalemine apellatsioonimenetluses

tervikuna olla sedavõrd ajamahukas. Seetõttu vähendab ringkonnakohus kolmanda isiku poolt

taotletavat menetluskulu ja peab mõistlikuks ja põhjendatuks mõista Eleringilt Oisu Biogaasi

kasuks välja õigusabikulu kokku summas 2800 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)