2-16-17474/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.10.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-17474

Tsiviilasi

TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi OVi vastu nõude

tunnustamiseks

ALB

Auto

OÜ

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.05.2017 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

OVi apellatsioonkaebus

Hageja/vastustaja:

TALLINNA

ÄRIPANGA

AS

(registrikood:

10237984),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Madis Kiisa, advokaat Daniil Savitski ja

Angelina Sinelnikova

Kostja/apellant: OV (isikukood: xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju

Maakohtu

11.05.2017

otsus

tühistada

osaliselt

väljamõistetud

menetluskulude suuruse osas ja osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

2. OVi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon:

3.1. TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi OVi vastu nõude tunnustamiseks rahuldada.

2(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

3.2. Tunnustada TALLINNA ÄRIPANGA AS nõuet ALB Auto OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses summas 1 230 630 eurot ja 06 senti PankrS § 153 lg 1 p-s 2

sätestatud rahuldamisjärgus.

3.3. Maakohtu menetluskulud jätta OVi kanda.

3.4. TALLINNA ÄRIPANGA AS taotlus maakohtu menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt. Välja mõista OVilt TALLINNA

ÄRIPANGA AS kasuks maakohtu menetluskulu 2325 eurot. Välja mõista OVilt

TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks maakohtu menetluskuludelt alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

3.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta OVi kanda. TALLINNA ÄRIPANGA AS

taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks

rahuldada osaliselt. Välja mõista OVilt TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks

ringkonnakohtu menetluskulu 900 eurot.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu,

mille

tegemiseks

ta

menetlusabi

taotleb.

Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200

eurot.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 18.11.2016 esitas TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi OVi vastu nõude 1 230 630 eurot

tunnustamiseks ALB Auto OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses

PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 06.03.2014 arvelduslaenulepingu

1 000 000 euro laenamiseks. Hageja laenu tagastamise tagamiseks seati hüpoteek

kostjale ja M Vile kuuluvale varale xxxxxxmaal.

3. Võlgnik kasutas laenulimiidi täies ulatuses ära. 22.01.2015 taotles võlgnik

laenulepingu pikendamist. Võlgnik ja hageja sõlmisid täiendava kokkuleppe, millega

pikendati laenu tagastamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o kuni 06.03.2016. Võlgnik

laenu tagastamise kohustust ei täitnud. 29.02.2016 teavitas hageja võlgnikku

laenulepingu ülesütlemisest olulise lepingurikkumise tõttu.

4. 31.05.2016 kuulutati kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-6013 välja võlgniku pankrot.

Pankroti väljakuulutamise seisuga oli võlgniku võlg hageja ees 1 230 630,06 eurot

3(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

(tagastamata laenulimiit 1 000 000 eurot, tasumata intress seisuga 19.02.2016

28 630,06 eurot, tasumata viivis perioodi eest 20.02.2016–31.05.2016 202 000 eurot).

5. 01.07.2016 esitas kostja tingimusliku nõude summas 1 290 000 eurot.

6. Nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostja ja võlgniku esindaja hageja nõudele

vastuväite.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et laenuleping oli tühine, kuna ALB Auto

OÜ (pankrotis) nimel lepingu sõlminud APl puudus õigus laenulepingut allkirjastada.

8. Hageja ei tõendanud laenu väljamakset. Hageja esitatud konto väljavõtetest ei

nähtunud 1 000 000 euro ülekandmist võlgniku arvelduskontole. Lisaks oli laenu

väljamaksmine ebatõenäoline, kuna kõik lepingu tingimused ei olnud täidetud. Enne

laenulimiidi avamist pidi laenusaaja esitama pangale naftasaaduste Valgevene tarnija

ja Leedu ostjaga allkirjastatud lepingute koopiad, mille esitamist hageja ei tõendanud.

9. Hageja intressi ja võlaõigusliku tasu nõue oli põhjendamata ja tõendamata, kuna

hageja ei lisanud hagiavaldusele intressi arvestust. Viivise nõue oli põhjendamatult

suur. Laenuleping oli tüüptingimustel sõlmitud ja VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine

lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on

selline tüüptingimus tühine.

Esimese astme kohtu otsus

10. 11.05.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus TALLINNA ÄRIPANGA AS hagi

OVi vastu nõude tunnustamiseks ALB Auto OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses ja

tunnustas TALLINNA ÄRIPANGA AS nõuet ALB Auto OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses summas 1 230 630 eurot ja 06 senti PankrS § 153 lg 1 p-s 2

sätestatud rahuldamisjärgus.

11. Maakohus ei pidanud veenvaks kostja vastuväidet, et laenuleping oli tühine, kuna

võlgniku nimel laenulepingu allkirjastanud APl puudus õigus laenulepingu sõlmimise

ajal võlgnikku esindada. Äriregistri teabesüsteemist nähtus, et AP oli ALB Auto OÜ

(pankrotis) osanik alates 02.09.2009 ja juhatuse liige alates 09.09.2009. Kostja väitis

käesolevas menetluses, et A. P volitused võlgnikku esindada lõppesid 08.09.2012, s.o

enne 06.03.2014 laenulepingu sõlmimist. Oma väite tõendamiseks esitas kostja

pankrotihalduri Maire Armi vastuse kostja päringule A. P juhatuse liikme volituste

kohta (I kd, tl 187). Maakohus tuvastas, et tegelikkuses sisaldub ALB Auto OÜ

(pankrotis) äritoimikus ainuosaniku 10.02.2014 otsus, millega pikendati AP juhatuse

liikme volitusi. Kostja poolt teadlikult faktiliste asjaolude kohta valeväidete esitamine

oli kohtu hinnangul vastuolus TsMS § 328 lg-s 1 sätestatud menetlusosalise

kohustusega.

12. Maakohtu hinnangul puudus OVil õigus võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul

hageja nõudele vastuväite esitamiseks. Arvelduslaenulepingust nr xxxxxxx tulenevate

kohustuste täitmine tagati hüpoteegi seadmisega kinnistule nr xxxxx xxxxxmaal xx

xxxxxx, mille omanikud olid kostja ja M V. Riigikohus on lahendis 3-2-1-152-13

4(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

selgitanud, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei

ole võlgnik, läheb nõue AÕS § 349 lg 3 järgi rahuldatud ulatuses talle üle ning sellisel

juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Samamoodi läheb nõue ka VÕS §

173 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel üle, kui isik täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on

tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine, või kui isiku vara müüakse

täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks. Nende sätete järgi läheb

kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, s.t tegemist on

seadusjärgse nõude üleminekuga VÕS § 173 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 18. detsembri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 19; Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 10). Seejuures ei takista nõude üleminekut AÕS § 349

lg 3 alusel see, et laenuandja nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud.

Kolleegiumi arvates saab seaduse alusel üle minna ka pankrotimenetluses tunnustatud

nõue (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-03, p 8).

Riigikohus selgitas, et AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule

võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Kui pankrotivõlausaldaja tunnustatud

nõue rahuldatakse kolmandale isikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel

täielikult või osaliselt, läheb pankrotimenetluses tunnustatud nõue seaduse alusel

täielikult või osaliselt nõude rahuldanud kinnisasja omanikule ilma tunnustamata üle.

Eeltoodust tulenevalt OV saab OÜ ALB Auto (pankrotis) pankrotimenetluses

võlausaldajaks alles pärast nõude temale üleminekut ning OÜ ALB Auto (pankrotis)

pankrotimenetluses võlausaldaja asendamist.

13. Kostja väiteid, et laenu ei makstud välja, on ümber lükatud võlgniku poolt

allkirjastatud laenu tagastamise tähtaja pikendamise taotlusega ning 25.02.2015

kokkuleppega laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks (I kd tl 17, 18). Juhul, kui

tegelikkuses laenu ei saadud, polnud põhjust paluda laenu tagastamise tähtaja

pikendamist. Maakohtule esitati võlgniku konto väljavõte, millelt nähtus, et alates

02.04.2014 oli võlgnik asunud saadud arvelduskrediiti kasutama (I kd tl 37-45).

14. Käesoleval juhul ei olnud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingut, ALB Auto

OÜ (pankrotis) sõlmis lepingu oma majandustegevuses. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb

majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja esitas korrektse

intressi arvestuse (I kd tl 110) ja laenusaaja oli sellist intressi aktsepteerinud.

15. Laenulepingu kohaselt oli kokkulepitud viivisemääraks 0,2% tasumata summalt

päevas.

Maakohtu

hinnangul

ei

olnud

viivisemäär

ülemäära

suur.

Arvelduslaenulepingu pooleks ei olnud tarbija, mistõttu ei olnud kostja viited

tarbijakrediidile asjassepuutuvad. Võlgnik pidi arvestama sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

16. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud 4 723,48 eurot, millest 300 eurot oli

riigilõiv ja ülejäänud lepingulise esindaja tasu. Maakohus rahuldas hageja taotluse.

Menetluskulude nimekirjas esitatud toimingud olid vajalikud ja põhjendatud ning

tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Hageja esindaja keskmine tasu 150 eurot tunnis ei

ületanud oluliselt õigusabituru keskmist taset ning kohtute poolt mõistlikuks peetud

tunnihinda.

5(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

17. 19.06.2017 esitas OV (kostja) apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju

Maakohtu 11.05.2017 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

18. Maakohus väljus asja lahendamisel hagi piiridest ja tugines asjaolule, millele ei ole

kumbki pool menetluses tuginenud. Kui kohtu tuginemine asjaolule, millele pooled ei

ole tuginenud – kostja ei ole võlausaldaja ALB Auto OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses – võiks olla lubatav, oleks maakohus pidanud kohaldama TsMS §

423 lg 2 p 2 ning jätma hagi läbi vaatamata. Kui kohtu tuginemine sellisele asjaolule,

millele pooled ei ole tuginenud võiks olla lubatav ning kohus otsustas hagi siiski

menetleda, oleks kohus pidanud kohaldama PankrS § 106 lg 1, mille kohaselt saab

nõude tunnustamise hagi esitada ainult pankrotivõlausaldaja vastu. Selle sätte

kohaldamise korral tulnuks hagi jätta rahuldamata, kuna seadus ei anna nõude

tunnustamise nõudeõigust muu isiku, kui pankrotivõlausaldaja vastu. Maakohus ei ole

märkinud, millisel õigusnormil põhineb maakohtu järeldus, et kostjal ei olnud

vastuväite esitamise õigust. Pankrotihaldur lubas kostjal pankrotimenetluses osaleda

ning kostja nõudele ei vaielnud vastu ei pankrotihaldur ega hageja. Kostja nõue

tunnustati enne hageja nõuet. Kui hageja oli seisukohal, et kostjal puudus õigus nõuete

kaitsmise koosolekul osaleda ja tema nõudele vastu vaielda, oleks hageja õiguste

kaitse kohaseks meetmeks olnud nõuete uus läbi vaatamine nõuete kaitsmise

korduskoosolekul. Sellises olukorras ei olnud võlausaldajal õigust oma huve kaitsta

läbi nõude tunnustamise hagi esitamise.

19. Maakohus rajas otsuse äriregistri väljavõttele ja ALB Auto OÜ (pankrotis) äritoimikus

asuva ainuosaniku otsusele. Selliseid tõendeid ei ole maakohus menetluses vastu

võtnud ega neid ei ole tsiviilasja toimikus. Maakohus jättis hindamata kostja

vastuväite, et AP ei saanud ALB Auto OÜ (pankrotis) osaniku õigusi üksi teostada,

kuna võlgniku osa kuulus A. P ja tema abikaasa ühisvarasse.

20. Kohtuotsus oli üllatuslik. Kohus küll viitas kohtuistungil Riigikohtu lahendile

tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, kuid pooltel puudus tegelik võimalus selle lahendi

seisukohtadega tutvuda enne asja sisulise arutamise lõppemist. Samuti jäi

kohtuistungil selgusetuks, kuidas kõnealune lahend käesoleva asja lahendamisega

seondub. Maakohus selgitas küll, et pooled peavad arvestama sellega, et kõrgema

astme kohus võib jätta hagi üldse läbi vaatamata, kuid pikemalt sellel õiguslikul

probleemil ei peatunud. Kuna maakohtu selgituse kohaselt võis selles lahendis

avaldatu olla hagi läbivaatamata jätmise aluseks, siis ei pidanud kostja

(menetlusökonoomikast tulenevalt) vajalikuks küsida lisaaega.

21. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenu pikendamise taotlus ja laenulepingu

muutmise kokkuleppega on tõendatud laenu väljamaksmine. Maakohus jättis

tähelepanuta nende dokumentide koostamise asjaolud. Nimelt olid mõlemad

dokumendid esitatud isiku poolt, kes sai võlgniku juhatuse liikmeks alles pärast

esialgse laenulepingu sõlmimist ja võimalikku laenu väljamaksmist ning seetõttu ei

olnud ta laenu andmise ja väljamaksmise üksikasjadest vahetult teadlik ega pruukinud

omada juurdepääsu võlgniku pangakontodele. Taotlus laenulepingu muutmiseks esitati

olukorras, kus hageja ähvardas kostja kinnisvara võla katteks võõrandada.

6(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

22. Kostja tugines viivise vähendamise taotluse esitamisel VÕS § 42 lg 3 p-le 5 ja VÕS §

42 lg-le 1, mis määratleb tüüptingimuse sisulise ebamõistlikult kahjustava olemuse

ning VÕS §-le 44, mille kohaselt tuleb sellisest kriteeriumist lähtuda ka

majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul. Maakohus ei võtnud seisukohta VÕS §

44 kohaldamise osas.

23. Maakohus ei kontrollinud sisuliselt hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

Hageja

poolt

19.04.2017

esitatud

menetluskulude

nimekirjast

nähtus,

et

advokaadibüroo Laus & Partnerid oli hagejale õigusteenust osutatud kohtuistungiks

valmistumisel 22,75 tundi, kuid advokaadibüroo advokaadid esindasid hagejat

esmakordselt alles kohtuistungil. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja esindaja poolt

menetluses osutatud õigusteenuse ajakulu (kuni kohtuistungini) oli kostja

menetluskulude nimekirja kohaselt 15 tundi ja 55 minutit, s.o umbes 2/3 hageja

esindaja ajakulust. Seejuures oli kostjale õigusabi osutanud advokaat osalenud

kohtumenetluses esitatud dokumentide koostamisel, millega hageja esindajad pidid

vaid tutvuma. Sellises olukorras ei saanud olla hageja esindajate põhjendatud ajakulu

dokumentidega tutvumisele suurem kui kostja esindajal samas menetlusstaadiumis.

Dokumentidega tutvumine nõuab oluliselt vähem aega, kui sama dokumendi

koostamine. Hagejate suurt ajakulu ei saanud õigustada vaidluse keerukusega ja suure

tõendite mahuga. Kostja vastuväidetest tulenevalt oli hagejal vajadus eraldi süveneda

vaid võlgniku kontoväljavõttesse ja sedagi piiratud mahus. Sama põhjalikkusega tuli

võlgniku kontoväljavõtet analüüsida kostjal. Kostja hinnangul ei olnud põhjendatud

hageja esindajate ajakulu 2,5 tundi võlgniku äritoimiku analüüsimiseks. Arusaamatuks

jääb hageja kohtuistungiga seotud kulust 1 tunni ja 25 minuti pikkune

kliendikohtumine. Selline kohtumine leidis aset enne kohtuistungit ning pidi

kajastuma hageja poolt kohtuistungil esitatud kulude nimekirjas. Hageja poolt

kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekiri kajastas 1,75 tunni pikkust

kliendikohtumist vahetult enne kohtuistungit. Seega ei saa lugeda põhjendatuks

täiendavat 1 tunni ja 25 minuti pikkust kliendikohtumist, mida kajastas hageja

24.04.2017 menetluskulude nimekiri.

Vastus apellatsioonkaebusele

24. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

25. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate dokumentidega, leiab, et Harju

Maakohtu 11.05.2017 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada

väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ja täpsustada tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21

järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

26. Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles palub tunnustada ALB Auto OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu

nõudena hageja ja võlgniku vahel 06.03.2014 sõlmitud arvelduskrediidi lepingust

tulenevat nõuet summas 1 230 630 eurot (1 000 000 eurot tagastamata laen, tasumata

viivised seisuga 31.05.2016 202 000 eurot, intress 28 630,06 eurot). Hageja nõudele

7(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

esitas 24.10.2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul täies ulatuses vastuväite

kostja. Kostja nõue, mis tulenes hüpoteegi seadmisest kostja varale hageja nõude

täitmise tagamiseks, oli tunnustatud, kuna sellele ei vaieldud nõuete kaitsmisel vastu.

27. Pooled ei vaidle selles, et hageja ja võlgniku vahel oli 06.03.2014 sõlmitud

arvelduskrediidileping. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidisaaja peab krediidi kasutamise

eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lepingu kohaselt pidi

võlgnik saadud krediidi tagastama 06.03.2015, intress krediidi kasutamise eest oli 6%

aastas ja kokkulepitud viivis tagastamisega viivitamisel 0,2% päevas (I kd, tl 9-17,

tõlge 52-59).

28. Pooled vaidlesid 06.03.2014 lepingu kehtivuse üle, kuna kostja väidetel puudus

lepingule võlgniku poolt allakirjutanud APl selleks volitus. Kostja vastuväidete

kohaselt olid A. P volitused võlgniku juhatuse liikmena lepingu allakirjutamise ajaks

lõppenud (ÄS § 184 lg 2). Maakohus on A. P juhatuse liikme volituste kehtivuse

tuvastamisel tuginenud äritoimikus olevale võlgniku osaniku otsusele A. P volituste

pikendamise kohta. Tsiviilasja toimikus vastav dokument puudub. Hageja selgitas

19.04.2017 kohtuistungil, et 10.02.2014 ainuosaniku otsusega oli A. P juhatuse liikme

volitusi pikendatud. Hageja soovis 19.04.2017 kohtuistungil seda dokumenti esitada,

kuid maakohus keeldus vastuvõtmast. Hageja arvates on äriregistri toimiku andmed

TsMS § 231 lg 1 järgi asjaolud, mille sai lugeda üldtuntuks, kuna nende kohta saab

usaldusväärset teavet menetlusvälisest allikast. Kolleegium leiab, et asjaolu üldtuntuks

lugemist peaks kohus eelnevalt pooltega arutama. Hageja on 19.04.2017 kohtuistungi

protokollist nähtuvalt asjaolu üldtuntusele viidanud, kuid kostja sellekohane

nõustumus või kohtu selgitus protokollist ei nähtu. Eeltoodu tõttu ei saanud maakohus

rajada oma otsust asjaolu üldtuntusele ega rajada otsust tõendile, mida tsiviilasja

toimikus ei ole.

29. Samas ei ole eelmises lõigus toodu aluseks, et teha AP volituste kohta lepingu

allakirjutamisel maakohtust erinev järeldus. Kohtutoimikus oleva äriregistri

teabesüsteemi väljatrüki (I kd, tl 191-192) kohaselt oli A. P võlgniku juhatuse liige

alates 09.09.2009 kuni pankroti väljakuulutamiseni ja alates 02.09.2009 kuni

05.03.2015 võlgniku ainuke osanik, kelle pädevuses oli ÄS § 168 lg 1 p 4 järgi

nimetada juhatus. Pärast ÄS § 184 lg-st 2 tuleneva juhatuse liikme kolmeaastase

volituste tähtaja möödumist jätkas A. P võlgniku juhatuse liikmena tegutsemist, mh

sõlmis ka krediidilepingu hagejaga, ja kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest

nähtuks, et ainuosanik ei nõustunud sellega. Seega saab järeldada, et ainuosanik on

juhatuse liikme jätkamise heaks kiitnud ja nõustunud tema volituste pikendamisega.

Kolleegium muudab eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium märgib,

et

vastavad

asjaolud

ja

järelduse

on

hageja

esile

toonud

22.02.2007

menetlusdokumendis (I kd, tl 107), mistõttu ei saa see kostjale tulla üllatusena. A. P

sai osaniku õigusi üksi teostada, kuna PKS § 29 lg 1 teise lause järgi ühisvara hulka

kuuluva õiguse teostamisel eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Apellant ei ole

tõendanud, et A. P abikaasa nõusolek osaniku õiguste teostamiseks oleks puudunud.

30. Maakohus on õigesti tuvastanud hageja nõude aluse ja suuruse ja hinnanud kostja

vastuväiteid sellele. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse sellekohastele

väidetele.

8(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

31. Kolleegium

nõustub

maakohtu

järeldusega

hageja

poolt

arvelduskrediidi

väljamaksmise ja võlgniku poolt kasutamise kohta. Eeltoodut tõendavad hageja

esitatud võlgniku arvelduskonto väljavõtted (I kd, tl 37-44 ja 112-149). Hageja on

selgitanud arvelduslaenuna antud summade kasutamise ja võlgniku arvelduskontol

kajastamisega seonduvat. Arvelduslaenu ei kanta laenaja arvele mitte summana, vaid

laenusaaja arvelduskontot krediteeritakse laenu summa võrra, mida laenaja saab

kasutada. Võlgniku poolt arvelduslaenule tagastamise tähtaja pikendamise taotluse

esitamine 04.01.2015 (I kd tl 68,69) ja 25.02.2015 kokkuleppe (I kd, tl 70, 71)

sõlmimine arvelduslaenu tagastamise tähtaja pikendamiseks kuni 06.03.2016 tõendab,

et võlgnik oli arvelduslaenu ära kasutanud, kuna lepiti kokku laenu tagastamise tähtaja

pikendamises (06.03.2014 lepingu p 1.9). Kokkuleppest ei tulene, et osa

arvelduslaenust on kokkuleppe sõlmimise ajaks kasutamata.

32. Hageja

intressinõue

põhineb

06.03.2014

lepingu

p-l

l.4

ja

22.02.2017

menetlusdokumendis on hageja esitanud intressi arvestuse (I kd, tl 109-110) ning

selgitanud, et intressivõlg tekkis alates septembrist 2015 ja 20.02.2016 seisuga oli see

28 630,06 eurot. Seega oli intressi kujunemine kontrollitav.

33. Viivise nõude osas leiab kolleegium, et apellandi väited ei anna alust vähendada

viivisenõuet. 06.03.2014 arvelduslaenuleping oli küll sõlmitud tüüptingimustel, kuid

viivise määra 0,2% päevas ei saa äriühingutevaheliste lepingute puhul pidada

ülemääraselt kahjustavaks. Kuna tegemist oli äriühingute vahel sõlmitud lepingutega,

siis ei laiene sellele VÕS § 42 lg-s 1 ja lg 3 p-s 5 toodud tüüptingimuse tühisuse

regulatsioon. VÕS § 44 lg 1 järgi majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul

eeldatakse, et VÕS § 42 lg 3 p-s 5 sätestatud viivisekokkulepe on ebamõistlikult

kahjustav. Hageja on esile toonud, et viivisemäär 0,2% päevas on pankade poolt

sõlmitud laenulepingutes tavapärane. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks

kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele

tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla

tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida

eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida,

kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on

majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2%

viivitatud summast päevas ei ole seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist on

tüüptingimusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d

48−49). Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada 06.03.2014

lepingus kokkulepitud viivisekokkuleppe eelduslikult ebamõistlikult kahjustavat

iseloomu.

34. Maakohus viitas vaidlustatud otsuses sellele, et kostjal puudub võlgniku vastu nõue,

sest kostjal kui hüpoteegiga koormatud asja omanikul ei ole iseseisvat nõuet võlgniku

vastu ja nõue saab kostjal tekkida ainult siis, kui ta on hagejale tasunud võlgniku võla

või võlg on tasutud hüpoteegiga koormatud vara arvel. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole

hageja nõuet täitnud ega hageja nõue ei ole täidetud ka kostja kinnistule seatud

hüpoteegi realiseerimisel. Kuid vaatamata sellele ei saa hageja nõuet jätta läbi

vaatamata seetõttu, et kostja ei ole võlausaldaja ja tal ei olnud PankrS § 103 lg 2 järgi

õigus hageja nõudele vastu vaielda. Kostja nõudele ei vaielnud vastu ükski

9(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

võlausaldaja ega pankrotihaldur, mistõttu on see tunnustatud. PankrS § 105 järgi ei saa

kostja tunnustatud nõuet käesolevas menetluses vaidlustada.

35. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsuse järeldus kostjal nõude

puudumise kohta tuli talle üllatusena. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on

19.04.2017 toimunud kohtuistungil selgitanud menetlusosalistele Riigikohtu poolt

tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13 toodud seisukohti hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omaniku nõude kohta. Kuna kostja esindaja on vandeadvokaat, siis ei ole kolleegiumi

arvates usutav, et esindajale ei olnud see arusaadav.

36. Seoses hagi rahuldamisega on maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti menetluskulud

jätnud kostja kanda. Kostja on vaidlustanud maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja

menetluskulude suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilasja toimiku materjalidest nähtuvalt esindasid

hagejat alates 19.04.2017 kohtuistungist vandeadvokaat Madis Kiisa ja advokaat

Daniil Savitski. Enne seda on hagejat esindanud tema töötaja AS. Menetluskulude

nimekirja kohaselt on vandeadvokaat Madis Kiisa ja advokaat Daniil Savitski

kulutanud õigusteenuse osutamisele 24,75 tundi. Vaatamata sellele, et kostja

vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud, pidi maakohus hindama, kas kulud

olid vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtu

diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda ainult siis, kui

maakohus on diskretsioonipiire ületanud. Maakohtu poolt diskretsiooni teostamine

peab olema otsuses esitatud viisil, kus tulemuse kujunemist on võimalik jälgida.

Vaidlustatud maakohtu otsuses ei ole esile toodud, mille põhjal kohus oma järelduse

kujundas. Kolleegium leiab, et hageja esindajate ajakulu, arvestades seda, et nad

asusid hagejat esindama alles menetluse lõpus, on osaliselt ülepaisutatud. Lähtudes

menetlusdokumentide mahust ja keerukusest, millega hageja esindajad pidid tutvuma,

saab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks eelnevate menetlusdokumentidega

tutvumiseks pidada 7 tundi. Võlgniku äritoimiku analüüsiks kuluvaks on piisav 1 tund

ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtukõne koostamiseks 3 tundi. Kohtuistung

kestis 40 minutit ja arvestades seda, et kliendiga oli vaja nõu pidada, siis kokku

kliendisuhtluseks ja istungiks loeb kolleegium vajalikuks 2,5 tundi. Kokku on vajalik

ja põhjendatud ajakulu 13,5 tundi. Ringkonnakohus lähtus aja määramisel ühe

esindaja töömahust. Kuna vaidlus ei olnud õiguslikult keeruline ja tõendite maht ei

ületanud keskmist, siis kahe lepingulise esindaja osalemine ei olnud vajalik. Taotlusest

ei ole võimalik eristada esindajate ajakulu personaalselt. Taotlusest tulenevalt on

hageja esindaja teenuse ühe tunni hinnaks 150 eurot, mida saab õigusabi teenuse

osutamisel pidada tavapäraseks. Hageja kinnitusel on ta käibemaksukohustuslane.

Seega kuulub maakohtu õigusabikuludest hagejale hüvitamisele 2025 eurot. Hageja on

maksnud hagi esitamisel riigilõivu 300 eurot, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele.

Hageja on soovinud ka tõlkekulude hüvitamist, kuid ta pole esitanud kohtule tõendeid

selle kohta, et ta on tõlgete eest tasunud või et tal oleks vastav kohustus tasumiseks,

mistõttu tõlkekulud hüvitamisele ei kuulu. Seega kuuluvad maakohtu menetluses

kantud hageja menetluskulud hüvitamisele summas 2325 eurot. Maakohtu

10(10)

Tsiviilasi nr: 2-16-17474

menetluskuludelt tuleb hageja palvel alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

täitmiseni välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

37. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega osaliselt ainult menetluskulude suuruse

osas, jätab kolleegium ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi

vastustaja kanda. Menetluskulude nimekirja järgi on vastustaja kulutanud

apellatsiooniastmes 10,75 tundi. Kolleegium leiab, et vajalikuks ja põhjendatud

ajakuluks saab lugeda maakohtu otsusega tutvumiseks 1,5 tundi, suhtlusele kliendiga 1

tund ja vastuse koostamisele, arvestades selle mahtu ja sisu, 3,5 tundi. Kokku on

apellatsiooniastme ajakulu 6 tundi. Arvestades tunni hinda 150 eurot, kuulub

hüvitamisele 900 eurot. Ringkonnakohtu menetluskuludelt ei ole vastustaja taotlenud

viivise väljamõistmist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Krista Kirspuu

Mati Maksing