2-14-18828/113 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-14-18828

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu

Kõve

Kohtuasi

E. G hagi M. G vastu ühisvara jagamiseks ja hüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. G kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. G, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

Kostja M. G, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2016. a otsus (tsiviilasi

nr 2-14-18828) osas, milles M. G-lt mõisteti enamsaadud ühisvara eest E. G kasuks

hüvitisena välja 23 500 eurot (s.o 12 000 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada M. G kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Kohtuotsus on jõustunud järgmises osas, milles otsustati:

„3.1. Lugeda E. G ja M. G abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks kinnisasi asukohaga

Xxxxxxx xxx xxx–xx, Tallinn, kinnistusraamatu registriosa numbriga xxxxxxxx.

3.2. Jagada otsuse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud kinnisasi selliselt, et jätta see M. G

omandisse.

3.3. Mõista M. G-lt E. G kasuks välja 12 000 eurot.

3.4. Kohustada E. G andma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 tähenduses)

tahteavaldus, et otsuse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud kinnisasi jääb M. G

ainuomandisse, ning nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 tähenduses)

2-14-18828

sama kinnisasja kinnistusraamatu teise jao omanikukande, mille kohaselt on E. G

viidatud kinnisasja ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega

kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse M. G.

3.5. Jätta rahuldamata E. G haginõuded M. G vastu:

•

enamsaadud ühisvara (nurgadiivani, köögikombaini, navigaatori ja arvuti

koos monitoriga) eest hüvitise 1175 eurot saamiseks;

•

lahusvara (fotokaamera ja õmblusmasin väärtusega 650 eurot, teemantiga

kuldsõrmus, abielusõrmus, tee- ja desserdilusikad) väljaandmiseks;

•

lahusvara (fotokaamera, õmblusmasin) väärtusega 650 eurot

hüvitamiseks;

•

hüvitise 16 244 eurot 14 senti saamiseks.“

4. Tagastada M. G-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

5. Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaadi Ilya Zuevi tasu

suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 120 eurot (sh käibemaks). Saata

otsus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. G (hageja) esitas 9. mail 2014 Harju Maakohtule hagiavalduse M. G (kostja) vastu poolte

ühisvara jagamiseks. Pärast korduvat hagi muutmist ja täpsustamist palus hageja:

•

müüa avalikul enampakkumisel Tallinnas, Xxxxxxx xxx xxx–xx asuv korteriomand

(reg osa xxxxxxxx) (korter II) ja jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades või jätta

korter II kostjale, kohustada hagejat andma tahteavaldused selleks vajaliku asjaõiguslepingu

sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks ning kohustada kostjat tasuma hagejale

hüvitist 35 500 eurot;

•

mõista kostjalt välja kaotatud kasutuseeliste eest 4060 eurot, kommunaalkulude eest

912 eurot 14 senti, saamata jäänud töötasu 1272 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis

10 000 eurot;

•

jagada poolte vallasvara nii, et nurgadiivan, köögikombain, navigaator ja arvuti koos

monitoriga jätta kostjale ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 1175 eurot:

•

tunnistada enda lahusvaraks fotokaamera ja õmblusmasin ja tuvastada kostja kohustus need

hagejale tagastada ning kui kostja neid asju ei tagasta, kohustada teda hüvitama hagejale

650 eurot;

•

kohustada kostjat tagastama hagejale hageja isiklik vara, s.o ehted (teemantiga kuldsõrmus ja

abielusõrmus), tee- ja desserdilusikad (melhiorist).

Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda.

Menetluse kestel palus hageja jagada ühisvarana ka sõiduauto Toyota, pesumasina ja külmkapi ning

nõudis taldrikute, voodipesu ja rätikute väljaandmist, kuid teatas maakohtu 2. veebruari 2016. a

istungil neist nõuetest loobumisest (III kd, tl 28, 29).

Hageja väitel sõlmisid pooled abielu 30. mail 2005 ja see lahutati Harju Maakohtu 3. detsembri

2013. a otsuse alusel. Poolte varasuhe oli varaühisus. Kuna korter II soetati abielu kestel

(asjaõigusleping sõlmiti 30. augustil 2013), kuulub see poolte ühisvarasse. Enne abielu sõlmimist

elasid pooled koos aadressil Xxxxxxx xxx xxx–xx (korter I) ja osalesid majapidamises, mistõttu ei

panustanud kostja rohkem. Korterit I ei saa pidada soetatuks osaliselt kostja lahusvara arvel.

Lahusvaras ei olnud ka kostja arvelduskontol abiellumise ajal olnud raha. Kui kohus leiab, et

2(14)

2-14-18828

korteri II müük enampakkumisel ei ole põhjendatud, palus hageja jätta see kostjale ja kohustada teda

tasuma hagejale poole korteri hinnast (71 000 eurost), s.o 35 500 eurot (III kd, tl 13).

Hageja lahkus kodust kostja vägivaldse käitumise tõttu 2013. a augustis ja kostja ei võimaldanud

hagejal hiljem soetatud korterisse II ligipääsu. Hagejal tekkisid seetõttu eluasemekulud ja

kommunaalkulud, millest poole peab kostja talle hüvitama. Jagada tuleb ka hageja nimetatud

ühisvaras olevad vallasasjad, jättes need kostjale ja kohustades teda hagejale maksma hüvitis. Lisaks

peab kostja tagastama hagejale tema isiklikud asjad. Kuna hageja dokumendid olid kostja valduses,

takistas see tal tööle minemast, mistõttu jäi tal saamata töötasu 1272 eurot. Lisaks peab kostja

hüvitama hagejale mittevaralise kahju 10 000 eurot, mis tekkis sellest, et hageja ei saanud elada

poolte ühises korteris ja pidi elama vanaema juures. Lisaks peab kostja maksma hagejale hüvitist

kaotatud korteri kasutuseeliste eest 4060 eurot ja kantud kommunaalkulude eest 912 eurot 14 senti.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt, nõustudes korteri II temale jätmisega ja hageja selleks vajalike

tahteavalduste andmisega, kuid ei nõustunud hageja soovitud hüvitise suurusega. Samuti ei

nõustunud kostja korteri II müümisega avalikul enampakkumisel ega tunnistanud hageja muid

nõudeid. Kostja arvates tuleks korter II jätta temale ja ta tasuks selle eest hagejale mitte üle

12 000 euro osamaksetena, mitte üle 300 euro kuus. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda,

paludes hagejalt välja mõista esindajakuludena 2400 eurot.

Kostja ei nõustunud korteri II müügiga, kuna ta elab seal koos poolte alaealiste lastega, kes jääksid

kodutuks. Abielulahutus jõustus 4. jaanuaril 2014. Otsustusõiguse laste elukoha ja hariduse

jätkamise küsimustes andis kohus kostjale.

Korter II on suures osas kostja lahusvaras, kõik korteriga II seotud kulud on kandnud kostja. Kostja

sõlmis 30. septembril 2002 liisingulepingu, mille järgi tasus korteri I eest ettemaksena

15 000 krooni ja sissemaksena 43 900 krooni, st kokku 58 900 krooni, s.o 19% korteri ostuhinnast

(310 000 krooni). Kuni poolte abiellumiseni 30. mail 2005 tasus kostja liisingumakseid

88 356 krooni. Seega tasus kostja enne abiellumist kokku 147 256 krooni, mis on 48% vara

väärtusest ja seega kostja lahusvaras. Lisaks oli kostja pangakontol abiellumise päeval

75 071 krooni, mis oli tema lahusvaras ja mille arvel ta jätkas liisingumaksete tasumist. Ülejäänud

52% liisitud korteri väärtusest (161 200 krooni) tasus kostja lahusvaras olnud 75 071 krooni arvel

liisingumakseid. Ühisvaras võib olla maksimaalselt 27,78%, rahas 5504 eurot 64 senti, millest

kummalegi poolele kuuluks 2752 eurot 32 senti. See raha tulekski jagada, kui kostja ei oleks laste

elamistingimuste parandamiseks müünud korterit I ja ostnud samas majas korterit II.

Korteri I müügist saadud 47 700 euroga maksti korteri II eest. Kuna ühisvara osa oli korteris I

27,78%, oli saadud rahast ühisvaras 13 251 eurot 6 senti, millest kummalegi poolele kuuluks

6620 eurot 53 senti. Korteri II ostuhind oli 59 000 eurot, ühisvara arvel tasuti ettemakse 5900 eurot

ja sularahas sissemakse 5400 eurot. Seega kuulub hagejale pool korteri I ettemaksest (2950 eurot),

korteri II võõrandamisest pool ühisvaras olnud osast (13,89% 47 700 eurost ehk 6625 eurot 53 senti)

ja pool sularahas sisse makstud 5400 eurost (2700 eurot). Seega võiks hageja nõude maksimaalseks

suuruseks olla 12 275 eurot 53 senti. Seda summat võiks kohus hageja käitumist arvestades ka

vähendada. Hageja ei ole ühisvarasse panustanud ega töötanud. Pooled leppisid abiellumisel

suuliselt kokku, et korter II jääb lahutuse korral kostja lahusvarasse. Hagejal ei ole õigust nõuda

endale korteri II väärtuse suurenemisest tingitud raha.

Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud. Hageja ei ole tõendanud vanaema korteris elamisest tingitud

üürikulusid ega kommunaalkulusid ega seda, et tema väidetud vara on soetatud abielu kestel

ühisvarana või üldse olemas. Väidetud vallasasjade väärtust ei ole hageja samuti tõendanud.

3(14)

2-14-18828

Tööleminekuks vajalik ID-kaart on olnud kogu aeg hageja valduses, st tema tööleminek ei olnud

takistatud.

3. Harju Maakohus rahuldas 3. märtsi 2016. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus luges korteri II

poolte ühisvarasse ning otsustas müüa selle avalikul enampakkumisel ja müügist saadud raha jagada

poolte vahel võrdsetes osades. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Kostja menetluskulud

jättis maakohus tema enda kanda, hagejale osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda.

Otsuse põhjenduste järgi sõlmisid pooled abielu 30. mail 2005 ja see lõppes 3. jaanuaril 2014 Harju

Maakohtu 3. detsembri 2013. a otsuse jõustumisega. Korter I, mille kostja omandas enne abielu,

kuulus talle lahusvarana, samuti oli kostja lahusvaras selle korteri müügist 23. augustil 2013 kostja

pangakontole kantud 47 700 eurot (maakohtu otsuses märgitud ekslikult ka 47 000 eurot)

perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p 3 mõttes, sest müügihind on hüvitis lahusvaraga tehtud tehingu

eest. Maakohus jagas aga ühisvara võrdsetes osades, kuna perekonnaseadus ei võimalda abikaasade

osade võrdsusest kõrvale kalduda ning ühisvara hulka kuulub ka kasu, sh korteri väärtuse tõusust

saadud tulu. Maakohus otsustas, et korter II tuleb müüa avalikul enampakkumisel. Kuigi see korter

on poolte laste kodu, ei suudaks kostja hagejale tema osa hüvitada.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded, mis olid seotud vallasasjade, isiklike tarbeesemete

väljaandmise, eluaseme ainuisikulise kasutamise, kasutuseeliste, üüri- ja kommunaalkulude

hüvitamise, saamata jäänud töötasu ja mittevaralise kahju hüvitamisega.

4. Nii hageja kui ka kostja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi ei rahuldatud, ja rahuldada hagi tervikuna.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles korter II loeti poolte ühisvarasse kuuluvaks ning

otsustati see müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada poolte vahel võrdselt. Kostja

palus tühistatud osas teha uus otsus, millega lugeda poolte ühisvarasse korterist II 1/10 hagejale ja

9/10 kostjale ning jätta korter II kostjale, määrata hagejale rahaline hüvitis 5900 eurot ja kohustada

hagejat andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud

tahteavaldused. Kui ringkonnakohus leiab, et ei saa uut otsust tühistatud osas teha, palus kostja saata

asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda ja määrata enda apellatsioonimenetluse kuludena kindlaks esindajakulud 930 eurot.

5. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

poolte ühisomand korterile II lõpetati avaliku enampakkumise ja saadud raha poolte vahel võrdsetes

osades jagamise teel. Ringkonnakohus jättis korteri II kostja ainuomandisse, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja hüvitis 35 500 eurot ning kohustas hagejat andma tahteavalduse korteri II kostja

ainuomandisse üleandmiseks, sellekohase uue kande kinnistusraamatusse tegemiseks ja nõusoleku

varasema kande kustutamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid

muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, hageja

apellatsioonkaebuse jättis aga rahuldamata. Ringkonnakohus keeldus otsusega ka kostja

apellatsioonkaebusele lisatud dokumendi (kohtupraktika analüüsi) vastuvõtmisest. Menetluskuludest

jättis ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud hageja kanda, kostja

4(14)

2-14-18828

apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud poolte endi kanda ning mõistis hagejalt kostja

kasuks välja apellatsioonimenetluse kuludena 225 eurot (käibemaksuta).

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas poolte esitatu põhjal õigesti, et korter II on omandatud

poolte abielu kestel ja tuleb lugeda PKS § 25 alusel ühisvara hulka kuuluvaks. Maakohus ei

kasutanud korteri II jagamisel aga kaalutlusõigust kohaselt, kui valis selle jagamise viisiks müümise

avalikul enampakkumisel ja raha jagamise võrdsetes osades, mööndes sealjuures, et laste huvides

oleks jätta korteri kostjale. Maakohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et kostja majanduslik olukord

ei võimalda tal hagejale tema osa rahas hüvitada. Kostja sellisele väitele ei tuginenud, arutelu

osamaksetena tasumise kohta 15. detsembril 2015 toimunud istungil puudutas võimalikku

kompromissi. Maakohus rikkus sellega põhjendamiskohustust.

Põhjendatud on jagada korter II selliselt, et jätta see kostjale ja pannes talle kohustuse hüvitada

hagejale tema osa rahas, sest hageja ei ole soovinud erinevalt kostjast korterit omandada, samuti on

korter II olnud pikemat aega kostja ja poolte ühiste laste elukoht. Hagejat tuleb kohustada andma

nõusolek korteri II kostja ainuomandisse andmiseks ja kinnistusraamatus senise omanikukande

kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna kinnistusraamatusse

kostja. Korteri II väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult lähedal kohtulahendi tegemise ajale.

Seda kajastab kõige paremini 11. septembril 2015 koostatud eksperdiarvamus, mille järgi on

korteri II väärtus 22. mai 2015. a seisuga 71 000 eurot. Käesolevas asjas ei saa abikaasade osade

võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 19 lg 2 alusel kõrvale

kalduda, sest korter II omandati pärast 1. juulit 2010 ning kõrvalekaldumise alus tekkis samuti

pärast nimetatud kuupäeva. Seega peab kostja poolte võrdsusest lähtudes hagejale korteriomandi

eest hüvitisena tasuma 35 500 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et korteri I müügist saadud 47 700 eurot

(ringkonnakohtu otsuses ilmselt ekslikult märgitud 47 000 eurot) kuulus kostja lahusvara hulka, sest

nimetatud korter omandati abielu kestel ja kuulus seega ühisvarasse. 30. septembril 2002 sõlmisid

kostja ja Ühisliisingu AS (hilisema nimega Aktsiaselts SEB Liising, edaspidi SEBL) küll korteri

müügilepingu ja liisingulepingu, millega SEBL omandas korteri I (kui vallasasja) ja andis selle

sama lepingu alusel kostja kasutusse, kuid korteri omandiõiguse üleandmiseks vajalik notariaalselt

tõestatud asjaõigusleping sõlmiti alles 31. oktoobril 2010. Kuivõrd korter I oli poolte ühisvaras,

kuulus ühisvarasse ka selle müügist saadud raha. Kui see raha tulnuks hüpoteetiliselt lugeda

PKS § 27 lg 2 p 3 alusel kostja lahusvaraks, oleks maakohus rikkunud menetluses

selgitamiskohustust. Kostja vastuväidete alusel oleks maakohus pidanud selgitama PKS § 34 lg 2

sisu ning võimalust nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtuse hüvitamist ühisvara arvel.

Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, maakohus ei ole

kohaldanud vääralt materiaalõigust ega jätnud kohaldamata norme, mida oleks tulnud asja

lahendamisel kohaldada, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme nii, et see võinuks

mõjutada asjas tehtud otsust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid,

vastates samas apellatsioonkaebuse väidetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles

kostjalt mõisteti enamsaadud ühisvara eest hageja kasuks välja hüvitis 35 500 eurot, ja saata asi

selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda ja mõista temalt enda kasuks välja 710 eurot (kassatsioonikautsjon 50 eurot ja esindajakulud

660 eurot (käibemaksuga)).

5(14)

2-14-18828

Kostja arvates finantseeriti korteri II ostmist kostjale kuulunud korteri I müügist saadud rahast, mis

kuulus kostja lahusvarasse. Kohaldada tuleb PKS § 34 lg-t 2. Seadus ei välista kõrvalekaldeid

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Hageja ei või nõuda kostjalt hüvitist enam kui 12 000 eurot.

8. Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, paludes tasuna välja mõista 120 eurot

(sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise

tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara eest hagejale hüvitisena

välja 23 500 eurot (s.o 12 000 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel aga kohalduvat õigust

ja korteri II kuulumist ühisvarasse (II) ning edasi korteri II jagamist ja hüvitise määramist (III).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et hageja on oma nõudeid ja seisukohti menetluses korduvalt

ja ebaülevaatlikult muutnud ja täiendanud. Maakohus ei ole selle kohta aga seisukohta võtnud ega

kehtestanud pooltele konkreetseid ja selgeid tähtaegasid avalduste ja vastuväidete esitamiseks,

suutmata seeläbi menetlust ohjata. Seetõttu on ühisvara jagamise vaidlus kestnud maakohtus ligi

kaks aastat.

12. Hageja on menetluse kestel esitanud hulgaliselt erinevaid nõudeid, mitte ainult ühisvara

jagamiseks, vaid ka asjade valduse väljanõudmiseks ja väärtuse hüvitamiseks, samuti kasutuseeliste

ja kahju hüvitamiseks (vt käesoleva otsuse p 1). Kassatsioonimenetluses on praegu aga üksnes

ühisvaras olnud korteri II jagamise nõue.

12.1. Eri ajal on hageja oma nõudeid erinevalt formuleerinud. Lisaks teatas hageja osa nõuetest

(nõuded jagada ühisvarana ka sõiduauto Toyota, pesumasin ja külmkapp ning anda välja taldrikud,

voodipesu ja rätikud) loobumisest maakohtu 2. veebruari 2016. a istungil (III kd, tl 28, 29).

Maakohus ei reageerinud ekslikult aga hageja avaldusele ega lõpetanud nende nõuete osas hagist

loobumise tõttu menetlust ei määrusega ega hiljem kohtuotsuses (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429) ega

jätnud neid haginõudeid tagasivõtmise tõttu ka läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 2, § 424). Samas

ei ole hageja esitanud selle kohta kaebusi ega vastuväiteid. Oma apellatsioonkaebuses uuesti

formuleeritud nõuete loetelus (III kd, tl 172 pöördel) hageja neid nõudeid ka enam ei nimetanud.

Kassatsioonkaebust ei ole hageja esitanud.

Seega saab lähtuda sellest, et nõuded, millest loobumisest on hageja teatanud, ei ole enam menetluse

esemeks.

6(14)

2-14-18828

12.2. Hageja nõuded, mis ei puuduta korteri II jagamist ja millest loobumisest ta ka ei ole teatanud

(erinevad vallasvaraga seotud nõuded ja hüvitisnõuded), jättis maakohus rahuldamata. Hageja

apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja kassatsioonkaebust ei ole hageja esitanud.

Seega on kohtuotsus nende nõuete osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Riigikohus

kontrollib kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud

(TsMS § 688 lg 1).

13. Hageja ei esitanud tuvastusnõuet lugeda korter II kuuluvaks poolte ühisvara hulka. Ometigi

lahendas maakohus sellise nõude otsuse resolutsioonis. Pooled ei ole maakohtu otsust selles osas ka

vaidlustanud.

Kuigi see tuvastuslik järeldus sisaldub ka kohtu otsustuses korteri II kui ühisvara eseme jagamise

kohta ja sisuliselt on tegu vaid lahendi n.ö tehnilise liialdusega, siis korrektne otsuse resolutsioonis

sellise nõude väljendamine haginõuet esitamata ei ole. Kohus ei või otsuses teha otsust nõude kohta,

mida ei ole esitatud (TsMS § 439).

14. Korteri II palus hageja müüa avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha poolte vahel

võrdselt või jätta korter II kostjale, kohustada hagejat andma tahteavaldused selleks vajaliku

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks ning kohustada kostjat tasuma

hagejale hüvitist 35 500 eurot.

14.1.

Maakohus rahuldas hageja esimese alternatiivnõude, ringkonnakohus kostja

apellatsioonkaebusest lähtudes teise (olgugi et mõistis kostjalt raha välja maksmiseks kohustamise

asemel nagu taotles hageja). Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse kassatsioonkaebuses üksnes

väljamõistetud hüvitise suuruse osas, vaidlustamata hüvitise väljamõistmist kui sellist. Seega on

ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud nii osas, milles otsustati jätta

korter II kostjale, kui ka osas, milles kohustati hagejat andma tahteavaldus asjaõiguslepingu

sõlmimiseks (olgugi et maakohtu otsuse resolutsioonis on see sõnastatud mõneti ebamääraselt) kui

nõusolek kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all

üksnes kostjalt väljamõistetava hüvitise suurus.

14.2. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis

olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui

viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja

omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või

kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega

võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-14-17, p 26).

Käesolevas asjas ei ole kummastki põhimõttest lähtutud. Samas ei ole kostja esitanud vastuhagi

korteri II jagamiseks ning ta ei ole ka korteri II talle jätmist ringkonnakohtu otsuses vaidlustanud,

vaidlustades kassatsioonkaebuses üksnes väljamõistetud hüvitise suurust. Selliselt on kostja võtnud

riski, et ta ei pruugi olla võimeline kohtuotsust täitma, kui väljamõistetud hüvitise maksmine käib

talle üle jõu, ja hageja võib algatada tema vastu täitemenetluse hüvitise väljamõistmiseks.

14.3. Samas on hageja oma nõude korteri II kostjale jätmiseks formuleerinud selliselt, et on

võimalikuks saanud olukord, kus tema tahteavaldused kostja korteri II ainuomanikuks saamiseks on

asendatud, kuid hüvitise saamist ei ole veel otsustatud. Selles olukorras on hagejal vajadusel

7(14)

2-14-18828

võimalik taotleda edasises menetluses muu hulgas hagi tagamist oma rahalise nõude osas, taotledes

korterile II nt kohtuliku hüpoteegi seadmist.

15. Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle:

•

pooled sõlmisid abielu 30. mail 2005 ja see lahutati Harju Maakohtu 3. detsembri 2013. a

otsuse alusel, mis jõustus 3. jaanuaril 2014;

•

30. septembril 2002 sõlmis kostja SEBL-i ja korteri I müüjaga notariaalselt tõestatud müügi-

ja liisingulepingu, mille alusel omandas SEBL liisinguandjana müüjalt korteri I kui

vallasasja ja andis selle kostja kasutusse, andes talle õiguse perioodiliste liisingumaksete

tasumise vastu korter I 310 000 krooni eest (lisaks intress) omandada (I kd, tl 90–100);

•

kostja tasus liisingulepingu sõlmimisel korteri I eest ettemaksena 15 000 krooni ja

sissemaksena 43 900 krooni ning liisingumaksetena poolte abiellumiseni 88 356 krooni;

•

kostja pangakontol oli enne abiellumist 75 071 krooni;

•

pärast korteri I kinnistamist SEBL-i nimele ja liisingumaksete tasumist sõlmisid SEBL ja

kostja 31. märtsil 2010 (ringkonnakohtu otsuse p-s 41 vääralt märgitud 31. oktoobril 2010)

asjaõiguslepingu korteri I omandamiseks (I kd, tl 102–108), korter I kanti kinnistusraamatus

kostja nimele;

•

23. augustil 2013 sõlmis kostja müüjana korteri I müügilepingu (müügihind 47 700 eurot) ja

omandi üleandmise asjaõiguslepingu (I kd, tl 121–136);

•

2. mail 2013 sõlmis kostja müüjaga notariaalselt tõestatud müügilepingu korteri II

omandamiseks 59 000 euro eest (I kd, tl 7–13), millest 47 700 eurot (kohtuotsustes ja

kassatsioonkaebuses nimetatud ka 47 000 eurot) tasuti korteri I müügist saadud raha eest,

ühisvara arvel tasuti ettemakse 5900 eurot ja sissemakse sularahas 5400 eurot;

•

30. augustil 2013 sõlmis kostja müüjaga korteri II omandamiseks asjaõiguslepingu (I kd,

tl 109–113), korteri II ühisomanikena kanti kinnistusraamatusse hageja ja kostja;

•

korteri II väärtus oli 22. mai 2015. a seisuga 71 000 eurot.

II

16. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu 30. mail 2005 ja see lõppes lahutusega

3. jaanuaril 2014. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 1. juulit 2010 PKS1995 ja pärast seda

PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim

(PKS1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase

sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1).

16.1. PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara

koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS

(PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 27. märtsi

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas

abielu kestel enne 1. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või

ühisvara hulka, kohaldada PKS1995.

16.2. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne

seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 29. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17,

p 16).

8(14)

2-14-18828

17. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi

ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte

lõppemise seisuga.

Pooled ei vaidle korteri II kuuluvuse üle nende ühisvarasse. Kuna korter II omandati abielu ajal

2013. a-l, eeldatakse ka seaduse järgi selle kuulumist ühisvarasse (PKS § 27 lg 6 esimene lause).

Korteri lugemisel ühis- või lahusvaraks ei ole määrav kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema

abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Ühisvarasse kuuluv asi kuulub ka abikaasade

ühisomandisse.

III

(A)

18. Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1. Ühisvara jagamisele kohalduvad

kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse

(AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-14-17, p 20).

19. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all korteri II kuulumine poolte ühisvarasse ega ka

jagamise viis, milleks on korteri II jätmine kostjale II. Vaidluse all on üksnes korteri II eest

tasumisele kuuluva hüvitise suurus.

Hageja leiab, et korteri II kostjale jätmisel on põhjendatud kohustada kostjat tasuma hagejale

hüvitist 35 500 eurot, mis vastab poolele korteri II turuväärtusest. Kostja leiab, et kuna korter II

omandati peamiselt korteri I müügist saadud raha arvel ning korter I ja selle müügist saadud

47 700 eurot kuulusid kostja lahusvarasse, ei ole põhjendatud korteri II jagamine võrdsetes osades.

20. Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku

lepitud teisiti. Seega on õige lähtekoht, et korteri II kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel

peaks kostja, kellele korter II jäeti, hüvitama hagejale poole selle väärtusest.

Ometigi ei ole see reegel absoluutne ning esmajoones PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet

õiglusest lähtudes korrigeerida.

21. Kohtud on kostja väiteid hinnates põhjendamatult jätnud tähelepanuta PKS § 34 lg 2, mille järgi

kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse

ühisvara arvel.

21.1. Kostja ongi kogu aeg menetluses väitnud, et korteri II soetamiseks kasutati olulises osas tema

lahusvara, ja on esitanud ka vastavad arvestused, mis ulatuses tuleks hageja hüvitisnõuet vähendada.

Kolleegiumi arvates saab kostja väiteid pidada PKS § 34 lg 2 järgse nõude esitamiseks

tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) hageja hüvitisnõudega. Kohtud on selle ekslikult

tähelepanuta jätnud, lähtudes sellest, et hüvitisnõude vähendamiseks ei ole kostja esitatud väidetel

alust. Ei ole määrav, et kostja ei ole ise oma nõuet ega tasaarvestusele tuginemist selgelt sellisena

formuleerinud. Tema tahe on piisavalt mõistetav ning kehtiva õiguse alusel saab tema väiteid

hinnata vaid PKS § 34 lg 2 kontekstis. Rahalise vastunõude esitamiseks rahalisele nõudele ei pea

esitama vastuhagi. Riigikohus ei ole seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega

(TsMS § 688 lg 2).

9(14)

2-14-18828

21.2. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et hagejal ei ole tuvastatud asjaoludel õigus nõuda talt

hüvitist enam kui 12 000 eurot (IV kd, tl 81 pöördel).

Sellest järeldub, et tema väidetud tasaarvestuse ulatus on 23 500 eurot (35 500 – 12 000) ehk kostja

väitel on tal tasaarvestuseks kasutatav PKS § 34 lg 2 järgne nõue vastavas ulatuses, mis on aga

jäänud tähelepanuta.

21.3. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus hüvitise väljamõistmise osas osaliselt (s.o 23 500 euro

ulatuses ehk 12 000 eurot ületavas osas) tühistada. Kolleegium ei saa hüvitisnõuet TsMS § 688

lg-test 3–5 tulenevalt ise lahendada, kuna selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb hüvitisnõuet tühistatud osas uuesti hinnata. Kolleegium ei näe põhjust

tühistada ringkonnakohtu otsus hüvitise maksmise osas tervikuna, kui kostja ei ole 12 000 euro

maksmise kohustuse osas maakohtu otsuse vaidlustamiseks põhjendusi esitanud.

(B)

22. Kolleegiumi arvates ei tule PKS § 34 lg-t 2 mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides

kasutanud abikaasa saaks n.-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist

ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt

lahusvarast tehtud kulutused.

22.1. Kulutuste hüvitamisel n.ö nominaalsummas osaleksid ühisvara soetamisse panustanud

abikaasad ühisvara väärtuse tõusus või languses põhjendamatult erinevalt. Kui osaliselt lahusvara

arvel ühisvarasse soetatud korter kahjustub (nt tulekahju tulemusena) või kui selle väärtus langeb

turuolukorra muutumise tõttu, saaks lahusvaraga korteri soetamisse panustanud abikaasa ühisvara

jagamisel oma panuse riskivabalt tagasi ja languses osaleks ainult n.ö ühisvaraline panus. Teisalt kui

korteri väärtus turuolukorra muutumise tõttu aga tõuseb, lahusvaraline panus väärtuse tõusus ei

osaleks, kuna see tuleks hüvitada panuse nominaalses väärtuses.

22.2. Seetõttu tõlgendab kolleegium PKS § 34 lg-t 2 selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse

eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara

väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati.

Kuivõrd PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud

kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste

väärtuse.

23. Seega kui lähtuda kostja väidetest, et korter II soetati 59 000 euro eest, millesse 47 700 euro

ulatuses panustas kostja lahusvara ja 11 300 euro ulatuses panustati ühisvara (5900 eurot

ettemaksena ja 5400 eurot sularaha sissemaksena), tähendab see, et ühisvara arvel panustati

korterisse II 19,15% ja kostja lahusvara arvel 80,85%.

Kostja väidetest lähtudes tuleks selles proportsioonis hüvitada ühisvara arvel ka ühisvara huvides

kasutatud lahusvara väärtus, st 80,85% korteri II väärtusest, s.o 71 000 eurost. Selle arvestuse järgi

oleks kostjal õigus ühisvara arvel saada hüvitatud 57 403 eurot 50 senti. Kui korter II jääb kostjale,

peaks ta hüvitama sellest hagejale poole ühisvarapanuse väärtusest, s.o 6798 eurot 25 senti

(71 000 * 0,1915 : 2). Selliselt osaleksid abikaasad korteri II väärtuses samadel alustel ühis- ja

lahusvaralise panuse suhtega.

10(14)

2-14-18828

24. Asja uuel läbivaatamisel tuleb aga hinnata kostja väiteid ja kindlaks teha, kas ja millises ulatuses

oli korteri II ostmisse panustatud raha kostja lahusvaraks. Kolleegium seda ise tuvastada ei saa.

Pooled ei vaidle, et enamus korteri II ostmiseks kasutatud rahast saadi korteri I müügist. Kuna

korter I müüdi abielu ajal 2013. a-l, saab selle arvel saadud raha pidada PKS § 27 lg 2 p 3 järgi

kostja lahusvaraks, kui korter I kuulus kostja lahusvarasse. Kas korter I kuulus kostja lahusvarasse,

tulebki asja uuel läbivaatamisel selgeks teha.

(C)

25. Tuvastatud asjaoludel on ringkonnakohtu järeldus, et korter I kuulus poolte ühisvarasse

(ringkonnakohtu otsuse p 41) põhjendamata. Ringkonnakohus järeldas seda üksnes asjaolust, et

asjaõigusleping korteri I omandamiseks sõlmiti ja korter I omandati seega abielu ajal ning et

tähendust ei ole kostja korteri I ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmisel. Omandamise

õigusliku alusena viitas ringkonnakohus PKS1995 § 14 lg-le 1.

Ringkonnakohus jättis esmajoones tähelepanuta PKS1995 § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 ega hinnanud

seetõttu korteri I omandamise asjaolusid tervikuna.

26. Tuvastatud asjaoludel läks korteri I omandiõigus SEBL-ilt üle 2010. a-l poolte abielu ja PKS1995

kehtivuse ajal, kuna siis sõlmiti asjaõigusleping korteri I omandamiseks ja kinnistati korter I kostja

nimele (AÕS § 641). Korteri I ühisvaraks lugemist ei välista kostja ainuomanikuna

kinnistusraamatusse kandmine.

Samas ei vaielda, et korteri I omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne hageja ja kostja abielu

kostja ja SEBL-i vahel 2002. a-l sõlmitud (notariaalselt tõestatud) liisinguleping, mille alusel

omandas SEBL liisinguandjana korteri I kui vallasasja müüjalt ja andis selle kostja kasutusse, andes

talle õiguse perioodiliste liisingumaksete tasumise vastu korter 310 000 krooni eest (lisaks intress)

omandada. Korter I omandatigi liisingumaksete tasumise tulemusena, sisuliselt väljaostmisena.

27. Liisingulepingust tulenes kostjale seega enne abiellumist varaline õigus korteri I omandamiseks

liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulus PKS1995 § 15 lg 1 järgi kahtluseta kostja

lahusvarasse. Kolleegiumi arvates ei muutnud selle õiguse olemus vallasasjast korteri kinnistamine

liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09,

p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10).

Kolleegium tõlgendab PKS1995 § 15 lg-t 1 selliselt, et kostja ei kaotanud lahusvaras olnud

liisingulepingust tulenevat korteri I omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui

liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kostja kohustused täidetud. Sisuliselt oli

tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter I liisinguvõtjast kostjale

omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik

panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja

hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis

valitakse. Kui korter I oleks omandatud eluasemelaenuga, oleks selle omandiõigus juba enne

abiellumist antud üle kostjale ja laenu tagamiseks seatud korterile I pandiõigus laenuandja kasuks,

samas oleks kostja samamoodi abielu kestel tasunud krediidimakseid. Ebaõiglane oleks ka tulemus,

kus liisingumaksete maksmise kohustus oleks vaid lepingu järgi kohustatud abikaasal, kuid nende

alusel saadud eseme omandavad mõlemad.

11(14)

2-14-18828

Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse

lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27

lg 2 p 3 järgi.

28. Eelnev ei tähenda siiski seda, et ka korteri I müügist saadud raha tuleks tingimata lugeda

tervikuna kostja lahusvaraks. Asja uuel läbivaatamisel tulebki seda hinnata.

28.1. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada

PKS1995

järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29).

Kolleegiumi arvates tuleks seda silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel.

Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara

võõrandati.

28.2. Esiteks võimaldas PKS1995 § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või

täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste

tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel

kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel

oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

Kolmandaks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade

osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse

saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34.

28.3. Arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu

PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine.

Kolleegium on varasemas praktikas PKS1995 § 19 lg 2 kohaldamise aspektist selgitanud, et

abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte

võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte

võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt

arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel

(vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31).

28.4. Kolleegiumi arvates tuleb korteri I müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise

lahendamiseks otsustada esmalt hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel

tekkinud korteri I omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri I omandamiseks

tehti tuvastatud asjaolude järgi nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne

1. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal.

Seejuures saab kolleegiumi arvates lähtuda korteri I omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud

liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annaks sarnase

aluse PKS § 34 lg 1, mille järgi, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma

lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

Riigikohus on ka varem leidnud, et liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud

huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja

lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu

16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

12(14)

2-14-18828

nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu

puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud

vara on eelduslikult ühisvara, saab kolleegiumi arvates abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et

need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid

lahusvara arvel.

29. Kostja on enda väitel panustanud korteri I omandamisse ettemaksena 15 000 krooni,

sissemaksena 43 900 krooni, abiellumiseni tasutud liisingumaksetena 88 356 krooni ja enne

abiellumist pangakontol olnud raha arvel 75 071 krooni, st lahusvara arvel kokku 222 327 krooni.

Oma arvestustes on kostja võrrelnud tasutud summasid korteri ostuhinnaga 310 000 krooni (I kd,

tl 85, 86). See on aga põhjendamatu, sest aluseks tuleb võtta korteri I soetamiseks tehtud kõik

maksed, sh intressimaksed. Seega tuleb arvestuse aluseks võtta brutokrediidisumma, st raha, mida

liisingulepingu alusel on kokku liisinguandjale makstud, ja teha kindlaks ühis- ja lahusvara arvel

tehtud maksete osakaal selles.

29.1. Kui kokku tasuti korteri I omandamiseks kogu liisingulepingu p-s 11.1 nimetatud brutokrediidi

summa 547 602 krooni 42 senti, millest kostja lahusvara arvel 222 327 krooni ja ühisvara arvel

325 275 krooni 42 senti, tasuti korteri I omandamiseks kostja lahusvara arvel 40,6% ja poolte

ühisvara arvel 59,4%.

29.2. Sellises suhtes (40,6% lahusvara ja 59,4% ühisvara) peaks neil andmetel hageja hüvitusnõuet

arvestades olema lahus- ja ühisvara osalus ka korteri I müügisummas 47 700 eurot, st kostja

lahusvarasse kuulunuks selle arvestuse järgi sellest 19 366 eurot 20 senti ja poolte ühisvarasse

28 333 eurot 80 senti.

Kui selliselt korrigeerida arvutust korteri II väärtuses osalemisest (vt otsuse p 23), tähendaks see, et

korteri II soetamisse 59 000 euro eest panustas kostja lahusvaraga 19 366 eurot 20 senti ja ühisvara

panustati sinna 39 633 eurot 80 senti (28 333,80 + 11 300). See tähendab, et ühisvara arvel panustati

korterisse II 67,18% ja kostja lahusvara arvel 32,82%. Selles proportsioonis ühisvara huvides

kasutatud kostja lahusvara väärtuseks oleks 23 302 eurot 20 senti (32,82% 71 000 eurost). Kui

korter II jääb kostjale, peaks ta nende lähteandmete järgi hüvitama hagejale poole ühisvarapanuse

väärtusena 23 848 eurot 90 senti (71 000 * 0,6718 : 2).

29.3. Kolleegium rõhutab, et eelnimetatud arvutused on näitlikud ja põhinevad tõendamata

hüpoteetilistel lähteandmetel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud asjaolude alusel tuvastada

kostja ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, esmajoones palju liisingumakseid korteri

omandamiseks kokku tehti ning palju makseid sellest tegi kostja lahusvara arvel. Selle järgi tuleb

teha ka arvutused.

IV

30. Kolleegium soovitab pooltel ka kaaluda kompromissiga asja lahendamist.

31. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline suurus TsMS § 173 lg 3 teise lause ja

TsMS § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada. Kulud on mõistlik jaotada ja kindlaks määrata asja

tervikuna lahendamisel, mitte jõustunud osas eraldi.

32. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Kautsjonit ei saa välja mõista hagejalt, nagu taotleb kostja.

13(14)

2-14-18828

33. Kolleegium leiab, et E. G-le riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata tasu

suuruseks 120 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi

seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ §-st 5

ja § 10 lg-st 3. Tasu maksab advokaadile RÕS § 24 alusel välja Eesti Advokatuur.

Tambet Tampuu

Peeter Jerofejev

Villu Kõve

Eriarvamus: 2-14-18828/114

14(14)