2-15-15946/70 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-15946

Tsiviilasi

O.K. hagi T.B. vastu pärandvarast sundosa saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

21 878,77 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): O.K. (isikukood: XXX), seaduslik

esindaja A.B. , esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Indrek Västrik

Vastustaja (kostja): T.B. (isikukood: XXX), advokaat Valli

Murde

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. detsembri 2016. a otsus

muutmata ning O.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud O.K.

kanda. Jätta apellatsiooniastme menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määramata seoses T.B. l ringkonnakohtus

hüvitamisele kuuluvate menetluskulude puudumisega.

3. Lugeda ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga O.K.

poolt nii maakohtus kui ringkonnakohtus tasumisele

kuulunud riigilõivu osamaksed täies ulatuses tasutuks.

4. Vabastada O.K. täiendavate riigilõivu osamaksete

riigituludesse tasumise kohustusest Tartu Maakohtu 16.

detsembri 2016. a otsuse ning Tartu Ringkonnakohtu 8.

veebruari 2017. a määruse alusel.

5. Tagastada O.K. le apellatsioonkaebuselt enam tasutud

osas

riigilõiv

(kaheksakümmend)

eurot

A.B.

arveldusarvele nr XXX AS-is SEB Pank, selgitusega

„Tsiviilasi nr 2-15-15946, riigilõivu tagastamine“.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. O.K. (hageja) esitas 26.10.2015 hagi T.B. (kostja) vastu pärandvarast sundosa saamiseks

summas 20 000 eurot. 11.04.2016 suurendas hageja oma nõuet 1878,77 euro võrra. Hageja palus

kostjalt välja mõista sundosa väärtus summas 21 878,77 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt pärandas hageja vanaisa, 25.12.2012 surnud I.B. (pärandaja),

testamendiga kogu oma vara kostjale. Kostja päris pärandajale kuulunud korteri aadressil XXX ,

Tartu (57,6 m2), mille väärtus on hageja hinnangul 80 000 eurot. Pärandvara koosseisu kuuluva

muu vara kohta hagejal andmeid puuduvad. Surma hetkel oli pärandaja lesk, tal oli kaks last,

V.B. (surnud XX) ja A.B. (surnud XX), viimane oli abielus A.B. ga (endise nimega B) ning nende

lapsed on T.S. ja hageja. Seega on pärandaja seadusjärgsed pärijad tema lapselapsed (hageja ja

T.S. ). Hageja osaks seadusjärgse pärimise korral oleks 1/2 pärandvarast.

Hageja leiab, et tal on pärimisseaduse (PärS) § 104 lg 1 ja 5, § 105 lg 1 ja perekonnaseaduse

(PKS) § 96 ja § 97 p 3 alusel õigus ¼ sundosale pärandaja pärandvarast, kuna pärandaja (hageja

vanaisa) oli kohustatud hagejale andma ülalpidamist, sest hageja ei ole oma vaimse ja varalise

seisundi tõttu võimeline ise ennast ülal pidama. Pärandaja surma hetkel vajas hageja

ülalpidamist, hagejal oli 3 last, kaks päeva peale pärandaja surma sündisid hagejale kaksikud,

kokku on hagejal viis last.

Tartu Maakohtu 16.07.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-3436 seati hagejale eestkoste kõigi

asjade ajamiseks, mida pikendati 05.11.2011 kohtumäärusega kolme aasta võrra. Hageja põeb

kroonilist süvenevat haigust (skisofreenia) ning see on põhjustanud töövõime kaotuse ja vaimse

invaliidistumise. Määruse tegemise ajal oli hagejale määratud raske puue, töövõime kaotus oli

80 %. Hageja oli kodune ja kasvatas 3-aastast ja 6-aastast last, vanim laps, 13-aastane poeg elas

Tallinnas hageja õe juures. Pärandaja surmale eelneval perioodil ja pärandaja surma ajal oli

hageja majanduslik seisund halb. Hageja sissetulekuks oli lapse elatis 108,94 eurot, pension ja

sotsiaaltoetused. 2011. aastal oli hageja sissetulek kokku 7705,13 eurot, 2012 aastal 7811,64

eurot ja 2013 aastal 5846 eurot. 07.12.2011 kohtuotsusega mõisteti R.K. lt M.K. kasuks elatis

139,01 eurot, mida R.K. ei maksnud. Hageja ema, A. B, ei olnud võimeline hagejat üleval pidama

(tema sissetulek oli 2012. aastal 7317,22 eurot), seetõttu oli ülalpidamist PKS alusel kohustatud

andma ka hageja vanaisa. Oma eluajal andis hageja vanaisa hagejale ülalpidamist. Tartus arstil

käies külastas hageja vanaisa, kes andis hagejale sularaha.

Hageja leidis, et ülalpidamiskohustus ei pidanud olema kirjalikult dokumenteeritud kohtuotsuses,

kirjalikus lepingus vm. Pärandaja andis hagejale ülalpidamist vabatahtlikult. Seaduses ei ole

sätestatud, et sundosa saamise õigust saab tõendada üksnes kirjalike dokumentidega, millest

nähtub ülalpidamiskohustuse olemasolu.

Hageja ei vaidle, et hageja ema ja eestkostja A.B. on iseenesest kohustatud hagejale ülalpidamist

andma, võimaluste piires ta seda ka tegi. A.B. ei olnud võimeline andma piisavas ulatuses

ülalpidamist. Hageja ema, A.B. , keskmine brutopalk 2011. aastal oli 612 eurot kuus, 2012. aastal

609,7 eurot kuus ja 2013. aastal 625,58 eurot kuus. A.B. oli kohustatud aitama enda tütart T.S.

i, kes kasvatas üksinda alaealist last ning aitama T.S. i juures elavat hageja vanemat last.

Kui üleneja sugulane (A.B. ) ei suuda piisaval määral enda täisealist abivajavat last ülal pidada,

laieneb ülalpidamise kohustus ka isiku vanavanemale, antud juhul pärandajale I.B. le.

Hageja oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes ei olnud võimeline ennast ise ülal pidama.

Novembris 2012. a laekus hageja kontole 644,59 eurot, mis jagunes hageja ja tema 3 alaealise

lapse vahel (161,15 eurot inimese kohta). Ilmselgelt ei ole nimetatud summa piisav. Ainuüksi

teiselt vanemalt elatis ühele lapsele 2012. aastal pidi olema poole miinimumpalga ulatuses s.o

145 eurot kuus. Ka täitemenetluste korral jäetakse isiku arvele miinimumpalk + 1/3

miinimumpalgast ülalpeetava kohta (TMS § 132 lg 1 ja 2). Hageja oli teovõimetu, sisuliselt

töövõimetu, 3 lapse ema (2 lisaks sündimas). Hageja ja tema lapsed elasid sissetulekute järgi

absoluutses vaesuses.

G.L. , kes elas hagejaga koos, ei omanud sellel ajal sissetulekut ega tööd ning ei olnud võimeline

hagejat ja tema lapsi rahaliselt toetama. Maja, kus hageja elas ja elab, on äärmiselt halvas

olukorras, lagunev.

Pärandaja andis hagejale perioodiliselt ülalpidamist. Pärandaja rahaline olukord oli märksa parem

hageja omast ning ta oli võimeline ja suuteline ülalpidamist andma. Kuivõrd pärandaja andis

hagejale ülalpidamist, puudus vajadus nt alaealiste laste nimel elatisnõuet esitada. Hageja leidis,

et sundosa nõude esitamisel saab hageja varandusliku olukorra hindamisel arvestada ka tema

enda ülalpidamiskohustusega enda laste suhtes.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ei viidanud pärimismenetluse käigus ega tsiviilasja

nr 2-13-30822 menetluses kordagi sellele, et ta oleks oma vanaisalt ülalpidamist saama

õigustatud PKS mõttes. PärS § 104 lg 1 järgi tekib õigus sundosale alles siis, kui pärandaja oli

surma hetkel perekonnaseaduse järgi ülalpidamiskohustuslane.

Täisealiste ülenejate ja alanejate sugulaste ülalpidamise otsustamise korral tuleb selgeks teha

ülalpidamiskohustuslaste järjestus (PKS § 105), arvestada kohustatud isiku varalist seisundit PKS

§ 102 lg 1 järgi ja kontrollida, kas ei esine PKS § 103 lg-s 1 sätestatud ülalpidamisnõude

piiramise tingimusi. Lisaks on PKS § 97 p 3 kohaldamisel vaja tuvastada, kas hageja on suuteline

ennast ise ülal pidama (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-192-13).

Kostja leidis, et peab olema jõustunud kohtulahend või muul viisil sõlmitud kokkulepe, millest

nähtuks, kes ja kui suures ulatuses kannab hageja ülalpidamiskohustust. PKS § 105 lg 2 järgi

alanejate ja ülenejate sugulaste puhul annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema

astme sugulast. Hageja ülalpidamiseks kohustatud isik on tema ema A.B. . Asenduskohustuse

tekkimist hageja ülalpidamise osas ei nähtu.

Isegi kui pärandaja andis mõningal määral raha hagejale, kes harva teda külastas, ei saa seda

kuidagi pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sest PKS § 100 lg 1 järgi antakse

ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kostja leiab, et antud juhul ei esine PärS

§ 104 lg 1 kohaldamise aluseid. Kostja peab vajalikuks hageja ülalpeetavate osas märkida, et

hageja 17-aastane laps elab alates 2008. aastast Tallinnas hageja õe juures, kusjuures lapsele

mõistetud elatis kantakse hageja pangakontole. Laps D.L. saab pensioni ja laste K, N ja M. K. isa

elab koos hagejaga. Hageja elab koos vanaema J.G. viimasele kuuluvas elumajas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 16.12.2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kantud menetluskulud summas 2520 eurot ning viivise

menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras. Samuti mõistis maakohus hagejalt välja riigi tuludesse otsuse tegemise

ajaks tasumata riigilõivu summas 300 eurot osamaksetena.

4. Maakohus leidis, et hagi ei ole põhjendatud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada I.B. pärandvarast sundosa. PärS § 104 lg

1 kohaselt tuleb käesoleval juhul tuvastada, kas pärandajal, oli oma surma hetkel (detsembris

2012) hageja suhtes PKS-ist tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus.

Hageja oli pärandaja surma hetkel täisealine, seega on hageja PKS-i mõtte kohaselt ülalpidamist

õigustatud saama üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 97 p 3 eeldused, st hageja suutmatus ennast

ise ülal pidada.

Hageja vanemad ja vanavanemad on ülenejad sugulased ning hageja ema vanaisast lähema astme

sugulane. Seega pidi hagejale, eeldusel, et on tuvastatud tema abivajadus PKS § 97 p 3 järgi,

andma ülalpidamist esmajoones tema ema, A.B. (endise nimega B) ning kui on tuvastatud

asjaolud, mis annavad aluse hageja ema ülalpidamiskohustusest kas täielikult või osaliselt

vabastada (PKS § 102) või ülalpidamiskohustust piirata (PKS § 103), alles siis võiks hageja

vanaisal teatud tingimustel (eelkõige PKS § 106) lasuda hageja ülalpidamiskohustus.

Hageja väitel ei suutnud tema ema anda hagejale piisavalt ülalpidamist, seega oli ka hageja

vanaisa kohustatud hagejat ülal pidama, mida viimane ka tegi. Hageja on kohtule esitanud

hulgaliselt tõendeid enda sissetulekute kohta aastatel 2011-2013, eestkoste pikendamise

määrused, otsused puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta, 2012-2013

tuludeklaratsioonid, kuid tõendit, millest nähtuks, et eelnimetatud ajal (hiljemalt 2012. aasta

detsembriks) oleks hageja tulenevalt perekonnaseadusest õigustatud oma emalt ülalpidamist

saama, kohtule esitatud ei ole.

Asjaoludest nähtub, et hagejale oli määratud raske puue, ta oli osaliselt töövõimetu (80 %),

eestkostel, tema ülalpidamisel olid alaealised lapsed ning tema sissetulekuteks olid riiklikud

peretoetused, sotsiaaltoetused ja elatis alaealisele lapsele. Samas ei ole hageja saanud erakorralist

sotsiaalabi, ta ei ole pöördunud kohaliku omavalitsuse poole sotsiaaleluruumi saamiseks, ei ole

esitanud elatisenõudeid kõigi kohustatud isikute, sh oma ema vastu. Sellest kohus järeldab, et

hageja (või tema eestkostja) hindas oma sisstulekuid piisavaks ega vajanud täiendavat rahalist

abi ning seetõttu ei saa pidada hagejat abivajavaks isikuks PKS § 97 p 3 mõttes

Ka hageja elukaaslase, G.L. i, ja hageja ema, A.B. , kohtus antud ütlustega, mille kohaselt aitas

hageja ema hagejat siis kui sai, tõi toiduaineid ja vahel andis raha 20-30 eurot ning vanaisa siis,

kui hageja temalt raha küsis, ei leidnud tõendamist PKS-st tuleneva ülalpidamiskohustuse

olemasolu.

Pelgalt asjaolu, et sugulased küsimise peale aeg-ajalt vabatahtlikult aitavad ja raha annavad või

muul viisil toetavad, ei tähenda kohtu hinnangul veel seda, et aitajad (ema, vanaisa) väljendaksid

oma tahet anda ülalpidamist ja oleksid selleks ka kohustatud perekonnaseaduse mõtte kohaselt.

Kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et hageja ema ja vanaisa toetasid hagejat

vastavalt võimalustele ja hageja vajadustele vabatahtlikult. Igasugune vabatahtlik ebaregulaarne

sugulaste vaheline raha andmine ei ole ülalpidamine PKS mõttes, mis tooks kaasa

perekonnaõiguslikud tagajärjed. Kohustused saavad tekkida üksnes seadusest või tehingutest,

antud juhul ei ole hageja vanaisa ülalpidamiseks siduvaid tehinguid sõlminud. Tema võimalik

ülalpidamiskohustus hageja suhtes saaks tekkida üksnes seaduse alusel.

Kuivõrd tõendamist ei leidnud hageja ema ülalpidamiskohustus hageja suhtes perekonnaseaduse

tähenduses, ei saanud see kohustus üle kanduda vanaisale ja olla kehtiv tema surma hetkel,

mistõttu puudub ka vajadus analüüsida hageja majanduslikku olukorda (abivajadust) vanaisa

surma hetkel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja (apellant) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha

uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning määrata

kindlaks menetluskulude rahaline suurus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Hageja jääb kõigi

esimeses astmes esitatud seisukohtade juurde ja palub lugeda need kaebuse põhjenduste hulka.

Ülalpidamise andmise kohustuse tuvastamisel kaugema astme sugulase suhtes tuleb hinnata isiku

abivajadust ja lähema astme sugulase võimet abi anda ning selle kohustuse tuvastamisel saab

kasutada kõiki tõendeid. Sellise kohustuse tuvastamine ei eelda kohtuotsust või täitedokumenti

lähema astme sugulase suhtes.

Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt elatise nõuete kohtule esitamata jätmine

tähendab, et hageja ei vajanud abi. A.B. ja I. B täitsid ülalpidamiskohustust vastavalt

võimalustele vabatahtlikult, R. K (M.K. isa) vastu hagi esitamise positiivne tulem (raha

laekumine) oleks aga tema majanduslikust seisust tulenevalt ebatõenäoline.

Kohus on jätnud hindamata tõendid ning põhjendamata, miks kohus hageja seisukohtadega ei

arvesta. Hageja palub hinnata nimetatud tõendeid ning tuvastada asjaolud ringkonnakohtus.

6. Kostja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Vastuse kohaselt ei oma vaidluses tähtsust hageja majanduslik olukord, vaid üksnes see, kas

pärandaja oli surma hetkel kohustatud hagejat ülal pidama PärS 104 lg 1 tähenduses.

Kostja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist menetlusõigusnormi ja materiaalõigusnormi on maakohus

valesti kohaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus

jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Alust ei ole heita maakohtule ette õigusnormide väära kohaldamist ega menetlusõiguse normide

rikkumist tõendite hindamisel või kohtulahendi põhjendamisel.

Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid

kõiki oma otsuses.

8. Apellant on apellatsioonkaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ja seisukohti.

Apellant ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning õigusnormide tõlgendusega,

kuid see asjaolu ei anna iseenesest alust tuvastamaks, et maakohus on eksinud tõendite

hindamisel, rikkunud menetlusnorme või kohaldanud vääralt materiaalõigusnorme.

Iseenesest on õige, et perekonnaseadusest tulenev ülalpidamiskohustus võib eksisteerida ka ilma,

et see kohustus oleks fikseeritud kirjalikus dokumendis (leping) või tunnustatud kohtulahendiga.

Küll aga lihtsustab kirjalik dokument oluliselt kohustuse olemasolu tõendamist.

Ringkonnakohtu hinnagul ei tulene maakohtu otsusest, nagu oleks maakohus pidanud

võimalikuks tuvastada pärandajal hageja suhtes ülalpidamiskohustuse olemasolu ainuüksi

kirjalike dokumentide alusel. Kohus on sedastanud, et niisugused dokumendid puuduvad ja seda

asjaolu ei ole hageja ka vaidlustanud. Samas on maakohus analüüsinud ka muid kohtule esitatud

tõendeid ning jõudnud nende pinnalt järeldusele, et ülalpidamiskohustuse olemasolu pärandi

avanemise seisuga ei ole asjas kinnitust leidnud.

9. Käesolevas tsiviilasjas on hagi esitatud hageja enda abivajadusele tuginedes. Asja materjalidest

nähtub, et hagejale oli määratud raske puue, ta oli 80 % ulatuses töövõimetu, tal puudus töine

sissetulek ning ka arvestatav vara, mille abil enda vajadusi katta. Hageja on enda varalise seisundi

(abivajaduse) sisustamisel viidanud aga ka sellele, et tema ülalpidamisel olid ja on alaealised

lapsed.

Ringkonnakohus leiab, et vajadus ning kohustus pidada ülal alaealisi lapsi ei ole üheselt

samastatav hageja enda abivajadusega, mis õigustaks elatise nõudmist ülenejatelt sugulastelt.

Asjaolude kohaselt ei ole alust eeldada, et pärandajal oleks asenduskohustuse korras võinud

tekkida ülalpidamiskohustus ka hageja alaealiste laste suhtes. Hageja ei ole esile toonud,

missugused olid tema enda tavapärased vajadused ning millisel määral jäid need tema käsutuses

olevate rahaliste vahendite nappuse tõttu katmata. Seega ei nähtu hageja poolt esiletoodud

väidetest ja materjalidest tema abivajaduse olemasolu ega tegelik ulatus ning saab asuda

seisukohale, et hageja põhilised elulised vajadused olid kaetud. Maakohus on selles osas jõudnud

õigele järeldusele, ehkki ringkonnakohus ei toeta maakohtu otsuse põhjendavas osas esitatud

käsitlust, justkui peaks abi vajav isik oma abivajaduse põhistamiseks esitama kohtule elatise

nõudeid oma perekonnaliikmete vastu, sh ema vastu, kes oli määratud hageja eestkostjaks ning

kes asja materjalide kohaselt on oma võimaluste piires hagejat nii materiaalselt kui muul viisil

toetanud.

10. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei piisa

ülalpidamiskohustuse olemasolu tuvastamiseks asjaolust, et hageja ema ja vanaisa toetasid

hagejat vastavalt võimalustele aeg-ajalt vabatahtlikult. Juhul, kui hageja oleks esitanud oma

ülenejate sugulaste vastu ülalpidamisnõude, oleksid nimetatud isikud saanud tugineda muuhulgas

PKS § 102 lõikele 1, mille kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles

ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata tema enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohus rõhutab, et kuna

hageja näol oli ja on tegemist täisealise isikuga, siis saanuks sugulastel olla ülalpidamiskohustus

üksnes sellises ulatuses ja määral, millises nende varaline seisund võimaldas hagejat rahaliselt

toetada. Muu alaneja või üleneja sugulane kui alalealise lapse vanem (PKS § 102 lg 2) võib

vabaneda ülalpidamiskohustusest nii osaliselt kui ka täielikult.

Olukorras, kus potentsiaalse ülalpidamiskohustuse ulatust ei ole kindlaks tehtud, ei saa pidada

testeerimisvabaduse põhimõttega kooskõlas olevaks käsitlust, mille kohaselt tuleks hageja kasuks

mõista välja sundosa vaatamata sellele, et potentsiaalselt ülalpidamist andma kohustatud ülenejad

sugulased ei ole saanud esitada vastuväiteid, mille alusel nad võinuksid ülalpidamiskohustusest

osaliselt või täielikult vabaneda.

Seega saaks ülalpidamiskohustuse tagantjärele kindlakstegemine olukorras, kus pärandaja eluajal

puudub ülalpidamiskohustuse kohta dokumentaalne alus (s.o kas leping, kohtulahend vms) siiski

kõne alla tulla pigem erandlikel asjaoludel, mis võimaldaksid arvesse võtta ka väidetavalt

kohustatud isiku tegelikku varalist seisundit.

11. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.

Apellant (hageja) ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, millest võiks järeldada hageja

mittenõustumist maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude rahalise suurusega esimeses

kohtuastmes. Hageja esitas maakohtule 14.11.2016 seisukoha kostja menetluskulude suuruse

kohta leides, et põhjendatuks võiks pidada lepingulise esindaja ajakulu 16 tunni ulatuses.

Maakohus jõudis kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates seisukohale, et

esindaja töömaht on õigustatud 17,5 tunni ulatuses, seega ligilähedane hageja hinnangule.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ka esimeses kohtuastmes

kantud menetluskulude rahalist suurust puudutavas osas.

Apellatsiooniastmes jäävad hageja kanda esmalt hageja enda menetluskulud ning sellele lisaks

vastaspoole menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Oma ringkonnakohtule 21.09.2017 esitatud seisukohas teatas vastustaja, et tal ei ole

apellatsioonimenetluses

kulusid

tekkinud.

Sellest

lähtudes

jätab

ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata, kuna vastustajal ei ole

tekkinud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

12. Hageja (apellant) on saanud asjas menetlusabi, mh võimaldasid nii maakohus kui

ringkonnakohus tasuda hagejal riigilõivu osamaksetena. Hagejat eksitav olukord tekkis seoses

sellega, et maakohus mõistis hagejalt välja otsuse tegemise ajaks tasumata riigilõivu (kokku 300

eurot) kuue osamaksena summas à 50 eurot; samal ajal tuli aga hagejal paralleelselt asuda juba

tasuma ka apellatsioonkaebuse esitamisega seotud riigilõivu osamakseid. Kui maakohtu otsusega

väljamõistetud riigilõivu osamaksed tuli tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole, siis

apellatsioonkaebuse esitamisega seotud riigilõivu osamaksed tuli tasuda Rahandusministeeriumi

kontole. Apellant on pärast maakohtu otsuse tegemist jätkanud maksete tegemist

Rahandusministeeriumi kontole.

Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 190 lõike 7 alusel on põhjendatud lugeda hageja poolt täies

ulatuses tasutuks nii maakohtus kui ringkonnakohtus tasumisele kuulunud riigilõiv ning hageja

(apellant) tuleb vabastada täiendavatest riigilõivu maksetest seoses käesoleva tsiviilasjaga.

Ringkonnakohus arvestab seejuures tsiviilasja olemust, hageja isikut (eestkoste all olev raske

puudega täisealine isik, kelle eest tasub riigilõivu osamakseid tema pensionärist ema) ning tema

varalist seisundit, mida on kontrollinud nii maakohus kui ringkonnakohus.

Lähtudes asjaolust, et hageja (apellant) tegi maakohtu otsuse p 5 alusel tasumisele kuuluvaid

osamakseid Maksu- ja Tolliamet arvelduskonto asemel Rahandusministeeriumi arvelduskontole,

vabastab ringkonnakohus hageja maakohtu otsuse punktide 5 ja 6 alusel igasugustest

täiendavatest maksetest.

13. Ringkonnakohus arvestab Rahandusministeeriumi kontole tehtud riigilõivu osamaksed

apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks vastavalt ringkonnakohtu

8. veebruari 2017. a määrusele. Sellest lähtudes on apellant tasunud nõutavast enam 80 eurot, mis

tuleb apellandile TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel tagastada.

Riigilõiv on hageja eest tasutud A.B. arveldusarvelt nr XXX AS-is SEB Pank

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

nr EE571010220229377229

AS-is

SEB Pank,

selgitusega „Riigilõiv tsiviilasjas nr 2-15-15946“.

RLS § 15 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on

tasutud ettenähtust rohkem. Kuna hageja on tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem 80 euro

ulatuses, tuleb enam tasutud riigilõiv summas 80 (kaheksakümmend) eurot tagastada A.B.

arveldusarvele nr XXX.

Hageja (apellandi) esindajal riigi õigusabi korras tuleb hagejale ja/või hageja eestkostjale

selgitada, et hageja on vabastatud käesoleva tsiviilasja raames maakohtus ja ringkonnakohtus

tasumisele kuuluma pidanud täiendavatest riigilõivu maksetest.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/