2-15-490/100 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-490

Tsiviilasi

EE pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 21. juuli 2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

EE määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik (määruskaebuse esitaja): EE (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud (võlausaldajad, vastustajad): Eesti

Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), TCM Estonia

OÜ, Eesti Inkasso OÜ, Aktsiaselts PlusPlus Capital, ITM

Inkasso OÜ

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 21. juuli 2017 määrus tühistada osas, millega lõpetati EE suhtes

võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja keelduti tema kohustustest

vabastamisest, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta teate avaldamise

osas (resolutsiooni punktid 1–3). Muus osas (resolutsiooni punkt 4) jätta sama

määrus muutmata.

2. Saata asi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 27. jaanuari 2015 määrusega kuulutati välja EE (võlgnik) pankrot.

Maakohus lõpetas 15. juuli 2015 määrusega pankrotimenetluse ja algatas võlgniku suhtes

kohustustest vabastamise menetluse. Kohus jättis usaldusisiku määramata ja kohustas

võlgnikku täitma usaldusisiku kohustusi.

2. Võlgnik esitas 11. jaanuaril 2016, 15. juulil 2016 ja 15. jaanuaril 2017 kohtule aruanded,

milles märkis, et tal ei ole sissetulekut ja ta pole seetõttu võlausaldajatele väljamakseid teinud.

Võlgnik on otsinud tööd, kuid pole seda leidnud.

3. Maakohus kuulas võlgniku suuliselt ära 20. veebruaril 2017. Võlgnik avaldas, et tegelikult

on tal olnud sissetulek juhutöödest. Samuti on võlgniku abikaasal firma, kuhu võlgnik oleks

saanud tööle minna, kuid ei näinud selleks vajadust, sest sel juhul tuleb suur osa oma

sissetulekutest loovutada võlausaldajatele.

4. Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise osas esitasid oma

seisukohad kolm võlausaldajat. Aktsiaselts PlusPlus Capital leidis, et tuleb jätkata kohustustest

vabastamise menetlust, kuigi võlgnik ei ole makseid teinud. Eesti Inkasso OÜ teatas, et ei ole

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamisega nõus, kuna võlgnik ei ole midagi

tasunud. Eesti Vabariik märkis, et ei esine asjaolusid, mis oleksid aluseks võlgniku

vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

5. Võlgnik esitas 15. juulil 2017 aruande, millest nähtub, et alates 1. märtsist 2017 töötab ta M

OÜ-s (edaspidi „tööandja“), kellelt sai ka töötasu sama aasta maikuust juulini ca 430–365 eurot

kuus.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Maakohus lõpetas 21. juuli 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse, keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast ja määras avaldada

sellekohane teade väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotust maakohus ei

otsustanud.

7. Maakohus märkis, et pankrotiseaduse (PankrS) § 172 lg 6 alusel kontrollib kohus, kas

võlgnik oma kohustusi täidab, kui võlgnikule usaldusisikut ei määrata. PankrS § 173 lg 2 alusel

peab võlgnik andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja

vara kohta. Kohus ei määranud võlgnikule usaldusisikut, mistõttu tuli võlgnikul endal esitada

kohtule andmed oma vara ja sissetulekute kohta.

8. Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud oluliselt PankrS § 175 lg-s 4 sätestatud teabe

andmise kohustust, sest võlgnik ei märkinud kohtule esitatud aruannetes andmeid enda

sissetulekute kohta. Seejuures teatas võlgnik 20. veebruari 2017 kohtuistungil, et ta on saanud

tulu. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole võlgnik aruandeid parandanud, et selle

alusel võlausaldajatele väljamakseid teha ja on alates 27. aprillist 2017 tulu saamist salgama

asunud.

Võlgnik on tahtlikult kohtu korraldusi eiranud, mistõttu ei täida kohustustest vabastamise

menetlus enam oma eesmärki. Võlgniku käitumist võib pidada äärmiselt ebausaldusväärseks,

mistõttu ei ole enam võimalik kohustustest vabastamise menetlusega jätkata.

9. Võlgnik rikkus ka PankrS § 173 lg-s 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik ei ole kohustustest

vabastamise menetluse jooksul otsinudki tulutoovamat tegevust, et võlausaldajate nõuded

saaksid mingiski ulatuses rahuldatud.

3 (5)

Võlgnik avaldas 20. veebruari 2017 ärakuulamisel, et ta ei pidanud mõistlikuks tööle minna,

sest siis oleks ta ka pidanud oma sissetuleku loovutama. Seega on võlgnik tahtlikult vältinud

võimalust, et võlausaldajad saaksid oma nõuded rahuldatud.

Maksu- ja Tolliameti andmetele tuginedes tegutseb tööandja alates 2013. aastast ja aastatel

2016 ja 2017 oli ettevõttel majandustegevus. Võlgniku 15. juuli 2017 esitanud aruandest

nähtub, et ta on alates 1. märtsist 2017 tööl tööandja juures, kuid on tulu saanud alates

1. maist 2017. Seejuures on tööandja osanik ja juhatuse liige võlgniku abikaasa, kellele kuulub

ka teine äriühing – J OÜ. Nimetatud äriühingute tegevusvaldkonnaks on ehitusega seotud

teenused, millega võlgnik on tegelenud enne pankroti välja kuulutamist. Äriregistris on J OÜ

e-posti aadressiks märgitud XXX, mis osutab asjaolule, et võlgnik töötab selles äriühingus.

Seega on võlgnik aruannetes valetanud, et on otsinud tööd seda leidmata, sest tegelikult on

võlgnik tegutsenud mitteametlikult abikaasale kuuluvates osaühingutes, et vältida enda

sissetuleku loovutamist võlausaldajatele.

10. Kokkuvõtvalt lähtus maakohus talle esitatud teabest kohustustest vabastamise menetluse

kestel ja leidis, et võlgniku poolt kohustuste täitmata jätmise tõttu tuleb tema suhtes algatatud

kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast.

11. Juhindudes PankrS § 175 lg-st 7 määras maakohus avaldada teade kohustustest

vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

MÄÄRUSKAEBUS

12. Võlgnik esitas 9. augustil 2017 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja uue määrusega vabastada ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

 võlgnik pole rikkunud teabe andmise kohustust, kuna esitas kohtule aruanded;

 võlgnik selgitas 20. veebruaril 2017 kohtule, et on otsinud tööd, kuid on leidnud ja

mõningal määral teinud üksnes juhutööd. Sissetuleku saamist pole ta kinnitanud, sest

juhutöödega seda ei kaasnenud. Seega ei saa väita, et võlgnik pole tulutoovat tegevust

otsinud;

 istungil selgitas võlgnik ka, et mõistis valesti võimalike sissetulekute jaotust enda ja

võlausaldajate suhtes, kuid tööle minekut ei ole ta ebamõistlikuks pidanud.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

13. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajatele tähtaja sellele

vastamiseks.

Võlausaldaja Aktsiaselts PlusPlus Capital vaidles määruskaebusele vastu. Teised võlausaldajad

määruskaebusele ei vastanud

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 13. septembri 2017 määrusega

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega lõpetati

võlgniku suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja keelduti teda kohustustest

vabastamast, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta teate avaldamise osas.

Maakohtu menetluslikku otsustust määruse saatmise kohta ei ole vaidlustatud. Asi tuleb saata

maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse osaliselt.

4 (5)

15. Maakohus lähtus õigesti sellest, et PankrS § 175 lg 5 järgi võib kohus omal algatusel ning

võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja

lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb PankrS

§ 175 lg-tes 2 või 4 nimetatud alus.

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et PankrS § 175 lg 5 kohaldamise

eeldused on täidetud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske,

võimalus vabaneda oma kohustustest PankrS-s ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena

väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku

käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise

käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise

menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-

16, p 14, ja selles viidatud 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Muu hulgas

pole sellisest võimalusest ilmajätmiseks alust võlgniku puhul, kelle kohustustest vabastamise

menetlus on kestnud vähem kui poole seadusega ette nähtud tavapärasest ajast ja kes on asunud

tööle.

Vaidlustatud määruse järgi tugines maakohus võlgniku kohustustest vabastamata jätmisel nii

PankrS § 175 lg-le 2 (järgnevas p 16) kui ka lg-le 4 (järgnevas p 17). Ringkonnakohus leiab, et

kummalgi alusel ei olnud põhjust praegu veel otsustada võlgniku kohustustest vabastamata

jätmist, mida põhjendab järgmiselt.

16. PankrS § 175 lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: võlgnik on

mõistetud süüdi pankrotikuriteos (p 1); võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173

nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (p 2). Maakohtu põhjenduste

järgi on praegu võlgnikule ette heidetav PankrS §-s 173 nimetatud kohustuste rikkumine.

PankrS § 173 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal

sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1); samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ja

vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma

sissetulekute ja vara kohta (lg 2); võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest

saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule,

usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3); lõikes 3

nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25%, kohus võib asjaolusid arvestades

määrata sellest erineva määra (lg 4). Maakohus viitas määrust põhjendades lg-tele 1, 2 ja 4.

Maakohtu etteheide PankrS § 173 lg 1 osas ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal enam

põhjendatud, sest võlgnik oli asunud tööle ja esitanud selle kohta kohtule enne määruse tegemist

ka aruande, milles kajastas tööst saadud tulu. Sellises olukorras on kohustustest vabastamisest

keeldumine ennatlik, sest eeldatavasti on võlgnikul võimalik tööst saadava tasu arvel menetluse

käigus võlausaldajata nõudeid vähemalt osaliselt rahuldada.

PankrS § 173 lg-s 2 nimetatud kohustuse rikkumist ei ole maakohus asjaoludega sidunud ega

ka põhjendanud, sellega rikkus maakohus TsMS § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat kohtumääruse

põhjendamise kohustust. Maakohus ei tuvastanud, millist tulu või vara oleks võlgnik kohtu ees

varjanud. Pelgalt võlgniku e-posti aadressi märkimine võlgniku abikaasa äriühingu kontaktides

ei anna alust lugeda võlgnikku oma kohustusi oluliselt ja süüliselt rikkunuks. Kui maakohtul

on menetluse jätkudes kahtlus, et võlgnik suunab oma aja ja töise ressursi abikaasa ettevõttesse,

siis saab kohus selle kohta ise andmeid ja tõendeid koguda (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13 teine lõik).

5 (5)

PankrS § 173 lg-s 4 nimetatud kohustuse rikkumiseks peaks kohus tuvastama võlgniku tulu

suuruse ja selle põhjal hindama, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või

kohtumäärusega ette nähtud. Neid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

17. PankrS § 175 lg 4 järgi peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste

täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.

Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kohustanud võlgnikku andma teavet vande

all ja võlgnik oleks sellest keeldunud. PankrS § 175 lg 4 alusel võlgnikku kohustustest

vabastamast keeldumiseks peab kohus eelnevalt selgitama, millise teabe vande all andmata

jätmise või tähtajaks andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab (Riigikohtu

2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 19 teine lõik). Käesoleva asja toimikust

ei nähtu, millise teabe vande all andmata jätmisega seostas kohus PankrS § 175 lg 4 alusel

menetluse lõpetamise.

18. Eelneva põhjal ei tuvastanud maakohus asjaolusid, mis annaksid alust keelduda võlgniku

kohustustest vabastamisest. Samas ei saa praegu veel ka otsustada võlgniku kohustustest

vabastamist, mida taotleb määruskaebuses võlgnik. Asi tuleb saata menetluse jätkamiseks

maakohtule. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt.

19. Asja edasisel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada menetluses eripäraga, et PankrS

§ 172 lg 6 järgi on võlgnik ise määratud usaldusisikuks. Kui kohus määrab võlgniku enda

usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita (vt

Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 18). Kohtul tuleb eelkõige

kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud

kohustuste täitmisega. Kui maakohus leiab, et võlgnik ei tule usaldusisiku ülesannete täitmisega

toime, on tal võimalik vabastada võlgnik usaldusisiku ülesannete täitmisest ja määrata teine

usaldusisik (PankrS § 172 lg 5). Kui aga võlgnik jätkab ise usaldusisiku kohustuste täitmist, siis

tuleb maakohtul järelevalve teostamisel selgelt eristada võlgniku kohustusi võlgniku ja

usaldusisiku rollis. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need

rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis.

20. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu

kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Kuna

ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi sisulises osas ja kohustustest vabastamise menetlus

jätkub, siis ei ole käesolev määrus menetlust lõpetav lahend. Maakohtul tuleb otsustada

menetluskulude jaotus võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamisel.

21. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm