1-16-7389/30 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1167389

Määruse kuupäev

19. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

S. S-ile psühhiaatrilise sundravi kohaldamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2016. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. S-i kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maksim

Kink

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. september 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. oktoobri 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

2. novembri 2016. a määrus.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks S. S-ile määruskaebemenetluses Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 48

(nelikümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 8 (kaheksa) eurot. Jätta see menetluskulu

Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 4. oktoobri 2016. a määrusega lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel S. S-i suhtes kriminaalmenetlus ja talle määrati karistusseadustiku

(KarS) § 86 lg 1 alusel psühhiaatriline sundravi.

1.1.

Kriminaalasja kohtusse saatmise määruse kohaselt tungis S. S., keda on varem varguse eest

karistatud, koos M. P-iga 10.-11. märtsil 2016 sisse F. OÜ-le kuuluvasse angaari ja võttis sealt

ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaasa erinevaid tööriistu väärtusega kokku 1029 eurot. Samuti

tungis S. S. 25. juunil 2016 kaabli varastamise eesmärgiga koos A. H., L. D. ja V. K-ga R. E. AS-ile

kuuluvale territooriumile. Viimati nimetatud tegu jäi S. S-i tahtest olenemata lõpule viimata, kuna

politsei pidas ta kinni.

1-16-7389

1.2.

Kuna kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt võib S. S. olla teistele ohtlik ja tal puudub

enesekriitika, pidas maakohus tema osalemist kohtuistungil ebaotstarbekaks. Maakohtu määruse

kohaselt võib S. S-i ohtlikkus raskendada kohtuistungi pidamist ja kohtusaalis toimuv kahjustada

tema vaimset tervist.

1.3.

Maakohus jõudis järeldusele, et S. S. pani talle ette heidetud teod toime süüdimatusseisundis.

Ühtlasi luges maakohus tõendatuks, et S. S. võib vaimse seisundi tõttu jätkuvalt olla ohtlik endale ja

teistele, mistõttu ta vajab sundravi. Ta ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega oma käitumist

kontrollima. Vanemate järelevalve all viibimine kodustes tingimustes ei taga tema ravimotivatsiooni

ega arsti ettekirjutuste täitmist. S. S. on väljendanud agressiivsust ka vanemate suhtes, ähvardades

neid noaga. S. S-il avaldub sageli hüpohondrilisi luule ja ilmneb kognitiivsete ning intellektuaalsete

võimete, kriitika-, mõtlemis-, analüüsi- ja sünteesivõime oluline vähenemine. Ka on tal alanenud

sotsiaalse tavaeluga toimetulemise tase ja võimed. S. S-i emotsionaalsed reageeringud ei ole

adekvaatsed, ta on kergesti mõjutatav ja kriitikameeleta.

2. Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused S. S. ja tema kaitsja vandeadvokaat

Karine Nersesjan.

2.1.

Kaitsja taotles maakohtu määruse tühistamist psühhiaatrilise sundravi kohaldamise osas

põhjendusega, et S. S-i jätkuv ohtlikkus ei ole tõendatud. Kuivõrd S. S-il on kindel elukoht ja

vanemate toetus, on tagatud tema pidev kontroll ja sundravi ei ole vajalik.

2.2.

S. S. leidis määruskaebuses, et kriminaalmenetlus pole olnud õiglane, teda ei ole menetluse

asjaoludest piisavalt teavitatud ja rikutud on tema ärakuulamisõigust ning õigust kaitsjale. Ta ei ole

saanud tutvuda kriminaalasja materjalidega ega kaitsjaga nõu pidada. S. S. selgitas enda sõnul

eksperdile, et ta on tõepoolest raskelt haige ning võtab ravimeid, kuid saab ise hakkama. Tal on

kergem võtta ravimeid kodus, sest seal tunneb ta end rahulikumalt kui haiglas. S. S. palub võimalust

suhelda kaitsjaga, osaleda kohtumenetluses ja vestelda kohtunikuga, täpsustada diagnoosi ning

küsitleda istungil enda raviarsti, kes teab tema probleeme paremini.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2016. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata.

3.1.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et S. S-i vaimne seisund ei

võimalda tal kohtuistungil adekvaatselt osaleda. Maakohtu istungil esindas S. S-i pädev kaitsja,

mistõttu ei ole tema õigusi rikutud. Kriminaalasja materjalidega tutvumise kohta märkis

ringkonnakohus, et S. S-il on olnud võimalus pöörduda kaitsja poole nii kriminaaltoimikuga

tutvumiseks kui ka nõu pidamiseks. Asja materjalidest ei ilmne, et kaitsja oleks keeldunud S. S-i

nõustamast või talle õigusabi osutamast. Kaitsja on S. S-i kohtuistungist teavitanud, esindanud teda

maakohtu istungil ja vaidlustanud argumenteeritult maakohtu määruse. Seega on määratud kaitsja

tegutsenud kaitsealuse huvides nõuetekohaselt ja S. S-i kaitseõigust ei ole rikutud.

3.2.

Ringkonnakohus vaatas määruskaebuse läbi KrMS § 390 lgte 3 ja 4 järgi kirjalikus menetluses

ega rahuldanud seetõttu S. S-i taotlusi osaleda kohtumenetluses ja kuulata üle raviarst.

3.3.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et õigusvastaste tegude toimepanek S. S-i poolt on

tõendatud ja ekspertiisiaktist lähtuvalt on õigesti tuvastatud ka S. S-i süüdimatusseisund teo

toimepanemise ajal ning tema jätkuv ohtlikkus. S. S-il on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ja sundravi kohaldamata jätmisel on ta endale ja

teistele ohtlik.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

2(7)

1-16-7389

4. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb S. S-i kaitsja

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja

hinnangul ei ole kohtud viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, millest nähtuvalt on olemas jätkuv

oht isikule endale ja ühiskonnale. Maa- ja ringkonnakohus lähtusid vahetult vaid ekspertiisiaktist

ning ei hinnanud nõuetekohaselt õigusvastase teo ja isikuga seotud asjaolusid, jättes arvestamata, et

S. S-il on kindel elukoht ja vanemate toetus. Seega ei ole vaja psühhiaatrilist sundravi kohaldada.

5. Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et S. S-i ohtlikkus väljendub temale

inkrimineeritud tegudes. Ta ohustab kolmandate isikute vara. Seega on prokuratuuri hinnangul

ringkonnakohtu määrus põhjendatud ja seaduslik.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2017. a määrusega nr 3111417 anti kriminaalasi

KrMS § 390 lg 1 ja § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Määruskaebemenetluses ei ole vaidlustatud õigusvastaste tegude toimepanemise tõendatust.

Kaitsja on aga kahtluse alla seadnud, kas S. S. vajab psühhiaatrilist sundravi. Selle kontrollimiseks

käsitleb Riigikohus määruse I osas S. S-i süüdimatusseisundit, tema ohtlikkust ja sundravi vajadust.

Väljaspool määruskaebuse piire peatub kolleegium määruse II osas õigusel esitada taotlusi ja

KrMS § 400 lgs 4 sätestatud ärakuulamisõigusel ning viimaks võtab kokku määruskaebemenetluse

tulemuse (III).

I

8. Psühhiaatrilise sundraviga seotud mõisteid, mõjutusvahendi kohaldamise aluste ja eelduste

sisu ning kohtu rolli psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses selgitas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis 31. märtsi 2017. a määruses nr 31110516. Selles leiti

kokkuvõtlikult, et psühhiaatrilist sundravi kui mittekaristuslikku mõjutusvahendit saab kohus

kohaldada üksnes siis, kui on tuvastatud nii sundravi eeldused – õigusvastase teo toimepanemine ja

süüdimatusseisund – kui ka alused – isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Võttes

aluseks osutatud määruse punktides 16–43 toodud põhjendused, selgitab kolleegium S. S-i

süüdimatusseisundit, ohtlikkust ja sundravi vajadust puutuvalt järgmist.

9. Maakohus märkis S. S-i süüdimatusseisundi kohta: „05.04.2016 ambulatoorse

kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 269 kohaselt põeb S. S-i püsikululist skisofreeniat

(rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni kood F20.00) ning seetõttu ei olnud temale

inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal, s.o 11.03.2016 süüdivusseisundis ning polnud

võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima raske

psüühikahäire tõttu. 07.07.2016 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 388 kohaselt

põeb S. S-i püsikululist süveneva defektiga paranoidset skisofreeniat (RHK-10 järgi šiffer F 20.00)

ning seetõttu oli temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal, s.o 25.06.2016 süüdimatus

seisundis, see tähendab ta ei olnud võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Seega ei

olnud S. S. süüdiv tegude toimepanemise ajal, mistõttu puudub KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt

kriminaalmenetluse alus kriminaalmenetlust välistava asjaoluna.” (kd II, tl 153).

10. Eelnevast järeldub, et maakohus on süüdimatusseisundi osas refereerinud üksnes

ekspertiisiakti ja seaduse sõnastust, kusjuures ka ekspertiisiaktis korratakse seaduse teksti.

Kohtumäärusest ei selgu, miks ei olnud S. S. teo toimepanemise ajal võimeline oma käitumist

juhtima ega sellest aru saama. Maakohtu määruse õigusvastaste tegude toimepanemist käsitlevas

osas on aga leitud, et S. S. teadis, et varastatud asjad ei kuulunud temale ja tema eesmärk oli

3(7)

1-16-7389

varastatu rahalise kasu saamiseks maha müüa. Seejärel on maakohus viidanud M. P. ütlustele, mille

kohaselt otsisid nad S. S-iga angaaris tööriistu, korjasid need kokku, ladusid varastatud asjad

kilekottidesse ja lahkusid territooriumilt. Maakohus leidis, et S. S. ja M. P. panid teo toime ühiselt ja

kooskõlastatult (kd II, tl 152). Kaabli varguse katsesse puutuvalt nähtub maakohtu määrusest, et

S. S. rentis tanklast haagise, millega kaableid vedada, ja leppis teiste isikutega kokku teo

toimepanemise tingimustes (kd II, tl 152 pöördel). Nende väidete valguses jääb vajalike

põhjendusteta maakohtu järeldus, et S. S-il puudus teo toimepanemise ajal võime enda käitumist

juhtida ja sellest aru saada.

11. Kolleegium kordab siinkohal, et pelgalt süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamine ei

ütle eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas isik on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline

või mitte. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas tuvastatud haiguse (praegusel juhtumil

skisofreenia) ning isiku poolt toimepandud õigusvastase teo (vargus) vahel esineb ka

sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul

tuvastatud psühholoogiline häire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru

saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Vaid jaatava vastuse korral on

alust rääkida kas süüdimatusseisundist (KarS § 34) või siis piiratud süüdivusest (KarS § 35)

KrMS § 393 esimese alternatiivi tähenduses. Märkida tuleb sedagi, et skisofreenia ei pruugi olla

haigus, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta.

12. Seega ei ole maakohtu määruses S. S-i süüdimatuse sisulisi põhjendusi. Pelgalt seaduse

tsiteerimisest ja eksperdi järelduste kordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse

põhjendamiseks (vt määrus asjas nr 31110516, p 46.2). Ringkonnakohus seda puudust ei

kõrvaldanud.

13. Maakohus on S. S-i ohtlikkust kokkuvõtvalt põhjendanud tema ohtlikult tugeva

antisotsiaalsuse ja seadusi ignoreeriva käitumisega. Kohtumääruse kohaselt on S. S. ekspertiisaktist

nähtuvalt kodus ähvardanud noaga vanemaid, tal esinevad luulud, mis võivad põhjustada ebatavalist

psühhootilist käitumist, ning tema võime maailma tajuda on halvenenud ja emotsionaalsed

reageeringud ei ole adekvaatsed. Maakohus leidis ka, et S. S-il puudub haiguskriitika ja senine ravi

ei ole andnud tulemusi.

14. Ka ohtlikkuse hindamisel on kohus seega vaid refereerinud ekspertiisiakti ja tõdenud, et S. S.

on oma vaimse seisundi tõttu potentsiaalselt ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevale. Milles

konkreetne ohtlikkus väljenduda võib, kohtumäärusest ei nähtu. Muu hulgas pole selgitatud, miks

peaks menetlusalune isik olema ohtlik iseendale, kuivõrd viiteid eneseohustamisele asja materjalides

ei leidu. Kohtumääruses ei ole näiteks analüüsitud, kas S. S-i luulud võivad põhjustada vägivaldset

käitumist ning kas ja millise ohu võivad kaasa tuua tema ebaadekvaatsed reageeringud. Samuti ei

ole põhjendusi, kas ja millele tuginevalt on kohus järeldanud, et vaid väidetav minevikus aset

leidnud ühekordne vanemate ähvardamine võib suure tõenäosusega korduda.

15. Ringkonnakohus viitab samuti ekspertiisiaktile ja lisab, et S. S-i ohtlikkus võib väljenduda ka

potentsiaalses ohus kolmandate isikute varale. Kohtupraktikale tuginevalt ei ole välistatud, et S. S-i

ohtlikkuse hindamisel võib tugineda ka juba toimepandud õigusvastastele tegudele (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 31112112, p 13), kuid sellisel juhul

tuleb varasemad teod selgelt ja jälgitavalt ohtlikkuse prognoosiga siduda, näidates ära, miks on

kohus jõudnud järeldusele, et on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka

tulevikus (määrus asjas nr 31110516, p 47.2).

16. Ringkonnakohus väidab sedagi, et S. S-il puudub haigusteadvus (arusaam enda

terviseseisundist). Seegi järeldus on põhjendamata ja ühtlasi vastuolus menetlusaluse isiku enda

4(7)

1-16-7389

sõnadega, mille kohaselt on ta raskelt haige ja võtab kodus ravimeid, kuid ei vaja sundravi. S. S.

kirjutas ringkonnakohtule, et tal on diagnoositud skisofreenia, kuid tema arvates võib tegu olla

epilepsiaga, mistõttu palus ta enda diagnoosi täpsustamiseks küsitleda raviarsti.

17. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajaduse mõiste sisu käsitles kolleegiumi kogu koosseis

asjas nr 31110516 (vt määruse p 25 jj), sedastades, et sundravi kohaldamise vajaduse üle

otsustamine hõlmab lisaks sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist

selle kohta, kas inimene vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi. S. S-i ravivajaduse kohta

on maakohus üksnes märkinud, et „[t]ema psühhiaatriline ravi üldistel alustel on olnud seni

väheefektiivne, mistõttu vajab ta psühhiaatrilist ravi tugevdatud järelevalvega kontrollitud

keskkonnas“ (kd II, tl 153 pöördel). Maa- ja ringkonnakohus ei ole hinnanud seda, miks on vajalik

just statsionaarne sundravi. Teisisõnu ei ole kohtud kaalunud võimalust kohaldada S. S-ile

ambulatoorset sundravi. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et pärast viidatud Riigikohtu

määruse tegemist on alates 6. juulist 2017 kehtetuks tunnistatud KarS § 86 lg 11, mille kohaselt

kohaldati sundravi algul statsionaarse ravina.

II

18. S. S. on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses muu hulgas taotlenud enda raviarsti

ülekuulamist ja võimalust osaleda kohtuasja arutamisel. Nendes küsimustes märgib kolleegium

järgmist.

19. KrMS § 400 lg 1 järgi laienevad psühhiaatrilise sundravi menetlusele lühimenetluse

kohtulikku arutamist reguleerivad sätted, arvestades sundravi kohaldamise menetluse erisusi. Kui

kaitsja või prokuratuur on seda taotlenud, järgitakse kohtulikul arutamisel üldmenetluse korda.

KrMS § 400 lg 1 ei võimalda isikul endal taotleda asja üldmenetluses arutamist, välistades sellega

sisuliselt ka muude taotluste esitamise. KrMS § 233 lg 1 kohaselt arutatakse kriminaalasja

lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja

kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluses ei saa kohtumenetluses

täiendavaid tõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lgs 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse

asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas

nr 31110510, p 7.5.6). S. S. ei saanud seega taotleda enda raviarsti ülekuulamist.

20. Kolleegium leiab siiski, et kui sundravi menetlusele allutatud isik on esitanud mõne

põhjendatud menetlusliku taotluse (nt kuulata üle tema raviarst), tuleb kohtul kaaluda asja

lahendamise võimalikkust üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Teisisõnu tuleb kohtul anda

hinnang, kas taotlusest nähtuvate võimalike uute asjaolude valguses on juba olemasoleva

tõendikogumi põhjal asja lahendamine võimalik. Sellele küsimusele eitava vastuse andmisel tuleb

maakohtul juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses,

lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1

p 2 alusel prokuratuurile (vt ka määrus asjas nr 31110516, pd 42-43).

21. Kuivõrd KrMS § 390 lg 3 järgi vaatab ringkonnakohus sundravi asja läbi kirjalikus

menetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui määruskaebemenetluses on esitatud taotlusi, mis

viitavad isiku võimele osaleda iseseisvalt enda asja arutamisel ja/või puudutavad oluliste faktiliste

asjaolude väljaselgitamist, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Selline tarvidus

võib eriti teravalt ilmneda olukorras, kus maakohus on jätnud menetlusele allutatud isiku

kohtuistungile kutsumata.

22. Arvestades, et S. S. jäi maakohtus ära kuulamata, ta on määruskaebuses viidanud, et soovib

ise kohtumenetluses osaleda ning ühtlasi taotleb iseenda ja oma raviarsti ärakuulamist, oleks

5(7)

1-16-7389

ringkonnakohus pidanud andma hinnangu asja lahendamise võimalikkusele üksnes

kriminaaltoimiku materjalide põhjal.

23. KrMS § 400 lg 4 kohaselt kutsub kohus kohtuistungile isiku, kelle suhtes taotletakse

psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, ja kutsumata võib selle isiku jätta üksnes siis, kui tema vaimne

seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda. Kohtuistungile kutsumata jätmist peab kohus

põhjendama kohtuistungi protokollis. Sätte eesmärk on ühelt poolt tagada sundravi menetlusele

allutatud isikule ärakuulamisõigus ja teisalt anda kohtule võimalus hinnata tema seisundit vahetult

(vt ka määruse nr 31110516, p 47.2).

24. Kolleegium on selgitanud, et kui küsimuse all on isiku psüühiline seisund, tuleb tema

osalemist suulisel arutamisel pidada reegliks. Selleks, et kohus saaks lisaks eksperdi arvamuses

väidetule vahetu mulje isiku vaimsest seisundist, on vajalik tema küsitlemine kohtuistungil

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013. a otsus nr 3111713, pd 10 ja 11). Niisamuti on

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) juhtinud tähelepanu sellele, et kui kohtus on käsitlemisel mh

inimese vaimne seisund, siis on tema isiklik kohalolek oluline. Ka psüühikahäirega inimene tuleb

üldjuhul ära kuulata ja seda sõltumata sellest, kas tema teovõime on piiratud või mitte. EIK

hinnangul peab riik näitama üles piisavat hoolsust, vältimaks vaimselt haigete isikute sattumist

ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste süüdistatavatega (EIK 7. veebruari 2012. a otsus Proshkin vs.

Venemaa, pd 101 ja 102).

25. KrMS § 400 lg 4 kohaselt tuleb tagada sundravi menetlusele allutatud isikule

ärakuulamisõigus ja kutsuda ta kohtuistungile. Üksnes vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel on

erandjuhul võimalik jätta ta kohtuistungile kutsumata. Seejuures ei saa ära kuulamata jätmist sellele

sättele tuginevalt põhjendada näiteks otstarbekusega. Hinnata tuleb menetlusele allutatu võimet

kohtuistungil osaleda ja kohtuistungi võimalikku kahjulikku mõju talle. Nii ei pea kohus sundravile

paigutatavat ära kuulama siis, kui sellest võivad ekspertiisiakti, tema terviseseisundit kajastavate

dokumentide vmt kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed või kui kohus on

olemasoleva tõendikogumi põhjal veendunud, et isik ei ole võimeline kohtumenetluses osalema

ja/või oma tahet avaldama.

26. Samas tuleb selleski küsimuses arvestada, et ekspertiisiakt on vaid üks tõenditest, mida kohus

peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (vt määrus asjas nr 31110516, p 37). Üksnes

ekspertiisiakti refereerimine ei pruugi täita KrMS § 400 lgs 4 kohtule pandud

põhjendamiskohustust. Esitada tuleb kohtu enda põhjendatud arusaam, miks ja millistele asjaoludele

tuginevalt on ta leidnud, et isik ei ole võimeline kohtuistungil osalema või see võib teda kahjustada.

Seejuures ei ole välistatud, et olukorras, kus olemasolev teave isiku menetluses osalemise võime

kohta on vastuoluline, on kohtul võimalus kohtuda kõnealuse isikuga viimasele sobivas keskkonnas

(vrd tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 536 lg 1). Kui kohus seejärel ka enda vahetu mulje põhjal

veendub, et menetlusele allutatu ei ole võimeline enda tahet avaldama, ei ole tema ärakuulamine

nõutav.

27. KrMS § 400 lg 4 viimase lause kohaselt kantakse kohtu põhjendused kohtuistungile kutsumata

jätmise kohta kohtuistungi protokolli. Maakohtu istungi protokollist võib lugeda, et kohtuistungile

jäi „ilmumata menetlusalune isik S. S., keda kohus ei pidanud vajalikuks ega võimalikuks kutsuda

vastavalt ekspertiisiaktile nr 388 võib S. S. olla ohtlik teistele isikutele, tal puudub igasugune

kriitika oma düssotsiaalse käitumise suhtes ja sellest tulenevalt ei pidanud kohus võimalikuks isikut

kohtusse kutsuda“ (kd II, tl 149). Sellest selgitusest aga ei nähtu, kas ja miks võiks istungil

osalemine isikut ennast kahjustada ning kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et tema ohtlikkus

takistab asja arutamist. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, nentides üksnes, et S. S-i

kohtuistungil osalemine ei ole tema vaimsest seisundist tulenevalt võimalik. Seetõttu ei ole

6(7)

1-16-7389

kolleegiumi hinnangul kohtud S. S-i ära kuulamata jätmist arusaadavalt hinnanud ning enda

põhjendatud seisukohti esitanud.

III

28. Kokkuvõtvalt ei välista kolleegium, et S. S. võib vajada sundravi, kuid kohtud ei ole tema

süüdimatusseisundit ja ohtlikkust jaatavaid järeldusi jälgitavalt põhjendanud. Ka ei ole maa- ega

ringkonnakohus sisuliselt hinnanud S. S-i psühhiaatrilise sundravi vajadust ning tema ära kuulamata

jätmine on nõuetekohaselt põhistamata. Seega on rikutud KrMS § 3051 lgs 1 sisalduvat kohtulahendi

põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 2 tähenduses.

29. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ja § 341 lgst 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 4. oktoobri 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

2. novembri 2016. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.

30. S. S-i kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks

48 euro suuruses summas, sh käibemaks 8 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu

määrusega tutvumiseks ja Riigikohtule esitatud määruskaebuse koostamiseks üks tund. Kolleegiumi

hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele

kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lgst 3 ning

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude

hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgst 10 ja § 7 lgst 1, määrab

kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. See menetluskulu jääb

KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)