1-16-6652/40 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

17. oktoober 2017

Kohtuasja number

1-16-6652

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Mati Kartau ja Maarika Kuusk

Kohtuasi

Aleksandr Tšistovi (isikukood 38308010282) vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamine elektroonilise järelevalve

alla

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 5. septembri 2017. a

määrus

Määruskaebuse esitaja

Aleksandr Tšistov

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör

Enn Pustak

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 5. septembri 2017. a määrus muutmata, kuid muuta kohtumääruse

põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhiosale.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Varasem menetlus

1. Harju Maakohtu 4. augusti 2016. a otsusega tunnistati Aleksandr Tšistov süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 213 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, § 255 lg 1, § 213 lg 2 p-de 1 ja 4,

§ 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga

ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 4 aastat ja 9 kuud. Kohus luges karistuse kandmise alguseks

3. märtsi 2015. Vangistuse lõpptähtpäev on 3. detsember 2019.

Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine

2. 18. juulil 2017 saatis Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Tšistovi tingimisi enne tähtaega

vangistusest elektroonilise järelevalve alla vabastamise otsustamiseks. Vangla ei toetanud

kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. Prokuratuur ei toetanud samuti

A. Tšistovi ennetähtaegset vabastamist.

2(5)

3. Viru Maakohtu 5. septembri 2017. a määrusega jäeti A. Tšistov vangistusest elektroonilise

järelevalve alla vabastamata.

4. Kohus märkis, et A. Tšistovi on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, millest karistusregistri

andmetel on kehtiv üks karistus. Reaalset vangistust kannab ta kolmandat korda. Käesolev karistus

on määratud arvukate kelmuste ja kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Grupis toimepandud

kuriteod viitavad sellele, et isik on mõjutatav. A. Tšistov ei ole alates 2006. aastast töötanud, vaid

on elatunud peamiselt kriminaalsest tulust. Tasumata kohustusi on A. Tšistovil vangla

materjalidest nähtuvalt ca 74 000 eurot. Maakohtul puudus veendumus, et A. Tšistov ei jätka

vabanemisel oma majandusliku olukorra parandamiseks kuritegeliku tulu teenimisega. A. Tšistov

on olnud kriminaalhooldusel, kuid pannud katseajal toime uue kuriteo. Arvestades, et A. Tšistovi

karistusaja lõpuni on jäänud veel enam kui 2 aastat ja 2 kuud, ei vastaks tema tingimisi

ennetähtaegne vabastamine ühiskonna õiglustundele, samuti karistuse mõistmise eesmärkidele

ning oleks ilmselgelt ennatlik. Positiivne on, et vangistuse jooksul on A. Tšistov olnud hõivatud

majandusabitöödel ning käitunud õiguskuulekalt, tal on olemas kindel elu- ja töökoht pärast

vangistusest vabanemist. Positiivsed asjaolud ei kaalu aga negatiivseid üles.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Tšistov, kes palub maakohtu määruse

tühistada ja vabastada ta ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve kohaldamisega.

Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised.

6. Kohtumääruses on näidatud, et A. Tšistovi on kriminaalkorras karistatud seitse korda. Selle alusel

enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmine on õigusvastane. Riigikohtu määrusest asjas

nr 3-1-1-12-17 punktist 29 tuleneb, et kohus ei tohi keelduda vabastamisest, kui on tegemist

kustunud karistustega.

7. Väär on maakohtu seisukoht, et A. Tšistov ei ole alates 2006. aastast töötanud. A. Tšistov selgitab,

et ta võttis end 2011. aastal Eesti Töötukassas arvele, 2015. aastal asutas A. OÜ, kuid vanglasse

sattudes ei jõudnud enam makse maksta. Tasumata nõuete suuruse kohta märgib

A. Tšistov, et 74 000 eurot, mille maakohus välja tõi, on solidaarne kohustus. A. Tšistovi osa

võlast on palju väiksem. Tema maja ja kaks autot lähevad oksjonil müügiks. Positiivsena tuleks

arvestada, et ta on igakuiselt tasunud 100–150 eurot hagi katteks.

8. Kohus on ekslikult märkinud, et A. Tšistov pani kuriteo toime katseajal. Samuti on kohus

määruses märkinud ebaõiged protsendid uue kuriteo toimepanemise ohu kohta. Viru Vangla on

lähtunud hinnangute andmisel karistusregistrist, milles olid vead.

9. Kohus ei ole piisavalt tähelepanu pööranud positiivsele iseloomustusele – vanglas hea käitumine,

vabanemisjärgse töö- ja elukoha olemasolu. Samuti palus A. Tšistov maakohtult, et küsitaks

arvamust prokurör Diana Helilalt, kes oli seotud tema kohtuasjaga. Kohus jättis taotluse

tähelepanuta, kuigi asja materjalides peaks sisalduma dokument, kus prokurör ei vaidle

ennetähtaegsele vangistusest vabanemisele vastu.

10. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt peavad ennetähtaegseks vangistusest

vabanemiseks olema erandlikud asjaolud.

11. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.

3(5)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole, kuid määruse

põhiosa tuleb KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 p 3 alusel muuta.

13. A. Tšistov on ära kandnud üle poole mõistetud karistusajast (vt käesoleva määruse p 1). Seega on

formaalsed eeldused KarS § 76 lg 2 p 1 kohaldamiseks täidetud. Kinnipeetava ennetähtaegne

vangistusest vabastamine oleneb järelikult vaid KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust

ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolu kohta.

14. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus on ebaõigesti järeldanud, et süüdimõistetu ennetähtaegne

vangistusest vabastamine on võimalik vaid erandlike asjaolude olemasolul. Riigikohus on taolise

tõlgenduse tagasi lükanud, asudes 28. aprilli 2017. a määruses asjas nr 3-1-1-12-17 seisukohale,

et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel ei sõltu erandlike asjaolude

olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi

ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides (vt lähemalt

viidatud määruse punktid 22–24). Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse põhiosast

välja järelduse ennetähtaegseks vabastamiseks erandlike asjaolude nõutavuse kohta.

15. Maakohus on määruse põhiosas tuginenud muu hulgas ka A. Tšistovi poolt uue kuriteo

toimepanemise tõenäosusele, mille vangla on kinnipeetava iseloomustuses protsentidena välja

toonud. Määruskaebuse esitaja palub vangla iseloomustuses toodud riskiprotsentidega mitte

arvestada, sest nende arvutamisel on tema väitel lähtutud vigastest registriandmetest.

Ringkonnakohus nõustub, et vangla kõnealust riskihinnagut ei saa selle ebausaldusväärsuse tõttu

A. Tšistovi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvesse võtta. Seda aga olenemata

asjaolust, kas vangla lähtus hinnangu andmisel ebaõigetest algandmetest või mitte. Riskihinnangu

ebausaldusväärsus on tingitud juba sellest, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja

milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise

tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav:

puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku

põhjendatust. Ühtlasi jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud

seisukohta, et vangla protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse

kohta on juriidiliselt kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse

tõenäosuse arvestamiseks arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese

sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla

maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Vt Tartu Maakohtu

15. märtsi 2017. a määrus asjas nr 1-09-2625, p 11; 16. mai 2017. a määrus asjas nr 1-13-7499,

p 14 ja 25. mai 2017. a määrus asjas nr 1-13-7295, p 14). Ringkonnakohut võiks vastupidises

veenda üksnes see, kui vangla tugineks protsentides väljendatud riskihinnangu andmisel

põhjendustele, mis rajanevad teaduslikult tõestatud ja empiiriliselt kontrollitud usaldusväärsel

metoodikal. Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu jätab

ringkonnakohus maakohtu määruse põhiosast välja põhjenduse, mille kohaselt on A. Tšistovi

puhul järgmise kahe aasta jooksul uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 52% ja

uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus samal perioodil 54%.

16. Kaebaja arvates on maakohus ekslikult leidnud, et A. Tšistov pani kuriteo toime katseajal.

Kolleegium märgib, et nähtuvalt vangla esitatud materjalidest on A. Tšistovi karistatud Tallinna

Linnakohtu 12. augusti 2003. a otsusega KarS § 200 lg 1 järgi kolmeaastase vangistusega, mis

jäeti kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades käitumiskontrolli.

Selle katseaja jooksul pani A. Tšistov toime uue kuriteo, mis tuvastati Harju Maakohtu

26. oktoobri 2007. a otsusega, millega A. Tšistov tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 5 ja 7

4(5)

ning KarS § 117 järgi. Seega ei ole iseenesest väär, et A. Tšistov on varem rikkunud katseaja

nõudeid. Siiski ei ole kolleegiumi hinnangul käesolevas menetluses õige arvestada selle – enam

kui 10 aastat tagasi aset leidnud – rikkumisega ja põhjendada sellele tuginedes, et uue kuriteo

toimepanemise riski suurust. A. Tšistov võeti kriminaalhooldusosakonnas arvele ka hiljem –

15. märtsil 2011 (Harju Maakohtu 2. märtsi 2011. a määrus asjas nr 1-07-397) ning sel korral

lõpetati kriminaalhooldus seoses katseaja lõppemisega. Seega ei ole kunagine kriminaalhoolduse

nõuete rikkumine asjaolu, mida saaks praegu ennetähtaegse vangistusest vabastamise menetluses

arvestada. Kõnealune põhjendus tuleb maakohtu määruse põhiosast välja jätta.

17. Maakohus märkis A. Tšistovi vabastamata jättes sedagi, et A. Tšistovi vabastamine ei vastaks

ühiskonna õiglustundele. Ringkonnakohtu arvates ei saa KarS § 76 lg-st 4 tulenevate

ennetähtaegse vabastamise eelduste puudumist põhjendada sellise väga abstraktse ja raskesti

hinnatava kriteeriumiga nagu riive ühiskonna õiglustundele (vt ka Tartu Ringkonnakohtu

18. septembri 2017. a määrus asjas nr 1-16-1189, p 18). Seega tuleb ka põhjendus ühiskonna

õiglustunde riivamise kohta maakohtu määruse põhiosast välja jätta.

18. Vaatamata eeltoodule nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, et A. Tšistovi

ennetähtaegse vangistusest vabastamise vastu räägib rohkem kui selle kasuks.

19. Riigikohus on leidnud, et kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on

kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal

õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle

elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise

asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata,

et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21).

20. Ehkki A. Tšistovi käitumine vanglas on olnud hea, kõneleb kõrge retsidiivsusriski kasuks

kinnipeetava karistatus, aga eriti talle viimase kohtuotsusega inkrimineeritud kuritegude iseloom

ning arvukus. Nimelt tunnistati A. Tšistov viimati süüdi väga paljudes kelmustes ja

arvutikelmustes, lisaks ka kuritegelikku ühendusse kuulumises, dokumendi võltsimises ning

võltsitud dokumendi kasutamises. Sedavõrd massiivne – eeskätt varavastaste – kuritegude hulk ja

nende organiseerituse aste annavad alust rääkida väljakujunenud kuritegelikust elustiilist, mille

puhul on uute kuritegude toimepanemise risk väga kõrge. A. Tšistovi erakordselt suurt

kuritegelikku aktiivsust ilmestab kujukalt fakt, et viimase süüdimõistva kohtuotsusega rahuldati

kokku 193 sellist tsiviilhagi, mille puhul A. Tšistov oli vähemalt üks solidaarvõlgnikest.

A. Tšistovil on praeguseks tasumata kohustusi umbes 74 000 eurot.

21. Lisaks on vangla iseloomustuse kohaselt A. Tšistovi puhul kuritegude toimepanemise

soodusteguriks suhted inimestega, kellel on sarnased väärtushinnangud, samuti kinnipeetava

enesekesksus ja keskmisest kõrgema majandusliku elustiili väärtustamine. Kõik kuriteod on

A. Tšistov toime pannud grupis, mis näitab grupi suurt mõju kinnipeetavale. Paljud grupi liikmed

on varem kriminaalkorras karistatud inimesed, keda A. Tšistov tunneb juba nooruspõlvest.

(KoTo, tl 7) Seega on alust arvata, et A. Tšistovi tutvusringkond on endiselt valdavalt kriminaalse

taustaga, mis tõstab veelgi tõsta uue kuriteo toimepanemise riski.

22. On positiivne, et A. Tšistov on olnud vangistuse jooksul tööga hõivatud (teinud majandusabitöid)

ja talle on garanteeritud töökoht S. OÜ-s. Samas iseloomustab kinnipeetavat asjaolu, et ta on

varem vabaduses viibides elatunud peamiselt kriminaalsest tulust. Aastatel 2010–2014 ei ole A.

Tšistovi eest Maksu-ja Tolliameti andmetel sotsiaalmaksu makstud. Kuigi A. Tšistov asutas koos

kuriteokaaslase R. Vorotnikuga äriühingu A. OÜ, ei ole see äriühing tegutsenud. Pelgalt äriühingu

asutamise fakt ei kinnita süüdimõistetu valmisolekut hankida elatist legaalsel viisil. Pärast 2006.

5(5)

aastat ei ole A. Tšistov seaduslikult (nt tööga) raha teeninud. Ta võttis end 21. märtsil 2011. a

Eesti Töötukassas arvele, kuid sellega tema kokkupuude legaalse tööturuga ka piirdus. (KoTo, tl

9) Sellised asjaolud viitavad kõrgendatud ohule, et A. Tšistov võib vabanedes jätkata sissetuleku

hankimist kriminaalsel kombel.

23. A. Tšistovi tasumata kohustuste summa – ca 74 000 eurot – kergitab veelgi uute varavastaste

kuritegude toimepanemise riski. Seejuures pole erilist tähtsust sellel, et osa sellest summast

moodustavad kohustused, mille eest A. Tšistov vastutab solidaarselt koos mõne teise isiku või

isikutega. Võlaõigusseaduse § 65 lg 1 kohaselt võib solidaarvõla välja nõuda kas kõigilt võlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, s.o ka ainult A. Tšistovilt. Seetõttu saaks kaebaja väitega, et

tema kohustuste tegelik maht on oluliselt väiksem kui 74 000 eurot, mööndustega nõustuda vaid

siis, kui kinnipeetav tõendaks, et tal on reaalne võimalus osa kannatanute ees eksisteerivast

võlgnevusest regressnõuetena kaassüüdistatavatelt välja nõuda. Sellist asjaolu pole A. Tšistov

tõendanud. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et A. Tšistov on igakuiselt maksnud

tsiviilhagide katteks 100–150 eurot. Kuid isegi, kui see nii oleks, ei mõjutaks see olulisel määral

hinnangut A. Tšistovi ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta.

24. Eelneva taustal ei ole A. Tšistovi vabastamise küsimuse lahendamisel määrav, kas maakohus oli

õigustatud arvestama A. Tšistovi arhiveeritud karistuste kui teda iseloomustava teabega või mitte.

Isegi juhul kui varasemate karistustega mitte arvestada, oleks A. Tšistovi ennetähtaegne

vangistusest vabastamine praegu ilmselgelt ennatlik.

25. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et A. Tšistovi puhul ei ole täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad

vabastamise eeldused. Kuigi vangla ega prokuratuuri arvamus ei ole kohtu jaoks siduv, märgib

kolleegium sedagi, et ei vangla ega prokuratuur pole A. Tšistovi ennetähtaegset vangistusest

vabastamist toetanud. Ühtlasi on põhjendamatu A. Tšistovi taotlus, et prokuratuuri arvamuse tema

vabastamise kohta esitaks käesolevas kriminaalasjas riiklikku süüdistust esindanud prokurör.

KrMS § 17 lg 1 järgi on kohtumenetluse pooleks prokuratuur, mitte prokurör. Tulenevalt

KrMS § 30 lg-st 2 teostab prokurör kriminaalmenetluses prokuratuuri volitusi. Seega ei ole

prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja kohustused seotud

konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör üksnes teostab

prokuratuuri volitusi (KrMS § 30 lg 2), olles seega sisuliselt vaid prokuratuuri esindaja.

N-ö välissuhtes (s.o suhtes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtuga) on reeglina iga prokurör

pädev esindama prokuratuuri mis tahes kriminaalasjas. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-18-13, p 10) See, kes prokuröridest esitab maakohtule

prokuratuuri seisukoha ennetähtaegse vabastamise menetluses, määratakse kindlaks prokuratuuri-

sisese töökorraldusega. Kohtul ega menetlusosalistel ei ole alust prokuratuurilt nõuda, et

prokuratuuri arvamuse esitaks mõni teine prokurör. Seetõttu jääb tagajärjetuks ka A. Tšistovi

etteheide, et tema vabastamise kohta ei küsitud arvamust sellelt prokurörilt, kes esindas tema

süüditunnistamisel riiklikku süüdistust.

26. Neil põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus

Viru Maakohtu 5. septembri 2017. a määruse sisuliselt muutmata, kuid muudab maakohtu

määruse põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhiosale. A. Tšistovi määruskaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Juhan Sarv

Mati Kartau

Maarika Kuusk