3-16-2618/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17. oktoober 2017. a, Tartu

Haldusasja number

3-16-2618

Haldusasi

Raul Issi kaebus Tartu Vangla tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Raul Issi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Raul Issi

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a otsus

muutmata.

2. Jätta Raul Issi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot)

Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates

(halduskohtumenetluse

seadustik

(HKMS)

§ 212

lg 1).

Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. november 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raul Issi esitas 11. oktoobril 2016 Tartu Vanglale avalduse, mille pealkirjastas

märgukirjana. Avalduses palus R. Issi, et talle esitatakse põhjendused, miks vangla keeldus teda

avavanglasse paigutamast. Ühtlasi märkis R. Issi, et tal puuduvad distsipliinaarkaristused ja ta

on vangistuse ajal käitunud korrektselt.

2. Tartu Vangla 27. oktoobri 2016. a vastuse nr 2-3/4642-2 kohaselt puudub veendumus, et

R. Issi ei pane toime uut õigusrikkumist ning seetõttu avavanglasse ümberpaigutamist tema

suhtes ei kohaldata.

R. Issi puhul ei algatatud avavanglasse ümberpaigutamise menetlust, kuna justiitsministri

25. märtsi 2008. a määrusega nr 8 vastu võetud „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 2 p-s 1

sätestatud tingimused ei ole täidetud. Tartu Vangla tugines Tartu Ringkonnakohtu

19. septembri 2016. a määruses asjas nr 1-13-7474 märgitud asjaoludele, millega kohus jättis

R. Issi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata.

3. R. Issi esitas 8. novembril 2016 Tartu Vanglale vaide, milles taotles avavanglasse

paigutamist nagu see on ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK-s).

4. Tartu Vangla jättis 7. detsembri 2016. a vaideotsusega nr 1-11/722-4 vaide rahuldamata.

Vangistusseaduse (VangS) § 20 lg-st 1 tulenevalt sõltub kinnipeetava avavanglasse paigutamine

tema ära kantud vangistusest, individuaalse täitmiskava täitmisest ning kinnipeetava suhtes

kujunenud tõsikindlast veendumusest, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Vaide esitaja on

süüdi mõistetud seksuaalkuriteos, mis on toime pandud nooremate kui 18-aastaste isikute suhtes.

Isik õigustab jätkuvalt oma kuritegelikku käitumist ning ei ole aru saanud toime pandud

kuritegudest ega nende tagajärgedest, mistõttu vangla ei ole veendunud kinnipeetava

ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises. Kinnipeetava võimekust hakkama saada ilma

õigusrikkumisi toime panemata ei hinnata ainult kehtivate distsiplinaarkaristuste järgi, vaid

usalduse tekkimisel omavad olulist tähendust kõik kinnipeetava teod ja käitumine. Arvestades,

et avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate üle väiksem kui kinnises vanglas, peab

avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne.

5. Raul Issi esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla kohustamist

paigutada kaebaja ümber avavanglasse.

Vastavalt kaebaja ITK-s märgitule paigutatakse kaebaja avavanglasse ümber, kui tal puuduvad

kehtivad distsiplinaarkaristused, on täidetud vangla poolt ette nähtud programmid ning tööhõive.

Kaebaja hinnangul on tal kõik need ettekirjutused täidetud. Kaebuses on väljendatud

rahulolematust vangla kontaktisiku tööga kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamisel.

R. Issi leiab, et on käitunud vanglas eeskujulikult, pole vägivaldne ega tarbi alkoholi, ei suitseta

ning vanglal pole tema käitumise osas ühtegi pretensiooni. Kohtuotsus, mille alusel kaebaja

karistust kannab, on tehtud valetunnistuste alusel ja üles ehitatud subjektiivsetele arvamustele,

seetõttu pole kaebaja ennast nendes süütegudes ka süüdi tunnistanud ning on kogunud materjali

teistmismenetluse alustamiseks. R. Issi soovib avavanglasse paigutamist eesmärgiga hakata

teenima raha, et säilitada oma panditud kodu ja vähendada kohtutäiturite nõudeid. Lisaks

väljendab kaebaja rahulolematust sellega, et Viru Vanglast Tartu Vanglasse ümber paigutades

tõsteti tema ohtlikkuse taset „kõrgohtlikuks“.

6. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei saa nõuda, et kohus kohustaks vanglat R. Issit avavanglasse paigutama. Kohtul

puudub õigus kohustada vastustajat kaebaja ümberpaigutamise haldusakti andma, kuid võimalik

on menetleda nõuet, millega kohus kohustaks vanglat algatama ümberpaigutamise menetlust.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigusi tema avavanglasse ümber paigutamise menetluse

algatamata jätmisel rikutud ei ole ning kohustamisnõude rahuldamiseks kaebuses toodud

põhjendustel alust ei ole. On meelevaldne järeldada, et kui kinnipeetav on käitunud vanglas korda

rikkumata ning on täitnud temale ITK-s ettenähtud tegevused, peab sellele järgnema tema

usaldusväärseks arvamine ning avavanglasse paigutamine. Kuivõrd kaebaja ei tunnista

toimepandud raskeid isikuvastaseid kuritegusid, puudub veendumus, et kergema järelevalvega

avavanglasse paigutamisel suudab kaebaja hoiduda samalaadsete kuritegude toimepanemisest.

Asjakohased ei ole kaebaja väited saada avavanglasse töötamise eesmärgil, kuna töö saamise

tingimused kinnises vanglas ja avavanglas ei erine.

7. 8. märtsi 2017. a vastuses halduskohtu 6. märtsi 2017. a kirjale R. Issi täpsustas kaebuse

nõudeid märkides, et soovib lisaks varasemale kohustamisnõudele lisada Tartu Vangla

27. oktoobri 2016. a vastuse nr 2-3/4642-2 tühistamise nõude. Tartu Halduskohus rahuldas

14. märtsi 2017. a määrusega R. Issi kaebuse muutmise taotluse, võttes lisaks varasemalt

esitatud kohustamisnõudele menetlusse haldusakti tühistamise nõude.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

8. Tartu Halduskohus jättis 15. mai 2017. a otsusega Raul Issi kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

9.1. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja

avavanglasse paigutamise menetluse algatamata või avavanglasse ümber paigutamata. Kohtu

hinnangul on kunstlik eristada kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamata

jätmist avavanglasse ümber paigutamata jätmisest, kuna mõlemal juhul on tulemus sama ja

kaebaja suhtes järelevalverežiim ei muutu.

9.2. VangS § 20 lg 1 mõttes saab kinnipeetava avavanglasse paigutamine alata kas vangla

initsiatiivil või kinnipeetava taotluse alusel. Kui kinnipeetava ümberpaigutamine jääb vangla

initsiatiivil algatamata, tuleb kinnipeetaval esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus

nõudega kohustada ümberpaigutamist otsustama. Praegusel juhul on vastustaja otsustanud

kaebaja avavanglasse ümber paigutamata jätmise kaebaja taotluse alusel ning kaebajal on

kohustuslik kohtueelne menetlus kohustamisnõude osas läbitud.

9.3. VangS § 20 lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused on täidetud, on vanglal õigus

kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte. Praegusel juhul ei ole vastustaja

veendunud, et kaebaja ei pane toime uut õigusrikkumist. Selle tingimuse sisustamine ei ole

õigusliku tagajärje valiku, vaid õigusnormi koosseisu ühe elemendi täidetavuse küsimus.

9.4. ITK-s märgitu „Avavanglasse ümberpaigutamine – täitmiskavast tulenevalt [---]

13.09.2016“ on avavanglasse paigutamisel informatiivse tähendusega ja sellest ei tulene kaebajal

subjektiivset õigust saada avavanglasse.

9.5. Uute õigusrikkumiste ennetamise sisustamisel on määrav tähendus asjaolul, millist liiki

kuriteo on kaebaja toime pannud. Asjakohane on arvestada kaebaja enda suhtumist toime pandud

kuriteosse. Kohus nõustus vangla järeldustega, et tuvastatud asjaolud ei võimalda tõsikindlalt

oletada, et kaebaja ei paneks toime uusi õigusrikkumisi. Vangla on õiguspäraselt jätnud

kaalumata, kas kaebaja paigutada avavanglasse või mitte. Asjaolusid, miks kaebajal on vaja

avavanglasse saada, tulnuks vanglal arvesse võtta kaalumisel, mitte õigusnormi eelduse

täidetavuse juures, mistõttu pole kaebaja sellesisulised väited asjakohased.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Raul Issi esitas 18. mail 2017 apellatsioonkaebuse, milles ei nõustu Tartu Halduskohtu 15.

mai 2017. a otsusega ja palub ringkonnakohtul asi uuesti läbi vaadata.

10.1. Avavanglasse ümberpaigutamise õigus on sisse kirjutatud vangistusseadusesse.

Halduskohtu otsuse p-s 11 on märgitud, et ITK on informatiivse tähendusega, kuid tegelikkuses

kui kinnipeetav keeldub ITK täitmisest, järgneb karistus vangistusseaduse § 69 mõistes ning pääs

avavanglasse on seejärel suletud.

10.2. Vangla põhjendused ümberpaigutamisest keeldumiseks on otsitud. Kaebajal puuduvad

kehtivad distsiplinaarkaristused, tal on hea läbisaamine kaaskinnipeetavatega ja ta osaleb

tööhõives. Aluseks on võetud kohtuotsus, kus on eiratud tunnistajate ütlusi ja puudub kaebaja

süüd tõendav materjal. Vangla isegi ei lase tõestada, kas kaebaja suudab õiguskuulekalt käituda,

kuigi kaebaja on seda teinud alates 1999. aastast s.h ka vanglas ning kavatseb seda jätkata

avavanglas ja vabanedes, kui selleks talle võimalus antakse.

10.3. Olukorras, kus kaebajal avanes võimalus üleviimiseks avavanglasse tulenevalt ITK-st, on

kaebaja küsinud oma kontaktisikult, kas ta peab üleviimiseks midagi tegema. Kontaktisiku sõnul

teeb üleviimiseks kõik vajaliku vangla, kuid aja möödudes sai kaebaja kontaktisikult ilma

põhjendusi esitamata vastuse, et kaebajat on otsustatud avavanglasse mitte üle viia.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele palub Tartu Vangla jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kirjeldused ja põhjendused apellandi suhtel läbiviidud süüteomenetluse

ning tehtud süüdimõistva otsuse või tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata

jätmise ebaõigsuse kohta on asjakohatud ning tuleb jätta tähelepanuta, kuna halduskohtul puudub

pädevus maakohtu otsuste õiguspärasuse hindamiseks. Asjassepuutuvad pole ka etteheited

inspektor-kontaktisiku tegevusele kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda

avavanglasse ümberpaigutamist, st kinnipeetaval puudub õigus valida, millisel režiimil (kas

kinnises-või avavanglas) ta temale mõistetud vangistust kannab. Kinnipeetava avavanglasse

ümberpaigutamine on vangla otsus ning juhul, kui puudub tõsikindel veendumus, et kinnipeetav

ei pane toime uut õigusrikkumist, ei ole vangla kohustatud kaaluma kinnipeetava avavanglasse

ümberpaigutamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a otsus tuleb jätta muutmata ja

R. Issi apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis

tingiksid kaebuse rahuldamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid

ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 halduskohtu põhjendusi siinkohal ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Apellatsioonkaebuse kohaselt ITK mittetäitmisel kinnipeetava poolt kohaldab vangla

karistusi, kuid väidab samas, et ITK on informatiivne.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata ega ole välja toodud konkreetseid asjaolusid, kas või

missugustel juhtudel on vangla kaebaja suhtes ITK-s märgitust tulenevalt karistusi kohaldanud,

mistõttu tuleb lugeda, et kaebaja väide karistuste kohaldamiste kohta on paljusõnaline ja

tõendamata.

13. VangS § 16 kommentaaride kohaselt (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. P.

Pikamäe, lk 66-67) on täitmiskava oma olemuselt mitte haldusakt, vaid üksiku kinnipeetava

vangistuse täideviimist planeeriv programmiline dokument, mis vahetult ei piira kinnipeetava

õigusi ega pane talle kohustusi. Kinnipeetaval on võimalus vaidemenetluses või halduskohtus

vaidlustada täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikke otsustusi, millega

piiratakse kinnipeetava õigusi ning mis vormistatakse eraldi haldusaktidega. Kohtupraktikas on

peetud võimalikuks ITK mõne osa kohtulikku vaidlustamist juhul, kui täitmiskava mõni osa

vastab sisuliselt haldusakti tunnustele, tekitades, muutes või lõpetades kinnipeetava õigusi või

kohustusi.

14. Käesolevalt on R. Issi ITK-sse avavanglasse ümberpaigutamise kohta märgitud kuupäeva

näol tegemist formaalse eeldusega avavanglasse paigutamiseks s.t. tegemist on kuupäevaga,

millest alates üleüldse kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse VangS § 20 kohaselt on

võimalik. VangS § 20 annab avavanglasse paigutamiseks kolm iseseisvat alust: individuaalsest

täitmiskavast tulenev vangistuse kinnise täideviimise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele

kuuluva karistusaja vangistuse ajaline lühidus (vähem kui üks aasta) ja karistuse kandmiselt

vabanemise tähtpäeva lähenemine (ära kanda vähem kui 18 kuud). Loetletud formaalsetel

eeldustel on kinnipeetava üleviimine avavanglasse võimalik, kui võib põhjendatult oletada, et

kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne,

lk 74).

15. Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust (seega ka mitte kinnipeetava subjektiivset

õigust) ITK-sse märgitud kuupäevast kinnipeetav avavanglasse ümber paigutada või

ümberpaigutamist otsustada. Niisugust kaalutlusotsuse tegemise kohustust ei tulene ka juhul, kui

täidetud on kõik kolm formaalset avavanglasse ümberpaigutamise eeldust. Kehtiv seadusandlus

ei välista kinnipeetava enda poolt taotluse esitamist avavanglasse ümberpaigutamiseks, kui tema

hinnangul on selleks kõik vajalikud tingimused täidetud. Nimetatud taotluse rahuldamata jätmist

on võimalik vaidlustada ettenähtud korras nagu kaebaja käesolevas asjas ongi teinud.

Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse

kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Tõlgendades vangistusseaduse

§-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et vangistusseaduse mõtte kohaselt prevaleerib

vangistuse kinnine täideviimine avatud täitmise ees (Vangistusseadus. Kommenteeritud

väljaanne, lk 43, 73).

16. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et vangla põhjendused kaebaja avavanglasse

ümberpaigutamisest keeldumisel on otsitud ja aluseks on võetud ebaõige kohtuotsus.

Isegi, kui kaebaja hinnangul on tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ebaõige, ei väära see

asjaolu, et kaebaja suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus ning see on jõustunud.

Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt on kohtuotsustel, mida ei saa enam vaidlustada, õigusjõud

ning reeglina ei saa seda muuta. Halduskohus on vaidlustatava otsuse põhjenduste punktis 12

kontrollinud, kas vanglal oli alus oletada, et kaebaja ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning

pidanud vastustaja järeldust põhjendatuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja

toime pandud kuriteo raskus, mille kohta on jõustunud kohtuotsus, on asjaoluks, mida tuleb

arvestada uute õigusrikkumiste võimaliku toimepanemise hindamisel.

17. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellatsioonkaebuse väited kaebaja kohta

süüdimõistva otsuse või tema tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta

tuleb jätta tähelepanuta. Ka halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 12 märkinud, et

halduskohus ei hinda ümber jõustunud kohtuotsust, millega kaebaja süüdi mõisteti. Halduskohtul

puudub pädevus maakohtu otsuste õiguspärasuse hindamiseks. Lisaks jätab ringkonnakohus

tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et Tartu Vangla on avavanglasse ümber paigutanud teisi

kriminaalkurjategijaid, kes on samuti sooritanud raskeid isikuvastaseid kuritegusid ning omavad

mitmeid distsiplinaarkaristusi. HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik halduskohtusse pöörduda

üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebuse aluseks saavad olla vaid kaebaja enda subjektiivsete

õiguste võimalike rikkumistega seotud asjaolud. Eelkõige on kaebajal õigus sellele, et tema enda

avavanglasse paigutamine otsustatakse õiguspäraselt. Teiste kinnipeetavate varasem

avavanglasse paigutamine iseenesest ei loo õigustatud eeldust, et ka kaebaja saab osa karistusest

kanda avavanglas. Üldsõnalise väite alusel, et vangla on varasemalt paigutanud avavanglasse

isikuvastase kuriteo toime pannud kinnipeetavaid ei luba järeldada, et kaebajaga sarnase teo

toimepannud isikud tavapäraselt avavanglasse paigutatakse. Vastustaja on osutanud nii kaebaja

teo raskusele kui ka sellele, et ta tegu ei kahetse, mistõttu ei ole välistatud õiguskorda rikkuva

käitumise kordumine. Seega ei saa kaebaja väite alusel järeldada, et kaebajat oleks koheldud

erinevalt teistest kinnipeetavatest sarnases olukorras. Vastustaja on teinud kaebajat puudutava

individuaalse otsustuse, asjaolude pinnal, mis ei kattu kaebaja väites nimetatud asjaoludega.

18. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

15. mai 2017. a otsus muutmata.

19. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu

Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja.

Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta

ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja oli ringkonnakohtus

menetlusabi korras riigilõivu, 15 euro tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja

ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv

apellatsiooniastmes 15 euro ulatuses Eesti Vabariigi kanda.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/