3-17-796/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.10.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-796

Haldusasi

OÜ KEKKILÄ EESTI kaebus tuvastada Lääne-Nigula

Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 12 resolutsiooni p 1 ja

Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 13

õigusvastasus ning kohustada Lääne-Nigula Vallavolikogu

OÜ KEKKILÄ EESTI Niibi turbatootmisala maavara

kaevandamisloa LMKL-005 muutmise taotlusele ja OÜ

KEKKILÄ EESTI Niibi II turbatootmisala kaevandamisloa

taotlusele nõusoleku andmist uuesti otsustama

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ KEKKILÄ EESTI, volitatud esindaja v.adv

Ronald Riistan, adv Robert Suir

Vastustaja – Lääne-Nigula vald, seaduslik esindaja Mikk

Lõhmus, volitatud esindaja Siim Vahtrus

Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, volitatud esindaja

Lüüli Junti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista OÜ-lt KEKKILÄ EESTI Lääne-Nigula valla kasuks välja menetluskuluna 1080

eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.11.2017 (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

3-17-796

2(10)

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Niibi raba asub Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas. OÜ KEKKILÄ EESTI toodab praegu

turvast Niibi II alaga külgneval Niibi alal. Niibi maardlas on OÜ-l KEKKILÄ EESTI

kaevandamisluba LMKL-005 Niibi turbatootmisalal ja LMKL-003 Niibi III turbatootmisalal.

Niibi II alal on tootmiseelne vajalik tegevus (sugekihi koorimine ja eelkuivendussüsteemi

rajamine) osaliselt teostatud. OÜ KEKKILÄ EESTI soovib muuta olemasolevat Niibi

turbatootmisala kaevandamisluba, et vähendada Niibi turbatootmisala kaevandamise ulatust,

ning taotleb kaevandamisluba Niibi II turbatootmisalal kaevandamiseks.

2. OÜ KEKKILÄ EESTI esitas Keskkonnaametile 30.11.2016 Niibi turbatootmisala

kaevandamisloa muutmise taotluse ning kaevandamisloa taotluse Niibi II turbatootmisalal

maavara kaevandamiseks. Keskkonnaamet valmistas ette kaevandamisloa andmise eelnõu

seisuga 30.01.2017 ning oli valmis pikendama kaevandamisluba Niibi turbatootmisalal 30 aasta

võrra. Ühtlasi valmistas Keskkonnaamet ette kaevandamisloa andmise eelnõu seisuga

30.01.2017, millega oli valmis andma OÜ-le KEKKILÄ EESTI kaevandamisloa kehtivusajaga

35 aastat Niibi II turbatootmisalal.

3. Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 12 „Arvamuse andmine Niibi

turbatootmisala maavara kaevandamisloa LMKL-005 muutmise taotluse ja otsuse eelnõu

kohta“ (edaspidi: otsus nr 12) resolutsiooni p-s 1 ei nõustunud Lääne-Nigula Vallavolikogu

maavara kaevandamise loa LMKL-005 muutmisega. Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017

otsusega nr 13 „Arvamuse andmine Niibi II turbatootmisala maavara kaevandamisloa taotluse

ja otsuse eelnõu kohta“ (edaspidi: otsus nr 13) ei nõustunud Lääne-Nigula Vallavolikogu

maavara kaevandamise loa andmisega Niibi II turbatootmisalal.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 12.04.2017 kaebus, milles OÜ KEKKILÄ EESTI palub

tuvastada Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 12 resolutsiooni p 1 ja Lääne-

Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 13 õigusvastasus ning kohustada Lääne-Nigula

Vallavolikogu OÜ KEKKILÄ EESTI Niibi turbatootmisala maavara kaevandamisloa LMKL-

005 muutmise taotlusele ja OÜ KEKKILÄ EESTI Niibi II turbatootmisala kaevandamisloa

taotlusele nõusoleku andmist uuesti otsustama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. OÜ KEKKILÄ EESTI leiab, et vastustaja keeldumine nõusoleku andmisest on tehtud

keskkonnamõju hindamist (edaspidi: Niibi II KMH või KMH) ja uuringuid arvestades

ebaproportsionaalne, seadusega vastuolus ning subjektiivsetel ja kõrvalistel põhjustel vastustaja

kaalutlusõigust kuritarvitav.

1) Vastustaja seisukohad nõusolekute mitteandmisele on otsitud, vastuolulised ning osaliselt

väärad. Vastustaja väide, et vaidlusalusel alal rikub turbakaevandamine kohalike elanike

joogivett, on tõendamata ning vastuolus mitmete ekspertide poolt tehtud uuringutega.

Kohalikud elanikud elavad soises ja rabases piirkonnas ning heidavad kaebajale ette, et vesi on

soine ja rabane. Vee kehva kvaliteedi probleem Salajões esineb sõltumata kaebaja

turbatootmisest, mida kinnitab KMH aruanne ja mitmed uuringud. Kui kohalikel elanikel

oleksid korralikud ehk Lääne-Eesti põhjavee erisusi arvestades piisavalt sügavad kaevud, oleks

kohalikele elanikele tagatud vee hea kvaliteet. KMH aruande kohaselt on kaebaja turbatootmise

3-17-796

3(10)

ettevõtte mõju joogiveele minimaalne ning turbatootmine toimub ja toimuks kõrgetasemelist ja

terviklikku keskkonnakaitset arvestades. Kasutusele võetaks loduala, mis tagaks kuivendusvee

kvaliteedi, mis ei erine looduslikust soo ega raba veest.

2) Maapõueseaduse (MaaPS) eesmärk on maavara säästlik ja otstarbekas kasutamine,

rakendades võimalike keskkonnahäiringute vähendamise meetmeid võimalikult suures

ulatuses. Seadusest ei tulene õigust vältida võimalikke väikseid keskkonnahäiringuid

absoluutselt – taoline suhtumine halvaks ettevõtlust ebaproportsionaalselt. KMH aruanne

selgitab sõnaselgelt, et kaebaja tegevuse mõju vee kvaliteedile on minimaalne ning

turbatootmine Niibi II alal on isegi soovitatav säästvat arengut arvestades. Vastustaja ei ole

üldse kaalunud nõusoleku andmise pooltargumente ja on tähelepanuta jätnud nõusoleku

andmata jätmisega kaasnevad negatiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele. Nõusoleku

andmata jätmine ei ole aga eesmärgi – vältida keskkonnahäiringuid absoluutselt – täitmiseks

sobiv ega vajalik vahend. Niibi II KMH aruande ja Keskkonnaameti loa andmise korralduse

eelnõu kohaselt ei paranda turba tootmisest loobumine otsustavalt pinnavee ja põhjavee

kvaliteeti Salajõe külas. Turba kaevandamine Niibi ja Niibi II avatud maardlatest oleks

otstarbekas ning täidaks MaaPS eesmärki paremini kui kaevandamise alustamata jätmine.

3) Vastustaja mõistab käesolevas asjas ettevaatusprintsiipi valesti. Kaebaja on oma

keskkonnaalaseid kohustusi täitnud: teadvustanud võimalikke keskkonnahäiringuid, otsinud

koostööd

kohalike

elanikega,

maksnud

kinni

sõltumatute

ekspertide

ulatuslikku

keskkonnamõju hindamist, mille järgi on turbatootmisel sõnaselgelt väike ja kaudne mõju

keskkonnale, ning on ehitanud oma turbatootmise ettevõtet keskkonnakaitset arvestades

selliselt, et negatiivset mõju keskkonnale vähendada võimalikult suures ulatuses. On ebaselge,

milliseid ettevaatusmeetmeid vastustaja veel ootab.

4) Olukorras, kus KMH on läbi viidud, on ebaproportsionaalne nõuda uute uuringute

läbiviimist, kui KMH aruandes on juba leitud, et turbatootmise mõju pinna- ja põhjavee

kvaliteedile on kaudne ja väike. Vastustaja rõhutatud väide, et turbatootmisel on mõju siiski

olemas, on ebaproportsionaalne ja otsitud. Põhjavee reostuse põhjus peitub mujal kui

turbatootmises ning see, et vastustajale ei ole tegelik põhjus selge, on kõrvaline asjaolu, mida

ei tohi võtta otsuse tegemise aluseks kaalutlusõiguse teostamisel käesolevas asjas.

5) Vastustaja on märkinud nõusoleku andmata jätmise põhjuseks keskkonna laiemat kaitset,

kuid tegelikult kaitseb (eesotsas MTÜ Salajõe Külaseltsi) kitsaid huve. Seejuures ei pea kaebaja

kohalike elanike huve vähetähtsaks ning on valmis dialoogiks ning keskkonna

kõrgetasemeliseks ja terviklikuks kaitseks. Kaebaja on vastustajale vastutuleku korras ja

elanike heaolu tagamiseks teinud ettepanekuid, et kaebaja on nõus osaliselt kinni maksma

kohalike elanike probleemsete puurkaevude puhastamise ning isegi uute kaevude rajamise

eesmärgiga tagada kohalikele elanikele parem joogivesi (kuigi kaebaja tegevuse mõju

joogiveele on tõestatult minimaalne). Vastustaja ei ole kaebaja ettepanekuid vastu võtnud ning

antud tegevusi koordineerinud. KMH raames telliti mitmeid uuringuid tarbekaevude

veekvaliteedi halva seisundi põhjuste selgitamiseks. KMH aruandes on muuhulgas leitud, et

puhastuslodu läbinud soovee kvaliteet on üsna samal tasemel hea veeklassi jõgede veega ning

analüüsitud on loduala rajamise tingimusi. Seega on kaebaja püüdnud saavutada kokkulepped

puudutatud kohalike elanikega, kuid aktiivse koostöö soov ei saa olla ühepoolne.

6) Turbatootmine Niibi rabas on toimunud aastakümneid, hüdrogeoloogilisi uuringuid on ka

tehtud – vastustaja nõusoleku andmisest keeldumine on üllatav. Kaebaja seisukohta toetab

kohtupraktika. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine on üldse

lubamatu, vaid õigussuhteid võib vastavalt muutunud oludele ümber kujundada, isegi kui

sellega halveneb kellegi olukord (Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-

394, p 18, ja Riigikohtu 02.12.2004 otsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 13). Eeltoodu tähendab, et

kehtivat praktikat on lubatud ümber kujundada olukorra muutumise korral. Käesoleval juhul ei

3-17-796

4(10)

ole olukord muutunud – kaebaja võimekus keskkonnakaitse nõudeid täita ei ole vähenenud ning

asjassepuutuv seadusandlus, sealhulgas keskkonnanõuded, on jäänud sisuliselt samaks. Niibi II

turbatootmiseks määratud keskkonnanõudeid ei ole vastustaja vaidlustanud. Samuti ei ole

vastustaja esitanud väiteid, et kaebaja ei täida või ei hakka täitma keskkonnanõudeid. Vastustaja

ei ole keeldumisel arvestanud määratud keskkonnanõudeid ning on otsinud keskkonnanõuetest

eraldiseisvaid asjakohatuid põhjusi nõusoleku andmisest keeldumiseks.

6. Lääne-Nigula vald palub jätta kaebus rahuldamata.

1) Vaidlusaluste otsuste tegemisel lähtus vastustaja eelkõige sellest, et tehtud pole piisavaid ja

usaldusväärseid uuringuid, tõestamaks, milline on kaevandamistegevuse mõju ja selle ulatus

kohalike elanike joogi- ja tarbeveele. Otsuste tegemisel ei lähtunud otsustaja enda

subjektiivsetest huvidest ega põhimõttelisest vastuseisust kaevandamistegevusele. Vastustaja

on ka otsuste resolutsioonis selgelt välja toonud, et põhjus keeldumiseks on uuringute

ebapiisavus. Vastustaja ei ole välistanud, et kaevandamistegevuse mõjude piisava

väljaselgitamise järel võib kaevandamistegevus teatud tingimustel olla võimalik, ent tänaste

teadmiste põhjal ei ole seda küsimust võimalik lahendada.

2) Otsuste tegemisel lähtus vastustaja eelkõige asjaolust, et mõju põhjaveele on olemas, aga

selle ulatus pole teada. Huvide osas arvestas ta nii kohaliku huviga tagada joogi- ja tarbevee

kvaliteeti kui ka arendaja huvidega kiirelt ja lisakulutusteta kaevandama asuda.

Kaevandamistegevusel on mõju piirkonna kaevude veekvaliteedile. On eluliselt ebausutav, et

kaevandamistegevusega alustamine 2000. aastate alguses ning vee kvaliteediga seonduvate

probleemide algusaeg langesid kokku juhuslikult. Küüniline ja tegelikkusega vastuolus on

kaebaja väide, nagu oleks kohalike elanike veeprobleemid põhjustatud sellest, et nende elukoht

on sooderikas, kui tänased probleemid vee kvaliteediga on ilmnenud alles pärast

kaevandamistegevuse algust. Juba ainuüksi visuaalne vaatlus võimaldab veenduda selles, et

turbatootmisalalt ärajuhitav vesi on teistsuguse koostisega, võrreldes tavapäraselt antud alal

leviva pinnaveega. Kaebaja on tegelikult ka ise kaebuses välja toonud, et tema tegevusel on

mõju piirkonna kaevude veekvaliteedile ja ta on ka nõus tegema selle osas kulutusi, et mõjusid

vähendada. Seega on kaebaja väited selles osas vastuolulised.

3) KMH aruande kohaselt on Salajõe karstialal, millel paikneb enamus piirkonna külasid,

põhjavesi maapinnalt lähtuva koormuse eest kaitsmata ja sõltub otseselt pinnavee keemilisest

koostisest. KMH aruandes on järeldatud, et kaevandamine ei mõjuta kaevude veetaset (lk 53),

ei avalda mõjusid survelisele veekihile pinnaseveekihi all (lk 74) ja kuivenduskraavid ei riku

veepideme terviklikkust (lk 74). Kuigi aruandes on hinnatud mõju kaevude veetasemele, ei ole

selles hinnatud lähemalt mõjusid vee kvaliteedile (kuigi mõjud kaevuveele läbi pinnavee on

aruande kohaselt olemas). Samuti on vale aruande järelduste aluseks võetud eeldus, et

kuivenduskraavid ei riku liiv- ja viirsavist ning saviliivast ja liivsavimoreenist koosneva turba-

aluse veepideme terviklikkust. Niibi III toimival tootmisalal on näha mineraalpinnasesse

ulatuvad väljakukraavid ja sügavale mineraalpinnasesse rajatud piirdekraav, kus kraavide

rajamisega mineraalpinnasesse veepideme paksust on vähendatud ning loodud tingimused

rabavee liikumiseks põhjavette.

Samuti tuleneb Salajõe vee kvaliteedi, puurkaevude vee kvaliteedi ja puurkaevude filtreid

ummistava sette uuringust, et veekvaliteedi halvenemise põhjuseks on karstilõhedes liikuv sete.

Samas pole uuringus kindlaks tehtud, millised tegevused ja millises ulatuses selle sette jt

kaevuvee kvaliteeti halvendavate mõjutegurite olemasolu põhjustavad. Tehtud on vaid järeldus,

et tegemist ei ole ainuüksi kaevandamistegevusest tulenevate mõjutustega. Puudu on aga täpne

hinnang kaevandamistegevuse mõju ulatusele ja levikule. Seega ei ole kaevandamistegevuse

mõjusid piirkonna kaevude vee kvaliteedile KMH aruandes ega muudes uuringutes otseselt ja

piisava detailsusega käsitletud. Kohalike elanike huviks on kvaliteetse ja tarvitamiskõlbuliku

joogi- ja tarbevee kättesaadavus. Selle tagamiseks vajalike meetmete väljaselgitamine aga

3-17-796

5(10)

eeldab omakorda, et on olemas selge ülevaade, millised on kaevandamistegevuse mõjud

piirkonna põhjaveele ja kaevudele. Seega on hetkeolukorras kohalike elanike ja KOV esmaseks

huviks see, et välja selgitada kaevandamistegevuse täpsemad mõjud. Arendaja huviks seevastu

on ilmselgelt kaevandamistegevuse läbiviimine, seda võimalikult kiirelt ja väikeste kuludega.

Ka sellega on vastustaja arvestanud, kuid leidnud olevat selle vähem kaaluka.

4) Ükski seni kogutud tõend ei kinnita, et kaevandamine ei avalda mõju kaevude vee

kvaliteedile antud piirkonnas. Samas on nende mõjude ulatus tänaseni lähemalt välja

selgitamata. Kui otsuse tegemist mõjutavad olulised asjaolud on ebaselged, on kohalikul

omavalitsusel kohane nõuda täiendavate uuringute tegemist. Antud vaidlusel on sisuliselt kaalul

ühelt poolt kohalikele elanikele elutegevuseks vajaliku, piisava kvaliteediga joogi- ja tarbevee

tagamine, teiselt poolt aga arendaja huvi alustada kaevandamisega võimalikult kiiresti ning

väikeste kuludega. Vastustaja on veendumusel, et täiendavate asjaolude väljaselgitamise

nõudmine oli ratsionaalne ja objektiivselt mõistetav otsus, kuna kaasnevad negatiivsed

tagajärjed arendajale on ilmselgelt väheolulisema kaaluga kui vastupidise otsusega kaasneda

võivad (pöördumatud) mõjud kohalikele elanikele.

5) Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja on täielikult välistanud kaevandamistegevuse

kõnealustel Niibi ja Niibi II turbatootmisaladel. Otsuste tegemisel lähtus vastustaja

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-st 11 tulenevast ettevaatuspõhimõttest, mille

kohaselt tuleb keskkonnariskiga tegevuse mõjud juba enne selle lubamist välja selgitada (KeÜS

§ 11 lg 2). Seejärel on võimalik ka tegevusest tulenevaid keskkonnariske vähendada. Tehtud

otsused kannavad just selle põhimõtte realiseerimise eesmärki. Eelkirjeldatud eesmärgi

täitmiseks on täiendavate hüdroloogiliste uuringute (mille käigus selgitatakse välja piirkonna

hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumis- ja

äravoolutingimused, põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid) teostamise ja külades

olemasoleva veevarustuse olukorra dokumenteerimise nõue sobiv meede. Teades, millised on

kaevandamistegevuse täpsed mõjud ja nende levik, on võimalik planeerida ka sobivaid

leevendusmeetmeid (nt uute puurkaevude rajamist).

Uuringu teostamine on vajalik seetõttu, et puuduvad sama tõhusad alternatiivid, mis

võimaldaksid kaevandamistegevuse mõjud kohalike elanike kaevude vee kvaliteedile kindlaks

teha ja neid ennetada või vähendada. Tegemist on erinevaid isikuid kõige vähem koormava

meetmega, sest uuringu teostamisel on võimalik täpselt kindlaks teha, milline on reaalne

olukord ja võimalikud kaevandamise mõjud kohalike joogi- ja tarbeveele juba enne seda, kui

reaalselt kaevandamistegevust läbi viiakse. Tagantjärele reaktiivselt võetavad meetmed ei oleks

tõhusad, kuna vahepealsel perioodil kahjustataks kohalike elanike huve, seda osalt juba

pöördumatult. Samuti võiksid kaasneda suured kulutused kaebajale.

Tehtud otsused on mõõdukad seetõttu, et olukorras, kus suure kindlusega esinevad negatiivsed

mõjud keskkonnale ja inimeste heaolule, ent nende ulatus pole kindlaks tehtud, on asjakohane

nõuda lisauuringute tegemist. Tehtavate uuringutega kaasneda võiv arendaja huvide riive on

antud juhul vähem oluline kui võimalik kohalike elanike huvide riive vastupidise otsuse

tegemisel, sest puhta joogi- ja tarbevee tagamine enam kui 17 piirkonnas asuvale

majapidamisele on olulisemaks kui täiendava uuringuga kaasneda võiv mõningane aja- ja

rahakulu.

6) Arendajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust, et vastustaja kaevandamistegevusele või selle

laiendamisele oma heakskiidu annab. Õiguspärase ootuse kaitse vajadus saab tekkida vaid

juhul, kui tegemist on isiku põhjendatud uskumusega, et vastustaja käitub teatud viisil, mitte

igasuguse lootusega teatud tulemuse suhtes. Selline usaldus saab tugineda eelkõige vaid

haldusorgani selgesõnalisel ja õiguspärasel lubadusel teatud viisil käituda – seda ei ole aga

vastustaja poolt antud. Arendaja väited, nagu oleks tegemist üllatavate otsustega, ei ole ka

3-17-796

6(10)

seetõttu antud juhul asjakohased. Samuti ei anna õiguspäraseks ootuseks alust eelnev menetluse

läbiviimine.

7. Keskkonnaamet ei kujundanud kirjalikus arvamuses seisukohta vaidlustatud otsuste

õiguspärasuse kohta, kuid leidis, et kavandatava tegevuse realiseerimine Niibi II

turbatootmisalal on võimalik minimaalse keskkonnamõjuga, kui jälgida KMH käigus antud

soovitusi ja leevendusmeetmeid.

1) KMH aruande järeldusi ning kaevandamisloa eelnõude lisaks olevat eelhinnangut aluseks

võttes seadis Keskkonnaamet nii Niibi II (põhjavee kaitseks on seatud täiendavad tingimused

eelnõu p 2.4.1–2.4.4) kui ka Niibi (põhjavee kaitseks on seatud täiendavad tingimused eelnõu

p 2.4, lk 13, p 1–4) eelnõudes kaevandajale täiendavad tingimused kaevandamisega kaasneda

võivate keskkonnamõjude vähendamiseks. KMH eesmärk ega ülesanne ei olnud antud valla

territooriumil põhjavee reostuse põhjuste väljaselgitamine.

2) Ükski siiani läbiviidud uuringutest (uuringud on kajastatud ka KMH aruandes) ei ole

kinnitanud vastustaja kahtlusi selle kohta, et kaevandamisel ärajuhitav vesi on põhjustanud

kaevanduse piirkonnas elavate inimeste kaevude vee reostuse. KMH käigus ei leitud, et

turbatootmisala laiendamine mõjutaks keskkonda selliselt, et kaevandamisloa andmisest tuleks

keelduda. Seega ei ole vastustajal ka alust väita, et kaevandusala laiendamine tekitab suuremat

keskkonnakahju.

3) Nõustuda tuleb KOV seisukohaga selles, et põhjavee reostuse põhjused tuleb välja selgitada

ning nagu ülaltoodust on näha, on nii KOV kui ka Keskkonnaamet asunud piirkonna põhjavee

reostuse põhjusi välja selgitama. Piirkonna põhjavee reostuse põhjuste väljaselgitamine ei ole

Keskkonnaameti poolt Niibi ja Niibi II turbatootmisalade kohta läbiviidatavate kaevandamisloa

taotluse haldusmenetluste ülesanne, seda enam, et KMH käigus on leitud, et turba

kaevandamine turbatootmisalal ei avalda mõju survelisele veekihile (st põhjaveele)

pinnaseveekihi all ning et kavandatava tegevusega ei mõjutata tarbevee kvaliteeti Salajõe külas.

Seega ei saa kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks olla juba eelnevalt reostunud

põhjavesi, millele kaevandamistegevus mõju ei avalda.

4) KeÜS § 52 lg 1 p 6 sätestab, et kaevandamisloa andmisest tuleb keelduda juhul, kui

tegevusega kaasneb keskkonnaoht, mida ei ole võimalik vältida, välja arvatud juhul, kui huvi

keskkonnaloa andmiseks on ülekaalukas ja tegevusel puudub mõistlik alternatiiv ning on

võetud ohu vähendamise meetmed. Niibi ja Niibi II eelnõudes on seatud võimaliku

keskkonnaohu vähendamiseks täiendavad tingimused, mis Keskkonnaameti hinnangul

võimaldavad vältida keskkonnaohu tekkimist. Sellega on Keskkonnaamet leidnud, et puudub

alus kaevandamisloa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p 6 toodud alustel.

Samasugune mudakiht (mida kirjeldab Ü. Heinsalu) on neeldunud aastakümneid. Sellele

lisandus ka karstialal paiknevate loomakasvatushoonete ümbrustest põhk, hein ja sõnnik (mis

suurvee ajal karstilehtritesse uhuti (nt Ingkülas). Sellest saab järeldada, et aastakümneid on

karstilehtrite kaudu maa-alusesse jõkke uhutud setteid, taimejäänuseid jms. Seega on juba 1984.

a osundatud karstiavadest põhjavette sattunud reostusele, mis ei ole kuidagi turbatootmisega

seotud. Lihtsustatult öeldes on kuivendusvee puhul tegemist vihmaveega, mis KMH aruandest

tulenevalt korralduste eelnõusse lisatud täiendavate tingimuste kohaselt tuleb suunata

settebasseinidesse ja puhastuslodust koosnevasse puhastussüsteemi. Puhastussüsteemist

väljuva vee kvaliteedi jälgimiseks paigaldatakse automaatne seirejaam ning alles seejärel

suunatakse vesi Salajõe jõkke. KMH aruandes toodud meetmetega saavutatakse olukord, kus

turbatootmisala kuivendusvesi ei erine piirkonna pinnavee kvaliteedist.

5) See, mis toimus 2000. aastate alguses, ei saa olla õiguslikult siduvaks Niibi ja Niibi II

eelnõude menetlemisel. Olenemata, kas varasem mõju on põhjustatud turbatootmisest või mitte,

on KMH puhul peamine küsimuse asetus suunatud kavandatava tegevusega kaasneva mõju

3-17-796

7(10)

hindamisele. KMH annab soovitused ja keskkonnalubades kehtestatavad eritingimused, mille

järgimisel saastekoormus jääb kehtestatud normide piiresse. Samas ei saa uue loa andmise üle

otsustamiseks koostatava KMH raames leida lahendust juba olemasolevatele probleemidele

antud valla territooriumil. Kuna OÜ KEKKILÄ EESTI kavandab Niibi II tootmisalale senisest

efektiivsema puhastussüsteemi rajamist, siis ei halvenda võimalik tegevuse lubamine praegust

olukorda piirkonnas, kui täidetakse keskkonnalubadega antavaid nõudeid.

6) Kuigi vastustaja on välja toonud, et joogivee probleemid said alguse 2000. aastate alguses,

kui alustati töödega Niibi turbamaardlas, pole ta oma väidet millegagi tõendanud. Joogivee

kvaliteedi halvenemist ei ole ka veeanalüüside ega põhjaveeseirete alusel dokumenteeritud.

Keskkonnaamet, tuginedes erinevatele ekspertide poolt läbiviidud mitmetele KMH aruandes

käsitletud uuringutele, on aga veendunud, et kaevandamistegevus ei mõjuta põhjavee kvaliteeti

sellisel määral, et kaevandamisloa andmisest tuleks keelduda. KMH aruandes on jõutud

järeldusele, et turba kaevandamine põhjavett ei reosta, seega tuleks KOV-l otsida reostuse

põhjuseid mujalt.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. MaaPS § 49 lg 6 kohaselt saadab kaevandamisloa andja kaevandamisloa taotluse ning

taotluse kohta antava haldusakti eelnõu arvamuse saamiseks kavandatava kaevandamiskoha

KOV-le, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse kohta antava haldusakti

eelnõu saamisest arvates. MaaPS § 55 lg 2 p 1 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest,

kui KOV ei ole nõus kaevandamisloa andmisega. MaaPS § 55 lg-s 4 sätestatakse, et kui KOV

ei ole nõus kaevandamisloa andmisega, võib kaevandamisloa andja taotleja ettepanekul taotleda

loa andmiseks nõusolekut Vabariigi Valitsuselt. Vabariigi Valitsus annab loa andmiseks

nõusoleku, kui selleks on ülekaalukas riigi huvi.

9. Otsuseid nr 12 ja 13 tuleb kohtu hinnangul vaadelda koos, kuna need on esemeliselt seotud,

samuti on vastustaja põhjendused nõusoleku mitteandmiseks identsed. Lääne-Nigula

Vallavolikogu ei ole nõustunud maavara kaevandamise loa LMKL-005 muutmisega Niibi

turbatootmisalal ning maavara kaevandamise loa andmisega Niibi II turbatootmisalal, kuna

vastustaja hinnangul antud keerulises olukorras tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning

joogivee probleemidele lahenduse leidmiseks tuleb teha põhjalik hüdrogeoloogiline uuring,

mille käigus selgitatakse välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad

eripärad, põhjavee toitumis- ja äravoolutingimused, põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad

tegurid, samuti dokumenteeritakse külades olemasolev veevarustuse olukord. Sisuliselt on

Lääne-Nigula vald teinud reservatsiooniga keeldumise. Vastustaja ei ole väljendanud

põhimõttelist ja lõplikku vastuseisu ettevalmistatud kaevandamislubade projektidele, vaid on

viidanud, et senised uuringud on ebapiisavad ning (enne lõpliku hinnangu andmist) tuleb teha

põhjalik hüdrogeoloogiline uuring. Ka selline n-ö reservatsiooniga keeldumine on käsitatav

nõusolekust andmisest keeldumisena MaaPS § 55 lg 2 p 1 mõttes ning sellel on MaaPS § 55 lg-

s 4 sätestatud tagajärjed. Seetõttu on puudutatul isikul õigus nõuda kohtulikku kontrolli, kas

keeldumisel oli õiguslik alus ning kas kaalutlusreeglitest peeti kinni.

10. Arvestades KOV-le MaaPS-ga tagatud ulatuslikku võimalust kaevandamisloa andmist

mõjutada, esitab see kõrgemad nõudmised ka nõusoleku andmisele, iseäranis nõusoleku

andmisest keeldumisele. Hoolikalt tuleb kontrollida esiteks seda, kas KOV on keeldumisel

tegutsenud temale seadusega antud pädevuse piires. Teisalt tuleb kontrollida, kas

kaalutlusreegleid on järgitud.

11. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku

omavalitsuse üksuse (KOV) ülesandeks korraldada omavalitsuse territooriumil veevarustust.

Kuna KOV on esmatasandiks erinevate avalike teenuste pakkumisel, on joogivee tagamise

3-17-796

8(10)

küsimus kahtlemata seotud kohaliku kogukonna toimimisega ning sellisena KOV pädevuses.

Olukorras, kus joogivesi ei vasta osades valla majapidamistes joogivee kvaliteedile esitatavatele

nõuetele, ei ole KOV-l mitte üksnes teema tõstatamise õigust, vaid ka tegutsemise kohustus.

Seega ei ole kahtlust, et vastustaja on nõusolekust andmisest keeldumisel realiseerinud KOV-

le põhiseadusest (PS § 154) ja teistest seadustest (KOKS, MaaPS) tulenevat pädevust.

12. Kaebaja leiab, et vastustaja on kaalutlusreegleid rikkunud. Kaalutlusreeglite rikkumist näeb

kaebaja kohtu arusaamist mööda selles, et vastustaja on kahtluse alla seadnud Niibi II KMH ja

mitmed teostatud uuringud, samas ei ole nende tulemusi ümber lükanud, vaid on teinud neile

kontekstist välja rebitud viiteid ning on teinud uuringutest valesid järeldusi. Peamiselt tugineb

kaebaja Niibi II KMH aruandele (kd I, tl 56–94). Nimetatud KMH aruanne tugineb omakorda

varasemalt läbi viidud uuringutele:

- Ekspertarvamus Niibi turbamaardla lõunapoolse ala mõjust ümbruskonna pinnaveekogude ja

kaevude veetasemele. 2001 a. Vatalin, I. OÜ Eesti Geoloogiakeskus (kd II, tl 42–43);

- Niibi turbamaardla kuivendusvee mõju uuring Salajõe ja Riguldi jõgede ning neid

ümbritsevate kaevude vee kvaliteedile. 2012 a. Metsur, M., Osjamets, M. AS Maves (kd II, tl

117–131) (edaspidi AS Maves 2012. a uuring);

- Salajõe vee kvaliteet, puurkaevude vee kvaliteet ja puurkaevude filtreid ummistava sette

uuring (Töö nr 13/1202). 2013 a. Schvede, H., Niitlaan, E., OÜ Inseneribüroo STEIGER (kd I,

tl 140–175) (edaspidi OÜ Inseneribüroo STEIGER 2013. a uuring);

- Jõgede operatiivseire 2013. a. Lõpparuanne. Koostanud Anijalg, U., Kruus, U., Tartu, OÜ

Keskkonnauuringute Keskus (kd II, tl 55–116).

Lisaks on vastustaja viidanud Salajõe karstiala uuringule 2015. Kupits, K., Metsur, M., Palo,

A., Plado, J., AS Maves (kd II, tl 44–54).

13. Niibi II KMH aruandes on tõepoolest asutud seisukohale, et kavandatava tegevuse

realiseerumine Niibi II turbatootmisalal on võimalik minimaalse keskkonnamõjuga (KMH pt

9.6) ning hinnatud turbatootmise mõju tarbevee kvaliteedile väikeseks (KMH pt 9.5). Salajõe

vahetus läheduses olevate kaevude joogiveenormidest kõrvalekallet on seletatud Salajõe vee

sissetungiga ja samuti rauarikka põhjavee sissetungiga puurkaevudesse (OÜ Inseneribüroo

Steiger 2013. a uuring, pt 7, tl 153).

14. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaalutlusreegleid seetõttu, et on soovinud

täiendava hüdrogeoloogilise uuringu teostamist. On tõsi, et enamiku vee näitajate osas (nt

heljun, fosfor, lämmastik) ei ole tuvastatud, et turba kaevandamine omaks täheldatavat mõju

pinnase- või põhjaveele ning seeläbi ümbruskonna kaevudele. Tõsi on ka see, et osa Salajõe

ümbruse kaevude vee halba kvaliteeti tingivatest mõjuritest ei sõltu suure tõenäosusega

kaevandamisest (nt vee kõrge rauasisaldus). Samas on uuringutest kajastatud kaevandamisele

iseloomulikke näitajate tavapärasest suuremat kontsentratsiooni pinna- ja põhjavees (ja

kaevudes). Üheks selliseks näitajaks on PHT (keemiline hapnikutarve).

KMH aruandes (pt 6.3, tl 152) on leitud, et vastupidiselt kevad-sügisesele proovimisele eristub

Niibi turbatootmisala kuivendusvee mõju Salajõe PHT sisaldusele suvise proovimise ajal.

Samas on kõrge PHT sisaldus (kohati mitmeid kordi joogivee piirnorme ületav) probleemiks

Salajõe piirkonna kaevudes (KMH pt 6.3, tl 152). AS Maves 2012. a uuringu kokkuvõttes on

sedastatud, et turbatootmisel võib olla kaudne mõju Salajõe ja Vedra küla kaevude vee

kvaliteedile looduslikust olukorrast mõnevõrra suurema koguse raskesti laguneva orgaanilise

aine sattumise tõttu eesvooludesse ja nende kaudu põhjavette (kd II, tl 127 p). Samuti on

tõdetud, et loodusliku raba kuivendamine suurendab orgaanilise aine rikka pinnavee sattumise

võimalust põhjaveekihti. Samas ei ole turba tootmise osatähtsus uuringu kohaselt sedavõrd

määrav, et seda oleks muude survetegurite (põllumajandustootmine, maakasutuse pikaajalised

muutused, maakasutusest loobumine) hulgas võimalik täpselt välja tuua ning et pole alust

eeldada, et turba tootmisest loobumine pinnavee ja põhjavee kvaliteeti Salajõe külas otsustavalt

3-17-796

9(10)

parandaks (kd II, tl 128 p). Samuti on AS Maves 2012. a uuringus välja toodud:

„Mineraalmaaga võrreldes satub looduslikest ja kuivendatud rabadest veekogudesse rohkem

raskestilagunevat ainet. Kuivendatud rabast on sellise vee äravool pinnaveekogusse suurem kui

looduslikest. Samuti satub osa sellest orgaanilise aine rikkast veest karstialadel või

põhjaveekihte avavates äravoolukraavides perioodiliselt põhjavette“ (kd II, tl 120 p). Seega on

kaevandamise mõju pinnaseveele (võimalik, et ka põhjaveele) vähemalt suvel täheldatav. Kui

kaevandaja juhib raba kuivendusveed pinnasevette (karstiala iseärasuste tõttu võivad need jõuda

põhjavette), mille PHT tase selle tõttu tõuseb ja orgaanilisest ainest küllastunud vesi jõuab

ümbruskonna kaevudesse, on võimalik seos kaevandamise ja joogivee kvaliteedi vahel olemas.

Seda mööndakse ka läbiviidud uuringutes.

15. Osutatu viitab kohtu hinnangul sellele, et ainest täiendava uuringu tellimiseks on piisavalt

ning ei nähtu, et vastustaja seisukohad oleksid otsitud, vastuolulised või väärad. Vastustaja ei

nõua kohtu hinnangul selle uurimist, mis on niigi ilmne või mida on juba piisavalt uuritud.

Uuringute järelduste kohatine ebamäärane sõnastus (nt pole alust eeldada, et turba tootmisest

loobumine pinnavee ja põhjavee kvaliteeti Salajõe külas otsustavalt parandaks) ning osadele

normist hälbivatele näitudele (nt PHT) vähese tähtsuse omistamine võib põhjendatult tekitada

kahtlusi uuringutulemuste tõlgendamise objektiivsuses. Kohalikud elanikud, kelle kaevuvesi on

reostunud, ei pea leppima seletusega, et reostuse allikaid on keeruline välja selgitada ja eristada

või et halva vee kvaliteedi tingib nende majapidamise asukoht (karstialal) või valesti rajatud

kaevud. Eeldada tuleb kohalike inimeste ja vastustaja huvi vastavaid järeldusi täpsemalt

kontrollida. Puhas joogivesi on eluliselt vajalik. Uute puurkaevude rajamine on aga kulukas.

Arvestades piirkonna hüdrogeoloogilisi tingimusi, võib uute kaevude rajamine täpsete mõjude

välja selgitamiseta olla raha raiskav ning probleeme mittelahendav. Mõistetav on vastustaja

soov mitte anda nõusolekut kaevandamislubadele enne, kui kaevude reostumise põhjuseid on

igakülgselt uuritud. Kaevandamise lubasid heaks kiites jääb veekvaliteedi jätkuva halvenemise

risk kohalike elanike ja vastustaja kanda. Olukorras, kus probleemid vee kvaliteediga on juba

ilmnenud, ei ole alusetu eeldada, et täiendav kaevandamistegevus võib vee kvaliteeti veelgi

halvendada. Vastustaja on välja toonud, et probleemid kaevuvee kvaliteediga tekkisid, 2000.

aastate alguses, mil asuti kaevandama Niibi III turbatootmisalal. Uurimiskohustusest lähtuvalt

oleks pidanud Keskkonnaamet vastavaid väiteid kontrollima ja need tõele mittevastavuse korral

selgelt ümber lükkama. Viitamine varasemale uuringule, mille kohaselt on setteid karstialal ka

varem liikunud, ei ole piisav vastustaja väidete ümberlükkamiseks. Igati õiguspärane on

tugineda juba ilmnenud mõjudele keskkonnas. Vastustaja ei ole kohustatud olemasolevat

olukorda kõrvale jätma ning hindama üksnes seda, mis saab tulevikus.

16. Hüdrogeoloogiliselt tundlikul alal täiendavate uuringute tegemine järgib kahtlemata

ettevaatusprintsiipi, iseäranis olukorras, kus varasema tegevuse käigus on keskkonnariskid

realiseerunud (isegi, kui põhjuslik seos ei ole ühene). Uue uuringu tegemist ei saa pidada

kaebaja

suhtes

ebaproportsionaalseks.

Uuringu

tellimine

ja

täiendava

kvaliteetse

keskkonnateabe hankimine kaebaja õigusi ei riku. Kohtule ei nähtu, et kaebajat oleks

kohustatud uuringu eest maksma. Uuringut finantseeritakse SA Keskkonnauuringute Keskuse

kaasabil (KIK), kes kohtuotsuse tegemise hetkeks on otsustanud uurimisprojekti toetada

(Salajõe-Vedra-Ingküla piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja elanike joogiveevarustuse

parandamise

võimalused.

https://www.kik.ee/et/projekt/salajoe-vedra-ingkula-piirkonna-

hudrogeoloogilised-tingimused-ja-elanike-joogiveevarustuse). Uuringu käigus selgitatakse

välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumis-

ja äravoolutingimused, põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid, samuti

dokumenteeritakse külades olemasolev veevarustuse olukord. Täiendava uuringu korraldamist

saab pidada vajalikuks, kuna olemasolevate uuringute järeldusi ei saa vastustada muul viisil kui

läbi samaväärse teadusliku uuringu. Olukorras, kus KOV-l oli kindel plaan uuringu

teostamiseks (mis käesoleval hetkel on realiseerimisel), ei saanud vastustajalt eeldada

3-17-796

10(10)

kaevandamislubadega nõustumist seetõttu, et ta ei suutnud varem tehtud uuringute järeldusi

lubade menetlemise ajal selgelt ümber lükata. Kaevandamislubade heakskiitmine oleks

tõenäoliselt vähendanud KIK taotluse edulootusi ja nõrgendanud vastustaja positsiooni edasises

suhtlemises kaevandajaga ning Keskkonnaametiga. Kaebaja leiab, et ta on juba piisavalt

uuringuid finantseerinud ja KOV nõuab temalt liiga palju. Kohus märgib, et kaevandamine

nõrgalt kaitstud põhjaveega alal (karsti piirkonnas) toob endaga paratamatult kaasa suuremaid

keskkonnariske, mis tuleb eelnevalt maandada. Läbiviidud uuringute hulk ega senistes

uuringutes kaebaja jaoks soodsate järelduste tegemine ei tekita viimasele õiguspärast ootust

viivitusteta kaevandustegevusega alustada või sellega jätkata. Samuti ei tekita see KOV-le

kohustust kaevandamisloa taotlused heaks kiita. Kohtule ei nähtu, et vastustaja keeldumine

oleks kaebaja jaoks üllatuslik või sõnamurdlik. Arvestades senist asjade kulgu pidi kaebaja

vastustaja keeldumist pidama pigem tõenäoliseks kui üllatavaks. Asjaolud, et Niibi II alal on

kaevandamistegevuse jätkamine otstarbekas juba varasemate ettevalmistustööde tegemise tõttu,

ei kaalu üles õigust ning kohustust võimalikud keskkonnariskid igakülgselt välja selgitada ja

maandada enne kaevandamistegevusega alustamist.

17. Täiendava uuringu tellimine saab vastustaja huve riivata sel moel, et võimalik

kaevandamistegevus viibib pisut rohkem kui aasta (eelduslikuks uuringu lõpparuande esitamise

tähtajaks on 2018. a detsember). Seda eeldusel, et uus uuring kinnitab Niibi II KMH järeldusi.

Peale üldsõnaliste viidete ettevõtluse ja tööhõive kahjustamise kohta ei ole kaebaja põhistanud,

et selline viivitus põhjustaks talle olulist kahju. Arvestades, et turba kaevandamine on

pikaajaline tegevus (Keskkonnaamet plaanib kaebajale väljastada kaevandamisloa Niibi II

turbatootmisalal kehtivusajaga 35 aastat), ei saa märkimisväärse ja pöördumatu kahju tekkimist

eeldada. Ka seetõttu ei saa vastustaja keeldumist pidada ebaproportsionaalseks.

18. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vastustaja otsustel nr 12 ja 13 on õiguslik alus ning

tuvastamist ei ole leidnud, et Lääne-Nigula vald oleks otsustamisel rikkunud kaalutlusreegleid.

Vastustaja on otsuseid piisavalt põhjendanud ning peale kaebuse esitamist toimunud arengud

(KIK poolt uuringule toetuse andmine) on vastustaja seisukohtade põhjendatust täiendavalt

kinnitanud. Seetõttu tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja on taotlenud õigusabikulude

väljamõistmist summas 630 eurot (kd I, tl 195–199) + 450 eurot (kd II, tl 28–31) = 1080 eurot.

Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine haldusorgani kasuks on põhjendatud juhul, kui kohtus

arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 30. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud

kohtupraktika). Riigikohus on pidanud põhjendatuks õigusabikulude vastustaja kasuks

väljamõistmist geoloogilise uuringu loale kooskõlastuse andmine menetluses, kuna see ei ole

kohaliku omavalitsuse põhitegevus (vt Riigikohtu 13.11.2015 otsus nr 3-3-1-34-15). Kohus

leiab, et sama kehtib ka KOV nõusoleku andmise kohta kaevandamisloa menetluses.

04.10.2017 esitatud menetluskulude taotlus on esitatud küll peale kohtu määratud tähtaega

(27.09.2017), kuid vastustaja on selgitanud, et kuludokumentide hilisem esitamine oli tingitud

vajadusest vastu vaielda kaebaja 27.09.2017 seisukohtadele (kd II, tl 39 ja 39 p). Kohus leiab,

et 04.10.2017 menetluskulu dokumentide hilisemaks esitamiseks on mõjuv põhjus ning

dokumentide arvesse võtmine ei põhjusta menetluse viibimist (HKMS § 51 lg 4). Vastustaja

õigusabikulud on mõistlikus suuruses ja nende kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Seega

tuleb OÜ-lt KEKKILÄ EESTI mõista Lääne-Nigula valla kasuks välja menetluskulu 1080

eurot. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Janek Laidvee