1-16-5540/42 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1165540

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Y süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Y kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur (esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Liiva), kannatanu A esindaja

vandeadvokaadi abi Siiri Kuusik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. september 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. novembri 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu

28. veebruari 2017. a otsus osas, millega Y tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Tartu

Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017. a otsus tühistada ka osas, millega Y-ilt mõisteti riigi

kasuks välja tema kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu 192 eurot.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada Y süüdi KarS § 121 lg 1 järgi.

Apellatsioonimenetluses Y kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu 192 eurot jätta riigi kanda.

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon jätta rahuldamata.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga Y-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot (sh käibemaks

32 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

6. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 446 (nelisada nelikümmend kuus) eurot 4 (neli) senti

(sh käibemaks 74 eurot 4 senti) valitud esindajale kassatsioonimenetluses makstud tasu

katteks. Kanda see D.A.S Õigusabikulude Kindlustus AS-i arvelduskontole

nr EE472200221049641283.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1-16-5540

1. Y anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi. Süüdistuse kohaselt

kasutas ta 22. veebruaril 2016 kella 17 paiku Tartus Xxxx XXX asuva hoone juures paiknevas

autoparklas, mis on avalik koht, füüsilist vägivalda A suhtes ja rikkus avalikus kohas käitumise

üldnõudeid. Täpsemalt haaras Y selja tagant A juustest kahe käega kinni, rebides kannatanut

tahapoole, samal ajal lüües mitmel korral põlvega vastu A parema jala reit. Seejärel Y, hoides

jätkuvalt vasaku käega kinni A juustest, lõi parema käe rusikaga A-d korduvalt näo piirkonda. Y

haaras A juustest jälle kahe käega kinni, A vajus põlvedele maha ning Y lõi A-d jalaga sääre

piirkonda. Sellega tekitas Y A-le pindmised vigastused (näo, rindkere, parema sääre, mõlema

põlve kontusioonid, vasaku käe kolmanda sõrme marrastus ning väljatõmmatud juuksed) ja

füüsilist valu.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 18. novembri 2016. a otsusega tunnistati Y KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi ja

talle mõisteti rahaline karistus 150 päevamäära ulatuses, s.o 1500 eurot. KarS § 73 lgte 1 ja 3

alusel jäeti karistus tingimisi täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 2

alusel mõisteti Y-ilt A kasuks välja 479,76 eurot varalise ja 3000 eurot mittevaralise kahju

katteks. Alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni peab Y tasuma VÕS § 113 lg 1

alusel viiviseid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 alusel mõisteti Y-ilt välja riigi

tuludesse sundraha 645 eurot ja muudest menetluskuludest 528 eurot, s.o kokku 1 173 eurot, mis

tuleb tasuda ositi ühe aasta jooksul. Ülejäänud menetluskulud jäeti riigi kanda. Maakohtu

põhjendused on lühidalt järgmised.

3. Sündmuse toimumise koht, s.o Tartus aadressil Xxxx XXX asuv territoorium, on avalik koht

korrakaitseseaduse (KorS) § 54 tähenduses. Süüdistatav Y oli tunnistaja B elukaaslane kuni

veebruari alguseni 2016. Enne kooselu lõppu, s.o jaanuaris 2016, kohtus B kannatanu A-ga.

Sündmuse toimumise õhtul, s.o 22. veebruaril 2016, arutasid Y ja B Tartus aadressil Xxxx XXX

isiklikke asju. Juhuslikult tuli samal ajal sinna A. Kui Y nägi A-d, läks ta kannatanule kallale.

Rünne algas selja tagant juuste kiskumisega ja lõppes jalgadega peksmisega pärast kannatanu

kukkumist.

4. A oli kaasatud Y-i ja tema endise elukaaslase konflikti lahendamisse tema tahte vastaselt. A puhul

oli tegemist asjasse otseselt puutumatu isikuga, kes ei olnud õigusrikkujaga seotud. A ja Y-i

vahelise seose puudumist kinnitavad ka asjaolud, et Y-i ja B kooselu lõppes ca kuu aega enne

kuriteosündmust ning samuti ei olnud B A-ga pärast jaanuari 2016 enam kohtunud. Rünnates

kannatanut vägivallaga, tegutses Y kättemaksu motiivil.

5. A-l diagnoositi põrutused näol, rindkere paremal poolel, paremal säärel ja mõlemal põlvel,

samuti vasaku käe kolmanda sõrme marrastus. Kehalise väärkohtlemise käigus tõmmati

kannatanul välja juukseid. Juuste kiskumise ja erinevatesse kehapiirkondadesse käte ja jalgadega

löömisega põhjustas Y kannatanule füüsilist valu. Juuste väljakiskumisega vigastati kannatanu

peanahka, mille ravi kestis 2.–23. märtsini 2016. Perearsti 4. aprilli 2016. a saatekirjast nähtuvalt

põeb kannatanu reumatoidartriiti, mis suurendas valu tundlikkust. Kannatanul diagnoositi

traumajärgne stressihäire. Tal on paanikahäire ja foobia. Seega vajas kannatanu pärast rünnet ravi

nii füüsilise kui ka vaimse heaolu taastamiseks. Kuna kannatanu vajas meditsiinilist sekkumist

enam kui neli nädalat pärast kuriteosündmust, on tema suhtes kasutatud vägivald KarS § 121 lg 2

p 1 tunnustega.

6. Y-i käitumises ei esine KarS §des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid. Tema kahetsus oli väljendatud lakooniliselt ja emotsioonitult, mis annab aluse arvata,

2(8)

1-16-5540

et see ei ole kantud tegelikust kahetsustundest. Ta on kriminaalkorras karistamata. Y ei ole

kannatanuga leppinud ega asunud hüvitama tekitatud kahju. KarS § 56 lgst 1 lähtuvalt tuleb

karistus mõista alla sanktsiooni keskmise määra. Y-i 2013. ja 2014. a sissetulekute kohta andmeid

ei ole.

7. Tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt. Hagi varalise kahju hüvitise nõudes juuste ja peanaha ravi

eest summas 150 eurot on Y õigeks võtnud. Perearstikeskuse 27. aprilli 2016. a tõendist ja

töövõimetuslehelt nähtub, et Y viibis haiguslehel 23. veebruarist 29. aprillini 2016. Põhjuseks on

märgitud rünne kehalise vägivallaga, posttraumaatiline stressihäire ja kehapiirkondade pindmised

vigastused. Arvestades kannatanu sissetulekut ja Eesti Haigekassa makstud töövõimetushüvitist

473,46 eurot, on nõue saamata jäänud töötasu osas põhjendatud 329,76 euro ulatuses.

8. Arvestades A-le põhjustatud kannatusi, heaolu halvenemist, ühiskonna heaolu üldist taset ning Y-

i käitumist kuriteo järel, on mittevaralise kahju hüvitis põhjendatud 3000 euro ulatuses. A ütluste

kohaselt tundis ta kehalise väärkohtlemise ajal suurt valu. Vägivallateo tõttu on A-l tekkinud

pikaajalise hirmutunde tõttu psüühikahäire ja ta vajab jätkuvalt psühholoogilist abi, mis on

tõendatud perearsti 4. aprilli 2016. a saatekirjaga. Ta ei suuda jätkata tööd xxxxxxxxxxxxx,

mistõttu on vähenenud tema sissetulek. 2009. a koostatud analüüsi kohaselt mõisteti 2008. a

kohtupraktikas kergemate tervisekahjustuste puhul hüvitis 1278,2 kuni 3195,6 eurot. Raskemate

tervisekahjustuste puhul oli hüvitis 6391,2 kuni 19 173,5 eurot. Võrreldes 2008. aastaga on

praeguseks kasvanud ühiskonna heaolu tase. Keskmine brutokuupalk oli 2008. a 825 eurot ja

2016. a 1119 eurot.

9. Kuigi Y-il ei ole sissetulekut, ei pea mittevaralise kahju hüvitis olema süüdlase jaoks kantav

pingutusteta. Kuriteost möödunud aja jooksul ei ole Y vabandanud kannatanu ees ega asunud

heastama tekitatud kahju.

10. A viivise nõue kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lgs 1 sätestatud

määras on põhjendatud. Y ega tema kaitsja ei ole taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8

ja § 162 alusel. Seadusjärgset viivisemäära ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks.

Apellatsioon

11.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Y-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotles

ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas.

Ringkonnakohtu otsus

12. Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017. a otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu motiivid on järgmised.

13. Maakohtu otsus varalise kahju hüvitise suuruse osas on põhjendatud. Jälgitav on maakohtu

siseveendumuse kujunemine ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. Y tõmbas A-d

juustest selliselt, et osa juustest jäi talle pihku ja peanahk vajas hiljem korduvalt ravi. Valu

tekitasid kannatanule rusika- ja jalalöögid, mis tabasid teda näkku ning jalgadesse. A valu

intensiivistas ka tema haigus, s.o reumatoidartriit. Kehalise väärkohtlemise tagajärjel halvenes A

elukvaliteet. Tal tekkis posttraumaatiline stressihäire, mille tõttu viibis ta 23. veebruarist kuni

29. aprillini 2016 haiguslehel ja mis perearsti saatekirja kohaselt tingis tema saatmise kliinilise

psühholoogi juurde. Kuigi kriminaalasja materjalides puudub tõend, et kannatanu on psühholoogi

vastuvõtul käinud, siis ei ole kannatanu vastavates väidetes kahtlemiseks alust. Kannatanu on

pidanud loobuma oma tööst xxxxxxxxxxxxx.

3(8)

1-16-5540

14. Maakohus on õigesti arvestanud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

kuriteopilti, kannatanu enda rolli puudumist selles, Y-i süü astet ja tema käitumist ning

kannatanusse suhtumist pärast kuriteo toimepanemist. Y ründas A-d selja tagant. Rünne oli

sedavõrd intensiivne, et A-l ei õnnestunud lahti rabeleda ja ka sündmuskohale jõudnud

tunnistajatel esines raskusi Y-i eemale tõmbamisega. Y ei ole kannatanu ees vabandanud.

15. Ei ole alust kahelda Y-i väidetes, et ta tundis 22. veebruaril 2016 A-d nähes emotsionaalset

pinget. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi vastuskirjast nähtub, et Y on 16. ja 18. jaanuaril 2016

pöördunud ambulatoorsele vastuvõtule diagnoosiga kohanemisjärgne, lühiajaline depressiivne

reaktsioon ja suhtekriis. Sellest ajast on ta käinud regulaarselt Tartu Nõustamis- ja

Kriisiabikeskuses psühholoogi vastuvõtul. Samas ei ole sellel hüvitise suuruse otsustamisel

määravat tähtsust. Määravaks ei saa pidada ka asjaolusid, et Y-il ei ole töökohta ja ta kasvatab

alaealist last. Kuivõrd mittevaralise kahju hüvitis on mõeldud leevenduseks kannatanule temale

isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest ja peegeldab rikkumise asjaolusid, siis ei ole

süüdistatava heaolu tähtsamaks pidamine põhjendatud. Väljamõistetud 3000 euro suurune

mittevaralise kahju hüvitis on kooskõlas kohtupraktikaga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

16. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Y-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas ja uue otsuse tegemist,

millega vähendada mittevaralise kahju hüvitist. Samuti palub kaitsja jätta rahuldamata viivise

nõue. Kaitsja seisukohad on järgmised.

17. Y-ilt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole seaduslik ega kooskõlas

kohtupraktikaga. Kuigi maa- ja ringkonnakohus on viidanud 2008. a kohtupraktika analüüsile,

siis tegelikult väljamõistetud hüvitis sellele ei vasta. Hüvitise suurus oleneb kehavigastuste või

tervisekahjustuse raskusest, mida peab tõendama kannatanu. Mittevaralise kahju hüvitis peab

olema proportsionaalne õiguserikkumise raskusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 321101

selgitanud, et hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige kahju iseloomu ja kahju

tekitanu süü astet, kui ka kahju tekitanu varalist olukorda. Kohus peab olema veendunud, et

hüvitise väljamõistmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.

Arvestades Y-i varalist olukorda, tuleb silmas pidada, et lisaks tsiviilhagile peab ta kandma ka

kriminaalasjas tekkinud menetluskulud.

18. Maa- ja ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaolusid, et Y-il ei ole töökohta ja tema

ülalpidamisel on alaealine laps. Eiratud on ka fakti, et Y vajab ise jätkuvalt psühhiaatrilist ravi,

mis takistab tal töökoha leidmist. Vaidlustatud kohtuotsus paneb Y-i olukorda, kus tal ei ole

võimalik kohtuotsust täita ja ta peab pöörduma riigi poole toimetulekutoetuse saamiseks.

19. Seevastu kannatanu elukvaliteet ei ole halvenenud. A sissetulek enne kuriteosündmust oli

miinimumpalk. Ta on kinnitanud, et on läinud jälle palgatööle. Lisaks saab kannatanu

puudetoetust. Ei ole tõendatud, et kannatanu viibis haiguslehel Y-i teo tõttu. Ka ei ole A esitanud

tõendeid, et ta on käinud psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtul. Samuti ei ole tõendatud ravi

vajalikkus ega toimumine. Alusetu on etteheide, et Y ei ole soovinud A-ga leppida. Y oli nõus

lahendama asja nii kokkuleppe- kui ka lepitusmenetluses, kuid kannatanu ei olnud nõus oma

nõudeid vähendama.

4(8)

1-16-5540

20. Viivise nõude rahuldamine ei ole põhjendatud. Arvestades tsiviilhagi suurust on ilmselge, et Y

ei ole võimeline väljamõistetud hüvitisi kohe tasuma. Viivisenõude rahuldamisel suureneb Y-i

võlgnevus veelgi ja oluliselt halveneks tema ning tema perekonna heaolu.

Kannatanu esindaja kassatsioonivastus

21. Kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi Siiri Kuusik palub jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Esindaja leiab, et käesolevas asjas väljamõistetud

mittevaralise kahju hüvitise suurust ei saa pidada põhjendamatult suureks. Mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Kuigi

süüdistataval puudub töökoht, ei ole see mittevaralise kahju hüvitise vähendamise aluseks, sest

tal on võimalik töökoht leida.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab esmalt kassatsiooniväliselt süüdistatava teole antud

karistusõigusliku hinnangu õigsust, mõistetud karistuse seaduslikkust ja apellatsioonimenetluses

kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest määratud tasu süüdistatava kanda jätmist (I). Teiseks

käsitleb kolleegium kassatsioonis esitatud väiteid mittevaralise kahju hüvitise suuruse ja

viivisenõude rahuldamise kohta (II). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse

tulemuse ja lahendab Riigikohtule esitatud kaitsja tasutaotluse ning kannatanu esindaja

menetluskulude hüvitamise taotluse (III).

I

23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käsitles 1. juulil 2014 jõustunud

korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järgset

õiguslikku olukorda 2. juuni 2017. a otsuses kriminaalasjas nr 3111517. Kolleegium selgitas, et

kehtiv KarS § 263 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb

sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra

rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas (KorS § 54) ja et selle teoga

rikuti mõnda KorS §s 55 või §s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra

raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 ps 1 või 2 sätestatud

kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et

kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid (vt viidatud otsuse pd 21–24).

24. Praeguses asjas on maakohus asjasse mittepuutuva isikuna käsitanud kannatanut, mis ei ole

eeltoodud põhimõtteid arvesse võttes Y-i süüditunnistamiseks KarS § 263 lg 1 p 1 järgi piisav.

Asjaolu, et Y-ile süüks arvatud tegu oleks häirinud või ohustanud asjasse mittepuutuvaid isikuid,

maa- ega ringkonnakohus tuvastanud ei ole. Seega on Y-i süüditunnistamisel KarS § 263 lg 1 p 1

järgi kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus

tühistada.

25. Süüdistatava teole õigusliku hinnangu andmisel tuleb arvestada, et kriminaalasja kohtulik

arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). Kohus ei või

süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad

süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 268 lg 5 ls 1). Y-ile esitatud

süüdistuses puuduvad viited asjasse mittepuutuvatele isikutele, keda süüdistuse sisuks oleva

teoga häiriti või ohustati. Seega ei saa Y-i süüditunnistamisel nendele asjaoludele tugineda ka

kohus.

5(8)

1-16-5540

26. Samas võib KrMS § 268 lgs 6 sätestatu kohaselt kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud

faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud

küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Maa- ja ringkonnakohus on

süüdistusele tuginedes tuvastanud, et Y kasutas A suhtes 22. veebruaril 2016 tahtlikult füüsilist

vägivalda, täpsemalt lõi ta kannatanut käte ja jalgadega ning rebis teda juustest. Sellega tekitas Y

A-le pindmised vigastused (näo, rindkere, parema sääre, mõlema põlve põrutused, vasaku käe

kolmanda sõrme marrastus, väljatõmmatud juuksed) ja füüsilist valu. Kolleegiumi hinnangul

vastab kirjeldatud käitumine KarS § 121 lgs 1 sätestatud koosseisule. Kuna KarS § 121 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kehalise väärkohtlemise koosseisulised tunnused on KarS § 263 lg 1 ps 1

sätestatud avaliku korra raske rikkumise koosseisuliste tunnustega hõlmatud, on süüdistataval

olnud varasemas menetluses võimalik esitada kõiki asjakohaseid vastuväiteid ja tema täiendav

ärakuulamine ei ole selles küsimuses vajalik.

27. Kolleegium ei pea võimalikuks Y-i teole õigusliku hinnangu andmisel arvestada maakohtu

järeldust, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald on KarS § 121 lg 2 p 1 tunnustega, kuna

kannatanu vajas meditsiinilist abi vaimse heaolu taastamiseks ka enam kui neli nädalat pärast

kuriteosündmust. Y-ile ei ole vähemalt neli nädalat kestva tervisekahjustuse tekitamist

süüdistuses ette heidetud.

28. Kuna kassatsiooni läbivaatamisel on ilmnenud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega

on süüdistatava olukorda raskendatud, väljub kolleegium KrMS § 3602 lg 3 alusel kaitsja

kassatsiooni piiridest, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse Y-i süüditunnistamises KarS § 263

lg 1 p 1 järgi ja tunnistab ta süüdi KarS § 121 lg 1 järgi.

29. Eeltoodu ei tingi aga Y-ile mõistetud karistuse kergendamist. KarS § 121 lg 1 sanktsioon näeb

ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Y-ile mõistetud rahaline karistus, mis jäeti

KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga, jääb KarS § 121 lg 1

sanktsiooni raamidesse, vastab süü suurusele ja karistuse üld- ning eripreventiivsetele

eesmärkidele.

30. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1

ps 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis

võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3113316, p 29). Seega tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles Y-ilt mõisteti välja 192 eurot tema kaitsjale

apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu. KrMS § 185 lg 1 alusel jääb see kulu riigi

kanda.

II

31. Kassaator vaidlustab Y-ilt väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust, korrates

varasemas menetluses esitatud väiteid. Maa- ja ringkonnakohus on mittevaralise kahju hüvitise

suuruse mõistlikkust põhjendanud, viidates kuriteo asjaoludele, kannatanule tekitatud

vigastustele ning muudele tagajärgedele, mida kuritegu kannatanule kaasa tõi. Samuti viidati Y-i

käitumisele ja suhtumisele kannatanusse, aga ka süüdistatava majanduslikule olukorrale ning

alaealise lapse olemasolule. Maa- ja ringkonnakohus osutasid ka kohtupraktikas sarnastel

asjaoludel väljamõistetud hüvitiste suurusele. Kolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohtu

siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kassatsiooni väited ei anna alust vaidlustatud otsuse

tühistamiseks. Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu

üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud

aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut.

6(8)

1-16-5540

32. Kuna kaitsja vaidlustab kannatanu viivisenõude rahuldamist esimest korda alles

kassatsioonimenetluses, ei olnud ringkonnakohtul võimalik kaitsja etteheidetele vastata.

Vastuseks kassaatorile tuleb siiski märkida, et kannatanu viivisenõue alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni nõude täitmiseni on rahuldatud seaduslikult. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Y

ega tema kaitsja ei taotlenud maakohtus viivise vähendamist. Kohtupraktikas on aga asutud

seisukohale, et viivist saab vähendada üksnes kohustatud poole nõudmisel (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214715, p 14). Samuti ei olegi üldjuhul

alust seadusjärgse viivise vähendamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 32111311, p 61).

III

33. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 7 ja § 362 pst 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 18. novembri 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu

28. veebruari 2017. a otsuse osas, millega Y tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, ja teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab Y-i süüdi KarS § 121 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu

otsus tuleb tühistada ka osas, millega Y-ilt mõisteti välja 192 eurot kaitsjale

apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu katteks, ning see kulu tuleb jätta riigi kanda.

Muus osas, sh Y-ile mõistetud karistuse ja tsiviilhagi rahuldamise osas, jääb maa- ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon jääb rahuldamata.

34. Y-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu

suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega

tutvumisele 2 pooltundi ja vestluseks süüdistatavaga ning kassatsiooni koostamiseks 6 pooltundi,

s.o kokku 8 pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Kolleegium

leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lgst 3

ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude

hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgtest 6 ja 10 ning § 6 lgst 3

juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 ps 7 sätestatud lahendi, tuleb

menetluskulud KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

35. A esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada kannatanule kassatsioonimenetluses valitud

esindajale makstud tasu 771,72 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks

kannatanu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kokkuvõtvalt nähtub taotlusest,

et esindajal kulus kliendiga suhtlemisele, ringkonnakohtu otsusega ja kassatsiooniga tutvumisele,

D.A.S Õigusabikulude Kindlustus AS-iga ja Riigikohtuga kirjavahetuse pidamisele,

kassatsioonivastuse ning menetluskulude avalduse koostamisele kokku 7,1 tundi. Taotlusest

nähtuvalt on õigusteenuse tunnihind 93 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades

ringkonnakohtu otsuse, kaitsja kassatsiooni ja kannatanu esindaja vastuse keerukust ning mahtu,

loeb kriminaalkolleegium kassatsioonimenetluses hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks

esindaja neljale töötunnile vastava summa, s.o 446,4 eurot (sh käibemaks 74,4 eurot).

KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see riigi kanda. Lähtudes A esindaja taotlusest, tuleb Eesti

Vabariigilt väljamõistetav hüvitis tasuda D.A.S Õigusabikulude Kindlustuse AS-i

arvelduskontole nr EE472200221049641283.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(8)

1-16-5540

8(8)