3-16-1990/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1990

Haldusasi

Kadrina valla kaebus kohanimenõukogu 05.09.2016

vaideotsuse nr 14-4041 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Kadrina vald, esindajad v.adv Allar Jõks,

v.adv Carri Ginter ja volikogu esimees Jaanus

Reisner

Vastustaja – kohanimenõukogu, volitatud esindaja

Kadri Teller-Sepp

Kolmandad isikud – MT ja HR, esindaja v.adv Tambet

Laasik

Kaasatud haldusorgan – riigihalduse minister, esindaja

Janar Luts

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kadrina valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

9. oktoobri 2017. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata MT ja HR taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

2. Jätta Kadrina valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.

detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-1990 muutmata.

3. Mõista Kadrina vallalt kolmanda isiku MT (ik XXXXXXXXXXX) kasuks välja

apellatsiooniastmes kantud menetluskulu 802 (kaheksasada kaks) eurot ja 60 senti.

Teiste menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-16-1990

2(12)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kadrina Vallavalitsus esitas 18.04.2016 riigihalduse ministrile kohanimeseaduse (KNS) §

7 lg 3 alusel taotluse muuta Kadrina vallas Kadrina alevikus asuv Tehnika tänav Sauna

tänavaks. Taotlusele vastas kohanimenõukogu 12.05.2016 kirjaga nr 14-5/06044-1, milles

selgitati, et nime muutmist võiks toetada, kui leiab kinnitust, et Sauna nimi on kohapealses

kasutuses muutunud/muutumas eelistatud nimeks (KNS § 7 lg 2 p 1). Kohanime muutmiseks

palus kohanimenõukogu esitada Kadrina vallal põhjalikuma selgituse.

2. Kadrina Vallavalitsus täpsustas 17.05.2016 kirjas taotluse põhjendusi.

3. Kohanimenõukogu edastas Kadrina vallale kohanimenõukogu 20.05.2016 koosoleku

protokollilise otsuse nr 71, milles kohanimenõukogu täiendas oma 12.05.2016 arvamust ning

jäi seisukohale, et Kadrina vallal on kooskõlas KNS § 7 lg 2 p-ga 1 õigus otsustada kohanime

muutmine iseseisvalt, Tehnika tn elanikke ja vallaelanikke igakülgselt ära kuulates ja otsust

kaaludes. Kadrina Vallavalitsuse taotlust riigihalduse ministrile ei edastatud.

4. Kadrina Vallavolikogu 25.05.2016 määrusega nr 64 „Liikluspinna ruumikuju ja ametliku

kohanime muutmine“ (määrus nr 64) muudeti KNS § 7 lg 3 alusel Kadrina alevikus asuv

senine Tehnika tänav Sauna tänavaks.

5. MT ja HR esitasid 30.06.2016 kohanimenõukogule ühise vaide määruse nr 64 kehtetuks

tunnistamiseks. Kohanimenõukogu rahuldas 05.09.2016 vaideotsusega nr 14-4041 vaide

ning tunnistas määruse nr 64 kehtetuks. Kohanimenõukogu nõustus vaide esitajaga, et

määruses nr 64 märgitud otsuse tegemise aluse, KNS § 7 lg 3 eelduslik alus – ministri

nõusolek – puudub. Kuna kohanimenõukogul oli eelnõu menetlemise käigus Kadrina valla

esitatud lisamaterjalide põhjal kujunenud arusaam, et vallavolikogu soovib kohanime muuta

KNS § 7 lg 2 p-s 1 toodud või mõnel muul alusel, kaalus kohanimenõukogu varianti, et

viidatud alus on määrusesse ekslikult märgitud. KNS § 7 lg-s 3 toodud alust ei saa tõlgendada

kohaliku omavalitsuse volikogu ainuotsuse võimalusena. Ministri otsus on olemuslikult

vajalik, muidu ei saa sellele kui otsuse alusele viidata. Kui volikogu jõudis järeldusele, et nad

soovivad nime muuta lõike 3 alusel, mis hälbib üldisest kohanime muutmise normist ja on

erandlik, oleks vastustaja pidanud endiselt ministri nõusolekut taotlema. Elanikke on

kohanime muutmise menetlusse piisavalt kaasatud, kuid kohanimenõukogu ei saa anda

seisukohta Sauna tn nime praktikas kasutamise tava väljaselgitamise kohta, kuna eelnõus ja

seletuskirjas ei ole KNS § 7 lg 2 p 1 alusena märgitud ega selgitatud.

3-16-1990

3(12)

6. Riigihalduse minister andis 04.10.2016 nõusoleku Kadrina valla Kadrina aleviku Tehnika

tänava nime muutmiseks Sauna tänavaks praeguse Tehnika tänava osas, mis hõlmab

aadressikohti Tehnika tn 1-6 (k.a).

7. Kadrina vald esitas 05.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse kohanimenõukogu

05.09.2016

vaideotsuse

nr

14-4041

tühistamiseks.

Kaebajal

on

kaebeõigus

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-st 4 ja kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) § 15 lg-st 3 tulenevalt. Vastustaja otsus puudutab kaebaja õigusi – kohalikul

omavalitsusel on õigus KNS alusel määratleda tänavanimesid, sh neid muuta. Nimetatu

kuulub põhiseaduse (PS) § 154 kaitsealasse, mille kohaselt otsustavad kõiki kohaliku elu

küsimusi kohalikud omavalitsused. Kohalike tänavanimede üle otsustamine on kohaliku elu

küsimus. Lisaks on vaidemenetluse poolel alati õigus vaideotsus vaidlustada.

Vaideotsus on õigusvastane. Vaiet lahendades ei kontrollinud vastustaja kolmandate isikute

kaebeõigust. Vaide esitanud MT-l puudub kaebeõigus, sest tema elukohaks ei ole Tehnika tn,

mille tõttu ei saa määrus nr 64 tema õigusi rikkuda ning vaidlustatud otsusega puudub tal

igasugune puutumus. Vastustaja oleks pidanud MT vaide tagastama. Ka ei riku määrus nr 64

kummagi isiku õigusi ning vastustaja oleks pidanud seda kontrollima ning vaide rahuldamata

jätma. Sisuliselt võiks jaatada tänavanime osas kaebeõigust vaid olukorras, kus nime muutus

läheb vastuollu heade kommetega. Tehnika tn nime muutmine Sauna tänavaks ei ole vastuolus

avalike kommetega ega vulgaarne.

Vastustaja eksis vaidemenetlusele eelnenud haldusmenetluses kaebaja taotluse lahendamisel,

mistõttu on ka kolmandate isikute 30.06.2016 vaide rahuldamise alus ebaõige. Kadrina vald

taotles KNS § 7 lg 3 alusel riigihalduse ministrilt kohanime muutmiseks nõusolekut, kuid

kohanimenõukogu jättis sellele kahel korral arvamuse andmata, samuti ei teinud

kohanimenõukogu ministrile otsuse tegemiseks ettepanekut. Seega on ebaõige vaideotsuse

seisukoht, et Kadrina Vallavalitsus ei ole taotlenud ministri nõusolekut.

Kaebaja ei soovinud kohanime muuta KNS § 7 lg 2, vaid lg 3 alusel. KNS § 7 lg 3 alusel

ministri nõusoleku küsimine ei ole erandlik protseduur ega midagi sellist, mida

kohanimenõukogu võiks kaalutlusotsuse alusel küsida või küsimata jätta. Samuti ei tulene

KNS-st, et ministrilt nõusoleku küsimine eeldab kõrgendatud tõendamiskoormust.

Kohanimenõukogu hinnang, mille kohaselt võeti otsus tegelikkuses vastu KNS § 7 lg 2 p 1

alusel, ei ole tõene, kuna määrus nr 64 tugineb KNS § 7 lg-le 3. Kaebaja on tuginenud

nimemuutmisel asjaolule, et soovib tunnustada kolmanda sektori pikaajalist ning olulist

panust kohaliku elu arendamisse. Kadrina Saunaklubi on olnud viimase 15 aasta jooksul

eestvedajaks nii Kadrina avaliku saunahoone taastamisele ja saunakultuuri edendamisele kui

ka laiemalt ühiskondlikule mõttevahetusele ja kogukondade suhtlemisele.

Tänavanime muutmisel on kooskõlas KNS § 6 lg-ga 11 teavitatud kõiki asjas puudutatud

kinnistute omanikke, teave on avalikustatud Kadrina valla lehes Kodukant nr 4 ning valla

kodulehel. Saates puudutatud isikutele teavituse tänavanime muutmisest, palus vald esitada

oma ettepanekud ja vastuväited 15 päeva jooksul. Teavitusele laekunud vastustest ning

vastuväidete puudumisest (KNS § 6 lg 4 ja ruumiandmete seaduse (RAS) § 55 lg 2) tuleneb,

et puudutatud isikud on ülekaalukalt (74%) tänavanime muutmise poolt. Vastu oli 19

puudutatud isikut. Väljaspool puudutatud isikuid esitas Kadrina vallale vastuseisu sisaldava

arvamuse 6 elanikku, ent kuna Kadrina alevikus elab kokku 2 174 inimest, siis ei saa 6

inimese vastuarvamusest järeldada, et kogukond nime muutmist ei toeta.

Määrus nr 64 tuleks jätta kehtima menetlusökonoomia põhimõttel (vt Riigikohtu lahend nr 3-

3-1-25-02). Praegusel juhul on minister nõusoleku andnud, mistõttu on eeldused kohanime

muutmiseks täidetud. Vaideotsuse kehtima jäädes tuleb kaebajal võtta samasisuline otsus

3-16-1990

4(12)

uuesti vastu. Vaideotsuse kehtimajäämine oleks põhjendamatu ka sel põhjusel, et määruse nr

64 alusel on nime muutmisest teavitatud ka asjakohaseid asutusi ning muudetud on tänava

nimesildid ja majade numbrid. Vaideotsuse kehtima jäämisel tuleks see kõik tagasi täita.

8. Kohanimenõukogu palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja tõlgendus, et KNS § 7 osas

puudub kohanimenõukogul või ministril aluste kohaldamises diskretsiooniõigus või KNS § 7

lg 3 on kohaldatav igal juhul, tekitaks sisuliselt olukorra, kus kohalik omavalitsus pöörduks

ministri poole, nõudes temalt hinnangut olukorrale ilma kohalikke olusid teadmata. Sellisel

juhul peaks minister algatama kohalike elanike tahte tuvastamiseks küsitluse või mõne muu

fakti tuvastamise menetluse. See oleks juba tegelemine kohaliku elu küsimusega ehk

riigivõimu sekkumine kohaliku elu küsimusse, mis ei oleks kooskõlas PS-ga ega kohaliku

omavalitsuse autonoomia põhimõttega (§ 154 lg 1).

Ministri nõusoleku andmine on erandlik ja selle eesmärk on põliste kohanimede kaitse.

Ministri nõusolekut vajavate nimemuutmiste puhul kehtib kõrgem põhjendamiskohustus.

Kaebajal oli võimalik kohanime muuta KNS § 7 lg 2 p-le 1 tuginedes, kuid praegusel juhul

võeti määrus nr 64 vastu KNS § 7 lg-le 3 tuginedes päev pärast kohanimenõukogu selgituste

saamist (25.05.2016). Põhjendusi, miks vald ei nõustu kohanimenõukogu viidetega KNS § 7

lg 2 p-le 1 ja peab ainuõigeks tugineda KNS § 7 lg-le 3, kaebaja ei esitanud.

Kohanimenõukogu lähtus otsust tehes tollel hetkel teada olnud asjaoludest. Vaidemenetluses

sai kohanimenõukogu otsustada, kas rahuldada vaidlustaja taotlus või jätta see rahuldamata.

Kuna ministri nõusolekut ei olnud, polnud kaebajal alust sellele tugineva haldusakti

andmiseks, mistõttu tuli vaie rahuldada. Seda asjaolu ei väära ka kaebaja väited, et

kohanimenõukogu viis haldusmenetlust läbi ebaõigesti. Ebakorrektne on väide, nagu oleks

vastustaja jätnud arvamuse andmata või ei püüdnud välja selgitada tähtsust omavaid

asjaolusid. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja esimese taotluse peale küsiti täiendavaid

selgitusi, kuna taotluse põhjendused hinnati ebaselgeks ja ebapiisavaks. Kohanimenõukogu ei

saa vastutada valla arusaama eest, et kohanimenõukogu arvamus asendab KNS § 7 lg-s 3

sätestatud ministri nõusolekut.

Kohanimenõukogu kaalus vaideotsuse tegemisel asjaolu, et Kadrina vald võis olla määrust nr

64 vastu võttes eksinud õiguslikus aluses, mis võiks kvalifitseeruda haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-s 58 sätestatud vormiliseks puuduseks, kuid tegemist ei olnud sellise eksimusega. Ka

volikogu istungi protokollist nähtub, et volikogu liikmetele oli teada ministri nõusoleku

puudumine. Otsuse tegemine olukorras, kus volikogu liikmed pidid aru saama, et

kohanimenõukogu kirja ei saa käsitada ministri nõusolekuna, on kaebaja risk. Kui Kadrina

vald oleks siiski soovinud vaatamata kohanime nõukogu esitatud arvamusele ministri

nõusolekut, oleks ta pidanud seda veelkord selgitama ja esitama ka põhjendused, miks ta siiski

leiab, et kohanimenõukogu arvamusega ei saa nõustuda, ning tegemist on KNS § 7 lg 3

olukorraga.

Et riigihalduse minister andis 04.10.2016 nõusoleku, ei oma praegusel juhul tähendust.

Minister langetas otsuse pärast määruse nr 64 kehtestamist ja selle kehtetuks tunnistamist

05.09.2016 otsusega. Alles pärast vaideotsust asus kaebaja põhjendama, miks nimemuutus on

paikkonnale oluline, miks see on seotud kodanikuühiskonna algatusega ning miks võib asuda

seisukohale, et kohaliku elanikkonna toetus nime muutmisele on olemas. Ministri nõusolek

saab olla kohaliku omavalitsuse volikogu uue otsuse aluseks, mitte mitu kuud varem

langetatud otsuse ennistamise aluseks.

Olukorras, kus käibes nime tegelikult ei kasutata või seda ei soovita kasutada, pole väljapääs

ka ministri nõusolek KNS § 7 lg 3 alusel. Hoolimata sätte laiast sõnastusest, ei võimalda

seadus kohanimesid panna kergekäeliselt või suvaliselt (KNS § 13). Kodanikel ega ühendustel

3-16-1990

5(12)

ei ole kohanimedele subjektiivset õigust. See tähendab, et kellelgi ei ole õigust endale

konkreetset kohanime nõuda ega kohanimest keelduda. Kohanime muutmiseks on vajalik

kogukonna enamuse heakskiit.

Vaideotsus ei ole kaebaja õigusi kestvalt piirav. Kaebajal on kogu vaidluse ajal olnud

võimalik võtta vastu uus õigel alusel vormistatud haldusakt. Kaebaja väide, et tänavanimi on

faktiliselt juba muutunud, ei oma vaidluses olulist tähendust, kuivõrd vaidlus puudutabki

olemasoleva tänavanime õiguspärasust. Tänava nimi on hetkel Sauna, kuivõrd vaidlustatud

vaidemenetluse otsust ei ole kuni vaidluse lõpuni suunatud täitmisele.

9. MT ja HR palusid jätta kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata. Asjaolust, et kohanime muutmine on kohaliku omavalitsuse

pädevuses, ei saa tuletada kaebeõigust. Kohanime muutmata jätmine ei saa riivata kohaliku

omavalitsuse õigusi. Seda, kuidas riive võiks kasvõi teoreetiliselt esineda, ei ole selgitanud ka

Kadrina vald ise. Kaebaja on pöördunud kohtusse menetlusvälise isiku MTÜ Kadrina

Saunaklubi õiguste ja huvide kaitseks, mida HKMS § 44 lg-d 1 ja 4 ega KOKS § 15 lg 3 ei

võimalda.

Ehkki kaebaja on seadnud kahtluse alla kolmandate isikute kaebeõiguse vaide esitamisel, on

analoogsete kaebuste kontekstis kohalike elanike kaebeõigust tunnustatud (vt haldusasjad nr

3-16-875, 3-08-1501). Kaebeõigust ei välista ka asjaolu, et vald on tänavanime juba faktiliselt

muutnud ja kolmandate isikute õigused on juba riivatud.

Kaebajaga tuleb nõustuda osas, et määrus nr 64 tugineb KNS § 7 lg-le 3 ning KNS § 7 lg 2 p-s

1 sätestatud alust tänavanime muutmiseks ei esinenud. Samas tõlgendab kaebaja KNS § 7 lg-t

3 vääralt. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus kohanime muutmiseks lähtuvalt faktist, et

riigihalduse ministrile on taotlus esitatud. Kohanime muutmise eelduseks on nõusoleku

olemasolu. Riigihalduse ministri 04.10.2016 nõusoleku resolutsioon ei ole kooskõlas selle

põhjendustega. Kohanimenõukogu ei ole nime muutmiseks nõusolekut ega soovitust andnud,

kuid sellele vaatamata on minister nõusoleku andnud, ehkki nõusoleku tekstis ei sisaldu mitte

ühtegi põhjendust, mille alusel on seda tehtud või mis annaks nime muutmiseks õigusliku või

sisulise aluse. Kui kaebaja leiab, et riigihalduse minister jättis nõuetekohaselt esitatud

taotlusele tähtaegselt vastamata, oleks kaebaja pidanud kaaluma muid õiguskaitsevahendeid

või õigusvaidluse algatamist.

Kaebaja väide, nagu oleks tänavanime muutmiseks elanike ülekaalukas toetus, on eksitav.

Tänavanime faktiline muutmine ei saa olla õiguslikuks aluseks, et jätta määrus kehtima

menetlusökonoomia põhimõttele viidates. Tänavanime muutmine ei ole kiireloomuline

küsimus, mida tuleks koheselt ellu viia. Fakt, et vald on käitunud, nagu tänavanimi oleks juba

muudetud, ei saa mitte kuidagi toetada tänavanime püsimajäämise otsust.

10. Riigihalduse minister oli seisukohal, et vaideotsus on õiguspärane ja põhjendatud, kuna

määruse nr 64 vastuvõtmisel ministri nõusolek puudus. Kaebaja arusaam, et KNS § 7 lg 3

alusel kohanime muutmiseks piisab kohanimemäärajal üksnes ministrile taotluse esitamisest,

on ekslik. Nõusolek peab olema olemasolev, mitte hüpoteetiline. Ilmselgelt käsitas

kohanimenõukogu esitatud taotlust kui nõustamistaotlust (KNS § 21 p 2) ning võttis nõuandva

rolli, suunates Kadrina valda muutma nime KNS § 7 lg 2 p 1 alusel. Küsimus, kas õige alus

olnuks KNS § 7 lg 2 p 1 või § 7 lg 3, on õiguslikult vaieldav ja juriidiliselt õige aluse ära

tundmata jätmist ei saa kohanimenõukogule ette heita. Selle asemel, et ära oodata ministri

otsus oma taotluse osas, võttis Kadrina Vallavolikogu päev pärast teist kohanimenõukogu

selgitavat arvamust vastu määruse nr 64.

3-16-1990

6(12)

Vaideotsus ei sisalda vastustaja hinnangut, et määrus nr 64 võeti tegelikult vastu KNS § 7 lg 2

p 1 alusel. Vaideotsuses on küll ekslikult märgitud, et haldusakti andmise alus ja motiivid ei

lange kokku, kuid nimetatud eksimus ei anna alust vaideotsuse tühistamiseks, kuna

vaideotsusega tunnistati määrus nr 64 kehtetuks siiski KNS § 7 lg 3 kohaldamise eelduse

(ministri nõusoleku) puudumise tõttu.

Kaebuse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et nimemuutusega tõstetakse esile

kodanikuühiskonna panust, kuna seda tuleb teha seaduse kohaselt. Samuti ei asenda elanike

ülekaalukas toetus KNS § 7 lg-s 3 sätestatud ministri nõusolekut ning tänavanime faktiline

muutmine ei ole õiguslik alus.

Kaebajal on võimalik uue otsustuse tegemisel täita KNS § 7 lg 3 tingimused, kuna nüüd on

kaebajal olemas ministri nõusolek nime muutmiseks. Kadrina vallal on õigus teha

põhjendatud kaalutusotsus ja muuta Tehnika tänava osa uuesti Sauna tänavaks. Täidetud on ka

nõutud tingimused rahva arvamuse selgitamise osas.

11. Tallinna Halduskohus jättis 22.12.2016 otsusega rahuldamata MT ja HR taotluse

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni

p 2) ning mõistis Kadrina vallalt kolmandate isikute kasuks välja menetluskulud 495,50 eurot

ja jättis muus osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3).

Et KNS § 24 näeb kohanime vaidlustele ette muu hulgas vabatahtliku kohtuvälise vaidluste

menetlemise korra, siis peab kohalikul omavalitsusel olema ka õigus vaidlustada

kohanimenõukogu otsust, millega nimevaidlus lahendati kohalikule omavalitsusele ebasoodsal

viisil. Kaebeõigust ei välista ka asjaolu, et nimevaidluse lahendamisel on vaidemenetluse

iseloom, kuivõrd kohalikul omavalitsusel peab olema kaebeõigus riigi sekkumise korral ning

HKMS § 44 lg-d 4 ja 5 kaebeõigust praegusel juhul ei välista.

Ebaõige on kaebaja väide, et 05.09.2016 otsus oleks õigusvastane põhjusel, et kolmandatel

isikutel puudus määruse vaidlustamiseks kaebeõigus. KNS § 24 lg 1 sätestab, et kohanime üle

tekkinud vaidluse võib seaduses sätestatud korras lahendada kohtuväliselt või halduskohtus.

Seejuures kohaldataks nimevaidluse lahendamise menetlusele vaidemenetluse sätteid (KNS §

25 lg 1) ning vaide esitamise õigus on lisaks HMS-s sätestatud juhtudel ka isikul, kes leiab, et

tema õigusi on rikutud kohanime ebaõige kasutamisega. Seega laiendab KNS isikute ringi,

kellel on kohanime vaidlustamiseks õigus. Nime muutmist puudutava kohaliku omavalitsuse

otsuse vaidlustamise õigus (kohtus või kohanimenõukogus) on nendel isikutel, keda

tänavanime muutmine puudutab. HR on endise Tehnika tn elanik (aadress XXX, Kadrina

alevik), keda tänavanime muutmine selgelt puudutab ning kellele toob tänavanime muutus

kaasa täiendavaid kohustusi (vt ka haldusasjad nr 3-08-1501 ja 3-16-879). MT ei ela Tehnika

tänaval, mistõttu saaks tema kaebeõigus tuleneda üksnes KNS § 25 lg-st 2. Vaides ei ole

täiendavalt selgitatud, kuidas määrus nr 64 MT õigusi rikub. Isegi kui asuda seisukohale, et

MT osas oleks tulnud vaie tagastada, siis ei muuda see vaideotsust õigusvastaseks ega too

kaasa vaideotsuse tühistamist (HMS § 58; riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1), kuivõrd HR

osas on vaide lahendamine toimunud õiguspäraselt. Kaebaja on vaidemenetluses saanud

seisukohti väljendada ning võimalikule kaebeõiguse puudumisele oleks kaebaja pidanud

tähelepanu juhtima juba vaidemenetluses. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis ei saa väita, et

kaebaja õigusi oleks vaidemenetluses ka MT vaiet sisuliselt lahendades rikutud ning sel

põhjusel tuleks vaideotsus lugeda õigusvastaseks või kaebaja õigusi rikkuvaks.

KNS § 7 lg 3 kohaldamine eeldab imperatiivselt ministri nõueoleku olemasolu. Määrus nr 64

tugineb KNS § 7 lg-le 3 ning määruse vastuvõtmise ajal ei olnud riigihalduse minister KNS §

7 lg-s 3 sätestatud nõusolekut kaebaja 18.04.2016 taotluse ja 18.05.2016 täiendatud taotluse

alusel andnud. Samuti pidi riigihalduse ministri nõusoleku puudumine olema teada kaebaja

3-16-1990

7(12)

volikogu liikmetele, kuna kohanimenõukogu 20.05.2016 protokolli väljavõte edastati

kaebajale 24.05.2016 ning ka majanduskomisjoni 19.05.2016 protokollist nähtub, et vähemalt

majanduskomisjonis osalenud volikogu liikmetele oli KNS § 7 lg 3 alusel kohanime

muutmiseks vajaliku ministri nõusoleku puudumine teada.

Üksnes ministrile taotluse esitamine ei ole samastatav kohanime muutmiseks nõusoleku

saamisega. KNS § 7 lg 3 kohaselt teeb minister kohanime muutmise lubamiseks otsuse pärast

kohanimenõukogult arvamuse saamist. Praegusel juhul puudus ministri nõusolek nii määruse

nr 64 vastuvõtmisel kui ka 05.09.2016 otsuse tegemisel. Seega oli KNS nõuetega mittevastava

määruse vastuvõtmine kaebaja teadlik valik. Kui kaebaja leidis, et kohanimenõukogu või

riigihalduse minister ei menetle tema taotlust nõuetekohaselt, oleks ta pidanud vajadusel

pöörduma kohtusse. Seda aga kaebaja ei teinud.

Ebaõige on kaebaja väide, et 05.09.2016 otsuses jõudis kohanimenõukogu järeldusele, et

tegelikult võeti otsus vastu KNS § 7 lg 2 p 1 alusel või kohanimenõukogu on vaidluse

lahendamisel leidnud, et kohanime muutmise taotlust ei ole ministrile esitatud. Otsuse p-s 2.2.

tuuakse välja, et kohanimenõukogu kaalus, kas viide KNS § 7 lg-le 3 võib määruses nr 64 olla

ekslik, kuid jõudis järeldusele, et see ei ole ekslik. Ehkki lõigu lõpetab lause „/…/haldusakti

andmise alus ja motiivid ei lange kokku“, on tegemist eksliku lausega, millest on võimalik

üheselt aru saada, lugedes otsust kui tervikut. Lause on käsitatav ilmse ebatäpsusena HMS §

59 tähenduses ning selline eksimus ei saa tuua kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58).

Lugedes otsust tervikuna, nähtub sellest, et kaebaja esitas taotlused, kuid nende alusel peeti

põhjendatuks, et kohanimi muudetakse KNS § 7 lg 2 p 1 alusel, mistõttu soovides jätkata

KNS § 7 lg 3 alusel kohanime muutmist, oleks kaebaja pidanud esitama täiendava taotluse ja

selgitused KNS § 7 lg 3 alusel kohanime muutmiseks nõusoleku saamiseks.

Kaebaja väited, mis seonduvad elanike ülekaaluka toetusega või tänava nime muutmisega

tekkivate kuludega, ei ole praegusel juhul asjakohased, kuna KNS § 7 lg 3 alusel tänavanime

muutmisel peab olema ministri nõusolek ning see puudus. Samuti ei anna alust vaideotsuse

tühistamiseks kaebaja väited menetlusökonoomia põhimõttest.

Ministri 04.10.2016 nõusoleku alusel saab kaebaja võtta vastu uue otsuse kohanime

muutmiseks. Kui kaebaja on mõistlikul viisil veendunud kodanikkonna algatuses ja

kogukonna tegelikus eelistuses, saab volikogu uue otsuse häälteenamusega vastu võtta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. Kadrina vald palub 23.01.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

22.12.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kuigi KNS § 7 lg 3 sõnastuses on nimetatud „nõusolekut“, tuleb seda tõlgendada HMS ja

haldusõiguse üldosa seaduste tähenduses „kooskõlastusena“ (analoogia ehitus- ja

planeerimisõigusega ning sellega seotud otsustega: Riigikohtu lahend nr 3-3-1-12-07, p 19;

Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2009 otsus nr 3-07-2557, p 13). Kooskõlastus on

menetlustoiming, mitte eraldiseisev haldusakt (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-12-07 ja 3-3-1-

67-01). Kuivõrd nõusoleku saamine KNS § 7 lg 3 kontekstis on suunatud teisele

haldusorganile nõudega teha kindel menetlustoiming, ongi KNS § 7 lg-st 3 tulenev nõusolek

kooskõlastus HMS § 16 tähenduses. Kooskõlastus iseloomustab ainult haldusorganite vahelist

suhtlust (halduse sisesuhe). Riigihalduse ministri ja Kadrina Vallavalitsuse suhe HMS § 16

tähenduses on halduse sisesuhe.

Kaebaja esitas riigihalduse ministrile taotluse nõusoleku saamiseks 18.04.2016 tähtaega

määramata. Kui tähtaega pole määratud, siis peab haldusorgan tegema toimingu viivituseta

3-16-1990

8(12)

HMS § 5 lg 4 tähenduses, st kohtupraktikast tulenevalt mõistliku aja jooksul (Riigikohtu

lahendid nr 3-3-1-69-15, p 16; 3-3-1-5-11, p 24). On ilmne, et mõistlik aeg kooskõlastuse

andmiseks ei saanud olla pikem kui 30 päeva. Riigihalduse minister ei saa tugineda väitele, et

tal

puudus

seisukoha

võtmiseks

vajalik

arvamus

kohanimenõukogult,

sest

kui

kohanimenõukogu jätab õigeaegselt arvamuse avaldamata, on ministril võimalik võtta

seisukoht ilma arvamuseta HMS § 16 lg 2 alusel. Määruse nr 64 vastuvõtmise ajaks oli

möödunud 37 päeva taotluse esitamise ajast. Seega oli mõistlik tähtaeg möödas. Kuna

minister ei olnud kooskõlastamise andmisest keeldunud ega vastamise tähtaega pikendanud,

siis võis kaebaja lähtuda nõusolekust HMS § 16 lg 2 tähenduses. Seega on kohanimenõukogu

vaiet lahendades jõudnud ekslikule seisukohale, et kaebajal puudus KNS § 7 lg-st 3 tulenev

ministri nõusolek määruse nr 64 andmiseks.

Kohanimenõukogu leidis, et kaebaja 25.05.2016 otsus on õigusvastane põhjusel, et otsuse

tegemisel puudus ministri nõusolek. Kuna kohanimenõukogu ise takistas ministri nõusoleku

andmist, on vaideotsuses sellisele kaalutlusele tuginemine lubamatu. Kohanimenõukogu on

02.11.2016 vastuses kaebusele viidanud, et kuna vastustaja nõustas kaebajat ja neile jäi mulje,

et ministri nõusolekut enam ei taotleta, siis lähtus vastustaja sellest, et kaebaja ei soovi tänava

nime muuta KNS § 7 lg 3 alusel. Enda menetluslikule eksimusele tuginemine vaideotsuses on

õigusvastane. Halduskohus on jätnud sisuliselt hindamata ja põhjendamata kaebaja

argumendid kohanimenõukogu haldusmenetluse eksimuste ja vaideotsuse õigusvastasuse

osas. Kohanimenõukogu möönab 02.11.2016 vastuses, et ta lähtus kaebaja 18.04.2016

taotluse menetlemisel enda seatud eeldustest ega kontrollinud üle, kas kaebaja on oma taotlust

muutnud või sellest loobunud. Kaebaja taotlusele vastas kohanimenõukogu, jättes taotluse

riigihalduse ministrile edastamata. Kaebaja palub tõlgendada KNS § 24 lg-t 2

põhiseaduskonformselt, millisel juhul ei oleks võinud kohanimenõukogu läbi vaadata vaiet

asjas, kus ta on ise olnud menetlusosaline ja tekitanud oma tegevusega õigusvastase olukorra.

Kui see ei ole võimalik, siis palub kaebaja KNS § 24 lg 2 tunnistada PS §-dega 13 ja 14

vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, milles võimaldab sõltumatul spetsiaalsel

vaideorganil lahendada vaiet, milles ta on ise menetlusosalisena tekitanud õiguserikkumise.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kohtuvaidluse ajaks oli minister nõusoleku

kohanime muutmiseks andnud. Kuivõrd ministri nõusoleku järel tuleks samasisuline haldusakt

uuesti vastu võtta, siis oleks kohtul tulnud kaebus rahuldada ja vaideotsus tühistada. Seega

halduskohtu otsus ei vasta HKMS § 157 lg 1 kohtuotsuse põhjendatuse nõudele.

13. Kohanimenõukogu palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohanimenõukogu või minister ei ole otsuse tegemisega viivitanud. 18.04.2017 valla esitatud

taotluse põhjal ei olnud võimalik tänavanime muutmise põhjendatust hinnata ning puudus ka

seletuskiri. Valla esindajad esitasid selgitusi suuliselt ja e-kirjavahetuses (11., 17. ja 18. mai

kirjad). MT esitas 20.05.2017 pöördumise, millest saadud info põhjal kujunes

kohanimenõukogul veendumus, et tegu on aastaid kavandatud nimemuudatusega, mis vastab

KNS § 7 lg-s 2 toodud alustele ja mille alusel otsustab nime muutmise volikogu avatud

menetluse raames.

Kaebaja tegi ministri nõusolekut eeldava otsuse kohanimenõukogult seisukoha saamisele

järgnenud päeval, arvestamata muu hulgas valla majanduskomisjoni märkust nõusoleku

puudumise kohta. Vald tundis uuesti asja vastu huvi alles vaidemenetluse ajal. Valla

vaidemenetluses esitatud seisukohtade põhjal võib järeldada, et kohanimenõukogu arvamust

peeti ekslikult ministri nõusolekut asendavaks. Kohanimenõukogu aga viitas oma arvamuses,

et kohaliku volikogu ainupädevuses on otsus juhul, kui leiab tõendamist KNS § 7 lg-s 2

mainitud alus. Asjaolu, nagu tuleks ministri nõusolek vaikimisi antuks lugeda, asus kaebaja

väitma advokaadibüroo esitatud seisukohtades.

3-16-1990

9(12)

Kohanimenõukogu ei ole ministri nõusoleku andmist takistanud. Ministri nõusoleku andmine

on KNS järgi pigem erandlik, ministri nõusolekut vajavate nimemuutmiste puhul kehtib ka

kõrgem tõendamiskohustus. Kui nõustuda kaebaja väitega, et taotleja esitatud tähtaja jooksul

nõusoleku mitteandmine tuleb lugeda vaikimisi antuks, võimaldaks see minna mööda

kohanimede muutmise üldisest korrast.

Vaideotsuse tühistamiseks ei anna alust kaebaja väited menetlusökonoomia põhimõttest.

Kõige kiirem ja lihtsam viis on kaebajal teha uus nimeotsus.

Vaidemenetluse olemusest – halduse enese vigade parandus – tuleneb, et tüüpiliseks vaide

lahendajaks on haldusorgan, kes on ühtlasi olnud haldusakti andjaks või muul viisil asjaga

seotud. See ei võta vaiet lahendavalt organilt kohustust lahendada asi erapooletult.

14. MT ja HR paluvad kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata. Tänavanime muutmise haldusakti andmise ajal ei olnud

riigihalduse minister enda nõusolekut andnud. Väide, nagu oleks kohanimenõukogu ise

ministri nõusoleku andmist takistanud, on ainetu ja vastuolus kohanimenõukogu poolt kohtule

antud selgitustega. Kaebaja volikogu liikmed pidid aru saama, et kohanimenõukogu kirja ei

saa käsitada ministri nõusolekuna, kuid otsustasid võtta tänavanime muutmise otsuse vastu

sellest hoolimata. Tegemist on kaebaja enda riskiga.

KNS § 24 lg 2 annab kohanimenõukogule pädevuse vaide lahendamiseks. Kaebaja eeldus, et

kohanimenõukogu on toime pannud õigusrikkumise ning seetõttu ei ole ta pädev vaiet

lahendama, on ainetu. Kohanimenõukogu ei ole mistahes viisil põhjustanud kaebaja poolt

õigusvastase haldusakti andmist.

Kaebust ei saa rahuldada menetlusökonoomia põhjendusel. Asjaolu, et riigihalduse minister

on tagantjärele nõusoleku andnud, ei muuda asjaolu, et vaidlusaluse haldusakti andmise ajal

sellist nõusolekut olemas ei olnud. Seejuures on ministri poolt hiljem antud nõusolek

vastuolus selles sisalduvate põhjendustega. Tõenäoline on, et ministri nõusoleku resolutsioon

on kirjutatud nõusolekusse eksimuse läbi, kuna sel puudub mistahes puutepunkt ülejäänud

dokumendi tekstiga. Olukorras, kus mitte ükski KNS § 7 lg-s 2 nimetatud kohanime muutmise

lubatavuse alustest ei ole täidetud, ei ole kohanime muutmine põhjendatud ka ministri

arvamuse alusel.

Kadrina vallal puudub õigus kohanimenõukogu otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse

pöörduda.

15. Riigihalduse minister palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ministri nõusoleku puhul on pigem tegemist haldusaktiga, kuna selles avaldub haldusaktile

iseloomulik regulatiivsus. Kuigi ministri nõusoleku vahetuks adressaadiks on kohanime

muutmist läbi viiv haldusorgan, on lõppastmes tegemist välismõju omava haldusaktiga, mitte

haldusesise menetlustoiminguga. Isegi kui ringkonnakohus ei nõustu selle seisukohaga, pole

siiski alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ebaõige on kaebaja väide, nagu loetaks HMS §

16 lg 2 järgi kooskõlastus antuks, kui mõistlikust menetlusajast ei ole kinni peetud. HMS § 16

lg 2 kohaldamise eelduseks on üksnes see, kui teine haldusorgan ei ole kooskõlastamisest

määratud tähtajaks keeldunud ega tähtaega pikendanud. Kaebaja kooskõlastamise tähtaega ei

määranud ega teinud seda ka hilisema menetluse käigus, vaid võttis päev pärast teist

kohanimenõukogu selgitavat arvamust vastu määruse nr 64. Kuni 04.10.2016 riigihalduse

ministri

nõusolekuni

käsitas

kohanimenõukogu

kaebaja

18.04.2016

taotlust

nõustamistaotlusena ning suunas kaebajat nime muutma KNS § 7 lg 2 p 1 alusel. Seega

puudud kaebajal määruse nr 64 vastuvõtmisel ministri nõusolek.

3-16-1990

10(12)

Kaebaja väide, et kohanimenõukogu takistas ministri nõusoleku andmist, on asjakohatu ja

tõenditega vastuolus. Kohanimenõukogu ei takistanud ministri nõusoleku andmist, vaid

haldusesisese nõustamismenetluse raames kirjeldas võimalikke aluseid ametliku kohanime

muutmiseks.

Kohanimenõukogu kui vaideorgani pädevus on ette nähtud KNS § 24 lg-s 2. Eesti õiguskord

näeb nn lähteorgani vaidemenetluse ette ja see on põhiseaduspärane. Lisaks vaidemenetlusele

võimaldab Eesti õiguskord läbida kolmeastmelise kohtusüsteemi.

Asjaolu, et riigihalduse minister on tagantjärele nõusoleku andnud, ei muuda seda, et

vaidlusaluse haldusakti andmise ajal sellist nõusolekut olemas ei olnud. Praegusel hetkel on

kaebajal võimalik uue otsustuse tegemisel täita ka KNS § 7 lg 3 tingimused, kuna ministri

nõusolek on olemas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea

vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Kadrina Vallavolikogu 25.05.2016

määruse nr 64 andmise ajaks tuli lugeda ministri nõusolek vaikimisi antuks HMS § 16 lg 2

alusel. Kui isegi asuda seisukohale, et KNS § 7 lg-s 3 sätestatud ministri nõusolek on

kooskõlastus HMS § 16 lg 1 tähenduses (st halduse sisetoiming), siis volikogu määruse

andmise ajaks ei olnud ilmselgelt möödunud HMS § 5 kohane mõistlik menetlusaeg, mille

möödudes saanuks lugeda ministri nõusoleku vaikimisi antuks HMS § 16 lg 2 alusel. Kadrina

vald esitas taotluse ametliku kohanime muutmiseks ministrile KNS § 7 lg 3 alusel 18.04.2016

(tl 5), määramata selles nõusoleku andmise tähtaega (HMS § 16 lg 1). Taotlust arutas

kohanimenõukogu 10.05.2016 lõppenud e-koosolekul ja vastas Kadrina vallale 12.05.2016 (tl

6), soovitades vallal esitada kohanime muutmiseks põhjalikum selgitus. Kadrina vald esitas

täiendavad selgitused kohanime muutmiseks kohanimenõukogule 18.05.2016 (tl 8).

Kohanimenõukogu saatis Kadrina vallale 20.05.2016 seisukoha (tl 9-10), milles leidis, et

küsimuse, kas Tehnika tänava osa väärib Sauna tänavaks ümbernimetamist, saab otsustada

Kadrina valla volikogu koos kohaliku kogukonnaga, viitega KNS § 7 lg 2 p-le 1. Pärast

viidatud seisukoha saamist pidi Kadrina vallale olema selge, et kohanimenõukogu ei käsita

Kadrina valla 18.04.2016 taotlust KNS § 7 lg 3 alusel menetletava taotlusena. Sellega seoses

pidi Kadrina vallale viidatud seisukohast üheselt selguma ka see, et KNS § 7 lg 3 kohast

nõusolekut ei ole minister andnud. Kui Kadrina vald kohanimenõukogu seisukohaga ei

nõustunud, olnuks kohane pöörduda korduvalt kohanimenõukogu poole palvega edastada

Kadrina valla taotlus ministrile nõusoleku saamiseks või kohtu poole samasisulise

kohustamiskaebusega. Sellisel juhul ei olnud haldusmenetlus Kadrina valla 18.04.2016

taotluse osas lõppenud, vaid jätkuvalt aktiivne, ning puudus igasugune mõistlik põhjus

eeldada ministri nõusoleku saamist HMS § 16 lg 2 alusel vaikimisi. Et Kadrina vallal selline

eeldus tegelikult puudus, näitab veenvalt asjaolu, et üheski menetlusdokumendis enne

apellatsioonkaebust vastavale asjaolule ei viidata.

18. Kohanimenõukogu võimalikud menetluslikud minetused (kohati mitmeti mõistetav ja

ebaselge sõnastus 20.05.2016 seisukohas) Kadrina valla 18.04.2016 taotluse menetlemisel ei

muuda 05.09.2016 vaideotsust materiaalselt õigusvastaseks ega too kaasa akti tühistamist.

Nagu öeldud – kui Kadrina vald ei nõustunud kohanimenõukogu seisukohaga, et Tehnika

tänava nime muutmine olnuks võimalik KNS § 7 lg 2 p 1 alusel volikogu poolt ministri

3-16-1990

11(12)

nõusolekuta, oleks olnud kohane esitada oma selge seisukoht kohanimenõukogule palvega

edastada taotlus ministrile või pöörduda kohustamiskaebusega halduskohtusse. Selle asemel

võeti 25.05.2016 vastu määrus nr 64 KNS § 7 lg 3 alusel, olles teadlik, et sellisel õiguslikul

alusel akti andmise eelduseks on ministri nõusolek ja see nõusolek puudub. Teadlikkus

nõusoleku vajadusest, kuid selle puudumisest, nähtub selgelt Kadrina Vallavolikogu

majanduskomisjoni 19.05.2016 koosoleku protokollist nr 28 (tl 64-65), kus volikogu esimees

J. Reisner nendib, et kui ministri nõusolekut ei tule volikogu alguseks (25.05.2016), on

vallavanem avaldanud valmisolekut eelnõu tagasi võtta.

19. Kohanimenõukogu oli pädev vaiet menetlema tulenevalt KNS § 24 lg-st 2 ja § 25 lg-st 1.

Nimevaidluse poolteks olid kohalik omavalitsus ja füüsilised isikud (KNS § 24 lg 2) ja

puuduvad igasugused otsesed või kaudsed tõendid, mis viitaksid kohanimenõukogu

erapoolikusele vaidemenetluses. Ringkonnakohus ei näe KNS regulatsioonis ega halduse

enesekontrollis (HMS § 73 lg 3) põhiseadusevastasust.

20. Kolmandatel isikutel (kindlasti HR-l) oli vaide esitamiseks kaebeõigus. Selles küsimuses

nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega (halduskohtu otsuse p 14) ega korda

neid.

21. Ministri 04.10.2016 nõusolek (tl 19-21) ega Kadrina Vallavolikogu 23.02.2017 määrus nr

82 (tl 154) ei mõjuta kohanimenõukogu vaideotsuse õiguspärasust. HKMS § 158 lg 2 kohaselt

hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning halduskohus on

oma otsuse p-s 18 õigesti märkinud, et õiguspärast vaideotsust ei saa menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt kehtetuks tunnistada.

22. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kolmandate isikute taotluse apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata jätmiseks, nõustudes Kadrina valla kaebeõiguse osas halduskohtu otsuse

põhjenduste p-s 10 toodud seisukohtadega neid üle kordamata. Ringkonnakohus jätab

tähelepanuta kolmandate isikute väited ministri 04.10.2016 nõusoleku õigusvastasusest, sest

need pole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased.

23. Eelnevast tulenevalt jääb Kadrina valla apellatsioonkaebus HKMS § 200 p 1 alusel

rahuldamata ning Kadrina valla menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel Kadrina valla enda

kanda. Kohanimenõukogu võimalikud menetluskulud jäävad kohanimenõukogu kanda HKMS

§ 109 lg 1 alusel.

Kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 8 jäävad kaebaja kanda ka kolmandate isikute põhjendatud ja

kantud menetluskulud. Kolmandad isikud on taotlenud menetluskulude välja mõistmist kokku

942,60 euro ulatuses (tl 161-169 ja 175-180). Kulude kandmine apellatsiooniastmes on

tõendatud, õigusabi osutamiseks kulutatud aeg põhjendatud ning õigusabikulude suurus

mõistlik. Taotletavat summat tuleb aga vähendada osas, mida advokaat on taotlenud

sõidukulude hüvitamiseks Tallinn-Tartu-Tallinn marsruudil. Nimelt taotleb advokaat sõiduaja

eest hüvitist 4 tunni ulatuses summas 200 eurot, s.o 50 eurot iga tunni aja kohta. Riigikohus

on asja nr 3-3-1-37-15 p-s 25 märkinud, et Riigikohtu praktika kohaselt saab menetlusosalise

lepingulise esindaja kohtuistungitele sõitmise ajakulu eest väljamõistetava tasu arvestamisel

rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga.

09.10.2017 kohtuistungi toimumise ajal kehtinud õigusakti ‒ riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused ‒ § 11 lg 5 p 4

sätestab, et kui riigi õigusabi osutamise koht jääb õigusteenust osutava advokaadibüroo

asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit, makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel riigi

õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu

vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda, 30 eurot, kui vahemaa on 151–

3-16-1990

12(12)

200 kilomeetrit. Eeltoodu alusel on kaebaja lepingulise esindaja sõiduaja eest arvestatud kulu

200 eurot ilmselgelt ülemäärane ning seda tuleb vähendada 60 euroni. Seega tuleb Kadrina

vallalt kolmanda isiku MT kasuks (kes on arved tasunud mõlema kolmanda isiku eest) välja

mõista menetluskulud kogusummas 802,60 (942,60−140) eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)