2-17-2817/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

2-17-2817

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Indrek Soots ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-2817

Kohtuasi

SA Vändra Tervisekeskus hagi Kehtna valla vastu

põhivõla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16. augusti 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kehtna valla apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) SA Vändra Tervisekeskus

(registrikood 90010806), lepinguline esindaja Annika

Murulaid

Kostja (apellant) Kehtna vald (registrikood 75021729),

seaduslik esindaja vallasekretär Veljo Väärsi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Kehtna valla 18. septembri 2017. a apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu

16. augusti 2017. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-17-2817 Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Kehtna valla kanda. SA-l Vändra

Tervisekeskus ei ole tekkinud apellatsiooniastmes hüvitatavaid menetluskulusid.

Kohtu selgitused:

Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest Riigikohtule

määruskaebuse.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb

ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja kostja vastuväited

1. SA Vändra Tervisekeskus (hageja) esitas 21. veebruaril 2017 Pärnu Maakohtule Kehtna

valla (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 7896 eurot 86 senti ja

viivise. 13. aprillil 2017 suurendas hageja põhinõuet 402 euro 62 sendi ja vastava viivise

võrra ning 12. mail 2017 veelkord põhinõuet 326 euro 64 sendi ja vastava viivise võrra.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt pakub hageja Vändras iseseisvat statsionaarset õendusabi

teenust, ööpäevaringset erihooldusteenust ning tasulist hooldusteenust. Pooled sõlmisid

29. juunil 2012 isiku hoolekandekeskuses hooldamise lepingu nr 23 (leping), mille p 2.1 järgi

kohustus hageja osutama Jaan Kaljaspoolikule (hooldusteenust vajav isik) hooldamise teenust

ja p 3.1.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale osutatud hooldusteenuse eest temale esitatud

arvete alusel lepingu p-s 5.1. toodud hooldekeskuse kohamaksumuse ja kliendi pensioni vahe,

mis olenevalt päevade arvust kuus oli 339 eurot 60 senti või 357 eurot 60 senti kuus.

Alates 2015. a veebruarist ei ole kostja arveid tasunud. Kostja võlg on hagi esitamise seisuga

7896 eurot 86 senti, millele lisandub viivis 561 eurot 24 senti.

Kostja keeldub pahatahtlikult arveid tasumast, väites, et hooldusteenust vajava isiku elukoht

ei ole rahvastikuregistri järgi Kehtna vallas, kuigi on ise ebaseaduslikult rahvastikuregistri

andmeid muutnud. Nimetatud asjaolul ei ole ka asjas tähtsust, sest kostja kohustus tasuda

hooldusteenust vajava isiku hooldusteenuse eest tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingust,

mitte seadusest.

Hageja suurendas nõuet, kuna kostja jättis tasumata ka 2017. a veebruari, märtsi ja aprilli

arved.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ei pea tasuma hagejale hooldusteenuse eest, sest hooldusteenuse saaja

rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinna linnas, mitte Kehtna vallas. Enne 1. jaanuari 2016

kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 46 lg 1 järgi peab arved tasuma Tallinna linn.

Hageja ei ole esitatud juriidilisi põhjendusi või kaalutlusi, miks peaks kostja arveid tasuma.

Teenuse eest maksmise kohustus tekkis enne 1. jaanuari 2016 kehtinud SHS § 9 lg 1 (kehtiva

SHS § 5 lg 1) alusel. Seega saab hagejal olla õigus nõuda tasu üksnes sotsiaalhoolekande

seaduse, mitte lepingu alusel.

Esimese astme kohtu otsus

4. Pärnu Maakohus rahuldas 16. augusti 2017. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivise 9192 eurot 38 senti ning

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise kuni põhivõla tasumiseni.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 3310 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 29. juunil

2012 lepingu nr 23, mille p 3.1.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale hooldust vajavale

isikule osutatud hooldusteenuse eest. Kostja väitel tekib kohalikul omavalitsusel teenuse eest

maksmise kohustus SHS § 5 lg-te 1 ja 3 järgi alates hetkest, mil isiku elukohaks on vastav

kohalik omavalitsus, ja hooldust vajava isiku registreeritud elukoht ei ole Kehtna vallas. Asjas

esitatud tõendite kohaselt ei ole siiski õiguspärane rahvastikuregistri kanne, mille kohaselt on

hooldust vajava isiku elukoht Tallinna linnas. Seega on alates 30. märtsist 2009 hooldust

vajava isiku elukohajärgne omavalitsuse üksus Kehtna vald, kes peab SHS § 5 lg-te 1 ja 3

järgi osutama abi hooldust vajavale isikule. Tallinna linnal ei ole mingit puutumust hooldust

vajavale isikule osutatava sotsiaalteenusega.

Kostja on 9. märtsil 2015 hagejale teatanud, et kuna hooldust vajava isiku elukohaks on

rahvastikuregistri kohaselt nüüd tagasiulatuvalt alates 8. septembrist 2008 Kehtna valla

asemel Tallinna linn, tuleb sotsiaalhoolekande küsimustes lugeda kohustatud isikuks Tallinna

linn ning esitada arve nr 97 ja järgnevad arved Tallinna linnale. Kostja hinnangul ütles ta

hooldustasu maksmisest keeldudes poolte lepingu üles. Kohtu hinnangul ei saa hooldusleping

lõppeda kaudse tahteavalduse ega tegevusetusega. Ülesütlemise avaldusest peab nähtuma

lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest

täitmisest, kuid seda kostja kirjast ei nähtu. Hageja osutab hooldust vajavale isikule tänaseni

teenust ja kostja ei ole teavitanud hooldust vajavat isikut lepingu ülesütlemisest.

Isiku hoolekandeasutuses hooldamise lepingu nr 23 p 6.3 järgi on ühel poolel õigus lõpetada

leping ühepoolselt, teatades sellest pooltele ette kirjalikult vähemalt 2 nädalat, järgmistel

juhtudel: 1) teine pool ei täida lepingu dokumentides talle pandud kohustusi, hoolimata talle

edastatud teadetest, 2) teise poole likvideerimisel või pankroti väljakuulutamisel, 3) teine pool

viivitab teistkordselt lepinguga ettenähtud kulutuste tasumisega või 4) pooled on loobunud

lepingu eesmärkide saavutamisest. Praegusel juhul ei esine ühtegi lepingu p-des 6.3.1.–6.3.5

nimetatud juhtu. Samuti ei ole täidetud lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. Kostja ei

ole teinud hagejale ülesütlemiseavaldust. Kostja ei ole hagejale saadetud kirjas (9. märtsil

2015) ega hiljem kordagi avaldanud soovi lepingut lõpetada. Kostja ei ole ka väitnud, et ta on

lepingu üles öelnud ning et ta loeb lepingu seoses ülesütlemisega lõppenuks. Küll aga on

kostja heitnud hagejale ette seda, et hageja ise ei ole lepingut üles öelnud. Sellist etteheidet

tehes luges kostja seega lepingu kehtivaks. Samuti ei ole täidetud lepingu erakorralise

ülesütlemise materiaalsed eeldused VÕS § 196 tähenduses, sest kostja ei ole põhistanud

lepingu ülesütlemise aluseks olevat mõjuvat põhjust, mis annaks alust öelda leping

etteteatamiseta üles. Isegi kui lugeda mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et hooldust vajava isiku

elukoht ei ole Kehtna vallas, palus kostja 9. novembri 2010. a kirjaga taastada

AS-il Andmevara hooldust vajava isiku elukoht Tallinna linnas. Hooldusteenuse lepingu

sõlmis aga kostja 29. juunil 2012 ning keeldus hooldustasu maksmast hagejale 9. märtsil 2015

saadetud kirjas. Seega ei oleks kostja järginud lepingu ülesütlemiseks mõistlikku aega

VÕS § 196 lg 3 tähenduses. Ülesütlemine oleks asjas tuvastatud asjaoludel ka vastuolus heade

kommetega, sest kostja on ise tekitanud olukorra, et hooldust vajava isiku elukoha kanne

rahvastikuregistris ei ole õige.

Eeltoodu alusel ei ole kostja ülesütlemiseavalduse alusel isiku hoolekandeasutuses

hooldamise leping lõppenud. Lepingu p 9.2 järgi võib lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi

üle anda kolmandale isikule ainult teiste poolte kirjalikul nõusolekul, kuid sellist nõusolekut

ei ole kostja esitanud. Samuti ei ole asjas tõendatud, et Tallinna linn peaks seaduse järgi

tasuma hageja arveid. Enne 1. jaanuari 2016 kehtinud SHS § 43 lg 2 järgi võis kohalik

omavalitsus sõlmida juriidiliste isikutega lepinguid ja sellistele lepingutele saab VÕS § 1 lg 1

järgi kohaldada võlaõigusseaduse sätteid. Kuna kostja on jätnud hagejale tasumata 2015. a

veebruarist kuni 2017. a aprillini 8626 eurot 12 senti ning on rikkunud sellega poolte vahel

sõlmitud lepingut, tuleb nimetatud summa kostjalt koos VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivisega VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 108 alusel välja mõista.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus asja lahendades vääralt SHS § 5.

Tasu maksmise kohustus sõltub SHS § 5 lg-te 1 ja 3 järgi hooldust vajava isiku registreeritud

elukohast ja tema elukoht on rahvastikuregistri järgi Tallinna linn. Alates 2015. a veebruarist

ei olnud kohaliku omavalitsuse üksustel kokkulepet selle kohta, kellel lasub teenuse eest

maksmise kohustus, mistõttu pidi SHS §5 lg 3 järgi tasuma teenuse eest Tallinna linn.

Maakohtu menetluse ajal ei olnud veel teada asjaolu, et haldusasjas nr 3-15-1264, millega

hageja korraldus nr 399 (keeldumine elukohaandmete registrisse kandmisest) tühistati, on

kostja halduskohtu otsuse vaidlustanud. Seetõttu ei saanud maakohus järeldada, et

rahvastikuregistris hooldust vajava isiku elukoha kanne ei ole õiguspärane.

Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Maakohus jättis hindamata kostja esitatud

tõendid (kirjad Tallinna linnale), millelt nähtub, et kostja keeldus tasu maksmast just seetõttu,

et hooldust vajava isiku elukoht ei ole selles vallas.

Maakohus käsitles asjatult lepingu ülesütlemise küsimust, kuigi kostja on kogu menetluses

olnud seisukohal, et vaidlus tuleb lahendada SHS § 5, mitte võlaõigusseaduse sätete alusel.

Hageja valetas kohtumenetluses, et on kostja kirjadele vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Seejuures lähtub ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja

jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi

apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks

(vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab

ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda asjas

esitatud tõendeid.

8. Praeguses asjas esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja lepingust

tuleneva võla ja viivise. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et nad sõlmisid 29. juunil

2012 isiku hoolekandekeskuses hooldamise lepingu nr 23, mille järgi kohustus hageja

osutama hooldusteenust vajavale isikule hooldamise teenust ja kostja kohustus selle eest

hagejale tasuma. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et kostja tasus hagejale hooldusteenuse

eest, kuid alates 2015. a veebruarist ei ole kostja hagejale enam tasunud.

Kostja vastuväidete kohaselt ei pea ta hagejale võlga tasuma, sest hooldust vajava isiku

Kehtna vallas asuva elukoha kanne on rahvastikuregistrist kustutatud ja taastatud varasem

kanne, mille kohaselt on hooldust vajava isiku registrijärgne elukoht tagasiulatuvalt Tallinna

linnas. Kostja leiab, et praeguse vaidluse lahendamise võtmeküsimuseks ongi hooldust vajava

isiku registrijärgne elukoht, sest sellest sõltub see, milline kohalik omavalitsus peab enne

1. jaanuari 2016 kehtinud SHS § 9 ja kehtiva SHS § 5 järgi korraldama hooldust vajavale

isikule abi andmise ja kandma tema hooldamise kulud. Seega leiab kostja, et ta ei pea

hagejaga sõlmitud lepingu alusel lepingust tulenevat tasu hagejale maksma, kuna hooldust

vajava isiku registrijärgne elukoht ei ole Kehtna vallas ja ta on sellest nii Tallinna linna kui ka

hagejat teavitanud. Ka apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et hagi tuli jätta

rahuldamata, kuna hooldust vajava isiku elukoht on Tallinna linnas, ning maakohus on vääralt

tuvastanud, et registrijärgne kanne ei ole õiguspärane.

9. Kolleegium kostja käsitusega ei nõustu ja leiab, et isegi juhul, kui hooldust vajava isiku

registrijärgne elukoht oleks Tallinna linnas, ei annaks see asjaolu alust jätta hagi rahuldamata.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et nii enne 1. jaanuari 2016 kehtinud SHS § 9 kui ka

kehtiva SHS § 5 reguleerivad sotsiaalhoolekandega hõlmatust. Enne 1. jaanuari 2016 kehtinud

SHS § 9 lg 1 järgi oli isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu

sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama tema elukohajärgne valla- või linnavalitsus, alates

1. jaanuarist 2016 kehtiva SHS § 5 lg 1 järgi aga tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha

järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Seega tuleneb viidatud sätetest see, milline kohaliku

omavalitsuse üksus peab isikule abivajaduse korral abi osutama.

Praeguses asjas seisnes isiku abivajadus selles, et ta vajas ööpäevaringset hooldusteenust, kuid

tema pensionist ei piisanud sellise teenuse eest tasumiseks. Seetõttu sõlmis kostja kui hooldust

vajava isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus 29. juunil 2012 hagejaga lepingu, mille

kohaselt kohustus kostja tasuma hooldusteenuse eest selle osa, mida hooldust vajava isiku

pension ei katnud. Seega korraldas kostja hooldust vajava isiku abistamise sel viisil, et sõlmis

hagejaga lepingu hooldust vajava isiku hooldamiseks ja selle lepingu alusel oli kostjal

kohustus ka hagejale teenuse eest tasuda. Kostja tasus teenuse eest kuni 2015. a veebruarini.

Asjaolu, et 23. veebruaril 2015 taastati hooldust vajava isiku elukohana rahvastikuregistris

tagasiulatuvalt alates 8. septembrist 2008 Tallinna linn ning see, et Tallinna linnal ja Kehtna

vallal on erimeelsused selles, kumma kohaliku omavalitsuse territooriumil on hooldust vajava

isiku elukoht ning kumb peab osutama hooldust vajavale isikule abi, ei mõjuta kostja

lepingust tulenevat kohustust tasuda hagejale osutatud hooldusteenuse eest. Kuna kostja on

korraldanud hooldust vajava isiku abistamise, sõlmides selleks hagejaga lepingu, peab kostja

ka endale lepinguga võetud kohustusi täitma isegi siis, kui ta enne 1. jaanuari 2016 kehtinud

SHS § 9 ja 1. jaanuaril 2016 jõustunud SHS § 5 järgi ei oleks selleks kohustatud. Juhul, kui

selgub, et kostja ei olnud viidatud sätete järgi kohustatud hooldust vajavale isikule abi

osutama, kuid kostja täidab teise isiku (kostja väitel Tallinna linna) kohustuse, võib tal

VÕS § 78 lg 4 järgi olla õigus nõuda kohustatud isikult tehtud kulutuste hüvitamist.

10. Eelnevat arvestades ei saaks apellatsioonkaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades

kostja apellatsioonkaebust rahuldada ja kolleegium jätab selle menetlusse võtmata.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Lisaks on kostjal apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise korral õigus nõuda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle

tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele

menetlusosalistele.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Liis Arrak

Indrek Soots Ande Tänav