2-16-1988/38 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2161988

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Autolevi OÜ hagi AlterMedia OÜ (endise ärinimega Online

Marketing OÜ) vastu mittevaralise kohustuse täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Autolevi OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Autolevi OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Robert Sarv

Kostja AlterMedia OÜ (endine ärinimi Online Marketing OÜ),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2017 ja Harju Maakohtu 28. septembri

2016 otsused tsiviilasjas nr 2161988. Saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo RS MERCATORIA Autolevi OÜ eest

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Autolevi OÜ (hageja) esitas 8. veebruaril 2016 Harju Maakohtule AlterMedia OÜ (endine ärinimi

Online Marketing OÜ, kostja) vastu mittevaralise kohustuse täitmiseks hagi, milles palus kohustada

kostjat andma hagejale üle Google Adwordsi Autolevi.ee konto või kontode administraatori

õigustega ligipääsu võimaldavad andmed (st kasutajatunnus ning parool(id)) ja Facebooki

reklaamikonto administraatori õigustega ligipääsu võimaldavad andmed (st kasutajatunnus ning

parool(id)). Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. mail 2015 teenuste osutamise lepingu (leping), mille

alusel osutas kostja hagejale internetiturunduse teenuseid. Lepingu alusel pidi kostja hageja nimel ja

2-16-1988

huvides looma erinevates internetikeskkondades kasutajakontod hagejale teenuse osutamiseks.

Lepingu aluseks ja lisaks olnud pakkumise kohaselt hõlmas kostja töö erinevate kasutajakontode

seadistamist ning hageja huvides rakendamist. Hageja võib kostjalt nõuda igal ajal juurdepääsu tema

huvides ja nimel loodud kontodele. Kostja on keeldunud Google AdWordsi ja Facebooki kontode

juurdepääsuandmete väljastamisest. Pooltevaheline leping on käsundusleping. Kõik lepingu alusel

hageja huvides loodud hüved ja kasutatud elektroonilise juurdepääsuga kontod kuuluvad hagejale

ning hagejal on õigus kostjalt nõuda nende andmete üleandmist. Kostja kohustus tuleneb lepingust

ning võlaõigusseaduse (VÕS) §st 619 ja § 626 lgst 1. Lepingu p 7.3 järgi lähevad kõik teenuse

osutamisel loodavate teoste autori varalised õigused pärast asjakohase teose loomist hõlmava

teenuse eest esitatava arve tasumist üle tellijale. Kõigi teenuse osutamisel loodavate teoste autori

isiklike õiguste kohta omandab tellija tähtajatu ja tagasivõtmatu ülemaailmse ainulitsentsi.

Kontodega tehtud töö (seadistamine jms) on käsitatav teosena ning hagejal on õigus see teos

(kindlalt piiritletud informatsioon) välja nõuda. Teos on tehniliselt seotud kasutajakontoga, mistõttu

teosele ligipääsemiseks tuleb üle anda kasutajakontode andmed. Konto sidumisel kostja

krediitkaardiga ei ole tähtsust, sest hageja on kõik konto haldamisega seotud kulud kostjale tasunud.

Kostja hoiab kinni väärtust, mille eest hageja on kostjale juba tasunud. Kliendikonto väärtust ei ole

võimalik kompenseerida raporti edastamise teel.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et tal puudub lepingust tulenev kohustus väljastada teenuse osutamiseks loodud

kontode sisselogimise andmeid. Teenused, mille osutamise tulemusena võivad teoste autori

varalised õigused tekkida, on lepingu kehtivuse ajal reklaamikampaaniate loomine ning nende

analüüs raporti vormis. Reklaamide haldamiseks loodud kontod on kostjale kuuluvad tehnilised

töövahendid. Vaidlusalused kontod ei ole kvalifitseeritavad eraldiseisva teosena, selleks saab olla

vaid kontol olev info. Kontode vahendusel saadav teave on hageja omand. Kuivõrd kontolt nähtub

ka kostjale kuuluv ärisaladus, ei pea kostja võimalikuks kontode valduse üleandmist. VÕS § 626

lg 1 ei kohaldu käsundi täitmiseks kasutatud töövahenditele (kontodele). Kasutatud kontod ei ole

lahutamatult seotud hageja isikuga ega ole loodud vaid hageja käsundi täitmiseks. Reklaamide

tarbeks on kliendil võimalik kasutada ka varem loodud kontosid. Väljaandmiskohustus saab

laieneda vaid hageja heaks loodud reklaamidele, tehtud analüüsidele ning koostatud raportitele,

kuivõrd need moodustasid käsundussuhte sisu. Kostja on hagejale kuuluva teabe raportites esitanud.

Kostja lõi kasutajakontod endale. Lisaks tõendab kontode kuulumist kostjale ka otsese valduse

olemasolu (kasutajaõigused ja paroolid) ning konto seotus kostja krediitkaardiga (teenuste eest tasuti

kostja krediitkaardiga). Kliendile konto ligipääsu andmine on alternatiiviks, kui kliendile raportit ei

esitata. Vastavalt paid media teenuste ülesehitusele ja loogikale jagatakse kontole ligipääsu eelkõige

olukorras, kus konto on kliendi loodud ja õiguste saajaks on agentuur. Juhul, kui konto loob

agentuur, piirduvad agentuuri kohustused teenuse läbipaistvuse tagamisega. Mitteaktiivne konto ei

takista hagejal enda nimel uue konto loomist ning lepingu raames saadud info kasutamist selle alt

loodavate reklaamide tarbeks. Konto väärtuse määrab selle seadistus, mitte loomise hetk, st uus

konto on võimalik seadistada eelmisest efektiivsemaks.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. septembri 2016 otsusega hagi ja kohustas kostjat andma hagejale

üle Google Adwordsi Autolevi.ee konto või kontode ja Facebooki reklaamikonto administraatori

õigustega ligipääsu võimaldavad andmed (st kasutajatunnus ja parool(id)). Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ning mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 1818 eurot 1 sent ja

viivise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sai hageja lähtuvalt käsunduslepingu olemusest eeldada, et

kõik, mille kostja teenuse osutamise käigus loob, tuleb hagejale üle anda. Vastasel korral oleks

2(9)

2-16-1988

pidanud lepingus selge sõnaga olema kajastatud see, et kasutajakontosid hagejale üle ei anta. Kostja

on vastavas valdkonnas oma majandustegevuses tegutsev isik, kes oleks pidanud hagejat

kasutajakontode hilisemast staatusest teavitama. VÕS § 626 lg 1 järgi tuleb kostjal üle anda käsundi

täitmisel loodud kontod. Kasutajakontode üleandmist ei välista see, et kontod on liidestatud kostja

peakonto ja krediitkaardiga. Google Adwordsi reklaami eeskirjadest nähtub, et iga reklaamija kohta

peab kasutama eraldi kontot. Raportite üleandmine ei ole olnud piisav lepingu täitmiseks. Raportite

põhjal on võimatu luua võrdväärset kontot. Lepingu pst 7.3 ning VÕS § 626 lgst 1 koosmõjus

VÕS § 29 lgga 4 tuleneb, et kostjal on kohustus anda hagejale üle teenuse osutamisel loodud hageja

kontode sisselogimise andmed.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15. veebruari 2017 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude parandada

ringkonnakohtu istungi protokolli.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus hagi rahuldamiseks vajalikke eeldusi

nõuetekohaselt tuvastanud ega oma järeldusi piisavalt põhjendanud. Leping ja selle lisaks olev

pakkumine ei sisalda kohustust luua hageja jaoks eraldi Google AdWordsi ja Facebooki

kasutajakontod ning need hagejale üle anda. Viidates lepingu ple 7.3, ei ole maakohus tuvastanud,

mis on teenuse osutamisel loodav teos. Ka hageja seisukohad on selles osas olnud vastuolulised.

Kuna reklaamikontod, mille üleandmist hageja nõuab, ei ole teosed lepingu p 7.3 tähenduses, ei saa

nimetatud lepingu punkti alusel hagi rahuldada.

Maakohus ei ole tuvastanud, kas sellised kasutajakontod, mida hageja nõuab, tegelikult loodi.

Maakohus jättis lepingu tõlgendamisel põhjendamatult arvestamata ka rahvusvahelise praktika.

Hageja saab enda nime alt alati luua uue konto ja lepingu raames saadud infot kasutada selle alt

loodavate reklaamide tarbeks. Hageja ongi loonud uue konto, kus ta saadud informatsiooni kasutab.

Kostjal puudub kohustus anda kontod üle seetõttu, et hageja peab seda majanduslikult tulusamaks.

Kostja ei pea hagejale üle andma oskusteavet, mis võimaldaks kostja osutatud teenust kopeerida.

Kostja on kontode seadistamisel kasutanud ärisaladust, mida ta ei pea hagejale avaldama.

Asjakohatu on maakohtu põhjendus selle kohta, et hageja sai käsunduslepingu olemusest eeldada, et

kõik teenuse osutamise käigus loodav tuleb hagejale üle anda ning vastupidine oleks pidanud olema

lepingus sõnaselgelt kajastatud. Kuna leping ei sisaldanud üldse eraldi kontode loomist, ei olnud

hagejal põhjust eeldada, et sellised kontod luuakse ja talle üle antakse. Hageja oleks pidanud oma

vastupidist soovi väljendama. Käsundisaajalt ei saa nõuda selle väljaandmist, mida käsundisaaja ei

ole käsundit täites saanud ega loonud. Põhjendamatu on maakohtu viide Google Adwordsi

eeskirjadele, mille kohaselt iga reklaamija kohta peab kasutama eraldi kontot. Pooled ei ole lepingus

Google Adwordsi eeskirjadele viidanud. Seega võib eeskirjade rikkumine tähendada vaid kostja

vastutust Google’i ees. Kuid Google Adwordsi eeskirjad ka ei sätesta, milline peab olema iga

lõppreklaamija puhul kasutatav eraldi konto, samuti ei sisaldu eeskirjades kohustust lubada

lõppreklaamijat selle kontole. Kuna kostja ei ole lepingu täitmise raames hageja nimel ja huvides

3(9)

2-16-1988

eraldi kasutajakontosid loonud ning hageja täitis lepingut oma kasutajakontode kaudu, siis on

kasutajakontode üleandmine hagejale ka võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse maakohtu

otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult kõrvale Google

AdWordsi teenuse osutamise eeskirjad ning tuvastas vääralt pooltevahelise kokkuleppe sisu.

Teenuse osutamise platvormi haldaja reegleid ei ole võimalik kõrvale jätta – seda sõltumata

asjaolust, kas nendele lepingus viidatakse või mitte. Google AdWordsi eeskirjad kehtivad kõigile

kolmandatele isikutele, kes ostavad või haldavad Google’i reklaame klientide nimel. Kostja ei

vaidlustanud Google AdWordsi eeskirjade kohaldamist. Sel põhjusel on ringkonnakohtu otsus

hagejale üllatuslik. Isegi poolte kokkuleppega ei ole võimalik eeskirjade kohaldumist välistada,

kuivõrd Google ei luba osutada teenust, mis on vastuolus tema eeskirjadega. Ka kostja esitatud WSI

arvamuses tuginetakse Google AdWordsi eeskirjadele ning ringkonnakohus võttis otsuse tegemise

aluseks just selle arvamuse. Samuti on asjakohatu väide, et maakohus ei tuvastanud Google

AdWordsi eeskirjade rikkumist. Google AdWordsi eeskirjade rikkumisel ei ole tähendust, kuivõrd

Google AdWordsi eeskirjad on olulised vaid konto loomise kohustuse olemasolu seisukohalt.

Google AdWordsi eeskirjade arvestamata jätmine tõi kaasa ebaõige otsuse. Ringkonnakohus jõudis

väärale järeldusele, et kostja ei pidanud hagejale teenuse osutamiseks eraldi kontosid looma. Sellega

läks kohus mööda Google’i nõudest luua iga reklaamija jaoks eraldi konto. Kostja ei tõendanud

õiguslikku alust, mis võimaldaks tal osutada teenust enda konto kaudu. Hageja ei pidanud

väljendama oma soovi kasutajakontode üleandmiseks, sest Google’i ja Facebooki kaudu ei ole

võimalik kontosid loomata üldse teenuseid osutada.

Ringkonnakohtu otsus on kontode loomise kohustuse osas ja Google AdWordsi eeskirjade

arvestamise osas ka vastuoluline. Ühelt poolt jätab ringkonnakohus Google’i reeglid kõrvale, kuid

teisalt märgib, et Google’i eeskirjad ei näe ette reegleid kontode loomise kohta. Väär on

ringkonnakohtu väide, et Google’i eeskirjad ei näe ette reklaamija ligipääsu enda kontole või enda

konto andmetele. Läbipaistvusnõuete all on märgitud, et selle aruandlusnõude täitmiseks võib

võimaldada klientidel otse reklaamikontole sisse logida ning kulu- ja toimivusandmeid vaadata.

Teenuse osutajal tuleb kliendi nõudmise korral tagada juurdepääs kliendi kontole.

Pooltel ei ole kokkulepet käsundiandja huvides hangitud vara üle andmata jätmiseks. Teenuse

osutamise tulemuste raporteerimine kui käsundiandja teavitamiskohustuse täitmine (VÕS § 624) on

olemuslikult lahus käsundisaaja kohustusest anda üle käsundiandja huvides saadud vara

(VÕS § 626). Kostja pidi käsunduslepingu lõppemisel välja andma kogu hageja huvides omandatud

vara, sh kasutajakontode andmed. Teavitamiskohustuse täitmine ei vabasta kostjat kontode andmete

üleandmisest hagejale.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt tõendite hindamise kohustusi WSI arvamuse eelistamisel ja

Imagine AD arvamuse kõrvalejätmisel. WSI arvamuse puhul ei ole objektiivselt võimalik jälgida,

millele tuginedes on WSI arvamuse andnud, sh missuguseid algandmeid ta vaatles. Lisaks on WSI

kostjaga tihedalt seotud äriühing, mistõttu on tõend selgelt ebausaldusväärne.

4(9)

2-16-1988

Ringkonnakohus jättis Facebooki konto üleandmise nõude täiesti põhjendamatult rahuldamata.

Kostja ei ole Facebooki konto üleandmise nõudele vastuväiteid esitanud. Kui ringkonnakohus leidis,

et pooled siiski pidid vaidlema ka Facebooki konto loomise ja selle andmete üleandmise üle, siis

pidi ringkonnakohus seda hagejale selgitama. Hageja on alates kostja vastusest hagile tuginenud

sellele, et poolte vaidlus ei puuduta Facebooki.

Protokolli parandamise taotluse rahuldamata jätmine on põhjendamatu. Protokollist jäeti muuhulgas

välja kostja nõustumine hageja faktiväitega, et kostja seotus WSI-ga eksisteeris ka maakohtu

menetluse ajal. Hageja ei oleks loobunud tõendi esitamise taotlusest, kui kostja ei oleks faktiväidet

omaks võtnud.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 691 p 4 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt tühistada ning asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise

lause alusel saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

9. Hageja esitas maakohtus kaks nõuet, milles palus:

•

kohustada kostjat andma hagejale üle Google AdWordsi Autolevi.ee konto või kontode

administraatori õigustega ligipääsu võimaldavad andmed (st kasutajatunnus ning parool(id))

ja

•

kohustada kostjat andma hagejale üle Facebooki reklaamikonto administraatori õigustega

ligipääsu võimaldavad andmed (st kasutajatunnus ning parool(id)).

Hageja esitas oma nõuded lepingu pde 7.3 ja 7.4 või alternatiivselt VÕS § 619 ja § 626 lg 1 alusel.

10. Kolleegium peab vajalikuks tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest asja lahendamiseks olulised asjaolud on vajalikus ulatuses

välja selgitamata.

Nii kohtud kui ka pooled on keskendunud küsimusele, kas kostjal oli lepingust tulenev kohustus

luua hageja jaoks Google AdWordsi ja Facebooki eraldi kasutajakontod. Kolleegiumi hinnangul on

hagi lahendamise seisukohalt aga tegemist asjakohatu küsimusega, sest hageja on esitanud nõude

anda välja reklaamikontodele ligipääsu võimaldavad andmed. Sellist hagi on võimalik aga

rahuldada ainult juhul, kui sellised Autolevi.ee kontod on tegelikult loodud. Vaidluse lahendamiseks

tuleb vastata eelkõige küsimustele, kas ja millised reklaamikontod kostja on hagejale teenuse

osutamiseks loonud, kas kostjal on kohustus kontode juurdepääsuandmed hagejale üle anda ja kas

nende üleandmine on tehniliselt ja õiguslikult võimalik. Neid küsimusi on kohtud käsitlenud

puudulikult. Selliselt on kohtud pooltele menetluse käigus jätnud selgitamata õigusliku olukorra

ning mis on asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud (TsMS § 392 lg 1 pd 1 ja 3, § 436 lg 7).

Ringkonnakohus jättis maakohtu menetluslikud puudused kõrvaldamata. Kuivõrd asja uuel

läbivaatamisel võib osutuda vajalikuks täiendavate väidete ja tõendite esitamine, siis peab

kolleegium vajalikuks saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

11. Kolleegium analüüsib esiteks hageja nõudeid lepingu pde 7.3 ja 7.4 alusel (I) ning seejärel

käsunduslepingu üldregulatsiooni alusel (II) ja viimaks lahendab menetluslikud küsimused (III).

5(9)

2-16-1988

I

12. Lepingu p 7.3 kohaselt lähevad kõik teenuse osutamisel loodavate teoste autori varalised

õigused pärast asjakohase teose loomist hõlmava teenuse eest esitatava arve tasumist üle tellijale.

Kõigi teenuse osutamisel loodavate teoste autori isiklike õiguste kohta omandab tellija tähtajatu ja

tagasivõtmatu ülemaailmse ainulitsentsi. Lepingu p 7.4 järgi sisaldab teenuse eest täitjale makstav

tasu teenuse osutamisel loodud teoste autori varaliste õiguste omandamist ning autori isiklike

õiguste litsentsimist. Täitjal ei ole õigust nõuda intellektuaalse omandi loomise, selle loovutamise

või litsentsimise eest lisatasu või hüvitist.

13. Eelviidatud lepingupunktid käsitlevad teenuse osutamisel loodud teose autori õigusi. Hageja ei

ole seni suutnud üheselt määratleda, mis on praegusel juhul internetiturunduse teenuse osutamise

käigus loodud teos ja millised autori varalised õigused (autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 13) on talle

üle läinud või milliste autori isiklike õiguste (AutÕS § 12) kohta on ta omandanud litsentsi, mis

annaks hagejale aluse nõuda reklaamikontode juurdepääsuandmeid. Kui hageja soovib asja uuel

läbivaatamisel tugineda lepingu pdele 7.3 ja 7.4, tuleb hagejal vastavalt on nõuete põhjendusi

täiendada.

14. Mõlemad pooled on väljendanud seisukohta, et teoseks on teenuse osutamise käigus loodud

info. Erinevalt kostjast leiab aga hageja, et kuivõrd see info on tehniliselt seotud kasutajakontoga,

siis tuleb ka kontod üle anda.

Kolleegium selgitab, et info abstraktselt ei saa olla teoseks AutÕS tähenduses. AutÕS § 4 lg 2

esimese lause kohaselt loetakse AutÕS tähenduses teoseks mis tahes originaalset tulemust

kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja

on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil.

Seega on autoriõiguslikult kaitstav vaid objektiivses vormis väljendatud teos. Sealjuures võib

objektiivseks vormiks olla ka kasutajakonto, kui see kannab endas originaalset tulemust, nt on

seadistatud AutÕS § 4 lg 2 mõttes originaalselt. Euroopa Kohtu praktika kohaselt loetakse

originaalseks autori enese intellektuaalse loomingu tulemust ehk kaitstav objekt peab olema

algupärane. Teos on originaalne, kui see peegeldab autori isikupära ja selles ilmnevad tema vabad ja

loomingulised valikud teose loomisel (vt Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas

nr C-5/08, Infopaq International, p 37; 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C145/10, Painer,

p 94). Seda, et kostja loodu on AutÕS mõttes teosena kaitstud, tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada

hagejal. Seega tuleb hagejal asja uuel läbivaatamisel tõendada, et vaidlusalustel reklaamikontodel on

esitatud kostja nimel tegutsevate isikute intellektuaalse loomingulise tegevuse tulemus. Siinjuures

tuleb hagejal kohtule selgitada, milles seisneb internetiturunduse teenuse osutamisel vabade ja

loominguliste valikute tegemine.

II

15. Teiseks on hageja tuginenud võlaõigusseaduse käsunduslepingu üldregulatsioonile. Kohtud on

kvalifitseerinud pooltevahelise internetiturunduse teenuste osutamise lepingu käsunduslepinguna

(VÕS § 619). Tuvastatud asjaoludel on kohtute järeldus põhjendatud. Eelkõige tugineb hageja

VÕS § 626 lgle 1, mille järgi peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses

käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta

käsundi täitmiseks ei kasutanud.

6(9)

2-16-1988

16. Kostja on esiteks leidnud, et kontode juurdepääsuandmete üleandmine on võimatu, sest eraldi

kontosid kostja teenuse osutamiseks loonud ei ole (VÕS § 108 lg 2 p 1).

Ringkonnakohus leidis, et kostjal ei olnud tema esitatud hinnapakkumise ega lepingu järgi kohustust

kasutajakontosid luua (ringkonnakohtu otsuse pd 53, 54). Hageja on kassatsioonkaebuses

ringkonnakohtu sellise järelduse vaidlustanud.

17. Nagu kolleegium juba märkis, siis on kohtud ja pooled põhjendamatult keskendunud

küsimusele, kas kostjal oli kohustus luua eraldi kasutajakontod. Hageja saab VÕS § 626 lg 1 alusel

nõuda vaid selle üleandmist, mille kostja käsundit täites tegelikult lõi. Seega ei saaks hageja nõuda

tegelikult loomata kontode üleandmist isegi juhul, kui kostjal oleks selline kohustus olnud.

Eelnevast tulenevalt ei ole asja lahendamisel tähendust ka hageja väitel, et kostja kohustus luua

eraldi reklaamikonto tulenes Google AdWordsi eeskirjadest. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu

ja kostja seisukohaga, mille kohaselt võimalik Google AdWordsi eeskirjade rikkumine ei tähenda

automaatselt vaidlusaluse lepingu rikkumist. Tuvastatud asjaoludel ei olnud pooled lepingus kokku

leppinud Google AdWordsi eeskirjade kohaldamises. Teisalt on siiski eksitav ringkonnakohtu viide,

et Google AdWordsi eeskirjad on vaidluse lahendamisel asjakohatud. Olukorras, kus käsundisaaja

osutab internetiturunduse teenust konkreetse platvormi kaudu, võivad Google AdWordsi või ka

vastavad Facebooki eeskirjad olla asjakohased lahendamaks küsimust, kas teenuse osutajal on

võimalik konto juurdepääsuandmed tellijale üle anda (vt otsuse p 18). Lisaks ei saa välistada

platvormi eeskirjade kohaldamist VÕS § 23 lg 1 p 3, § 25 lg 2, § 29 lg 4 või lg 5 pde 5 ja 6 alusel,

kui need väljendavad kutse- või tegevusalal kehtivaid tavasid. Samuti võib platvormi eeskirjade

järgimise kohustuslikkus tuleneda lepingu olemusest (VÕS § 23 lg 1 p 1, § 29 lg 5 p 4), näiteks kui

pooled lepivad kokku teenuse osutamises konkreetse platvormi kaudu.

18. Kostja on menetluses väitnud, et kuna ta ei loonud hagejale teenuse osutamiseks eraldi

kasutajakontosid, siis ei saa ta ka neid hagejale üle anda.

Ringkonnakohtu põhjendused on puudulikud küsimuses, kas hagejale teenuse osutamiseks üldse

mingi konto loodi. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja täitis lepingut oma kasutajakontode kaudu

ning kostja ei ole lepingu täitmise raames hageja nimel ja huvides eraldi kasutajakontosid loonud

ning seetõttu on kasutajakontode üleandmine hagejale ka võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1)

(ringkonnakohtu otsuse p 60). Samas tuvastas ringkonnakohus, et kostja osutas hagejale teenust oma

kontode kaudu ning on lepingu täitmiseks kasutanud kostja kasutajakontode osaks olevaid

alamkontosid (ringkonnakohtu otsuse p 55). Kohtuotsuse põhjendustest jääb arusaamatuks, miks ei

ole ringkonnakohtu viidatud alamkontode puhul tegemist VÕS § 626 lg 1 mõttes käsundi täitmiseks

loodud või saadud kontodega. Seetõttu on jäänud täielikult analüüsimata ka küsimus, kas selliste

alamkontode üleandmine on VÕS § 108 lg 2 p 1 mõttes võimalik. Selle, kas konkreetne konto on

tehniliselt võimalik üle anda, määravad eelkõige kasutatud internetiplatvormi eeskirjad ja tehnilised

võimalused.

19. VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi.

VÕS § 626 lg 1 mõttes võib kuuluda üleandmisele ka konkreetse teenuse osutamiseks loodud info ja

seadete kogum, mis on seotud teenuse osutamiseks kasutatud digitaalse kontoga. Nii

ringkonnakohus kui ka eksperdid on siinjuures käsitlenud küsimust, kas kostja on piisavalt

põhjalikult täitnud oma raporteerimiskohustust. Kohtud on aga jätnud tähelepanuta, et praegusel

juhul ei ole küsimus üksnes raporteerimiskohustuse täitmises, vaid selles, kas kliendil on õigus

nõuda teenuse osutamise käigus loodud toimiva reklaamikonto üleandmist ja kas see on tehniliselt

võimalik. Kostja on väitnud, et kui konto loob agentuur, siis piirduvad agentuuri kohustused teenuse

7(9)

2-16-1988

läbipaistvuse tagamisega, kuid ligipääsu kontole tagama ei pea (tl 77). Seega väidab kostja, et

raporteerimiskohustus ja konto andmete üleandmine on teenuse osutamisel alternatiivid. Neid kostja

väiteid tuleb kohtul hinnata. Kuid ainuüksi asjaolu, et praktikas kasutatakse teenuse osutamiseks üht

või teist viisi, ei tähenda, et konto juurdepääsuandmete üleandmise nõue on õiguslikult ja tehniliselt

võimatu.

20. Lisaks on kostja pidanud reklaamikontode andmete üleandmist võimatuks seetõttu, et

reklaamikontod sisaldavad tema oskusteavet ja ärisaladust. Lepingu p 8.2.2 ja 8.2.4 kohaselt on

kostja ärisaladuseks muuhulgas informatsioon teenuse osutamise protsessi ja kostja töömeetodite

kohta (tl 12). Ringkonnakohus leidis, et kostja ei pea VÕS § 626 lg 1 alusel üle andma oskusteavet,

mis võimaldaks hagejal kostja osutatud teenust kopeerida. Kostja on kontode seadistamisel

kasutanud ärisaladust, mida ta ei pea hagejale avaldama (ringkonnakohtu otsuse p 57).

Kostja tuginemine vajadusele kaitsta oma ärisaladust on paljasõnaline. Esiteks ei ole kostja piisavalt

selgelt määratlenud, mis on praegusel juhul kaitset vajav ärisaladus. Kostja ja ringkonnakohus on

viidanud lepingu pdele 8.2.2 ja 8.2.4. Eelviidatud sätted on aga niivõrd üldsõnalised, et ei selgita,

mis on ärisaladus, mis reklaamikontode juurdepääsu üleandmisel hagejale kontodelt nähtuks.

Teiseks ei ole kostja selgitanud, millisel õiguslikul alusel välistab ärisaladuse kasutamine lepingu

täitmise nõude. Kostja ja ringkonnakohus on viidanud VÕS § 108 lg 2 ple 1. Kolleegiumi arvates ei

takista kontode juurdepääsuandmete üleandmist ainuüksi see, et sellega saaks hagejale teatavaks ka

kostja ärisaladus, isegi kui selle olemasolu tuvastatakse. Juurdepääsuandmete üleandmine on sellele

vaatamata võimalik. Kolleegiumi arvates võiks sellisel juhul täitmisnõuet takistada siiski VÕS § 108

lg 2 p 2, kuid ka selle sätte kohaldamise eeldusi tuleb kostjal enne tõendada.

Lisaks on kostja viidanud võimalusele kasutada kõiki tehnilisi võimalusi hagejaga seotud ärisaladust

sisaldavate andmete kustutamiseks (tl 32). Jääb arusaamatuks, miks ei ole kostjal samal viisil

võimalik kaitsta enda ärisaladust ja ärisaladusega seotud teavet enne kontode üleandmist

kõrvaldada.

21. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama pooltele õiguslikku olukorda ning andma

pooltele võimaluse esitada oma seisukohad eelkõige küsimuses, kas kostjal on võimalik anda

hagejale üle Google AdWordsi ja Facebooki reklaamikontode juurdepääsuandmed. Sealjuures tuleb

maakohtul ja pooltel läbivalt eristada Google AdWordsi ja Facebooki kontot puudutavaid nõudeid.

Kohtul tuleb võtta seisukoht ka kostja teiste vastuväidete kohta, sealhulgas, kas hageja nõue võiks

olla välistatud VÕS § 108 lg 2 p 3 alusel.

III

22. Kolleegiumi arvates ei rikkunud ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis

rahuldamata hageja taotluse parandada ringkonnakohtu istungi protokolli.

23. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus.

24. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

25. Kolleegium juhib aga tähelepanu sellele, et hageja ja kohtud on lähtunud valest tsiviilasja

hinnast. Hageja on esitanud kahe erineva konto juurdepääsuandmete üleandmise nõuded. See

8(9)

2-16-1988

tähendab, et hageja on esitanud kaks eraldi nõuet. Kuivõrd kummagi konto harilikku väärtust ei ole

võimalik hinnata, siis tuleb nende nõuete hind kindlaks määrata TsMS § 132 lg 1 järgi. Seega on

kummagi nõude puhul tsiviilasja hind 3500 eurot. TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi hagihinda

arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega on tsiviilasja hind kokku 7000 eurot.

Henn Jõks

Ants Kull

Jaak Luik

9(9)