1-15-10967/38 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

11510967

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi R. L-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 11510967

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. L-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Raul Heido

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. september 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. septembri 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri

2016. a otsus R. L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi.

Samuti tühistada kohtuotsused osas, milles R. L-ilt mõisteti välja menetluskulud.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Mõista Eesti Vabariigilt R. L-i kasuks välja 1200 (üks tuhat kakssada) eurot, sealhulgas

käibemaks 200 (kakssada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 19. septembri 2016. a otsusega tunnistati R. L-i lühimenetluses süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ja teda karistati vangistusega 7 aastat.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra ja kohaldati lõplikuks karistuseks vangistust 4 aastat 8 kuud.

1-15-10967

1.1.

Kohtuotsuse kohaselt pani R. L. ajavahemikul 2012. a maist kuni 2015. a jaanuarini enda

elukohas korduvalt sõrme oma 2010. aastal sündinud tütre A tuppe ja pärakusse, lakkus tema

suguelundit ja palus A-l puudutada enda suguelundit ja tuharat.

1.2.

Kohus leidis, et süüdistus on täies ulatuses tõendatud kannatanu ütlustega, mille

usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Ütluste usaldusväärsust kinnitavad kannatanu

seadusliku esindaja (ema) B ja vanavanaema C ütlused, kes kuulsid kannatanult 2014. a kevadel

ja sama aasta detsembris või 2015. a jaanuaris, et süüdistatav katsub teda suguelundist.

Kannatanu ja tunnistajate ütlustega riimuvad ka D ütlused. Samuti kinnitab kannatanu ütluste

usaldusväärsust kannatanu suhtes tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia

kompleksekspertiisi akt nr 80. Ekspertiisiaktist nähtub, et kannatanu puhul esineb viiteid tema

võimalikule seksuaalsele ärakasutamisele, kuna ta on rääkinud sellest erinevatele isikutele ja

jäljendanud sellise iseloomuga tegusid. Samas ei ole ekspertiisiakti kohaselt tuvastatav, et

kannatanut on mõjutatud andma isa kohta süüstavaid ütlusi.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. L-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus kaitsja mõista

R. L-ile kergem karistus ja jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata.

1. Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, milles R. L.

tunnistati süüdi 2012. a maist kuni 2014. a kevadeni korduvalt A vägistamises KarS § 141 lg 2

pde 1 ja 6 järgi, ja osas, milles R. L. mõisteti süüdi A suguelundi kõditamises keelega.

Tühistatud osas tegi ringkonnakohus õigeksmõistva kohtuotsuse. Muus osas jäeti maakohtu

otsus muutmata.

3.1. Ringkonnakohus leidis, et R. L-i süüdimõistmisel A vägistamises ajavahemikul 2012. a maist

kuni 2014. a kevadeni ei ole maakohus tuginenud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud

tõenditele. Kuna kannatanu oli kriminaalasjas ütluste andmise ajal 2015. a jaanuaris kõigest

nelja-aastane, ei ole tõenäoline, et ta mäletas 2012.-2013. aastal aset leidnud sündmusi.

Tunnistajate ütlused kajastavad aga sündmusi alates 2014. a kevadest. Tõendatud ei ole ka

kohtualuse süü kannatanu suguelundi kõditamises keelega. Seepärast tuleb R. L. nimetatud osas

õigeks mõista. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus on õigesti

leidnud, et A ütlused on lubatav ja usaldusväärne tõend.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

2. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris R. L-i kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ning kaitsealuse õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist maa- või

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada R. L-ile mõistetud

karistust ja jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Kassaatori põhiväited on seejuures

järgmised.

2.1.

Süüdistuses ei ole näidatud, kui tihti kannatanu suhtes toime pandud teod aset leidsid.

Süüdistatav ja kannatanu kohtusid 2014. aastal harva ning kokkusaamised olid üksnes

lühiajalised. Kuna süüdistus on selles osas sõnastatud ebakonkreetselt, ei ole tagatud

süüdistatava kaitseõigust.

2.2.

Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine nelja-aastase kannatanu ütlustele ei ole põhjendatud.

Kannatanu ütlused on vastuolulised. Enamjaolt vastas kannatanu uurija küsimustele üksnes

pearaputuse või -noogutusega, mistõttu on põhjust arvata, et ta ei olnud vastustes veendunud ja

2(8)

1-15-10967

üritas käituda vastavalt küsitleja ootustele. Kannatanu ütluste tõepärasust kahandab ka temale

suunavate küsimuste esitamine. Kuna kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, tuleb süüdistatav

õigeks mõista.

2.3.

Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 80 ei ole

tõendina kohtukõlblik. Ekspertiisiakt ei sisalda ekspertiisi käigus tehtud uuringute kirjeldust ega

uurimistulemuse hindamise andmeid. Eksperdiarvamusena väljendatud seisukohad põhinevad

üksnes kriminaalasjas kogutud isikulistel tõenditel.

2.4.

Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis ei ole ekspert välistanud kannatanu seksuaalset

väärkohtlemist, kuid selle kohta ei esitatud eksperdile küsimust. Selle järelduse tegi ekspert

kriminaalasja materjalidega tutvumise järel.

2.5.

Kuigi ringkonnakohus on süüdistatava osalise õigeksmõistmisega vähendanud oluliselt

süüdistuse mahtu, ei ole kohus põhjendamatult kergendanud temale mõistetud karistust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

3. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et maa- ja ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel järginud

kriminaalmenetlusõigust, ühtlasi on kohtud rikkunud KrMS § 3051 lgs 1 sätestatud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust.

4. Osas, milles nii maa- kui ka ringkonnakohus tunnistasid kohtualuse süüdi, rajanevad

kohtuotsused määravas ulatuses lapseealise kannatanu ütlustel. Riigikohtu järjekindla praktika

kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes,

milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste

asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse

kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka

see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi

hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 31110416, p 10.) Kolleegiumi

hinnangul on kohtud rikkunud neid nõudeid kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi

käsitlemisel.

5. Kohtud on asja lahendamisel tuginenud muu hulgas sellele, et kannatanu ütlusi kinnitavad

tunnistajate ütlused. Kohtuotsustest nähtub aga ühtlasi, et tunnistajad said kriminaalmenetluse

esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel. Seega saab tunnistajate ütlusi selle

kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb

mõni KrMS § 66 lgs 21 nimetatud alustest. Kuna selline alus pole kriminaalasjas tuvastatav, ei

saa tugineda kannatanu kui vahetu tõendiallika ütlustes sisalduva teabe osas ka nii-öelda

vahendlike tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlused on sellisel juhul käsitatavad vaid kaudse

tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. (Vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3117315, p 11.)

6. Ringkonnakohus on langetanud R. L-i suhtes osaliselt õigeksmõistva otsuse, s.t vähendanud

süüdistuse mahtu. Erinevalt maakohtust ei lugenud apellatsioonikohus tõendatuks süüdistuses

nimetatud asjaolu, et süüdistatav kõditas keelega kannatanu suguelundit, kuna kannatanu oli

seda ülekuulamisel otsesõnu eitanud. Kohus märkis iseenesest õigesti, et selle tõendamiseseme

asjaolu kohta on ütlusi andnud üksnes tunnistaja B, kes sai märgitust teada väidetavalt

3(8)

1-15-10967

kannatanu vahendusel ja kelle ütlusi ei või sel põhjusel KrMS § 66 lg 21 kohaselt iseseisva

tõendina käsitada. Samas on ringkonnakohus ekslikult B ütlusi kõnealuses osas täielikult

ignoreerinud. Nagu eelmises punktis märgitud, on vahendlike tunnistajate ütlused kaasatavad

tõendikogumisse kaudsete tõenditena kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.

Seepärast ei ole alust käsitada selliseid ütlusi kohe lubamatu tõendina. Ühtlasi on

ringkonnakohus jätnud samal ajal tähelepanuta, et ka teised kriminaalasjas üle kuulatud

tunnistajad on peaasjalikult andnud ütlusi vaid nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest

nad said teadlikuks kannatanu vahendusel. Kui ringkonnakohus olnuks enda õiguskäsitluses

järjekindel, tulnuks lugeda vähemalt osaliselt lubamatuks tõendiks lisaks B ütlustele ka

tunnistajate C ja D ütlused. Et ringkonnakohus seda aga ei teinud, on kohtu otsustus jätta

tõendikogumist osaliselt kõrvale üksnes B ütlused ka vastuoluline.

7. Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend,

peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste

usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis

millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme

asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus

kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused

usaldusväärseks. Praeguses kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus jätnud kannatanu

ütluste usaldusväärsuse hindamisel käsitlemata süüstavate isikuliste tõendiallikate kõrvutamisel

ilmnenud vastuolu. Nagu ringkonnakohus tuvastas, on tunnistaja B ütluste kohaselt kannatanu

rääkinud talle kahel korral sellest, et süüdistatav kõditas kannatanu suguelundit keelega. Samas

ei tulene nimetatud teo kohta teavet muudest isikulistest tõenditest. Kannatanu ise on ütluste

andmisel süüdistatava poolt sellise teo toimepanemist eitanud, lisaks on ringkonnakohus

sedastanud, et midagi sellist ei maininud ka tunnistaja C, kellele kannatanu rääkis esimesena

muudest süüdistuses kirjeldatud tegudest. Seega tuvastas ringkonnakohus sisuliselt tõendite

hindamisel vastuolu, mis puudutab ühte süüdistuse aluseks olevatest tegudest, kuid ei arvestanud

seda kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel, seda eelmises punktis kirjeldatud väära

õiguskäsitluse alusel sisuliselt vältides. Samuti ei käsitlenud seda ütlustes esinevat lahknevust

maakohus. Seega on kohtud jätnud kannatanu kui keskse tõendiallika ütluste usaldusväärsuse

hindamisel põhjendamatult tähelepanuta ühe esile kerkinud olulise vastuolu.

8. Lisaks ei ole maa- ja ringkonnakohus käsitlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel

politsei poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku, mida aga ei saa just lapseealiste

kannatanute puhul arvestamata jätta (vt ka otsus asjas nr 3117315, p 21). Muu hulgas ei ole

kohtud hinnanud, kas ja kuidas võisid kannatanu mälupildile mõju avaldada väidetavast

sündmusest möödunud aeg ning korduvad lastepsühholoogi ja psühhiaatri konsultatsioonid

2014. aasta märtsi- ja aprillikuus, jättes seega enda käsitlusest lubamatult välja mitmed

süüdistust otseselt õõnestavad tõendid.

9. Lisaks osalisele õigeksmõistmisele kärpis ringkonnakohus oluliselt ka süüdistuses märgitud

kuritegude toimepanemise ajavahemikku. Kui süüdistuse kohaselt pani R. L. kuriteod toime

ajavahemikul 2012. a maist kuni 2015. a jaanuarini, siis kohus luges tõendatuks, et teod leidsid

aset alates 2014. a algusest. Ringkonnakohus põhjendas seda esiti sellega, et kannatanu kuulati

üle kõigest nelja-aastasena 2015. a jaanuaris ja seepärast on vähetõenäoline, et ta mäletas

ülekuulamise ajal sündmusi, mis toimusid 2012.-2013. aastal. Kuna tunnistajad C ja B kuulsid

kannatanu käest väidetava seksuaalse väärkohtlemise kohta esimest korda alles 2014. a alguses,

samuti oli kannatanu neid tegusid siis tunnistaja C kinnituse kohaselt ka jäljendanud, pidas

apellatsioonikohus just nimetatud aega kuritegude toimepanemise alguseks. Siinkohal tuleb aga

tähele panna, et kohe pärast sellekohase info saamist pöörduti kannatanuga lastepsühholoogi ja

4(8)

1-15-10967

psühhiaatri poole, kelle juures 2014. a märtsi- ja aprillikuus toimunud korduvate

psühhoteraapiaseansside tulemusel leiti, et kannatanul ei esine viiteid seksuaalsele

väärkohtlemisele. Nagu märgitud, oli kannatanu ometigi enda suhtes toime pandud tegudest

tunnistajatele enne seda varjamatult rääkinud ja neid väidetavalt ka osalt jäljendanud.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu küll teavet selle kohta, milline oli täpsemalt kõnealuste

seansside käik, sh mida kannatanult küsiti ning kas ja kui, siis mil määral puudutati väidetavat

seksuaalse väärkohtlemise temaatikat, kuid võimatu on eirata fakti, et ajalises mõttes vahetult

pärast väidetavate süütegude toimepanemist ei ole erialaspetsialist kannatanu juures midagi

seksuaalsele ärakasutamisele viitavat leidnud. Seevastu peaaegu aasta hiljem on kannatanu

kirjeldanud süüdistatava poolt väidetavalt toimepandud tegusid neid mingilgi moel varjamata.

Nimetatud vasturääkivus ei ole maa- ja ringkonnakohtu otsuses kummatigi tähelepanu pälvinud.

Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kohtud ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse

hindamisel arvestanud mitmeid nende ütluste kujunemist mõjutada võinud olulisi asjaolusid,

hinnates tõendeid ühekülgselt ja puudulikult.

10. Riigikohtu pädevus hinnata KrMS § 362 p 2 alusel seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas

kohtuotsustes on süüd puudutavate järelduste tegemisel tuginetud kohtukõlblikele tõenditele.

Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri

2015. a otsus asjas nr 31110115, p 34). Kolleegium leiab, et lisaks eelmistes punktides märgitule

on maa- ja ringkonnakohus käsitlenud lubamatult kriitikavabalt ka kannatanu suhtes tehtud

ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja psühholoogia kompleksekspertiisi akti, mis on vaieldamatult

oluline tõend R. L-i süüküsimuse lahendamisel.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele

peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega

KrMS § 107 lgle 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1)

ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama

paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev

eksperdiarvamus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas

nr 3117910, p 12.2.) KrMS § 107 lg 4 sätestab muu hulgas, et juhul, kui eksperdile esitatud

küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega erialateadmistele tuginevate järelduste

tegemist, tuleb eksperdil keelduda küsimusele vastamisest. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et

ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus

tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on

usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad

erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema

tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu

asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või

lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist.

12. Kolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas on eelmises punktis viidatud põhimõtete vastu

eksitud. Kõnealusest ekspertiisiaktist nähtub, et eksperdiarvamuse kujundamisel on eksperdid

hakanud sisuliselt hindama kriminaalasja materjalide seas olevaid isikulisi tõendeid, sealhulgas

on käsitletud ka nende isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust. Nagu öeldud, ei või ekspert

lahendada küsimusi, mis puudutavad tõendite hindamist ja on järelikult üksnes kriminaalasja

lahendava kohtu pädevuses. Sealhulgas saab vaid kohus võtta seisukoha ütluste andja

usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Üksikasjades juhib kolleegium

tähelepanu järgnevale.

5(8)

1-15-10967

13. Menetleja määratud ekspertiisi keskseks küsimuseks tuleb lugeda küsimust selle kohta, kas

kannatanul esineb viiteid tema võimalikule seksuaalsele väärkohtlemisele. Sellele küsimusele

vastamiseks on ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi raames

tehtud ühekordne psühholoogiline uuring, mida kirjeldatakse (KrMS § 107 lg 3 p 1) järgmiselt:

„[U]uringul oli A koostöövalmis, kuid ka ärev. Küsimusele vastas ja etteantud ülesandeid täitis

ta püüdlikult, raskuste ilmnedes sattus segadusse. A sai paremini aru lühikestest korraldustest,

pikemaid tuli tihti üle korrata. Üldise arengu hindamiseks kasutatud Griffiths’i arenguskaalade

tulemused on eakohased. Käitumise vaatlusel (mäng liivakastis) tegutses A meeleldi, olles kohati

veidi impulsiivse käitumisega. Mängus ilmnes viiteid ärevusele. Enamik tegevusest käis laste ja

vanemate ümber, mis võib viidata nende teemade olulisusele (võimalik, et antud situatsiooni

mõjul). Seksuaalteemadele viitavat mängus ei ilmnenud. A ema, B, täitis ka lapse käitumist

hindava küsimustiku (ASEBA, variant vanusele 1,5-5 aastat). Ema hinnangutel hetkel A-l

olulisel määral probleemset käitumist ei ilmne. Enne 22. aprilli 2015 B-ga toimunud kliinilist

intervjuud palutud A-l vanavanaemaga ukse taga ajaveetmiseks võtta mõni tegevusvahend

eksperdi kabinetist. Tüdruk uudistas eksperdi kabinetis vaatevälja jäänud erinevaid esemeid ja

ignoreeris eksperdi suulist pöördumist ning korraldusi. A oli raskustes sobiliku tegelusvahendi

valimisega. Võttis algul pakutud puslepildi, kuid samas loobus sellest. Järgmisena võttis

klotsikarbi, kuid loobus sellestki. Ema aitas last valiku tegemisel, andis selge korralduse ja laps

lahkus kabinetist koos valitud esemetega […].“

14. Kolleegiumi hinnangul oleksid eksperdid saanud ekspertiisi käigus tehtavad järeldused rajada

üksnes kõnealusele uuringule. Osaliselt on seda küll ka tehtud, nimelt on eksperdid muu hulgas

selle uuringu põhjal leidnud, et kannatanul ei esine midagi „seksuaalteemale viitavat“ ega ka

psüühika- ja käitumishäireid. Samas ei ole ekspertiisiaktis sellega piirdutud ja eksperdid on

seejärel lubamatult asunud hindama kriminaalasjas kogutud tõendeid, väljudes selliselt toimides

enda pädevuse piiridest. Siinjuures juhib kolleegium ka tähelepanu, et kohtupraktikas on üksnes

erandjuhtudel peetud võimalikuks olukorda, kus ekspert ei tugine eksperdiarvamuse

kujundamisel ekspertiisi käigus tehtud uuringutele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3119611, p 7.5, kus Riigikohus pidas võimalikuks

ekspertiisiaktile tuginemist olukorras, kus ekspert oli tuvastanud erialakirjanduse põhjal, kui

suurest narkootilise aine kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele).

15. Eksperdiarvamusest tulenevalt viitab kannatanu seksuaalsele väärkohtlemisele eeskätt see, et ta

on rääkinud sellest erinevatele isikutele. Kolleegium märgib aga, et selline seisukoht rajaneb

otseselt tunnistajate C, B ja D ülekuulamise protokollis talletatud ütlustel, mille sisu on

ekspertiisiaktis loetud aprioorselt usaldusväärseks ja mida on sellest lähtuvalt käsitatud

eksperdiarvamuse kujundamisel olulise teabena. Samuti tuginesid eksperdid sellele, et

kannatanu on korduvalt jäljendanud seksuaaltegusid, mis tema suhtes väidetavalt toime pandi.

Ka see järeldus põhineb ekspertiisiaktist tulenevalt üksnes tunnistaja C sellekohastel ütlustel,

aga mitte kannatanu vaatlusel ekspertide poolt. Ekspertiisiakti kohaselt viitab kannatanu

seksuaalsele ärakasutamisele muu hulgas seegi, et temas tekitas sellest rääkimine ebamugavust

ja pinget, kuna ta niheles ülekuulamise ajal. Jättes kõrvale küsimuse, et ka see järeldus ei rajane

ekspertide poolt tehtud uuringul, vaid kriminaalasjas sisalduva tõendi hindamisel, peab

kolleegium siiski vajalikuks märkida, et praegusel juhul ei saa eraldivõetult ega ka kogumis

muude asjaoludega pelgalt selle äärmiselt abstraktse käitumisakti iseärasuse põhjal järeldada,

kas kannatanu puhul esineb viiteid tema seksuaalsele ärakasutamisele või mitte.

16. Samuti on eksperdiarvamuses võetud seisukoht kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta.

Eksperdiarvamuses on järeldatud, et kannatanu puhul ei ilmne viiteid, nagu oleks keegi või

6(8)

1-15-10967

miski mõjutanud tema ütluste tõepärasust. See seisukoht rajaneb ekspertiisiaktist tulenevalt

jällegi üksnes kannatanu ja tunnistajate ütluste hindamisel, mis aga ekspertide pädevuses ei ole.

Ühtlasi juhib kolleegium siinkohal tähelepanu, et enne viidatud seisukoha väljendamist on

eksperdiarvamuses samas sõnaselgelt kirjas, et mõiste „tõepärane ütlus“ ei kuulu psühhiaatria

ega psühholoogia valdkonda. Seega on eksperdiarvamuses täheldatav kõnealuses osas ka otsene

vastuolu, millele taas kord ei ole kohtud tähelepanu pööranud.

17. Õiguspraktika ühtlustamiseks märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Ekspertidele tehti

ekspertiisi tegemisel ülesandeks küll uurida kannatanut, kummatigi anti aga ekspertide kasutusse

ka kogu kriminaaltoimik eeluurimise käigus kogutud tõenditega, mida on ekspertiisiaktis ka

refereeritud. Muu hulgas on kõnealuses aktis ulatuslikult kajastatud kannatanu ja tunnistajate

ülekuulamise protokollides sisalduvaid ütlusi. Eelmistes punktides märgitut arvestades on

kolleegiumi hinnangul ekspertidele põhjendamatult edastatud kõik kriminaalasja materjalid.

Ekspertide pädevuses olnuks hinnata üksnes seda, kas kannatanus on ühel või teisel moel

talletunud jälgi tema võimalikust seksuaalsest väärkohtlemisest. Selle tuvastamiseks oli

ekspertidel võimalik kannatanut ka vahetult uurida, et siis selle põhjal enda eriteadmistele

tuginevalt kujundada arvamus. Kõnealuse ülesande täitmiseks puudus aga igasugune vajadus

tunnistajate ütluste järele, s.o tegemist ei olnud ekspertiisiks vajaliku kriminaalasja materjaliga

KrMS § 98 lg 1 p 3 tähenduses.

18. Kriminaalkolleegium meenutab siinkohal kohtupraktikas korduvalt väljendatut, et ekspertiisiakt

peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal

jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui

ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse

tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus asjas nr 31110516, pd 34-35.)

19. Eeltoodu alusel leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et maa- ja ringkonnakohus ei ole piisava

kriitilisusega käsitlenud kohtuotsuse aluseks olevat tõendikogumit ega ole ka kohtuotsust

nõuetekohaselt põhjendanud. Seega pole kohtud järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel

kriminaalmenetlusõigust. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja

saatmise maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

20. Kolleegium märgib lisaks järgmist. Praegune kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluse korras,

kuid lahendati süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri ning kaitsja nõusolekul lühimenetluses.

KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes

kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on

kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha

mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Asja uuel

arutamisel peab maakohus otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja

lahendamiseks lühimenetluses. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb

kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks

KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi. Seega saab maakohus lühimenetluses teha

KrMS § 238 lg 1 ps 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud

küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. juuni 2006. a otsus asjas nr 3114706, p 12 ja 13. novembri 2015. a otsus asjas nr 3119015,

pd 19 ja 22.)

7(8)

1-15-10967

21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ning § 362 pst 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 19. septembri 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu

19. detsembri 2016. a otsuse R. L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja

6 järgi. Samuti tühistab kolleegium kohtuotsused osas, milles R. L-ilt mõisteti välja

menetluskulud. Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada.

22. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 ps 6 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 alusel

hüvitama süüdistatavale kassatsioonimenetluse kulu. R. L-i kaitsja esitas kassatsioonis taotluse

hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas

1200 eurot, sealhulgas käibemaks. Kassatsioonile on lisatud teade õigusabikulude ja lisaks ka

kviitung arve tasumise kohta, mille kohaselt sisaldas R. L-ile osutatud õigusabiteenus

ringkonnakohtu otsusega tutvumist, kassatsiooni koostamist ja kaitsealuse konsultatsioone.

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud

R. L-i kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemise eest taotletav summa põhjendatud, mistõttu tuleb

see Eesti Vabariigil R. L-ile hüvitada.

Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)